4-09-29989/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-09-29989

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2010. a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-09-29989 Kohtunik Marie Tammsaar Sekretär Helle Koppel Väärteoasi

F.U kaebus Põhja Politseiprefektuuri

korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse 25.11.2009.a otsusele väärteoasjas nr 2376,09,006883 Kvalifikatsioon LS § 7419 lg 2 Kaebuse esitaja

F.U (isikukood: xxx, elukoht: xxx; töökoht: FIE; Eesti Vabariigi kodanik) Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus Asja arutamise aeg 27. aprill 2010.a, Liivalaia kohtumaja Istungil osalesid Kaebuse esitaja F.U Kohtuvälise menetleja esindaja Triinu Riigor RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 47 lg 1, § 50 lg 1 p 2, V™S § 132 p 2, § 133-135, § 155-156, kohus otsustas:

1. Tühistada Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna 25.11.2009.a otsus väärteoasjas nr

2376,09,006883 osaliselt, s.o. F.U-le lisakaristuse määramise osas, ning teha selles osas uus otsus.

2. Võtta F.U-lt LS § 74

19

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõigus 3 (kolmeks) kuuks.

3. Määrata F.U-le Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna 25.11.2009.a

otsusega väärteoasjas nr 2376,09,006883 mõistetud rahatrahv 13 200 krooni tasumiseks

osade kaupa 12 kuu jooksul, s.o. 1100 (üks tuhat ükssada) krooni igakuiselt kuu 15.

(viieteistkümnendaks) kuupäevaks. Rahatrahvi esimene osa tasuda edasikaebamise tähtaja

jooksul arvates otsuse kättesaadavaks tegemise päevast Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna 25.11.2009.a otsuses väärteoasjas nr 2376,09,006883 näidatud arvele

(Rahandusministeeriumi arveldusarve nr 10220034796011 SEB Pangas või nr

221023778606 Swedbankis), märkides viitenumbri 10220095001431 ja selgituseks „väärteoasi nr 4-09-29989“.

4. Muus osas jätta Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna 25.11.2009.a otsus

väärteoasjas nr 2376,09,006883 muutmata.

Kohtuotsus pööratakse rahatrahvi osas täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei tasu otsuses ettenähtud ajal rahatrahvi osamakset või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Juhtimisõiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumise päevast.

Edasikaebamise kord

Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal

on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsioonikaebuse esitamise soovist tuleb Harju Maakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kohtuotsus koostatakse tervikuna kassatsiooniteate saamisest 15. päeval ning on samast päevast kättesaadav kohtu kantseleis.

Kui kassatsiooniteadet ei esitata, jõustub kohtuotsus 7 päeva möödumisel peale kohtuotsuse lõpposa kuulutamist.

Asjaolud, menetluse käik

07.11.2009.a väärteoprotokolli nr AB1151973 kohaselt juhtis F.U 07.11.2009.a kell

11.30 Harjumaal Jõelähtme vallas Ülgase tee 1. kilomeetril mootorsõidukit Ford Sierra reg märk xxxseisundis, kui tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,55+/-0,05 mg. Sellega rikkus F.U Liiklusseaduse § 20 lg 4 sätteid ja pani toime LS § 74 19 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

25.11.2009.a kohtuvälise menetleja, Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna

liiklusmenetlustalituse, otsusega karistati F.U LS § 74 19

lg 2 järgi rahatrahviga 220

trahviühikut, s.o 13200 krooni ja LS § 7419

lg 3 p 1 järgi lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega kuueks kuuks.

23.12.2009.a esitas F.U kohtuvälise menetleja otsusele Harju Maakohtusse kaebuse, milles palus mitte kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist.

Kohtuistungil jäi kaebaja F.U kaebuse juurde. Kaebaja ütluste kohaselt on ta olnud

häiritud seisundites ja tal on olnud probleeme seoses alkoholi tarvitamisega. Kaebaja on

püüdnud alkoholist hoiduda, kuid seekord ei õnnestunud ja kohe jäi ka vahele. Alkoholi jõi eelmisel päeval, 07.11.2009.a hommikul enne rooli istumist jõi sõbraga kahe peale 8-kraadise

pooleliitrise õlle. Arvas, et arvestades tema kehakaalu lahustub õlu kehas ära. Sõites vajus autoga teelt välja kraavi, sündmuskohal püüdis alguses asja siluda ja väitis, et tema ei olnud

roolis. Varasemad rahatrahvid on tasumata, raha selleks ei ole. Varasemad rikkumised tingis

rahapuudus ja soov hoida liikluskindlustuse pealt kokku. Sissetulekut teenib tellimuse peale

hoovide puhastamise ja prügi sorteerimise ja müügiga, sellega teenib 170 krooni päevas ja nädalas on tööd umbes kahel päeval. Tööd teeb koos vennaga, vend on suure sõidukiga ja tema sõiduautoga, millega veab töötajaid. Kevadel ja eriti alates maikuust on suurem võimalus tööd

teha, lubatud suurema töö tegemise võimaluse sai pärast paariaastast enda heast küljest näitamist. Ilma lubadeta ei saa tööd tegema hakata.

Kohtuvälise menetleja palus kohtuistungil jätta kaebuse rahuldamata, leidis, et karistuse

määramisel on järgitud kõiki karistamise nõudeid ja lisakaristuse määramine on põhjendatud.

Isikul on kehtivad karistused, millede eest määratud karistused ei ole suutnud teda mõjutada seaduskuulekalt käituma ning kaebaja jätkab uute õigusrikkumiste toimepanemist. Väärtegu on

muuhulgas tõendatud kaebaja väidetega kohtuistungil. Kaebaja on küll andnud ütlusi, et juhtimisõiguse olemasolu on temale vajalik ja et juhtimisõiguse äravõtmisel kaotaks töö, kuid juhtimisõiguse vajalikkus valitud töö tegemiseks ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna pärast väärteo toimepanemist. Isiku ütluste alusel võib teda pidada sisuliselt kutseliseks juhiks

ja ta peaks teadma, et juhtimisõiguse äravõtmine toob kaasa tema majandusliku olukorra halvenemise.

Kohus avaldas järgmised väärteotoimikus sisalduvad dokumendid: 07.11.2009.a

väärteoprotokoll AB 1151973 (vtl 1); indikaatorvahendi kasutamise protokoll (vtl 4,5);

tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll (vtl 6); tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükk (vtl 7); õiend isiku/isikusamasuse tuvastamise kohta (vtl 8); sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise

otsus (vtl 9); avaldus (vtl 12); resolutsioonileht (vtl 13); 25.11.2009.a otsus väärteoasjas (vtl 14); karistusregistri teatis.

Kohtuotsuse põhjendused

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid. V™S § 132 lg 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetluse isiku olukorda.

Kohus, kuulanud kohtuliku arutamise käigus ära kaebuse esitaja ja kohtuvälise menetleja

seisukoha ning hinnanud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid, leiab, et põhjendatud on

Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna 25.11.2009.a otsuse tühistamine F.U-le

lisakaristuse määramise osas ja selles osas uue otsuse tegemine, samuti on põhjendatud

määratud rahatrahvi ositi maksmise võimaldamine, muus osas tulev vaidlustatud otsus jätta muutmata.

07.11.2009.a kehtinud ja väärteoasja kaebemenetluses lahendamise ajal kehtiva LS § 7419 lg 2 kohaselt on mootorsõiduki või trammi juhtimine isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi, karistatav rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani.

Väärteoasjas ei ole vaidluse all ja nii kaebaja ütlustega kohtuistungil kui indikaatorvahendi

kasutamise protokolliga on tõendatud, et F.U juhtis 07.11.2009.a Jõelähtme vallas, Ülgase tee 1. kilomeetril enne kella 11:45 mootorsõidukit Ford Sierra reg märk xxx. Kaebaja ütlustest nähtub, et enne kell 11:45 toimunud indikaatorvahendi kasutamist oli ta sõitnud autos koos sõbraga, auto oli kaotanud juhitavuse ja sõitnud teelt välja kraavi.

07.11.2009.a kehtinud mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud,

kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud

mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Sama

paragrahvi lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku

järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust.

Asjaolu, et 07.11.2009.a kell 12:15 sisaldas F.U väljahingatava õhu üks liiter alkoholi

määras 0,50 mg, on tõendatud mõõteseadme, tõendusliku alkomeetri Dräger Alcotest 7110

EST nr ARAF-0011, kasutamise protokolli ja selle mõõteseadme tulemuse väljatrükiga. Mõõteseadme lõplik lugem oli 0,55 mg/l, laiendmääramatus +/-0,05 mg/l, seega mõõtetulemus

0,50 mg/l. Vaidlust ei ole ja nii indikaatorvahendi kui tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollidega saab lugeda tõendatuks, et nende mõõtevahendite kasutamisel järgiti siseministri

22.06.2009.a määrusega nr 20 kehtestatud „Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korda“.

Kuivõrd etanooli massikontsentratsiooni F.U väljahingatud õhus on käesoleval juhul

tehtud kindlaks tõendusliku alkomeetriga ning vaidluse all ei ole, et selle kontsentratsiooni

kindlaksmääramiseks kasutas pädev mõõtja taadeldud mõõtevahendit asjakohast

mõõtemetoodikat järgides ning et kaebaja oli sellises seisundis juhtinud mootorsõidukit, on käesolevas väärteoasjas tõendatud nii mõõtetulemuste jälgitavus kui LS § 7419 lg 2 objektiivsete tunnuste esinemine F.U käitumises.

Kuivõrd F.U oli joonud lisaks eelmisel õhtul tarbitud alkoholile täiendavalt alkoholi veel ka 07.11.2009.a hommikul enne mootorsõiduki juhtimisele asumist ja ta üksnes lootis, et tema organism sellise alkoholi piisava kiirusega ära töötleb, on kohtu hinnangul pandud tegu subjektiivsest küljest toime ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis KarS § 18 lg 2 mõistes.

Kuivõrd kohus on tuvastanud F.U käitumises nii LS § 74 19 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivsete kui subjektiivsete tunnuste esinemise ja teo õigusvastasust ega isiku süüd välistavaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ei nähtu, on kohtuvälise menetleja poolt F.U karistamine LS § 74 19 lg 2 järgi olnud õiguspärane.

Mõistetud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise

aluseks isiku süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohus on seisukohal, et arvestades F.U välja hingatud õhus tuvastatud alkoholisisalduse

taset 0,50 mg/l (LS § 7419

lg 2 keskmine määr) ning väärteo toimepanemise asjaolusid

(igasuguse põhjendatud vajaduse puudumine sõiduki juhtimiseks) on temale põhikaristusena sisuliselt sanktsiooni keskmises määras määratud rahatrahvi suurus 220 trahviühikut ehk 13200 krooni kohane karistus. Lähtudes kaebaja eluliselt usutavatest ütlustest oma varalise seisundi ja sissetulekute kohta peab kohus põhjendatuks, et kaebaja saab tasuda trahvi KarS § 66 lg 2 alusel ositi igakuiste võrdsetes osades ühe aasta jooksul.

Arvestades kaebaja varasemat karistatust tahtlike liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest

(teadavalt kehtiva liikluskindlustuseta sõitmine), samuti 07.11.2009.a väärteo asjaolusid ja

kaebaja hoiakuid peab kohus põhjendatuks ka lisakaristuse kohaldamist. Kaebaja varasemad

karistused rahatrahvidena ei ole suutnud teda õiguskuulekalt käituma mõjutada, järjekordse

õigusrikkumise käigus seadis kaebaja teelt väljasõidu tõttu otsesesse ohtu nii iseenda,

kaasreisija, sõiduki kui ka kolmandate isikute elu, tervise ja vara. Vaatamata isiksuslike ja tervislike probleemide olemasolu teadvustamisele ei ole ta astunud tulemuslikke samme nende lahendamiseks ja vältimiseks. Kaebaja ütlustest ei nähtu kohtu hinnangul, et ta oleks mõistnud

õigusrikkumiste lubamatust, vaid üksnes seda, et kaebaja loodab, et tema õigusrikkumisi ei avastata. Selliste hoiakutega isiku liiklusalase käitumise mõjutamiseks peab kohus vältimatult

vajalikuks tema suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Lisakaristusena

juhtimisõiguse äravõtmine on vajalik ühelt poolt õiguskorra ja teiste liikluses osalejate

kaitsmise huvides, teiselt poolt selleks, et kaebaja ise mõistaks, et nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervist ja vara ohustaval viisil käitumine liikluses on täiesti lubamatu. Kohtu

hinnangul üksnes rahatrahvi mõistmisest kaebajas sellise veendumuse kujundamiseks ja

kinnistamiseks ei piisa. Vajadus kasutada autot töö tegemiseks ei välista lisakaristuse

kohaldamist, juhtimisõiguse vajadus ei tekkinud ega ilmnenud kaebajale üllatuslikult pärast

väärteo toimepanemist ja juhtimisõigust omava isikuna peab ta olema igal hetkel teadlik, et teatud õigusrikkumiste puhul võidakse selline õigus temalt karistusena ära võtta.

Kohus on siiski seisukohal, et arvestades isiku esmakordset lisakaristusega karistamist ja

kohaldatud rahatrahvi määra ei ole vajalik isikule lisakaristuse kohaldamine kohtuvälise menetleja poolt määratud ajaks ja lisakaristuse eesmärke on arvestades selle väärteo asjaolusid

ning kaebaja isikut võimalik saavutada ka minimaalse võimaliku lisakaristusega, see on kestvusega 3 kuud.

Marie Tammsaar Kohtunik