2-20-3229/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.11.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-3229

Kohtuasi

XX hagi YY ja DD vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.06.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY ja DD apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2 x 920 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Hanna Kivirand

Kostjad (apellandid): YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

ja DD (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja

CC, lepinguline esindaja Tiia Raudmägi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 30.06.2020 otsus elatise suuruse osas. Teha tühistatud

osas uus otsus vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.

2. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2.1. Hagi rahuldada osaliselt.

2.2. Muuta Harju Maakohtu 22.12.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-4136 XX-lt YY

ja DD kasuks välja mõistetud elatise suurust.

2.3. Välja mõista XX-lt YY kasuks alates 27.02.2020 kuni YY täisealiseks saamiseni

igakuine elatis, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärale, millest on lahutatud pool kehtiva riikliku lapsetoetuse suurusest.

2.4. Välja mõista XX-lt DD kasuks alates 27.02.2020 kuni DD täisealiseks saamiseni

igakuine elatis, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärale, millest on lahutatud pool kehtiva riikliku lapsetoetuse suurusest.

2.5. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

3. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

2-20-3229

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja, isa) esitas 27.02.2020 Harju Maakohtule hagi YY ja DD (kostjad, lapsed) vastu

kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks. Hageja palub vähendada mõlemale

kostjale makstava elatise summat 200 euroni kuus.

2. Hagiavalduse kohaselt mõisteti Harju Maakohtu 22.12.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-

4136 hagejalt kostjate kasuks välja elatis perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 sätestatud määras

kuni laste täisealiseks saamiseni. 2014. aastaga võrreldes on elatise alammäär tõusnud 177,50

eurolt 292 euroni, kuid hageja sissetuleku kasv on olnud märkimisväärselt tagasihoidlikum.

Lisaks sündis XX.XX.XXXX hagejale kolmas laps RR. Miinimummäära alusel elatise

maksmine käib hagejale üle jõu ja 2019. a tekkisid hagejal tõsised makseraskused ning tema

suhtes algatati isegi täitemenetlus. Tänaseks on võlgnevused tasutud, kuid hageja on seisukohal,

et makstav elatis ei vasta tema varanduslikele võimalustele ega ka laste vajaduste suurusele,

mis on tegelikkuses märkimisväärselt väiksemad kui kaks kehtivat alampalka.

3. Lapsed käivad tavakoolis, kus toitlustusele kulusid ei ole. Erivajadusi, mis tingiks

lisakulusid, lastel samuti ei ole. Lapsed elavad koos emaga 3-toalises korteris, jagades

omavahel tuba. Korvpalli treeningukulud katab Tallinna linn. Tallinna linna elanikena on

kostjatel võimalik ühistranspordiga liigelda tasuta. Arvestades kostjate tavapärast elulaadi võib

eelduslikult pidada kummagi kostja mõistlikeks ülalpidamiskuludeks järgmisi igakuiseid

kuluartikleid: toit 125 eurot; eluasemekulud 150 eurot; kooliga seotud kulutused 10 eurot;

treeningutega seotud kulud 20 eurot; riided ja jalanõud 50 eurot; meelelahutus 20 eurot;

sidekulud 10 eurot. Kokku seega ca 375 eurot ühe lapse kohta. 29.04.2020 seisukohas leidis

hageja, et kummagi kostja igakuine ülalpidamiskulu võib olla 450 eurot. Hageja peab oma

varanduslikust seisundist lähtuvalt võimalikuks maksta mõlemale kostjale igakuiselt elatist 200

eurot ja palub elatise vähendamisel arvesse võtta lastetoetust.

4. Hageja kolmanda lapse RR ülalpidamiskulud on keskmiselt 655 eurot kuus.

Ülalpidamiskulusid suurendab hetkel asjaolu, et laps kasutab mähkmeid ja ta ei saa veel süüa

ülejäänud perega sama toitu. Vanematel tuleb teha mitmeid ühekordseid kalleid oste (lapse

vann, voodi, madrats, turvahäll, lapsevanker jne). RR ema LL sissetulek on vanemahüvitis

1586,92 eurot ja lapsetoetus 60 eurot. Hageja on vähendanud enda osalust lapse ülalpidamises

200 eurole.

2-20-3229

Kostja vastuväited

5. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata.

6. Hageja esitatud tõendid ei kajasta hageja tegelikku majanduslikku seisu. Hagejal on võimalik

teha lisatööd, mis on tasustatud ja tasu on kokkuleppeline. Kostjatele teadaolevalt on lisatööd

tasustatud sularahas, mida hageja ei ole välja toonud ning mis võib olla samas suurusjärgus

palgaga. Hageja elustiil ja elulaad on midagi muud, kui hageja hagiavalduse ja tõenditega

esitleb. Hageja vastu algatati elatise võlgnevuse tõttu 2018. a täitemenetlus ning samal ajal kui

hageja elatist ei tasunud, ostis hageja endale maja aadressil XXX (koormatud hüpoteegiga

summas 141 600 eurot) ning varem liisis uue auto. Pank arvestab laenu andmisel kogu

sissetulekut ja hindab, kas see on piisav laenu teenindamiseks. Pank võtab arvesse ka

alaealistele lastele makstavat elatist, seega pidi hageja sissetulekust piisavalt üle jääma laenu

teenindamiseks. Kostjate esindaja (ema) on võtnud lisatööd ja kohustusi, et tagada kostjatele

kõik eluks vajalik. Hageja viitab hagis, et viimase 6 aasta jooksul on tõusnud elukallidus.

Sellega nõustuvad ka kostjad, ka kostjatel on elukallidus tõusnud ja kulutused suurenenud.

Hageja ei ole elanud kostjatega ega osalenud nende kasvatamisel viimased 10 aastat.

7. Mõlema kostja igakuised kulud on järgmised: pangalaen 133 eurot; arvuti 50 eurot (osteti

kasututatud arvuti); kodumasinate (külmkapp, tolmuimeja, voodi) järelmaksud kokku 17 eurot;

kommunaalkulud 53 eurot; elekter, tv ja telefon 42 eurot; koolitarbed 13 eurot; riided ja

jalanõud 25 eurot; korvpallitrenn 30 eurot; majandusmängude ring 31 eurot; võistlused 50

eurot; laagrid 13 eurot; juuksur 15 eurot; sünnipäevad 30 eurot; koolis (teater, kino, muuseum,

ekskursioonid, õpetaja kingitused, laste kingitused, võistlused, päevikuraha) 10 eurot; toit 100

eurot; taskuraha 20 eurot; ravimid ja vitamiinid 20 eurot; jalgratas (hooldus, lisad) 44 eurot;

transpordikulu 40 eurot; meelelahutus 40 eurot. Kokku on kulutused ühele lapsele kuus 776

eurot. Seega peaks hageja tegelikult maksma elatist 388 eurot.

Maakohtu otsus ja põhjendused

8. Harju Maakohus rahuldas 30.06.2020 otsusega hagi ja muutis Harju Maakohtu 22.12.2014

otsusega tsiviilasjas nr 2-14-4136 hagejalt välja mõistetud elatise suurust. Maakohus mõistis

hagejalt kummagi kostja kasuks välja elatise 200 eurot kuus alates 27.02.2020 kuni kostjate

täisealiseks saamiseni. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

9. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt arvestab vähendatud elatis 200 eurot hageja enda ja

hageja kõigi laste huve ning kostjate tegelikku ülalpidamisvajadust. Arvestades asjaolu, et

hagejal on lisaks kahele kostjale veel üks ülalpeetav alaealine laps, võib elatise väljamõistmine

PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras kahjustada nii hageja enda kui temaga koos elava lapse

toimetulekut.

10. Hinnates kostjate esiletoodud igakuiseid kulusid, leidis maakohus, et kodumasinate, arvuti

ja jalgratta hoolduskulud ei ole elatise osana põhjendatud, kuna see ei ole jooksev kulu lapse

esmaste ülalpidamiskulude rahuldamiseks. Lastevoodi arvelt nähtub, et tasumisele kuuluv

summa on 0 eurot, arvele ei ole lisatud maksegraafikut, mistõttu ei saanud kohus hinnata voodi

järelmaksu suurust. Maakohus selgitas, et suuremad/kallimad ühekordsed ostud lapse

kasvatamiseks tuleb vanematel enne ostu läbi rääkida, kas ost on lapsele vajalik ning kui palju

on vanemad valmis ostule panustama. Samuti ei ole põhjendatud transpordikulud 40 eurot, sest

Tallinnas on ühistransport tasuta. Põhjendatud ei ole meelelahutuse kulud 40 eurot/kuus, sest

elatise hulka on juba arvatud taskuraha 20 eurot, teater/kino/ekskursioonid 10 eurot,

sünnipäevakulu 30 eurot, laagrid 150 eurot aastas, võistlused 50 eurot, huviringid 31 eurot.

2-20-3229

11. Üldtuntud asjaoluks tuleb pidada seda, et inimene vajab elamiseks toitu, riideid, jalanõusid

ja hügieenitarbeid ning, et nende ostmiseks on vaja raha, mida TsMS § 231 lg 1 kohaselt

tõendada ei ole vaja. Seega asus maakohus seisukohale, et kostjate põhjendatud

ülalpidamiskulud on ca 197 eurot kuus (388 eurot, millest on maha arvatud

kodumasinate/lastevoodi järelmaksud 17 eurot, arvutikulu 50 eurot, jalgratta hoolduskulu 44

eurot, transpordikulu 40 eurot, meelelahutuskulu 40 eurot). Kostjate ülalpidamiskulud ca 197

eurot kuus on kooskõlas Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja

Pricewaterhouse Coopers Advisorsi koostatud 2020. a lõppraportiga „Lapse vajaduspõhine

miinimumelatis“ (RAKE uuring) ja kuna kostjad on poisid, siis kostjatel tekkivaid kulutusi on

võimalik vähendada mastaabisäästuga.

12. Hageja majandusliku seisundi hindamisel tuvastas maakohus, et hageja töötab ettevõttes Q

OÜ-s X ametikohal. 2015. aastal oli hageja netosissetulek 1390 eurot. Töölepingu p 6.1 järgi

on alates 01.01.2018 hageja brutopalk 1815,35 eurot. Kuivõrd hageja töötab ettevõttes, mis

pakub turvateenuseid erinevatel üritustel, ei ole riigis kehtestatud eriolukorra tõttu tööandjal

enam töötajatele, sh hagejale piisavas mahus tööd pakkuda. Seda väidet kinnitab kohtule

esitatud tööandja teatis hageja töötasu ajutise vähendamise kavast. 17.03.2010 teatas tööandja

hagejale, et perioodil 01.04.2020–01.07.2020 on hageja töötasu vähendatud Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärani (s.o brutotasuni 584 euroni). Hageja pangakonto väljavõte

tõendab, et hageja töötasu on oluliselt alandatud, sest mais 2020 laekus hagejale töötasuna

450,38 eurot. Kohtuistungil 02.06.2020 kinnitas hageja, et koos töötukassa toetusega on hageja

töötasu hetkel 1550 eurot. Töötukassa toetust saab 2 kuud ja ei ole teada, kas riigi poolt tuleb

lisameede pärast 01.07.2020. Hagejale kuulub ½ kaasomandist asukohaga XXX, ½

kaasomandist kuulub hageja elukaaslasele LL-le. Kodu soetamiseks on võetud Kredexi

käendusel elukaaslasega kahasse kodulaen summas 108 900 eurot. Hagejale kuulub

liisinglepingu alusel ka perekonna ainuke sõiduvahend Mazda 6 (2009), mille hinnanguline

turuväärtus on ca 5000 eurot ja laenujääk 2400 eurot. Maakohtu hinnangul on usutav,

arvestades hageja sissetulekut 1550 eurot ning laenukohustusi ja liisingumakseid ja laste arvu,

et hageja enda ja 3 lapse ühetaoline ülalpidamine PKS § 101 lg 1 mõistes käib hagejale üle jõu.

Seda väidet kinnitab ka kostjate vastus, et elatise võlgnevuse tõttu algatati 2018 hageja suhtes

täitemenetlus.

13. Kostjate ema majandusliku seisundi hindamisel tuvastas maakohus, et laste ema CC töötab

W OÜ-s ja tema sissetulek märtsis 2020 oli 1396,40 eurot. Maakohus ei nõustunud kostjate

käsitlusega, et hageja palgast peab jaguma hageja ja 3 lapse jaoks ülalpidamist ühetaoliselt, s.o

igaühele 398 eurot. Kohtu arvates tuleb vanema käsutuses olevad vahendid jaotada selliselt, et

vanemale ja lapsele oleks tagatud ligikaudu sarnane elatustase.

Apellatsioonkaebus

14. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda.

15. Maakohtu otsus on vastuoluline. Kuigi vastavalt kohtupraktikale ei pea miinimummääras

elatise korral kulusid tõendama, esitasid kostjad kohtu nõudel kuludokumendid. Kohus

tõlgendas tõendeid meelevaldsed ja ei võtnud kõiki kulusid arvesse.

16. Kohus asus kohtuistungil hagiavaldusest ise tuletama asjaolusid, mida hageja hagiavalduses

ei olnud välja toonud, nt et hageja töötasu on vähenenud. Hageja kinnitas kohtuistungil, et

töötasu hagiavalduse esitamise ajal oli endine, küll aga pärast hagi esitamist koroonaviirusest

2-20-3229

tingitud eriolukord on toonud kaasa selle, et osa töötasu on ta saanud Töötukassa kaudu töötasu

hüvitisena, samas summaarselt on töötasu jäänud samaks.

17. Hageja ei ole tõendanud ühegi PKS § 102 lg 2 aluse esinemist elatise vähendamiseks.

18. Maakohus eeldas mitmeid asjaolusid reaalsest elust erinevalt, nt kui lapsel ei ole kroonilisi

haigusi, siis ravimikulu ei esine üldse või et arsti poolt ravimi kirjutamisel saab selle apteegist

tasuta. Enamasti on viiruste hooajal laps kord-kaks haige ja köha-nohu ravimid apteegis

maksavad 15-30 eurot. Reaalsele elule mittevastav on kohtu arvamus, et vanemad ei peaks

lastele vitamiine andma ilma arsti ettekirjutuseta.

19. Maakohus ei arvestanud, et hageja tunnistas kostjate kulutusi 450 euro ulatuses, ja jõudis

omaalgatuslikult järeldusele, et lapse ülalpidamiskulud on 197 eurot. Maakohtu seisukohad,

mille kohaselt mööbli, arvuti ja jalgratta ostmine elatise osana ei ole põhjendatud ja suuremad

ühekordsed ostud tuleb vanematel läbi rääkida, ei tugine ühelgi perekonnaseaduse sättel.

Kostjad pöördusid algselt elatise hagiga kohtusse põhjusel, et suuremate kulutuste tegemiseks

ei ole hagejaga võimalik läbirääkimisi pidada. Voodikulu osas märgivad kostjad, et nad esitasid

laenulepingu ja järelmaksu graafiku, mille kohaselt on voodi igakuine makse 15,13 eurot.

Maakohus jättis ebaõigesti arvestamata, et lastele on vaja osta arvuti, jalgrattad ja

mobiiltelefonid.

20. Kostjate hinnangul kohtleb hageja oma praegusest kooselust sündinud last kostjatest

erinevalt, seda näiteks transpordikulu ja vabaaja kulude osas. Seejuures ei analüüsinud

maakohus, kas hageja märgitud kolmanda lapse kulud 655 eurot on põhjendatud.

21. Arusaamatu on maakohtu järeldus, et RAKE uuringu kohaselt on lapse ülalpidamiskulu 193

eurot ühe vanema kohta. Uuringu kohaselt on kulud piirkonniti erinevad ja Tallinnas on kulud

431 eurot ilma eluasemekuludeta. Kostjate puhul ei esine nn mastaabisäästu, kuna nad käivad

trennis üheaegselt, mõlemale on vaja soetada spordivarustus ja kooliks vajalikud asjad,

jalgrattad, mõlemal on võistluskulud. Kohus peab lapsele elatise väljamõistmisel lähtuma

konkreetse lapse vajadustest, vanemate varanduslikust seisukorrast ja kehtivatest

õigusaktidest, mitte üldisest uuringust laste minimaalsete vajaduste kohta.

22. Maakohus rahuldas hageja taotluse vähendada elatist 30.06.2020 kohtuotsuse tegemise ajal

tagasiulatuvalt alates 27.02.2020, mis toob kaasa olukorra, kus kostjad peavad kas osa elatist

tagasi maksma või ei saa mingil perioodil üldse elatist. Elatise muutmine alates hagi esitamise

ajast (mitte otsuse tegemise ajast) on kohtu kaalutlusotsus, mis peab arvestama laste huve.

Antud juhul ei tulene otsusest ühtegi põhjendust, kuidas on laste huvides olukord, et nad peavad

isale osa elatist tagasi maksma olukorras, kus isa on olnud tegelikult suuteline seda elatist

jooksvalt maksma, ja lisaks on olnud isal ressursse kohtumenetluseks, et leida viise elatise

vähendamiseks.

23. Kostjad rõhutavad, et hageja ei anna neile ülalpidamist vahetult. Viimati viibisid lapsed isa

juures 12.10.2019.

24. Menetluskulud jäeti ebaõiglaselt poolte endi kanda. Ülalpidamisasjad ei kuulu TsMS § 164

lg 1 alla. Kohus pani ebaõigesti tõendamiskoormuse kostjatele, millega suurendas

põhjendamatult nende menetluskulusid.

2-20-3229

Vastustaja seisukoht

25. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

26. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja toimikus olevate menetlusdokumentide ja tõenditega,

leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada hagejalt kostjate kasuks

väljamõistetud elatise suuruse osas. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega

rahuldab hagi osaliselt ja vähendab kummagi kostja kasuks välja mõistetud elatist poole riikliku

lastetoetuse võrra. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2²

esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku

sõnastuse.

27. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja peab maksma kostjatele PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

ja kohtuotsusega väljamõistetud miinimumelatist või esineb PKS § 102 lg 2 tähenduses mõjuv

põhjus, mis on tekkinud pärast 22.12.2014 kohtuotsuse tegemist, ja mis annab aluse hagejalt

kostjate kasuks väljamõistetud elatis suuruse muutmiseks TsMS § 459 lg 1 järgi.

28. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema

tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi (tema võimete ja

kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema

kasvatamise kulutusi). Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka vanemate varalist

seisundit. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest

elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise

elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid (vt Riigikohtu 24.10.2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Seda arvestades tuleb kostjate ülalpidamiseks vajalike

kulutuste suurust hinnates arvestada mh vanemate sissetulekuid ja sellest tingitud elulaadi.

29. Igakuine elatis ühele lapsele ei või PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Riigikohus on leidnud, et

miinimumelatist nõudes ei ole lapse vajadusi vaja tõendada, s.t eelduslikult on see lapse

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt Riigikohtu

22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).

30. Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel

miinimumelatist vähendada. Miinimumist väiksema elatise võib kohus välja mõista üksnes

erandina, s.t olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades

võimeline andma lapsele ülalpidamist. Mõjuva põhjuse olemasolu peab üldjuhul tõendama

kohustatud vanem. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas olukord, kus vanemal on veel

ülalpeetavaid, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps. Seega ei piisa mõjuva põhjuse olemasolu tõendamiseks

üksnes asjaolust, et kohustatud isikul on sündinud veel lapsi, vaid tuleb tõendada, et

ülalpidamist saama õigustatud lapsi on koheldud ebavõrdselt.

31. Ka elatise vähendamise hagi lahendamisel tuleb arvestada, et elatise maksmise eesmärk ei

saaks ebaproportsionaalselt kahjustatud (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja

tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise

maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise aluseks olla

2-20-3229

iseenesest asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi

peretoetuse maksmise fakt ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (vt Riigikohtu

28.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651,

p 12; 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1–28.2; 22.03.2017 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-174-16, p 13). Seega asjaolule, et õigustatud isiku vajadused on osaliselt kaetud

riikliku toetusega, saab tugineda üksnes juhul, kui kohustatud isik tõendab PKS § 102 lg-s 2

sätestatud mõjuva põhjuse olemasolu.

32. Riigikohus on viidanud, et seadusandja võiks kaaluda miinimumelatise määra muutmist,

sest miinimumelatis ei täida kohtumenetluses oma eesmärki, kui paljudel juhtudel taandub

vaidlus tõendamisele, kas on mõjuvat põhjust elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära (vt

Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30). Ringkonnakohtu arvates

ainuüksi asjaolu, et tähelepanu on juhitud miinimumelatise osas seaduse muutmise vajadusele,

ei tähenda, et kehtivat seadust ei peaks kohaldama. Seni kuni seadust ei ole muudetud, see

kehtib ning hagejal on seadusest tulenev kohustus elatist maksta. Seega ei saa eeldada, et

miinimumelatis on igal juhul ülemäärane ja miinimumist väiksema elatise väljamõistmise

aluseks olevaid asjaolusid ei tule kohtumenetluses tõendada.

33. Lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut

ja vara lapsega jagada. Vanemal on ka kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste

rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise

korral ka muu vara arvel. Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb

arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut

mõjutada võivaid asjaolusid (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17,

p-d 21.3, 21.4).

34. Hageja tõi elatise vähendamise hagis esile, et 22.12.2014 otsusega välja mõistetud elatis ei

vasta enam tema varanduslikele võimalustele ega laste vajaduste suurusele. Hageja tugines laste

vajaduste osas peamiselt RAKE uuringule, mitte kostjate tegelikele vajadustele. Muutunud

asjaoluks, millele hageja TsMS § 459 lg 1 kohaselt tugineb, on hagejal kolmanda lapse sünd.

Lisaks palus hageja arvestada, et kostjatele makstakse lastetoetust riigi poolt. Maakohtu nõudel

tõid kostjad esile, et kummagi lapse vajadused on kuus 776 eurot. Ühtlasi kinnitasid kostjad, et

hageja ei kanna laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulusid vahetult.

35. Maakohus leidis, et kostjate vajalikud ülalpidamiskulud on 197 eurot, kuna kostjate

esiletoodud vajadustest ei ole põhjendatud elatise osana kulud 191 euro ulatuses (järelmaksud,

arvutikulu, jalgratta hoolduskulud, transpordikulu ja meelelahutuse kulud), millise summa

arvestas maakohus maha 388 eurost. Ühtlasi nõustus maakohus hagejaga, et kostjate

ülalpidamiskulud 197 eurot kuus on kooskõlas RAKE uuringuga.

36. Esmalt leiab ringkonnakohus, et maakohus oleks pidanud vaidluse lahendamisel lähtuma

eeldusest, et laste miinimumvajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatise määr,

mida kostjad ei pidanud tõendama. Kuna maakohus kohustas kostjaid oma kulusid tõendama ja

kohus pidas vajalikuks hinnata kostjate esile toodud kulusid, selgitab ringkonnakohus järgmist.

Andmata hinnangut maakohtu järeldusele laste vajaduste kohta, juhib kolleegium tähelepanu,

et maakohus eksis otsuses arvutuskäiguga. Kui kohus leiab, et mingis osas on lapse igakuised

kulud põhjendamatud, siis tuleb sellised kulud maha arvestada kogu kuludest, mitte üksnes ühe

vanema kanda jäävast osast. Seega oleks maakohtu poolt tuvastatud laste vajaduste suuruse

korral hageja eelduslikult kohustatud maksma kummagi kostja ülalpidamiseks elatist 292,50

eurot ((776 – 191) / 2).

2-20-3229

37. Maakohus tugines laste vajaduste hindamisel põhjendamatult RAKE uuringule. See uuring

kajastab keskmise perekonna kulutusi. Viidatud uuringu pinnalt ei saa teha järeldusi kostjate

põhjendatud ja vajalike vältimatute kulude osas, arvestades kostjate elulaadi jms. Uuringud

saavad anda indikatsiooni seaduses muudatuste tegemiseks, kuid uuringus toodud järeldus ei

saa olla otsuse tegemise kohtule siduv. Kohus lahendab vaidluse kehtiva seaduse alusel.

38. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesoleva hagi lahendamisel lähtuda eeldusest, et laste

miinimumvajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatise määr ja tuvastada, kas

esineb PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära.

39. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus

vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

40. PKS § 102 lg-st 1 ja lg 2 teisest lausest tuleneb, et kui vanem ei ole tema muid kohustusi ja

varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, ilma sellega kahjustamata

enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks ühetaoliselt. Ringkonnakohus leiab, et PKS § 102 lg 2 teises lauses sisalduv

sõna „ühetaoliselt“ ei tähenda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada

ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see, et vahendeid tuleb kasutada

võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (vt Riigikohtu 19.10.2015 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11). Praegusel juhul tähendab see, et hageja panus oma kõigi

laste ülalpidamisse peab olema piisav tagamaks lastele enam-vähem samasugust elustandardit,

mida hageja saab võimaldada endale.

41. Maakohus tuvastas, et hageja sissetulek ei ole pärast 22.12.2014 otsuse tegemist püsivalt

vähenenud. Seega ei ole praegusel juhul hageja väidetavalt halvenenud majanduslik olukord

TsMS § 459 lg 1 kohaseks asjaoluks. Lisaks tuvastas maakohus, et hagejal on arvestatavas

suuruses laenulepingust ja liisingulepingust tulenevad kohustused. Hageja väitel on tema

perekonna laenumakse 401 eurot ja sõiduki liisingumakse 141,77 eurot (tl 45 pöördel), mis

tähendab, et hagejale langev osa on 271,39 eurot (542,77 / 2). Pooltel puudub vaidlus selle üle,

et hagejal on pärast 22.12.2014 otsust sündinud kolmas laps.

42. Arvestades hageja sissetulekut, millest tuleb maha arvestada laenulepingust ja

liisingulepingust tulenevad kohustused, ning ülalpeetavate arvu, saab ringkonnakohtu

hinnangul leida, et hageja on tõendanud PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuva põhjuse olemasolu.

Kõigile lastele miinimumelatist tasudes jääks hageja enda ülalpidamiseks 402,61 eurot (1550 –

271,39 – 3 x 292) ning iga lapse ülalpidamiseks koos teise vanemaga tehtav eelduslik kulu oleks

584 eurot. Selliselt ei kasutaks hageja tema käsutada olevaid vahendeid enda ja laste

ülalpidamiseks ühetaoliselt. Seega võib hageja tugineda asjaolule, et kostjate vajadused on

osaliselt kaetud riikliku toetusega. Samas arvestab ringkonnakohus, et hageja on 38-aastane hea

tervisega töövõimeline mees (vastupidist ei ole hageja tõendanud), kes on siiski võimeline

vajadusel täiendavat tulu teenima. Samuti ajal, mil hageja tööandjal ei ole hagejale endiselt

piisavas mahus tööd pakkuda, saab hageja teha perioodilisi lisatöid. Nendel kaalutlustel ei ole

antud juhul põhjendatud vähendada elatist rohkem kui poole riikliku lastetoetuse võrra.

43. Perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse

kohta 60 eurot. Üldjuhul ei ole põhjendatud arvestada lastetoetust maha seadusjärgsest

miinimummäärast, vaid lapse igakuisest tegelikust ülalpidamisvajadusest. Kuna praegusel

juhul on aluseks 22.12.2014 otsus, millega mõisteti välja kostjate kasuks miinimummääras

2-20-3229

elatis, on põhjendatud siduda lapsetoetuse maha arvamine seadusjärgse miinimummääraga,

mitte lapse igakuise tegeliku ülalpidamisvajadusega. Seda enam, et kui võtta aluseks maakohtu

tuvastatud asjaolud, oleks kostjate tegeliku ülalpidamisvajaduse arvestamisel hageja

eelduslikult kohustatud maksma kummagi kostja ülalpidamiseks elatist 2020. aastal 262,50

eurot ((776 – 191 – 60) / 2) ja teisel juhul 262 eurot ((584 – 60) / 2), mis teeb vaheks üksnes 50

senti.

44. Kohus võib elatise PKS § 101 lg 2 järgi välja mõista kindla summana või muutuva

suurusena, määrates ette kindlaks elatise suuruse arvutamise alused. Arvestades, et

kohtuotsuses, mille muutmist hageja soovib, on elatis kostjate kasuks välja mõistetud PKS

§ 101 lg 2 teise alternatiivi järgi muutuva summana lähtudes Vabariigi Valitsuse kehtestatavast

töötasu alammäärast, tuleb hagejalt kummagi kostja kasuks välja mõista igakuine elatis, mis

vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale, millest on lahutatud pool

kehtiva lapsetoetuse suurusest, alates 27.02.2020 kuni kostjate täisealiseks saamiseni.

45. Kostjate hinnangul oleks maakohus pidanud laste huve arvesse võttes vähendama elatist

alates otsuse tegemisest, mitte hagi esitamisest. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus TsMS

§ 459 lg 2 õigesti kohaldanud. Küsimus, kas elatist on mingil perioodil tasutud väljamõistetust

rohkem või vähem, on otsuse täitmise küsimus.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

46. Kostjad vaidlustasid maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas ja paluvad teha uue

otsuse, millega jätta kõik kostjate maakohtu menetluses kantud menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus möönab, et maakohtu otsuses viidatud TsMS § 164 lg 1 ei ole käesolevas asjas

menetluskulude jaotamisel asjakohane õigusnorm – tegu ei ole abieluasjaga (TsMS § 102 lg 1)

ega põlvnemisasjaga (TsMS § 103 lg 1).

47. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse hagi rahuldamist puudutavas osas osaliselt ja

teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt. Apellatsioonkaebus rahuldatakse samuti

osaliselt. Sellest lähtudes peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta maakohtu menetluses kantud

menetluskulud ja apellatsioonkaebuse menetlemise kulud TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel

poolte endi kanda. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, siis menetluskulude rahalist

suurust kindlaks ei määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)