2-19-17471/15 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht 25.november 2020.a, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-17471

Kohtuasi

XX kaebus kohtutäitur Katrin Velleti 28.10.2019

otsusele täiteasjas nr 031/2014/65

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.detsembri 2019.a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(määruskaebuse

esitaja):

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX, aadress XXX), lepinguline esindaja

Aleksei Smelov (e-post:XXX)

Puudutatud isik I (sissenõudja): Aktiva Finants OÜ

(registrikood 10746479, aadress A. Weizenbergi tn 20,

Tallinn 10150), lepinguline esindaja Krista Raudsepp (e-

post:XXX)

Puudutatud isik II: Tallinna kohtutäitur Katrin Vellet

(aadress Rotermanni 5, Tallinn, e-post:XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 17.detsembri 2019.a määruse resolutsioon jätta muutmata, kuid

täpsustada ja muuta määruse õiguslikke põhjendusi.

2. XX määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud ringkonnakohtus jätta XX kanda.

4. Määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus määruskaebusmenetluses ja

rahuldada sissenõudja Aktiva Finants OÜ taotlus menetluskulude kindlaks

määramiseks ja välja mõistmiseks osaliselt. Välja mõista määruskaebuse esitajalt XX-

lt sissenõudja Aktiva Finants OÜ kasuks menetluskulud (õigusabile) summas 247,50

eurot (ilma käibemaksuta). Jätta taotlus rahuldamata summas 110 eurot.

5. Määruskaebuse esitaja XX on kohustatud hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2-19-17471

6. Menetluskulud

tuleb

kanda

Julianus

Inkasso

OÜ

arvelduskontole

nr

EE222200221015269783 viitenumbriga 706201051.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (avaldaja/võlgnik) esitas 07.novembril 2019.a Harju Maakohtule kaebuse Tallinna

kohtutäituri Katrin Velleti (kohtutäitur) 28.oktoobri 2019.a otsusele täiteasjas nr 031/2014/65

milles palus kohtutäituri otsuse tühistada ning kohustada kohtutäiturit avaldaja 10.oktoobri

2019.a kaebust uuesti läbi vaatama, jätta menetluskulud kohtutäituri kanda.

2. Avalduse kohaselt on avaldaja töövõimetu, töötu ning sai Eesti Töötukassalt teada, et

kohtutäitur on tema töövõimetutoetusest 20% arestinud. Töötukassa kandis kohtutäiturile

avaldaja töövõimetoetusest 39,65 eurot. Avaldaja esitas kohtutäiturile 10.oktoobril 2019.a

kaebuse, milles leidis, et kohtutäituri tegevus on ebaseaduslik ja palus tagastada

töövõimetoetuse 39,65 eurot. Avaldaja sissetulekuks on töövõimetoetus 13,79 eurot päeva eest

ja sotsiaaltoetus 34,01 eurot. Avaldaja peab ostma endale toidu, ravimid, isiklikud tarbed,

riided, kingad ja muud isiklikud tarbed.

3. Kohtutäitur lahendas kaebuse ja jättis selle 28.oktoobri 2019.a otsusega rahuldamata.

Kohtutäitur ei ole analüüsinud, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on

tagatud avaldaja toimetulek, kas sissenõude pööramine on lubatav TMS § 131 lg 2 järgi ning

millises täpsemas ulatuses võib töövõimetoetusele sissenõude pöörata. Väär on otsuse

põhjendus, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna 04.veebruaril 2018.a tehtud töövõimetoetuse

arestimise akt ja selle 13.juuni 2018.a ning 31.jaanuari 2019.a muutmise teated vastavad

õigusnormidele. Põhjendamatu on põhjendus, et eelnimetatud teadetega muutis kohtutäitur

esialgse arestimise akti. Ei ole olemas kohtutäituri 13.juuni 2018.a ja 31.jaanuari 2019.a

arestimise akte, millega oleks tühistatud/muudetud kohtutäituri 04.veebruari 2018.a arestimise

akt. Teadetega ei saa arestimise akti tühistada/muuta. Teadete alusel ei saa arestida

töövõimetoetust. Kohtutäitur ei ole arutanud avaldajaga kohtutäituri teateid. Teated ei ole

lisatud otsuse juurde. Pole õige kohtutäituri seisukoht, et võlgnik põhjendab raha tagastamist

oma sissetulekuga ja erinevate kuludega, kuid nimetatud asjaolu ei anna alust kehtiva arestimise

akti alusel võlgniku sissetulekust kinnipeetud raha tagastamiseks, vaid see võib omada tähtsust

arestimisakti enda, mille alusel on kinnipidamine tehtud, vaidlustamisel. Põhjendamatu on

kohtutäituri otsuses märgitu, et kohtutäitur ei pea kaebuse lahendamisel töövõimetoetuse

kinnipidamise määra kontrollima, kuna on olemas kohtutäituri varem tehtud 04.juuli 2019.a

otsus, mis on menetluses Harju Maakohtus tsiviilasjas nr 2-19-10606. Nimetatud otsuses

toodud faktilised asjaolud on teistsugused, kuna kohtutäitur tegi selle otsuse võlgniku 08.märtsi

2019.a kaebuse kohta.

2-19-17471

Puudutatud isikute seisukohad

4. Puudutatud isik I (sissenõudja) palus jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud võlgniku

kanda. On täiesti ebamõistlik koormata kohtutäiturit, sissenõudjat ja kohut igakuiselt

samasisuliste kaebuste esitamisega. Täitemenetluse kestel on võlgnikule garanteeritud TMS

alusel arestimisele mittekuuluvad summad. Kohtutäitur on tuvastanud, et võlgnikul puudub

igasugune muu vara oma kohustuste täitmiseks. Laekunud on 5 aasta jooksul vaid 779,97 eurot,

kuigi võlgnevuse suurus on 46 434,60 eurot. Kohtutäitur on töövõimetoetuse arestimise akti

koostanud 04.veebruaril 2018.a, mis on osaliselt tühistatud 13.juuni 2018.a ja 31.jaanuari

2019.a aktide alusel. Arestimisaktid on jõus ja kehtivad. Kohtutäitur ei ole ületanud

diskretsioonipiire. TMS § 131 lg 2 ja § 132 lg 11 kohaldamise eelduseid tuleb hinnata

arestimisakti koostamisel, mitte arestimisakti alusel igakordsel summa kinnipidamisel.

Arvestades täitmisel oleva asja menetlemise aega, võlgnevuse ja avaldaja sissetuleku suurust,

on õiglane avaldaja töövõimetoetuse arestimine. Võlgnik ei ole 10.oktoobri 2019.a kaebuses

vaidlustanud kohtutäituri 13.juuni 2018.a ja 31.jaanuari 2019.a teateid. Nimetatuga seotud

väidete osas on kohtueelne menetlus läbimata. Võlgniku töövõimetoetuse arestimise lubatavust

ja määra põhjendatust hindas kohtutäitur 04.juuli 2019.a otsuses. Nimetatud otsusele esitatud

kaebuse lahendas kohus tsiviilasjas nr 2-19-10606 ning kaebus jäi rahuldamata, kuigi ei ole

jõustunud. Ka 28.oktoobri 2019.a otsusest nähtub, et kohtutäitur on asjaolusid hinnanud ning

leidnud, et võlgniku majanduslik olukord ei ole vahepeal muutunud. Asjaolu, et kohtutäitur on

seaduse muudatusega seoses 04.veebruari 2018.a töövõimetoetuse arestimisakti osaliselt

tühistanud 13.juuni 2018.a ja 31.jaanuari 2019.a teadete alusel, ei tähenda, et kohtutäitur oleks

pidanud koostama uue töövõimetoetuse arestimisakti. Kuivõrd 04.veebruari 2018.a

arestimisakt on jõus, puudus kohtutäituril alus vaidlustatud summa tagastamiseks.

5. Puudutatud isik II (kohtutäitur) palus jätta kaebuse perspektiivituse tõttu läbi vaatamata;

alternatiivselt rahuldamata ning menetluskulud võlgniku kanda.

Võlgniku kaebus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna kohtupraktika järgi ei saa rahuldada sellist

võlgniku kaebust kohtutäituri tegevuse peale, milles palutakse tagastada arvelduskontolt

ebaseaduslikult arestitud rahasumma. Alternatiivselt ei ole võlgniku kaebus põhjendatud.

Võlgnik ei ole 10.oktoobri 2019.a kaebuses taotlenud tema töövõimetoetuse arestimise

muutmist või tühistamist, vaid raha tagastamist, selgitades, et tema sissetulekuks on

töövõimetoetus 13,79 eurot päevas ja sotsiaaltoetus määramata ulatuses ning tema kulud on

eluruumi üür summas 250 eurot kuus, kommunaalkulud ja igapäevased kulud määramata

ulatuses. Ühtegi tõendit oktoobrikuu 2019 sissetulekute või kulude kohta ei ole võlgnik esitanud

ega ka selgitanud, milles seisneb kohtutäituri tegevuse ebaõigsus. Arusaamatuks jääb seisukoht,

et olukorras, kus võlgnik taotleb raha tagastamist, peab kohtutäitur otsuses kaebusele hindama

võlgniku kulusid, töövõimetoetusele sissenõude pööramise lubatavuse, töövõimetoetuse

arestimise ulatust ja kas pärast raha kinnipidamist jääb võlgnikule alles seaduses sätestatud

arestimisele mittekuuluv summa võlgniku minimaalseks toimetulekuks.

Võlgniku töövõimetoetusele on sissenõue pööratud kohtutäituri 04.veebruari 2018.a

arestimisaktiga, mis on osaliselt tühistatud (muudetud) kohtutäituri 13.juuni 2018.a ja

31.jaanuari 2019.a teadetega. TMS § 114 lg 5 kohaselt kehtib arestimisakt, kuni nõue

täidetakse. Igakuiselt peab võlgniku suhtes kohustatud kolmas isik Eesti Töötukassa kinni

võlgniku töövõimetoetusest osa vastavalt arestimisaktis ja selle osalise tühistamise teadetes

(arestimise muudatused) märgitud tingimustele ja ulatuses. Seega ei pööra kohtutäitur

sissenõuet võlgniku sissetulekule iga kuu eraldi, koostades selle kohta uut iseseisvat

arestimisakti. Igakuiselt toimuvad kinnipidamised eelpool nimetatud töövõimetoetuse

arestimisakti alusel ning igakuiselt on võlgnikul võimalik vaidlustada raha kinnipidamist, kui

2-19-17471

täitetoimingut. Võlgnik on töövõimetoetusele sissenõude pööramist juba tähtaegselt

vaidlustanud, mille kohta on pooleli kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-19-10606. Samuti taotles

võlgnik kohtutäiturilt oma kulude ja vähese sissetuleku põhjendusel töövõimetoetuse arestimise

ulatuse muutmist, mille kohta on pooleli kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-19-10607.

Täitemenetluse igas staadiumis on võlgnikul õigus esitada kohtutäiturile taotlus TMS § 133 lg

1 ja 134 lg 1 alusel arestimise muutmiseks või tühistamiseks, kuid sellise taotluse esitamise

eelduseks on sissetuleku arestimise aluseks olevate asjaolude muutumine.

Kohtutäitur kontrollis otsuse tegemisel täiendavalt võlgniku kaebuses kirjeldatud kulusid ning

leidis, et need ei oma sellist iseloomu, et nende katmiseks tuleb võlgnikule tagada seaduses

ettenähtust rohkem vahendeid. Samuti hindas kohtutäitur, kas võlgniku töövõimetoetusest

kinnipidamise tegemiseks esineb jätkuvalt alus, kas kinnipidamise suurus vastab arestimisaktis

sätestatule ja kas pärast raha kinnipidamist jääb võlgnikule alles seaduses sätestatud

arestimisele mittekuuluv summa võlgniku minimaalseks toimetulekuks. Eelpool toodust

tulenevalt on väär võlgniku väide, et kohtutäitur ei hinnanud otsuse tegemisel võlgniku kulusid

ja kas pärast kinnipidamise teostamist jääb võlgnikule alles seaduses sätestatud arestimisele

mittekuuluv summa võlgniku minimaalseks toimetulekuks.

Võlgniku töövõimetoetusele on sissenõue pööratud kohtutäituri 04.veebruari 2018.a

arestimisaktiga. Raha kinnipidamise hetkel ja ka tänaseks ei ole arestimisakt ja selle muutmise

teated tühistatud, peatatud ega kehtetuks tunnistatud, seega kuuluvad need täitmisele. Kehtiva

arestimisakti alusel toimunud kinnipidamine on õiguspärane.

TMS § 134 lg 1 kohaselt kui muutuvad tingimused, millest lähtudes on arvestatud sissetuleku

osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, muudab kohtutäitur arestimisakti võlgniku või

sissenõudja avalduse alusel. 10.juunil 2018.a jõustusid täitemenetluse seadustiku muudatused,

mille kohaselt suurenes võlgniku sissetulekust arestimisele mittekuuluv osa. 13.juunil 2018.a

koostas kohtutäitur teade Eesti Töötukassale, milles selgitas, kuidas peab viimane tegema

kinnipidamisi uue õiguskorra järgi. 25.jaanuaril 2019.a avaldas Statistikaamet oma kodulehel

arvestusliku elatusmiinimumi uue määra. 31.jaanuaril 2019.a koostas kohtutäitur teate Eesti

Töötukassale, milles selgitas, kuidas peab viimane tegema kinnipidamisi uue õiguskorra järgi.

Nimetatud teadete sisu ja eesmärk on viia 04.veebruari 2018.a töövõimetoetuse arestimise akti

kooskõlla seaduste muudatustega võlgnikule kasutamiseks jääva summa osas. Muus osas jäi

kehtima 04.veebruari 2018.a arestimisakt. Kohtutäitur tegutses heas usus viies arestimise aktid

seadusega kooskõlla. Teated vastavad kohtutäituri määrustiku §-s 20 sätestatule vorminõuetele.

Eesti Töötukassa täidab akti ja selle muudatusi korrektselt. 10.oktoobri 2019.a kaebuses ei ole

võlgnik arestimisakti muudatusi vaidlustanud.

Kohtutäitur keeldus võlgniku majandusliku olukorda hindamisest põhjusel, et võlgniku

10.oktoobri 2019.a kaebus ei sisalda asjaolusid, mis annaksid aluse võlgniku majandusliku

olukorra hindamisele asumiseks teistkordselt. Võlgniku 08.märtsi 2019.a kaebuse sisu ja

eesmärk on eelkõige kohtutäituri 04.veebruari 2018.a töövõimetoetuse arestimise akti

vaidlustamine. Käesoleva kaebuse sisu ja eesmärk on Eesti Töötukassa poolt võlgniku

töövõimetoetusest 07.oktoobril 2019.a kinnipeetud summa 39.65 eurot tagastamine. Võlgnikul

ei ole enam võimalik vaidlustada arestimisakti kehtivust käesoleva kaebusega kaebetähtaja

möödumise tõttu. Oma 28.oktoobri 2019.a otsuses selgitabki kohtutäitur, et 04.veebruari 2018.a

töövõimetoetuse arestimisakti akti üle on pooleli vaidlus tsiviilasjas nr 2-19-10606 ning

tulenevalt TMS § 114 lg 4,5 kehtib arestimisakt alates akti kättetoimetamisest võlgniku suhtes

kolmandale isikule kuni arestimisakti tühistamiseni, muutmiseni, peatamiseni seaduses

sätestatud alustel. Tänaseks ei ole töövõimetoetuse arestimisakti tühistatud (sh ka kohtu poolt)

ega selle täitmist peatatud.

2-19-17471

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Harju Maakohus jättis 17.detsembri 2019.a määrusega võlgniku kaebuse rahuldamata,

kohtutäituri menetluskulud tema enda kanda ja kõik ülejäänud menetluskulud võlgniku kanda

ning mõistis võlgnikult sissenõudja kasuks välja menetluskuludena õigusabikulud 95 eurot,

samuti hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni.

7. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on võlgnik kaebuses sõnaselgelt taotlenud raha

tagastamist, pidades arestimist ebaseaduslikuks ning põhjendab seda erinevate kuludega.

Samas, erinevalt kohtule esitatud avaldusest, ei ole võlgnik kohtutäiturile esitatud kaebuses

taotlenud kohtutäiturilt tema kulude kontrollimist ja majandusliku olukorra hindamist. Kohtu

hinnangul saavad kohtutäiturile esitatud kaebuse asjaolud, mida kohtutäitur on hinnanud, olla

kohtule esitatavas kaebuses TMS §-st 218 tulenevalt samad. Võlgnik ei saa 13.juuni 2018.a ja

31.jaanuari 2019.a teateid vaidlustada alles kohtule esitatud kaebuses, võttes arvesse, et

kohtutäitur ei ole saanud 28.oktoobri 2019.a otsusega teateid puudutavat küsimust lahendada.

8. Põhjendatud on kohtutäituri seisukoht, et arestitud töövõimetoetuse tagastamine ei ole

võimalik, arvestades, et Riigikohtu seisukoha järgi ei ole TMS § 217 lg 1 kohase kaebuse alusel

raha tagastamine võimalik (vt Riigikohtu 15.märtsi 2017.a kohtumääruses tsiviilasjas 3-2-1-

166-16). Sõltumata sellest, et võlgnikule ei ole arestitud ja sissenõudjale ülekantud raha

võimalik tagastada, tuleb kohtul, lähtuvalt kaebuse eesmärgist, anda hinnang kohtutäituri

tegevuse seaduslikkusele.

9. Kohus märkis kohtutäituri tegevuse seaduslikkuse kohta järgmist. Kohtu hinnangul ei pea

kohtutäitur töövõimetoetuse igakordsel kinnipidamisel hindama võlgniku majanduslikku

olukorda. Kohtutäituri selgitustest nähtub, et võlgniku majanduslikus olukorras ei ole olnud

muutuseid alates arestimisakti koostamisest. Kohus selgitas, et kohtutäituril on võlgniku

majandusliku olukorra hindamise kohustus eelkõige siis, kui ta soovib TMS § 131 lg 2 ja § 132

lg 11 järgi pöörata sissenõuet võlgniku töövõimetoetusele arestimisakti alusel. Võttes arvesse,

et töövõimetoetusele saab sissenõude pöörata üksnes arestimisakti alusel, tuli kohtutäituril

võlgniku majanduslikku olukorda hinnata 04.veebruari 2018.a arestimisakti koostamisel.

10. Arestimisaktist nähtub kohtutäituri arvutuskäik võlgniku majandusliku olukorra

hindamisel. Juhul, kui võlgniku hinnangul ei ole arestimine õiguspärane või võlgniku hinnangul

arestitakse sissetulek liiga suures ulatuses, saab võlgnik oma õiguseid kaitsta eelkõige

arestimisakti vaidlustades. Arestimisakt on sissetulekule sissenõude pööramise aluseks ning

kohtutäitur on arestimisakti koostamisel arvestanud võlgniku majandusliku olukorraga (TMS §

131 lg 2, § 132 lg 11, lg 12). Sissetuleku arestimise ulatus tuleneb arestimisaktist. Arestimisakti

vaidlustamisel saab nii kohtutäitur kui ka kohus hinnata arestimise ulatuse aluseks olevaid

asjaolusid uuesti. Kohtutäitur on selgitanud, et avaldaja on arestimisakti vaidlustanud tsiviilasja

2-19-10606 raames, mis on hetkel pooleli. Järelikult on võlgnikul võimalik saavutada tema

majandusliku olukorra hindamine tsiviilasja 2-19-10606 raames. Kohtutäituri seisukohast

nähtub, et arestimisakti vaidlustamine on pooleli, arestimisakti ei ole tühistatud ning see on

kehtiv. Avaldaja ei ole väitnud vastupidist. Kohus oli seisukohal, et arestitud raha kohtutäiturile

üle andmine on õiguspärane, kui selle aluseks on kehtiv arestimisakt.

11. Kohus märkis, et kohtutäitur on töövõimetoetuse 39,65 eurot arestinud õiges ulatuses.

19.mai 2019.a töövõimetoetuse määramise otsuse p-st 2.2 nähtub, et töövõimetoetuse suurus

ühe kalendripäeva eest on 13,7900 eurot. Otsuse p-i 3.1 järgi töövõimetoetust makstakse

igakuiselt eelmise kalendrikuu eest jooksva kalendrikuu 10. kuupäevaks taotlusel näidatud

2-19-17471

viisil. Kuivõrd võlgnik esitas kohtutäiturile kaebuse 10.oktoobril 2019.a, saab vaidlus olla

üksnes septembrikuu töövõimetoetuses. Septembris 2019. a oli 30 päeva, võlgnikule määratud

töövõimetoetuse suurus moodustab 13,79 eurot päevas. Võlgniku sissetulek oli septembrikuu

eest 413,7 eurot (13,79x30=413,70 eurot). Võttes aluseks TMS § 132 lg 12 ja lg 13, võis

kohtutäitur arestida ühes kuus kuni 20 protsenti sissetulekust, s.o 413,70 eurost, millest on maha

arvatud Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum. Statistikaameti andmetel

on elatusmiinimum 215,44 eurot. 04.veebruari 2018.a töövõimetoetuse arestimise akti kohaselt

avaldajal ülalpeetavad puuduvad. Arestitav summa, s.o 20% töövõimetoetusest 413,70 eurost,

millest on maha arvestatud arvestuslik elatusmiinimum, on 39,65 eurot (413,70–

215,44=198,26; 198,26x20%=39,65 eurot). Eeltoodust tulenevalt on kohtutäitur arestinud

töövõimetoetuse õiges ja põhjendatud ulatuses, ilma arvutusvigadeta.

12. Maakohus jättis TsMS § 175 lg-st 3¹ kohtutäituri võimalikud õigusabikulud tema enda

kanda, kõik ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teisest lausest ning lg-

st 10 avaldaja kanda. Kohtu hinnangul olid puudutatud isiku I poolt kantud kulud põhjendatud

ja vajalikud. Kohus mõistis avaldajalt välja puudutatud isiku I menetluskulud 95 euro ulatuses.

Määruskaebus

13. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada, rahuldada kaebus

ja tühistada kohtutäituri 28.oktoobri 2019.a otsus ning kohustada teda võlgniku 10.oktoobri

2019.a kaebust uuesti läbi vaatama, asja menetluskulud jätta kohtutäituri kanda.

14. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohtu määrus ebaõige, järeldused vastuolus

esitatud asjaoludega ning kohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.

15. Maakohus põhjendas määrust kohtutäituri vastusega, kuid ei ole seda avaldajale edastanud.

Kohtu põhjendused on üllatuslikud ja määrus kuulub ainuüksi seetõttu tühistamisele.

16. Kohtutäitur ei ole otsuses selgitanud, et avaldaja on arestimisakti vaidlustanud tsiviilasja 2-

19-10606 raames. Kaebaja ei ole tsiviilasjas 2-19-10606 arestimisakti vaidlustanud. Maakohus

põhjendades määrust asjaoludega, mis ei vasta tegelikkusele. Kaebaja vaidlustas tsiviilasjas nr

2-19-10606 kohtutäituri 04.juuli 2019.a otsuse põhjusel, et ka selles otsuses ei ole kohtutäitur

hinnanud võlgniku majanduslikku olukorda.

17. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kohtutäitur ei pea töövõimetoetuse igakordsel

kinnipidamisel hindama võlgniku majanduslikku olukorda ning 04.veebruari 2018.a

arestimisaktist nähtub kohtutäituri arvutuskäik võlgniku majandusliku olukorra hindamisel.

Arestimisaktis ei ole kohtutäitur hinnanud võlgniku majanduslikku olukorda. Maakohtu

seisukoht on tsiviilasja asjaoludega vastuolus. Kuna kohtutäitur ei ole hinnanud võlgniku

majanduslikku olukorda, siis võlgnikul on õigus seda nõuda.

18. Ebaõige ja vastuolus asja asjaoludega on maakohtu seisukoht, et ei saa rahuldada võlgniku

kaebust kohtutäituri tegevuse peale osas, milles palutakse tagastada pangakontolt

ebaseaduslikult arestitud ja sissenõudjale üle kantud rahasumma. Kohtutäitur ei ole otsuses

esitanud seisukohta, et arestitud rahasumma on üle kantud sissenõudjale.

19. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kaebaja ei saa esitada vastuväidet kohtutäituri

seisukohtadele dokumendi/teadete kohta, mis on esitatud kolmandale isikule, kes ei ole

täitemenetluse menetlusosaline. Maakohus oli kohustatud hindama teateid ja poolte seisukohti.

Maakohus oli kohustatud hindama ka seda, mis on kirjutatud teadetes. See on oluline, kuna

2-19-17471

teadetes ei ole ühtegi sõna võlgniku kohustuste ja tema majandusliku olukorra kohta. Ebaõige

on maakohtu seisukoht, et kaebaja pidi kaebuses nõudma, et kohtutäitur täidaks seadust ja

hindaks võlgniku majanduslikku olukorda.

Menetlusosaliste seisukohad

20. Puudutatud isik I (sissenõudja) palus jätta määruskaebuse rahuldamata, menetluskulud

võlgniku kanda ja temalt välja mõista. Kohtutäitur on taganud võlgnikule seadusest tuleneva

miinimumi. Võlgniku kulutused ei ole muutunud. Kohtutäitur on hinnanud töövõimetoetuse

arestimise lubatavust ja arestimise määra 04.juuli 2019.a otsuses ega pidanud igakuiselt

hindama ja analüüsima võlgniku majanduslikku olukorda. Arestimisakt on jõus ja kehtiv, seega

on kehtivad ka selle alusel teostatavad kinnipidamised.

21. Puudutatud isik II (kohtutäitur) palus jätta määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulud

võlgniku kanda. Kohtutäituri 28.oktoobri 2019.a otsuse tegemisel kontrollis kohtutäitur raha

kinnipidamise seaduslikust ning ei tuvastanud rikkumisi töövõimetoetusest kinnipidamiste

tegemisel. Kohtutäiturile 10.oktoobril 2019.a kaebuse esitamisel taotles võlgnik kinnipeetud

raha tagastamist. Seega ei ole võlgnikul võimalik esitada kohtule uusi asjaolusid, mida ei ole

kohtutäiturile esitatavas kaebuses välja toodud. Võlgnik on seisukohal, et tsiviilasja 2-19-10606

raames ei ole tema kohtutäituri 04.veebruari 2018.a töövõimetoetuse arestimise akti

vaidlustanud, jättes tähelepanuta asjaolu, et kohtutäituri 04.juuli 2019.a otsus, mille tühistamist

võlgnik kohtult taotleb, käsitlebki kohtutäituri 04.veebruari 2018.a töövõimetoetuse arestimise

akti kehtivust ja õigsust, mille võlgnik on oma kaebusega kohtutäiturile vaidlustanud. Sellest

tulenevalt on õige maakohtu seisukoht, et töövõimetoetusest kinnipidamiste tegemise alus

(töövõimetoetuse arestimise akt) on võlgniku poolt vaidlustatud tsiviilasja nr 2-19-10606

raames. Kui võlgnik leiab, et ta ei olegi kohtutäituri töövõimetoetuse arestimise akti

vaidlustanud, siis on akt jõustunud ja kehtiv ning selle alusel toimunud raha kinnipidamised

põhjendatud ning raha tagastamise kaebuse rahuldamiseks puudub alus.

Menetluse edasine käik

22. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

23. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju

Maakohtu kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei

anna kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja p-le 2¹ ning §-le

659 peab ringkonnakohus vajalikuks täpsustada ja muuta maakohtu määruse õiguslikke

põhjendusi vastavalt käesolevale määrusele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse

põhjendustega, milles neid ei muuda ega täpsusta ning TsMS §-st 659 ja §-st 654 lg-st 6

tulenevalt põhjendusi ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata. Vastuseks määruskaebusele

märgib ringkonnakohus järgmist.

24. Määruskaebuse esitaja heidab maakohtule ette nii menetlusõiguse normide rikkumist, sh

asjaolude ebaõiget tuvastamist kui ka materiaalõiguse väära kohaldamist.

25. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitaja etteheitega maakohtule menetlusõiguse

normide rikkumise osas selles, et talle ei antud maakohtu menetluse ajal võimalust esitada

seisukohti kohtutäituri 27.novembri 2019.a menetlusdokumendile, arvestades et tsiviilasja

2-19-17471

toimikust ega kohtute infosüsteemist ei nähtu selle dokumendi edastamist võlgnikule. Siiski ei

anna nimetatud eksimus iseseisvat alust maakohtu määruse tühistamiseks ja asja maakohtule

uueks lahendamiseks tagasi saatmiseks, arvestades, et võlgnik on saanud kohtutäituri

seisukohtadele, mida maakohus kajastas omakorda vaidlustatud määruses, vastata

määruskaebuse esitamisega.

26. Määruskaebuse esitaja on maakohtule ette heitnud ka asjaolude ebaõiget tuvastamist,

millises osas on ringkonnakohtu seisukohad järgmised.

27. Nõustuda ei saa väitega, et maakohus on valesti tuvastanud asjaolud seonduvalt sellega,

millises tsiviilasjas on võlgnik kohtutäituri selgituste kohaselt vaidlustanud 04.veebruari 2018.a

töövõimetoetuse arestimisakti. Vaidlustatud kohtutäituri otsusest nähtuvalt on kohtutäitur

kontrollinud eeldusi, kas võlgniku töövõimetoetus on arestitav või mitte ning põhjendanud

kinnipidamise määra 04.juuli 2019.a otsuses võlgniku kaebusele, milline otsus on vaidlustatud

kohtus tsiviilasjas nr 2-19-10606 (tlk 8 pöördel). Ka vastuses maakohtule märkis kohtutäitur,

et selgitas vaidlustatud otsuses seda, et 04.veebruari 2018.a töövõimetoetuse arestimisakti üle

on pooleli vaidlus tsiviilasjas nr 2-19-10606 (tlk 21). Nimetatud tsiviilasjas Harju Maakohtu

poolt 16.septembril 2019.a tehtud kohtumääruse kirjeldavast osast nähtuvalt on võlgnik

avaldajana taotlenud kohtutäituri 04.juuli 2019.a otsuse tühistamist täiteasjas nr 031/2014/65

(tlk 62 pöördel). Eelnimetatud otsuse asjaolude kohaselt on võlgnik olnud seisukohal, et

kohtutäituril puudus alus võlgniku töövõimetoetuse arestimiseks ning kaebaja on taotlenud

sellise töövõimetoetuse arestimise akti väljastamist, mis vastab kehtivale seadusele (tlk 59).

28. Õige on siiski see etteheide maakohtule, et 04.veebruari 2018.a arestimisaktist ei nähtu, et

kohtutäitur on akti koostamisel hinnanud võlgniku majanduslikku olukorda, arvestades, et

selles kajastub vaid see, et kohtutäitur arestis võlgniku töövõimetoetusest 20%, arestimisele

mittekuuluv summa on 1/3 palga alammäärast summas 166,67 eurot ning milline on sissetuleku

kinnipidamise kord (tl 29). Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu määruse põhjendustest (p 10)

välja jätta järeldused, et arestimisaktist nähtub kohtutäituri arvutuskäik võlgniku majandusliku

olukorra hindamisel ja kohtutäitur on arestimisakti koostamisel arvestanud võlgniku

majandusliku olukorraga (TMS § 131 lg 2, § 132 lg 11, lg 12).

29. Õige on ka see määruskaebuse esitaja tähelepanek, et vaidlustatud otsuses puudub

kohtutäituri seisukoht arestitud rahasumma üle kandmise kohta sissenõudjale. Eelnevast

tulenevalt on vaidlustatud määruse punkt 9 viimane lause ebatäpne ning kuulub muutmisele

järgnevalt: Eeltoodust tuleneb, et sõltumata sellest, et võlgnikule ei ole arestitud ja

kohtutäiturile ülekantud raha võimalik tagastada, tuleb kohtul, lähtuvalt kaebuse eesmärgist,

anda hinnang kohtutäituri tegevuse seaduslikkusele.

30. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna eelnimetatud asjaolude ebaõige tuvastamine siiski

vaidlustatud määruse tühistamiseks alust, kuivõrd maakohtu sisulised seisukohad on võlgniku

kaebuse lahendamisel õiged ning materiaalõiguse väär kohaldamine kohtule ette heidetav ei

ole.

31. Maakohus on õigesti tuvastanud, et 10.oktoobri 2019.a kaebuses on võlgnik kohtutäiturilt

taotlenud vaid arestitud töövõimetoetuse summas 39,65 eurot tagastamist. Võlgnik ei ole

esitanud taotlust tema kulude kontrollimiseks ja majandusliku olukorra hindamiseks,

arestimisakti muutmiseks või tühistamiseks. Kaebusest nähtuvalt on võlgnik vaid märkinud, et

tal on lisaks sissetulekutele eluaseme üüri kulu summas 250 eurot kuus, kommunaal-, toidu-,

ravimi-, riiete-, kinga- ja muude isiklike asjade kulud, kuid ei ole esile toonud, millised on need

konkreetsed asjaolud, mis on vahepealse aja jooksul muutunud ning tingivad arestimisakti

2-19-17471

muutmise (tlk 6). Võlgnik ei ole kaebust ka täiendanud, kuigi kohtutäitur selleks võimaluse

andis (tlk 19, 24). Seega puudus võlgnikul õigus nõuda kohtutäiturilt tema majandusliku

olukorra hindamist.

32. Isegi kui käsitleda võlgniku kaebust arestimisakti muutmise taotlusena TMS § 133 lg 1 teise

lause mõttes, ei ole võlgnik oma väiteid põhistanud. Eelnevast tulenevalt on kohtutäitur

vaidlustatud 28.oktoobri 2019.a otsuses võlgniku kaebust lahendades õigesti asunud

seisukohale, et kulude suurus ja nende kandmine oktoobrikuus 2019 ei ole võlgniku poolt

dokumentaalselt tõendatud, ka ei ole võlgnik tõendanud erikulude olemasolu, mis ei ole

hõlmatud Statistikaameti arvestusliku miinimumiga ja tingiks arestimisele mittekuuluva

summa suurendamist arestimise määra vähendamise kaudu ning oleks aluseks raha

tagastamiseks (tlk 8 pöördel). Kuigi vastavat taotlust kaebuses ei esitatud, nähtub 28.oktoobri

2019.a otsusest, et kohtutäitur on täiendavalt siiski kontrollinud, et võlgniku sissetulek ei ole

vahepealsel ajal muutunud ning tuvastanud, et Eesti Töötukassa on kinnipidamise teinud

vastavalt aktis kirjeldatud ettekirjutusele ja õiges suuruses (tlk 9).

33. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et TMS § 131 lg 2 ja § 132 lg 1² kohaldamise eeldusi

tuli kohtutäituril hinnata arestimisakti koostamisel, mitte arestimisakti alusel igakordsel summa

kinnipidamisel. Selline tegevus koormaks ebaproportsionaalselt kohtutäiturit ja takistaks

täitemenetluse kiiret läbiviimist. TMS § 134 lg 1 sätestab, et kui muutuvad tingimused, millest

lähtudes on arvestatud sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, muudab kohtutäitur

arestimisakti võlgniku või sissenõudja avalduse alusel. Eelnev tähendab ringkonnakohtu

hinnangul seda, et kui täitemenetluse jooksul ei esita võlgnik vastavat avaldust ega uusi

tõendeid, millega kaasneks vajadus arestimisakti muutmiseks, ei ole kohtutäitur võlgniku

majandusliku seisundi täiendava hindamiskohustusega seotud. Sellise taotluse esitamise

eelduseks on sissetuleku arestimise aluseks olevate asjaolude muutumine.

34. Ringkonnakohus selgitab ka, et seni, kuni kehtib arestimisakt, mille alusel toimuvad

igakuised kinnipidamised, saab võlgnik igakuiselt vaidlustada vaid raha kinnipidamist kui

täitetoimingut, mitte arestimisakti. TMS § 114 lg 5 kohaselt kehtib arestimisakt, kuni nõue

täidetakse. Ringkonnakohtule ei ole teada ega ole esitatud tõendeid selle kohta, et 04.veebruaril

2018.a koostatud töövõimetoetuse arestimise akt (ja/või selle 13.juuni 2018.a ja 31.jaanuari

2019.a muutmise teated) oleks tühistatud. Kehtiva arestimisakti alusel toimuv kinnipidamine

on õiguspärane ning kohtutäituril puudus alus kaebusega nõutud 39,65 euro tagastamiseks.

35. Maakohus ei pidanud 13.juuni 2018.a ja 31.jaanuari 2019.a teateid sisuliselt hindama ega

analüüsima, arvestades, et võlgnik ei ole kaebusega arestimisakti muutmise teateid

vaidlustanud. TMS § 217 lg 6 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita lõikes 1 nimetatud tähtaja

jooksul kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada

kaebuses. TsMS § 218 lg 1 teise lause kohaselt kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma

eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata ei saa. Eelnevast tulenevalt on

maakohus õigesti järeldanud, et võlgnik ei saanud eelnimetatud teateid enam kohtule esitatud

kaebusega vaidlustada.

36. Määruskaebusest nähtuvalt on võlgnik palunud jätta asja menetluskulud kohtutäituri kanda.

Seega vaidlustab võlgnik ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohtu

hinnangul tuleb maakohtu määrus jätta tühistamata ka selles osas. Maakohus jättis põhjendatult

kõik ülejäänud menetluskulud peale kohtutäituri menetluskulude võlgniku kanda, arvestades,

et võlgniku kaebus jäi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

2-19-17471

37. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171

lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Kooskõlas TsMS § 173 lg 1 ja § 174 määrab kohus

kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui

menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma

teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

38. Ringkonnakohtule on menetluskulude nimekirja ja taotluse määruskaebusmenetluses

kantud menetluskulude kindlaksmääramiseks esitanud sissenõudja 21.jaanuari 2020.a

menetlusdokumendiga. Taotluse kohaselt soovib sissenõudja, et võlgnikult mõistetaks välja

menetluskulud summas 357,50 eurot ilma käibemaksuta, samuti viivis nendelt VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

kuni täitmiseni. Sissenõudja soovib ka täitmise korda, mille kohaselt kuuluksid menetluskulud

tasumisele sissenõudja poolt näidatud arveldusarvele. Sissenõudja kinnitab, et kõik kulud on

kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga, ta on käibemaksukohustuslane ja saab tekkinud kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada.

39. Määruskaebuse menetlemisega seonduvalt tekkis sissenõudjal lepingulise esindaja kulu

summas 357,50 eurot (ilma käibemaksuta). Osutatud õigusabi ühe tunnitasu hind on 110 eurot

ning kokku kulus esindajal õigusabi osutamiseks 3 tundi ja 15 minutit järgnevatele

toimingutele: 17.detsembri 2019.a kohtumäärusega tutvumine, avaldaja 02.jaanuari 2020.a

määruskaebuse ja selle täiendusega tutvumine ja seisukoha kujundamine – 15 min; vastuse

koostamine avaldaja määruskaebusele ja kohtule esitamine – 3 h. Sissenõudja menetluskuludele

vastuväiteid ei esitatud.

40. Ringkonnakohus on seisukohal, et sissenõudja taotlus määruskaebusmenetluses kantud

menetluskulude väljamõistmiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. Mõistlikuks ja põhjendatuks

saab pidada kohtumääruse ja määruskaebusega tutvumiseks ning seisukoha kujundamiseks

kulunud 15 minutit. Võlgniku määruskaebusele vastuse koostamisele kulunud ajast saab

põhjendatuks ja mõistlikuks pidada õigusabi osutamist 2 tunni ulatuses, arvestades, et vastus

sisaldab ka sissenõudja varasemalt avaldatud seisukohti. Mõistlik ja põhjendatud on

sissenõudjale õigusabi osutanud lepingulise esindaja ühe tööühiku hind (110 eurot ilma

käibemaksuta),

arvestades

tsiviilasja keerukust,

kestust

ning lepingulise esindaja

kvalifikatsiooni. Sissenõudjale osutatud õigusabi ühe tööühiku hind ei ole vastuolus ka

Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt on lepingulise esindaja ühe töötunni mõistlikuks tasuks

peetud 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt näiteks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

01.06.2016 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16, p 13). Eeltoodust tulenevalt määrab

ringkonnakohus

kindlaks

ja

mõistab

võlgnikult

sissenõudja

kasuks

välja

määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud (õigusabile) summas 247,50 eurot.

Sissenõudja taotlus jääb rahuldamata summas 110 eurot.

41. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sissenõudja on vastava

taotluse esitanud ning ringkonnakohtus rahuldab selle.

42. TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata

otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse

viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. TsMS § 463 lg 2

kohaselt kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse kohta sätetatut, kui seadusest või määruse

2-19-17471

olemusest ei tulene teisiti. Sissenõudja on palunud kanda võlgnikult väljamõistetud

menetluskulud

Julianus

Inkasso

OÜ

arvelduskontole

nr

EE222200221015269783

viitenumbriga 706201051. Ringkonnakohus rahuldab ka selle taotluse.

43. Määrus on edasikaevatav tulenevalt TMS § 218 lg 3 teisest lausest ja TsMS § 178 lg-st 1.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/