2-19-11087/39 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. november 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-11087

Tsiviilasi

Franko Loomade Kogumiskeskus OÜ hagi Osaühing

Isotalo vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

Apellatsioonkaebuse hind 13 309 eurot 98 senti

Vastuapellatsioonkaebuse hind 0 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 22. juuni 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Franko Loomade Kogumiskeskus apellatsioonkaebus ja

Osaühing Isotalo vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): Franko Loomade Kogumiskeskus OÜ

(registrikood 12860104), esindaja vandeadvokaat Urmas

Kiik

Apellant

(kostja):

Osaühing

Isotalo

(registrikood

10865403), esindaja vandeadvokaat Erik Lepikson

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ning Viru Maakohtu

22. juuni 2020 otsus muutmata.

2. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Franko Loomade Kogumiskeskus OÜ (hageja) esitas 24. juulil 2020 hagi Osaühing Isotalo

(kostja) vastu võlgnevuse 10 090 eurot, viiviste 2409 eurot 61 senti ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivise kuni põhivõlgnevuse tasumiseni väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis UAB „Best Company LT“ (edaspidi UAB) kostjaga lepingu

163-pealise veisekarja ostmiseks. Kostja väljastas UAB-le 15. juunil 2016 ettemaksuarve

nr 2016058 summas 30 000 eurot, mille UAB tasus. Vastavalt poolte kokkuleppele anti UAB-le

15. juunil 2016 üle 70 looma ning kostja väljastas UAB-le arved nr 2016059 ja nr 2016060. Pooled

leppisid kokku, et ülejäänud 93 looma üleandmine toimub 27. juulil 2016. Kostja väljastas

UAB-le arve nr 20160643. Kostja loomi üle ei andnud. UAB saatis 29. juulil 2016 kostjale teate

palvega tagastada ettemaks osas, milles UAB-le loomi üle ei antud ning soovis pooltevahelised

lepingulised suhted lõpetada. UAB ja hageja sõlmisid 15. mail 2019 võlanõude õiguse müügi-

ostulepingu, mille alusel hageja omandas UAB-lt kostja ja UAB vahel sõlmitud loomade

müügilepingust tulenevad nõuded. Kostjat on nõude loovutamisest teavitatud. Kostja ei ole

võlgnevust tasunud.

Lisaks on hagejal õigus nõuda viiviseid VÕS § 113 lg 1 alusel. Hagiavalduse esitamise seisuga

moodustab viivis 2 409 eurot 61 senti.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja soovis 2016. a esimeses pooles võõrandada temale

kuuluvat 163-pealist veisekarja. Kostja leidis oma veisekarjale mitu potentsiaalset ostjat. Üheks

huvitatud isikuks oli hageja õiguseellane UAB, kelle pakkumine ei olnud hinna poolest parim,

kuid kes lubas ainsana lepingu sõlmimise korral loomad koheselt osta ning kostja farmist ära

transportida.

Kostja ja UAB vaatasid koos loomad üle ning sõlmisid 15. juunil 2016 suulise kokkuleppe

163-pealise veisekarja võõrandamiseks hinnaga 48 000 eurot. Hageja viis 15. juunil 2016 ära

üksnes 70 looma. Pärast loomade äraviimist koostas ja saatis kostja hagejale arved äraviidud

loomade eest. Kuivõrd hageja oli teinud ettemaksu summas 30 000 eurot ja ära viinud ainult osa

karjast (arvestusliku maksumusega 19 910 eurot), siis jäi ettemaksuna kätte 10 090 eurot. Juulis

2016 tuli hageja kostja juurde loomi taaskord üle vaatama. Hageja lubas, et tuleb loomadele järgi

27. juulil 2016. Kostja väljastas arve ülejäänud loomade eest, kuid paraku hageja arvet ei tasunud

ega tulnud ka loomadele järgi. Kostja pöördus täiendava kahju vältimiseks tapamajja ning

võõrandas järelejäänud 93 looma 2016 augustis tapamajja.

Kostja leidis, et hageja on rikkunud oma lepingust tulenevaid kohustusi ning tekitanud seeläbi

kostjale kahju. Kostja on teinud kulutusi loomasöödale summas 5748 eurot. Lisaks on kostja

pidanud 93-pealise loomakarja pidamiseks tööl hoidma töötajaid ning maksma neile palka ning

riigile tööjõumakse kokku 5 353 eurot 84 senti. Kostja esitas oma kahjunõude ning

tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas oma kahjunõude haginõudega kattuvas ulatuses.

Kostja leidis ka, et hageja ei ole tõendanud nõude omandamist loovutamise teel.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 22. juuni 2020 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 10 090 eurot põhivõla katteks. Maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude. Maakohus

rahuldas kostja tasaarvestusavalduse 11 101 eurot 84 sendi ulatuses, tasaarvestas poolte nõuded ja

luges hageja nõude täidetuks täies ulatuses. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Kostja on algselt vaidlustanud ka nõude loovutuse. Pärast hageja ja UAB vahel 28. mai 2019

sõlmitud tasaarvestukokkuleppe ja tagasimakse taotluse esitamist leidis kostja 21. veebruari 2020

istungil, et esitatu „pigem tõendab nõude loovutust“.

Maakohus leidis, et puudub selline lepingulise suhte sisu kajastav kirjalik dokument, mis fikseeriks

loomade äraviimise korraldusliku poole kohta tehtud kokkulepped. Küll aga on tunnistaja A.A. ja

kostja seadusliku esindaja Antti Isotalo vande all antud ütlustega tõendatud, et kokkuleppe sisuks

oli 163 looma võõrandamine ja nende kohene, st hiljemalt 16. juunil 2016, äraviimine. Kohus

nõustus kostjaga, et hageja seadusliku esindaja Gianfranco Depetrise ütlused selles osas, et lepingu

sõlmimisel ei räägitudki loomade äraviimisest, on ebausaldusväärsed. Hageja ei ole tõendanud, et

loomade äraviimiseks kokkulepet ei olnud.

Kohtu hinnangul on pooled olnud ühtsel seisukohal, et pärast seda, kui selgus, et nn teise partii

loomade äraviimist ei toimu, lepiti kokku uue tähtajana 27. juuli 2016 (hagi p 1.3. ja e-kirjavahetus

(tl 18), mis fikseerib 27. juuli 2016 transporditavate loomade kohta arve saatmise).

Hageja ei vaidle selle üle, et kostjal oli alus tasaarvestusavaldus esitada ning ei vaidlusta ka

tasaarvestusavalduse kättesaamist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 nõuetele vastavalt on täidetud

tasaarvestuse kaks eeldust - kahe isiku vahel eksisteerivad samaliigilised suhted, mille täitmist on

õigus nõuda ja tasaarvestaja on teinud (kohtumenetluse raames) tasaarvestusavalduse.

Kohus leidis, et kostja esitatud tõendid tasaarvestusnõude aluseks oleva kahjunõude suuruse kohta

on asjakohased ja usaldusväärsed. Hageja väide, et 15. augustil 2016 ei olnud farmis enam ühtegi

looma, on vastuolus tõenditega, mis kinnitavad, et viimased loomad võõrandati alles 26. augustil

2016.

Väide, et hageja ei tulnud loomadele järgi seetõttu, et pidas nende ülalpidamiskulude nõuet liiga

suureks, on aga vastuolus hageja hilisemate ütlustega, mille järgi on ta loomade kohest

mitteäraviimist põhjendanud hoopis transpordiraskustega. Ettevõtjana ei saanud hageja arvata, et

loomade ülalpidamise aja pideval pikenemisel võiks selle eest arvestatud summa mingil põhjusel

väheneda.

Kohus nõustus kostjaga selles, et igal juhul tulnuks hagejal loomad ära viia mõistliku aja jooksul

ning müügilepingu objektiks ehk kaubaks olnud elusloomi arvestades oli mõistlik aeg äärmisel

juhul mõned päevad või nädal. Hageja väidetav transpordiprobleem ei ole tõendatud.

Kostja väidab, et loomasööda maksumuse arvestus on 1 eurot päev ning see põhineb B.B.

bakalaureuse töös esitatud järeldustele. Hageja ei ole põhistanud enda väidet, et kulu võiks olla

väiksem. Hageja pole ka tõendanud, et loomi söödeti vaid rulooheinaga.

Kostja väidet loomakarja ülalpidamiseks tööl hoitud töötajatega seotud kulude suuruse kohta ei

ole hageja ümber lükanud. Kohus pidas kostja arvestust asjakohaseks ja luges selle kooskõlas

olevaks ka kostja tunnistaja C.C. ütlustega.

Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et hageja viivise nõue on alusetu, kuna kostja

tasaarvestuslik nõue oli juba suvel 2016 suurem hageja nõudest. Maakohus ei rahuldanud hageja

sissenõutavaks

muutunud

viivise

nõuet

ega

ka

tsiviilkohtumenetluse

seadustiku

(TsMS) § 367 alusel esitatud viivise nõuet.

Hageja rahuldatud nõue on 10 090 eurot. Kostja tasaarvestuse nõue on 11 101 eurot 84 senti.

Tasaarvestuse kohaselt ei tule kostjal hagejale midagi tasuda. Kuna tasaarvestuse tegemisega ei

tule kostjal hagejale midagi tasuda, siis ei kuulu rahuldamisele ka TsMS § 367 alusel esitatud

viivise nõue.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja selles

osas uue otsuse tegemist, millega rahuldada hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue summas

2409 eurot 61 senti ja TsMS § 367 alusel esitatud viivise nõue; jätta rahuldamata kostja

tasaarvestusavaldus 11 101 euro 84 sendi ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus tõendeid hinnates teinud vastandlikke järeldusi

loomade äraviimise kokkuleppe olemasolu ja aja kohta.

Kohus on eksinud tõendite hindamisel, leides, et kostja on tõendanud, et loomasööda maksumus

on 1 euro päevas looma kohta. Kohus on jätnud arvestamata, et bakalaureusetöö on koostatud ühe

konkreetse veisefarmi andmete põhjal ning ei ole representatiivne. Kuivõrd kostja ei ole esitanud

ühtki tõendit loomasööda maksumuse ja loomasöödale tehtud kulutuste kohta, ei ole loomasöödale

tehtud kulutused tõendatud.

Samuti on kohus jätnud arvestamata asjaoluga, et kostja on algselt välja pakkunud kompromissi,

mille kohaselt kostja oleks tasunud hagejale 5045 eurot. Hilisemas kohtumenetluses on kostja

nõustunud kompromissiga summas 6500 eurot. Arvestades, et kompromissina pakutud summad

ja väidetavalt loomasöödale kulunud summad on samas suurusjärgus, siis on kostja kompromissi

pakkudes ning kohtu tehtud kompromissettepanekule nõusoleku andmisega täiendavalt möönnud,

et kostja kulutused loomade söötmisele ei ole tõendatud ning on alusetu esitada

tasaarvestusavaldus vastavas summas.

Loomasööda maksumuse ning loomasöödale tehtud kulutuste ebaõigesti hindamine on viinud

kohtu ebaõigesti hageja viivisenõude rahuldamata jätmiseni.

Samuti on kohus andnud asjas tähtsust omavatele asjaoludele vastandlikke hinnanguid ning

seetõttu jõudnud valedele järeldustele. Maakohus on asunud seisukohale, et hageja on 29. juuli

2016 e-kirjaga lepingust taganenud. Samas on kohus võtnud kostja tasaarvestusnõude määramisel

aluseks perioodi 15. juuni 2016 kuni 15. august 2016 ning tähelepanuta jätnud hagejapoolse

lepingust taganemise ning asjaolu, et kohtuotsuses on kohus asunud seisukohale, et loomade

äraviimises oli kokku lepitud 27. juuli 2016. Kõiki asjaolusid arvesse võttes oleks kohus pidanud

sedastama, et kostja tasaarvestusavalduse aluseks olev periood saab olla 28. juuli 2016 kuni

29. juuli 2016 ehk periood, mis jääb kokku lepitud loomade äraviimise tähtaja ja lepingust

taganemise vahele.

Kui maakohus oleks tõendeid õigesti hinnanud, oleks maakohus pidanud jätma menetluskulud

kostja kanda.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

6. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist

menetluskulude jaotuse osas ja selles osas uue otsuse tegemist, millega jätta menetluskulud hageja

kanda.

Kostja on seisukohal, et kohus on jätnud menetluskulud alusetult poolte endi kanda. Kuigi kohus

on formaalselt hageja nõude rahuldanud, ei saavutanud hageja oma hagiavaldusega taotletud

eesmärki

ehk

sisuliselt

jäi

tema

nõue

rahuldamata.

Menetluskulud

tuleb

jätta

TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja on käesolevas asjas pakkunud korduvalt kompromissi oluliselt suuremas ulatuses, kui hagi

rahuldati. Arvestades eeltoodut tuleb TsMS § 163 lg 2 alusel jätta menetluskulud hageja kanda.

7. Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

TsMS § 163 lg 2 ei kuulu kohaldamisele, sest hagi ei rahuldatud osaliselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata

ning Viru Maakohtu 22. juuni 2020 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).

Kuna Viru Maakohtu 22. juuni 2020 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese

astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid

kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme

ning ükski apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu

vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.

9. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis

rahuldamata hageja nõude TsMS § 367 alusel esitatud viivise ja sissenõutavaks muutunud viivise

2409 eurot 61 senti väljamõistmiseks ning rahuldas kostja tasaarvestusavalduse 11 101 euro

84 sendi ulatuses. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Maakohus on õigesti hinnanud loomasööda maksumust ning sellest tulenevalt loomasöödale

tehtud kulutusi ja hageja vastupidine väide on alusetu. Maakohus on vastavad põhjendused

esitanud vaidlustatud otsuse p-des 8.5. ja 8.6., ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega

ning ei korda neid.

Kostja seisukoha kohaselt oli loomasööda maksumus 1 euro/päev ning loomasööda maksumus on

arvestatud nähtuvalt kostja kirjalikust vastusest (tl 48-56) lähtudes B.B. bakalaureuse tööst.

Loomasööda maksumust 1 euro/päev on kinnitanud ka tunnistaja C.C. oma ütlustega (tl 108) ning

kostja seaduslik esindaja Antti Antero Isotalo vande all ülekuulamisel (tl 111).

Hageja vastuväite kohaselt on bakalaureusetöö koostatud ühe konkreetse veisefarmi andmete

põhjal ja ei ole representatiivne ning loomasöödale tehtud kulutused ei ole tõendatud.

Ringkonnakohus leiab, et hageja vastuväide loomasöödale tehtud kulutuste suuruse kohta on

jäänud paljasõnaliseks, samas on kostja tõendanud tema poolt väidetud kulutuste suurust

(B.B. bakalaureuse töö, tunnistaja C.C. ütlused, kostja seadusliku esindaja Antti Antero Isotalo

ütlused).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole ümber lükanud kostja arvestust,

kui kaua mingit arvu loomi üleval peeti ning loomade arvu muutumine on tõendatud arvetega

(tl 58-62).

9.2. Ebaõige on hageja seisukoht, et kostja kulutused loomade söötmisele ei ole tõendatud seetõttu,

et kostja on algselt välja pakkunud kompromissi, mille kohaselt ta oleks tasunud hagejale

5045 eurot ning hilisema menetluses on nõustunud kompromissiga summas 6500 eurot.

Kompromissilepingu mõiste kohaselt (VÕS § 579) on kompromissileping leping õiguslikult

vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste

järeleandmiste teel ning eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled

oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.

Lähtudes kompromissilepingu mõistest on alusetu hageja väide, et kostja kulutused loomade

söötmisele ei ole tõendatud, sest selline järeldus ei saa tuleneda asjaolust, et kostja oli nõus

sõlmima teatud summas asjas kompromissi.

9.3. Maakohus on õigesti hinnanud loomasööda maksumust ja loomasöödale tehtud kulutuste

suurust ning jätnud hageja viivisenõude rahuldamata ning hageja apellatsioonkaebuses esitatud

väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on võtnud seisukoha

seoses hageja viivisenõudega vaidlustatud otsuse p-s 9, ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ning ei korda neid.

9.4. Hageja väitel on maakohus andnud asjas tähtsust omavatele asjaoludele vastandlikke

hinnanguid ning seetõttu jõudnud valedele järeldustele. Hageja hinnangul on vastuolu selles, et

maakohus on asunud seisukohale, et UAB on 29. juuli 2016 e-kirjaga lepingust taganenud, samas

aga võtnud kostja tasaarvestusnõude määramisel aluseks perioodi 15. juuni 2016 kuni 15. august

2016 ning tähelepanuta jätnud UAB poolse lepingust taganemise.

Hageja seisukoha kohaselt taganes UAB loomade müügilepingust 29.07.2016, mil UBA nõudis

summa 10 090 eurot tagastamist (tõlge tl 94).

Ringkonnakohtu arvates on viidatud tagasimakse taotlust raske pidada müügilepingust taganemise

avalduseks. Lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele

(VÕS § 188 lg 1). Lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust

tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (VÕS § 116 lg 1). Antud juhul ei ole tagasimakse taotluses

märgitud, kas ja millist lepingust tulenevat kohustust on kostja rikkunud. Tagasimakse taotlusest

nähtub UAB soov ettemaksu tagasi saada, kuid ei nähtu tahet leping üles öelda kostjapoolse

lepingu rikkumise tõttu.

Siinkohal on õige maakohtu seisukoht (vaidlustatud otsuse p-s 7.5), et hageja käitumine on olnud

mitmeti mõistetav, sest 29.07.2016 on UAB soovinud ettemaksu tagasi, samas on hageja väitnud,

et UAB oleks pidanud looma kätte saama 15.08.2016, s.o hageja seisukoha kohaselt on UAB

soovinud saada tagasi nii ettemaksuna tasutud raha kui ka müügilepingu järgi saamata loomi.

Kuna hageja ei ole kehtivalt müügilepingust taganenud, siis on maakohus õigustatult võtnud

tasaarvestusnõude määramisel aluseks perioodi 15.06.2016 kuni 15.08.2016.

10. Kostja vastuapellatsioonkaebuses on vaidlustanud maakohtu otsust menetluskulude jaotuse

osas. Kostja seisukoha kohaselt tuleb jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 või TsMS § 163 lg 2

alusel hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et üldreeglina kannab TsMS § 162 lg 1 kohaselt

hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, siis peaks

menetluskulud jääma kostja kanda. Samas on asjas esitatud ka tasaarvestusavaldus, mis samuti

kuulub rahuldamisele. Sellest tulenevalt on mõistlik ja õiglane jätta TsMS § 162 lg 4 alusel

menetluskulud poolte endi kanda.

11. Kuna nii apellatsioonkaebus kui vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, siis jätab

ringkonnakohus menetluskulud ringkonnakohtus samuti TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

Kostja on vaidlustanud vastuapellatsioonkaebuses üksnes menetluskulude jaotust ja oleks pidanud

tasuma riigilõivu 50 eurot (RLS § 59 lg 16), aga on tasunud 300 eurot. Kostjal on õigus esitada

TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel avaldus ettenähtust rohkem tasutud riigilõivu tagastamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Üllar Roostoja

Viivi Tomson