2-19-10427/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek

Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.11.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-10427

Kohtuasi

Kohila

tn

Muuseumi

Arendus

(pankrotis)

pankrotihaldur Veli Kraavi hagi OÜ Best Idea vastu

Kohila

tn

Muuseumi

Arendus

(pankrotis)

võlausaldajate huve kahjustava tehingu kehtetuks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.03.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ Best Idea apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1 106 034 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Kohila tn Muuseumi Arendus

(pankrotis, registrikood 12512159) pankrotihaldur Veli

Kraavi, lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko

Kaevando

Kostja (apellant): OÜ Best Idea (registrikood 10955220),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Marko Pikani

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 27.03.2020 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta OÜ Best Idea kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-19-10427

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi (hageja) esitas

11.07.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse OÜ Best Idea (kostja) vastu Kohila tn

Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) võlausaldajate huve kahjustava tehingu kehtetuks

tunnistamiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (võlgnik) ja AS LHV

Pank (LHV) 05.09.2013 laenulepingu nr LL-20130905KT, mille kohaselt andis LHV

võlgnikule laenu 990 000 eurot intressiga Euribor + 7,5% aastas. Laenulepingu p 6.1

järgi oli esialgne laenu tagastamise tähtaeg 05.09.2015, mida hiljem korduvalt

pikendati, kusjuures 12.04.2016 muudatusega pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni

05.07.2016 ning 22.07.2016 muudatusega kuni 05.10.2016.

3. Võlgnik ja kostja sõlmisid 10.10.2013 müügilepingu, mille kohaselt müüs kostja

võlgnikule 6682/40945 suuruse mõttelise osa Tallinnas, Kohila tn 2a / Pärnu mnt 139a

asuvast kinnistust (registriosa nr 198001). Müügilepingu p 3.2 järgi kohustus võlgnik

tasuma kinnistu mõttelise osa eest kostjale kokku 1 664 000 eurot, kusjuures ostuhinna

teine osamakse summas 674 000 eurot tuli müügilepingu p 3.4 järgi tasuda kostjale

hiljemalt 2 aasta jooksul arvates lepingu sõlmimisest, s.o hiljemalt 10.10.2015. Kuna

võlgnik müügilepingu p-s 3.4 sätestatud kohustust ei täitnud, esitas kostja 12.07.2016

võlgniku vastu hagi põhivõla 674 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 186 024

eurot ja tulevase viivise väljamõistmiseks, mida menetles Harju Maakohus tsiviilasjas

nr 2-16-10717.

4. Harju Maakohtu 14.07.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-10717 seati võlgnikule

kuulunud mõttelisele osale kinnistust kostja kasuks kohtulik hüpoteek summas 1 106

034 eurot. Kohtulik hüpoteek kanti kinnistusraamatusse 21.07.2016 teisele järjekohale,

kuna esimesel järjekohal oli LHV kasuks seatud hüpoteek summas 1 250 000 eurot.

LHV käsitles kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist laenulepingu tingimuste

rikkumisena ja esitas võlgniku vastu leppetrahvinõude summas 29 700 eurot. Pärast

laenu tagastamise tähtaja (05.10.2016) saabumist esitas LHV võlgniku suhtes

täitmisavalduse laenulepingust tuleneva võlgnevuse sundtäitmiseks hüpoteegiga

koormatud kinnistu mõttelise osa arvel.

5. 03.11.2016

esitas

kostja

Harju

Maakohtule

avalduse

võlgniku

pankroti

väljakuulutamiseks, tuginedes müügilepingust tulenevale nõudele summas 936 186

eurot (põhivõlg 674 000 eurot ja viivis 389 päeva eest 262 186 eurot). Ühtlasi taotles

kostja tsiviilasjas nr 2-16-10717 hagi tagamise abinõuna seatud kohtuliku hüpoteegi

püsimajäämist. Tsiviilasjas nr 2-16-16617 nimetati võlgniku ajutine haldur 01.02.2017

määrusega, kuulutati võlgniku pankrot välja 14.02.2018 määrusega ning jäeti

tsiviilasjas nr 2-16-10717 hagi tagamise abinõuna seatud kohtuliku hüpoteegi püsima.

2-19-10427

6. 05.11.2018 toimunud võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtuvalt

on võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeid kokku summas 3 787 995,80 eurot, sh

on LHV esitanud pandiga tagatud nõude 1 265 605,85 eurot, kostja on esitanud pandiga

tagatud nõude 1 251 618 eurot ning neli võlausaldajat on esitanud pandiga tagamata

nõudeid kogusummas 1 270 772 eurot. Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati ainult

Maksu- ja Tolliameti nõuet summas 21 129,39 eurot, kuid ülejäänud võlausaldajad on

esitanud hagid enda nõuete tunnustamiseks, sh on hagi enda nõude tunnustamiseks

esitanud LHV.

7. Hageja müüs võlgniku pankrotivarasse kuulunud kinnistu mõttelise osa 06.09.2018

lõppenud enampakkumisel hinnaga 1 500 250 eurot. Vastavalt pankrotiseaduse

(PankrS) § 139 lg-le 2 loeti kinnistu mõttelisele osale seatud hüpoteegid (sh kostja

kohtulik hüpoteek) sellega lõppenuks ning need kustutati hageja avalduse alusel

kinnistusraamatust 14.09.2018.

8. Kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine tuleb tunnistada kehtetuks PankrS § 114

lg 1 p 2 alusel. Kinnistu mõttelisele osale seati tsiviilasjas nr 2-16-10717 kohtulik

hüpoteek kostja kasuks 14.07.2016 ja see kanti kinnistusraamatusse 21.07.2016, seega

pisut enam kui kuus kuud enne võlgniku ajutise halduri nimetamist 01.02.2017. Võlgnik

oli juba hüpoteegi seadmise ajal 2016. aasta juulis maksejõuetu ning kostja oli sellest

teadlik või vähemalt pidi sellest teadma, mistõttu on kohtulik hüpoteek tagasivõidetav

PankrS § 114 lg 1 p 2 teise alternatiivi alusel, kuna see kahjustab võlgniku

võlausaldajate huve (PankrS § 109 lg 1).

9. Kui kohtulikku hüpoteeki ei oleks seatud, oleks võlgniku pankrotivara arvel võimalik

vähemalt osaliselt rahuldada ka teise rahuldamisjärgu võlausaldajate nõudeid, kuna

kinnistu mõttelise osa müügist pankrotivarasse laekunud summa (1 500 250 eurot)

ületab LHV kasuks seatud hüpoteegi summat (1 250 000 eurot). See, kui kostja kasuks

seatud kohtuliku hüpoteegi tõttu ei jätku pankrotivarast teise rahuldamisjärgu nõuete

osaliseks rahuldamiseks, kahjustab ka LHV huve. Kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi

seadmine tõi kaasa võlgniku kohustuste suurenemise (LHV 26.09.2016 leppetrahvinõue

29 700 eurot) ja kahjustas ka seetõttu võlausaldajate huve.

10. Võlgnik oli kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal maksejõuetu. Võlgniku maksejõuetust

kinnitab asjaolu, et võlgnik ei olnud tasunud kostjale müügilepingust tulenevat

võlgnevust 674 000 eurot, mille tasumise tähtaeg oli müügilepingu p 3.4 järgi saabunud

juba 10.10.2015, seega ca 9 kuud enne kohtuliku hüpoteegi seadmist. Kohtuliku

hüpoteegi seadmise ajaks olid muutunud sissenõutavaks ka võlgniku kohustused LHV

ees. Laenu tagastamise tähtaeg 05.07.2016 oli möödunud ning võlgnik saavutas LHV-

ga kokkuleppe selle veelkordseks pikendamiseks alles 22.07.2016, s.o pärast kostja

kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist. Samuti tõendab võlgniku maksejõuetust tema

2015. majandusaasta aruanne. Võlgniku maksejõuetust kinnitab ka kostja 12.07.2016

hagiavalduses ja 03.11.2016 pankrotiavalduses viidatud asjaolu, et võlgnikul oli kogu

tema tegevuse ajal (alates 2013. aasta detsembrist) olnud kõikidel kuudel

maksuvõlgnevusi, mille suurus ületas mõnedel hetkedel 15 000 eurot ning mille

suuruseks 01.07.2016 seisuga oli 10 184 eurot. Seega olid võlgnikul pidevad

makseraskused alates tema majandustegevuse alustamisest.

11. Kostja oli kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal võlgniku maksejõuetusest teadlik. Võlgnik

ei tasunud kostjale müügilepingu järgi võlgnetavat 674 000 eurot enam kui 9 kuu

jooksul pärast võlgnevuse sissenõutavaks muutumist. Kostja teadmist võlgniku

maksejõuetusest kinnitab ka hagi tagamise taotluse esitamine tsiviilasjas nr 2-16-10717

ning vastava taotluse põhjendused. 03.11.2016 pankrotiavaldusest nähtub samuti kostja

seisukoht, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu.

2-19-10427

12. Alternatiivselt on kohtulik hüpoteek tagasivõidetav PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel. Kostja

kasuks seati kohtulik hüpoteek ühe aasta jooksul enne võlgniku ajutise halduri

nimetamist. Kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine kahjustas võlgniku

võlausaldajate huve. Lisaks oli kostja teadlik või vähemalt pidi olema teadlik sellest, et

tema kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine kahjustab teiste võlausaldajate huve.

13. Kostja oli teadlik võlgniku maksejõuetusest ning võlgniku kohustustest teiste

võlausaldajate ees (sh kohustustest LHV ees, maksukohustustest ning muudest võlgniku

2015. aasta majandusaasta aruandes kajastatud kohustustest) ning avaldas nii

12.07.2016

hagiavalduses

kui

03.11.2016

pankrotiavalduses

korduvalt,

et

võlausaldajate nõuete rahuldamine on võimalik üksnes kinnistu mõttelise osa arvel,

kuna muud vara võlgnikul ei ole. Nendel asjaoludel pidi kostjale olema arusaadav, et

tema kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine kahjustab teiste (hüpoteegiga tagamata

nõuetega) võlausaldajate huve.

14. Eeltoodust tulenevalt palub hageja tunnistada kehtetuks kostja kasuks kohtuliku

hüpoteegi (hüpoteegisumma 1 106 034 eurot) seadmine Tallinnas, Kohila tn 2a / Pärnu

mnt 139a asuva kinnistu (registriosa nr 198001) 6682/40945 suurusele mõttelisele osale

ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Kostja vastuväited

15. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

16. Kohtuliku hüpoteegi seadmist ei saa tunnistada kehtetuks PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel,

kuna tagatis seati kohtumääruse alusel rohkem kui kuus kuud enne ajutise halduri

nimetamist. Kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal ei olnud hageja maksejõuetu ning isegi

kui oleks olnud, ei teadnud ega pidanudki kostja seda teadma. Tagatise seadmine kohtu

poolt ei kahjustanud ühegi võlausaldaja huve.

17. Asjaolu, et võlgnik ei olnud tasunud kostjale müügilepingust tulenevat võlgnevust, ei

tõenda seda, et võlgnik oleks tagatise andmise ajal olnud maksejõuetu. Võlgnik ei

tasunud kostjale eelnimetatud makset pelgalt võlgniku tegeliku kasusaaja QQ ja kostja

seadusliku esindaja DD halvaks läinud suhete tõttu. Rahavoolist ega ka bilansilist

maksejõuetust ainuüksi 2015. a majandusaasta aruande pinnalt ilma muude teadmisteta

tuvastada ei saanud. Kostja ei teadnud, et kohtuliku hüpoteegi seadmise ajaks olid

sissenõutavaks muutunud võlgniku kohustused LHV ees. 2015. a majandusaasta

aruande kohaselt oli võlgnik kohustatud hüpoteeklaenu summas 990 000 eurot ja

lisanduvad intressid pangale tagasi maksma 2016. aasta jooksul. Võlgniku jooksvad

maksuvõlad ei kinnita ei lühiajalist ega ka püsivat maksejõuetust.

18. Kohtulik hüpoteek ei ole alternatiivselt tagasivõidetav PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel.

Antud juhul ei ole tegemist tehinguga, vaid hageja taotleb kohtuliku hüpoteegi

tühistamist, mis juba iseenesest välistab PankrS § 110 lg 2 kohaldamise, kuivõrd antud

õigusnorm eeldab primaarse eeldusena, et võlgnik oleks teinud tehingu. Kuivõrd

võlgnik ehk hageja ei ole teinud mistahes tehingut, ei saa ka rääkida PankrS § 110 lg 2

kohaldamisest. Kohtuliku hüpoteegiga ei kahjustata võlausaldajate huve ning isegi, kui

kahjustatakse, siis kostja ei teadnud ega pidanudki seda teadma.

Maakohtu otsus ja põhjendused

19. Harju Maakohus rahuldas 27.03.2020 otsusega hagi ning tunnistas tagasivõitmise korras

kehtetuks kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi (hüpoteegisumma 1 106 034 eurot)

seadmise Tallinnas, Kohila tn 2a / Pärnu mnt 139a asuva kinnistu (registriosa nr 198001)

6682/40945 suurusele mõttelisele osale. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.

20. Maakohus viitas PankrS § 109 lg-tele 1 ja 3 ning märkis, et käesoleval juhul on

kohtuliku hüpoteegi tagasivõitmise PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud võlausaldajate huvide

2-19-10427

kahjustamine eeldus täidetud. Kostja kastuks seatud kohtulik hüpoteek kahjustab

pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate huve ning ka LHV huve. Kui kohtulikku

hüpoteeki ei oleks seatud, oleks võlgniku pankrotivara arvel võimalik vähemalt osaliselt

rahuldada ka teise rahuldamisjärgu võlausaldajate nõudeid, kuna kinnistu mõttelise osa

müügist pankrotivarasse laekunud summa (1 500 250 eurot) ületab LHV kasuks seatud

hüpoteegi summat (1 250 000 eurot). LHV on esitanud võlgniku pankrotimenetluses

nõude summas 1 265 605,85 eurot, mis ületab seda taganud hüpoteegi summat (1 250

000 eurot). LHV nõuet ei rahuldata esimeses rahuldamisjärgus mitte kogu

hüpoteegisumma ulatuses, vaid sellest arvatakse maha PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud

väljamaksed PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud ulatuses. Ulatuses, milles LHV nõue jääb

pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise tõttu esimese järgu nõudena

rahuldamata, tuleb tema nõue rahuldada koos teise rahuldamisjärgu nõuetega (RKTKm

nr 3-2-1-34-15 p 13). Järelikult see, kui kostja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi tõttu

ei jätku pankrotivarast teise rahuldamisjärgu nõuete osaliseks rahuldamiseks, kahjustab

ka LHV huve. Kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmine tõi kaasa võlgniku

kohustuste suurenemise (LHV 26.09.2016 leppetrahvinõue summas 29 700 eurot) ja

kahjustas sellega võlausaldajate huve.

21. Kuivõrd tagatis anti enam kui kuus kuud enne võlgniku ajutise halduri nimetamist

01.02.2017, siis ei ole PankrS § 114 lg 1 p 2 esimene ja primaarne eeldus (s.o tagatis

anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist) täidetud ja hagi ei saa kuuluda

rahuldamisel PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel.

22. Kostja kasuks seatud kohtulik hüpoteek tuleb tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks

PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel. PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaldamisel ei oma tähtsust mitte

võlgniku maksejõuetus ja tagatise saaja teadmine sellest (nagu PankrS § 114 lg 2

kohaldamisel), vaid tagatise saaja teadmine või teadma pidamine sellest, et tagatise

seadmisega kahjustatakse võlausaldajate huve.

23. Kui isik on teadlik võlgnikku ähvardavast maksejõuetusest, on ta üldjuhul teadlik ka

võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kui tehingu teinud teisele poolele on teada, et

võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks

muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste

võlausaldajate huve (RKTKo nr 3-2-1-39-08, p 13).

24. Tõendamist on leidnud, et kostja pidi olema teadlik, et kohtuliku hüpoteegi seadmisega

kahjustatakse teiste võlausaldajate huve. Võlgnik ei olnud tasunud müügilepingu järgi

kostjale võlgnetavat 674 000 eurot enam kui 9 kuu jooksul pärast võlgnevuse

sissenõutavaks muutumist. Seega pidid võlgnikul sellel ajal olema tekkinud

makseraksused. Kohus ei pea eluliselt usutavaks kostja väiteid selle kohta, et võlgnik,

et tasunud kostjale eelnimetatud makset pelgalt võlgniku tegeliku kasusaaja QQ ja

kostja seadusliku esindaja DD halvaks läinud suhete tõttu. Kostja teadmist võlgniku

maksejõuetusest tõendab ka hagi tagamise taotluse esitamine tsiviilasjas nr 2-16-10717

ning vastava taotluse põhjendused. Taotlusest nähtub, et kostja oli teadlik, et võlgnikul

oli alates tema tegevuse alustamisest olnud pidevalt maksuvõlgnevused. Kostja on

märkinud, et võlgniku omakapital oli tegelikult negatiivne ja ei ole täidetud netovara

miinimumnõue ÄS § 176 mõttes. Kostja on välja toonud, et võlgnik peab hüpoteegiga

tagatud kohustused LHV ees tasuma 2015. aasta jooksul, et võlgnikul puuduvad

käibevahendid ja muu likviidne vara ning et tema iga-aastane müügitulu oli vaid ca 130

000 eurot. Samuti on kostja välja toonud, et võlgnikul puuduvad käibevahendid - 2015.

aasta lõpu seisuga on kostjal raha 1320 eurot ja ei ole põhjust eeldada, et viimase 7 kuu

jooksul on olukord selles osas paranenud. Kostja oli veendumusel, et hagi rahuldamise

korral on kohtuotsuse täimine võimalik üksnes kinnistu arvelt (ja sedagi ilmselt üksnes

osaliselt) (tl 32-36).

2-19-10427

25. Eeltoodust nähtub, et võlgnik ei olnud võimeline täitma oma kohustusi nende

sissenõutavaks muutumise hetkel, mistõttu pidi kostja olema teadlik, et kohtuliku

hüpoteegi seadmine võib kahjustada teiste (hüpoteegiga tagamata nõuetega)

võlausaldajate huve. Kostja pidi teadlik võlgniku võlgnevustest teiste võlausaldajate

LHV ja Eesti Vabariigi ees ja sellest, et kohtuliku hüpoteegi seadmine tema kasuks

muudab võimatuks maksukohustuse täitmise kinnistu arvelt ja kahjustab seega

hüpoteegiga tagamata nõudega võlausaldaja Eesti Vabariigi huve.

Apellatsioonkaebus

26. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täies

ulatuses rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbi vaatamiseks Harju

Maakohtule.

27. Antud juhul ei ole tegemist tagasi võidetava tehinguga, vaid hageja taotles kohtuliku

hüpoteegi tühistamist, mis juba iseenesest välistab PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel hagi

rahuldamise, kuivõrd antud õigusnorm eeldab primaarse eeldusena, et võlgnik oleks

teinud tehingu või PankrS § 109 lg-te 3 ja 1 mõttes tehinguna käsitletava võlgniku tahtel

põhineva toimingu. Kuivõrd kohtuliku hüpoteegi seadmisel on võlgniku tahe välistatud,

kohaldas maakohus ebaõigesti PankrS §-e 109 ja 110. Maakohus ei ole põhjendanud,

kas kohtuliku hüpoteegi seadmine on kohtu hinnangul tehing või toiming ning miks

tuleb kohtuliku hüpoteegi seadmist võrdsustada PankrS § 109 lg 3 mõttes „eseme

käsutamisega täitemenetluses“.

28. Maakohus jättis arvestamata asjakohase Riigikohtu praktika ning lubas hagi rahuldades

õigusvastaselt pikendada PankrS § 114 lg 1 p-s 2 sätestatud 6 kuu pikkust ajalist

piirangut, kohaldades ebaõigesti nii PankrS § 109 lg-tes 1 ja 3 sätestatut (RKTKo nr 3-

2-1-149-13, p 37). Kohtu käsitluse kohaselt kaotab PankrS § 114 lg 1 p 2 tähtaeg

igasuguse mõtte.

29. Kohtuliku hüpoteegi seadmisega ei kahjustatud võlausaldajate huve. Maakohus ei ole

kohaselt tuvastanud võlausaldajate huvide kahjustumist. Maakohtu tuginemine

Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-39-08 on ebaõige, sest eeltoodud asjas andis Riigikohus

hinnangu võlgniku ja tema lähikondse teadmisele/teadma pidamisele, mis ei saa

kindlasti olla võrdsustatav võlausaldaja teadmisega.

30. Isegi, kui eeldada võlausaldajate huvide kahjustamist, ei saanud ega pidanudki kostja

sellest teadlik olema. Ühe konkreetse kohustuse täitmata jätmine kostja ees ei kinnita

teiste võlausaldajate olemasolu ega nende huvide kahjustamist. Kostja sai hageja

võimalikust maksejõuetusest teada pärast LHV poolt algatatud täitemenetlust. Üksnes

2015. a majandusaasta aruandest nähtuva info põhjal ei saanud kostja teha tõsikindlat

järeldust, et 2016. aasta juulis oli võlgnik püsivalt maksejõuetu. Väikesemahulised

maksuvõlgnevused näitavad rahavoogude kehva juhtimist ning vastavaid probleeme –

mitte maksejõuetust vms. Ka omakapitali miinimum nõude mittetäitmine ei kinnita

kuidagi, et võlgnik olnuks 2016. aasta juulis maksejõuetu. LHV osas nähtus

majandusaasta aruandest, et panga nõue on kaetud hüpoteegiga ning kuna pank ei olnud

lepingut üles öelnud, siis sissenõutavaks muutunud ja täitmata kohustusi panga ees

võlgnikul olla ei saanud ning laenu oli teenindatud korrektselt.

2-19-10427

Vastustaja seisukoht

31. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

32. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg

1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu

hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas

materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses

põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654

lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

33. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd,

kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või

protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea

nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

34. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

35. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et kohtuliku hüpoteegi seadmine ei ole

tagasivõidetav

tehing.

Riigikohtu

otsusest

nr

3-2-1-87-08,

millele

kostja

apellatsioonkaebuses viitab, ei saa teha järeldust, et kohtuliku hüpoteegi tagasivõitmine

on välistatud.

36. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kohtulik hüpoteek on antud juhul

tagasivõidetav tulenevalt PankrS § 109 lg-st 3, mille järgi loetakse tagasivõitmise

regulatsiooni kohaldamisel tehinguks ka eseme käsutamist täitemenetluses. Maakohus

tugines seejuures Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on hagi tagamise korras eseme

käsutamine võrdsustatav eseme käsutamisega täitemenetluses (vt Riigikohtu otsus nr 3-

2-1-143-10 p 21).

37. Meelevaldne on kostja käsitlus, mille kohaselt on PankrS § 109 lg 3 kohaldatav üksnes

tagasivõitmise erialuste puhul, mitte aga PankrS §-s 110 sätestatud üldaluste puhul.

Sellist seisukohta eelpoolnimetatud Riigikohtu lahendist ei tulene. PankrS § 109 lg 3,

millele tuginedes pidas Riigikohus kohtuliku hüpoteegi tagasivõitmist võimalikuks,

kehtib kõigi tagasivõitmise aluste kohta. Sarnaselt kehtib ka PankrS § 109 lg 1, mille

kohaselt on mistahes tehingu või toimingu tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate

huvide kahjustamine, kõigi tagasivõitmise aluste osas.

38. Maakohus ei pikendanud hagi rahuldades õigusvastaselt PankrS § 114 lg 1 p-s 2

sätestatud 6 kuu pikkust ajalist piirangut. Riigikohtu praktika kohaselt ei piirdu tagatise

andmise tagasivõitmise alused pankrotimenetluses üksnes PankrS §-s 114 sätestatuga,

vaid tagatise andmise saab võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu tunnistada

kehtetuks ka PankrS § 110 lg 1 alusel (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-149-13 p 37).

39. Riigikohtu praktika järgi on seadusandja sätestanud PankrS §-des 111-114 täiendavad

ja tagasivõitmist lihtsustavad alused võlgniku vara puudutavate tehingute ja toimingute

kehtetuks tunnistamiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-87-08 p 12). Lihtsustavate aluste

puudumine ei välista üldalustel hagi rahuldamist.

40. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi

seadmine kahjustas võlgniku teiste võlausaldajate huve.

41. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu põhjendusi selle kohta, et hagi tagamise korras

seatud kohtulik hüpoteek annab isikule, kelle kasuks see on seatud, samasugused

õigused kui tavaline hüpoteek hüpoteegipidajale ning seda ka võlgniku

2-19-10427

pankrotimenetluses Seega vaidlusaluse kohtuliku hüpoteegi kehtivuse korral kuuluks

kostja nõue võlgniku pankrotimenetluses rahuldamisele esimeses järgus enne pandiga

tagamata nõudeid.

42. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

- võlgniku pankrotimenetluses on esitatud nõudeid kokku summas 3 787 995,80 eurot;

- LHV esitas nõude summas 1 265 605,85 eurot, sellest pandiga tagatud nõudena

hüpoteegisumma 1 250 000 euro ulatuses;

- kostja esitas nõude summas 1 251 618 eurot, sellest pandiga tagatud nõudena

hüpoteegisumma 1 106 034 eurot ulatuses;

- neli võlausaldajat esitasid pandiga tagamata nõudeid kogusummas 1 270 772 eurot;

- nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati ainult Maksu- ja Tolliameti nõuet summas 21

129,39 eurot, kuid teised võlausaldajad on esitanud hagid enda nõuete tunnustamiseks;

- LHV käsitles kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmist tema ja võlgniku vahel

sõlmitud laenulepingu tingimuste rikkumisena ja esitas sellele tuginedes võlgniku vastu

leppetrahvinõude summas 29 700 eurot;

- kostja kasuks kohtuliku hüpoteegiga koormatud vara (Tallinnas Kohila tn 2a / Pärnu

mnt 139a asuva kinnistu 6682/40945 suurune mõtteline osa) müügist on võlgniku

pankrotivarasse laekunud 1 500 250 eurot.

43. Neid maakohtu tuvastatud asjaolusid ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud.

44. Lähtudes eeltoodud asjaoludest leidis maakohus põhjendatult, et kostja kasuks

kohtuliku hüpoteegi seadmine kahjustas nii LHV huve kui ka pandiga tagamata

nõuetega võlausaldajate huve, kuna ilma selleta saaks võlgniku vara müügist laekunud

raha arvel pankrotimenetluses rahuldada ka pandiga tagamata nõudeid, sh LHV nõuet

osas, mis ei kuulu rahuldamisele esimeses rahuldamisjärgus.

45. Maakohus leidis õigesti, et kostja pidi olema teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest

teadlik. Maakohus arvestas seejuures põhjendatult kostja poolt 12.07.2016

hagiavalduses tsiviilasjas nr 2-16-10717 ja selle lisades avaldatuga. Nimetatud

hagiavalduses on kostja märkinud, et võlgnik on kohustatud tagastama LHV-lt saadud

laenu 990 000 eurot ja lisanduvad intressid 2016.aasta jooksul ning et võlgnikul on kogu

tema majandustegevuse ajal olnud maksuvõlgnevus, mis tulevikus eeldatavasti

suureneb. Kostja märgib hagiavalduses veel, et võlgniku omakapital on negatiivne ja

tema netovara ei vasta seaduse nõuetele, et võlgnikul puudub likviidne vara (käibevara)

ja tema majanduslik seisund on märkimisväärselt kehv ning et võlgniku

majandustegevus ei ole jätkusuutlik ilma tõsiste muudatuste ja täiendava kapitali

kaasamiseta. Eeltooduga on kummutatud kostja väide, et temale teadaolevalt oli

võlgnik jätnud oma rahalised kohustused tema ees täitmata üksnes DD ja QQ suhete

halvenemise tõttu. Eeltoodust nähtuvalt oli kostja teadlik, et võlgnikul ei ole

käibevahendeid ega muud likviidset vara peale kinnistu mõttelise osa, et võlgniku

majandustegevus on kahjumlik ning ta oleks suuteline täitma oma kohustusi

võlausaldajate ees üksnes juhul, kui tal õnnestub kaasata täiendavat kapitali.

Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja teadmine võlgniku negatiivsest

omakapitalist tähendab juba iseenesest kostja teadmist ka võlgnikku ähvardanud

maksejõuetusest ning seetõttu ka sellest, et kohtuliku hüpoteegi seadmine kahjustab

teiste võlausaldajate huve.

PankrS § 1 lg 3 järgi on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu mh juhul, kui võlgniku

vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole tema majanduslikust olukorrast

tulenevalt ajutine. Riigikohus on selgitanud, et äriühingu netovara (so omakapitali) seis

on tema maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ning et seaduse järgi nõutava

2-19-10427

netovara puudumisest tulenevat kahtlust äriühingu maksejõulisuses saab ümber lükata

üksnes andmetega, mis viitavad selgelt tema majandusliku seisundi paranemisele (vt

Riigikohtu otsused nr 3-2-1-188-12 p 14 ja nr 3-2-1-143-16 p 21). Puudub vaidlus, et

selliseid asjaolusid praegusel juhul ei esinenud, vastupidi, kostja avaldas 12.07.2016

hagiavalduses

tsiviilasjas

nr

2-16-10717

kindlat

veendumust,

et

võlgniku

majandustegevus on täiendavat kapitali kaasamata jätkusuutmatu. Riigikohus on otsuses

nr 3-2-1-39-08 (p 13) märkinud, et kui isik on teadlik võlgnikku ähvardavast

maksejõuetusest, on ta üldjuhul teadlik ka võlausaldajate huvide kahjustamisest, ning

kui tehingu teisele poolele on teada, et võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma

kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav

tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve.

46. Maakohus leidis põhjendatult, et kostjale olid kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal teada

nii võlgniku majanduslik olukord kui võlgniku võlausaldajaid puudutavad asjaolud.

47. Maakohus ei jätnud põhjendamatult tähelepanuta võlgniku poolt tsiviilasjade nr 2-16-

10717 ja nr 2-16-16617 menetlustes esitatud väidet tema maksejõulisuse kohta ja ajutise

halduri aruandes esitatud seisukohti. Võlgniku poolt tsiviilasjades nr 2-16-10717 ja nr

2-16-16617 avaldatud seisukohad tema maksejõulisuse kohta põhinesid eeldusel, et

võlgnikul ei ole 10.10.2013 müügilepingust tulenevat kohustust kostja ees (674 000

eurot, arvestamata viivist). Kostja ise oli ja on aga seisukohal, et võlgnikul selline

kohustus eksisteeris. Ka ajutise halduri 10.10.2015 hinnang oli antud lähtudes eeldusest,

et võlgnikul ei ole 10.10.2013 müügilepingust tulenevat kohustust kostja ees.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

48. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude

jaotuse.

Maakohus

jättis

menetluskulud

kostja

kanda

ja

ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata

jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja

kanda.

49. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu

seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast

otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

Gaida Kivinurm, Meeli Kaur, Indrek Soots