3-15-1914/84 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo

Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. november 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1914

Haldusasi

Adepte

Energy

OÜ

ja

AS

Raisner

kaebus

Kaitseministeeriumi

30.06.2015

otsuse

nr

12.1-

1/14/3349

„Varja

tuulepargi

ehitusprojekti

kooskõlastamata

jätmine“

tühistamiseks

ja

Kaitseministeeriumi kohustamiseks anda kooskõlastus

Varja tuulikupargi ehitusprojektile või alternatiivselt

tuvastada,

et

Kaitseministeerium

on

vaikimisi

(tegevusetusega) kooskõlastanud Varja tuulikupargi

eelprojekti,

mille

Adepte

Energy

OÜ

esitas

Kaitseministeeriumile kooskõlastamiseks 21.07.2014

(korduv taotlus 22.12.2014)

Menetlusosalised

Kaebaja – Adepte Energy OÜ ja AS Raisner, volitatud

esindajad v.adv Piret Blankin ja adv Edgar-Kaj

Velbri

Vastustaja – Kaitseministeerium, volitatud esindajad

v.adv Reesa Laur ja v.adv Veiko Viisileht

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Adepte Energy OÜ ja AS Raisner apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

16. novembri 2020. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Adepte Energy OÜ ja AS Raisner apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 13. detsembri 2019. a otsuse haldusasjas nr 3-15-1914 resolutsioon

muutmata. Muuta osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu

otsuse põhjendustele.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

3-15-1914

2(18)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.12.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lüganuse Vallavolikogu algatas OÜ Adepte, kes oli AS Raisner osanik, taotlusel

25.01.2007 otsusega nr 86 Lüganuse valla olulise ruumilise mõjuga objekti (Varja tuulikupargi)

asukohavaliku üldplaneeringu teemaplaneeringu. Teemaplaneeringule andis oma 24.10.2011

kirjaga nr 12.1-2/2538 tingimusliku kooskõlastuse Kaitseministeerium. Teemaplaneering

kehtestati Lüganuse Vallavolikogu 29.03.2012 otsusega nr 99.

2. Adepte Energy OÜ esitas AS Raisner poolt saadud volituste alusel Kaitseministeeriumile

21.07.2014 taotluse Varja tuulepargi ehitusprojektile (eelprojektile) kooskõlastuse saamiseks.

Kaitseministeerium jättis 12.11.2014 kirjaga nr 12.1-1/14/3349 eelprojekti kooskõlastamata.

Seda otsust kinnitas Kaitseministeerium veelkord oma 02.12.2014 kirjas vastusteks Adepte

Energy OÜ 24.11.2014 ettepanekule asi veelkord üle vaadata.

3. Adepte Energy OÜ esitas 22.12.2014 Kaitseministeeriumile uue taotluse kooskõlastada

Lüganuse valla territooriumile rajatava Varja tuulikupargi (arendaja AS Raisner) ehitusprojekt.

Kaitseministeerium jättis 30.06.2015 otsusega nr 12.1.1-1/14/3349 taotluse rahuldamata ja

Varja tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamata.

4. Adepte Energy OÜ ja AS Raisner esitasid 30.07.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse,

mille lõplike nõuetena palusid tühistada Kaitseministeeriumi 30.06.2015 otsuse nr 12.1-

1/14/3349 ja kohustada Kaitseministeeriumi andma kooskõlastus Varja tuulikupargi

ehitusprojektile

või

alternatiivselt

tuvastada,

et

Kaitseministeerium

on

vaikimisi

(tegevusetusega) kooskõlastanud Varja tuulikupargi eelprojekti, mille Adepte Energy OÜ esitas

Kaitseministeeriumile kooskõlastamiseks 21.07.2014 (korduv taotlus 22.12.2014).

Lennundusseaduse (LennS) § 35 lg 61 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 16 lg 2 koos

tõlgendamisel võib lugeda, et kuna Kaitseministeerium ei ole kooskõlastustaotlusele tähtaegselt

vastuväiteid esitanud, on ta ehitusprojekti vaikimisi kooskõlastanud.

Kui vastustaja kooskõlastamata jätmine on olnud õigusvastane, siis tuleb ehitusloa

väljaandmisel lugeda kooskõlastus antuks. Ehitusprojekti kooskõlastamata jätmine oli

3-15-1914

3(18)

materiaalselt õigusvastane. Kohalik omavalitsusüksus oleks pidanud loa välja andma, kui

kooskõlastav organ on õigusvastaselt jätnud kooskõlastuse andmata (menetluse ajal kehtinud

ehitusseaduse redaktsiooni § 23 lg 1). Seevastu venitas vastustaja menetlusega nii kaua, kui

jõustus praegu kehtiv ehitusseadustik (EhS), mille § 120 lg 1 näeb ette, et ilma

Kaitseministeeriumi kooskõlastuseta ei või tuulikupargi ehitusluba välja anda. EhS § 120 lg 4

alusel vastu võetud rakendusmäärusega on Varja tuulikupargile (nagu paljudele teistele

tuuleparkidele) ehitusloa väljastamise võimalus kaotatud. Selliselt kaebajate õiguste piiramine

on vastuolus hea halduse põhimõtte, põhiseaduse (PS) § 10 ja mitmete teiste põhimõtetega (PS

§-d 31, 32).

Vastustaja tegevus ehitusprojekti kooskõlastamata jätmisel oli õigusvastane ka kooskõlastamata

jätmiseks õigusliku aluse puudumise tõttu. LennS § 35 lg 61 kuni 30.06.2015 kehtinud

redaktsioon ei sätestanud kooskõlastuse andmata jätmise või andmise tingimusi ega sisustanud

neid. Tegemist on pädevusnormiga. LennS § 35 lg 61 ei saa seega olla vastustaja tegevuse

õiguslik alus. Kaitseministeeriumi põhimääruse § 6 ei saa olla volitusnormiks, sest ei sätesta

tingimusi, millal tuleks kooskõlastus anda, vaid määratleb abstraktselt Kaitseministeeriumi

valitsemisala. Seega ei nähtu 30.06.2015 otsusest, milline õigusakt on selle aluseks.

Õiguslik alus ei saa tuleneda salajastest dokumentidest. Radari kattealale kehtestatud nõuete

osas viitab vastustaja NATO dokumentidele, mis pole seadused ja neid ei ole seadusega

ratifitseeritud. NATO dokumentide alusel ei saa isikute õigusi piirata ning need ei saa olla

haldusaktide ega toimingute õiguslikuks aluseks. Selliseks õiguslikuks aluseks ei saa olla ka

Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkiri nr 327-K, sest tegemist pole õigusnormi (üldnormi),

vaid üksikaktiga. Lisaks pole käskkiri avalikustatud, mistõttu ei saa see olla suunatud

kolmandatele isikutele. Seega on tegemist haldusorgani siseaktiga, mis ei saa olla siduv

kolmandatele osapooltele (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-77-14, p 18), samuti neile kehtestatud

piirangute aluseks.

Pärast otsuse tegemist on vastustaja muutnud õigusakte selliselt, et tal oleks tuulikuparkidele

kooskõlastuse andmisest keeldumiseks õiguslik alus. Sellega möönab vastustaja, et seni tal

vastav õiguslik alus puudus. Kui kriteeriumid, millest lähtudes otsustada tuuleparkide

kooskõlastamise üle, tuli kehtestada alles 01.07.2015, mil jõustus kaitseministri määrus

„Riigikaitseliste ehitiste töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed

riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta“, siis ilmselgelt ei eksisteerinud neid

kooskõlastusmenetluse ajal ja vastustaja oli sellest teadlik.

Sõltumata LennS § 35 lg-st 61 pidi Kaitseministeerium lähtuma mingitest kriteeriumidest, s.o.

arvväärtustest, mis kirjeldaksid tuulepargi lubatud ja keelatud mõju riigikaitselistele ehitistele.

Vastustaja selliseid kriteeriume selgitanud ei ole, mistõttu pole tema tegevus kontrollitav.

Tuulikupargi rajamist võiks keelata siis, kui sellega kaasnevad negatiivsed mõjud ületavad

mingit lävendit, mis on seatud, kaaludes erinevaid era- ja avalikke huve. Kaitseministeerium ei

ole selgitanud, milline see lävend on. Kaebajatel ei ole võimalik tõendada, et Varja tuulepark ei

avalda Kellavere radarile liigset mõju, kuni pole selge, milline mõju on lubatav. Vastustaja

seisukoht mõjutuste lubatavuse osas on olnud haldus- ja kohtumenetluses vastuoluline.

Haldusmenetluses

on

vastustaja

läbivalt

viidanud

mõjude

vähendamisele,

kuid

kohtumenetluses on asunud ootamatult viitama vajadusele mõjud täielikult välistada (st

nulltolerants mõjude suhtes).

Vastustaja on ehitusprojekti kooskõlastamata jätmisel kasutanud diskretsiooniõigust valesti ja

jätnud arvestamata olulised asjaolud. Nii on vastustaja jätnud sisuliselt tähelepanuta kaebajate

esitatud TTÜ Küberneetika Instituudi analüüsid. Samas on Kaitseministeerium lähtunud asjasse

puutumatust Kaitseväe

04.07.2011 analüüsist

„Varja tuulikupargi võimalik mõju

3-15-1914

4(18)

õhuseireradarile TPS-77“, mis on seitse aastat vana ja koostati enne kooskõlastuse andmist.

Pärast selle analüüsi koostamist on vastustaja andnud kooskõlastuse Varja tuulepargi

planeeringule, kusjuures tingimusteta on kooskõlastatud tuulikute arv, koordinaadid ja kõrgus.

Seega ei saanud sama analüüs kooskõlastusmenetluse raames anda alust teistsugusele

järeldusele. Vastustaja on otsuses rõhutanud, et lähtub Varja tuulikupargile kooskõlastuse

andmisel ainult riigikaitselistest kaalutlustest. Vastustaja on jätnud kaalumata era- ja avaliku

huvi. Tegemist on diskretsiooniveaga, mida ei ole võimalik parandada halduskohtumenetluse

käigus.

Kaitseministeeriumi tegevus on olnud vastuoluline ja rikutud on hea halduse põhimõtet.

Vastustaja on varasemalt nõustunud nii TTÜ Küberneetika Instituudi analüüsi kui ka Varja

tuulepargi eelprojektiga. AS Raisner edastas 26.11.2013 Kaitseministeeriumile Varja

(Lüganuse) tuulikupargi paigutuste võrdleva analüüsi. Kaitseministeeriumi esindaja AI

29.01.2014 e-kirjas anti seejärel tingimuslik nõusolek tuulepargi rajamiseks. Kaebajad on kõik

nimetatud kirjas välja toodud tingimused täitnud, kuid vastustaja keeldus sellest hoolimata

kooskõlastust andmast. LennS § 35 lg 61 kolmanda lause sõnastus toetab kaebajate tõlgendust,

et kooskõlastus on Kaitseministeeriumi poolt juba antud. Olukorras, kus Kaitseministeerium

andis AI isikus 29.01.2014 lõplikult tingimused, mille esinemisel ta ehitusprojekti

kooskõlastab, on juba see kiri ise materiaalselt käsitatav ehitusprojekti kooskõlastusena. Kui

riik on näinud LennS § 35 lg-ga 61 ette tuulepargi ehitamiseks (st põhiõiguste piiranguna)

vajaduse hankida kooskõlastus Kaitseministeeriumilt, siis vastustaja peab selle andmise

otsustama ning ta ei või sellest ilma seadusest tuleneva aluseta keelduda. Olukorras, kus

vastustaja aktsepteeritud praktika kohaselt pidi kooskõlastuse hankima kaebaja, aga mitte teine

haldusorgan, peaks rakenduma seaduse üldine loogika (HMS § 16 lg 2), et tähtajaks

mittevastamisel loetakse kooskõlastus antuks.

Vastustaja pole kunagi selgelt öelnud, millal julgeolekuoht nii palju muutus, et enam Varja

tuulikuparki ei võinud rajada. Ka AI 25.01.2012 presentatsioonist (lk 7) nähtub, et Varja

tuulepargi

asukoht

Ida-Virumaal

oli

juba

2012.

a

jaanuaris

identifitseeritud

konfliktipiirkonnana. Sellest hoolimata on vastustaja andnud lubadusi, millega on kaebajatele

tekitatud ootus, et Varja tuulepark kooskõlastatakse. Kaebaja on neid seisukohti arvestades

teinud kulutusi ja saanud õigusvastase keeldumise tagajärjel kahju.

Põhjendamatu on väide, justkui oleks julgeolekuolukorra muutumine põhjus, miks kohelda

Varja tuuleparki erinevalt Aidu ja Purtse I tuuleparkidest. Väidetavad NATO reeglid, millele

vastustaja tugineb, on Eestile kehtinud alates NATO-ga liitumisest. Otsuses ei ole põhjendatud

ega viidatud, millal julgeolekuolukord muutus, millest järeldub riigi julgeolekuolukorra

muutumine ning mis on vastava muutuse määr. Isegi kui julgeolekuolukord on halvenenud järk-

järgult, peaks vastustaja olema võimeline esitama konkreetsed argumendid ja tõendid, miks just

konkreetses haldusmenetluses senist praktikat muudeti. Varja, Aburi, Aidu ning Purtse I

tuulepargid on võrreldavad rajatised, mis on väga sarnases asukohas, sarnaste mõõtmete ning

omadustega, avaldaksid sarnast mõju Kellavere radarile ning mida kooskõlastati

Kaitseministeeriumiga peaaegu samal ajal sarnases planeerimissituatsioonis. Nimetatud

tuuleparkide rajajad moodustavad võrreldava grupi, keda tuleb kohelda võrdselt.

Julgeolekuolukord ei saa olla muutunud neist vaid ühe suhtes. Vastustaja on juba

haldusmenetluses seadnud Varja tuulepargi kooskõlastamiseks rangemaid tingimusi, kui seati

teiste tuuleparkide rajamisel. Ühegi võrreldava tuulikupargi puhul ei ole nõutud nii paljude

analüüside ja mudelite esitamist kui Varja puhul. Aburi, Aidu ning Purtse I tuuleparkidele

kooskõlastuste andmine kinnitab, et tuulikupark ei mõjuta radarit sellisel määral, et see kujutaks

ohtu radarile või julgeolekuohtu riigile. Varja tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamata jätmine

on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine.

3-15-1914

5(18)

Kaebajad ei tea tänaseni, milliseid andmeid vastustaja kooskõlastuse andmiseks vajada võib,

kuivõrd vastavate andmete nimekiri on konstantses muutumises. Vastustaja on valesti hinnanud

tõendeid ja eksinud faktide tuvastamisel. Kaitseministeerium on otsuse p-s 4 tuginenud esitatud

loetelule analüüsi väidetavatest puudustest. Kaebajad esitasid koos kaebusega TTÜ

Küberneetika Instituudi arendusjuhi VK selgitused väidetavatele puudustele. Vastustaja

esitatud Kaitseväe õhuseiredivisjoni ülema major HL vastus VK ekspertarvamusele ei ole

asjakohane. Selle koostamise aega arvestades on ilmselge, et nendest kaalutlustest ei lähtutud

toimingu tegemisel. Kaebajad ei pidanud tõendama mõjude puudumist Kellavere radarile. Siiski

on kaebajad haldusmenetluses kogutud tõenditest nähtuvalt seda teinud ning vastustajal puudub

mistahes alus ehitusprojekti kooskõlastusest keeldumiseks.

Kogutud tõendid kinnitavad, et just Kellaveres kasutatav radaritüüp TPS-77 on ülemaailmselt

tuntud kui tuulepargikindel radar. Seega on ebaõige vastustaja väide, et Varja tuulepargi

rajamise välistab oluline mõju Kellavere radarile. Seda kinnitavad ka radari tootja kodulehel

avaldatud andmed, mille kohaselt suudab TPS-77 avastada madalal lendavaid sihtmärke

tuulikuparkide ümbruses.

Kohustamiskaebus on asjakohane. Menetluse tulemusena ei ole tuvastatud ühtegi põhjust, mis

võiks õigustada kooskõlastuse mitteandmist. Seetõttu on tegemist kohtupraktikas käsitlemist

leidnud olukorraga, kus haldusorgani kaalutlusõigus on redutseerunud nullini (Riigikohtu

lahend nr 3-3-1-66-09, p 13). Et Kaitseministeeriumi diskretsiooniõigus on redutseerunud

nullini, paluvad kaebajad kohtul kohustada Kaitseministeeriumit kindla sisuga tegevuseks –

andma välja positiivne kooskõlastus Varja tuulepargi ehitusprojektile.

5. Kaitseministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kõik asjaolud, mida kohus saab käesoleva vaidluse lahendamisel arvesse võtta, peavad kitsalt

olema seotud kaebaja 09.01.2015 taotluse ning vaidlustatud 30.06.2015 otsusega, st jääma selle

perioodi sisse. Kaebajate 21.07.2014 taotluse osas on Kaitseministeerium otsuse teinud

12.11.2014 ning selle haldusmenetluse osas on Tallinna Halduskohus teinud haldusasjas 3-14-

53176 jõustunud lahendi.

Kaebajatel puudub õiguslik alus ja õiguspärane ootus nõuda ning saada vastustajalt

kooskõlastust 09.01.2015 taotlusega esitatud ehitusprojektile. Sellest, et kaebajad tahavad

äriplaani ellu viia, ei tulene vastustajale kohustust kaebajatele kooskõlastust anda. Ebaselge on,

kas kaebajad saavad üldse ise ehitusloa menetluse väliselt vastustajalt kooskõlastust taotleda,

kuivõrd tegemist on menetlustoiminguga, millel on reaalne tähendus vaid koos ehitusloa

menetlusega. Vastustaja kooskõlastus üksi ei anna kaebajatele õigust midagi püstitada.

Vastustaja ei ole tegevusetusega kaebajate 09.01.2015 lõplikult esitatud taotlust koos

ehitusprojektiga (eelprojekt) kooskõlastanud. Kaebajad on põhjendamatult samastanud

kooskõlastamiseks esitatud ehitusprojekti ja kooskõlastustaotluse. LennS § 35 lg 61 sätestab

vastustaja õiguse, mitte kohustuse, esitada ehitusprojektile vastuväiteid. LennS § 35 lg 61 ei

kehtesta ka kooskõlastustaotluse lahendamise tähtaega. Ehitusprojektile vastuväidete

esitamiseks sätestatud tähtaega ei saa samastada kooskõlastusmenetluse läbiviimise ajaga.

Kaebajate vastupidine seisukoht ei ole õiguslikult põhjendatud.

Kooskõlastusmenetluse kulg ning tulem sõltub peamiselt kaebajate enda tegevusest ning antud

sisendist. Nii näiteks esitas vastustaja 09.02.2015 (so 30 päeva pärast kaebajate poolt lõpliku

taotluse esitamist) kaebajatele otsuse eelnõu arvamuse andmiseks. Kaebajad ei vastanud sellele

mitmeid kuid. Seega ei sõltu kooskõlastusmenetluse läbiviimise aeg vaid vastustajast.

3-15-1914

6(18)

HMS § 16 lg-le 2 saab tugineda haldusorgan, kes peab lõplikult taotluse lahendama. Kaebajad

ei ole haldusorganid. HMS § 16 lg 2 kohaselt ei saa sellele tugineda taotluse esitanud isik suhtes

haldusorganiga, kes peab taotluse lõplikult lahendama. Kaebajad ei ole osutanud ühelegi

materiaalõiguse normile, mida vastustaja oleks kooskõlastustaotluse kooskõlastamata jätmisega

rikkunud. Kaebajad ei ole tõendanud, et nad üldse oleks kohaliku omavalitsuse poole ehitusloa

taotlusega pöördunud.

Väited venitamisest ja PS väidetavast rikkumisest on paljasõnalised ja sisustamata. LennS § 35

lg-s 61 osundatud 30-päevase tähtaja möödumine ei anna võimalust jaatada seda, et

kooskõlastust saaks lugeda antuks. Kaebajate käsitlus LennS § 35 lg-ga 61 seonduvast volitus-

ja pädevusnormist on asjatundmatu ja irrelevantne. Kaebajate väited sellest, et LennS § 35 lg

61 alusel ei saa vastustaja üldse teha kooskõlastusotsust, on vastuolulised, kuna kaebajad ise

taotlevad kõnealuse normi alusel tuvastada, et kooskõlastus on vastustaja poolt antud.

LennS ja HMS regulatsiooni kohaselt on kooskõlastuse andmine või andmata jätmine vastustaja

kaalutlusotsus. Vastustaja põhimääruse § 6 lg-st 1 koosmõjus §-ga 7 tuleneb, et vastustaja saab

ja peab oma tegevuses lähtuma riigikaitselistest kaalutlustest. Vaidlustatud otsuse p-s 1 on välja

toodud, et riigikaitse korraldamisel, elluviimisel ning rahvusvahelise kaitsealase koostöö

koordineerimisel tuleb kaaluda seda, kas Eesti Vabariigi territooriumil asuvad radarid on

töövõimelised ning radarikattepildiga tasemel, mille osas on kriteeriumid seatud otsuses

nimetatud NATO standardis ja dokumendis ning Kaitseväe juhataja käskkirjas. Vastustaja

ülesandeks on tagada Eesti Vabariigi ja lähiregioonis oleva NATO välispiiri julgeolek. Seega

on otsuses selle õiguslikke aluseid käsitletud üksikasjalikult ning maksimaalses võimalikus

ulatuses, lähtuvalt nende avalikustamise piirangutest.

Ebaõige on kaebajate väide, et vastustaja ei saanud kooskõlastusmenetluses tugineda salastatud

teabele. Põhja-Atlandi leping paneb Eesti Vabariigile kohustuse omada võimekust

välisrünnakute tõrjumiseks nii oma territooriumi kui ka Põhja-Atlandi piirkonna kaitseks.

Radarid, olles osa NATO ühtsest integreeritud õhu- ja raketikaitsesüsteemist, on selliste

kohustuste täitmisel üheks olulisemaks vahendiks. Välissuhtlemisseaduse (VäSS) § 23 lg 1

kohaselt tuleb välislepingu täitmine tagada täitevvõimu poolt. Vastustaja on täitevvõimu osa

ning tal on kohustus tagada Põhja-Atlandi lepingu täitmist. Eesti Vabariik on kohustatud täitma

ka standardeid, juhiseid ning dokumente, mis on vastu võetud või antud Põhja-Atlandi lepingu

alusel. Seega ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et vastutajal on õigus, aga ennekõike

kohustus, juhinduda otsuses viidatud salastatud teabest.

Kaitseministri 26.06.2015 määruse „Riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute

ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta“ (jõustus

01.07.2015) vastuvõtmise faktist ning selle seletuskirjast ei saa järeldada, et enne 01.07.2015 ei

eksisteerinud riigi huvide kaitsmiseks kehtestatud üheselt mõistetavaid kriteeriume seonduvalt

radarite töövõimega ning kattealaga. Otsuse aluseks olevad dokumendid olid olemas otsuse

tegemise ajal ja on ka praegu kehtivad ning neist tuleb juhinduda. Vastavalt määruse

seletuskirjale on selles sätestatud riigikaitseliste ehitiste töövõime kriteeriumide avalik osa.

Seletuskirjas on viidatud täpselt samadele NATO standardile ning dokumendile ja Kaitseväe

juhataja käskkirjale, millele tuginevalt vastustaja on teinud vaidlustatud otsuse. Seejuures on

selgitatud, et nõuded radari kattealale tulenevad just nimetatud dokumentidest. Vastustaja

tegevus kooskõlastamisel on kontrollitav.

Vastustaja on korduvalt kaebajatele selgitanud, et jätab tuuleparkide ehitusprojektid

kooskõlastamata, kui ei ole leitud piisavalt lahendusi tuulepargi mõjude vähendamiseks ja

tagatud piisav radarkattepildi kvaliteet ning radari töövõime. Varja tuulikupargi

teemaplaneeringu tingimuslikus kooskõlastuses on vastustaja mh selgitanud, et eelnevalt

3-15-1914

7(18)

nimetatud tingimuste täitmiseks võib vähendada tuulikute kõrgust, arvu, muuta asukohta jne.

Vastustaja ei saa kaebajatele ette kirjutada tingimusi, millele tuulikud vastama peavad.

Vastustaja on otsuses selgitanud, et mõju radarisüsteemi kaugvaatlusfunktsioonile peab

puuduma, kuna mis tahes mõjutus ei ole lubatud. Samuti on viitega Õhuväe õhuseiredivisjoni

29.06.2015 analüüsile selgitatud, et arvestades planeeritava tuulikupargi asukohta, ei ole

riigikaitselistel kaalutlustel lubatud Kellavere radari töövõime vähenemine mistahes ulatuses.

Fakt, kas tuulikupark omab negatiivset mõju radarile, selgub kaebajate poolt vastustajale antud

algandmete alusel teostatavast analüüsist, mis tuvastab, kas NATO standardist ja dokumendist

ning Kaitseväe juhataja käskkirjast tulenevaid nõudeid on võimalik täita.

Vastustaja ei ole rikkunud põhjendamis- ja selgitamiskohustust. Kaebajatele on alates

tuulepargi teemaplaneeringu tingimuslikust kooskõlastusest (24.10.2011) teada vastustaja

lähtekohad ja positsioon (tuuleparki pigem püstitada ei saa) kooskõlastusmenetluses. Varja

tuulikupargiga seonduvalt on vastustaja läbiv ja muutumatu seisukoht olnud see, et tagatud peab

olema piisav radarkattepildi kvaliteet ja radari töövõime. Vastustaja ei ole oma lähtekohti

kooskõlastusmenetlusega seonduvalt haldusmenetluses ega kohtumenetluses muutnud.

Vastustaja ei ole kunagi lähtunud vaid sellest, et tuulepargi mõju radarile tuleb vähendada.

Kaebajate etteheide kaalutlusõiguse teostamise ebaõigsusest on paljasõnaline. Sisutud on

kaebajate etteheited hea halduse põhimõtte rikkumisest. Vastustaja ei ole kunagi nõustunud

Varja tuulepargi eelprojektiga ja TTÜ Küberneetika Instituudi konkretiseerimata analüüsiga.

Kindlasti ei anna väidetav nõustumine alust nõuda vastustajalt kooskõlastust ehitusprojektile

(eelprojekt). Kaebajad on 13.01.2014 e-kirjast teinud meelevaldseid järeldusi. Asjaolu, et

Kaitsevägi on analüüsi iseenesest pidanud kvaliteedilt heaks ning järeldusi õigeks, ei tähenda

seda, et vastustaja oleks pidanud kaebajatele andma positiivse kooskõlastusotsustuse. Viidatud

e-kiri ei seondu praeguses asjas vaidlustatud otsusega. Samuti pärineb see ajast, mil kaebajad

ei olnud esitanud kooskõlastustaotlust ehitusprojekti kooskõlastamiseks. Seega ei saanud e-

kirjast kaebajatele tuleneda õiguspärast ootust, mis õigustaks kaebajatel investeeringute

tegemist. Kirjast ei ole võimalik teha järeldust, et kaebajatel on reaalselt võimalik tuuleparki

püstitada ja kasutada. Lisaks ei omanud kirja koostaja pädevust kaebajatele mis tahes lubadusi

anda (mida ei ole ka tehtud). Kirjas on üksnes selgitatud, et haldusmenetlusega saab alustada ja

menetluses tuleb välja selgitada, kas tuulikupargi rajamine on üldse võimalik.

Teemaplaneering ei anna isikule õigust midagi rajada. Teemaplaneeringu tingimuslikus

kooskõlastuses avaldas vastustaja selgelt, et tal on õigus jätta tuulikute ehitusprojektid

kooskõlastamata, kui ei ole leitud piisavalt lahendusi tuulikupargi mõjude vähendamiseks ja

tagatud piisav radarikattepildi kvaliteet ning radari töövõime.

Vastustaja ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Julgeolekuolukorra muutus on

tõendatud vastustaja 17.06.2016 menetlusdokumendi lisaga 1. Erinevate tuulikuparkide

loetlemisega, mille üks või teine etapp on saanud vastustajalt kooskõlastuse, ei ole võimalik

võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist tõendada. Kaebajate nimetatud tuulepargid ei ole

võrreldavad ei tehnilistest parameetritest, asukohtadest ega kooskõlastusetappidest lähtuvalt.

Lisaks ei ole ühegi võrreldud tuulikupargi asukoht suhtes radariga võrreldav.

Võttes arvesse, et kaebajatel ei ole juurdepääsu kogu asjakohasele teabele, ei ole kaebajate

väited seonduvalt tõendamiskoormuse jaotuse ja tõendite hindamisega tõsiseltvõetavad.

Kaebajatel puuduvad andmed ja teadmised väitmaks, et tuulikupargi mõju Kellavere radarile ei

ole oluline. Kaebajad tuginevad n-ö avalikele andmetele, mis ei kajasta tegelikku olukorda.

6. Tallinna Halduskohus jättis 13.12.2019 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

3-15-1914

8(18)

Kaebajad

tuginevad

alternatiivse

nõude

(tuvastada,

et

Kaitseministeerium

on

tegevusetusega/vaikimisi kooskõlastanud Varja tuulikupargi eelprojekti) esitamisel õiguslikule

argumentatsioonile, mille kohaselt tuleb LennS § 35 lg-t 61 tõlgendada nii, et selles näidatud

30-päevase tähtaja möödumisel taotluse menetlusse võtmisest loetakse kooskõlastus antuks.

Analoogia kasutamine sel ajal kehtinud planeerimisseaduse § 17 lg-s 5 sätestatuga ei ole

õigustatud. Kooskõlastamismenetlus toimus väljaspool tavapärast planeerimise või ehitusloa

väljastamise menetlust, mistõttu ei osale menetluses teist haldusorganit, kellele on kooskõlastus

suunatud. Toimingu saab lugeda tehtuks tegevusetusega ainult siis, kui see on otse seaduses nii

ette nähtud. LennS ei näe ette, et arvamuse avaldamisega hilinemise või venitamise korral üle

30 päeva loetakse kooskõlastus antuks, mistõttu kaebajate väidetavat õiguslikku tagajärge ei ole

saabunud.

Kooskõlastusmenetlus on haldusmenetluse eriliik (HMS § 16), mille käigus haldusorgan,

lahendades tema poole pöördunud isiku taotlust, küsib seadusest või muust õigusaktist

tulenevalt teise haldusorgani kooskõlastust või arvamust, määrates vastamise tähtaja.

Käesoleval juhul on tegemist tavalisest kooskõlastusmenetlusest erineva olukorraga, sest

kaebajad ei ole algatanud haldusmenetlust, mille raames kooskõlastusmenetlus tuleks läbi viia.

Põhimõtteliselt ei ole selline olukord seadusega välistatud, sest HMS § 16 lg 1 teine lause

võimaldab põhihaldusmenetluse taotlejal ise korraldada kooskõlastuse või arvamuse saamise,

kui see on menetluse kiiruse ja ökonoomia huvides vajalik.

Praegusel juhul on kooskõlastuse taotlemise õiguslikuks aluseks LennS § 35 lg 61. Normi

eesmärk oli seaduseelnõu seletuskirjast tulenevalt saavutada olukord, kus ilma eelneva

kooskõlastuseta ei kinnitataks tuulegeneraatorite ja tuuleparkide ehitusõigust määravaid ja

andvaid detailplaneeringuid ja ehitusprojekte, mis võivad segada raadionavigatsiooniseadmete

ja radarite tööd. Koos uute planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku jõustumisega 01.07.2015

jõustunud muudatusega selgitas seadusandja, et „Kaitseministeeriumiga kooskõlastamisel

lähtutakse planeerimisseaduses või ehitusseadustikus sätestatud alustest“. Muudatus jõustus

pärast vaidlustatud 30.06.2015 otsuse tegemist. Detailplaneeringute ja ehituslubade menetluses

on praktikas tavapärane, et nende väljaandmiseks vajalike kooskõlastuste hankimisega seotud

praktilised tegevused viib läbi planeeringut või ehitusluba taotlev eraisik või tema esindajaks

olev eraõiguslik planeerimisspetsialist või arhitekt selleks kohalikult omavalitsuselt saadud

volitust kasutades. Kooskõlastuse andmine on menetlustoiming. Asjaolu, et seadusandja ei

pidanud LennS § 35 lg 61 sõnastamisel silmas põhimenetlusele eelneva eraldiseisva ja lõpliku

eelhaldusakti andmist kooskõlastuse vormis, kinnitab ka kõigis muudatustes läbivalt kasutatud

sõnastus, mille kohaselt kooskõlastaja võib esitada „põhjendatud vastuväiteid“ planeeringule

või ehitusprojektile. Selline sõnastus näitab üheselt, et lõplik otsustamine planeeringu

kehtestamise või ehitusloa väljastamise osas on jäetud vastava haldusmenetluse läbiviijale,

mitte kooskõlastuse andjale. See tähendab, et teostatud menetlustoimingute vaidlustamine on

vastavalt seadusele ja kohtupraktikale võimalik ainult siis, kui need mõjutavad iseseisvalt

kaebaja õigusi, sõltumata lõplikust haldusaktist, või kahjustavad kaebaja õigusi, määrates ära

kaebajale ebasoodsalt lõpliku haldusakti sisu või tehes selle andmise võimatuks.

Kaebajad on taotlenud kooskõlastust tuulepargi ehitusprojektile väljaspool ehitusloa taotlemise

menetlust. Iseenesest ei ole see välistatud, kuid sellisel juhul on sisuliselt tegemist menetlusega,

mis toimub väljaspool põhimenetlust läbi viiva haldusorgani kontrolli. Kaebajatel ei olnud

õiguslikku takistust esitada seaduse kohaselt ehitusprojekt koos taotlusega ehitusloa

väljastamiseks kohalikule omavalitsusele ja saada viimaselt seaduses sätestatud korras otsus

ehitusloa väljastamiseks või sellest keeldumiseks. Kohalikul omavalitsusel tulnuks sellisel juhul

läbi viia haldusmenetlus, mille raames tulnuks kooskõlastada ehitusloa taotlemisel esitatud

ehitusprojekt seaduses ette nähtud haldusorganitega ehk praegusel juhul vastustajaga. Kaebajad

3-15-1914

9(18)

ehitusloa taotlust esitanud ei ole, mistõttu ei saa nad väita, et nende õigusi oleks rikutud seoses

ehitusloa taotlemise menetlusega.

Vastustaja ei ole olnud õigusvastases viivituses kooskõlastuse andmise üle otsustamisel. 45-

päevane viivitust lõpliku seisukoha vormistamisel võib pidada liiga pikaks, kuid kaebajad ei

astunud oma õiguste kaitseks sel ajaperioodil täiendavaid samme ega esitanud ka

põhihaldusmenetluse algatamise taotlust. Nagu öeldud, ei näe LennS § 35 lg 61 ette, et 30-

päevase tähtaja ületamisel loetakse kooskõlastus antuks. Vaidlusaluse otsuse andmise ajal

kehtinud planeerimisseaduse (PlanS v.r) § 17 lg 4 sätestas, et juhul, kui kooskõlastamisel ei

viidata vastuolule seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusaktile või planeeringule, loetakse

planeering kooskõlastatuks.

Vaidlustatud 30.06.2015 otsus tugineb asjakohastele õiguslikele alustele ja dokumentidele.

Kaitseministeeriumi põhimääruse § 6 lg-st 1 koosmõjus §-ga 7 tuleneb, et Kaitseministeerium

peab oma tegevuses ja kooskõlastuse andmisel lähtuma riigikaitselistest kaalutlustest.

Vaidlustatud otsuse p-s 1 on õigesti ja arusaadavalt välja toodud, et riigikaitse korraldamisel,

elluviimisel ning rahvusvahelise kaitsealase koostöö koordineerimisel tuleb kaaluda seda, kas

Eesti Vabariigi territooriumil asuvad radarid on töövõimelised ning radarikattepildiga tasemel,

mille osas on kriteeriumid seatud otsuses nimetatud NATO 30.05.2007 standardiga nr DI

(ADAM-ADS)(2007) 33 „Air Surveillance Analysis Baltic States radar Coverage“ (NATO

konfidentsiaalne), NATO dokumendiga „Final Decision on MC 507, Concept for Air

Surveillance“ 07 January 2005 nr MC 507 (NATO piiratud) ja Kaitseväe juhataja 25.02.2009

käskkirjaga nr 327-K „Õhuseire radarkatte rahvuslikud miinimumnõuded Eesti Kaitseväele“

koos lisadega (konfidentsiaalne). Nendest tulenevad selged ja üheselt arusaadavad nõuded

radari kattealale ja radarkatte kvaliteedile ning otsuses on selle õiguslikke aluseid käsitletud

üksikasjalikult ning maksimaalses võimalikus ulatuses lähtuvalt nende avalikustamise

piirangutest. Ülalnimetatud õigusaktid lõid sõltumata kaitseministri 26.06.2015 määruse

„Riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed

riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta“ (jõustus 01.07.2015) vastuvõtmise

faktist

ja

selle

seletuskirjast,

piisava

õigusliku

aluse

riigi

huvide

kaitsmiseks

kooskõlastamismenetluses ning kehtestasid üheselt mõistetavad ja kohustuslikud kriteeriumid

seonduvalt radarite töövõimega ning kattealaga. Need täitmiseks kohustuslikud õigusaktid olid

olemas juba vaidlustatud otsuse tegemise ajal ja on ka praegu kehtivad. Kaitseministri määruses

on sätestatud kriteeriumid, mida Kaitseministeerium peab järgima selleks, et NATO standardit

ning dokumenti ja Kaitseväe juhataja käskkirjast tulenevaid nõuded täita. Seega ei ole määruse

regulatsiooni osas tegemist millegi uuega, sest nimetatud standardi ja dokumendi järgimiseks

vajalikud kriteeriumid on olemas olnud kogu aeg alates nende jõustamisest.

Eesti Vabariik on Põhja-Atlandi lepinguga ühinenud. VäSS § 23 lg 1 kohaselt tuleb välislepingu

täitmine tagada täitevvõimu poolt ja seoses Põhja-Atlandi lepinguga eelkõige oma

valitsemisalast tulenevalt Kaitseministeeriumi poolt. PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt tuleb siseriikliku

regulatsiooni vastuolu korral välislepinguga või vastava regulatsiooni puudumisel kohaldada

välislepingu sätteid. Seega on Eesti Vabariigil kohustus täita Põhja-Atlandi lepingut. Sellest

tulenevalt on Eesti Vabariik kohustatud täitma standardeid, juhiseid ja dokumente, mis on vastu

võetud või antud Põhja-Atlandi lepingu alusel. Järelikult on vastustajal nii õigus kui kohustus

juhinduda otsuses viidatud salastatud teabest. PS § 3 lg 2 käsitleb ainult seaduseid, mis peavad

olema avaldatud, et nad oleks siduvad. Arvestades, et igapäevases riigielus vajavad

reguleerimist ka paljud küsimused, mille avalik reguleerimine kahjustaks paratamatult nii

avalikustatava tehnilise teabega seotult näiteks riigikaitse huve, on loomulik, et teatud

regulatsioonid ei kuulu avalikustamisele ja nendega saavad tutvuda ainult vastavat

ligipääsuluba omavad isikud. See aga ei tähenda, et vajadusel puuduks võimalus neis

regulatsioonides sisalduva kontrollimiseks.

3-15-1914

10(18)

Otsuses nimetatud piiratud juurdepääsuga dokumentidest tuleneb otseselt kohustus tagada

maksimaalne radarite katteala otsenähtavuse puhul ja kõikide neis defineeritud sihtmärkide

pidev avastamise võimekus. Sellest tulenevalt on sisutud kõik kaebajate väited, mis puudutavad

radarkatte häiringu vähendamist tuulikute paigutusega. Vaidlust ei ole, et kavandatav Varja

tuulepark häiris otsuse tegemise ajal nähtuvalt kaebajate esitatud TTÜ Küberneetika Instituudi

analüüsist teatud ulatuses radarite tööd ja ei anna võimalust tagada kogu ettenähtud õhuruumi

jälgimist. Vaidlustatud otsuse õiguslikest alustest ja tuulikutega seotud mõjude analüüsist

nähtub üheselt, et väljapakutud ehitusprojekti järgi tuulepargi püstitamisel ei ole võimalik täita

Eesti riigile kohustuslikke riigikaitselisi radarkatte nõudeid. Sellest tulenevalt on vastustaja

õiguspäraselt keeldunud kooskõlastuse andmisest, sest tal puudus võimalus teistmoodi

otsustamiseks.

Eeltoodu tõttu ei oma vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel tähendust küsimus, kas

tõesed on kaebajate väited, et neid on kooskõlastuse mitteandmisega koheldud ebavõrdselt,

võrreldes teiste tuuleparkide arendajatega samas piirkonnas. Juhul, kui teistele tuuleparkide

arendajatele on isegi antud sarnastel tingimustel ehituslube, ei loo see õiguslikku alust

kaebajatele kooskõlastuse andmiseks. Haldusmenetluses on tunnustatud põhimõte, et isegi

pikaaegse õigusvastase halduspraktika muutmine õiguspäraseks ei saa kahjustada kellegi

õiguspärast ootust ega seaduslikke huve. Tunnistajana ütlusi andnud MK on selgitanud, et

halduspraktika rangemaks muutumine oli mh seotud Venemaa tegevusest põhjustatud

julgeolekuolukorra muutumisega Läänemere regioonis, kusjuures eraldi toodi välja just

radarkatte kvaliteedi tagamise kohustusega otseselt seotud sagenenud mittetöötava

responderiga Vene sõjalennukite lennud Eesti õhuruumi lähedal.

Hea haldusega täielikult kooskõlas olevaks ei saa pidada vastustaja korduvaid nõudeid

täiendada kaebajate poolt esitatud TTÜ Küberneetika Instituudi koostatud ekspertiisi. Juba

nähtuvalt selle esimesest versioonist võis üheselt järeldada, et kavandataval kujul on tuulepargil,

sõltumata väljapakutud mõjude vähendamise meetmetest, selge negatiivne mõju radarikatte

kvaliteedile, mida ei olnud võimalik kavandatavate tuulikute kõrguste juures vältida. Sellises

olukorras oleks olnud korrektsem kaebajatele täiendavate menetluskulude tekitamise asemel

koheselt keelduda kooskõlastuse andmisest. Ka erinevate vastustaja ametnike poolt väidetavalt

korduvalt antud lubadused tuulepargi ehitusprojekti kooskõlastamiseks ei näita vastustaja

asjaajamist kõige paremas valguses. On usutav, et ametnike ja arendajate omavahelistes

vestlustes võis esineda olukordi, kus ametnike poolt saadetud sõnumeid võis mitmeti

tõlgendada. Samas valdavas enamikus kohtusse esitatud tõenditest selliste selgete lubaduste

andmist ei nähtu. Ainukeseks dokumendiks, mille puhul võib taolise lubaduse andmist välja

lugeda, on AI 29.01.2014 e-mail RS-le. Samas jääb see aega, kus kaebajate taotlusi

ehitusprojekti kooskõlastamiseks veel menetlusse ei olnud esitatud. Seetõttu ei oma e-kiri asja

lahendamisel tähtsust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Adepte Energy OÜ ja AS Raisner paluvad 13.01.2020 apellatsioonkaebuses (täiendatud

05.08.2020) tühistada Tallinna Halduskohtu 13.12.2019 otsus ja teha asjas uus otsus, millega

rahuldada kaebus. Kaebajad paluvad mõista vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulud

ja jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

Ebaõige on kohtu seisukoht, et kooskõlastuse andmisest keeldumine oli õiguspärane.

Vastustajal ei olnud seadusest tulenevaid kriteeriume, mille alusel oleks saanud kaebaja

tegevust piirata.

3-15-1914

11(18)

Kooskõlastamisest

keeldumist

ei

õigusta

väidetavalt

muutunud

julgeolekuolukord.

Julgeolekuolukorra muutumine ei oleks saanud kaasa tuua NATO regulatsioonide muutumist,

sest need on kehtestatud enne julgeolekuolukorra muutumist (vastavalt 2005. ja 2007. a-l). Kui

muutunud on aga pelgalt halduspraktika, siis tulnuks julgeolekuolukorra muutumist arvesse

võtta ka võrreldavate tuuleparkide rajamise kooskõlastamisel. Seda ei tehtud. Seetõttu on

tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Kuna vastustaja ise ei omanud konkreetset

arusaama sellest, millal julgeolekuolukord muutus, ei saa sellega seostada ka vastustaja praktika

muutumist. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta on julgeolekuolukorra muutumise lugenud

üldteada asjaoluks (HKMS § 165 lg 1 p 3 rikkumine). Kohus tugines julgeolekuolukorra

muutumise väite tõendatuks lugemisel ka Riigikogu riigikaitsekomisjoni raportile „NATO

heidutus Läänemere piirkonnas: hetkeseis ja perspektiivid“. Dokument on koostatud 2016. a-l,

s.t pärast praeguses asjas käsitletavaid sündmusi ega ole asjakohane. Isegi kui

julgeolekuolukord on halvenenud järk-järgult, peaks vastustaja olema võimeline esitama

konkreetsed argumendid ja tõendid, miks just konkreetses haldusmenetluses senist praktikat

muudeti. Seda ei ole tehtud. Kaebaja ei nõustu kohtu väitega, et varasematele tuuleparkidele

(Aidu, Purtse I) loa andmine oli õigusvastane halduspraktika. Isegi kui see nii oleks, ei selgita

see seda, miks ei ole kohus kaalunud kaebaja õiguste rikkumist võrreldes hilisemate, nt Aseriaru

II tuulepargiga. Kuigi kohus tuvastas, et Kellavere radari töövõimet ei tohi tuulepark pärast

julgeolekuolukorra muutumist vähendada, on vastutaja nii enne kui pärast Varja tuulepargi

keelamist teiste tuuleparkide tuulikute püstitamist lubanud. See on vastuolus võrdse kohtlemise

põhimõttega.

Vastustaja on enda tegevusetusega Varja tuulikupargile kooskõlastuse andnud. Kooskõlastuse

andmise menetluslikud nõuded ja kooskõlastuse tulemus ei saa sõltuda sellest, kas kooskõlastus

antakse teisele organile või otse huvitatud isikule. Kohus on ka ise nõustunud, et kooskõlastust

võis haldusorgani asemel taotleda ka huvitatud isik. Nõustuda ei saa sellega, et kooskõlastust ei

saa lugeda antuks seetõttu, et seda pole LennS-s selliselt sätestatud. LennS § 35 lg-s 61

sätestatud 30-päevase tähtaja määramise mõte saab olla üksnes see, et kooskõlastuse küsija saab

lähtuda sellest, et kui haldusorganil on mingid põhjendatud vastuväited, siis esitatakse need 30

päeva jooksul. Kui haldusorgan ei jõua selle aja jooksul taotlust läbi vaadata, siis on tal võimalus

tähtaega pikendada (HMS § 16 lg 2). Kui seda ei tehta, ei tähenda see, et kooskõlastuse küsija

peaks jääma teadmata ajaks ootama. Asjakohatu on kohtu järeldus, et kuna LennS ei näe ette

tegevusetusega kooskõlastuse andmist, siis seda ei saagi olla. HMS § 16 lg 2 mõte on luua

taotluse menetluses sama olukord, mis oleks siis, kui kooskõlastav haldusorgan oleks andnud

positiivse kooskõlastuse. Norm kehtib ka LennS § 35 lg 61 alusel ehitusprojekti

kooskõlastamisel. LennS § 35 lg 61 ja HMS § 16 lg 2 alusel tuleb lugeda, et kuna vastustaja

kooskõlastamise taotlusele vastuväiteid tähtaegselt ei esitanud, on ta ehitusprojekti nii

21.08.2014 kui 22.01.2015 (või 15.06.2015) vaikimisi kooskõlastanud.

Kohtu järeldused negatiivse kooskõlastuse siduvuse osas on ebaselged ja vastuolulised. On

selge, et negatiivse kooskõlastuse puhul ei ole kaebajal võimalik ehitusluba saada. Vastustaja

ja kohus on eitanud, et oleks üldse võimalik arvestada, kui suur on tuuliku mõju radarile ehk

välistanud igasuguse kaalumise. Tekkida võib olukord, kus mõju radarile on marginaalne (nagu

käesoleval

juhul),

aga

vastustaja

kooskõlastuse

andmisest

keeldumine

välistab

ebaproportsionaalse meetmena siiski tuulepargi rajamise täielikult. Kuna kohalikule

omavalitsusele ei avaldata riigisaladuseks olevat teavet kooskõlastamata jätmise põhjuste kohta,

siis ei ole võimalik väita, et vastustaja kooskõlastus pole siduv. Ehitusloa väljastamine on

kaalutlusotsus ja kui vastustaja ei saa oma põhjendusi avaldada, siis peaks ta kooskõlastuse

vajaduse korral kaalumise ise tegema.

Kohus on jätnud ebaõigesti tuvastamata vastustaja otsuse õigusvastasuse. Kaebaja taotlust

menetleti kahel korral ja mõlemal juhul ligi kuus kuud. Vastustaja pole väitnud, et vastustaja

3-15-1914

12(18)

oleks kooskõlastamistähtaega pikendanud. Kaebaja tugineb väitele, et HMS § 16 lg 2 alusel on

kooskõlastus tegevusetusega antud. Kohus möönis, et 45-päevast tähtaega võib pidada liiga

pikaks, kuid heitis kaebajatele ette, et selle kestel ei astunud kaebajad oma õiguste kaitseks

täiendavaid samme. Selline järeldus on vastuolus Eesti õiguskorra põhialustega.

Vastustajal puudus materiaalõiguslik alus kooskõlastuse andmata jätmiseks. LennS § 35 lg 61

on vaid pädevusnorm. Vastustaja välja toodud materjalides ei ole õiguslikku sisu (kriteeriume),

mille alusel võiks isiku põhiõigust (ettevõtlusvabadust) piirata. Õiguste piiramise kriteeriumid

peavad olema avalikustatud, adressaatidele teada ja ettenähtavad. Õiguslik alus isikute õiguste

piiramiseks radari töövõime kaitsmiseks puudus kuni 01.07.2015, kui koos uue EhS

vastuvõtmisega on selle § 120 lg 4 alusel kehtestatud Kaitseministeeriumi 26.06.2015 määrus.

Määruse kehtestamine kinnitab, et eraldi volitusnormi kehtestamine oli vajalik ning

riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriume saab riigisaladust avaldamata õigusaktis kirjeldada.

Seega oleks saanud neid ka varem kaebajale avaldada ja õigusaktis reguleerida. Kaebaja ei

nõustu kohtu seisukohaga, et kõik õigusaktid ei peagi olema avaldatud. Avalikustatud peavad

olema vähemalt need õigusaktid, mis eraisikute tegevust korraldavad. Põhja-Atlandi lepingust

tulenevate kohustuste täitmiseks peab Eesti Vabariik võtma vastu siseriiklikke õigusakte, sest

leping pole otsekohalduv ega eraisikutele siduv. Seda ei lükka ümber kohtu viited VäSS

regulatsioonile. Sisulised kriteeriumid, millest tuuleparkide lubamisel lähtutakse, on sätestatud

Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirja lisas nr 327-K. Tegemist pole õigusnormi (üldnormi),

vaid üksikaktiga, mis ei saa omada õiguslikku toimet. Lisaks pole see avalikustatud. Tegemist

on tavalise haldusorgani sisemise üksikaktiga, mis ei ole siduv kolmandatele osapooltele. Kohus

ei ole seda käsitlenud. Kuna NATO dokumentidest ja Kaitseväe juhataja käskkirjast ei saa

tuleneda õiguslikku alust kaebajate õiguste piiramisele, ei õigustanud vastustaja viidatud

salajased dokumendid negatiivse kooskõlastuse andmist. Põhja-Atlandi leping ei maini radareid

kordagi, mistõttu ei tulene selle deklaratiivsetest sätetest ka kohtuotsuse p-s 22.3 viidatud

kohustusi. Ühestki lepingu artiklist ei tulene Eesti Vabariigi ega kaebaja kohustust järgida

NATO standardeid vm dokumente.

Kohus on tõlgendanud ja kohaldanud valesti materiaalõigusnorme, kui leidis, et enne

01.07.2015 kehtinud õiguslik regulatsioon võimaldas piirata tuuleparkide teket ja jätta

kooskõlastamata mh Varja tuulepargi ehitusprojekti. Kaitseministeeriumi poolt aastakümne

jooksul toimunud NATO reeglite täitmata jätmist (millele kohus viitab otsuse p-s 22.7) ei saa

nimetada ebaõigeks halduspraktikaks. Tegelikult ei ole NATO reeglid nii jäigad, et ei

võimaldaks arvestada tuulepargi reaalset mõju radarile ehk teatud mõju lubamist.

Vastustaja on oluliselt rikkunud hea halduse põhimõtet, andes kaebajale pika perioodi kestel

põhjendamatuid lubadusi, nõudes tuulepargi mõjude vähendamist (mitte elimineerimist) ja

sellise mõjude vähendamise kohta analüüse. Alles 30.06.2015 otsuses seati esimest korda kogu

kuue aasta pikkuse menetluse kestel kooskõlastamise kriteeriumiks mõjude elimineerimine, mis

Varja tuulepargi puhul on võimatu, sest sõltumata kaebaja tegevusest jääb tuulepark radari

otsenähtavusalasse. Vastutaja teadis perioodil 2009–2015, et Varja tuulepargi mõjusid ei ole

võimalik nulli viia ja elimineerimiseta ta tuuleparki ei kooskõlasta, kuid sellest hoolimata lasi

menetlust jätkata.

Kaebajad ei nõustu kohtu seisukohaga, et AI 29.01.2014 e-kiri ei oma asja lahendamisel

tähtsust. AI oli isikuks, kes andis oma kirjaga ette konkreetsed suunised ja märkused, mida

ehitusprojektis arvestada. Nimetatud kirjaga kinnitas vastustaja mitme aasta pikkuse menetluse

ja analüüside tulemusena tuulikute rajamise võimalust, analüüsi järelduste õigsust ja määras

kindlaks konkreetsed tuulegeneraatorite asukohad ja kõrgused. Kiri on sisult eelhaldusakt ja

seda saab käsitada vastutaja lubadusena nende tingimuste täitmisel kooskõlastus anda. Kui

3-15-1914

13(18)

asuda seisukohale, et vastustaja ametnik andis ebaõigeid lubadusi ja tema lubadus oli NATO

reeglite ja Kaitseväe juhataja käskkirjaga vastuolus, siis on vastustaja käitumine õigusvastane.

Riigikohus on teinud 19.06.2020 lahendi haldusasjas nr 3-17-2766, milles toodud seisukohad

EhS § 120 ja selle alusel antud määruse osas on asjakohased ka praeguse asja lahendamisel.

Viidatud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et radari töövõimel on astmelised kriteeriumid

ja välistatud ei ole igasugune mõju radarile. See tähendab, et ei piisa pelgalt mõju tuvastamisest,

vaid tuleb hinnata ka selle ulatust. Eeltoodu valguses on halduskohtu otsus põhjendamatu.

Riigikohtu lahend (p 30) omab praeguse asja lahendamisel mõju ka seonduvalt kaebajate

väitega hea halduse põhimõtte rikkumisest. Sellest tulenevalt paluvad kaebajad tuvastada

Kaitseministeeriumi tegevuse ja negatiivse kooskõlastusotsuse õigusvastasuse, mis võimaldab

tulevikus nõuda kahju hüvitamist.

8. Kaitseministeerium palub 13.02.2020 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebajate kanda.

Kaebajad on apellatsioonkaebuses faktilisi asjaolusid käsitlenud moonutatult ja kohut

eksitavalt.

Vastustaja ei ole kooskõlastamisest keeldumisega rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.

Varja, Aidu, Purtse I ja Aseriaru II (kaebaja peab silmas ilmselt Reinu ja Kivihunniku tuulikuid)

tuulepargid ei ole võrreldavad. Kõik asuvad erinevates kohtades, parkidega seonduvaid

dokumente on kooskõlastatud/kooskõlastamata jäetud erinevatel aegadel. Kaebajad ei saa

vaidlustada teiste tuuleparkide võimalikku kooskõlastamist. Kohus on õigesti leidnud, et

võimalik varasem ebaõige halduspraktika ei loo kaebajatele õiguslikku alust ega ootust

kooskõlastust saada. Seejuures ei mööna vastustaja ebaõiget halduspraktikat. Kohus on õigesti

lugenud julgeolekuolukorra muutuse üldteada asjaoluks. Asjaolu, et Riigikogu raport on

koostatud pärast 30.06.2015 otsust, ei kahanda tõendi väärtust ja teabe asjakohasust.

Vastustaja ei ole kaebaja taotlust tegevusetusega ega vaikimisi kooskõlastanud. Kaebaja

käsitlus LennS § 35 lg-st 61 ei ole õige. Norm ei sätesta kooskõlastuse andmiseks 30-päevast

tähtaega, vaid õiguse esitada tähtaja jooksul vastuväiteid. Isegi kui 30 päeva jooksul

vastuväiteid ei esitata, ei tähenda see, et kooskõlastus igal juhul antakse. Kaebajate viide HMS

§ 16 lg-le 2 on asjakohatu. Norm reguleerib olukorda, kus kooskõlastusmenetlus toimub kahe

haldusorgani vahel. Kaebajad ei ole haldusorgan. Asjaolu, et HMS § 16 lg 1 kohaselt võib

taotleja kooskõlastuse otse taotleda, ei tähenda seda, et taotlejatele oleks üle kantavad ka HMS

§ 16 lg-st 2 tulenevad õigused. Kaebajad ei jäänud kooskõlastusega seonduvat otsust ootama

teadmata ajaks. Taotlus esitati 09.01.2015 ja 09.02.2015 andis vastutaja teada kavatsusest teha

keelduv otsus ning võimaldas kaebajatel esitada seisukohti. Kaebajate seisukoht, et nad said

kooskõlastuse juba 21.08.2014, on sisutu. Kui see nii on, siis jääb arusaamatuks, miks on kaebus

esitatud. Kohus jättis tuvastusnõude õigesti rahuldamata.

Halduskohtu otsus ei ole vastuoluline. Kaebajad ei ole välja toonud, kuidas kohtu järeldus

kooskõlastuse menetlustoiminguks olemise kohta rikub kaebajate õiguseid võrreldes sellega,

kui kooskõlastus oleks eelhaldusakt.

Ebaõige on kaebajate seisukoht, et Varja tuulepargi tuulikutest lähtuv mõju on marginaalne.

Vastupidine on tõendatud sh salastatud teabele tuginevalt. Vastutaja ei saa lubada tuulikutest

lähtuvat negatiivset mõju eelhoiatussüsteemidele.

Vastustaja keelduv kooskõlastusotsus on õiguspärane. Vastustajal oli materiaalõiguslik alus

(LennS § 35 lg 61), millele tuginevalt tuli jätta ehitusprojekt kooskõlastamata. Ebaõige on

kaebajate arvamus, et kuni 01.07.2015 ei olnud õiguslikku alust jätta ehitusprojekti

3-15-1914

14(18)

kooskõlastamata. Paljasõnaline on väide, et vaidlustatud otsuses nimetatud salastatud teavet

sisaldavatest dokumentidest ei tulene kriteeriume, millele vastustaja pidi tuginema. Vastustajal

oli õigus ja kohustus võtta menetlustoimingu tegemisel arvesse salastatud teavet sisaldavaid

dokumente.

Halduskohus ei ole Põhja-Atlandi lepingu artiklit 3 ebaõigesti tsiteerinud. Kuigi kohtu

järeldused lepingust tulenevate kohustuste osas on esitatud kursiivis, et tähenda, et kohus oleks

enda järeldusi pidanud osaks lepingu tekstist.

Vastustaja ei ole oluliselt rikkunud hea halduse põhimõtet. Vastustaja on halduskohtu

tähelepanekud hea halduse põhimõtte teatavas osas järgimata jätmisele teatavaks võtnud ja

lähtub sellest edaspidi. Varja tuulikupargiga seoses ei ole vastustaja siiski kunagi andnud

lubadusi kooskõlastuse andmise osas. Arutelusid kaebajatega ja nende soovidele vastu tulekut

(esitada täiendavaid seisukohti ja andmeid) ei saa käsitada olulise rikkumisena. Kõikide

andmete ja analüüside esitamine kaebajate poolt on olnud vabatahtlik.

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 01.09.2020 määrusega rahuldamata kaebajate taotluse

Kaitseministeeriumi 10.06.2017 vastuse nr 12-3/17-2124 asja materjalide juurde võtmiseks ja

täiendava tõendi (Eesti Kaitseväe õhuväe 22.05.2017 analüüs nr J4-4.1-3.1/17/21658-2)

kogumiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks või

tühistamiseks. Ringkonnakohus muudab aga osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt

ringkonnakohtu otsuse põhjendustele. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt.

11. Halduskohtu 24.05.2019 määrusega määratleti praeguses asjas lahendatavad nõuded:

tühistada Kaitseministeeriumi 30.06.2015 otsus nr 12.1-1/14/3349 „Varja tuulepargi

ehitusprojekti kooskõlastamata jätmine“ ja kohustada Kaitseministeeriumi andma kooskõlastus

Varja tuulikupargi ehitusprojektile või alternatiivselt tuvastada, et Kaitseministeerium on

vaikimisi (tegevusetusega) kooskõlastanud Varja tuulikupargi eelprojekti, mille Adepte Energy

OÜ esitas Kaitseministeeriumile kooskõlastamiseks 21.07.2014 (korduv taotlus 22.12.2014).

Halduskohus selgitas määruses, et tuvastamiskaebuse esitamine ei ole eesmärgipärane ega

hilisema hüvitamiskaebuse esitamiseks lubatav. Kaebajad halduskohtu tõlgendusele vastu ei

vaielnud ega sellega seoses taotlusi ei esitanud. Ringkonnakohtule 05.08.2020 esitatud

menetlusdokumendis (p 2.3.4) palusid kaebajad tuvastada Kaitseministeeriumi tegevuse ja

negatiivse kooskõlastusotsuse õigusvastasuse, mis võimaldab kaebajatel nõuda tulevikus

Kaitseministeeriumilt

sellest

tuleneva

kahju

(nt

tekkinud

kulutuste)

hüvitamist.

Ringkonnakohtu 16.11.2020 istungil selgitasid kaebajate esindajad, et tegemist ei ole kaebuse

muutmise taotlusega (HKMS § 49) eesmärgiga esitada hiljem kohtusse kahju hüvitamise

kaebus. Kaebajad soovivad Kaitseministeeriumi kohustamise nõudelt (anda kooskõlastus Varja

tuulikupargi ehitusprojektile) minna üle Kaitseministeeriumi 30.06.2015 otsuse nr 12.1-

1/14/3349 õigusvastasuse tuvastamise nõudele juhul, kui ringkonnakohus jõuab seisukohale, et

muutunud asjaolude tõttu pole kohustamiskaebuse rahuldamine võimalik. Ringkonnakohus

märgib, et iseenesest on kohustamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminek muutunud

asjaolude tõttu võimalik (HKMS § 49 lg 3 p 3). Praeguses asjas ei ole aga esile toodud selliseid

muutunud õiguslikke või faktilisi asjaolusid, mis muudaksid kohustamiskaebuse rahuldamise

võimatuks juhul, kui Kaitseministeeriumi 30.06.2015 keeldumine on õigusvastane. Seetõttu ei

aktsepteeri ringkonnakohus kaebajate nõude asendamist.

3-15-1914

15(18)

12. Kaitseministeeriumi kooskõlastust ei saa lugeda antuks vaikimisi LennS § 35 lg 61 ja HMS

§ 16 lg 2 koosmõjust tulenevalt. Vaidlus puudub selles, et kaebajate taotlus

Kaitseministeeriumile kooskõlastada Varja tuulikupargi ehitusprojekt ei olnud esitatud

ehitusloa menetluses. Seega ei olnud kooskõlastuse andmisest keeldumine ehitusloa menetluse

toiming. Sisuliselt oli tegemist haldusorgani loamenetlusele eelneva hinnanguga ehitusloa

taotluse eduväljavaadete kohta (vrd Riigikohtu 08.06.2016 määrus nr 3-3-1-12-16, p 9).

Viidatud Riigikohtu lahendi p-s 11 antud juhiste kohaselt ei saa välistada isiku põhjendatud

huvi kontrollida kohtus enne ehitusloa taotlemist ehitusprojekti kohta antud soovituste

õiguspärasust, kuna ehitusloa taotlemine ja selleks ehitusprojekti koostamine on seotud

märkimisväärsete rahaliste kulutustega. Kui see õigusvaidlus jääks lahendamata, tuleks

kaebajal kas riskida ehitusloa andmisest keeldumisega või muuta enda õigusi kahjustaval viisil

ehitusprojekti, kuigi selleks ei pruugi vastustaja poolt väidetavat vajadust – osaliselt või

tervikuna – tegelikult eksisteerida. Ringkonnakohtu arvates on viidatud seisukohad asjakohased

ka praeguse vaidluse puhul. Ehkki Riigikohtu juhiste kohaselt on kaebajatel sellise

kooskõlastustaotluse rahuldamata jätmise puhul olemas kaebeõigus, ei tähenda see, et

kooskõlastustaotlusele vastamisega hilinemine LennS § 35 lg 61 mõistes tooks kaasa HMS § 16

lg-s 2 sätestatud tagajärje – kooskõlastuse antuks lugemise. Kui puudub konkreetne

haldusmenetlus (nt ehitusloa menetlus), mille raames kooskõlastuse saamine haldusorganilt on

kohustuslik, ei saa menetlustähtaja rikkumisele ega vaikimisi kooskõlastuse andmisele HMS §

16 lg 2 alusel tugineda.

13. Kaitseministeeriumi 30.06.2015 keeldumine Varja tuulikupargile kooskõlastuse andmisest

oli materiaalselt õiguspärane. Riigikohus on selgitanud Kaitseministeeriumi kooskõlastusega

seonduvaid küsimusi 19.06.2020 otsuses nr 3-17-2766. Ehkki praeguses vaidluses on

kooskõlastuse andmisest keeldutud 30.06.2015, s.o enne EhS jõustumist, on Riigikohtu

seisukohad

ringkonnakohtu

hinnangul

osas,

mis

käsitlevad

Kaitseministeeriumi

kaalutlusõiguse sisu kooskõlastuse andmisel või sellest keeldumisel, asjakohased ka praeguse

vaidluse lahendamisel, kuna kaitseministri 26.06.2015 määrus nr 16 tugineb mh samal NATO

standardil ja juhendil ning Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirja nr 327-K lisal, millele on

tuginetud ka praeguses vaidluses. Riigikohus on viidatud lahendis selgitanud, et

Kaitseministeeriumil

ei

ole

kooskõlastuse

andmisest

keeldudes

kaalutlusõigust.

Kaitseministeeriumil on asjaolude tuvastamise, määratlemata õigusmõistete sisustamise ja

nende pinnalt otsuse tegemise õigus. Kaitseministeeriumil tuleb kooskõlastuse andmist

otsustades esiteks uurimisprintsiibist lähtudes selgitada välja asjaolud, teiseks subsumeerida

tuvastatud asjaolud õigusnormi alla, et tuvastada, kas mõju riigikaitselise ehitise töövõimele

esineb, ja kolmandaks, kui esineb, siis kas mõju on selline, et see tuleb lugeda riigikaitselise

ehitise töövõime vähenemiseks. Kui vastus on jaatav, tuleb Kaitseministeeriumil keelduda

kooskõlastusest (p 27.2). Riigikohus on lisanud, et mistahes mõju radari toimimisele ei välista

automaatselt ehitusloa andmist. Radari töövõimel on kriteeriumid, st gradatsioon. Kui

saavutatakse kindlaks määratud lävend, siis ei suuda radar enam avastada ettenähtud kattealas

olevaid objekte. Nõuded radari kattealale on esitatud NATO standardis ja asjakohases juhises

ning Kaitseväe juhataja 25. veebruari 2009. a käskkirja nr 327-K lisas (p 27.3).

14. Praegusel juhul on Kaitseministeerium toonud 30.06.2015 keeldumises välja, et

kooskõlastus jäeti andmata, kuna tuulikupargi rajamine põhjustaks Kellavere radari töövõime

olulise vähenemise. Kaitseministeerium on hinnangu andmisel tuginenud mh Kaitseväe

04.07.2011 analüüsile (sisaldub juurdepääsupiiranguga toimikus) ja Õhuväe 29.06.2015

analüüsile (riigisaladus, piiratud, tutvutud 09.11.2020 Kaitseministeeriumis). Viidatud

analüüsid kinnitavad Kaitseministeeriumi 30.06.2015 keeldumises esitatud väiteid, et

projektijärgse tuulikupargi rajamisel tekivad augud õhuseireradari kattealas tuulepargi vahetus

läheduses, müra tuulepargi piirkonnas, tuulepargi suunal väheneb sihtmärkide avastamise

3-15-1914

16(18)

tõenäosus, võivad tekkida valed sihtmärgid ning ilmneda sihtmärkide valed asukohad. Lisaks

on Kaitseministeerium selgitanud, et tuuliku turbiini labade pöörlemine tekitab peegeldunud

radarisignaalis Doppleri sagedusi, mis kattub lennukite Doppleri sagedusega (tuulepargi ala on

ka Õhuväe ja NATO lennukite harjutus- ja treeningala, III kd tl 86). Seetõttu muudab

õhuseireradar automaatselt oma vastuvõtja tundlikkust sobivaks saadavale signaalile. Selle

tulemusena väheneb aga radari üleüldine vastuvõtja tundlikkus. Seega väheneb radari võimekus

avastada tõelisi sihtmärke. Kaitseministeeriumi 30.06.2015 keeldumises on ka hinnatud TTÜ

Küberneetika Instituudi 15.12.2014 analüüsi ja 09.01.2015 täiendatud analüüsi koos

selgitustega ning kokkuvõtvalt hinnatud, et projektis ei ole leitud piisavaid lahendusi tuulepargi

radari töövõime säilitamiseks. Kaitseministeerium on välja toonud, et viidatud analüüsid

tegelevad vaid radari võimekust piirava ühe aspektiga (paigutusvariantide võrdlus), kuid muud

aspektid (nt tuulikulabadelt peegelduva energia tekitatud valed sihtmärgid) on analüüsimata.

Lisaks ei aita Kaitseväe ja Õhuväe analüüsis välja toodud pimealasid ja varjualasid Kellavere

radari kattealas kõrvaldada integreeritavad kaldakaitseradarid (vt ka tunnistaja MK ütlused

halduskohtu

17.06.2019

kinnisel

istungil,

riigisaladust

mittesisaldav

protokoll

juurdepääsupiiranguga toimikus; istungi täisprotokolliga tutvutud 12.11.2020 halduskohtu

turvaalal). Ehkki Kaitseministeerium ei ole menetluses olnud järjepidev küsimuses, kas

mõjutused radarile peavad olema vähendatud määrani, kus radari töövõime on vajalikul määral

tagatud, või igasugused mõjutused peavad olema täielikult välistatud (vaidlustatud keeldumises

on läbivalt kasutatud väljendit „Kellavere radari töövõime vähendamine ei ole lubatud mis tahes

ulatuses“, kuid samas on pika menetluse jooksul üritatud leida tingimusi, mille täitmise korral

saaks tuulikuparki siiski rajada, teades, et tuulikupark asub radari otsenähtavusalas ja sellega

seonduvalt esinevad igal juhul mingid mõjutused radari tööle), nähtub viidatud Kaitseväe ja

Õhuväe analüüsidest, et Varja tuulikupargi rajamisel projektis ettenähtud moel esineksid

Kellavere radari tööle mõjutused, mille tulemusel väheneks radari töövõime nii oluliselt, et

radarikattepildi kvaliteet ei vastaks enam NATO standardis ja juhises ning Kaitseväe juhataja

25.02.2009 käskkirja nr 327-K

lisas

märgitud nõuetele.

Sellisel

juhul puudus

Kaitseministeeriumil kaalutulusõigus ja Varja tuulikupargi ehitusprojektile kooskõlastuse

andmisest tuli keelduda. Kohustamiskaebus jääb rahuldamata. Viidatud kontekstis ei ole

määrav, kas Eesti Vabariigi julgeolekuolukord on vahepeal kuidagi muutunud – radari

töövõime ja radarikattepildi kvaliteedi tagamise kohustus ei saa sõltuda julgeolekuolukorrast (st

rahulikumatel aegadel võib tuulikuparke püstitada, kuid ärevamatel mitte), vaid peab alates

Eesti Vabariigi ühinemisest NATO-ga vastama stabiilselt samadele kvaliteedinäitajatele.

Seetõttu on halduskohtu ja Kaitseministeeriumi argumendid Eesti Vabariigi julgeolekuolukorra

muutusest asjakohatud.

15. Kuivõrd Kaitseministeeriumi 30.06.2015 keeldumine oli õiguspärane, ei saa kaebajad

tugineda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele. Küsimus sellest, kas Aidu, Purtse I, Purtse

II, Aseriaru II, Aburi ja Vaivara tuuleparkide kooskõlastused (kaebajate esitatud võrreldavate

tuuleparkide andmed, III kd, tl 74p–75) on antud õiguspäraselt või õigusvastaselt, ei muuda

Kaitseministeeriumi

30.06.2015

keeldumisele

antavat

õiguslikku

hinnangut.

Kui

kooskõlastused on antud õiguspäraselt, siis järelikult ei mõjutanud viidatud tuulepargid

Kellavere radari töövõimet määral, et radari töövõime oleks vähenenud. Kui kooskõlastused on

antud õigusvastaselt, siis ei saa kaebajad väärale halduspraktikale tuginedes nõuda õigusvastase

praktika jätkumist. Võimalik on ka, et iga üksik tuulikupark eraldi ei avalda radarile töövõimet

vähendavat mõju, kuid kumulatiivselt võib saabuda ühel hetkel nn kriitiline piir, kus radari

töövõime tagamiseks ei ole samasse piirkonda rohkem enam võimalik tuulikuparke rajada.

Sellisele kumulatiivsele mõjule ei ole Kaitseministeeriumi 30.06.2015 keeldumises siiski

viidatud.

3-15-1914

17(18)

16. Seonduvalt kaebajate etteheidetega riigisaladust ja salastatud välisteavet sisaldavate

dokumentide kasutamisest, märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohus on viidatud otsuses nr

3-17-2766 märkinud, et asjaolu, et nõuded radari kattealale ei ole reguleeritud õigustloova akti

(seadus või määrus) tasandil, vaid asutusesisestes aktides, ei tähenda riigivõimu omavoli (p

27.3). Kaitseministeeriumil ei pruugi olla iga kord võimalik esitada kooskõlastusest keeldudes

detailseid põhjendusi, ilma et ministeerium rikuks seadusest tulenevat saladuse hoidmise

kohustust. See ei välista aga kohustust olla valmis esitama põhjendused kohtule, kui

kooskõlastuse andmisest keeldumine vaidlustatakse (p 29.2). Niisiis tuleneb neist juhistest, et

Kaitseministeeriumi tuginemine NATO 30.05.2007 standardile nr DI (ADAM-ADS)(2007) 33

“Air Surveillance Analysis Baltic States Radar Coverage” (NATO konfidentsiaalne), NATO

dokumendile “Final Decision on MC 507, Concept for Air Surveillance” 07 January 2005 nr

MC 507 (NATO piiratud) ning Kaitseväe juhataja 25.02.2009 käskkirja nr 327-K lisale

“Õhuseire radarkatte rahvuslikud miinimumnõuded Eesti Kaitseväele” (konfidentsiaalne) ei

olnud õigusvastane. Ringkonnakohus nõustub selles küsimuses ka halduskohtu otsuse p-des

22.1–22.4 esitatud seisukohtadega neid kordamata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohus on

salastatud dokumentidega tutvunud ega ole tuvastanud 30.06.2015 keeldumise vastuolu nende

dokumentidega.

17. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et Kaitseministeerium ei ole menetluses

järginud hea halduse tava. Kaitseministeerium on esitanud kaebajatele vastuolulist teavet ja

nõudmisi ning loonud neile ebaehtsa ettekujutuse, et Varja tuulikupargi loomine on siiski

võimalik, kuigi juba menetluse alguses pidi olema üsna selge, et see on pigem ebatõenäoline.

Kui võrrelda varem viidatud Kaitseväe 2011. a analüüsi Õhuväe 2015. a analüüsiga, siis

järeldused tuulikupargi mõjust Kellavere radari töövõime vähenemisele (st töövõime väheneb

oluliselt) kattuvad suures osas. Seetõttu ei ole usutav, et Kaitseministeeriumil ei olnud juba

menetluse algfaasis selget ettekujutust, et kooskõlastuse andmine on vähe tõenäoline. Samas

andis AI 29.01.2014 e-kiri RS-le (I kd, tl 16 – „Jah, võtsin ka ise Õhuväega ühendust ja sain

täna hommikul teada, et TTÜ ja Õhuväe suhtlus on toimunud ning Õhuvägi on saadud

selgitustega rahul. Kaitseministeeriumi tingimused projektiga edasi minemiseks on tulenevalt

analüüsist ja meie poolsetest seisukohtadest järgmised: - tuulikute rajamine on võimalik -

tuulikud peavad asuma eelnevalt määratud sektoris - tuulikud peavad asuma joondatult neljal

joonel, nagu pakkus analüüs - tuulikute maksimaalne kogukõrgus saab olla 150 m, sh rootor.

Edasi soovime saada ehitusprojekti kooskõlastamiseks, nagu seda nõuab Lennundusseadus ja

kehtestatud planeering.“) kaebajatele selge indikatsiooni, et tuulikupargi rajamine kirjas

mainitud

tingimustel

on

võimalik,

ning

selle

kirja

loogiliseks

jätkuks

oligi

Kaitseministeeriumile ehitusprojekti kooskõlastamiseks esitamine. 2014. a sügisel-talvel ja

2015. a alguses hakkas Kaitseministeerium aga esitama TTÜ Küberneetika Instituudi

analüüsidele erinevaid täiendtingimusi. Halduskohtu 17.06.2019 kinnisel istungil ütlusi andnud

tunnistaja MK ütluste kohaselt on ainsaks leevendavaks meetmeks, mil tuulikupargi loomine

on võimalik, tuulikute kõrguse vähendamine 70 meetrini. Kui see on nii, siis jääb arusaamatuks,

miks anti kaebajatele lootust rajada tuulikupark sootuks teistel tingimustel, peeti erinevaid

läbirääkimisi ja toimetati pikalt kestnud menetlust. Kaitseministeerium oleks saanud

kaebajatele viivituseta ja konkreetselt teada anda, kas üldse ja millistel tingimustel on tuuleparki

võimalik rajada.

18. Eelnevat kokku võttes jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus jätab

halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muudab osaliselt halduskohtu otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele (HKMS § 200 p 4).

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt jäävad kaebajate apellatsiooniastme menetluskulud nende endi

kanda. Ringkonnakohus jätab ka vastustaja apellatsiooniastme menetluskulud vastustaja enda

kanda, kuna vastustajal puudus vajadus välise õigusabi kasutamiseks. LennS § 35 lg 61 alusel

3-15-1914

18(18)

kooskõlastuse andmine on Kaitseministeeriumi põhitegevus ja välise õigusabi kasutamise

korral selle kulusid tema kasuks välja ei mõisteta (nt Riigikohtu 12.12.2017 otsus nr 3-11-1355,

p 55). Kaitseministeeriumis töötavad juristid, kes on varem sarnastes vaidlustes (nt 3-17-2766)

olnud võimelised haldusorganit esindama. Praegune vaidlus ei erine oluliselt viidatud

haldusasjast.

(allkirjastatud digitaalselt)