3-18-55/78 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene, Madis Ernits

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.11.2020, Tartu

Haldusasja number

3-18-55

Haldusasi

X kaebus Viru Vangla vastu ergonoomilise- ja

alus/vahemadratsi

väljastamiseks

olemasolevate

madratsite asemele ning Viru Vangla, Terviseameti ja

Justiitsministeeriumi

tegevuse

õigusvastasuse

tuvastamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 12.07.2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja/apellant – Viru Vangla

Kaasatud haldusorgan – Terviseamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus madratsi mõõtmiseks.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus, tühistada Tartu Halduskohtu 12.07.2019. a otsuse

resolutsiooni punktid 2–5. Teha uus otsus, millega jätta läbi vaatamata kaebus

tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla viivitamine kaebaja 03.10.2017. a taotlusele

vastamisel ning rahuldamata kaebus kohustada Viru Vanglat väljastama kaebaja

kehakaalule sobiv madrats ja looma tingimused selle tuulutamiseks.

3. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) esimese astme kohtus Eesti

Vabariigi kanda.

4. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga X.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o kuni 28.12.2020 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 03.10.2017 Viru Vanglale taotluse, milles palus väljastada magamiseks tema

kehakaalule (105,7 kg) sobiv madrats. Taotluse kohaselt kasutatakse vanglas madratseid, mis on

ettenähtud 65–80 kg kaaluvatele inimestele. Kuigi arsti korraldusel on kaebajale väljastatud kaks

madratsit, on kaebaja selg ebapiisava vastusurve tõttu ära vajunud. Voodi kaheteistkümne 2,5 cm

läbimõõduga avaga metallplaat, millel madratsid asuvad, ei taga madratsi tuulutust ja madrats

muutub soojusjuhiks. Vangla paneb ohtu kaebaja tervise ja põhjustab kaebajast kinnipeetavale

rohkem ebameeldivusi ja kannatusi kui vangistusega paratamatult kaasnevad.

2. Viru Vangla jättis 07.11.2017. a otsusega nr 6-10/33152-2 taotluse rahuldamata. Vangla leidis,

et kinnipeetavale väljastatav madrats vastab vähemalt vabaduses viibiva inimese minimaalsetele

inimväärikatele elamistingimustele, mistõttu on taotletud esemete väljastamine põhjendamatu.

Konkreetsete terviseprobleemidega kinnipeetavate kohta teeb vangla meditsiiniosakond vastava

märke isiku tervisekaarti. Konkreetsel juhul on meditsiiniosakonna hinnangul vajalik kahe

madratsi olemasolu ning vanglale teadaolevalt on seda nõuet ka täidetud.

3. Kaebaja esitas 09.11.2017 vaide, taotledes ettekirjutuse tegemist toimingu sooritamiseks –

madratsi ja alusmadratsi väljastamiseks.

4. Viru Vangla jättis 05.12.2017. a vaideotsusega nr 6-12/499-2 vaide rahuldamata.

5. Kaebaja esitas 08.01.2018 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Viru Vangla,

Justiitsministeeriumi ja Terviseameti vastu seoses ebasobivate madratsite ja magamistingimustega

Viru Vanglas. Kaebuses esitas kaebaja alljärgnevad nõuded:

- tuvastada, et Viru Vangla teadlikult ületas taotlusele vastamise tähtaega, jättis taotlused ja vaide

sisuliselt menetlemata ning rikkus sedasi käitudes hea halduse tava;

- tuvastada, et Viru Vangla teadlikult andis kaebajale magamiseks kehakaalule ebasobivad

madratsid ja voodi, mille konstruktsioon ei võimalda madratsi tuuldumist, asetas kaebaja olukorda,

kus ta pidi magama tervist kahjustavates tingimustes, rikkudes sellega VangS § 41 lg-s 1 sätestatud

nõudeid, põhjustas pika aja vältel igal ööl valu ja lõi olukorra, kus kaebaja ei saanud magada

katkematut und;

- kohustada Viru Vanglat väljastama kaebaja kehakaalule sobiv madrats ja looma tingimused selle

tuulutamiseks;

- tuvastada, et Terviseamet on jätnud täitmata talle seadusega pandud järelevalvekohustuse;

- alternatiivselt, kui kohus leiab, et järelevalve kinnipeetavate magamistingimuste üle on

Justiitsministeeriumi kohustus, tuvastada, et Justiitsministeerium on jätnud täitmata talle

seadusega pandud järelevalvekohustuse;

- tuvastada, et Justiitsministeeriumi vanglate osakond on jätnud täitmata talle pandud

seadusloome-, järelevalve ja kinnipeetava õiguste kaitsmise kohustuse;

- tuvastada, et Justiitsministeeriumi vanglate osakond jättis kaebaja avalduse sisuliselt

menetlemata.

Lisaks taotles kaebaja põhiseaduspärasuse kontrolli erinevate õigusaktide osas, mis ei taga

kinnipeetavale tervise ja inimväärikuse säilimist magamistingimuste tõttu vanglas.

6. Tartu Halduskohus jättis 16.02.2018. a otsusega kaebaja kaebuse rahuldamata (resolutsiooni

p 1), vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ja võttis kaebuse menetlusse

(resolutsiooni p 2), jättis rahuldamata kaebaja taotluse asja läbivaatamiseks kohtuistungil

(resolutsiooni p 3) ja jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 4).

Halduskohus asus seisukohale, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne, seetõttu

esinevad eeldused asja läbivaatamiseks lihtmenetluses ning tegi otsuse HKMS § 169 lg-le 1

tuginedes kirjeldava ja põhjendava osata, viidates Viru Vangla 07.11.2017. a otsuses ja

05.12.2017. a vaideotsuses esitatud põhjendustele.

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 06.06.2018. a otsusega Tartu Halduskohtu 16.02.2018. a otsuse

ja saatis asja Tartu Halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

8. Kaebaja esitas 19.05.2019 Tartu Halduskohtule avalduse taotlusega tunnistaja ülekuulamiseks,

21.05.2019 avalduse taotlusega eksperdi kaasamiseks menetlusse, 30.05.2019 avalduse

taotlusega täiendavate tõendite kogumiseks, lisades väljavõtte tervisekaardist.

Halduskohtu otsus

9. Tartu Halduskohus jättis 12.07.2019. a otsusega kaebaja taotluse täiendavate tõendite

kogumiseks, tunnistajate ülekuulamiseks ja asja läbivaatamiseks kohtuistungil rahuldamata

(resolutsiooni p 1), rahuldas kaebuse osaliselt (resolutsiooni 2), tunnistas õigusvastaseks Viru

Vangla viivitamise kaebaja 03.10.2017. a taotlusele vastamisel (resolutsiooni p 3), kohustas Viru

Vanglat väljastama kaebajale tema kehakaalule ja terviseseisundile sobiva madratsi (resolutsiooni

p 4), mõistis välja Viru Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse riigilõivu 15 eurot

(resolutsiooni p 5), jättis muus osas menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 6) ja asendas

avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga (resolutsiooni p 7).

10. Halduskohus sedastas, et Viru Vangla ületas kodukorras sätestatud 30-päevast tähtaega,

vastates 03.10.2017. a kaebaja kirjalikule taotlusele alles 07.11.2017. Õigus asja menetlemisele

mõistliku tähtaja jooksul on isiku menetluspõhiõiguse oluline osa, välistada ei saa kaebaja

preventiivset huvi kohtu poolt taotletavale konstateeringule ning seetõttu leidis halduskohus, et

Viru Vangla viivitas kaebaja 03.10.2017. a taotlusele vastates õigusvastaselt.

11. Halduskohus ei olnud veendunud, et Viru Vanglas kaebajale väljastatud madratsid tagaksid

kaebajale, kelle terviseseisund on tavapärasest oluliselt kehvem, magamistingimused, mis ei

põhjusta kaebajale rohkem kannatusi, mis vangistusega paratamatult kaasnevad. Kui kaebajale on

seni kasutada antud madrats, mis toote sertifikaadi järgi ei sobi madratsina kasutamiseks, siis ei

ole välistatud, et kaebajal võib taolisel madratsil magamine põhjustada täiendavaid tervisehädasid

ja valu. Tõendite kogum ei tõenda, et kaebajale väljastatud madrats on ette nähtud üle 100 kg

kehakaaluga inimesele magamiseks. Seetõttu on põhjendatud kaebajale uue madratsi väljastamine,

sest ka Terviseamet ei pea kohtu ja vastustaja poolt esitatud tõendite alusel võimalikuks hinnata

ega kinnitada kaebajale vangla poolt väljastatud madratsi ohutushinnangut toote nõuetele

vastavuse seaduse § 6 lg 3 mõttes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

12. Viru Vangla esitas 12.08.2019 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu

Halduskohtu 12.07.2019. a otsuse resolutsiooni p-de 2–5 peale. Viru Vangla palub jätta kaebaja

kohustamiskaebuse rahuldamata ja tuvastamisnõude läbi vaatamata või alternatiivselt saata asi

uueks otsustamiseks halduskohtule. Ühtlasi palub Viru Vangla muuta menetluskulude jaotust ning

jätta vanglalt kaebaja menetluskulud välja mõistmata.

13. Vangla on seisukohal, et tuvastusnõuet lahendades tegi halduskohus lahendi sellise nõude osas,

mida ei olnud menetlusse võetud. Vangla hinnangul ei oleks tuvastamiskaebus HKMS § 45 lg 2

alusel ka lubatav, kuna see ei andnud kaebajale ilmselgelt õiguslikku kasu. Kuna tegemist on nö

sekundaarse nõudega ja kaebaja põhisoov on suunatud madratsi vahetamisele, siis palub Viru

Vangla esmase valikuna, et ringkonnakohus tühistaks halduskohtu otsuse ja jätaks HKMS § 200

p 5 järgi tuvastamiskaebuse läbi vaatamata.

14. Viru Vangla leiab, et halduskohus on kohustamisnõuet rahuldades kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust ning rikkunud menetlusnorme. Kohtuotsuse resolutsiooni p-s 4 kohustas

halduskohus Viru Vanglat „väljastama kaebajale tema kehakaalule ja terviseseisundile sobiv

madrats“. Kuigi HKMS § 162 lg 4 esimese lause kohaselt peab kohtuotsuse resolutsioon olema

üheselt mõistetav ning täidetav ka ülejäänud otsuse osadeta, siis käesoleval juhul ei ole arusaadav,

millistele nõuetele väljastatav madrats vastama peab. Täiskasvanute madratsite osas puuduvad

Euroopa Liidu ühtlustatud õigusaktid, mis sätestaksid madratsitele esitatavad nõuded, samuti

puuduvad harmoneeritud Euroopa standardid, kus oleksid sätestatud nõuded madratsitele. Sellised

standardid puuduvad ka siseriiklikult, seetõttu ei saa lähtuda ainuüksi madratsi porolooni tootjate

poolt antud sertifikaatidest. Üldteada on, et porolooni kasutatakse laialdaselt erinevates

eluvaldkondades, samuti, et porolooni toodetakse erinevate mehaaniliste, aga ka keemiliste

omadustega. Tootja sertifikaat kirjeldab eeskätt toodetud materjali tehnilisi omadusi.

15. Olukorras, kus madratsitele nõuded puuduvad, ei ole põhjendatud vanglale ette heita, et vangla

ei suutnud tõendada olemasoleva madratsi nõuetekohasust. Vangla hinnangul oleks halduskohus

võinud kaasata menetlusse kolmanda isikuna madratsite tootja OÜ Torri ja määrata asjas

ekspertiisi vaidlusaluse madratsi tehniliste parameetrite hindamiseks, halduskohus oleks pidanud

välja selgitama, millised olid vanglale seoses madratsiga etteheidetavad tehnilised

möödalaskmised. Vangla leidis, et halduskohus ei ole seega korrektselt täitnud HKMS § 2 lg-st 2

tulenevat uurimiskohustust ning on rikkunud HKMS § 157 lg-s 1 märgitud otsuse seaduslikkuse

ja põhjendatuse nõuet.

16. Kaebaja märkis 08.05.2020. a vastuses apellatsioonkaebusele, et halduskohtu otsusest

tuleneb selgelt ja üheselt mõistetavalt, missugune madrats tuleb väljastada. Iga madrats peab

vastama seda kasutava isiku kehakaalule. Terviseprobleemidele vastav madrats peab arvestama

isiku tervislikust seisundist tulenevate asjaoludega. 13.10.2020 saabus Tartu Ringkonnakohtule

kaebaja avaldus, milles kaebaja palub kohtul tellida madratsi mõõtmine.

17. Terviseamet märkis oma 29.04.2020.a vastuses apellatsioonkaebusele, et nõustub

apellatsioonkaebusega ega esita apellatsioonkaebuse taotluste ja põhjenduste kohta vastuväiteid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab

halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebaja esitatud tuvastamiskaebuse läbi

vaatamata ja kaebaja esitatud kohustamiskaebuse rahuldamata.

19. Halduskohus menetles kaebaja kaebust tuvastada, et Viru Vangla ületas teadlikult

03.10.2017. a taotlusele vastamise tähtaega, jättis taotlused ja vaide sisuliselt menetlemata ning

rikkus sedasi käitudes hea halduse tava. Halduskohus sedastas, et Viru Vangla ületas kodukorras

sätestatud 30-päevast tähtaega, vastates 03.10.2017. a kaebaja kirjalikule taotlusele alles

07.11.2017. Halduskohus märkis, et õigus asja menetlemisele mõistliku aja jooksul on isiku

menetluspõhiõiguse oluline osa, ning leidis, et kaebaja preventiivset huvi ei saa käesoleval juhul

välistada, jõudes seisukohale, et Viru Vangla viivitas õigusvastaselt kaebaja 03.10.2017. a

taotlusele vastates.

20. Viru Vangla märkis esitatud apellatsioonkaebuses, et halduskohus on teinud lahendi nõude

osas, mida ei ole menetlusse võetud. Lisaks ei ole vangla hinnangul tuvastamiskaebus lubatav,

kuna see ei anna kaebajale ilmselgelt õiguslikku kasu.

21. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga. Tulenevalt HKMS § 120

lg-st 1 kaebuse saanud kohus muu hulgas selgitab asjas välja vaidluse eseme (p 1), selgitab asjas

välja pooled ja nende esindajad (p 2), kontrollib, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi

saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused ning teeb vajaduse korral kaebajale

ettepaneku kaebust muuta (p 3), kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta

jätmiseks (p 8). Kui ei esine alust kaebuse tagastamiseks ega käiguta jätmiseks, võtab kohus

kaebuse määrusega menetlusse (HKMS § 120 lg 2). HKMS § 37 lg 3 järgi võib kaebuses soovi

korral esitada mitu omavahel seotud nõuet (liitkaebus). Liitkaebuse nõuded võivad olla ka

alternatiivsed. Halduskohus kontrollib liitkaebuse lubatavust iga nõude osas eraldi. Seega pidi

halduskohus kontrollima iga kaebuses esitatud nõude, s.t ka kõnealuse tuvastamisnõude osas, kas

selle nõude esitamine on lubatav ja vajalik kaebaja õiguste kaitseks ning sõltuvalt kontrolli

tulemusest nõude tagastama või võtma nõude menetlusse. Halduskohtu otsusest ei nähtu, et

halduskohus oleks kontrollinud tuvastamiskaebuse lubatavust ja selle siis menetlusse võtnud.

22. HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei

leidu tõhusamaid vahendeid. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja peamiseks sooviks, et

vangla väljastaks talle sobivad madratsid. Selles valguses on kaebaja esitanudki oma õiguste

kaitseks tõhusama õiguskaitsevahendi kohustamiskaebuse näol. Vangla ei ole menetluse käigus

vastu vaielnud asjaolule, et kaebaja taotlus lahendati viivitusega. Ringkonnakohus eeldab, et

vangla kui haldusorgan käitub õiguspäraselt. Antud juhtumil oli tegemist vaid mõnepäevase

vastamistähtaja ületamisega, mis ei viita tahtlusele. Ka kaebusest ei nähtu, milline oleks

tuvastamiskaebusest tulenev kasu käesoleva vaidluse kontekstis. Eelnevast tulenevalt leiab

ringkonnakohus, et kaebaja kaebus tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla viivitus kaebaja

03.10.2017. a taotluse vastamisel ei ole lubatav, mistõttu see tuleb jätta läbi vaatamata.

23. Halduskohus pidas põhjendatuks rahuldada kaebaja kohustamiskaebus ning kohustas Viru

Vanglat väljastama kaebajale tema kehakaalule ja terviseseisundile sobiva madratsi. Viru Vangla

märkis apellatsioonkaebuses, et resolutsiooni sellisest sõnastusest ei selgu, millistele nõuetele

väljastatav madrats täpselt vastama peab. Seega on tegemist HKMS § 162 lg 4 rikkumisega, mille

kohaselt kohtuotsuse resolutsioon peab olema üheselt mõistetav ning täidetav ka ülejäänud otsuse

osadeta. Olukorras, kus madratsitele nõuded puuduvad, ei ole põhjendatud vanglale ette heita, et

vangla ei suutnud tõendada olemasoleva madratsi nõuetekohasust. Vangla hinnangul oleks

halduskohus võinud kaasata menetlusse kolmanda isikuna madratsite tootja OÜ Torri ja määrata

asjas ekspertiisi vaidlusaluse madratsi tehniliste parameetrite hindamiseks, halduskohus oleks

pidanud välja selgitama, millised olid vanglale seoses madratsiga etteheidetavad tehnilised

möödalaskmised. Vangla leidis, et halduskohus ei ole seega korrektselt täitnud HKMS § 2 lg-st 2

tulenevat uurimiskohustust ning on rikkunud HKMS § 157 lg-s 1 märgitud otsuse seaduslikkuse

ja põhjendatuse nõuet.

24. Ringkonnakohus leiab, et kaebus kohustada Viru Vanglat väljastama kaebajale tema

kehakaalule ja terviseseisundile sobiv madrats tuleb jätta rahuldamata. Vangistusseaduse (VangS)

§ 41 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema

inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle

rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas

kinnipidamisega. Kaebaja leiab, et ebasobivad madratsid ja magamistingimused Viru Vanglas on

talle põhjustanud rohkem kannatusi kui vangistusega paratamatult kaasneb. Ringkonnakohus

märgib, et kaebajal on õigus madratsile, mis on vanglas ette nähtud ning mis on üldiselt sobilik

inimesele magamiseks. Üldarusaadavalt ei sobi kuni 80 kilo kaaluvale inimesele ettenähtud

madrats pikaajaliseks kasutamiseks üle 100 kilo kaaluvale inimesele. Haldusasja materjalidest

nähtub, et kaebajale on väljastatud kaks madratsit. Seetõttu on ilmne, et vanglas on kaebaja

vajadusi juba arvesse võetud. Kui kaebaja leiab, et sellest talle ei piisa, siis peab ta esmajoones

pöörduma vangla meditsiiniosakonna poole. Juhul, kui meditsiiniosakond kehtestab lisatingimusi,

siis on kaebajal õigus selliste omadustega madratsile, millised meditsiiniosakond ette kirjutab.

Kaugemale kinnipeetavast kaebaja VangS §-st 41 tulenev subjektiivne õigus ei ulatu.

25. Ringkonnakohus märgib madratsitele esitatud nõuetega seonduvalt, et kohtule teadaolevalt

puuduvad tõepoolest madratsitele kohustuslikult kehtestatud standardid. Eesti Standardikeskuse

MTÜ kodulehe andmetel „Standardid on vabatahtlikud dokumendid, mille järgimine ei ole kunagi

olemuselt kohustuslik. Standardi järgimise saab kõigile kohustuslikuks teha ainult õigusaktides

standarditele viitamise kaudu. Eestis reguleerib standarditele õigusaktides viitamist toote nõuetele

vastavuse seadus (TNVS). Selle kohaselt võib õigusaktis olla standardi viide kas

- soovituslik või kohustuslik

- otsene või üldine.

Eesti õigusaktis tuleb standardile viidata soovituslikult, mille puhul ei ole viidatud standardi

järgimine kohustuslik ja õigusakti nõuete täitmiseks on võimalik rakendada ka muid lahendusi (v.a

mõni teine standard).“ Seejuures puudutab viidatud TNVS madratsi tootmises kasutatud

materjalide ohutust, mitte madratsi sobivust. Samasuguse järelduseni saab jõuda, võttes arvesse,

et vabatahtlikke sertifikaate EVS-EN 1957:2012 ehk BS-EN 1957:2012 antakse välja vastavalt

Komisjoni 23. juuni 2014. aasta otsusele nr 2014/391/EL, millega kehtestatakse madratsitele EL-i

ökomärgise andmise ökoloogilised kriteeriumid, mis on omakorda antud välja Euroopa

Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 66/2010 EL-i ökomärgise

kohta, alusel. Viidatud määruse artiklis 1 on sätestatud: „Käesoleva määrusega sätestatakse

Euroopa Liidu ökomärgise vabatahtliku süsteemi kehtestamise ja kohaldamise eeskirjad.“

Eelnevast tulenevalt puudub ringkonnakohtu hinnangul käesoleva vaidluse kontekstis vajadus

otsida standardeid, millele madratsid vastama peaksid. Kuivõrd standardite järgimine saab

kohustuslikuks muutuda vaid õigusaktides neile viitamise kaudu ja Eestis reguleerib standarditele

õigusaktides viitamist TNVS, mis käsitleb küll madratsite ohutust, kuid mitte nende sobivust, siis

ei ole Eestis madratsite sobivust kirjeldavaid standardeid, mille järgimine oleks kohustuslik. Kui

puuduvad kohustuslikud standardid, siis tuleb madratsi sobivuse hindamisel lähtuda sellest, kas

see on inimesele magamiseks üldiselt sobiv.

26. Kõike eeltoodut arvestades rahuldab ringkonnakohus Viru Vangla apellatsioonkaebuse ja

tühistab Tartu Halduskohtu 12.07.2019. a otsuse resolutsiooni p-d 2–5. Ringkonnakohus teeb asjas

uue otsuse, millega jätab kaebaja tuvastamiskaebuse läbi vaatamata ja kaebaja kohustamiskaebuse

rahuldamata.

27. Kaebaja taotlus, et ringkonnakohus telliks olemasoleva madratsi mõõtmise, ei ole põhjendatud.

Kuna kaebuse lahendamisel selgus, et puuduvad madratsite sobivust puudutavad kohustuslikud

standardid, ei ole olemasoleva madratsi mõõtmine vajalik. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus

rahuldamata kaebaja taotluse tellida madratsi mõõtmine.

28. Halduskohtu otsuse muutmise tõttu tuleb muuta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid

tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus vabastas

16.02.2018. a otsusega kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu (15 eurot) tasumise kohustusest.

Kuna ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jääb kaebus tervikuna rahuldamata ning

kaebaja oli halduskohtus menetluskulude tasumisest vabastatud, siis tuleb jätta kaebaja esimese

astme kohtu menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

29. Viru Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

vabastatud, seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.

30. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga X.

/allkirjastatud digitaalselt/