1-09-15477/19 · Tartu Ringkonnakohus

1-09-15477

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. mai 2010 Tartu Kriminaalasja number 1-09-15477 (09240101466) Kohtukoosseis Ago Kutsar, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Kohtuistungisekretär Liina Parv Tõlk Antonina Muravjova Kriminaalasi

L.J süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 5, 7 järgi, V.T süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 5, 7; KarS § 114 p 1, 2 - § 25 lg 2 järgi ja Dmitri Aniskini süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 5, 7 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Kohtla-L.J kohtumaja) 15. jaanuari 2010 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatava L.J kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina ning süüdistatava V.T kaitsja vandeadvokaat Artur Umuršadjants Prokurör Olga Dorogan Süüdistatav L.J

isikukood: XXX elukoht: XXX-XX töökoht: XXX

2

varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral Kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina Süüdistatav V.T

isikukood: XXX elukoht: XXX-XX ei tööta

varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga.

RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 2 ja 4; 340 lg 2 p 2 ja 4 tühistada Viru Maakohtu 15. jaanuari 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-15477 osaliselt, see on:

V.T KarS § 114 p 1, 2 - § 25 lg 2 järgi süüdi tunnistamises ja karistamises ning talle KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmises. L.J-ile KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmises.

V.T KarS § 40 lg 1 alusel õigeks mõista süüdistuses KarS § 114 p 1, 2 - § 25 lg 2 järgi. Talle KarS § 200 lg 2 p 5, 7 järgi karistuseks mõistetud 3 aastat ja 4 kuud vangistust lugeda kohaldatuks tingimisi ning KarS § 74 lg 1 alusel määrata, et vangistus jäetakse

tingimisi kohaldamata ja ei pöörata täielikult täitmisele, kui V.T ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS §-s 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud järgmisi kontrollnõudeid: elada kohtu määratud alalises elukohas XXX-XX ;

ilmuda kriminaalhooldusametniku määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluda kriminaalhooldusametniku kontrollile oma elukohas ning esitada talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saada kriminaalhooldusametnikult eelnevalt luba elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;

saada kriminaalhooldusametnikult eelnevalt luba elu-, töövõi õppimiskoha vahetamiseks. KarS § 75 lg 2 p 2 alusel on V.T käitumiskontrolli ajal kohustatud mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume.

L.J-ile KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuseks mõistetud 3 aastat ja 2 kuud vangistust lugeda kohaldatuks tingimisi ning KarS § 74 lg 1 alusel määrata, et vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata ja ei pöörata täielikult täitmisele, kui L.J ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS §-s 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud järgmisi kontrollnõudeid: elada kohtu määratud alalises elukohas XXX-XX ;

ilmuda kriminaalhooldusametniku määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluda kriminaalhooldusametniku kontrollile oma elukohas ning esitada talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

3 saada kriminaalhooldusametnikult eelnevalt luba elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;

saada kriminaalhooldusametnikult eelnevalt luba elu-, töövõi õppimiskoha vahetamiseks.

KarS § 75 lg 2 p 2 alusel on L.J käitumiskontrolli ajal kohustatud mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume.

Määrata V.T

ja L.J

katseajaks elukohajärgse kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. KarS § 78 kohaselt katseaeg hakkab kulgema 19. maist 2010.

V.T ja L.J tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioonid rahuldada.

V.T kohtukulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Kaido Kooga poolt

ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest 4197 krooni 60 senti jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

L.J kohtukulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Irina Žurina poolt

ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest 4197 krooni 60 senti jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 19. mail 2010 kell 12.00.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 20. maist 2010. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 20. maist 2010.

Viru Maakohus tunnistas 15. jaanuari 2010 otsusega L.J süüdi KarS § 200 lg 2 p 5, 7 järgi ning mõistis talle karistuseks 3 aastat ja 2 kuud vangistust.

Samuti tunnistas kohus L.J süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 5, 7, 8 järgi ja mõistis talle karistuseks 10 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 järgi mõistis kohus L.J-ile liitkaristuseks 3 aastat ja 2 kuud vangistust.

Sama otsusega tunnistas maakohus V.T süüdi KarS § 200 lg 2 p 5, 7 järgi ning mõistis talle karistuseks 3 aastat ja 4 kuud vangistust.

V.T tunnistati süüdi ka KarS § 114 p 1, 2 - § 25 lg 2 järgi ning mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 järgi mõisteti V.T-le liitkaristuseks 3 aastat ja 4 kuud vangistust.

Sama otsusega tunnistati süüdi veel ka Dmitri Aniskin, kuid tema osas ei ole otsust vaidlustatud.

4 Vaidlustatud on V.T süüditunnistamine KarS § 114 p 1, 2 - § 25 lg 2 järgi ning juhul

kui ta selles süüdistuses õigeks mõistetakse, taotletakse talle KarS § 200 lg 2 p 5, 7 järgi

tingimusliku karistuse mõistmist. L.J osas on vaidlustatud ainult talle mõistetud liitkaristus ning taotletakse tema suhtes KarS §-de 74 ja 75 sätete kohaldamist.

Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus käsitleb maakohtu otsust alljärgnevalt ainult vaidlustatud osas.

Maakohus arutas V.T süüdistust KarS § 114 p 1, 2 - 25 lg 2 järgi selles, et tema

ajavahemikus 14.04.2009 kella 22.00 kuni 15.04.2009 kella 02.00, olles kannatanu A.K.

korteris asukohaga XXX-XX , peale koos L.J-iga alkoholijoobes olevale kannatanule paljude kehavigastuste tekitamist, tahtliku tapmise eesmärgil, kallas kannatanu seljas olnud

riided üle vedelikuga ning peale seda süütas need, kuid korteris olnud L.J õnnestus

kannatanu seljas olnud riided kustutada. Süütamise tagajärjel muutusid kannatanu riided kasutuskõlbmatuteks.

Maakohus leidis, et V.T süü KarS § 114 p 1, 2 -25 lg 2 järgi on tõendatud V.T

enda ütlustega selle kohta, et ta valas kannatanule peale odekolonni ja süütas selle. Süüdistatava L.J ütlustega on samuti tõendatud, et V.T valas kannatanule peale süütevedeliku ja süütas selle välgumihkliga. Süüdistatavate ütlused lähevad lahku selles osas, kas põlevad riided kustutas ainult L.J või aitas kaasa ka V.T. V.T sõnade kohaselt ta ei mäleta, kas ta aitas kustutada või mitte, vist ikka aitas. L.J sõnade kohaselt kustutas ainult tema. Kohtueelsel uurimisel

ei ole andmeid selle kohta, et V.T aitas kustutada. Seega on süüdistatavate ütlused

kohtuistungil selles osas vastuolulised ning neid ei saa võtta tõendina. Eeltoodu alusel maakohus jäi L.J ütluste juurde, et kustutas ainult tema. V.T realiseeris KarS §-de 114 p 1, 2 -25 lg 2 objektiivse külje tunnused sellega, et

kallas teadvusetu kannatanu seljas olevad riided üle süütevedelikuga (odekolonniga) ning süütas need. Kuritegu jäi katse staadiumisse tänu L.J tegutsemisele. Kui L.J ei oleks

kustutanud, oleks teadvusetu kannatanu võinud surnuks põleda. Tegemist on lõpuleviidud katsega. Subjektiivsest küljest on tegemist otsese tahtlusega, kannatanu seljas olevate riiete

süütamine on tahtlik ja sihipärane tegevus, mille puhul isik peab teadma, et sellisele tegevusele järgneb piinarikas surm.

Süüdistatavatele karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuritegude raskust ja laadi

ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. L.J käitumises karistust kergendavaks asjaoluks tuleb lugeda materiaalse kahju osalist hüvitamist asjade tagastamise näol ning kannatanu juures vabandust palumas käimist. Raskendavaid asjaolusid ei esinenud. L.J on kriminaalkorras varem kolm korda karistatud, sealhulgas kaks korda tingimisi. L.J

sooritas katseajal uusi kuritegusid ja viimase karistuse järgselt pöörati varasem karistus täitmisele. Jõgeva maakohtu 15.04.2005 otsusega mõistetud karistuse kandmiselt vabanes L.J 18.12.2006. Väärtegude toimepanemise eest on L.J karistatud 14 korral. Viimased trahvid on tasumata. Töökohta ta ei oma. Perekonna ja ülalpeetavate kohta andmed puuduvad.

Arvestades kuriteoga põhjustatud rasket tagajärge ja varasemat karistatust saab L.J

karistada vaid vabaduskaotusliku karistusega. KarS § 200 lg 2 eest on ette nähtud

vabadusekaotus 3 kuni 15 aastani. Arvestades asjaolu, et tänu L.J tegutsemisele ei

saanud realiseeruda V.T poolt tehtud tapmiskatse, siis võib teda karistada minimaalsele karistusmäärale lähedase karistusega ning varguse eest mõistetud karistus tuleb lugeda kaetuks röövimise eest mõistetud rangema karistusega.

5 V.T on kriminaalkorras karistamata. Väärtegude toimepanemise eest on teda karistatud

kuus korda. Töökohta ta ei oma, perekonna ja ülalpeetavate kohta andmed puuduvad.

Kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid tema käitumises ei esinenud. V.T suhtus

kannatanusse väga hoolimatult. Arvestades kergendavate asjaolude puudumist tuleb V.T-le mõista rangem karistus kui L.J-ile. Antud paragrahv alternatiivseid karistusi ette ei näe ning arvestades seda, et V.T pani toime kaks kuritegu, saab ka tema puhul olla võimalik vaid reaalne vangistus. Mõrva katse eest karistuse mõistmisel tuleb rakendada

KarS § 60 sätteid, arvestades seda, et kuritegu jäi katse staadiumisse. Antud kuriteo eest mõistetud karistus tuleb lugeda kaetuks raskema karistusega.

L.J kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning mõista L.J-ile kergem karistus, kohaldades KarS §-de 74 ja 75 sätteid.

Apellatsiooni kohaselt ei vaidlustata kvalifikatsiooni, kuid kohtuotsuse osalise tühistamise

aluseks on karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüditunnistatu isikule. Karistuse

mõistmisel arvestas kohus ainult L.J poolt kuriteo raskust ja eelmist karistust, kuid

vastavalt KarS §-le 56 lg 1 pidi kohus võtma arvesse ka mõistetud karistuse mõju süüdimõistetu paranemisele. Mõistes L.J-ile vabaduskaotusliku karistuse ei võtnud kohus arvesse, et see võib negatiivselt mõjutada tema perekonnaelu. L.J väitis, et alates 2003. aastast elab ta vabaelu D.A. ja neil on kaks alaealist last. Ülalpeetavad võivad jääda ilma

elatusvahenditest juhul kui L.J hakkab kandma vanglakaristust. Kohus ei hinnanud selliste kergendavate asjaolude olemasolu nagu vabatahtlik kahju hüvitamine, puhtsüdamlik

kahetsus, kannatanu ees vabandamine ja kahjustavate tagajärgede saabumise vältimine kannatanu suhtes. L.J tegevuse tulemusena ei läinud täide kannatanu tapmise katse V.T

poolt. Kohus ei võtnud arvesse positiivset iseloomustust töökohast. L.J-ile kergema karistuse mõistmine oleks mõistlik eelkõige karistuse eesmärkide osas. L.J on võimeline paranema ühiskonnast isoleerimata ning tema suhtes tuleks kohaldada KarS §-de 74 ja 75 sätteid.

V.T kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse V.T süüdimõistmise osas KarS §-de 114 p 1, 2 - 25 lg 2 järgi ning teha selles osas õigeksmõistev

otsus ning tühistada maakohtu otsus V.T-le

reaalse vangistuse mõistmise osas ning mõista talle KarS § 200 lg 2 p 5, 7 järgi tingimisi vangistus. Apellatsiooni kohaselt ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et kuritegu jäi katse staadiumisse vaid L.J tegevuse tõttu.

Kohtuotsuses toodud süüdistatavate ütlused on ebakorrektselt käsitlemist leidnud.

Kohtuistungil ütles V.T , et aitas L.J kustutada riideid kannatanu seljas, tema kustutas kätega kannatanu pükse. Prokuröri taotlusel avaldati V.T eeluurimisel antud ütlused, kus ta rääkis, et ei püüdnud kustutada riideid kannatanu seljas. Kaitsja küsimusele

vastas V.T , et nüüd, peale L.J ülekuulamist, meenus talle, et aitas siiski kannatanul kustutada põlevaid riideid. L.J selgitas kohtus, et V.T aitas tal kustutada kannatanu seljas olevaid riideid. Kaitsja küsimusele vastas L.J, et leek oli nõrk ja V.T aitas teda kindlasti. L.J ütlusi kohtuistungil usaldusväärsuse osas ei kontrollitud. V.T ütles kohtuistungil, et ei mäleta, kas ta aitas kustutada või mitte, võib-olla siiski aitas. L.J osas märkis kohus, et

vastavalt tema kohtuistungil antud ütlustele kustutas riideid tema üksinda. Seoses sellega

kohus tegi järelduse, et antud juhul ei ole tegemist vabatahtliku kuriteo lõpuleviimisest loobumisega. See järeldus ei tugine süüdistatavate V.T ja L.J kohtuistungil antud

ütlustel. Kui kohus oleks lähtunud faktilistest süüdistatavate poolt kohtuistungil antud

6 ütlustest, siis oleks ta pidanud kohaldama V.T suhtes KarS § 42 lg 1 ning ta õigeks mõistma KarS §-de 114 p 1, 2 - 25 lg 2 järgi. Süüdistatavate ütluste ebakorrektne analüüs ning

nende ebaõige hindamine kohtu poolt on oluline kriminaalmenetluse seaduse normide rikkumine. Nimetatud rikkumine viis selleni, et maakohus ei kohaldanud V.T suhtes KarS § 42 lg 1 ning vastavalt sellele tunnistas ta põhjendamatult süüdi KarS §-de 114 p 1, 2- 25 lg 2 järgi. Arvestades seda, et kannatanu ei oma V.T suhtes mingeid pretensioone

ning seda, et V.T on varem kohtu poolt karistamata, on tema suhtes võimalik kohaldada tingimuslikku vangistust.

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad apellatsioone neis toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. V.T osas tuleb kohaldada KarS § 40 lg 1 sätteid ja ta süüdistuses KarS §-de 114 p 1, 2-25 lg 2 järgi õigeks mõista. Sellest tulenevalt kuulub tühistamisele ka talle mõistetud

ärakandmisele kuuluv karistus. L.J-ile mõistetud ärakandmisele kuuluva karistuse osas tuleb maakohtu otsus KrMS § 338 p 4 alusel tühistada. KarS § 40 lg 1 kohaselt isik vabaneb süüst, kui ta vabatahtlikult loobub süüteokatsest ühel KarS §-des 41, 42, 43 sätestatud juhtudest.

KarS § 40 lg 3 kohaselt isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest, kui vastavalt tema ettekujutusele teost võib teo tagajärg veel saabuda, kuid ta otsustab loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita. Ringkonnakohus leiab, et V.T puhul on tuvastatud KarS §-de 40 lg 1 ja 3 ning 42 koosseis. KarS § 42 lg 2 kohaselt süüteokatse on lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik temast oleneva süüteo lõpuleviimiseks.

KarS § 42 lg 1 kohaselt täideviija loobub lõpetatud süüteokatsest, kui ta hoiab ära süüteo

tagajärje. Kui lõpetatud katsest ei piisa teo lõpuleviimiseks, loetakse, et täideviija on loobunud, kui ta tõsimeeli püüab takistada süüteo tagajärje saabumist. Maakohtus kaitsja kohtuvaidluses (II kd lk 57) taotles V.T suhtes KarS §-de 40 lg 3 ja 42 lg 1 sätete kohaldamist. Kaitsja arvates V.T suutis maakohtus veenvalt selgitada, miks tema eeluurimisel antud ütlused erinevad maakohtus antud ütlustest. Eeluurimisel ta ei

mäletanud, mis täpselt juhtus, nüüd peale L.J ütlusi talle meenusid täpsed asjaolud. Kaitsja leiab, et kohus peab lähtuma kohtus antud ütlustest, mille kohaselt V.T osales

kannatanu kustutamisel. Kuigi L.J hakkas esimesena kustutama, ei välista see kaitsja arvates loobumist süüteokatsest, sest ka V.T osales kannatanu kustutamises. Maakohus kaitsja taotlusega ei nõustunud ja mõistis V.T mõrvakatses süüdi. Vastavad põhjendused on toodud maakohtu otsuses (otsuse lk 7). Maakohus märkis, et süüdistatavate ütlused lähevad lahku selles osas, kas põlevad riided kustutas ainult L.J või aitas kaasa ka V.T. V.T kohtus antud ütluste kohaselt ta ei mäleta, kas ta aitas kustutada

või mitte, vist ikka aitas. L.J kohtus antud ütluste kohaselt kustutas ainult tema.

Eeltoodu alusel maakohus leidis, et seega ei saa olla tegemist vabatahtliku loobumisega.

Kohtueelsel uurimisel ei ole andmeid selle kohta, et V.T aitas kustutada. Seega on süüdistatavate ütlused kohtuistungil selles osas vastuolulised ning neid ei saa võtta tõendina. Eeltoodu alusel maakohus jäi L.J ütluste juurde, et kustutas ainult tema.

7 Maakohus leidis, et V.T realiseeris KarS §-de 114 p 1, 2 -25 lg 2 objektiivse külje

tunnused sellega, et kallas teadvusetu kannatanu seljas olevad riided üle süütevedelikuga (odekolonniga) ning süütas need. Kuritegu jäi katse staadiumisse tänu L.J tegutsemisele.

Kui L.J ei oleks kustutanud, oleks teadvusetu kannatanu võinud surnuks põleda.

Tegemist on lõpuleviidud katsega. Subjektiivsest küljest on tegemist otsese tahtlusega,

kannatanu seljas olevate riiete süütamine on tahtlik ja sihipärane tegevus, mille puhul isik peab teadma, et sellisele tegevusele järgneb piinarikas surm.

Ringkonnakohus märgib, et eeltoodust tulenevalt kõik taandub selle tõendamisele, kas V.T kustutas kannatanut ja sellega vabatahtlikult loobus süüteokatsest või ei. Vastavat teavet saab ainult V.T ja L.J ütlustest. Maakohus on sellest lähtunud, kuid märkinud, et nende ütlused lähevad selles osas lahku, kas V.T aitas kustutamisele kaasa või ei. Edasi leidis maakohus, et kuna vastavad ütlused on vastuolulised, siis neid ei saa

võtta tõendina. Lõpuks leidis maakohus, et tuleb jääda L.J ütluste juurde, et kustutas ainult tema.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldused ei vasta faktiliselt tuvastatud asjaoludele, milleks on maakohtu istungi protokollis kajastatud V.T ja L.J ütlused.

L.J on kohtuistungil vastuseks prokuröri küsimusele, kas V.T püüdis ka kustutada, öelnud järgmist: „Mina kustutasin käega, jalgade juurest, Roma ülakehast. Kiiresti kustus ära“ (II kd lk 43). Vastuseks kaitsja samalaadsele küsimusele on L.J vastanud, et siis kui tema kannatanut kustutas, tegi seda ka V.T (II kd lk 45). Ka ringkonnakohtus jäi L.J selle juurde, et peale teda hakkas ka V.T kannatanut kustutama. V.T on kohtuistungil vastuseks prokuröri küsimusele, et kas tema ka peale seda kui L.J hakkas kannatanut kustutama, püüdis viimast kustutada, vastanud, et kätega kustutas. Vastuseks küsimusele, et miks ta esimesena kannatanut kustutama ei hakanud, on V.T

vastanud: „Ma ei arvanud, et ta kohe põlema läheb“ (II kd lk 49). Vastuseks kaitsja küsimusele, et kas ta kustutas kannatanut, on V.T vastanud jaatavalt. Küsimusele, kui L.J poleks kustutanud, kas ta siis oleks hakanud kannatanut kustutama, on V.T samuti vastanud jaatavalt (II kd lk 51). Selle peale prokurör taotles (II kd lk 51) väidetava

vastuolu tõttu avaldada V.T eeluurimisel antud ütluse, et ta ei püüdnud kannatanu

riideid kustutada, sest nüüd maakohtus ta ütles, et kustutas. Kas maakohus selle taotluse

rahuldas, seda kohtuistungi protokollist ei nähtu. Arvatavasti siiski rahuldas, sest edasi on kajastatud vastavate küsimuste esitamine prokuröri ja kaitsja poolt. V.T on vastanud, et nüüd tuli talle meelde, et ta kustutas kannatanut (II kd lk 52). Ka ringkonnakohtus V.T andis ütlusi, et ta koos L.J-iga kustutas kannatanut, sest ta ei tahtnud, et kannatanu surnuks põleb. Ta hakkas sellepärast kannatanut kustutama, et ta ehmus sellest, mida ta teinud oli ja kartis, et kannatanu põleb ära. Ta kahetseb, et kannatanu põlema pani.

Ringkonnakohus märgib, et eeltoodust tulenevalt on V.T ja L.J maakohtus kinnitanud, et nad mõlemad kustutasid kannatanut. V.T on kinnitanud, et kui L.J poleks kustutanud, ka siis ta oleks hakanud kannatanut kustutama. Sellega on ümber lükatud

maakohtu järeldused, et kannatanut kustutas ainult L.J ja V.T puhul pole tegemist vabatahtliku loobumisega.

KarS § 40 lg 3 kohaselt isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest, kui vastavalt tema ettekujutusele teost võib teo tagajärg veel saabuda, kuid ta otsustab loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita. Seega süüteokatsest loobumise peamine eeldus on loobumise vabatahtlikkus. Õiguskirjanduse kohaselt loobumine on vabatahtlik, kui isiku ettekujutuse järgi teost on teo lõpuleviimine veel

võimalik ja isik loobub tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita. Teo lõpuleviimise võimalikkus ja üksnes isiku tahtest tingitud süüteokatse katkestamine on kaks kumulatiivset tingimust, mis peavad vabatahtlikkuse olemasoluks alati koos esinema. Loobumine on alati vabatahtlik, kui täideviija ütleb endale, et ta võiks teo lõpule viia, kuid ta ei taha. Loobumise

8 juures ei ole oluline, mis motiivil isik süüteokatsest loobub. Vabatahtlikkusega on tegemist ka

siis, kui isik loobub näiteks hirmu tõttu. Antud juhul V.T hakkaski sellepärast kannatanut kustutama, et ta ehmus sellest, mida ta teinud oli ja kartis, et kannatanu põleb ära. Küsimuse lahendamisel, kas isik loobus vabatahtlikult, ei ole oluline süüteokatse jätkamise

objektiivne võimalikkus, vaid üksnes isiku enda ettekujutus süüteokatse edasiviimise võimalustest.

Õiguskirjanduses on välja toodud, et süüteokatsest loobumine ei ole vabatahtlik süüteo lõpuleviimise võimatuse tõttu, mille all mõeldakse nurjunud süüteokatseid. Neil juhtudel

puudub vabatahtlikkuse esimene eeldus – süüteo lõpuleviimise võimalikkus, mistõttu loobumine ei ole vabatahtlik. Samuti süüteokatsest loobumine ei ole vabatahtlik loobumise sunnituse tõttu, kui isik loobub süüteokatsest, kuna teo eesmärk ei ole enam saavutatav või avastamisriski suurendavate asjaolude ilmnemise tõttu. Neil juhtudel puudub vabatahtlikkuse teine eeldus – loobumine isiku tahtest sõltumatute asjaolude sunnita, mistõttu loobumine ei ole vaadeldav vabatahtlikuna.

Ringkonnakohtu istungil prokurör leidis, et V.T ei loobunud süüteokatsest vabatahtlikult, vaid hakkas kannatanut kustutama ainult sellepärast, et L.J juba kustutas teda. Seega tema tahet mõjutas L.J tegevus.

Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega, et V.T ei loobunud süüteokatsest vabatahtlikult. Eelpool on juba välja toodud tema tahet väljendavad ütlused, mille kohaselt ta

ei tahtnud, et kannatanu surnuks põleb. Ta hakkas sellepärast kannatanut kustutama, et ta ehmus sellest, mida ta teinud oli ja kartis, et kannatanu põleb ära. Ta kinnitas, et kui L.J poleks kustutama hakanud, siis ta oleks ikkagi ise esimesena hakanud kannatanut kustutama. V.T loobumine süüteokatsest oli vabatahtlik, sest ta võinuks oma teo lõpule viia, kuid

ta ei tahtnud seda ning sellest tingituna hakkas kannatanut kustutama, mitte aga L.J tegevus ei sundinud teda selleks.

Seega tuleb kohaldada KarS § 40 lg 1 sätteid, mille kohaselt isik vabaneb süüst, kui ta vabatahtlikult loobub süüteokatsest ja V.T süüdistuses KarS §-de 114 p 1, 2-25 lg 2 järgi õigeks mõista. Kuna KarS § 40 lg 2 kohaselt vabatahtlik loobumine ei vabasta süüst teo eest, millel on mõne

lõpuleviidud süüteo tunnused, siis tuleb kriminaalasja tehioludest tulenevalt käsitleda küsimust, kas V.T tegevuses on mõne lõpuleviidud süüteo tunnused. Maakohtu otsusega (otsuse lk 6) tuvastati, et kannatanul olid ühel kõrval põletusjäljed. Samas tuvastati, et kannatanu süütamine toimus peale tema teadvusetusse olekusse viimist.

KarS § 121 sätestab kriminaalvastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Kannatanu A.K. ülekuulamisest nähtuvalt oli tal vasakul kõrval põletushaav (II kd lk 38-39). Isiku ekspertiisiakti kohaselt (I kd lk 109-111), mis avaldati kohtuistungil (II kd lk 42), A.K. l kõrvadel põletushaavu ei ole tuvastatud, kuigi on loetletud pea piirkonnas olnud vigastused.

Seega tervisekahjustusena seda fikseeritud ei ole. Põletushaava osas jääb veel võimalus

tuvastada see kui valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine. Kuna aga kannatanu oli

põlema süütamise ajal teadvusetus olekus, siis langeb valu tajumise kirjeldamine ära. V.T-le

esitatud süüdistuses ei ole ka näidatud, et ta tekitas kannatanule põletushaavu. Tagajärjena on välja toodud ainult kannatanu riiete muutumine kasutuskõlbmatuteks. Ringkonnakohus eeltoodu alusel leiab, et V.T tegevuses ei esine mõne lõpuleviidud süüteo tunnuseid. Kuna V.T kuulub süüdistuses KarS §-de 114 p 1, 2-25 lg 2 järgi õigeksmõistmisele, siis tuleb otsustada talle KarS § 200 lg 2 p 5, 7 järgi mõistetud karistuse - 3 aastat ja 4 kuud vangistust – ärakandmise küsimus.

Maakohus arvestas (otsuse lk 8) talle sellise karistuse mõistmisel, et V.T on

kriminaalkorras karistamata. Väärtegude toimepanemise eest on teda karistatud kuus korda.

9

Trahvid on tal tasumata. Töökohta ei oma, perekonna ja ülalpeetavate kohta andmed puuduvad. Kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid tema käitumises ei esinenud. V.T suhtus kannatanusse väga hoolimatult. Arvestades kergendavate asjaolude puudumist tuleb V.T-le mõista rangem karistus kui L.J-ile. Antud paragrahv alternatiivseid karistusi ette ei näe ning arvestades seda, et V.T pani toime kaks kuritegu, saab ka tema puhul olla võimalik vaid reaalne vangistus. Kaitsja taotleb V.T karistamist tingimisi, sest ta on varem kohtulikult karistamata ja kannatanu tema suhtes mingeid pretensioone ei oma.

Ringkonnakohus leiab, et V.T suhtes on võimalik kohaldada KarS §-de 74 ja 75

sätteid ning teda karistusest tingimisi vabastada ühes allutamisega käitumiskontrollile.

Seejuures tuleb talle kohaldada maksimaalset katseaega ja määrata KarS §-s 75 lg 2 ettenähtud kohustusi. Võrreldes maakohtu otsusega on käesoleval ajal V.T õigeks mõistetud ühes talle esitatud süüdistuses ning seega pole enam tegemist sellega, et ta pani toime kaks kuritegu. Maakohtu istungi protokollist nähtub (II kd lk 57), et V.T on kahetsenud oma tegu. Kahetsust on ta avaldanud ka eeluurimisel (I kd lk 68). Samuti avaldas ta puhtsüdamlikku kahetsust ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohus eeltoodust tulenevalt leiab, et tema suhtes

esineb karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlik kahetsus. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kuriteo toimepanemisest on möödunud üle ühe aasta ja selle aja jooksul ei ole esitatud andmeid tema kohta, et ta oleks jätkanud kuritegelikku käitumist. V.T

kinnitas ringkonnakohtus, et ta on loobunud alkoholi tarvitamisest ja hoidub

kuritegelikest seltskondadest. Ta teeb juhutöid, sest alalist tööd pole õnnestunud leida.

Arvestades kõike eeltoodut ja seda, et V.T on kohtu all esimest korda, leiab ringkonnakohus, et V.T-le KarS § 200 lg 2 p 5, 7 järgi mõistetud karistuse - 3 aastat ja 4 kuud vangistust – ärakandmine ei ole otstarbekas ning see tuleb tingimisi jätta tema suhtes kohaldamata. Karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui ta kolme aastase katseaja jooksul ei

pane toime uut kuritegu ning täidab KarS §-s 75 ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustusi.

Kuna kuriteo toimepanemine oli V.T sõnade kohaselt tingitud liigsest alkoholi

tarbimisest, siis lähtudes KarS §-s 75 lg 2 p 2 sätestatust ringkonnakohus määrab V.T-le kohustuse käitumiskontrolli ajal mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume. L.J-ile karistuse mõistmisel maakohus arvestas (otsuse lk 7-8), et ta on kriminaalkorras

varem kolm korda karistatud, sealhulgas kaks korda tingimisi. L.J sooritas katseajal uusi kuritegusid ja viimase karistuse järgselt pöörati varasem karistus täitmisele. Jõgeva maakohtu 15.04.2005 otsusega mõistetud karistuse kandmiselt vabanes L.J 18.12.2006. Väärtegude

toimepanemise eest on L.J karistatud 14 korral. Viimased trahvid on tasumata. Töökohta ta ei oma. Perekonna ja ülalpeetavate kohta andmed puuduvad. L.J käitumises karistust kergendavaks asjaoluks tuleb lugeda materiaalse kahju osalist hüvitamist asjade tagastamise näol ning kannatanu juures vabandust palumas käimist. Raskendavaid asjaolusid ei esinenud. Arvestades kuriteoga põhjustatud rasket tagajärge ja varasemat karistatust saab L.J karistada vaid vabaduskaotusliku karistusega. KarS § 200 lg 2 eest on ette nähtud

vabadusekaotus 3 kuni 15 aastani. Arvestades asjaolu, et tänu L.J tegutsemisele ei

saanud realiseeruda V.T poolt tehtud tapmiskatse, siis võib teda karistada minimaalsele karistusmäärale lähedase karistusega ning varguse eest mõistetud karistus tuleb lugeda kaetuks röövimise eest mõistetud rangema karistusega. Kaitsja taotleb L.J karistamist tingimisi.

Kaitsja leiab, et kohtuotsuse osalise tühistamise aluseks on karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüditunnistatu isikule. Karistuse mõistmisel arvestas kohus ainult L.J poolt kuriteo raskust ja eelmist karistust, kuid vastavalt KarS §-le 56 lg 1 pidi kohus võtma arvesse

ka mõistetud karistuse mõju süüdimõistetu paranemisele. Mõistes L.J-ile

vabaduskaotusliku karistuse, ei võtnud kohus arvesse, et see võib negatiivselt mõjutada tema

10 perekonnaelu. L.J alates 2003. aastast elab koos D.A. ja neil on kaks alaealist last, sünd.

31.01.2006 ja 18.09.2007. Ülalpeetavad võivad jääda ilma elatusvahenditest juhul kui L.J hakkab kandma vanglakaristust. Kohus ei hinnanud täiel määral selliste kergendavate

asjaolude olemasolu nagu vabatahtlik kahju hüvitamine, puhtsüdamlik kahetsus, kannatanu

ees vabandamine ning kahjustavate tagajärgede saabumise vältimine kannatanu suhtes. L.J tegevuse tulemusena ei läinud täide kannatanu tapmise katse V.T poolt. Kohus ei võtnud arvesse positiivset iseloomustust töökohast. Kohe peale kohtuotsust L.J võttis end töötuna arvele. L.J-ile kergema karistuse mõistmine oleks mõistlik eelkõige karistuse eesmärkide osas. L.J on võimeline paranema ühiskonnast isoleerimata ning tema suhtes tuleks kohaldada KarS §-de 74 ja 75 sätteid. Ringkonnakohus leiab, et L.J suhtes on võimalik kohaldada KarS §-de 74 ja 75 sätteid ning teda karistusest tingimisi vabastada ühes allutamisega käitumiskontrollile. Seejuures

tuleb talle kohaldada maksimaalset katseaega ja määrata KarS §-s 75 lg 2 ettenähtud kohustusi. Võrreldes maakohtu otsuse tegemise seisuga on L.J end kohe peale kohtuotsust võtnud töötuna arvele ja käesoleval ajal on ta asunud tööle, mille kohta esitas töölepingu. Maakohtu istungi protokollist nähtub (II kd lk 41), et L.J elukaaslane D. Ankipovits avaldas kohtule, et nad elavad koos ja L.J peab lapsi ülal. Seega ei ole õige maakohtu otsuses märgitu, et L.J perekonna ja ülalpeetavate kohta andmed puuduvad. Õige on küll see, et L.J on varem 3 korda kohtulikult karistatud, kuid viimane neist oli 15.04.2005, seega

mitu aastat tagasi. L.J on korduvalt kahetsenud kannatanu A.K. suhtes toimepandud tegu. Ta on kannatanu ees vabandanud ja viinud tagasi temalt hõivatud asjad. Kahetsust on ta avaldanud nii maakohtus kui ka eeluurimisel (II kd lk 70 ja I kd lk 28-29). Samuti avaldas ta

puhtsüdamlikku kahetsust ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohus eeltoodust tulenevalt leiab, et tema suhtes esineb karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlik kahetsus. Maakohus seda otsesõnu oma otsuses märkinud ei ole. Küll on aga maakohus õigustatult lugenud tema

kergendavaks asjaoluks selle, et ta esimesena hakkas kannatanut kustutama. Karistust

raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kuriteo toimepanemisest on möödunud üle ühe aasta ja selle aja jooksul ei ole esitatud andmeid tema kohta, et ta oleks jätkanud kuritegelikku käitumist. L.J kinnitas ringkonnakohtus, et ta on asunud tööle, peab ülal oma alaealisi

lapsi ja hoidub õigusrikkumistest. Ta palub anda endale võimalus tõestada, et suudab

seaduskuulekalt elada. Arvestades kõike eeltoodut ja eriti seda, et esineb mitu karistust kergendavat asjaolu ning karistust raskendavad asjaolud puuduvad, leiab ringkonnakohus, et

L.J-ile KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud karistuse - 3 aastat ja 2 kuud vangistust –

ärakandmine ei ole otstarbekas ning see tuleb tingimisi jätta tema suhtes kohaldamata. Karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui ta kolme aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ning täidab KarS §-s 75 ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustusi. Kuna kuriteo toimepanemine oli L.J sõnade kohaselt tingitud liigsest alkoholi tarbimisest, siis lähtudes

KarS §-s 75 lg 2 p 2 sätestatust ringkonnakohus määrab L.J-ile kohustuse käitumiskontrolli ajal mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume.

Määratud kaitsjate adv I. Žurina ja K. Kooga poolt ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa mõlemal 4197.60 krooni tuleb jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi.

Ago Kutsar Tiit Lõhmus Mati Kartau