2-18-13387/66 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.11.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-13387

Kohtuasi

SORP OÜ (pankrotis) hagi Tricolor ITS OÜ vastu

nõude tunnustamata jätmiseks SORP OÜ (pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16.03.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

SORP OÜ (pankrotis) apellatsioonkaebus

Tricolor ITS OÜ vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

SORP OÜ (pankrotis) apellatsioonkaebuse hind 3500

eurot

Tricolor ITS OÜ vastuapellatsioonkaebuse hind 0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: SORP OÜ (pankrotis, registrikood 12576811),

lepinguline esindaja advokaat Henrik Kirsimäe

Kostja: Tricolor ITS OÜ (registrikood 11344079),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 04.11.2020 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 16.03.2020 otsus tühistada osaliselt osas, milles maakohus jättis

summas 845 eurot Tricolor ITS OÜ menetluskulud kindlaksmääramata ja

väljamõistmata. Teha selles osas uus otsus, millega mõista välja SORP OÜ

(pankrotis) juhatuse liikmelt VP-lt Tricolor ITS OÜ kasuks täiendavalt 845 eurot

maakohtu menetluskulusid. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. SORP OÜ (pankrotis) apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Tricolor ITS OÜ vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Kohtuotsuse resolutsiooni tervikteksti sõnastus:

4.1. Jätta SORP OÜ (pankrotis) hagi Tricolor ITS OÜ vastu nõude 190 685,37 eurot

tunnustamata

jätmiseks

SORP

OÜ

(pankrotis)

pankrotimenetluses

rahuldamata.

2-18-13387

4.2. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus SORP OÜ (pankrotis) juhatuse

liikme VP kanda.

4.3. Rahuldada Tricolor ITS OÜ maakohtu- ja ringkonnakohtu menetluses kantud

menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avaldus osaliselt.

4.4. Määrata Tricolor ITS OÜ-le hüvitatavate menetluskulude suuruseks

maakohtus 4095 eurot ja ringkonnakohtus 1116,70 eurot.

4.5. Välja mõista SORP OÜ (pankrotis) juhatuse liikmelt VP-lt Tricolor ITS OÜ

kasuks menetluskulud 5211,70 eurot.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. SORP OÜ (pankrotis) (hageja) esitas 07.09.2018 Harju Maakohtule Tricolor ITS OÜ (kostja)

vastu hagi, milles palub jätta SORP OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses 20.03.2018

võlausaldajate üldkoosolekul tunnustatud kostja nõue hageja vastu summas 190 685,37 eurot

tunnustamata, kuna see põhineb võltsitud andmetel.

2. Harju Maakohus kuulutas 02.11.2017 määrusega välja hageja pankroti. Kostja esitas

21.11.2017 pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles taotles nõude 190 685,37 eurot

tunnustamist. Nõudeavalduse kohaselt tulenes kostja nõue hageja vastu 02.03.2015

laenulepingust. 20.03.2018 SORP OÜ (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolekul tunnustas

pankrotihaldur kostja nõuet 190 685,37 eurot II järgu nõudena ja sellele vastuväiteid ei esitatud.

3. Pärast nõuete kaitsmist kontrollis hageja juhatuse liige VP äriühingu raamatupidamist ja

tema kasutuses olevaid raamatupidamise alusdokumente. Selle tulemusel jõudis ta järeldusele,

et kostja esitatud laenuleping võib olla võltsitud, kuna kahe esimese laenulepingu lehekülgedel

puuduvad poolte allkirjad ning viimane lehekülg, millisel asuvad poolte allkirjad, võib olla

kunstlikult kahele eelmisele lisatud. VP ei ole sellist lepingut hageja nimel allkirjastanud. Seega

omandas kostja võltsitud laenulepingu alusel hageja pankrotiasjas nõudeõiguse ilma õigusliku

aluseta.

4. 04.09.2018 nõudis hageja juhatuse liige pankrotihaldurilt Lembit Ülperilt uue nõuete

kaitsmise koosoleku läbiviimist, kuid 06.09.2018 jättis pankrotihaldur hageja avalduse

rahuldamata.

5. Hageja hinnangul on kostja käesolevas menetluses väljunud pankrotimenetluses esitatud

nõudeavalduse piiridest, mis ei ole lubatud ning nõude tunnustamisel ei tohi tugineda

2-18-13387

asjaoludele, mida nõudeavaldus ei sisalda. Hageja ei välista, et kostjal võib olla hageja suhtes

nõue, mis võib kuuluda tunnustamisele hageja pankrotimenetluses, kuid see ei saa tuleneda

02.03.2015 laenulepingust.

6. Ekspertiisiga tuvastati, et kostja 02.03.2015 dateeringuga laenulepingu dokument ei ole

omakäeliselt allkirjastatud originaal. Kostja ei ole ekspertiisi tulemusi ümber lükanud ega

tõendanud, et vaidlusaluse lepingu allkirjastas VP lepingus näidatud kuupäeval. Asjaolu, et

kostja juhatuse liige osales hageja juhtimises, pidas strateegilisi arutelusid hageja juhatuse

liikmega ja osales konsensuslikult otsuste vastuvõtmisel, viitab sellele, et kostja maksed

hagejale olid muu sihtotstarbelise iseloomuga ning teenisid osaluse omandamisele suunatud

eesmärki. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- ja kutsetegevuses laenult maksta intressi.

Kuna ülekanded viitasid intressi puudumisele, oli tegemist sihtotstarbelise sissemaksega ning

kostja pidi vastu omandama osaluse. Hageja ja kostja õigussuhe tuleb kvalifitseerida sisu, mitte

vormi järgi, sõltumata sellest, kuidas hageja juhatuse liige raamatupidamises sissemakseid

kajastas. Poolte juhatuse liikmete kokkulepe ei vasta VÕS § 396 lg 1 sätestatud laenulepingu

legaaldefinitsioonile, sest raha maksmise eesmärk ei olnud raha tagastamine, vaid selle

kasutamine kostja määratud tarnijatele tasumiseks ning osaluse omandamiseks. Pelgalt

ülekannete selgitusest ei saa lugeda seda õigussuhet laenusuhteks ega lugeda nõue koos

intressiga tunnustatuks laenulepingu alusel.

Kostja vastuväited

7. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

8. Laenuleping ei ole võltsitud. Hageja ei ole toonud välja ühtegi lepingut, mis kattuks

nimetatud laenulepinguga selliselt, et sellelt oleks võimalik võtta kolmas leht kahe esimese

lehekülje juurde nagu hageja väidab. Teiseks, hageja esitas selle väite alles pärast seda, kui sai

teadlikuks, et kostja soovib läbi viia hageja raamatupidamise revisjoni. Hageja ei esitanud

nõuete tunnustamisel PankrS § 104 lg 1 kohast vastuväidet. Võlgniku juhatuse liige pidi olema

juba varem teadlik äriühingu kohustustest kostja ees ja sellest tekkinud maksejõuetusest.

9. Kostja sai hagejalt krediiti. Laenu anti kostjale algselt laenulepingute alusel, hiljem sõlmiti

krediidiliini leping. Krediiti andis kostja hagejale juba enne krediidiliini lepingu kirjalikku

vormistamist, sest krediidi andmises olid pooled kokku leppinud juba varem, mille alusel

teostas ka kostja hagejale krediidimakseid. Laenu ja krediidi andmine nähtub ka ülekannetes

märgitud makse selgitustest.

10. Perioodil 01.01.2014–31.12.2017 andis kostja hagejale krediiti kokku 215 500 eurot,

millest hageja tagastas 41 500 eurot. Seega hageja põhivõlgnevus kostja ees on 174 000 eurot.

Põhinõudelt on kostja arvestanud intressi 16 685,37 eurot. Hageja 2015 ja 2016 majandusaasta

aruannetest, sh 29.07.2019 tegevusaruandest, nähtub, et hageja on käsitlenud kostja väljastatud

krediiti enda raamatupidamises laenukohustusena ning laenukohustuste summa vastab kostja

väljastatud krediidi ning OÜ Amfiton EWE väljastatud laenu summale. Seega oli pooltel

olemas tahe laenulepingu, täpsemalt krediidiliinilepingu sõlmimiseks, sh oli hagejal tahe

kestvalt krediiti saada ja seda osaliselt tagastada. Hageja tahe krediidiliini lepingu sõlmimiseks

nähtub muuhulgas hageja tegudest.

11. Nõude tunnustamise aluseks on fakt, et hageja on erinevate laenulepingute alusel reaalselt

kostjalt krediiti saanud, mille on jätnud tagastamata. Ühtlasi ei ole hageja vaidlustanud krediidi

saamise fakti kostjalt ning ei ole tõendanud saadud krediidi tagasimaksmist. Seega ei ole antud

2-18-13387

juhul ilmnenud, et nõude tunnustamine põhines võltsitud andmetel, mistõttu puudub alus

PankrS § 106 lg 2 kohaldamiseks.

12. Kostja ei nõustu 17.06.2019 ekspertiisiaktis toodud järeldusega, et püstitatud vastandlikest

versioonidest on tõenäolisem, et vaidlustatud kolmeleheküljeline leping kuupäevaga

02.03.2015 on monteeritud. 22.07.2015 e-kirjale lisatud manusest nähtub, et kostja juhatuse

liikmele saadeti sisult ja vormilt samasugune lepingu projekt nagu esitati kostja poolt kohtule

ekspertiisi läbiviimiseks. Lepingu Word dokumendis on olemas kõik kolm lehekülge, mis

lükkavad ümber eksperdi järeldatud tunnused, nagu lepingu kõik leheküljed ei pärineks ühest

algdokumendist. Word dokumendi detailinfost nähtub, et projekt koostati 29.12.2015 ning seda

muutis viimati 30.12.2015 DG. Nimetatud andmed elektroonilises Word dokumendis ei ole

manipuleeritavad.

Kirjaliku

laenulepingu

allkirjastamine

VP

poolt

on

tõendatud

ekspertarvamuse p-ga 2.

13. Asjaolu, et kostja tahe oli väljastada intressivaba laenu vaid juhul, kui konkreetsed

tingimused hageja poolt on täidetud, ei tähenda, et tegemist ei oleks laenuga. Kostja suhtes ei

kohaldu VÕS § 397 lg 1 esimene lause. Kostja puhul ei ole tegemist äriühinguga, kelle

majandus- ja kutsetegevuseks on laenu andmine. Kostja suhtes kohaldub VÕS § 397 lg 1 teine

lause, mille kohaselt muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on

kokku lepitud. Intressitasumise kokkuleppe oli tingimuslik ning on kirjas laenulepingu p-s 1.5.

Kuivõrd hageja majandustegevus ei olnud kasumis ehk hageja ei täitnud intressivaba laenu

tingimusi, siis tekkis kostjal õigus vastavalt lepingu p-le 1.5 nõuda hagejalt intresse vastavalt

laenulepingu p-le 1.7. Hageja ei ole kostja intressinõuet vaidlustanud. Hageja juhatuse liige on

väitnud, et laenu andmise ajal oli tegemist intressivaba laenuga, mille osas puudub samuti

pooltel vaidlus.

Maakohtu otsus ja põhjendused

14. Harju Maakohus jättis 16.03.2020 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3250 eurot.

15. Maakohus

määras

02.04.2019

määrusega

02.03.2015

sõlmitud

laenulepingu

dokumendiekspertiisi. 04.06.2019 EKEI ekspertiisiakt nr 19E-DM0012 kajastab, et ekspertide

hinnangul ei ole 02.03.2015 laenuleping käsitsi allkirjastatud originaal, vaid värvilise tooneriga

paljundusseadmega saadud koopia. Samuti leidsid eksperdid, et dokument on tõenäoliselt

monteeritud, kuna esinevad tunnused, mis viitavad sellele, et lepingu kaks esimest lehekülge

pärinevad teisest algdokumendist võrreldes kolmanda allkirjastatud leheküljega. 17.06.2019

EKEI ekspertiisiaktist nr 19E-DK0023 nähtuvalt on laenulepingu kolmandal leheküljel koopia

aluseks oleva allkirja tõenäoliselt kirjutanud AS ja VP. Kohtul puudus alus kahelda eksperdi

järeldustes dokumendi monteerimise kohta, ning leidis, et see on ilmselgelt ebausaldusväärne

dokumentaalne tõend ja jättis selle tõendina arvestamata.

16. Ainuüksi hageja väide, et hageja raamatupidamises ei ole vaidlusaluse laenulepingu alusel

raha liikunud, ei muuda maakohtu hinnangul olematuks hageja ja kostja vahelist laenusuhet.

Hageja ei tõendanud muu võlasuhte olemasolu, millel äriühingute vahelised rahalised maksed

baseerusid.

17. Võlgniku SORP OÜ (pankrotis) pankrot kuulutati välja 02.11.2017. Kostja esitas

nõudeavalduse tagastamata laenu 190 685,37 eurot tunnustamiseks, lisades laenulepingu ja

pangaülekannete väljavõtted. 20.03.2018 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul nõue

tunnustati teises rahuldamisjärgus. Kostja esitatud pangakonto väljavõtetest nähtuvalt on kostja

2-18-13387

poolt hagejale perioodil 20.03.2014–29.09.2019 üle kantud erinevaid summasid selgitusega

intressivaba laen. 2016. a ja 2017. a on toimunud ka laenusumma tagastusi, märkega laenu

tagastamine või intressivabalaenu tagastamine. Võlgniku 2015. ja 2016. majandusaasta

aruannetes on kajastatud laenukohustused. Samuti on pankrotihaldur esile toonud, et võlgniku

pankrotiavalduse alusel väljakuulutatud pankroti aluseks oli eelkõige suutmatus täita

laenukohustust kostja ees. Võlgnik on pankrotiavalduses avaldanud, et põhiliseks

maksejõuetuse põhjuseks on kostja nõue võlgniku vastu summas 174 000 eurot, mis muutus

sissenõutavaks 30.09.2017. Hageja ei toonud esile, et tal oleks teisi kohustusi kostja ees.

18. 06.02.2020 istungil andsid laenusuhte osas ütlusi vande all AS ja VP. Ka ütluste andmise

käigus kinnitas VP, et neil oli kostjaga intressivaba laenusuhe majandustegevuse laiendamiseks

ning tagasimakse toimus kostja nõudel. Samuti kinnitas VP asjaolu, et raamatupidamises oli

laen kajastatud. AS kinnitas laenu andmise eesmärki äriühingu tegevuse kiiremaks

edendamiseks. Kohtuistungil kinnitas VP ülekantud laenusumma suurust, kuid leidis, et

02.03.2015 laenulepingul ei ole õiguslikke tagajärgi.

19. Maakohus leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna laenumaksed on reaalselt toimunud,

osaliselt on neid ka võlgniku poolt tagastatud, saadud laenu suurust hageja ei vaidlusta ning

laenusuhe on tuvastatud eeltoodud tõenditega.

20. Maakohus jättis TsMS § 162 lg alusel menetluskulud hageja kanda ja rahuldas kostja

menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 130

eurot oli maakohtu hinnangul põhjendatud. Arvestades tsiviilasja materjale ja vaidluse sisu,

pidas maakohus kostja lepingulise esindaja ajakulu 42,17 tundi ülepaisutatuks. Kohus leidis, et

põhjendatud on kostja lepingulise esindaja ajakulu 25 tunni ulatuses, s.o 3250 eurot.

Apellatsioonkaebus

21. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

22. Maakohus kohaldas vääralt materiaal- ja menetlusõiguse norme, sh hindas tõendeid

ühekülgselt.

23. Hagi kuulub läbivaatamisele PankrS § 106 lg 2 ja 3 alusel PankrS § 106 lg 1 eeskujul, kus

vaidlustatud nõude esitaja peab põhistama ja tõendama kohtule nõudeavalduses toodud

asjaolude esinemist ehk selle nõude olemasolu. PankrS § 107 täiendab nõude tunnustamise

vaidluse instituuti sellega, et nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes

samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks

nõuete kaitsmise koosolekul.

24. Hageja vaidlustas kostja nõude põhjendusel, et kostja nõudeavalduses nimetatud nõude

aluseks olev ja esitatud alusdokument on võltsitud. PankrS § 106 lg-st 3 juhindudes toimub

antud menetluses kostja nõude tunnustamise üle otsustamine kitsalt PankrS §-st 107 tulenevalt

nõudeavalduse märgitud nõude aluste pinnalt.

25. Maakohus ei mõistnud hagi eset korrektselt ja lahendas asja nõude tunnustamise küsimusest

laiemalt. Maakohus oleks pidanud piirduma ainult küsimuse lahendamisega, kas kostja

nõudeavalduses esitatud nõue põhineb võltsitud andmetel. Maakohtul puudus protsessuaalne

pädevus tuvastada, kas kostjal on hageja suhtes nõue võimalikest muudest nõudeavalduses

märkimata asjaoludest ja õiguslikest alustest tulenevalt.

2-18-13387

26. Maakohus analüüsis ebaõigesti üldiselt, kas kostjal võib olla nõudeõigus muude

(nõudeavalduses kajastamata) asjaolude pinnalt ja muu nõudenormi järgi ja heitis hagejale ette

seda, et hageja ei tõendanud nõude puudumist. Kostja tõendamiskoormus ei hõlmanud antud

asjas mistahes võlasuhte puudumise tõendamist, vaid kostja pidi tõendama nõudeavalduses

märgitud asjaoludel põhinevat võlasuhet.

27. Kui hagejal oli antud liiki hagis tõendamiskoormus, siis sai see olla konkreetselt kostja poolt

väidetava kirjaliku 02.03.2015 laenulepingul põhineva võlasuhte puudumine. Seda tõendas

hageja dokumendi ekspertiisi tulemustega. Kostja väide oli see, et tal on nõudeõigus hageja

vastu 190 685,37 eurot (põhinõue ja intressinõue) kirjalikust 02.03.2015 laenulepingust

tulenevalt. Seda ei ole aga kostja tõendanud. Kostja põhistas maakohtus oma nõuet uute ja

muude nõudeavalduses nimetamata asjaoludega.

28. Esiteks, kostja viidatud hageja arveldusarvele kostja tehtud sissemaksed algavad juba 2014,

ent kostja tugines 02.03.2015 sõlmitud laenulepingule. Teiseks on kostja maksete selgitusse

märgitud „intressivaba laen“, kuid kostja tugines oma nõudes 02.03.2015 laenulepingule, sh

p-le 1.7, mille järgi on intressis kokku lepitud. Kolmandaks, hageja põhiväide on see, et hageja

ja kostja vahel ei ole sõlmitud (allkirjastatud) 02.03.2015 laenulepingut ning et kostjal puudub

selle lepingu alusel nõue hageja vastu. Seega oleks maakohus saanud hinnata ainult seda, kas

02.03.2015 laenulepingust tulenev nõue põhineb võltsitud andmetel.

29. Maakohus tõlgendas vääralt hageja juhatuse liikme VP vande all antud ütlusi. Ütlustest

nähtub üksnes, et kostja poolt hagejale tehtud ülekanded võeti raamatupidamises arvele laenu

sissemaksetena – mitte midagi enamat, kuna puuduvad ütlused selle kohta, et poolte vahel oleks

sõlmitud 02.03.2015 laenuleping, ei kirjalikult ega suuliselt. Kostja seadusliku esindaja AS

vande all antud seletused ei ole usaldusväärsed, kuna need on vasturääkivad ning vastuolus ka

eksperdi tuvastatuga.

Vastuapellatsioonkaebus

30. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles

maakohus jättis kostja menetluskulud välja mõistmata ja teha tühistatud osas uue otsuse,

millega mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 5482,10 eurot.

31. Maakohus rikkus menetlusõigust, jättes kohtuotsuse hüvitatavate menetluskulude rahalise

suuruse kindlaksmääramise osas täielikult põhjendamata. Maakohus ei toonud välja ega

põhjendanud, milline töö on maakohtu hinnangul asja lahendamiseks ebavajalik või

ülepaisutatud. Maakohus leidis, et põhjendatud esindaja ajakulu on 25 tundi, samas ei ole

maakohus sellise ajakulu kujunemist põhjendanud. Hageja juhatuse liige ei esitanud sisulisi ja

põhjendatud vastuväiteid kostja esindaja kuludele.

Vastustajate seisukohad

32. Pooled vaidlevad teineteise apellatsioonkaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

33. Ringkonnakohus, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate

menetlusdokumentide ja tõenditega, leiab, et maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise kohta

on õige ja selles osas pole põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks, küll aga tuleb TsMS § 657

lg 1 p 2 järgi osaliselt tühistada maakohtu otsus menetluskulude väljamõistmata jätmise osas ja

2-18-13387

kostja taotlus lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks tuleb rahuldada täiendavalt summas 845

eurot.

34. Hageja vaidlustas kostja tunnustatud nõude põhjendusel, et kostja esitatud nõudeavalduse

lisaks olev 02.03.2015 laenuleping on hageja hinnangul võltsitud ja hageja arvates on see

aluseks, et jätta kostja nõue tunnustamata.

35. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks

esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused

vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse

norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaksid

aluse maakohtu otsuse tühistamiseks hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas. See, et hageja

maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamata jätmist puudutavas

osas, järgib neid ning ei korda (TsMS § 654 lg 6).

36. PankrS § 105 sätestab, et nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle

rahuldamisjärku ei saa hiljem vaidlustada, välja arvatud PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud juhul.

Kord tunnustatud nõude uuesti läbivaatamist saab PankrS § 106 lg-st 2 tulenevalt taotleda

eeldusel, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete

kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust. Seega on

pankrotimenetluses kehtestatud õiguskindluse põhimõte, mis võimaldab taasavada vaidlusi

kord juba tunnustamist leidnud nõuete põhjendatuse üle üksnes erandlikel asjaoludel. PankrS

§ 106 lg-d 2 ja 3 on selge erand üldisest nõuete kaitsmise menetlusest ja PankrS § 106 lg-st 1.

Erandit tuleb sisustada kitsalt, sest vastasel juhul muutuks PankrS §-des 100 jj sisalduv nõuete

kaitsmise regulatsioon sisutühjaks, kuna võimaldaks kord juba tunnustatud nõuete sisu juurde

uuesti tagasi tulla ning neid vaidlustada.

37. Võlausaldaja tunnustamisnõude sisu määrab kindlaks PankrS § 107. Kostja esitas nõuete

kaitsmise koosolekul kaitsmiseks nõude, mis põhines asjaolul, et hageja ja kostja olid sõlminud

laenulepingu, mille alusel hageja sai kostjalt laenu. Kostja tugines nõudeavalduses sellele, et tal

on laenulepingust tulenevalt õigus saada hagejalt 190 685,37 eurot, millest 174 000 eurot on

tagastamata laen ja 16 685,37 eurot intress. Kostja ei ole seejuures nõudeavalduses märkinud,

millisest laenulepingust nõue tuleneb. Nõudeavaldusest nähtuvalt on sellele lisatud 02.03.2015

laenuleping ja raamatupidamise ning panga väljavõtted (I kd, tl 6).

38. Hageja apellatsioonkaebuse väidetest tulenevalt on apellatsioonimenetluses vaidluse all

see, kas maakohus väljus asja lahendamisel hagi eseme piiridest. Ringkonnakohus apellandi

väitega ei nõustu. Ebaõige on hageja arusaam, et maakohus oleks pidanud kitsalt lähtuma ainult

sellest, et kui 02.03.2015 laenuleping oli monteerimise tunnustega, siis kostja nõue põhineb

võltsitud andmetel ja nõue oleks tulnud jätta tunnustamata. Maakohus jättis 02.03.2015

laenulepingu kui ebausaldusväärse dokumentaalse tõendi arvestamata, kuid tuvastas esile

toodud asjaolude ja muude tõendite pinnalt, et kostjapoolsed laenumaksed võlgnikule toimusid

reaalselt ja osaliselt neid võlgniku poolt ka tagastati. Lisaks kinnitas maakohtu menetluses

hageja seaduslik esindaja juhatuse liige VP laenusumma suurust ning hageja kajastas

vaidlusalust kohustust laenuna enda majandusaasta aruannetes. Eeltoodu alusel järeldas

maakohus, et poolte vahel oli kostja nõudeavalduses viidatud laenusuhe.

2-18-13387

39. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses tooduga, et vaidlustatud nõude esitaja peab

põhistama ja tõendama kohtule nõudeavalduses toodud asjaolude esinemist ehk nõude

olemasolu. Kostja on tõendanud nõude olemasolu, s.o laenusuhte eksisteerimist. Kolleegiumi

hinnangul ei ole hageja vaidlustanud, et kostja oleks nõudeavalduses kajastanud andmeid nõude

suuruse kohta ebaõigesti. Asjaoludest, et VP ei mäletanud 02.03.2015 dateeritud laenulepingu

allkirjastamist ja eksperdi hinnangul on dokument tõenäoliselt monteeritud, ei saa praegusel

juhul järeldada, et kostja nõue oleks tulnud jätta tunnustamata. Kuivõrd nõudeavalduses ei ole

kostja tuginenud konkreetselt 02.03.2015 dateeritud laenulepingule ja laenusuhet on võimalik

jaatada ka ilma vaidlusaluse laenulepinguta, jättis maakohus õigesti hagi rahuldamata.

40. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et poolte vahel võis olla mingi muu suhe. Sellise väite

kontrollimine oleks võimalik juhul, kui nõue oleks vaidlustatud nõuete kaitsmisel. Praeguse

menetluse esemeks on tuvastada, kas kostja nõue põhineb võltsitud andmetel.

41. Hageja

on

laenulepingu

võltsituse

põhjendamiseks

toonud

esile

12.12.2018

menetlusdokumendis mh ka asjaolu, et intressis on kokku lepitud ainult 02.03.2015 lepingus ja

kostja maksete selgitusse on märgitud „intressivaba laen“, mis viitab sellele, et maksete aluseks

ei olnud 02.03.2015 laenuleping (I kd, tl 55-56). Hageja rõhutas ringkonnakohtu istungil, et ta

soovib esitatud nõude tervikuna tunnustamata jätmist ja väited on esitatud võltsituse

põhistamiseks.

42. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega, et võlgniku juhatuse liikme VP vande all

antud seletust on maakohus ebaõigesti hinnanud. Samuti ei ole alust pidada kostja juhatuse

liikme ASi seletust mitteusaldusväärseteks. Maakohus on seaduslike esindajate vande all antud

seletusi hinnanud koosmõjus teiste tõenditega ja ringkonnakohtul pole alust neid hinnata

maakohtust erinevalt.

43. Järgmisena käsitleb ringkonnakohus vastuapellatsioonkaebust, milles kostja vaidlustab

maakohtu otsuse menetluskulude kindlaksmääramise osas.

44. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, s.t kohus teeb kaalutlusotsuse

eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas, millesse kõrgema astme

kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

23.03.2016 määrus asjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh

kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega (vt nt Riigikohtu

06.05.2016 määrus asjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Seega on kohtule antud lai otsustusruum

õigusabikulude hüvitatavuse üle otsustamisel, tagamaks võimalus leida igal üksikjuhtumil

õiglane lahendus. Ringkonnakohus saab maakohtu kaalutlusotsust ümber hinnata üksnes siis,

kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire.

45. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kontrollimine

tähendab üldjuhul seda, et maakohus kontrollib avalduses taotletud iga menetluskulu

komponendi põhjendatust ja vajalikkust ning võtab seisukoha isegi siis, kui ei ole esitatud

konkreetseid vastuväiteid. Hageja esitas seisukoha kostja menetluskulude nimekirja kohta ja

palus maakohtul kontrollida kostja menetluskulude ajakulu põhjendatust ja menetlustoimingute

vajalikkust. Maakohus märkis otsuses üksnes kokkuvõtlikult, et kostja lepingulise esindaja

kulud on põhjendatud 25 tunni ulatuses, jättes pikemalt analüüsimata menetluskulude

nimekirjas märgitud õigusabitoimingud. Selliselt on kohtuotsus ebapiisavalt põhjendatud ja

kohtu siseveendumuse kujunemist ei ole võimalik kontrollida.

2-18-13387

46. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada ja ise õigusabitoimingute

vajalikkust ja ajakulu põhjendatust hinnata. Ringkonnakohus arvestab kulude hindamisel, et

käesolev asi ei ole kohtu hinnangul keskmisest keerukam ega mahukam. Menetluskulude

kindlaksmääramine on vaidlustatud üksnes ajakulu hindamise osas. Seega kostja lepingulise

esindaja tunnitasu ei tule ringkonnakohtul hinnata.

47. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt kostja lepinguline esindaja 12.11.2018 analüüsis

hagimaterjale ja pidas nõu kostja seadusliku esindajaga (0,5 tundi) ning 22.11.2018 (0,5 tundi)

ja 26.11.2018 (6 + 0,25 tundi) koostas vastuse hagile. Ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud

menetlustoimingud vajalikud, kuid põhjendatud ajakulu selleks kokku on 7 tundi.

Menetluskulude nimekirjast võib aru saada, et eraldi ajakulu 0,25 tundi on 26.11.2018

menetlusdokumendi

kohtule

esitamiseks,

mis

ringkonnakohtu

hinnangul

sisaldub

menetlusdokumendi koostamise ajakulus.

48. Toimikust nähtuvalt kohustas maakohus 06.03.2019 kirjaga kostja seaduslikku esindajat

ilmuma kohtusse käekirja ja allkirja eksperimentaalproovide andmiseks. Seega on põhjendatud

kostja lepingulise esindaja poolt 07.03.2019 menetlusliku olukorra selgitamine 0,25 tunni

ulatuses.

49. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on 25.03.2019 kostja lepingulise esindaja palvel saadetud

kohtule e-kiri, milles juhitakse tähelepanu kohtu poolt ekslikult määratud korduvale tähtajale

ja palutakse teha kõik menetlusdokumendid nähtavaks kostja lepingulisele esindajale ja

seaduslikule esindajale. Ringkonnakohus mõistab menetluskulude nimekirja analüüsides, et

kostja lepinguline esindaja ei tutvunud 25.03.2019 menetlusdokumendite sisuga, vaid veendus,

et osad menetlusdokumendid on jäänud kostjale nähtavaks tegemata. Arvestades toimiku mahtu

selleks ajahetkeks, on ringkonnakohtu hinnangul piisav ajakulu e-toimikuga tutvumiseks ja

eelnimetatud e-kirja koostamiseks 0,25 tundi.

50. 29.03.2019 tutvus kostja lepinguline esindaja hageja 12.12.2018 seisukohaga ja koostas

sellele omapoolse seisukoha (2 tundi) ning 01.04.2019 vaatas üle seisukoha ja esitas selle

kohtule (0,75 tundi). Ringkonnakohtu hinnangul on hageja ja kostja seisukohtade sisu ja mahtu

arvestades põhjendatud ajakulu kokku 1,5 tundi.

51. Menetluskulude nimekirja kohaselt koostas kostja lepinguline esindaja 04.04.2019 taotluse

menetluskulude katteks tagatise saamiseks (3+0,25 tundi), 08.04.2019 koostas vastuse kohtule,

vaatas selle üle ja esitas kohtule (0,17+0,08 tundi). Toimikust nähtuvalt esitas kostja 08.04.2019

kohtule taotluse menetluskulude katteks tagatise saamiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et

kostja oleks esitanud 08.04.2019 kohtule muid taotluseid või vastuseid. Arvestades tagatise

taotluse sisu ja mahtu, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ajakulu 1 tund.

52. Menetluskulude nimekirjas märgitud 15.04.2019 menetlustoimingut, s.o seisukoht kohtule

seoses ekspertiisi määramisega (0,25 tundi), toimikust ei nähtu ja seega on tegemist

põhjendamatu kuluga. Hüvitamisele kuuluv kulu peab olema kontrollitav.

53. Kostja koostas 27.06.2019 seisukoha ekspertiisiaktile, vastuväite kohtu tegevusele ja

taotlused (5 tundi). Nimetatud menetlusdokument on kohtule esitatud 04.07.2019.

Ringkonnakohtu hinnangul on menetlusdokument tervikuna põhjendaud ja ajakulu mõistlik.

54. Menetluskulude nimekirjas märgitud 18.10.2019 menetlustoimingut, s.o vastus kohtule

(0,33 tundi), toimikust ei nähtu ja seega on tegemist põhjendamatu kuluga.

2-18-13387

55. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kostja lepinguline esindaja järgmise menetlusdokumendi

23.10.2019. Menetluskulude nimekirja kohaselt koostati 23.10.2019 seisukohta 07.10.2019,

09.10.2019 ja 17.10.2019, kokku 4,5 tundi. Ringkonnakohus arvestab, et seisukoha

koostamiseks pidi kostja lepinguline esindaja tutvuma hageja 15.08.2019 seisukohaga ning

analüüsima hageja majandusaastaaruandeid ja pankrotihalduri tegevusaruannet, ja leiab, et

ajakulu 4,5 tundi on põhjendatud.

56. Seoses maakohtus 31.10.2019 toimunud kohtuistungiga kulus kostja lepingulisel esindajal

istungiks ettevalmistamiseks 30.10.2019 ja 31.10.2019 kokku 2,5 tundi. Kohtuistungi

protokollist nähtuvalt osales kostja lepinguline esindaja 31.10.2019 istungil, millist ajakulu ei

ole kostja menetluskulude nimekirja märgitud. Arvestades vaidluse sisu ja mahtu ning asjaolu,

et enne kohtuistungi toimumist ei olnud menetluses pikemat pausi, mistõttu oli lepinguline

esindaja eeldatavasti pärast 23.10.2019 seisukoha esitamist vaidluse asjaoludega kursis, peab

ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja sellel osalemiseks

1,5 tundi.

57. Kostja lepinguline esindaja koostas 04.11.2019 taotluse menetluskulude katteks tagatise

saamiseks ja taotluse poole vande all ülekuulamiseks (2 tundi). Kuigi menetluskulude

nimekirjas on 06.11.2019 märgitud töö sisuks seisukoht kohtule (0,17 tundi), eeldab

ringkonnakohus toimiku materjalide põhjal, et siinkohal on mõeldud 04.11.2019 koostatud

taotluste

kohtule

esitamist

06.11.2019,

mis

ringkonnakohtu

hinnangul

sisaldub

menetlusdokumendi koostamise ajakulus.

58. Menetluskulude nimekirjas

märgitud 07.11.2019 menetlustoiming, s.o

taotluse

ülevaatamine ja kohtule esitamine (0,25 tundi), on põhjendamatu kulu, kuna toimikust ei nähtu

viidatud kuupäeval menetlusdokumendi esitamist. Menetluskulude nimekirja kohaselt on

03.02.2020 saadetud meeldetuletus kohtuistungi toimumise kohta (0,17 tundi). Toimikus

nimetatud menetlustoimingute kohta andmed puuduvad, mistõttu ei ole sellise kulu hüvitamine

vastaspoole poolt põhjendatud.

59. Menetluskulude

nimekirja

järgi

on

03.02.2020

esitatud

taotlus

teha

kõik

menetlusdokumendid nähtavaks kostja seaduslikule esindajale (0,17 tundi) ja taotlus kostja

juhatuse liikme vande all ülekuulamiseks ja tõlgi kaasamiseks (0,17 tundi). Arvestades nii

e-kirja kui ka taotluse sisu ja mahtu, loeb ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks nende

toimingute osas kokku 0,17 tundi.

60. Seoses maakohtus 06.02.2020 toimunud kohtuistungiga kulus kostja lepingulisel esindajal

istungiks ettevalmistamiseks 05.02.2020 ja 06.02.2020 kokku 1,75 tundi, lisaks 06.02.2020

enne kohtuistungit kohtumiseks kliendiga 1 tund, kohtuistungil osalemiseks 1,83 tundi ja

kohtuistungi protokolliga tutvumiseks 1 tund. Ringkonnakohus peab põhjendatud ajakuluks

eelnimetatud toimingute tegemiseks kokku 4 tundi, pidades osaliselt ülepaisutatuks ajakulu

istungiks ettevalmistamiseks ja protokolliga tutvumiseks.

61. Kohtukõne teeside koostamiseks ja täiendamiseks on kostja lepingulisel esindajal kulunud

6,33 tundi. Arvestades menetlusdokumendi sisu ja mahtu peab ringkonnakohus mõistlikuks

ajakuluks 3 tundi.

62. Seega, olles tutvunud kostja lepingulise esindaja tehtud menetlustoimingute ja kõrvutanud

neid kostja menetluskulude nimekirjaga, saab kolleegiumi hinnangul pidada kostja

esindamisele kulunud põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks maakohtu menetluses 31,5 tundi.

2-18-13387

63. Lähtudes ülalmärgitust ja kostja poolt maakohtule esitatud menetluskulu nimekirjast, tuleb

hageja juhatuse liikmelt VP-lt väljamõistetavate kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatud

ja vajalikuks suuruseks lugeda 4095 eurot (31,5 x 130). Maakohtu otsus tuleb tühistada osas,

milles kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus jäeti rahuldamata 845 euro ulatuses

(4095 – 3250).

64. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab kolleegium TsMS § 171 lg 1

alusel

hageja

kanda,

kuna

hageja

apellatsioonkaebus

jäi

rahuldamata.

Kuigi

vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, selgitab ringkonnakohus, et menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud ei kuulu TsMS § 178 lg 4 järgi hüvitamisele.

65. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd maakohus määras kohtuotsuses kindlaks

menetluskulude rahalise suuruse ja menetluskulude jaotust käesoleva otsusega ei muudeta,

määrab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 3 kindlaks ka apellatsioonimenetluses

kantud menetluskulude rahalise suuruse.

66. Kostja poolt 09.11.2020 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt

on kostja apellatsioonimenetluses kandnud õigusabikulusid kokku 1593,80 eurot, mis sisaldab

tasu õigusabi eest kokku 12,26 töötunni ulatuses. Kostjat esindava vandeadvokaadi tunnitasu

suuruseks on 130 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja kinnitab, et eeltoodud kulud on kantud

seoses käesoleva kohtumenetlusega. Samuti kinnitab kostja, et ta on käibemaksukohustuslane,

mistõttu taotleb menetluskulude kindlaksmääramist ilma käibemaksuta.

67. Kuna menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud ei kuulu TsMS

§ 178 lg 4 järgi hüvitamisele, ei ole põhjendatud 04.05.2020 vastuapellatsioonkaebuse

koostamise ajakulu kokku 2,42 tundi. Ülejäänud menetlustoimingud, s.o taotlus

menetluskulude katteks tagatise saamiseks (2,5 tundi), vastuväide kohtu tegevusele (1,75

tundi), vastus apellatsioonkaebusele (3,25 tundi), hageja seisukoha ja kohtumäärusega

tutvumine (0,42 tundi), kohtuistungiks ettevalmistamine (1,25 tundi) ja sellel osalemine (0,67

tundi), on olnud põhjendatud ja vajalikud kostja õiguste efektiivseks kaitseks. Ringkonnakohtu

hinnangul on ülepaisutatud ajakulu üksnes menetluskulude tagatise taotluse ja vastuväite

koostamiseks, millede põhjendatud ja mõistlikuks ajakuluks hindab ringkonnakohus vastavalt

2 tundi ja 1 tund.

68. Kostja esindaja tunnitasu 130 eurot (ilma käibemaksuta) on kolleegiumi arvates TsMS

§ 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest

makstavat tasu.

69. Ülalmärgitut

arvestades,

rahuldab

kolleegium

kostja

menetluskulude

suuruse

kindlaksmääramise avalduse osaliselt ning mõistab hageja juhatuse liikmelt VP-lt kostja kasuks

välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 1116,70 euro (8,59 x 130) ulatuses.

70. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi võib menetluskulude

kindlaksmääramist

vaidlustada

menetluskulude

kindlaksmääramist

taotlenud

ja

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Vastavalt TsMS §

178 lg-le 4 ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid.

2-18-13387

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 09.06.2021 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2020. a otsus

tsiviilasjas nr 2-18-13387 intressinõude (16 685 eurot 37 senti) osas,

samuti menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas

ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Muus osas (st põhinõuet ehk 174 000 euro suurust

tagastamata laenu puudutavas osas) jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata.

2. Rahuldada SORP OÜ (pankrotis) kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.