2-20-4311/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.11.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-4311

Kohtuasi

XX hagi CC vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.06.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1485 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Kristel Kangilaski

Kostja (vastustaja) CC (isikukood XXXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja YY, lepinguline esindaja Olga Väina

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 19.06.2020 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud XX kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-20-4311

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja, isa) esitas 19.03.2020 Harju Maakohtule hagi CC (kostja, laps) vastu elatise

vähendamiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt kinnitati Harju Maakohtu 10.12.2015 määrusega tsiviilasjas

nr 2-15-6675 kompromiss, mille kohaselt kohustus hageja tasuma oma lapse ülalpidamiseks

elatist mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast

kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kompromissi sõlmimise ajal oli elatise suurus 195 eurot kuus,

käesoleval aastal on elatise suurus 292 eurot kuus. Hageja ei ole võimeline tasuma elatist 292

eurot, säilitamata enda minimaalset vajalikku elustandardit.

3. Seadusjärgse elatise suurenemine tulenevalt miinimumtöötasu kiirest kasvust annab aluse

elatise vähendamiseks. Elatis on tõusnud, aga kostja vajadused ei ole ilmselgelt samas ulatuses

suurenenud. Ei ole eluliselt usutav, et kostja vajadused on 644 eurot kuus (584+60).

4. Elatise muutmisel tuleb arvestada, et hageja täidab oma ülalpidamiskohustust ka vahetult

lapsega suhtlemisel. Kuivõrd kostja vajadused on ilmselgelt väiksemad kui kahekordne

kuupalga alammäär, palub hageja arvestada, et kostja vajadused on osaliselt kaetud ka riiklike

peretoetustega.

5. Võttes aluseks kostja tegelikud vajadused ja lähtudes Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike

rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi koostatud 2020. a

lõppraportist „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ (RAKE uuring), saab elatise

vähendamisel aluseks võtta elatise suuruses 172 eurot, millest tuleb maha arvestada pool

peretoetusest, s.o 30 eurot. Tasutava elatise suuruseks jääb 142 eurot. Arvestades, et laps veedab

isa juures keskmiselt 3 päeva kuus, tuleb elatist vähendada lisaks toidu, vaba-aja ja

transpordikulude võrra proportsionaalselt, s.o 15 euro võrra. Seega jääb 127 eurot.

6. 11.05.2020 menetlusdokumendis esitas hageja elatise suuruse arvutuskäigu, lähtudes kostja

esitatud vajaduste suurusest ja hageja enda hinnangul põhjendatud kostja vajadustest, mille

järgi oleks elatise suuruseks 151,75 eurot, ümardatult 152 eurot.

Kostja vastuväited

7. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

8. Hageja ei ole toonud esile aluseid alla miinimummäära elatise väljamõistmiseks, samuti

seda, et ta ei ole võimeline kostjale tasuma miinimummäärast elatist. Kostja igakuised kulud

on kokku 632,76 eurot.

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Harju Maakohus jättis 16.06.2020 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus menetluskulude suurust kindlaks ei määranud.

10. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled selle üle, kas hagi esitamise seisuga

on muutunud elatisnõude aluseks olevad asjaolud, s.o lapse vajadused ja hageja varaline seisund

võrreldes 10.10.2015 elatise tasumiseks poolte vahel sõlmitud kompromissi kinnitamise ajaga.

2-20-4311

11. Maakohus tuvastas, et tsiviilasjas nr 2-15-6675, milles kompromiss sõlmiti, ei vaielnud

pooled selle üle, et lapse vajadused on kahekordne miinimumelatis. Kohtu arvates ei olnud

veenev hageja väide, et kui elatise väljamõistmise ajal 10.10.2015 oli miinimumelatis 195 eurot

ja elatise vähendamise hagi esitamisel 19.03.2020 oli miinimumelatis 292 eurot, siis oleksid

lapse vajadused seaduses sätestatud eeldusest sedavõrd muutunud, et see võiks anda iseenesest

aluse elatise vähendamiseks.

12. Hagejale oli kompromissi sõlmimisel teada, et elatise summa on ajas muutuv. Mõistlik on

arvata, et miinimumelatise muutumine on seotud eelkõige elukalliduse tõusuga, mitte

asjaoluga, et see raha ei kulu lapse vajaduste rahuldamiseks. Asjaolu, et statistiliste näitajate

alusel ei pruugi iga lapse vajaduseks kuluda seaduses sätestatud miinimumelatis, ei lükka ümber

varasemat poolte kokkulepet kostjale elatise tasumiseks tema vajadustest lähtuvalt ja seaduses

sätestatud eeldust, et lapse vajadusteks on seaduses sätestatud miinimumelatis, ja et konkreetse

lapse ülalpidamiseks võib kuluda ikka seaduses sätestatud miinimumelatisemäär ja rohkemgi.

Asjaolu, et hageja on otsustanud peale elatise maksmise kokkuleppe kinnitamist vaidlustada

lapse vajadusi ja leiab, et elatise muutumine iga-aastaselt seoses miinimumpalga muutumisega

ei lähtu kostja vajadusetest, ei luba kohtul hinnata kostja vajadusi teisiti, kui seda on tehtud

varem.

13. Kostja põhistas, et tema ülalpidamiseks kulub igakuuliselt 612-632 eurot. Maakohtu arvates

saab kostja igakuulisi kulusid pidada mõistlikuks, s.o. 78,26 eurot lasteaiale, ujumisele 55 eurot,

joonistamisele 22 eurot, arenguks vajaliku esemed (albumid, pliiatsid, värvid, mänguasjad) 40

eurot, ettevalmistusklass 32 eurot, eluasemekulud 80-100 eurot, eluasemelaen 94,50 eurot,

ravimid ja vitamiinid 40 eurot, hügieeni ja pesemistarbed, juuksur 25 eurot, riided ja jalanõud

48 eurot, teater, kino sünnipäevad jms 50 eurot, kulutused bensiinile 48 eurot. Mõistlik on

arvata, et kostja ülalpidamiskulude hulka tuleb arvestada igal juhul hageja märgitud toidukulu

120 eurot kuus või nagu kostja on märkinud 150 eurot kuus. Vaidlust ei ole, et kostja

ülalpidamiseks on hageja tasunud elatist seaduses sätestatud miinimumsummast lähtudes,

mistõttu on põhjendatud arvata, et lapse vajadusteks kulub seaduses sätestatud miinimumelatis.

Asjaolust, et teatud kostja kulutused muutuvad seoses sellega, et kostja sügisest enam lasteaias

ei käi, ei luba iseenesest arvata, et kostjal ei võiks sellest hetkest olla kulutusi seoses

kooliminekuga või teistele huviringidele samal määral, kui seda on kostjale siiani võimaldatud.

Hageja ei tõendanud, et kostja vajadused oleksid muutunud või et need oleksid olulisel määral

muutunud 19.03.2020 seisuga võrreldes 10.10.2015 elatise kokkuleppe kinnitamise ajaga.

14. Harju Maakohtu 10.10.2015 määrusega tsiviilasjas 2-15-6675 kinnitati lisaks elatise

kokkuleppele ka kostja vanemate vaheline kokkulepe hageja ja kostja suhtlemiseks. Seega on

mõistlik järeldada, et pooled arvestasid elatise kokkuleppe sõlmimise ajal asjaoluga, et kostja

viibib isa juures, ilma et nad oleksid pidanud vajalikuks eraldi arvestada lapse

miinimumvajaduste katmisel isaga koos veedetud ajal tehtavaid kulutusi lapsele isalt

väljamõistetava elatise suuruse määramisel. Hageja ei tõendanud, et tema kulutused lapse

ülalpidamiseks lapsega vahetul suhtlemise ajal oleksid hagiavalduses esitatud ajal sedavõrd

muutunud võrreldes kompromissi kinnitamise ajaga.

15. Vaidlust ei ole, et riigi poolt ettenähtud lastetoetus laekus lapse ema arvelduskontole elatise

väljamõistmise kokkuleppe kinnitamise ajal. Hageja ei ole tõendanud, et lapsetoetuse

laekumine lapse emale oleks muutunud asjaoluks elatise vähendamise hagi esitamisel

kompromissi kinnitamise ajaga võrreldes.

16. Kohtule esitatud asjaoludest ja tõenditest hageja varandusliku olukorra kohta ei nähtu, et

hageja varanduslik olukord hagiavalduse esitamise ajal oleks muutunud halvemaks võrreldes

2-20-4311

elatise kokkuleppe kinnitamise ajaga 10.10.2015. Hageja ei tõendanud, et tema varalisest

seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline andma kostjale ülalpidamist seaduses sätestatud

miinimummääras.

17. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Apellatsioonkaebus

18. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega vähendada hagejalt kostja ülalpidamiseks väljamõistetud elatist 152 euroni kuus

alates hagiavalduse esitamisest. Alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palus hageja jätta mõlemas kohtuastmes poolte endi kanda.

19. Hageja ei nõustu maakohtuga, et pooled vaidlesid selle üle, kas hagi esitamise seisuga olid

muutunud lapse vajadused ja hageja varaline seisund võrreldes kompromissi kinnitamise ajaga.

Maakohus tõlgendas TsMS § 459 lg 1 liiga kitsalt. Hageja viitas Riigikohtu seisukohale, mille

kohaselt võib elatise suuruse muutmise aluseks olla ka õiguslikud muudatused, sh

miinimumelatise muutumine. Lisaks on avaldatud uuring, mille tulemused näitavad, et

seadusjärgne elatis ei vasta lapse vajadustele.

20. Maakohus kohaldas vääralt PKS § 101 lg 1 ja PKS § 102 lg 2. Tsiviilasjas nr 2-15-6657

lepiti elatise suuruses kokku kompromissi korras, hindamata ja välja selgitamata kostja

vajadusi. Lähtuvalt eeltoodust järeldas maakohus ebaõigesti, et kompromissi kinnitamise ajal

kostja tegelikud vajadused vastasid kahekordsele miinimumelatisele. Hageja on veenvalt

põhjendanud, et elatise tõus 2015. aastal 195 eurolt 2020. aastal 292 euroni ei ole enam

vastavuses seaduses sätestatud eeldustega. Nii Riigikohtu seisukohti kui erinevaid uuringuid

arvestades on lapse vajaduspõhise elatise suurus 172 eurot ning arvestada tuleb ka peretoetust

ja vahetut ülalpidamist. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et hagejale oli kompromissi

sõlmimisel teada, et elatise summa on ajas muutuv, kuna miinimumtöötasu ei ole tõusnud igal

aastal. Hageja ei saanud ette näha, et miinimumtöötasu tõuseb 5 aastaga 49,74%.

21. Maakohus hindas kostja vajadusi põhjendatuks osaliselt ebaõigesti. Hageja ei pea

mõistlikuks kulutusi huviringidele ja vaba-aja veetmisele summas 77 eurot (55 eurot ujumine,

22 eurot joonistamine). Hageja hinnangul on mõistlikud kulud huviringidele 22 eurot. Kohus

hindas ebaõigesti kostja põhjendatud vajadusteks arenguks vajalikele esemetele 40 eurot, seda

olukorras, kus lasteaias toimuvates huviringides on tagatud kostjale arenguks vajalikud asjad.

Kulu hügieeni- ja pesemistarvetele ning juuksurile 25 eurot on ebamõistlik (uuringu kohaselt

on kulutused hügieenile 8 eurot). Hageja ei nõustu ettevalmistusklassi kuluga 32 eurot,

eluasemekuluga 80-100 eurot ja eluasemelaenuga 94,50 eurot (uuringu kohaselt on

eluasemekulu 26 eurot), kuluga vitamiinidele ja ravimitele 40 eurot (uuringu järgi on kulutused

tervishoiule 6 eurot), kino ja sünnipäevad 50 eurot. Hageja hindas kostjaga seotud kulutusi oma

11.05.2020 menetlusdokumendis ega pea mõistlikuks neid korrata. Kokkuvõtvalt peab hageja

kostja tegelikeks mõistlikeks vajadusteks: lasteaed 78,26, eluasemekulud 34 eurot,

tervishoiukulud 12 eurot, hügieenikulud 2 eurot, riided ja jalanõud 48 eurot, vaba aja kulud 30

eurot, eelkool 7 eurot, transport 40 eurot, ujumine 8 euro, joonistamine 10 eurot, söök 120 eurot,

lapse arenguks vajalikud tarbed 2,5 eurot ja taskuraha 10 eurot, s.o kokku 401,50 eurot, millest

60 eurot on kaetud riikliku peretoetusega ning kummagi vanema osa oleks maksimaalselt

170,75 eurot (341,50/2). Maakohus jättis kostja vajaduste hindamisel arvestamata, et mitmed

kostja vajadused on ajutised (nt kulu lasteaiale ja eelkoolile) ning puudub alus eeldada, et kui

tulenevalt lapse vanusest teatud kulu ära langeb asenduks see samaväärse kuluga.

2-20-4311

22. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et pooled olid elatise kokkuleppe sõlmimise ajal

juba arvestanud asjaoluga, et kostja viibib isa juures, ilma et oleksid pidanud vajalikuks eraldi

arvestada lapse miinimumvajaduste katmisel isaga koos veedetud ajal tehtavaid kulutusi lapsele

isalt väljamõistetava elatise suuruse summa koosseisu. Kompromiss sõlmiti hindamata kostja

vajadusi ja hageja kulutusi kostja vahetult ülalpidamisel. Seega on ebaõige väita, et pooled

arvestasid juba kostja vahetu ülalpidamise aspektiga.

23. Lisaks juhib hageja tähelepanu, et pooled leppisid kokku astmelises suhtluskorras. Seega

kompromissi sõlmimise ajal olid kulutused vahetule ülalpidamisele oluliselt väiksemad. Kostja

hakkas hageja juures viibima kahel nädalavahetusel kuus alates juunist 2016 ning alates

augustist 2016 kolmel päeval kuus. Vältimatult on hagejal kulutused kostja söögile, vaba aja

veetmisele ja transpordile ajal, mil kostja viibib hageja juures. Tuleb arvestada, et kulutused

seoses kostja vahetu ülalpidamisega (3 ööpäeva kuus) on järgmised: ühe päeva söögikulu 4

eurot, vaba aja kulu 1 euro ja transpordikulu 1,3 eurot. Täiendavalt kuuluks hageja tasutavast

elatisest mahaarvamisele seega 19 eurot ((4+1+1,33) x 3).

24. Olukorras, kus tsiviilasjas nr 2-15-6675 ei hinnatud kostja vajadusi ega fakti, kas 2015 olid

kostja vajadused osaliselt kaetud peretoetusega või mitte, võimaldab käesolevaga elatise

vähendamisel arvestada riiklikult makstava peretoetusega.

25. Maakohus jaotas ebaõigesti menetluskulud. Menetluskulud tuleb jätta mõlemas

kohtuastmes TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Vastustaja seisukoht

26. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

27. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

28. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme

õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442

lg-le 8, mille järgi peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja

nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida

kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste

väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta,

peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt ka teinud.

29. TsMS § 652 lg p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

30. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses endiselt selle üle, kas hageja peab maksma

kostjale PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatist või annab miinimumelatise suurenemine

aluse elatise vähendamiseks või esineb PKS § 102 lg 2 tähenduses mõjuv põhjus, mis on

tekkinud pärast Harju Maakohtu 10.12.2015 määruse tegemist ja mis annab aluse hagejalt

kostja kasuks väljamõistetud elatis suuruse muutmiseks TsMS § 459 lg 1 järgi.

2-20-4311

31. Harju Maakohtu 10.12.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-6675 kinnitati kompromiss,

mille alusel kohustus hageja maksma kostja ülalpidamiseks miinimummääras elatist alates

01.04.2015 kuni kostja täisealiseks saamiseni. Sama määrusega määras maakohus kindlaks ka

hageja ja kostja suhtluskorra.

32. Jõustunud kohtumäärusega kinnitatud kompromiss on õigusjõult võrdne kohtuotsusega,

mis seob pooli ega võimalda sama vaidlust samade asjaolude üle uuesti alustada (TsMS § 371

lg 1 p‑d 4 ja 5, § 432, § 457 lg 1). Üksnes TsMS §‑s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus

perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud

maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise

lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist,

mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse

muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude

muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 32).

33. 10.12.2015 määrusest ei nähtu, millised asjaolud olid elatise suuruse määramisel aluseks

(tl-d 5–7). Riigikohus on selgitanud, et kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise

määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid

märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja

vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel

aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused

kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks

võetud asjaolu on muutunud (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 37.1).

Kolleegiumi arvates leidis maakohus õigesti, et praegusel juhul sai maakohus eeldada, et

kompromissis ette nähtud miinimummääras elatisega on lapse vajadused kaetud.

34. Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on

PKS § 101 lg 1 järgi eelduslikult pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt Riigikohtu 26.11.2014

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14; 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).

Selline tõendamiskoormis kehtib lisaks elatise esmakordsele väljamõistmisele ka

kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmise korral. Kui hageja väidab, et lapse

kulud on väiksemad kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, peab tema

seda tõendama.

35. Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel

miinimumelatist vähendada. PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning

kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Mõjuva põhjuse olemasolu peab

tõendama kohustatud vanem (vt Riigikohtu 13.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11;

28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15).

36. Hageja ei tõendanud, et kostja vajadused on tegelikult väiksemad kui miinimummääras

elatis. Hageja tugineb peamiselt RAKE 2020 uuringule. See uuring kajastab keskmise

perekonna kulutusi. Viidatud uuringu pinnalt ei saa teha järeldusi kostja põhjendatud ja vajalike

vältimatute kulude osas, arvestades kostja elulaadi jms. Uuringud saavad anda indikatsiooni

seaduses muudatuste tegemiseks, kuid uuringus toodud järeldus ei saa olla otsuse tegemise

kohtule siduv. Kohus lahendab vaidluse kehtiva seaduse alusel. Käesolevas asjas ei ole tõendeid

selle kohta, et kostja ülalpidamiskulud on miinimummäärast väiksemad. Pelgalt hageja

hinnang, et lapse vajadused oleks võimalik katta väiksema summaga, ei anna alust elatise

2-20-4311

vähendamiseks. Maakohus on hageja vastuväidetele kostja vajaduste ja põhjendatud kulude

osas vastanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja

tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

37. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna praegusel juhul alust elatise vähendamiseks ka hageja

väidetud ulatuses kostjale vahetult ülalpidamise andmine, kuna tegemist ei ole muutunud

asjaoluga TsMS § 459 lg 1 mõttes. Asjaolu, et kostja viibib hagejaga, nähtub 10.12.2015

määrusest. Harju Maakohtu 10.12.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-6675 määras maakohus

hageja ja kostja suhtluskorra, mille kohaselt hagejal oli esialgu õigus lapsega kohtuda neljal

päeval kuus ajavahemikul 12.00–17.00, alates 01.06.2016 kahel nädalavahetusel kuus kahe

päeva jooksul koos ööbimisega ja alates 01.08.2016 kahel nädalavahetusel kuus kolme päeva

jooksul koos ööbimisega selliselt, et isa võtab lapse reedel ajavahemikul 14.00–15.00 ja viib

tagasi pühapäeval ajavahemikul 10.00–11.00 (tl 5 pöördel). Hageja kinnitab hagiavalduses, et

laps viibib isa juures 2–4 päeva kuus (tl 3 pöördel). Ka apellatsioonkaebuses kinnitab hageja,

et laps viibib isa juures keskmiselt 3 ööpäeva kuus (tl 128). Kuna nii elatise kui suhtluskorra

üle vaieldi samas tsiviilasjas, saab eeldada, et kompromissi sõlmimisel võeti ühtlasi arvesse

seda, et hageja annab lapsele ülalpidamist vahetult sel ajal, kui laps viibib isaga. Arvestades, et

suhtluskorra järgi on isal õigus lapsega kohtuda alates 01.08.2016 kahel nädalavahetusel kuus,

on lapse hageja juures viibimise aeg ja seega ka vahetu ülalpidamise ulatus võrreldes

suhtluskorras määratuga sisuliselt samas mahus. Hageja ei ole tõendanud, et ta annab kostjale

vahetult ülalpidamist enam kui kompromissi sõlmimise ajal sai eeldada.

38. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et poolte väiteid ja asjas esitatud

ning kogutud tõendeid kogumis arvestades on hageja varaline seisund, sh tegelik võimekus

endale sissetulekut hankida, selline, mis võimaldab kostjale kompromissis kokkulepitud

suuruses elatist maksta. Ringkonnakohtu hinnangul ei toonud hageja menetluses esile selliseid

asjaolusid, mis kaaluksid üles kostja õigustatud huvi saada oma vanemalt seaduses ettenähtud

miinimummääras ülalpidamist. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma lapse

vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid.

39. Kohus ei saa vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist õigustatud

saama kostja emal on õigus saada lapsetoetust (Riigikohtu 28.03.2018 otsus tsiviilasjas nr

2-16-11905, p-d 18–20). Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka

sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust

vajadusest (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Perehüvitiste

eesmärk on toetada lastega peresid ja laste kasvatamist (vt eespool viidatud tsiviilasja nr

2-16-11905, p 19), kuid sellega riik ei täida vanema eest tema ülalpidamiskohustust. Riiklike

peretoetuste maksmine võib olla elatise alla miinimumi vähendamiseks mõjuv põhjus

koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on

tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu 28.03.2018

lahend tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 19). Seega saab lastetoetuse maksmist arvestada koostoimes

muude asjaoludega, kuid praeguses asjas selliseid asjaolusid, mis annaksid alust elatise

vähendamiseks, ei esine.

40. Ringkonnakohus ei nõustu ka hageja seisukohaga, et praegusel juhul on elatise suuruse

muutmise aluseks õiguslik muudatus, s.o miinimumelatise muutumine. Hageja viidatud

Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15 ei saa teha hageja soovitud järeldust. Viidatud

asjas oli vanem kohustatud kohtulahendi alusel tasuma lapsele elatist konkreetses summas, mis

ei olnud seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga ja mis sel põhjusel ei

muutunud (suurenenud) koos kuupalga alammäära tõusuga. Kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või

2-20-4311

lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäära, leidis Riigikohus, et sellises olukorras võivad lisaks faktiliste asjaolude

muutumisele olla elatise suuruse muutmise aluseks ka õiguslikud muudatused. Eeltoodud

seisukohast ei saa järeldada, et kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär tõuseb,

siis sellevõrra elatist saama õigustatud isiku vajadused ei kasva. Vastupidi, Riigikohus on

selgitanud, et vältimaks korduvat kohtu poole pöördumist TsMS § 459 lg 1 alusel, on

ülalpidamist õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise

suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud või kohtulahendiga kinnitatud

kompromissis sisalduv elatis miinimumelatisest väiksemaks (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 10).

41. Seega jõudis maakohus õigele järeldusele, et TsMS § 459 lg-s 1 sätestatud tingimused

elatise suuruse muutmiseks ei ole täidetud, kuna elatise suurust mõjutavad asjaolud ei ole

oluliselt muutunud Harju Maakohtu 10.12.2015 määruse tegemise ajaga võrreldes.

42. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus jaotas valesti menetluskulud. Praeguses

asjas on hageja esitanud hagi elatise vähendamiseks. Tegemist on ülalpidamis-, mitte

põlvnemis- ega abieluasjaga. Seega ei kohaldu menetluskulude jaotusele TsMS § 164 lg 1. Hagi

rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi õigesti hageja

kanda.

43. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab

asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)