2-20-3577/23 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-3577

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. november 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.A. ja B.B. hagi C.C. vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3. juuli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

C.C. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

A.A. nõude osas 1536 eurot ja B.B. nõude osas 1496 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad

(vastustajad):

A.A.

(isikukood:

XXXXXXXXXXX)

ja

B.B.

(isikukood:

XXXXXXXXXXX),

seaduslik

esindaja

D.D.,

lepinguline esindaja Maia Ploom

Kostja (apellant): C.C. (isikukood: XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Rene Hallemaa

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(10)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 3. juuli 2020. a otsus maakohtu määratud

menetluskulude jaotuse ning sellest tulenevalt menetluskulude rahalise

suuruse kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

poolte maakohtu menetluses kantud menetluskulud poolte endi kanda. Muus

osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Keelduda kostja poolt 26. oktoobril 2020 ringkonnakohtule esitatud

dokumentaalse tõendi (Eesti Töötukassa 14. oktoobri 2020. a otsus

nr X) vastuvõtmisest.

4. Apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud jätta poolte

endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja I) ja B.B. (hageja II) esitasid 3. märtsil 2020 Tartu Maakohtule hagi

C.C. (kostja, isa) vastu elatise väljamõistmiseks alates 1. jaanuarist 2020 seaduses

sätestatud miinimummääras.

Hagiavalduse kohaselt ei täida kostja hagejate ülalpidamiskohustust. Kostja ei ole alates

8. oktoobrist 2018 hagejatele elatist maksnud. Hagejad elavad koos oma ema D.D.ga

üürikorteris.

Hagejate ema kinnitas, et hageja I viibib igakuiselt kostja juures, kuid kuna hageja I läheb

sügisest kooli, siis saab ta edaspidi viibida kostja juures aina vähem. Ajal, mil hageja I on

kostja juures, tuleb hagejate emal maksta hageja I eluaseme eest ja osta talle riideid. Ainult

toidu eest maksab kostja.

Laste ema ainsaks varaks on korteris asuvad igapäevaselt kasutatavad mööbliesemed ja

muud hädavajalikud majapidamisesemed. Hagejate emal on võlad, mida ta peab tasuma.

Hagejate ema pangakontol on 11. mai 2020 seisuga X eurot. Sissetuleku teenimiseks on

hagejate ema sunnitud töötama kahel töökohal.

3(10)

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu osaliselt. Kostja palus jätta rahuldamata elatise

nõude hageja I osas ning mõista kostjalt hageja II kasuks välja elatise alates

2020. a maist 75 eurot kuus.

Kostja kinnitas, et ta ei ole alates 8. oktoobrist 2018 maksnud hagejatele elatist. Emaga

elab ainult hageja II, kes keeldub kostjaga suhtlemast. Kostja osaleb hageja I ülalpidamises

vahetult seeläbi, et hageja I viibib igas kuus keskeltläbi poole ajast kostja juures. Kostja

panustab sellel ajal kommunaalkulude, söögi, sideteenuste, elektri ja muu kulu kaudu

vahetult hageja I ülalpidamisse. Kostjal on igakuised vältimatud püsikulutused ka seoses

hagejate soovil ratsaspordi eesmärgil võetud hobuste ja poniga. Kostja on panustanud

lisaks hagejate igakuisesse ülalpidamisse hagejate emale sularaha andes, hagejatele

vajalikke asju ostes jne.

Olukorras, kus hagejate igakuised vajadused on väiksemad kui miinimummäär, on

põhjendatud vähendada võrdeliselt mõlema vanema ülalpidamiskohustust. Hagis loetletud

laste vajadused on ilmselgelt ülepaisutatud. Osa hagejate igakuiseid ülalpidamiskulutusi

on kaetud riiklike toetustega, mida tuleb elatise väljamõistmisel arvestada.

Kostjal on osaline töövõime, mis takistab tal teha tööd samas ulatuses, mida on võimalik

teha täie töövõime juures oleval isikul. Kostja töötasu on X eurot X senti tunnis, mis

normaaltööaja juures tähendab keskmiselt X euro X sendi suurust brutopalka ehk

X eurot X senti netotasu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 3. juuli 2020 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejate

kasuks elatise välja järgmiselt:

 hageja I kasuks elatise 192 eurot alates 1. jaanuarist 2020 kuni hageja I täisealiseks

saamiseni X;

 hageja II kasuks elatise pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga

alammäärast, millest on maha arvestatud pool perehüvitiste seaduse § 15 ja

§ 16 lg 1 p 1, § 17 lg 3 alusel makstavast igakuisest lapsetoetusest alates

1. jaanuarist 2020 kuni hageja II täisealiseks saamiseni X.

Maakohus määras, et elatis tuleb tasuda iga kuu 1. kuupäevaks hagejate ema arveldusarvele

ja elatis tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette. Maakohus jättis menetluskulud kostja

kanda ja mõistis kostjalt hagejate kasuks välja menetluskulude katteks 920 eurot

(käibemaksuta).

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et hagejad on kostja lapsed, kes elavad

alaliselt oma emaga ning kostja on perekonnaseaduse (PKS) §-st 96 ja § 97 p-st 1 tulenevalt

kohustatud hagejatele ülalpidamist andma. Kostja on kohtumenetluses kinnitanud, et ta ei

ole alates 8. oktoobrist 2018 hagejatele elatist maksnud.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja viited Justiitsministeeriumi tellitud uuringule "Lapse

vajaduspõhine miinimumelatis" (uuring). Hagejatele elatise väljamõistmisel ning hagejate

vajaduste ja kulude hindamisel tuleb lähtuda igast hagejast ja tema vajadusest, mitte

keskmise lapse vajadustest.

4(10)

Kostja on osaliselt töövõimetu, tal on mõõdukas tegutsemispiirang käelise tegevuse

valdkonnas, mille põhjuseks on X, X ning X (tl-d 37–38). Kostja töötasu suuruseks on ca

X eurot (neto), sh tulemustasu (tl 126). Samuti saab kostja töövõimetustoetust keskmiselt

X

eurot

kuus

(tl 127). Kohtu hinnangul on kostja sissetulek vaatamata kostja osalisele töövõimetusele

iseenesest piisav enda ja oma alaealiste laste ülalpidamiseks vähemalt seadusega

kehtestatud ulatuses. Kostja ei ole tõendanud, et ta peab lähiajal senisest töökohast

lahkuma.

Kostja on tõendanud, et tal tuleb 26. juunil 2020 X, s.o X, millest taastumise aeg on 2–3

kuud postoperatiivselt. Töövõimetuslehel olles ei saa kostja sissetulekut teenida. Samas ei

tähenda see siiski täielikku sissetuleku kaotust, kuivõrd haiguslehel viibides peaks kostja

saama ajutise töövõimetuse hüvitist ravikindlustuse seaduse § 50 lg 1 mõistes. Kuigi

ajutise töövõimetuse hüvitise suurus on töötasust väiksem, ei vähene kohtu hinnangul

kostja sissetulek sellises ulatuses, mis annaks alust elatist vähendada.

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja tuginenud mh sellele, et elatise väljamõistmisel tuleb

arvestada laste ema poolt saadava lastetoetustega. Maakohtu hinnangul tuleb eeldada, et

riikliku lapsetoetuse arvel kaetakse lapse vajadusi ning nende maksmine peab selliselt

reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale. Lisaks on riikliku toetuse (lapsetoetuse)

saamine praegusel juhul mõjuv põhjus miinimumelatise vähendamiseks koostoimes

muude asjaoludega. Eelkõige arvestas kohus asjaoluga, et hageja I viibib osa ajast kostja

juures.

Kostja väitel viibib hageja I tema juures umbes poole aja. Hagejate ema kinnitas 13. mai

2020. a menetlusdokumendis ning 15. juuni 2020. a kohtuistungil, et hageja I viibib ka

kostja juures. Hagejate 13. mai 2020. a menetlusdokumendi kohaselt viibib

hageja I kostja juures keskmiselt 8 päeva kuus.

Hageja I vajadusteks on hagiavalduse kohaselt 475 eurot kuus, 13. mai 2020. a

menetlusdokumendi kohaselt keskmiselt ca 265 eurot kuus (13. mai 2020. a dokumendis

hageja I kohta loetletud kulutused käivad tegelikult tabeli järgi hageja II kohta ja

vastupidi). Hagejate seadusliku esindaja kinnitusel on vajadused suuremad, kuid hagejate

seadusliku esindaja majandusliku olukorra tõttu ei saa ta rohkem kulusid katta.

Kohus ei nõustunud kostja väitega, et loetletud kulud on ülepaisutatud. Maakohus leidis,

et kostja ei ole esitanud tõendeid, millest võiks järeldada, et loetletud kulud on hagejate

seadusliku esindaja poolt väidetust väiksemad. Hagejate emal suurema sissetuleku

puudumisel ei saa hagejate kulud olla ka hagejate seadusliku ema võimalustest suuremad,

kuid see ei tähenda, et vajadused oleksid sellega kaetud. Sellest tulenevalt lähtus kohus

elatise suuruse kindlaksmääramisel, et hageja I vajaduste rahuldamiseks ühe vanema

tehtavate kulutuste suurus on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära

(s.o 292 eurot kuus).

Kuivõrd hageja I igakuised vajadused on osaliselt kaetud riiklike peretoetustega, jääb

hageja I vanemate kanda 524 eurot kuus (584 - 60). Kuivõrd eelduslikult panustavad lapse

vanemad lapse ülalpidamisse võrdselt, jääb hageja I ülalpidamiskuludest iga vanema kanda

262 eurot (584/2).

Kuivõrd hageja I viibib keskmiselt kostja juures 8 päeva kuus, siis kannab kostja selle aja

jooksul proportsionaalselt hageja I kulutused, s.o rahaliselt ca 70 eurot kuus (262÷30×8).

5(10)

Kohtu hinnangul on põhjendatud mõista kostjalt hageja I kasuks välja elatis 192 eurot kuus

(292–30–70).

Pooled ei vaidle, et hageja II ei viibi kostja juures sarnaselt hagejaga I. Samuti ei ole kostja

tõendanud hageja II vajaduste katmist muul viisil.

Hageja II vajadusteks on hagiavalduse kohaselt 490 eurot kuus, 13. mai 2020. a

menetlusdokumendi kohaselt keskmiselt ca 330 eurot kuus (13. mai 2020. a dokumendis

hageja II kohta loetletud kulutused käivad tegelikult tabeli järgi hageja I kohta ja

vastupidi). Sarnaselt hageja I vajadustega luges kohus ka hageja II loetletud vajadused

põhjendatuks. Tegemist ei ole ebamõistlike kulutustega.

Kohus leidis, et põhjendatud on ka hageja II osas elatise suuruse kindlaksmääramisel

lähtuda Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast (s.o 292 eurot kuus).

Kuivõrd hageja II igakuised vajadused on osaliselt kaetud riiklike peretoetustega, jääb

hageja II vanemate kanda 524 eurot kuus (584 – 60). Kuivõrd eelduslikult panustavad lapse

vanemad lapse ülalpidamisse võrdselt, jääb hageja I ülalpidamiskuludest iga vanema kanda

262 eurot (584÷2).

Hagi on esitatud 5. märtsil 2020 ning elatist nõutakse alates 1. jaanuarist 2020. Maakohus

leidis, et PKS § 108 järgi on põhjendatud mõista kostjalt hagejate kasuks välja elatised

alates 1. jaanuarist 2020.

Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

kostja kanda. Hagejate menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulu kokku summas

920 eurot. Kohtu hinnangul oli tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis kuulub

kostjalt väljamõistmisele.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub 5. augustil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

osaliselt tühistada ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja II kasuks välja alates

1. maist 2020 elatis 75 eurot kuus ning jätta muus osas jätta hagi rahuldamata. Kostja palub

menetluskulud jätta solidaarselt hagejate kanda. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja

ringkonnakohtule uued tõendid: tervisekaardi; töövõimetuse hüvitise väljavõtte 2020. a

augusti kohta; töövõimetustoetuse väljavõtte 2020. a augusti kohta.

Kostja osaline töövõime mõjutab elatise tasumise kohustust. Olemasolevate andmete

kohaselt peab kostja alates 26. juunist 2020 olema haiguslehel 8 kuni 16 nädalat. Seega

väheneb järgneva 2 kuni 4 kuu jooksul kostja sissetulek orienteeruvalt 30% ning suure

tõenäosusega ootab kostjat seejärel tervislikest põhjustest tulenevalt koondamine.

Hagejate vajadused on ülepaisutatud ja ei vasta tegelikkusele. Kohus ei ole vaidlustatud

otsuses arvestanud hagejate 13. mai 2020. a menetlusdokumendis kajastatud laste reaalsete

vajadustega, mis vastavad läbiviidud uuringus kajastatud mahule.

Kohus on põhjendatult lähtunud kostja poolsest vahetust hageja I ülalpidamises

osalemisest, kuid eksinud aritmeetikaga.

Elatise väljamõistmine alates 1. jaanuarist 2020 ei ole põhjendatud. Hagejate seadusliku

esindaja kasutuses oli kuni 2020. a märtsini kostja ettevõttele kuuluv sõiduk.

6(10)

Käesoleval juhul rahuldas kohus hagi osaliselt, mistõttu oleks kohus pidanud jaotama

menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätma need poolte endi kanda.

5. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata

jätmist. Hagejad paluvad menetluskulud jätta kostja kanda. Hagejad esitasid koos

vastusega ringkonnakohtule uue tõendi – perearsti õiendi.

Kostja tegelik majanduslik olukord ei ole teada. Kostja käis täiskohaga tööl X. Kostja

kasvatab loomi, tal on ettevõte.

Kostja ei ole tõendanud, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks. Kostja ei ole

tõendanud, et laste vajadused on seaduses sätestatud määrast väiksemad.

Maakohus ei ole eksinud aritmeetikaga hageja I elatise suuruse arvutamisel.

Elatise väljamõistmine alates 1. jaanuarist 2020 on põhjendatud. Auto võttis kostja

hagejate emalt ära kohe pärast seda, kui hagejate ema hakkas jaanuari alguses kostjalt laste

ülalpidamiseks elatist küsima.

Laste ema töötas alates 2020. a veebruarikuust kahel töökohal. Tööpinge tõttu haigestus

ka hagejate ema ning tema töötasu vähenes. Laste ema on töövõimetu alates

X.

6. Ringkonnakohus rahuldas 24. septembri 2020. a määrusega kostja ja hagejate

taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde apellatsioonkaebuses ja selle vastuses esitatud

uued tõendid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada maakohtu määratud

menetluskulude jaotuse ning sellest tulenevalt menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega jätab

poolte maakohtu menetluses kantud menetluskulud poolte endi kanda. Muus osas on

maakohtu otsus vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

8. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras

esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus mõistis kostjalt

hageja I kasuks välja elatise ning hageja II kasuks elatise 75 eurot ületavas osas, samuti

palub kostja otsuse tühistada tagasiulatuva elatise väljamõistmise ning menetluskulude

jaotuse osas. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

vaidlustatud osas.

9. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kostja poolt esitatud uue tõendi osas.

Kostja esitas 26. oktoobril 2020 ringkonnakohtule Eesti Töötukassa 14. oktoobri 2020

otsuse nr X.

TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste

tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas

tähtsust. Sama lõike p-d 2 kohaselt ei ole tõendil asjas tähtsust mh juhul, kui asjaolu kohta

on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja

7(10)

püsivalt vähenenud töövõime kohta asjas juba piisavalt tõendeid esitatud (I kd, tl-d 37–39;

II kd, tl 15). Kostja põhjendustest lähtudes nähtub 26. oktoobril 2020 esitatud tõendist, et

kostja on jätkuvalt püsivalt vähenenud töövõimega. Tema tervislik seisund ei ole muutnud

ning tõenäoliselt lähitulevikus ka ei muutu. Tõendi vastuvõtmisest tuleb eelmärgitut

arvestades keelduda. Kuivõrd dokument on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle

tagastamiseks.

10. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, kuid jättis menetluskulud (sh hagejate

menetluskulud) TsMS § 162 lg 1 alusel täies ulatuses kostja kanda. Kohus on märkis, et

rahuldas hagi suuremas ulatuses (hageja I osas ligi 66% ja hageja II osas ligi 90% ulatuses)

ning kuivõrd tegemist on elatise asjaga, kus alaealised lapsed esitasid õigustatult nõude

elatist maksma kohustatud vanema vastu, siis oleks äärmiselt ebaõiglane jätta hagi osalise

rahuldamise tõttu menetluskulud laste kanda. Lastel ei ole enamasti ka muud sissetulekut

kui nende kasuks väljamõistetud elatis, mistõttu tuleks neil menetluskulud tasuda üldjuhul

elatisena väljamõistetud rahast. Selline olukord polnud kohtu arvates kooskõlas elatise

maksmise eesmärkide ega mõttega.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud menetluskulude jaotamisel oluliselt

menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et TsMS § 162 lg 1 hagi osalise

rahuldamise puhul ei rakendu. Menetluskulude jaotamisel saab praegusel juhul küll

arvestada sellega, et tegu on alaealiste laste poolt ülalpidamise andmiseks kohustatud isiku

vastu esitatud nõudega elatise saamiseks. Siiski ei saa äärmise ebaõiglusega põhjendada

hagejate menetluskulude täies ulatuses kostja kanda jätmist. Ka TsMS § 162 lg 4

võimaldab jätta poolte kulud üksnes nende endi kanda (ning vastaspoolelt välja

mõistmata).

Ringkonnakohus leiab, et seoses esitatud elatisenõude osalise rahuldamisega on

põhjendatud jätta poolte menetluskulud TsMS § 163 lg-s 1 märgitud kolmanda alternatiivi

kohaselt poolte endi kanda. Hagejate menetluskulude osaline kostja kanda jätmine ei

pruugi olla käesolevas asjas kokkuvõttes laste (hagejate) huvides, kui hagejate

menetluskulude kandmise kohustuse tõttu ei suudaks kostja tasuda otsusega välja

mõistetud igakuist elatist.

11. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena

apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11.1. Kostja on apellatsioonkaebuses esitanud väite, et praegusel juhul esineb mõjuv

põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks, sest kostjal on osaline

töövõime ning alates 26. juunist 2020 on kostja haiguslehel 8–16 nädalat, mis toob kaasa

tema töötasu vähenemise.

Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb

tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Riigikohus on

selgitanud, et PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu, mistõttu kohus

saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas on olemas mõjuv põhjus

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses

nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel.

8(10)

Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve.

(vt nr Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1–28.2;

22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).

PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema

töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps (vt nt

Riigikohtu 25. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 14).

Ringkonnakohus märgib, et PKS § 102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on

kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsustus. Sellisesse otsustusse saab kõrgema astme

kohus sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kostja osaline töövõime on

käesoleval juhul mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamisele alla seaduses sätestatud

miinimummäära. Kostja on esitanud maakohtu menetluses Eesti Töötukassa 19. oktoobri

2018. a otsuse nr X, mille kohaselt on kostjal osaline töövõime kestusega kuni X.

Eelnimetatud otsuse kohaselt on kostjal mõõdukas tegutsemispiirang liikumise ja käelise

tegevuse valdkonnas. Vaatamata kostja osalisele töövõimele, töötab kostja X. Maakohus

tuvastas, et kostja töötasu suurus on ca X eurot (neto), samuti saab kostja

töövõimetustoetust keskmiselt X eurot kuus. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb isegi osalise

töövõime puhul hinnata vanema võimekust tööd teha lähtuvalt tema tervislikust seisundist.

Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata

võimalust saada sissetulekut ja maksta sellest elatist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

praegusel juhul tõendatud, et kostja osaline töövõime takistab tal tööd teha ning

sissetulekut teenida. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja oletus, et osalise töövõime

tõttu võib ta kaotada töö või on sunnitud töölt lahkuma, ei ole aluseks elatise

vähendamisele alla seaduses sätestatud miinimummäära.

11.2. Ringkonnakohus leiab, et elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud

miinimummäära ei ole mõjuvaks põhjuseks ka see, et kostjal oli 26. juunil 2020

operatsioon ning kostja pidi sellega seoses viibima haiguslehel 8–16 nädalat.

Ringkonnakohus möönab, et haiguslehel viibimine toob kaasa sissetuleku vähenemise,

kuid eelduslikult on selline olukord ajutine. Elatist maksma kohustatud isiku aeg-ajalt

esinev ajutine töövõimetus ei ole aluseks elatise vähendamisele alla seaduses sätestatud

miinimummäära.

Kostja väide, et suure tõenäosusega ootab teda tervislikest põhjustest tulenevalt

koondamine, ei ole tõendatud.

11.3. Kostja hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et laste vajadused on seaduses

sätestatud miinimummääras. Kostja väitel on laste igakuised kulud ülepaisutatud ning

tehtud uuringu kohaselt ei kulu lastel ülalpidamiseks seadusest tulenev miinimummäär.

Maakohus hindas laste igakuiseid kulusid põhjalikult ja leidis, et kulud ei ole ülemäärased

ega ebamõistlikud. Ringkonnakohtul ei ole põhjust kahelda maakohtu poolt tuvastatud

asjaoludes. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus laste kulude hindamisel

diskretsioonipiire ületanud.

9(10)

Arvestades seda, et maakohus leidis, et laste vajadused kuus on seaduses sätestatud

miinimummääras, ei saa ringkonnakohus vähendada elatist alla miinimummäära üksnes

kostja poolt viidatud uuringule tuginedes. Seadusandjal on võimalik kaaluda

miinimumelatise vähendamist või uuringutel põhineva vajaduspõhise miinimumelatise

kehtestamist, kuid seni peab kohus eelkõige lähtuma seaduses sätestatud miinimumelatise

suurusest ja lähtudes sellest saab kohus elatise suurust kas vähendada PKS §-s 102

sätestatud alusel või suurendada elatist lapse tõendatud vajadustest tulenevalt. Praegusel

juhul saanuks kohus elatist vähendada alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära

PKS § 102 alusel või juhul, kui lapse isa toob välja asjaolud ja tõendab, et lapse igakuised

reaalsed kulud on miinimumist väiksemad. Kostja ei ole vastavaid asjaolusid välja toonud

ega tõendanud.

11.4. Kostja väide, et maakohus on hageja I elatise kindlaksmääramisel eksinud

aritmeetikaga, ei ole õige. Maakohus leidis, et hageja I vajadused on kuus kokku 584 eurot

ehk ühe vanema panus hageja I ülalpidamisse on 292 eurot kuus, millest on maha

arvestatud hageja I ema kontole laekuv peretoetus summas 30 eurot (peretoetus kokku on

60 eurot, mis tuleb jagada kahe vanema vahel). Järelikult jääb kostja panuseks hageja I

ülalpidamisse 262 eurot (292 – 30). Samuti leidis maakohus, et hageja I viibis kostja juures

8 päeva kuus, mil kostja annab hagejale I vahetut ülalpidamist. Kostja ei ole nimetatut

vaidlustanud. Järelikult annab kostja hagejale I vahetult ülalpidamist arvestuslikult

ca 70 eurot kuus (262÷30×8). Maakohus on õigesti leidnud, et kostja peab hagejale I

tasuma elatist 192 eurot kuus (262 – 70).

11.5. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt alates

1. jaanuarist 2020 (hagi esitati 3. märtsil 2020) ei ole põhjendatud, kuna 2020. a märtsini

kasutas hagejate ema kostja äriühingule kuuluvat sõidukit ning nii hageja I kui ka hagejate

ema viibisid arvestatava aja kostja elukohas. Ringkonnakohus ei nõustu kostja selle

seisukohaga.

Kostja ei ole tõendanud, et tema ja hagejate ema vahel oli kokkulepe PKS § 100 lg 3

tähenduses selle kohta, et kostja annab hagejatele ülalpidamist mitte rahas (PKS § 100

lg 1), vaid sellega, et hagejate ema ja hagejad saavad sõita kostja poolt nende kasutusse

antud sõidukiga. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei ole alates 8. oktoobrist 2018

hagejatele elatist tasunud, samuti ei ole tõendatud, et vanemate vahel oleks olnud

kokkulepe, et kostja annab hagejatele elatist muul viisil kui rahas.

PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike

ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise

ülesannet (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p-d 11 ja

12; 25. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p-d 19 ja 20).

Maakohus on mõistnud kostjalt hagejate kasuks välja elatise alates 1. jaanuarist 2020,

s.o ca 2 kuu eest tagasiulatuvalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tagasiulatuva elatise

väljamõistmine sellises ulatuses kostjale ebamõistlikult koormav ega aseta kostjat

äärmiselt raskesse olukorda. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine aluseid, miks tuleks

tagasiulatuv elatis jätta nimetatud ulatuses välja mõistmata.

11.6. Maakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise 192 eurot ja hageja II kasuks

välja elatise muutuva suurusena. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtul elatise

10(10)

määramisel muutuva suurusena ja selle sidumisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammääraga

ulatuslik kaalutlusruum. Nagu eespool märgitud, saab kõrgema astme kohus kaalutlus- ehk

diskretsiooniotsustusse sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud

diskretsiooni piire. Ringkonnakohtu arvates ei anna apellatsioonkaebuse väited alust

käesolevas asjas maakohtu diskretsiooniotsustusse sekkuda. Maakohus on seadusest

tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud ning enda järeldusi vaidlustatud otsuses

nõuetekohaselt (TsMS § 442 lg 8) põhjendatud.

12. Kuivõrd hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, peab ringkonnakohus

põhjendatuks jätta ka apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud

TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub

vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest