3-20-893/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

23.11.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-893 liidetud haldusasi (3-20-1286, 3-20-1547, 3-

20-1764)

Haldusasi

Elektrilevi OÜ kaebus Jõelähtme Vallavalitsuse vastu

korralduste tühistamiseks, millega määrati kindlaks

sundvalduse tasud

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Elektrilevi OÜ, esindaja Sandra

Velbri

Vastustaja: Jõelähtme vald, volitatud esindaja Kätlin

Rennel

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse 13.04.2020

korralduse nr 276 punkt 2.4.2 osas, milles määratakse kindlaks

sundvalduse tasu, 13.04.2020 korralduse nr 277 punkt 2.4.2 osas, milles

määratakse kindlaks sundvalduse tasu, 11.05.2020 korralduse nr 336

punkt 2.4.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu, 04.06.2020

korralduse nr 427 p 2.5.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse

tasu, 04.06.2020 korralduse nr 428 p 2.5.2 osas, milles määratakse

kindlaks sundvalduse tasu, 04.06.2020 korralduse 429 p 2.5.2 osas, milles

määratakse kindlaks sundvalduse tasu, 11.06.2020 korralduse nr 451 p

2.5.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu, 18.06.2020

korralduse nr 472 p 2.5.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse

tasu, 16.07.2020 korralduse nr 557 p 2.5.2 osas, milles määratakse

kindlaks sundvalduse tasu 19.08.2020 korralduse nr 649 punkti 4.4.2 osas,

milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu, 19.08.2020 korralduse nr

650 punkti 2.4.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu ja

10.09.2020 korralduse nr 742 punkti 9.4.2 osas, milles määratakse

kindlaks sundvalduse tasu.

2. Jõelähtme Vallavalitsuse 11.05.2020 korralduse nr 337 punkti 3.2

tühistamise nõudes lõpetada asja menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.

3. Mõista Jõelähtme vallalt Elektrilevi OÜ kasuks välja menetluskulud

summas 1042,50 eurot.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.12.2020.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 13.05.2020 saabus Tallinna Halduskohtule Elektrilevi OÜ kaebus tühistada Jõelähtme

Vallavalitsuse 13.04.2020 korralduse nr 276 punkt 2.4.2 osas, milles määratakse kindlaks

sundvalduse tasu, 13.04.2020 korralduse nr 277 punkt 2.4.2 osas, milles määratakse kindlaks

sundvalduse tasu, 11.05.2020 korralduse nr 336 punkt 2.4.2 osas, milles määratakse kindlaks

sundvalduse tasu ja 11.05.2020 korralduse nr 337 punkt 3.2 osas, milles määratakse kindlaks

sundvalduse tasu. Kohus võttis kaebuse oma 15.05.2020 määrusega menetlusse.

2. 06.07.2020 saabus Tallinna Halduskohtule Elektrilevi OÜ kaebus Jõelähtme Vallavalitsuse

04.06.2020 korralduse nr 427 p 2.5.2, korralduse nr 428 p 2.5.2 ja korralduse 429 p 2.5.2,

11.06.2020 korralduse nr 451 p 2.5.2 ja 18.06.2020 korralduse nr 472 p 2.5.2 tühistamiseks

(haldusasi nr 3-20-1286). Nimetatud korralduste punktidega nr 2.5.2 määrati kindlaks

sundvalduse tasu. 07.07.2020 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja liitis haldusasja 3-

20-1286 ühte menetlusse haldusasjaga 3-20-893. Haldusasjade ühiseks numbriks jäi 3-20-893.

3. 19.08.2020 saabus Tallinna Halduskohtule Elektrilevi OÜ kaebus Jõelähtme Vallavalitsuse

16.07.2020 korralduse nr 557 p 2.5.2 tühistamiseks. Nimetatud korralduse punktiga nr 2.5.2

määrati kindlaks sundvalduse tasu (3-20-1547). Kohus võttis kaebuse oma 24.08.2020

määrusega menetlusse ning liitis haldusasjaga nr 3-20-893. Liidetud haldusasja numbriks jäi 3-

20-893. Sama määrusega otsustas kohus lahendada liidetud haldusasi nr 3-20-893 kirjalikus

menetluses. Kohus määras kindlaks kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

4. 18.09.2020 saabus Tallinna Halduskohtule Elektrilevi OÜ kaebus Jõelähtme Vallavalitsuse

19.08.2020 korralduse nr 649 punkti 4.4.2 tühistamiseks osas, milles määratakse kindlaks

sundvalduse tasu, 19.08.2020 korralduse nr 650 punkti 2.4.2 tühistamiseks osas, milles

määratakse kindlaks sundvalduse tasu ja 10.09.2020 korralduse nr 742 punkti 9.4.2

tühistamiseks osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu (haldusasi nr 3-20-1764).

Kohus võttis kaebuse oma 21.09.2020 määrusega menetlusse ning liitis haldusasjaga nr 3-20-

893.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebuse esitaja palub kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

5.1. Kaebuse esitaja märgib esmalt, et kõikidest vaidlustatud korraldustest tulenevalt kohustub

kaebaja tasuma vastustajale tehnovõrgu talumiskohustuse eest tasu igal aastal summas 5 (viis)

eurot esimesed 10 (kümme) aastat ning pärast 10 aasta möödumist lepitakse kokku või

määratakse uus tasumäär.

5.2. Kõikide vaidlustatud korralduste punktide sõnastus on järgmine: „Sundvaldus seatakse

tähtajatult ning maakasutusõiguse eest tasub Elektrilevi OÜ perioodilist tasu 5,00 (viis) eurot

aastas kinnistu kohta esimesed 10 (kümme) aastat. Tasu arvestatakse alates sundvalduse otsuse

kehtima hakkamisest ning selle maksmine toimub esitatava arve alusel, arvel märgitud tähtaja

jooksul. Pärast 10 aasta möödumist lepitakse kokku või, kui kokkuleppele ei jõuta, siis

määratakse uus tasumäär.“

Kaebaja ei nõustu korraldustes määratud perioodilise tasuga 5 eurot kümne aasta eest ja uue

tasu määramisega 10 aasta möödumisel, kuna see on põhjendamatu ning ei ole kooskõlas

asjaõigusseaduse rakendamise seaduses (AÕSRS) sätestatud põhimõtetega. Samuti on

põhjendamatu uues tasus kokkuleppimine pärast 10 aasta möödumist või kokkuleppe mitte

saavutamisel selle määramine vastustaja poolt.

Kaebajale jääb arusaamatuks, milline osa 5 euro suurusest talumistasust on määratud AÕSRS

155 lõike 1 ja milline osa lõike 4 alusel. Samuti jääb kaebaja jaoks arusaamatuks, millisel alusel

on kaebaja kohustatud tasuma tehnorajatise talumistasu tähtajatult igal aastal kulutuste eest,

mille kuludokumente ei ole kaebajale esitatud ning mis on seega tõendamata.

Kaebaja märgib, et tema näol on tegemist elektrituruseaduse § 65 lõikes 1 nimetatud

võrguteenuseid osutava jaotusvõrguettevõtjaga ning korralduses märgitud tehnorajatiste

püstitamine toimub lähtuvalt AÕS §1581 lõikest 11 avalikes huvides.

Kaebaja toob välja, et AÕSRS lisast tulenevalt on elektri jaotusvõrgu paiknemisel

transpordimaal kitsenduse määr 0 ning seetõttu on seadusjärgse talumistasu suuruseks 0 eurot.

Kaebaja nõustub, et põhjendatud juhul on eeltoodust kõrvalekaldumine võimalik, kuid selle

hindamisel tuleb arvesse võtta nii maa sihtotstarvet kui ka seda, kuidas tehnovõrk kitsendab

kinnisasja kasutamist.

Kaebaja leiab, et hinnates maa edasise kasutamise olulist piiramist, tuleb arvesse võtta, millisel

määral sundvaldus takistab maaomanikul täitmast maa sihtotstarbega seonduvaid eesmärke, nt

ehitada või remontida teed, ehitada trasse, rajada mänguväljakuid jm objekte. Kaebaja juhib

seejuures tähelepanu, et kaasnevate kulutuste hüvitamist reguleerib AÕSRS § 155 lõige 4, mitte

lõiked 1-3. Sundvalduse seadmisel kaebaja poolt paigaldatav maakaabelliin ja liitumiskilp ei

välista nimetatud tööde tegemist ja objektide rajamist, mistõttu ei ole tegemist maa kasutamise

piiramisega.

5.3. Kaebaja märgib, et AÕSRS § 155 lõike 4 osas on seaduse seletuskirjas (Seletuskiri

asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (tehnovõrgu

talumise tasu muutmine) eelnõu juurde, lk 22) märgitud suurema tasu nõudmise eeltingimuseks,

et kulude kandmine peab kinnisasja omaniku jaoks olema vältimatu ja need kulud ei ole

vajalikud talle endale.

Kaebaja märgib, et vastustaja pole kaebajale esitanud ühtegi kuludokumenti, mistõttu on kõik

korraldustes nimetatud kulutused hüpoteetilised ja tõendamata. Korraldustes määratud 5 euro

suurune talumistasu on abstraktne rahasumma, mis pole seotud konkreetse kulutusega. Kaebaja

hinnangul ei saa AÕSRS § 155 lõike 4 rakendamise eeldusi ehk kulutuste vältimatust ja

vajalikkust sisustada enne, kui kulutused on kantud. Seega ei saa kaebaja kuidagi kontrollida

ega vastustaja sisustada, kas kulutus on vältimatu ning pole vajalik talle endale.

Kaebaja on seisukohal, et konkreetsel juhul ei ole ka eluliselt usutav, et vastustajal tekib kaebaja

sundvalduste tõttu täiendav dokumentatsiooni haldamise kulu. Dokumentatsiooni haldamine on

vastustaja seadusest tulenev kohustus (HMS § 19). Täiendavat kulu ei saa tekkida ja seda

kaebajalt talumistasuna välja nõuda, kui vastustajal on seadusest tulenev kohustus tagada

dokumendihaldussüsteemide ja vajaliku tööjõu olemasolu. Samuti ei ole usutav, et vastustaja

on iga korraldusega määratud maakasutusõiguse haldamise jaoks palganud lisatööjõudu

dokumentide haldamiseks, aruandluseks ja/või kooskõlastuseks või on vajanud täiendavaid

programme või selle lisamahtu.

Isegi, kui kohus jaatab kulutuse tekkimist ja nende tõendatust, on kaebaja seisukohal, et

kulutused ei ole vastustaja jaoks vältimatud. Kaebuses viidatu kohaselt ei saa olla kulutus

vältimatu, kui see on vajalik vastustajale endale seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks. Ka

juhul, kui vastustaja on tõendanud töömahu kasvu, siis ei kuulu see hüvitamisele kaebaja poolt,

kuna kehtiv seadusandlus ei näe ette, et haldusorgani kohustuste täitmise peaks kinni maksma

kolmas isik ehk kaebaja.

Tulevikus tekkivate kulude osas, mis puudutab projektide kallinemist tehnovõrkude või –

rajatiste paiknemise tõttu kinnisasjal, ei saa väita, et kulu 10 aasta jooksul tekib (5 euro suurune

tasu on määratud esimeseks 10. aastaks) ja on vältimatu, sest ei ole teada, milliseid projekte

läbi viiakse ja millal ning kas ja milliseid kulutusi tehnovõrgu või -rajatise paiknemine kaasa

toob. Ei saa välistada, et esimese 10 aasta jooksul tee rekonstrueerimistöid ei teostata. Seega ei

ole õige vastustaja seisukoht, et kulu on vältimatu.

Kaebaja on seisukohal, et isegi kui vastustaja viidatud kulutused kaasneksid, on

dokumentatsiooni halduskulu ja sellega seonduv tööjõukulu seotud vastustaja enda

põhifunktsiooni täitmisega, mis on vajalik vastustajale endale, et täita seadusest tulenevaid

kohustust (HMS § 19). Vastustaja on korraldustes eeltoodud seisukohaga nõustunud:

„Vallavalitsus nõustub Elektrilevi OÜ-ga, et halduskulud ja teede ekspluateerimine on küll

seotud kohaliku omavalitsuse enda põhifunktsiooni täitmisega, kuid leiab, et Jõelähtme vald ei

peaks olema maakasutusõiguste seadmisel ainuisikuliselt selle kulu kandjaks /…/.“ Kaebaja

leiab, et kuna vastustajal lasub ka tee-ehituse ja korrashoiu kohustus kohaliku omavalitsuse

korralduse seadusest tulenevalt (KOKS § 6 lõige 1), siis on tulevikus erinevate tööde teostamine

(tee remont, katendi ehitus, vee-, kanalisatsiooni- ja teiste trasside, mänguväljakute jm

objektide rajamine) selgelt valla huvides ja vajalikud talle endale, et täita seadusest tulenevat

kohustust kohaliku elu korraldamisel.

AÕSRS § 155 lõige 4 sätestab sõnaselgelt, et kinnisasja omanikul on õigus nõuda „kantud

kulude hüvitamist“. Vastupidiselt vastustaja arvamusele, mille kohaselt kulude hüvitamist saab

nõuda juba enne nende kandmist, on kaebaja seisukohal, et kui vastustaja soovib iga-aastaselt

tekkinud kulutuste hüvitamist, siis tulebki haldusakti iga-aastaselt uuendada, sest seaduse

eesmärgiks ei saa olla ebaõiglase praktika loomine, mille kohaselt kaebaja on kohustatud

hüvitama kulusid, mille tekkimine ja suurus on täielikult tõendamata.

Eelneva tõttu saab järeldada, et talumistasu kulutuste hüvitamiseks on määratud AÕSRS § 155

lõike 4 alusel õigusvastaselt.

5.4. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja tõlgendus, mille kohaselt maa kasutamise piiramine ei

ole seaduse eesmärgist lähtuvalt üksnes füüsiline takistus, vaid hõlmab ka kulude kaasnemist

maa kasutamisel, on meelevaldne.

Kaebaja hinnangul ei ole asjaõigusseaduse rakendamise seaduse eesmärgiks tõlgendus, mille

kohaselt talumistasu on põhjendatud muu kui sihtotstarbelise kasutamise füüsilise piiramisega

seotud kulutuse hüvitamiseks.

Eelnevat toetab AÕSRS seletuskirjas AÕSRS § 155 lõike 4 kohta sätestatu (Seletuskiri

asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (tehnovõrgu

talumise tasu muutmine) eelnõu juurde, lk 22): „Seega näiteks kaitsevööndis vajalik puude,

põõsaste ja okste raiumine, mis on kaitsevööndiga ehitise ehk tehnovõrgu omaniku õigus ja

kohustus, maaomanikule kohustusi ega kulusid ei tekita. Elamu- või ärimaa korrashoiu kulud

on eelduslikult vajalikud kinnisasja omaniku enda huvides ega anna samuti õigust nõuda

täiendavat hüvitist. Täiendavat hüvitist saab nõuda näiteks sellisel juhtumil, kui kinnisasja

omanik maad sisuliselt kasutada ei saa, kuid peab seda siiski korras hoidma tulenevalt kohaliku

omavalitsuse heakorra nõuetest.“ AÕSRS seletuskirja näitest saab järeldada, et kulutuste

hüvitamise sätte eesmärgiks on hüvitada kulud eelkõige juhul, kui maaomanik ei saa kinnisasja

tehnovõrgu või - rajatise tõttu füüsiliselt kasutada.

Eelviidatud näite aluseks on AÕSRS seletuskirja kohaselt Riigikohtu 11.03.2015 lahend nr 3-

2-1-87-14, mille punktis 33 on kohus seisukohal: „Kolleegium nõustub kohtutega, et sõltumata

kinnisasja omandamise ajast ja viisist on selle igakordsel omanikul õigus saada tehnorajatise

omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma

kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osas tehnorajatise tõttu ise kasutada. See puudutab

eelkõige maamaksu, aga ka nt kinnisasja hooldamise kulusid.“ Seega on Riigikohus seisukohal,

et kulude hüvitamine on õigustatud juhul, kui piiratud on kinnisasja tegelik kasutus ning

viidatud lahendist saab järeldada, et tegeliku kasutuse all on mõeldud füüsilist kasutust. Kaebaja

märgib, et AÕSRS seletuskirja kohaselt hüvitis maamaksu eest sisaldub täna AÕSRS § 155

lõike 1 alusel määratud talumistasus. (Seletuskiri asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja

teiste seaduste muutmise seaduse (tehnovõrgu talumise tasu muutmine) eelnõu juurde, lk 20.)

Kaebaja selgitab, et sundvalduse seadmisel kaebaja poolt paigaldatav maakaabelliin ei välista

sihtotstarbelise kasutusega seonduvate tööde tegemist ja objektide rajamist (nt ehitada või

remontida teed, ehitada trasse, rajada mänguväljakuid jm objekte), mistõttu ei ole tegemist maa

kasutamise piiramisega. Vastustaja on korraldustes nõustunud, et puudutatud maaüksused on

peale tehnovõrgu või –rajatise rajamist sihtotstarbeliselt kasutatavad. Kuna käesoleval juhul ei

takista tehnovõrk maa sihtotstarbelist kasutamist, ei ole kulutuste hüvitamine põhjendatud.

Võttes arvesse, et vastustaja nimetatud kulutused on tõendamata ning täitmata on ka muud

AÕSRS § 155 lõike 4 eeldused kulutuste vältimatuse ja vajalikkuse osas, ei saa sellised

hüpoteetilised kulutused kuidagi vastustajat piirata ega koormata.

Eelnevast tulenevalt saab järeldada, et sundvalduse seadmine ei piira ega koorma maa kasutust,

kui maa sihtotstarbega seonduvate eesmärkide täimine ei ole takistatud ja kulutuse tekkimine

ei ole tõendatud, mistõttu ei ole kulutuste hüvitamine AÕSRS § 155 lõike 4 alusel põhjendatud.

Vastustaja on korraldustes täiendavalt lisanud: „Elektrilevi OÜ ise on varasemalt märkinud, et

soovib sundvalduse seadmise teel maakasutusõiguse andmist kohaliku omavalitsuse maadel,

selleks, et kaebaja enda (haldus)koormust vähendada“ ning heidab kaebajale ette: „Taotleja

peab maakasutusõigus seadmist isikliku kasutusõiguse seadmise teel enda jaoks koormavaks,

kuid sundvalduse teel sarnase koormuse seadmine maaomanikule ei ole Elektrilevi OÜ

hinnangul koormav“. Kuigi kaebaja hinnangul ei anna ainuüksi väide, et kaebaja soovib ise

teatud kulutustest hoiduda, alust tasu määramiseks AÕSRS § 155 lõike 4 alusel, märgib kaebaja,

et KAHOSe seletuskirjast lähtuvalt seati uue regulatsiooni kehtestamisega muuhulgas

eesmärgiks võrguettevõtjate koormuse vähendamine: „Sundvalduse regulatsiooni muutmise

eesmärk on vähendada võrguettevõtjate koormust ja soodustada sundvalduse kui avalik-

õigusliku kitsenduse rakendamist praktikas.“ (Seletuskiri kinnisasja avalikes huvides

omandamise seaduse eelnõu juurde, lk 40.)

Eeltoodut arvesse võttes on vastustaja poolt korraldustes määratud kohustus, tasuda

maakasutusõiguse eest iga-aastase summana 5 eurot aastas esimese kümne aasta eest ning mille

möödumisel määratakse uus tasu, õigusvastane ja põhjendamatu.

Eeltoodule tuginedes palub kaebaja kohtul kaebuse rahuldada.

5.5. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1080 eurot (sh

riigilõivud summas 60 eurot) vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased ning vaidlustatud osas

tühistamisele ei kuulu. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

6.1. AÕSRS § 155 lõikes 4 sätestatud talumistasu osas märgib kaebaja kõigepealt, et kinnisasja

avalikes huvides omandamise seaduse (edaspidi KAHOS) § 39 ja § 40 reguleerivad

sundvalduse seadmist tehnovõrkude tarbeks.

Tehnovõrgu talumise kohustuse eest makstakse maaomanikule tasu tehnovõrgu omaniku poolt.

Kui tasu suuruse osas ei ole maaomaniku ja tehnovõrgu omaniku vahel kokkulepet, siis

määratakse sundvalduse seadmise käigus perioodiline sundvalduse tasu, mille suurus ei ületa

samadel tingimustel tehnovõrgu seadusjärgse talumiskohustuse eest makstavat tasu. Lisaks on

maaomanikule hüvitatav varaline kahju, kui see sundvalduse seadmise tõttu tekib. Seega eristab

KAHOS ühekordset tasu (kahju hüvitamist) ja perioodilist tasu (sundvalduse tasu).

Seadusjärgse talumiskohustuse eest makstava tasu suurus ja tingimused on sätestatud

asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi AÕSRS) § 155 ja § 156 ning AÕSRS lisas.

AÕSRS seletuskirjas toodu kohaselt on AÕSRS § 155 talumistasu suuruse määramiseks

kehtestatud koefitsiendid eelduslikud. Seega võib AÕSRS ja sellel lisas sätestatust põhjendatud

juhul kõrvale kalduda ja näha perioodilise tasu ette ka siis, kui AÕSRS regulatsioon seda ette

ei näe. AÕSRS alusel tasu maksmise regulatsiooni läbiv eesmärk on piisava paindlikkuse

tagamine.

AÕSRS § 155 kohaselt koosneb seadusjärgne talumistasu ehk ka sundvalduse tasu kahest

komponendist: 1) tasu 7,5 protsenti maa maksustamishinnast korrutatuna kitsenduse ruumilise

ja sisulise ulatuse koefitsientidega (lg 1) ning 2) tasu selliste kantud kulude eest, mille

kandmine on koormatud kinnisasja omaniku jaoks vältimatu ja mille suurus on rohkem kui üks

kolmandik talumistasust (lg 4) ning seletuskirja kohaselt ei ole kulud vajalikud maaomanikule

endale.

Vaidlustatud korraldustes on sundvalduse tasu määratud AÕSRS § 155 lõike 1 ja 4 alusel.

Lähtudes seadusjärgsest talumistasu (lg 1) arvestusest on kõikide vaidlustatud korraldustes

märgitud kinnistute sundvalduse tasu 0,00 eurot. Lõike 4 alusel on talumistasuna maaomanikule

hüvitatavad kulutused, mis on suuremad kui üks kolmandik talumistasust. Arvestades, et lõike

1 kohane talumistasu on 0,00 eurot, on maaomanikule tehnovõrkudest tulenevate kulude

kandmise hüvitamine (lg 4) korraldustega määratud suuruses lubatav, kuivõrd maaomanikule

sundvalduse seadmisel kaasnevad püsikulud on suuremad kui üks kolmandik talumistasust.

Transpordimaade ekspluateerimise näol on tegemist kohaliku omavalitsuse korralduse

seadusest (KOKS) tulenevalt omavalitsuse ühe kõige põhilisema seadusest tuleneva ülesandega

- tegeleda valla teede ehitamise ja korrashoiuga (§ 6 lg 1). Seega on transpordimaade

ekspluateerimine kohalikule omavalitsusele seaduse alusel pandud kohustus kohaliku elu

korraldamiseks ning kohalikul omavalitsusel puudub võimalus kohaliku teedevõrgu

arendamisega mitte tegeleda. Sundvaldusega koormatud alas ehk kaitsevööndis tuleb tulevikus

erinevate tööde teostamisel maaomanikul ehitusseadustiku (EHS) §-st 70 tulenevalt täiendavalt

taotleda tehnovõrgu omanikult tehnilised tingimused, kooskõlastada projektid ja tööde

teostamine, tehnovõrgu omaniku nõudmisel tellida omaniku järelevalve, tehnovõrgu audit jm.

Eelnevast nähtub, et tehnovõrkude olemasolust otseselt tingitud täiendavad kohustused

maaomanikule ei ole väikesemahulised ning loetletud kohustuste täitmine nõuab maaomanikult

nii ajalist kui ka rahalist ressurssi. Kuigi valla teede ehitamine ja korrashoid on vastustajale

seadusest tulenev kohustus kohaliku elu korraldamisel, siis olukorras, kus tehnovõrkude

rajamiseks maakasutusõiguse andmise läbi teemaade ekspluateerimine ehk seadusest

tulenevate ülesannete täitmine muutub kitsendatuks ning toob omavalitsusele kaasa teede

majandamisega seotud kulutuste kasvu, mida ei esineks, kui kolmandatele isikutele kuuluvaid

tehnovõrke transpordimaal ei paikneks, siis on lisanduvad kulutused koormatud kinnisasja

omaniku, ehk käesoleval juhul Jõelähtme valla jaoks vältimatud ja need kulud ei ole vajalikud

talle endale.

Lisaks eelnevalt loetletule, toob maakasutusõiguse andmine ükskõik millisel seaduses toodud

alusel endaga kaasa nii halduse sisese maakasutusõigustega seotud arvestuse pidamise vajaduse

(maaüksuste ja neid koormavate maakasutusõiguste üle arvestuse pidamine, nendega

seonduvate dokumentatsioonide (lepingud, arved, projektid jne) haldamise), kui ka muuhulgas

vajaduse tagada, et maakasutusõigust puudutavad haldusaktid ja dokumendid oleksid

kättesaadavad halduse välistele isikutele hoomatavas ja komplektses koosseisus, eesmärgiga

tagada vallavara kasutamise läbipaistvus. Samuti lisandub maakasutusõiguse andmisega

kohalikule omavalitsusele aruandluse- ja kooskõlastuskohustus (nt projektide elluviimiseks

taotletavate abirahade kasutamisel). Kirjeldatud kohustused suurendavad vastustaja töömahtu

ning sellest tulenevalt ka halduskoormust oluliselt.

Käsitletust nähtub, et tehnovõrkude paiknemise ja nende tarbeks maakasutusõiguse andmisega

lisanduvad kohalikule omavalitsusele täiendavad kulud ning kuivõrd tehnovõrkudest tulenevate

täiendavate kohustuste täitmine tuleneb seadustest, siis on lisanduvad kulutused koormatud

kinnisasja omaniku, ehk käesoleval juhul Jõelähtme valla jaoks vältimatud.

Ülaltoodust nähtuvalt on täidetud AÕSRS § 155 lõikes 4 sätestatud eeldused talumistasuna

kulude hüvitamist nõuda ning kaebaja väide, et kuivõrd pooled ei saavutanud tasu osas

kokkulepet, pidi vastustaja määrama sundvalduse seadmisel seadusjärgse tasu (0,00 eurot), on

põhjendamatu, sest vastustaja on vaidlustatud korraldustes määranud sundvalduse tasuks ühe

komponendi seadusjärgsest tasust. Samuti on korraldustes määratud tasu kooskõlas KAHOS §

40 lõikega 5, kuivõrd määratud tasu näol on arvestatud AÕSRS-es sätestatud talumistasu

määramise aluseid.

6.2. Vastustaja on kohaliku omavalitsuse üksus ning ka kohalikule omavalitsusele kuuluvate

transpordimaade ekspluateerimine toimub avalikes huvides.

Lisaks sundvaldusega koormatud alas ehk kaitsevööndis tulevikus erinevate tööde teostamisel

ehitusseadustiku §-st 70 tulenevalt täiendavatele eelpoolkirjeldatud administratiivsetele

kohustustele, kaasnevad tehnovõrgu omaniku ehitusnõuete täitmisega maaomanikule üldjuhul

täiendavalt nii töö (sundvalduse alal, st tehnovõrgu kaitsevööndis käsitsi kaevamine,

tehnovõrkude tarbeks sügavamate kaevikute rajamine, elektrivõrgu elementide tähistamine jm)

kui ka ehitusvahendite, mille kasutamine on nõutav tehnovõrgust tulenevalt (kaablikaitsetorud,

kaevikute täitematerjalid, elektrivõrgu elementide märksildid jm) kulud, mida ei esineks, kui

kinnisasjal puuduksid tehnovõrgud või -rajatised.

Kahtlemata on eelkirjeldatud kaasnevad kohustused ja tehnovõrgu olemasolust tulenevate

ehitusnõuete täitmine maaomaniku jaoks tulevikus transpordimaade kasutamist ja

ekspluateerimist piiravad ning põhjustavad transpordimaade kasutamisel ja ekspluateerimisel

täiendavaid rahalisi kulutusi ja ajalist koormust. Eelnevast tulenevalt kallinevad maaomaniku

jaoks projektid, mis hõlmavad kinnisasju, kuhu on tehnovõrkude tarbeks antud

maakasutusõigus või kuhu on rajatud tehnovõrgud.

Kaebaja ei eita, et tehnovõrgud toovad maaomanikule tulevikus kaasa kulutused (vt kaebaja

29.05.2020 vastus kompromissiettepanekule haldusasjas nr 3-20 893, I kd tl 66 pöördel).

Kaebaja teab ja tunnistab, et tehnovõrkude olemasolu tingib ulatusliku omandiõiguse riive ning

tekitab maaomanikule ettenägematuid kulutusi, kuid peab maakasutusõiguse eest tasu

maksmist siiski põhjendamatuks. Seega ei ole õige kaebaja väide, et kulude kaasnemine on

hüpoteetiline. Vastustaja ei pea ka õigeks, et tehnovõrgu omaniku poolt maaomanikule

tehnovõrgust tulenevalt täiendavate kulutuste kandmise kohustus maa edasisel kasutamisel on

iseenesest mõistetav ega peaks olema maaomanikule hüvitatav. Tehnovõrgu omanikule

maakasutusõiguse andmine iseenesest tekitab ulatusliku omandiõiguse riive takistades või

kitsendades maaomaniku poolt maa edasist kasutamist osas, kus tehnovõrgud paiknevad.

6.3. Vastustaja ei nõustu, et korraldustega määratud tasu maksmine ei ole AÕSRS põhimõtetega

kooskõlas. AÕSRS põhimõte on talumiskohutuse olemasolu, sh kaasnevate kulutuste

hüvitamine tehnovõrgu omaniku poolt. Selleks on AÕSRS talumistasu regulatsioon loodud

võimalikult paindlikuna, et talumistasu, sh sundvalduse tasu arvestamisel oleks võimalik

hinnata iga juhtumit selle konkreetsete asjaolude pinnalt ning tasu olemasolu ja/või suurus

vastaks igal juhtumil selle tegelikule olukorrale, st arvestaks maaomanikule tekkiva

omandiõiguse riive ulatusega, kitsendustega, kaasnevate kulutustega jne.

Kehtiva õiguse kohaselt tuleb omanikule omandiõiguse riive, sh kasutuseelise kaotus,

kaasnevad kulutused ja tekkiv kahju hüvitada. Vastustaja on vaidlustatud korraldustes

käsitlenud omandiõiguse riive tekkimist ja olemasolu ning näidanud ära tehnovõrkudest

maaomanikule tekkivad täiendavad kulutused. Vastustaja on seisukohal, et asjaolu, et teised

maaomanikud kas ei pea vajalikuks tehnovõrkudest tulenevate kulude hüvitamist või kaebaja

ei nõustu selliste kulutuste hüvitamisega, ei tähenda, et Jõelähtme vald peaks oma õigusest

tehnovõrkudest tulenevate kulude hüvitamisele loobuma põhjusel, et keegi teine on seda teinud.

Võrdse kohtlemise põhimõte ei tähenda õiguste rikkumist kõigi isikute osas võrdselt, vaid tagab

kehtivale õigusele tuginevat võrdsust.

Eelnevast tulenevalt on vastustaja seisukohal, et korraldustega sundvalduse tasu määramine ei

ole põhjendamatu ning on kooskõlas nii AÕSRS kui ka õiguse üldpõhimõtetega. Lisaks on

asjakohane märkida, et kuivõrd kaebaja on öelnud, et soovib maakasutusõiguse seadmist

sundvalduse teel just põhjusel, et see vähendab oluliselt kaebaja koormust ning on kaebajale

soodsam, sest ei ole vaja kanda kulutusi notariaalsete toimingute teostamise eest, siis kohaliku

omavalitsuse poolt kulude kandmist peab kaebaja justkui iseenesest mõistetavaks ning nende

hüvitamist alusetuks ja põhjendamatuks. Vastustaja hinnangul on selline kaebaja poolne

suhtumine arrogantne ja lugupidamatu.

Kaebaja on kaebuses välja toonud, et AÕSRS seletuskirja kohaselt ei ole kohalike teede ja

tänavate maal asuvate tehnovõrkude talumise eest kohalikul omavalitsusel alust tasumistasu

nõuda, kuivõrd transpordimaa sihtotstarbega maa puhul eeldatakse, et kitsenduse sisuline ulatus

on 0. Vastustaja märgib, et kuigi AÕSRS § 155 lõike 6 punkt 1 välistab imperatiivselt riigile

kuuluvate maaüksuste osas talumistasu, sh sundvalduse seadmisel tasu maksmise, siis sellist

regulatsiooni kohalikule omavalitsusele kuuluvate maaüksuste kohta ei ole kehtestatud.

Vastustaja ei pea tõsiseltvõetavaks kaebaja argumenti, et talumistasu maksmine seadusega

võrreldes soodsamas tasumääras ei ole võimalik võrdse kohtlemise põhimõtte tõttu, sest

kaebaja peab kohtlema kõiki maaomanikke tehnovõrgu talumise kohustuse kehtestamisel

ühetaoliselt ja sundvalduse seadmisel on kaebaja alati lähtunud seadusest tulenevast

koefitsiendist.

Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, et igal juhul tuleb sundvalduse tasu määramisel lähtuda

AÕSRS lisas sätestatud koefitsientidest. Esiteks sätestab AÕSRS § 155 lõige 3, et kitsenduse

sisulise ulatuse eelduslikud koefitsiendid on sätestatud käesoleva seaduse lisas ning nimetatud

seaduse seletuskirjas on samuti selgitatud, et kõikidel juhtudel on tegemist kitsenduse

eeldusliku ulatusega, st põhjendatud juhtudel on võimalik sellest määrast kõrvale kalduda. Ehk

tegemist on eelduslike koefitsientidega. Teiseks on vastustaja seisukohal, et kuivõrd

sundvalduse seadmine on haldusmenetlus, mille käigus lahendatakse üldjuhul üksikjuhtumit,

millel on oma kordumatud ja spetsiifilised asjaolud, siis iga üksikjuhtumit ja selle asjaolusid

peabki haldusorgan haldusmenetluse raames objektiivselt hindama ja kaaluma ning tegema

otsustuse, sh tasude põhjendatuse üle, just iga menetluse osas individuaalselt antud asja

tehioludest lähtuvalt. Näiteks on vastustaja kaebajale praktikas seadnud sundvaldust ka ilma

tasuta, kui tasu määramiseks oli alus olemas, kuid asjaolude pinnalt ei pidanud vastustaja tasu

võtmist põhjendatuks.

Vastustaja on seisukohal, et iga maakasutusõigust, sh sundvalduse teel taotletavat

maakasutusõigust, tuleb käsitleda individuaalselt ja konkreetsest asjast ning selle asjaoludest

lähtuvalt.

6.4. Vastustaja märgib, et ei nõustu kaebaja seisukohaga, et AÕSRS § 155 lõike 4 alusel kulude

hüvitamist saab nõuda kuludokumentide alusel, ehk kulude hüvitamise nõudmise eelduseks on

see, et maaomanik on tekkinud kulutused juba kandnud. Sundvalduse näol on tegemist

kestvussuhtega, mis kehtib üldjuhul tähtajatult ja mille puhul määratakse tasu suurus ja

maksmise kord kindlaks haldusaktiga. Sundvalduse puhul ei kaasne maaomanikule kohustust

talumistasu saamiseks avaldusega tehnovõrgu omaniku poole pöörduda (nagu seadusjärgse

talumistasu puhul). Kui tegemist on maaomanikul lasuvate perioodiliste, nt iga-aastaste

püsikuludega, siis nõue, mille kohaselt maaomanik saab AÕSRS § 155 lõike 4 alusel

talumistasuna kulude hüvitamist nõuda alles peale kulude kandmist, tooks kaasa vajaduse igal

aastal haldusakti, millega sundvaldus seati, muutmise. Kusjuures, haldusakti muutmisest

huvitatud isikuna peaks maaomanik asuma iga-aastaselt haldusakti muutmist taotlema, selleks,

et tehnovõrgust tulenevad kulutused hüvitataks. Kirjeldatud olukord tekitaks maaomanikule

taas tehnovõrkudest tulenevaid kohustusi juurde. Vastustaja on seisukohal, et selline olukord ei

ole kooskõlas KAHOS-e regulatsiooni läbiva eesmärgiga, koormata maaomanike neid kõige

vähimal võimalikul viisil. Lisaks tekitaks selline olukord ka tehnovõrkude omanikele täiendava

koormuse haldusakti muutmise menetlusse kaasatuse näol ning ka sundvalduse seadja

halduskoormuse kasvu. Eelnevast tulenevalt ei nõustu vastustaja, et maaomanik saab AÕSRS

§ 155 lõike 4 alusel talumistasuna sundvalduse seadmisel tekkivate püsikulude hüvitamist

nõuda alles peale kulude kandmist.

6.5. Tuginedes maakatastriseaduse (MaaKatS) § 181 lõike 5 punktides 1-6 sätestatule ei saa

vastustaja hinnangul üheselt väita, et transpordimaa on ette nähtud tehnovõrkude rajamiseks

ning tehnovõrkude olemasolust tulenevad lisanduvad kulutused on maa sihtotstarbelise

kasutamise osa.

Vastustaja möönab, et transpordimaade kasutamine tehnovõrkude rajamiseks on üldjuhul

mõistlikum, kui mõne muu sihtotstarbega, nt elamumaa, maatulundusmaa jt maaüksustele, sest

transpordimaa puhul saab üldjuhul jätkuda maa sihtotstarbeline kasutus, kuid ei ole võimalik

väita, et transpordimaal paiknevad tehnovõrgud ei tekitaks maaomanikule transpordimaa

sihtotstarbelisel kasutamisel piiranguid ning ega suurendaks teede ekspluateerimisega

seonduvaid kulutusi. Vastustaja hinnangul on kehtiva õigussüsteemiga vastuolus olukord, et

maaomanik peab taluma kolmandatele isikutele kuuluvate tehnovõrkude ja -rajatiste

olemasolust põhjustatud täiendavaid kulutusi seejuures omandiõiguse piiramise, kasutuseelise

kaotamise ja kaasnevate kulutuste eest tasu saamata.

6.6. Vastustaja nõustub, et üldjuhul transpordimaadele rajatavad tehnovõrgud ei takista

maaomanikul täitmast maa sihtotstarbega seonduvaid eesmärke (nt tee remont ja katendi ehitus,

vee-, kanalisatsiooni ja teiste trasside jm objektide rajamisel). Samuti on transpordimaad peale

tehnovõrgu rajamist üldjuhul kasutatav sihtotstarbeliselt, so transpordimaana. Seda näitab ka

asjaolu, et vastustaja ei ole vaidlustatud korraldustes käsitlenud varalise kahju hüvitamise

vajadust.

Samas on ilmselge, et tehnovõrgu olemasolu tekitab maaomanikule märkimisväärsed

lisakulutused teede majandamisel, mida ei esineks, kui kolmandatele isikutele kuuluvaid

tehnovõrke transpordimaal ei paikneks.

Kuivõrd vastustajale kuuluvatele transpordimaadele kaebaja kasuks sundvalduse seadmine

ning tehnovõrkude rajamine piirab tulevikus vastustaja poolset maa kasutamist ja käsutamist

ning tekitab vastustajale märkimisväärseid lisakulutusi (dokumendihaldusega seotud koormuse

kasv, transpordimaade ekspluateerimisega seonduvaid kulutused), mida ei esineks, kui

maaüksustel tehnovõrke ei paikneks, siis on kahtlemata tegemist maa kasutamise piiramisega.

Eelnevast tulenevalt ei nõustu vastustaja, et seisukoht, mille kohaselt maa kasutamise piirang

ei ole vaid füüsiline maakasutuse takistamine, on meelevaldne. Seaduse eesmärk on

maaomaniku õiguste ja huvide kaitse ning maaomaniku õiguste ja huvidena ei saa käsitleda

kitsalt vaid maakasutuse füüsilisi takistusi. Seega on KAHOS-e ja AÕSRS-iga kooskõlas

olukord, kus tehnovõrgu omanik hüvitab maaomanikule sundvalduse tasuna sundvalduse

seadmisega kaasnevad kulutused.

6.7. Vastustaja on kaebaja poolt projektide kooskõlastamise eest tasu võtmise toonud ühe

näitena, millised vältimatud kulutused tulevikus maaomanikule sundvalduse seadmisel

kaasnevad. Vastustaja on oma halduspraktikas isikliku kasutusõiguse seadmisel ning ka

sundvalduse seadmisel küsinud maakasutusõiguse eest tasu 5 eurot aastas, kaebaja hinnakirja

kohaselt tuleb kaebajale väikeprojekti kooskõlastamisel tasuda 20,94 eurot, keskmise projekti

puhul 41,87 eurot, suurprojekti korral 83,74 eurot ning suuremahulise projekti puhul 233,78

eurot (01.06.2020 seisuga). Seega väide, et talumistasu näol soovib vastustaja, et kaebaja

hüvitaks talumistasuna need kulud, mida hinnakirja alusel vastustajalt küsib, on alusetu, sest

maakasutusõiguse andmisel kohaldatava tasu suurus ei küüni ligilähedale nendele kulutustele,

mida vastustaja tulevikus on kohustatud kandma, kui soovib sundvalduse alas erinevaid töid

teostada.

6.8. Kaebaja seisukoht, et kulu saab tekkida vaid lisatööjõu palkamisel või uute programmide

omandamisel ning igasugune koormuse või kulude kasv ilma nendeta ei ole eluliselt usutav, on

vastustaja hinnangul väär.

Kaebaja peab maakasutusõiguse seadmist isikliku kasutusõiguse seadmise teel enda jaoks

koormavaks, kuid sundvalduse teel sarnase koormuse seadmine vastustajale ei ole kaebaja

hinnangul eluliselt usutav ega koormav. Vastustaja leiab, et kaebaja seisukohad käesolevas

haldusasjas ja varasemates seisukohtades on konfliktsed ja ebausutavad.

Samuti ei saa tõsikindlalt väita, et kulu tekib vaid uue tööjõu värbamisel. Kuigi haldusmenetluse

läbiviimine ning dokumentatsiooni haldamine on vastustajale seadusest tulenev kohustus, siis

on kaebaja poolt väär väita, et sundvalduse seadmisel saab täiendav kulu tekkida vaid lisatööjõu

palkamisel või uute programmide omandamisel. Kulu tekib ka siis, kui olemasoleva tööjõu

koormus kasvab. Ei ole võimalik eitada, et töömahu ja koormuse kasvades suureneb

olemasoleva tööjõu rakendamise vajadus sundvalduste taotluste menetlust läbiviimisel ja

nendega seotud tegevuste teostamisel. Eelnevast tulenevalt on põhjendamatu kaebaja seisukoht,

et täiendavat kulu ei saa tekkida, kui uut tööjõudu või –vahendeid ei värvata.

6.9. Vastustaja leiab, et kui kehtivad regulatsioonid ja normatiivid panevad maaomanikule

mingi

kohustuse,

mille

täitmisega

kaasneb

kulu

(rahaline/ajaline

jms),

nt

kooskõlastuskohustuse, täiendavad ehitusnõuded, dokumenteerimise kohustuse (audit vms),

siis neid kulutusi ei ole võimalik vältida, ehk need on vältimatud. Vastustaja ei ole

meelevaldselt omistanud kaebajale seisukohta, mille kohaselt kaebaja teab ja tunnistab, et

tehnovõrkude olemasolu toob tulevikus maaomanikule kaasa vältimatud kulutused. Vastustaja

on varasemalt seda seisukohta ka selgitanud.

Vastustaja ei ole võrguettevõtja, elektrivõrgu arendamine ei ole kohalikule omavalitsusele

seadusega pandud kohustus. Teede ja nende toetava taristu, ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni

arendamine on kohalikule omavalitsusele seadusega pandud kohustus, mitte pelgalt kohaliku

omavalitsuse, kui maaomaniku huvist tingitud tööde teostamine. Kui vastustajale kuuluval maal

vastustaja enda seadusest tulenevate ülesannete täitmist takistavad või raskendavad kaebaja

tehnovõrgud või -rajatised (edaspidi koos tehnovõrgud) ning oma ülesannete täitmiseks tuleb

võrguettevõtjale kuuluvaid tehnovõrke ümber ehitada või nendest tulenevalt ehitustööde

teostamisel järgida täiendavaid tingimusi ja täita täiendavaid ehitusnõudeid, siis tehnovõrgu

olemasolu tõttu lisanduvad kulud ei ole vajalikud kohalikule omavalitsusele, sh vastustajale

endale talle seadusega pandud kohustuste täimisel.

Kaebaja väide, et ei ole teada, kas ja milliseid projekte tulevikus läbi viiakse ning kas ja

milliseid kulutusi tehnovõrgu paiknemine kaasa toob, et olemasolevate võrkude puhul saab

projektide elluviimisel tehnovõrgu paiknemisega arvestada ja kulu võib olla välditav, ei ole

tõsiseltvõetav ega praktikas teostatav. Kaebaja esindaja selgitas 27.01.2020 Jõelähtme

Vallavalitsuses toimunud kohtumisel, et keskmiselt hinnatakse tehnovõrgu elueaks 40 aastat.

Sõltuvalt läbisõidust on keskmise kohaliku tee elueaks hinnanguliselt 15 aastat, misjärel vajab

tee rekonstrueerimist. Seega viiakse kohaliku omavalitsuse poolt transpordimaadel tehnovõrgu

eluea jooksul läbi minimaalselt kahel korral ehitustegevus, mis nõuab olemasolevate

tehnovõrkudega ja nendest tulenevate kitsenduste ja nõuetega arvestamist. Transpordimaadel

paiknevad tehnovõrgud, kas teede ääres või teede all, seega ei ole võimalik väita, et teede

ehitustööde teostamisel on võimalik tehnovõrke vältida.

6.10. Vastustaja leiab, et tehnovõrgu olemasolust põhjustatud kulutused, mida peab vastustaja

kandma, ei ole kulutused, mis on vajalikud vastustajale endale talle seadusega pandud

kohustuste täitmiseks.

6.11. Olukorras kus vastustaja on nii maaomanik kui ka avalikes huvides tegutsev isik ja

sundvalduse seadmise üle otsustaja, peab vastustaja arvestama nii kaebaja poolt rajatava

üldistes huvides vajalike tehnovõrkude kui ka vastustaja poolt üldistes huvides vajalike teede-

tänavate ning vee- ja kanalisatsioonitaristu rajamise ja arendamise vajadusi. Mõlemad on

kahtlemata avalikes huvides vajalikud ning üks ei prevalveeri teise üle. Seejuures peab avalikes

huvides tegutseva isikuna vastustaja ka arvestama, et maa koormamisel maakasutusõigusega

kolmandate isikute kasuks tehnovõrkude rajamiseks on arvestatav mõju vastustaja enda

tegevusele tulevikus ning asjaolu millise iseloomuga mõju tehnovõrkude olemasolu endaga

kaasa toob.

6.12. Sundvalduse seadmisel loobub vastustaja sundvalduse ala ulatuses oma õigusest oma vara

vabalt kasutada ja käsutada ning kuigi vastustaja on avalikes huvides tegutsev isik, on ta ka

maaomanik ja põhiõiguste kandja. Kohaliku omavalitsuse omandiõiguse teostamise piiramine

ilma selle eest tasu maksmata ei ole põhjendatud ega õigustatud.

6.13. Maakasutusõiguse seadmisel sundvalduse teel ongi seaduse seletuskirjas seatud eesmärk

võrguettevõtja koormust vähendada täidetud, sest sundvalduse seadmisel ei pea võrguettevõtja

ise, sh kaebaja, erilisi pingutusi tegema (notariaalne asjaajamine, notariaalsed kulud jms ei

kaasne). See aga ei tähenda ja seaduse eesmärk ei saa olla, et keegi teine, käesoleval juhul

maaomanik, need kulud ja koormuse peab ilma selle eest tasu saamata ise kandma. Kuivõrd

tsiteeritud lausel on ka teine pool „…soodustada sundvalduse kui avalik-õigusliku kitsenduse

rakendamist praktikas.“, siis eesmärgi all võrguettevõtjate koormust vähendada, saab pidada

silmas vaid asjaajamisest tuleneva koormuse vähendamist, mitte seda, et võrguettevõtja saab

talle vajaliku maakasutusõiguse tegemata selleks mingeid pingutusi ning kandmata mingeid

kulutusi.

6.14. Vastustaja on seisukohal, et kuigi kohtule kaebaja poolt esitatud käsunduslepinguga

soovitakse näidata, et toimub teenuse osutamine, siis seda tegelikkuses ei toimu. Tegemist ei

ole teenuse osutamisega vaid igapäevaste tavapäraste ülesannete täitmisega äriühingu

esindamisel.

Samuti on vastustaja hinnangul käsunduslepingus kokku lepitud ja seeläbi vastustajalt välja

nõutava tunnitasu suurus ebamõistlikult suur. Sellises hinnaklassis tunnitasu küsivad

pikaaegselt tegutsenud, suure kliendibaasiga ja tunnustatud advokaadid. Ei ole eluliselt usutav,

et sellises summas töötasu lepingupooled tegelikkuses volikirja alusel tegutsevale esindajale

tasuvad tema tavapäraste tööülesannete täitmisel. Isegi, kui kaebajale on tõepoolest kulud

tekkinud, ei saa need olla niivõrd suured ning need on tekkinud tema tavapäraste tööülesannete

tegemise käigus.

Täiendavalt märgib vastustaja, et menetluskulude nimekirjas (jrk 10) kajastatud dokument, mis

on kaebaja poolt 15.10.2020 kirjaga nr JV-MAA-1/946 esitatud kohtule, on vastustaja

hinnangul menetluses ebavajalik dokument ning selle koostamise eest tekkinud kulude

hüvitamine ei ole seetõttu põhjendatud. Dokument ei sisalda ühtegi uut või täiendavat

seisukohta, vaid on kohtule koostatud kokkuvõte, mille koostamine ei ole vajalik. Kui kaebaja

otsustas sellise dokumendi koostada ning sellele ressurssi kulutada, on see kaebaja enese kulu.

Vastustaja ei pea kaebaja menetluskulude kandmise taotlemist põhjendatuks ja palub jätta

menetluskulud kaebaja kanda.

Alternatiivselt, kui kohus on seisukohal, et AS Eesti Energia on osutanud õigusabi teenust OÜ-

le Elektrilevi käesoleva kohtumenetluse raames, siis palub vastustaja kohtul vähendada välja

mõistetava tunnitasu määra nii, et see vastaks tegelikule turuolukorrale õigusabi teenuse

osutamisel ning jätta menetluskulude nimekirjas (jrk 10) kajastatud 15.10.2020 dokumendi

koostamise kulu täies ulatuses kaebaja enda kanda.

6.15. Täiendavalt märgib vastustaja, et kui kohus otsustab kaebuse rahuldada, siis kaebaja

13.05.2020 kaebuse nõuet 5 tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse 07.05.2020 korralduse nr 337

punkt 3.2 osas, milles määratakse kindlaks sundvalduse tasu, ei ole võimalik rahuldada, kuivõrd

kaebaja 10.07.2020 taotlusel on Jõelähtme Vallavalitsuse 07.05.2020 korraldus nr 337

tunnistatud kehtetuks Jõelähtme Vallavalitsuse 19.08.2020 korraldusega nr 649.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid

kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma

seisukohta alljärgnevalt.

8. Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 2, teeb kohus juhul, kui seadus ei sätesta teisiti, asjaolud

kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Sama sätte teise lause kohaselt hindab kohus

haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga.

9. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva

õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik

haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud.

Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56

lg 2).

Õiguslik regulatsioon

10. KAHOS § 2

(2) Sundvalduse seadmine seisneb kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega,

mis oma sisult vastab isiklikule kasutusõigusele.

KAHOS § 39

(1) Sundvalduse seadmise otsustab isik, kelle pädevuses on ehitusseadustiku kohaselt välja

anda ehitusluba või otsustada eratee avalikuks kasutamiseks määramine.

(9) Sundvalduse seadja esitab seitsme päeva jooksul sundvalduse seadmise otsuse jõustumise

päevast arvates ehitisregistrile sundvalduse seadmise otsuse ning maakatastri pidajale

sundvalduse seadmise otsuse ja masinloetaval kujul sundvalduse ruumilise ulatuse andmed.

KAHOS § 40

(1) Asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustuse

kehtestamiseks seatakse käesolevas seaduses sätestatud eeldustel sundvaldus asjaõigusseaduse

§ 1581 lõikes 11 nimetatud isiku kasuks.

(5) Asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustuse

eest määratakse kinnisasja omanikule makstav sundvalduse tasu kinnisasja omaniku ja

tehnovõrgu või -rajatise omaniku kokkuleppe alusel. Kui nimetatud kokkulepet ei ole

saavutatud, määrab sundvalduse seadja perioodilise sundvalduse tasu, mille suurus ei ületa

samadel tingimustel tehnovõrgu või -rajatise vahetu seadusjärgse talumiskohustuse eest

makstavat tasu. Lisaks võib sundvalduse seadja määrata põhjendatud juhul ühekordse hüvitise

käesoleva seaduse § 39 lõikes 6 nimetatud alusel.

(7) Asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 11 nimetatud isik on kohustatud sundvalduse ruumilise

ulatuse andmed esitama masinloetaval kujul maakatastri pidajale seitsme päeva jooksul

sundvalduse seadmise otsuse jõustumisest arvates.

AÕS § 1581 Avalikes huvides vajalikud tehnovõrgud ja -rajatised

(1) Kinnisasja omanik on kohustatud taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist ja lubama

selle ehitamist kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides ja puudub

muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega liituda

sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega või tehnovõrgu või -

rajatise arendamiseks. Kui universaalteenuse osutamise leping lõpeb, siis ei lõpe

talumiskohustus juhul, kui vastava tehnorajatise kaudu kõikidele isikutele pakutavat teenust

üldistel alustel edasi osutatakse. Käesolevas lõikes sätestatud talumiskohustus tekib kinnisasja

avalikes huvides omandamise seaduses sätestatud korras sundvalduse seadmisega.

(11) Tehnovõrk või -rajatis on ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu osutatakse avalikku

teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb elektrituruseaduse § 65 lõikes 1 sätestatud kohustus

või kes on vee-ettevõtja ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse tähenduses või võrguettevõtja

kaugkütteseaduse või maagaasiseaduse tähenduses või vastavas piirkonnas tegutsev

võrguettevõtja kaugkütteseaduse tähenduses. Tehnovõrk või -rajatis on ehitatud avalikes

huvides ka siis, kui selle kaudu osutatakse üldkasutatavat elektroonilise side teenust

elektroonilise side seaduse tähenduses. Avalikes huvides ehitatud tehnovõrk või -rajatis on ka

riikliku või kohaliku omavalitsuse üksuse keskkonnaseire ehitis.

AÕSRS § 155 Talumistasu suurus

(1) Talumistasu suurus aastas on 7,5 protsenti maa maksustamishinnast korrutatuna kitsenduse

ruumilise ja sisulise ulatuse koefitsientidega.

(4) Lisaks käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud suurusega tasule on kinnisasja omanikul

õigus nõuda talumistasuna selliste kantud kulude hüvitamist, mille kandmine on koormatud

kinnisasja omaniku jaoks vältimatu ja mille suurus on rohkem kui üks kolmandik talumistasust.

(7) Talumistasu ei maksta, kui selle suurus ühe kinnisasja kohta on alla ühe euro.

11. Kohus märgib esmalt, et vaidlust ei ole selles, et kõikide vaidlustatud korralduste

vaidlustatud punktidega on otsustatud järgmist: Elektrilevi OÜ on kohustatud: sundvaldus on

seatud tähtajatult ning maakasutusõiguse eest tasub Elektrilevi OÜ perioodilist tasu 5,00 (viis)

eurot aastas kinnistu kohta esimesed 10 (kümme) aastat. Tasu arvestatakse alates sundvalduse

otsuse kehtima hakkamisest ning selle maksmine toimub esitatava arve alusel, arvel märgitud

tähtaja jooksul. Pärast 10 aasta möödumist lepitakse kokku või, kui kokkuleppele ei jõuta, siis

määratakse uus tasumäär. (vt I kd tl 26-49, 3-20-1286 tl 8-45, 3-20-1547 tl 6-12p ja 3-20-1764

tl 7-31)

12. Kohus leiab, et asjas on kinnitust leidnud, et vastustaja on korraldustes tasu määramise

alusena tuginenud AÕSRS § 155 lg 4. Nimelt nähtub nii korraldustest kui ka vastustaja poolt

käesolevas asjas esitatud vastusest kaebusele, et lähtudes seadusjärgsest talumistasu (AÕSRS

§ 155 lg 1) arvestusest on kõikide vaidlustatud korraldustes märgitud kinnistute sundvalduse

tasu 0,00 eurot. Sama paragrahvi lõike 4 alusel on talumistasuna maaomanikule hüvitatavad

kulutused, mis on suuremad kui üks kolmandik talumistasust. Arvestades, et lõike 1 kohane

talumistasu on 0,00 eurot, on maaomanikule tehnovõrkudest tulenevate kulude kandmise

hüvitamine (AÕSRS § 155 lg 4) korraldustega määratud suuruses lubatav, kuivõrd

maaomanikule sundvalduse seadmisel kaasnevad püsikulud on suuremad kui üks kolmandik

talumistasust.

Vastustaja on korraldustes kirjeldanud kulutusi järgnevalt: maakasutusõiguste üle arvestuste

pidamine, nendega seonduvate dokumentatsioonide haldamine (lepingud, arved, projektid),

aruandlus – ja kooskõlastuskohustus ning programmi tasu ja tööaeg. Lisaks põhjendab

vastustaja kulutusi projektide kallinemisega, kui kinnisasjal paikneb tehnovõrk või –rajatis.

Kohalikul omavalitsusel tuleb lähtudes ehitusseadustiku (EhS) § 70 täiendavalt taotleda

tehnovõrgu või –rajatise omanikult tehnilised tingimused, kooskõlastada projektid ja tööde

teostamine, tellida tehnovõrgu või –rajatise omaniku nõudmisel ehitusjärelevalve jne. Samuti

kaasnevad tehnovõrgu või –rajatise omaniku ehitusnõuete täitmisega üldjuhul täiendavalt nii

töö- kui ka ehitusvahendite kulu, mida ei esineks, kui kinnisasjal puuduksid tehnovõrgud.

13. Pooled ei vaidle ka selle üle, et vaidlustatud korralduste punktide alusel nõutav talumistasu

suurus ei ole tõendatud ega kinnitatud ühegi konkreetse kuludokumendiga.

14. Kohus leiab, et käesolevas asjas on esmaseks vaidlusküsimuseks, kas AÕSRS § 155 lg 4

alusel on võimalik määrata maakasutusõiguse eest perioodiline tasu nii nagu vastustaja on seda

vaidlustatud korraldustes teinud.

Kohus nõustub kaebajaga ja leiab, et käesoleval juhul on vastustaja eksinud määrates viidatud

sätte alusel perioodilise talumistasu. Esiteks tuleb sätte sõnastusest selgelt, et AÕSRS § 155 lg

4 alusel saab nõuda talumistasuna üksnes kantud kulude hüvitamist. Käesolevas asjas puudub

poolte vahel vaidlus selles, et kõik vastustaja poolt nimetatud kulutused on sisuliselt oletuslikud

(eeldada võib, et nad võivad mingil ajal tulevikus ja mingis summas tekkida) ning nende

tekkimist tasu määramise ajaks ei ole vastustaja tõendanud ehk vastustajal puuduvad

konkreetsed kuludokumendid, mille alusel vastavat tasu nõuda. Seega on vastustaja

vaidlustatud korraldustes ebaõigesti rakendanud AÕSRS § 155 lg 4.

Kohus selgitab siinkohal, et kui vastustajal tekivad konkreetsed kulud näiteks seoses

kooskõlastustega, siis on võimalik tal nõuda jätkuvalt nende hüvitamist ja esitada selleks

kaebajale vastav taotlus AÕSRS § 155 lg 4 alusel tekkinud ja kantud kulude hüvitamiseks ja

vormistades vajadusel vastava haldusakti lisa. Samasugusele seisukohale on põhjendatult

asunud ka kaebaja märkides, et kui vastustaja soovib iga-aastaselt tekkinud kulutuste

hüvitamist, siis tulebki haldusakti iga-aastaselt uuendada, sest seaduse eesmärgiks ei saa olla

ebaõiglase praktika loomine, mille kohaselt kaebaja on kohustatud hüvitama kulusid, mille

tekkimine ja suurus on täielikult tõendamata. Seejuures toob kohus välja, et ilmselgelt on

vastustaja liialdanud väites, et ta peaks hakkama haldusakte iga aasta muutma arvestades, et

vastustaja on ise välja toonud, et tehnovõrgu elueaks on ca 40 aastat ning keskmise kohaliku

tee elueaks on hinnanguliselt 15 aastat, misjärel vajab tee rekonstrueerimist. Seega tuleks

vastustajal teha vastavad toimingud ca iga 15 aasta järel, mida ei saa pidada ülemääraseks

halduskoormuseks.

Õige ei ole vastustaja väide selles, et see oleks liigne halduskoormus ning see ei saanud olla

seadusandja tahe ja mõte. Kohus ei nõustu vastustajaga siinkohal pärast asjakohaste seaduse

seletuskirja ja seaduse teksti analüüsimist. Kohus leiab, et seadusandja eesmärk oli luua

võimalikult paindlik regulatsioon võimaldamaks erinevate kulude hüvitamist, mis kaasnevad

sundvalduse seadmisega. AÕSRS § 155 lg 4 on vastava põhimõttega kooskõlas välistades

seejuures umbmääraste ja konkretiseerimata kulude hüvitamise. Vastavad põhimõtted

tulenevad selgelt välja ka seaduse eelnõu seletuskirjast.

AÕSRS 155 lg 4 osas on seaduse eelnõu seletuskirjas märgitud järgmist: „Lõikes 4

sätestatakse kinnisasja omaniku õigus nõuda talumistasu tavapärasest suuremas ulatuses, kui

tema kantud kulud on suuremad kui üks kolmandik tavapärase suurusega tasust. Suurema tasu

nõudmise eeltingimuseks on, et kulude kandmine peab kinnisasja omaniku jaoks olema

vältimatu ja need kulud ei ole vajalikud talle endale. Seega näiteks kaitsevööndis vajalik puude,

põõsaste ja okste raiumine, mis on kaitsevööndiga ehitise ehk tehnovõrgu omaniku õigus ja

kohustus, maaomanikule kohustusi ega kulusid ei tekita. Elamu- või ärimaa korrashoiu kulud

on eelduslikult vajalikud kinnisasja omaniku enda huvides ega anna samuti õigust nõuda

täiendavat hüvitist. Täiendavat hüvitist saab nõuda näiteks sellisel juhtumil, kui kinnisasja

omanik maad sisuliselt kasutada ei saa, kuid peab seda siiski korras hoidma tulenevalt kohaliku

omavalitsuse heakorra nõuetest.“ (Seletuskirjas viidatakse Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-87-

14, punktile 33, kus on märgitud järgmist: „Kolleegium nõustub kohtutega, et sõltumata

kinnisasja omandamise ajast ja viisist on selle igakordsel omanikul õigus saada tehnorajatise

omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma

kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osas tehnorajatise tõttu ise kasutada. See puudutab

eelkõige maamaksu, aga ka nt kinnisasja hooldamise kulusid. Samasugune seisukoht järeldub

ka talumistasu suuruse põhiseaduse vastaseks tunnistanud Riigikohtu otsusest asjas nr 3-4-1-

25-11 (p 46)“.). Maamaksu puudutav osa on käesoleval ajal reguleeritud AÕSRS § 155 lg 1,

seega AÕSRS § 155 lg 4 alusel saab nõuda muude kulude hüvitamist, mis ei ole vajalikud

maaomanikule endale, kuid mille kandmise kohutus tal lasub.

Eelpool märgitut kinnitab ka asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu seletuskirja juurde Lisas esitatud ettepanekutes ja märkustes välja toodud

märkusele, et kantud kulude hüvitamine on jäänud üldsõnaliseks ja sisustamata, seaduse teksti

koostaja poolt antud vastus: „Kantud kulude hüvitise nõue on eelnõus siiski säilinud (§ 1 p 3,

AÕSRS § 155 lg 4), kuid seda pigem erandlikel juhtudel.“ Järelikult saab viidatud sätte alusel

nõuda konkreetselt kantud kulude hüvitamist. Missuguses ulatuses tuleb tehnovõrgu omanikul

neid kulutusi kompenseerida, seadus täpselt ei reguleeri. Võimalikele tulevastele vaidlustele

seoses eeltooduga juhtisid tähelepanu ka ettepanekute ja märkuste esitajad, kuid seadusandja ei

pidanud kahjuks vajalikuks rohkem regulatsiooni selles osas täpsustada.

Sellest tulenevalt leiab kohus, et kantud kulude hüvitamiseks tuleb maaomanikul esitada ka

taotlus tehnovõrgu omanikule sarnaselt seadusjärgse talumistasuga. Kohus leiab veel, et

korrektne oleks sätestata koheselt sundvalduse seadmise korralduses (käesoleval juhul siis

kõikides vaidlustatud korraldustes vormistades vastava lisa), et kinnisasja omanikul

(vastustajal) on õigus nõuda AÕSRS § 155 lg 4 alusel talumistasuna selliste kantud kulude

hüvitamist, mille kandmine on koormatud kinnisasja omaniku jaoks vältimatu ja mille suurus

on rohkem kui üks kolmandik talumistasust. Samuti tuleks sundvalduse seadmise korraldustes

reguleerida, kuidas käib vastava taotluse esitamine ja maksmine (KAHOS § 39 lg 7 p 3 –

sundvalduse seadmise otsus peab sisaldama järgmisi andmeid: sundvalduse tasu, selle

maksmise kord.) Näiteks saaks korraldustes märkida, et eelpool märgitud kulude hüvitamiseks

tuleb esitada vastav taotlus koos kantud kulusid tõendavate dokumentidega tehnovõrgu

omanikule, kellel tuleb 30 päeva jooksul taotluse saamisest teavitada, kas ta nõustub vastavate

kulude kandmisega või ei. Seejärel on vastustajal võimalik lähtuvalt vastusest vormistada

kaalutletud otsus vormistades vastava haldusakti (sundvalduseseadmise korralduse) lisa.

15. Teiseks vaidlevad pooled selle üle, kas on täidetud teine AÕSRS § 155 lg 4 sätestatud kulude

hüvitamise eeldus, milleks on asjaolu, et vastavate kulude kandmine peab olema koormatud

kinnisasja omaniku jaoks vältimatu. Seletuskirjas on täiendavalt selgitatud, et selline kulu ei

tohi olla vajalik kinnisasja omanikule endale.

Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et kõik korraldustes märgitud kulutused ei ole vastustaja jaoks

vältimatud ning on vajalikud ka talle endale.

Kohus leiab, et tõepoolest ei ole võimalik vastustajal nõuda halduskulusid AÕSRS § 155 lg 4

alusel. Kohus jagab kaebaja seisukohta selles, et kehtiv seadusandlus ei näe ette, et haldusorgani

kohustuste täitmise (haldusmenetluse ja dokumentatsiooniga seotud kulud – vt ka HMS § 19)

peaks kinni maksma isik, kelle kasuks on sundvaldus seatud ehk antud juhul kaebaja.

Küll aga nõustub kohus vastustajaga ja leiab, et tehnovõrgu olemasolust põhjustatud muud

korraldustes märgitud kulud, mida vastustaja peab kandma, ei ole kulutused, mis on vajalikud

vastustajale endale. Samuti ei ole vastustajal võimalik kõiki neid kulusid vältida. Sellisteks

kuludeks on kulud, mis puudutavad projektide kallinemist tehnovõrkude või –rajatiste

paiknemise tõttu kinnisasjal. Selliste kulude hüvitamist ei saa välistada, kuivõrd vastasel juhul

ei oleks maaomanikule tagatud maa kasutamise piirangute õiglane hüvitamine.

Kulud, mis vastustaja on välja toonud vaidlustatud korraldustes: ehitusseadustiku § 70 alusel

taotletavad tehnilised tingimused, projektide ja tööde teostamise kooskõlastamise kulud

vastavalt kaebaja hinnakirjale, ehitusjärelevalve kulud, mis on tingitud tehnovõrgu või –rajatise

omaniku taotlusest, on kohtu arvates kõik hüvitatavad kui need tekivad ja on vastustaja poolt

kantud.

Samuti nõustub kohus vastustajaga selles, et kui tehnovõrgu või –rajatise omaniku ehitusnõuete

täitmisega kaasnevad täiendavad töö- ja/või ehitusvahendite kulud, mida ei esineks, kui

kinnisasjal puuduksid tehnovõrgud, siis ka need on hüvitatavad AÕSRS § 155 lg 4 alusel.

Vastavad kulud ei ole vastustajale endale vajalikud ning need ei ole reeglina ka välditavad.

16. Kohus leiab vaidlustatud korraldusi ja selle põhjendusi analüüsides, et käesoleval juhul on

vastustaja sisuliselt soovinud rakendada mitte AÕSRS § 155 lg 4 vaid hoopis AÕSRS § 155 lg

1 koosmõjus lg 3 esimese lausega. Vastustaja on leidnud, et talumistasu summas 0 (mis tuleneb

AÕSRS § 155 lg 1 ja Lisas sätestatud transpordimaa koefitsiendist, mis on 0, kuivõrd

sundvaldused on seatud kõikidel juhtudel transpordimaale), ei ole antud juhul põhjendatud.

Vastustaja on soovinud määrata perioodilise tasu 5 eurot aastas iga kinnistu kohta esimesed

kümme aastat ning seejärel sõlmida uus kokkulepe või määrata uus tasu, kui kokkulepet ei

saavutata. Seega leiab kohus, et vastustaja ei ole soovinud mitte kantud kulude hüvitamist, mida

ta kinnitab ka kohtule esitatud vastuses kaebusele, vaid ta on sisuliselt muutnud koefitsienti,

kuid eksinud nii haldusakti põhjendamisel õigusliku alusega, kui ka põhjendustega, millest

tulenevalt ei ole võimalik haldusakte vaidlustatud osas õiguspärasteks lugeda ning need tuleb

tühistada.

Kohus leiab, et vastustaja on iseenesest õigesti välja toonud, et AÕSRS seletuskirjas toodu

kohaselt on AÕSRS § 155 talumistasu suuruse määramiseks kehtestatud koefitsiendid

eelduslikud. Seega võib AÕSRS ja sellel lisas sätestatust põhjendatud juhul kõrvale kalduda ja

näha perioodilise tasu ette ka siis, kui AÕSRS regulatsioon seda ette ei näe. AÕSRS alusel tasu

maksmise regulatsiooni läbiv eesmärk on piisava paindlikkuse tagamine.

Eeltoodut kinnitab ka õiguskantsler oma 07.02.2020 kirjas nr 6-1/200102/2000663 ( I kd tl 50-

52) märkides, et talumistasu regulatsioon on väga suure üldistusastmega. AÕSRS §-s 155

sätestatud perioodilise talumistasu suuruse määramiseks on Riigikogu kehtestanud vaid

kitsenduste sisulise ulatuse eelduslikud koefitsiendid. See tähendab, et põhjendatud juhul võib

seaduses sätestatud kitsenduse eelduslikest koefitsientidest kõrvale kalduda ja võtta perioodilise

talumistasu arvutamise aluseks teistsugused koefitsiendid. Seega võib perioodilise talumistasu

ette näha ka siis, kui seaduse kohaselt seda ei eeldata. Seaduses määratud eelduslikud

koefitsiendid on üksnes lähtekoht talumistasu suuruse väljaselgitamisel, mitte tingimata igal

juhul kohalduv lõplik lahendus.

Seega on seaduses sisuliselt olemas võimalus eelduslikest koefitsientidest kõrvale kaldumiseks,

kuid sellisel juhul tuleb seda ka vastavalt põhjendada. Käesoleval juhul vastustaja seda teinud

ei ole.

Kaebaja on veel toonud välja, et AÕSRS seletuskirjas on leitud, et transpordimaa puhul on

tehnovõrkude paiknemine seal osa sihtotstarbelisest kasutusest. Seetõttu on põhjendatud lugeda

sellises olukorras kitsenduse sisuliseks määraks 0. Kohus peab siinkohal vajalikuks siiski

märkida, et juba järgmises seletuskirja lauses on toodud, et: „Kõikidel juhtudel on tegemist

kitsenduse eeldusliku ulatusega, st põhjendatud juhtudel on võimalik sellest määrast kõrvale

kalduda.“ Seega peab kohus võimalikuks ka transpordimaa puhul vastavast koefitsiendist

kõrvale kalduda. Küll aga tuleb vastustajal juhul, kui ta soovib seda teha esitada arusaadavad

ja ammendavad põhjendused, miks ta leiab, et see on vajalik lähtudes sellest, et talumistasu

peab kompenseerima maaomanikule tehnovõrkude ja –rajatiste olemusolust põhjustatud

piirangutest tuleneva omandiõiguse riive.

Kohus nõustub siinkohal vastustaja poolt välja tooduga, et kohaliku omavalitsuse puhul ei ole

seadusandja kirjutanud seadusesse sisse, et tal puuduks õigus talumistasu nõuda, nagu seda on

tehtud riigi puhul (vt AÕSRS § 155 lg 6 p 1). Samuti jagab kohus vastustaja seisukohta selles,

et kui kohalik omavalitsus määrab sundvalduse seadmisel talumistasu kaldudes kõrvale eelpool

käsitletud eelduslikust koefitsiendist, siis see ei tähenda seda, et tegemist oleks võrdse

kohtlemise põhimõtte rikkumisega nagu leiab ekslikult kaebaja.

Koefitsiendist kõrvale kaldumist ei takista kohtu arvates ka see, et transpordimaade

ekspluateerimine on kohaliku omavalitsuse üks peamisi seadusest tulenevaid kohustusi (KOKS

§ 6 ). KOKS paneb küll kohustuse kohalikule omavalitsusele hoida korras ja arendada valla või

linna teid, kuid see ei tähenda seda, et kohalik omavalitsus peaks kandma ka täies ulatuses

lisakulud, mis on tingitud näiteks eraisikust ettevõtjate tehnovõrkude ja-rajatiste olemasolust.

Kohus nõustub vastustajaga selles, et vastustaja on samal ajal ka maaomanik ja sellega seotud

põhiõiguste kandja ning tal on õigus omandiõiguse riivega tekitatud kulude hüvitamisele nagu

igal teisel maaomanikul. Seega on vastustajal võimalik edaspidi tuginedes õigele õiguslikule

alusele ning esitades vastavad põhjendused määrata sundvalduse seadmise korraldustes ka

kindlaks perioodiline sundvalduse tasu AÕSRS § 155 lg 1 ja lg 3 alusel.

17. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada ning kõik vaidlustatud korraldused

vaidlustatud osas tühistada, kuivõrd vastustaja on tuginenud perioodilise sundvalduse tasu

määramisel valele õiguslikule alusele. Eeltoodust tulenevalt tühistab kohus:

Jõelähtme Vallavalitsuse 13.04.2020 korralduse nr 276 punkt 2.4.2 osas, milles määratakse

kindlaks sundvalduse tasu, 13.04.2020 korralduse nr 277 punkt 2.4.2 osas, milles määratakse

kindlaks sundvalduse tasu, 11.05.2020 korralduse nr 336 punkt 2.4.2 osas, milles määratakse

kindlaks sundvalduse tasu, 04.06.2020 korralduse nr 427 p 2.5.2 osas, milles määratakse

kindlaks sundvalduse tasu, 04.06.2020 korralduse nr 428 p 2.5.2 osas, milles määratakse

kindlaks sundvalduse tasu, 04.06.2020 korralduse 429 p 2.5.2 osas, milles määratakse kindlaks

sundvalduse tasu, 11.06.2020 korralduse nr 451 p 2.5.2 osas, milles määratakse kindlaks

sundvalduse tasu, 18.06.2020 korralduse nr 472 p 2.5.2 osas, milles määratakse kindlaks

sundvalduse tasu, 16.07.2020 korralduse nr 557 p 2.5.2 osas, milles määratakse kindlaks

sundvalduse tasu 19.08.2020 korralduse nr 649 punkti 4.4.2 osas, milles määratakse kindlaks

sundvalduse tasu, 19.08.2020 korralduse nr 650 punkti 2.4.2 osas, milles määratakse kindlaks

sundvalduse tasu ja 10.09.2020 korralduse nr 742 punkti 9.4.2 osas, milles määratakse kindlaks

sundvalduse tasu.

Jõelähtme Vallavalitsuse 11.05.2020 korralduse nr 337 punkti 3.2 tühistamise nõudes ei saa

kohus kaebust formaalselt rahuldada, kuivõrd vastustaja on oma 19.08.2020 korralduse nr 649

p 6 tunnistanud vastava korralduse kehtetuks (3-20-1764 tl 12p). Kohus selgitab täiendavalt, et

korralduses nr 649 märgitakse, et tegemist on 07.05.2020 korraldusega, milline kuupäev on

märgitud ka korraldusel 337, kuid korraldus on digitaalselt allkirjastatud 11.05.2020.

Nimetatud korralduse nr 337 osas lõpetab kohus menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, mis

sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on

kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti

vastustaja kahjuks.

Kohtu arvates on täidetud kulude väljamõistmise eeldused. Kaebaja ja Eesti Energia AS vahel

sõlmitud käsunduslepingu alusel on vastustajal tekkinud kulude kandmise kohustus (HKMS §

109 lg 11). 16.10.2020 menetluskulu dokumendi kohaselt taotleb kaebaja haldusasjas 3-20-

893 menetluskulude hüvitamist summas 1080 eurot (sh riigilõiv 60 eurot). Kohtu arvates on

enamus kaebaja menetluskulud põhjendatud suuruses ja mõistliku maksumusega, samuti ei saa

pidada ülemäära kalliks õigusabi tunnihinnet, sest tegemist on põhimõttelise ja seaduste

tõlgendamise oskust nõudva kohtuasjaga. Külla aga nõustub kohus vastustajaga, et

väljamõistetavat summat tuleb vähendada kaebaja 15.10.2020 seisukoha koostamiseks tehtud

kulutuste osas. Nimetatud seisukohas ei esita kaebaja tõepoolest ühtegi uut väidet ja ainult

summeerib

varasemaid,

mistõttu

tuleb

lugeda

nimetatud

dokumendi

koostamine

põhjendamatuks ja sellega seotud kulud mittevajalikeks. Seega tuleb vastustajalt kaebaja

kasuks välja mõista menetluskulud summas 1042,50 eurot.

Kohus märgib täiendavalt, et tulenevalt kaebuste ülesehitusest ja omavahelisest seotusest ei ole

tal võimalik eristada Jõelähtme Vallavalitsuse 11.05.2020 korralduse nr 337 punkti 3.2

tühistamiseks esitatud kaebusega seotud menetluskulusid. Nimetatud haldusakti punkti

tühistamisnõue esitati korraga sisuliselt samade põhjendustega mitmele sundvalduse seadmise

korraldusele, mille sisu erines üksnes kinnistute osas. Seega ei pea kohus võimalikuks ka

menetluskulusid selles osas vähendada vaatamata sellele, et korraldus nr 337 tunnistati

kehtetuks mitte kaebuse esitamise tõttu, vaid kaebaja enda eraldi taotluse alusel, millisel juhul

jäävad menetluskulud kaebaja enda kanda (vt HKMS § 108 lg 6).

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik

Osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2021 lahendiga.