2-17-17303/159 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 04.03.2019 otsus ja teha uus otsus, millega hagi

rahuldada.

2. Tunnustada Osaühing Vangent Assets nõuet 3 327 822 eurot 42 senti OÜ Sillen

Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotimenetluses tähtaegselt esitatud pandiga

tagamata nõudena (PankrS § 153 lg 1 p 2).

3. Jätta kostja I ja kostja III vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.

4. Maa ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta solidaarselt OÜ Hingehoid,

Sihtasutus Hiiu Ravikeskus ja OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) kanda.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

19.11.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-17303

Kohtuasi

Osaühing Vangent Assets hagi OÜ Hingehoid,

Sihtasutus

Hiiu

Ravikeskus

ja

OÜ

Sillen

Konsultatsioonid

(pankrotis)

vastu

nõude

tunnustamiseks

OÜ

Sillen

Konsultatsioonid

(pankrotis) pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.03.2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühing Vangent Assets apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

Osaühing

Vangent

Assets

(registrikood

12374438), esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal

Kostja I OÜ Hingehoid (registrikood 12295590),

vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper

Kostja II Sihtasutus Hiiu Ravikeskus (registrikood

90010864), esindajad vandeadvokaat Tarmo Peterson,

vandeadvokaadi abi Henri Torop

Kostja III OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis,

registrikood 10725000), esindaja vandeadvokaat Kristel

Viru

Kohtuistungi toimumise aeg

10.09.2020

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Asjaolud ja hageja nõue

1. Osaühing Vangent Assets (hageja) esitas 17.11.2017 hagi OÜ Hingehoid (kostja I),

Sihtasutus Hiiu Ravikeskus (kostja II) ja OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis, kostja III)

vastu nõude tunnustamiseks OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotimenetluses.

Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Fedata Invest OÜ (kustutatud) ja PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) sõlmisid 25.01.2011

osaühingu osa müügilepingu ja nõude loovutamise lepingu, millega Fedata Invest OÜ andis

PJV Hiiu Ravikeskus AS-ile kostja III osa nimiväärtusega 40 000 krooni ning Fedata Invest

OÜ-le kuulunud 37 330 060,09 krooni ehk 2 385 825,68 euro suuruse nõude kostja III vastu.

Nõude aluseks oli Fedata Invest OÜ (kustutatud) ja kostja III vahel 03.11.2010 sõlmitud

kohustuse ülevõtmise kokkulepete lisa (konstitutiivne võlatunnistus). Nimetatud lisa p-dest 1.2

ja 1.3 tulenevalt kohustus kostja III tasuma ülevõetud kohustuste eest 37 290 060,09 krooni

hiljemalt 31.12.2010.

25.04.2012 sõlmisid PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) ja kostja III kokkuleppe, millega

pikendasid ülevõetud kohustuse eest tasumise tähtaega kuni 25.01.2018. 04.06.2012

kokkuleppega tühistati 24.04.2012 kokkulepe ning PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) ja

kostja III lugesid 03.11.2010 kohustuse ülevõtmise kokkuleppe lisa p-dest 1.2 ja 1.3 tuleneva

kohustuse sissenõutavaks muutunuks, s.t nõue muutus sissenõutavaks 04.06.2012.

05.06.2012 loovutas PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) nõude loovutamise lepinguga

Osaühing Benefit Holdingule 25.01.2011 lepingu alusel omandatud nõude kostja III vastu.

Samal kuupäeval edastasid lepingu pooled kostjale III ühise teate nõude loovutamise kohta.

11.06.2012 saatis Osaühing Benefit Holding kostjale III viimase juhatuse liikme LT kaudu

pretensiooni, milles märkis, et tasumise tähtaeg oli möödunud ja palus kohustus täita hiljemalt

kümne kalendripäeva jooksul pretensiooni esitamisest arvates. 13.06.2012 edastas kostja III

Osaühing Benefit Holdingule vastuse, milles kinnitas võlgnevuse olemasolu ja lubas selle

tasuda ühe kuu jooksul. Eelnev oli käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena. 03.08.2012 edastas

kostja III Osaühing Benefit Holdingule palve oodata pankrotiavalduse esitamisega, sest pidas

läbirääkimisi laenu saamiseks, et 2 385 825,68 euro suurune võlg kustutada.

Hagejale loovutati nõue 07.11.2012. Hageja esitas pankrotiavalduse, mille alusel määras

maakohus kostjale III asjas nr 2-16-1217 ajutise halduri ja kuulutas hiljem välja pankroti.

Hageja esitas haldurile nõude, mis koosnes 2 385 825,68 euro suurusest põhinõudest ja

kostja III pankroti väljakuulutamise seisuga kogunenud viivisest 941 996,74 eurot. 18.10.2017

toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitasid kostjad I-III vastuväite hageja nõudele. Haldur

hageja nõudele vastuväidet ei esitanud.

Vastuseks kostjate väidetele märkis hageja, et 20.10.2010 tehing ei olnud seotud hageja

nõudega. Hageja nõue tekkis hiljem. Hageja nõude olemasolu on majandusaasta aruannetes

tunnistanud AK 2010. aastal ja LT 2011. aastal. Kostja III on korduvalt kinnitanud võla

olemasolu ka hiljem, sh 13.06.2012 ja 03.08.2012. LT kinnitus, et dokumendid allkirjastati

tegelikult ajal, kui ta ei olnud enam seaduslik esindaja, ei omanud tõendi kvaliteeti, olid

ebausutavad ja vastuolus tema varasemate avaldustega kriminaal- ja tsiviilkohtumenetlustes.

Pealegi oli kinnitus, millele kostjad tuginesid, antud aastaid hiljem. Hageja nõue ei olnud

aegunud, sest muutus sissenõutavaks 04.06.2012, mitte 31.12.2010. Pealegi avaldasid

aegumisele ja selle peatumisele mõju erinevad kohtumenetlused, sh asjad nr 2-12-36529, 2-16-

1217. Tehingud, mis tehti 25.04.2012 ja 04.06.2012, olid kehtivad. Need ei mõjutanud kostjat

III negatiivselt, vaid leevendasid olukorda. Tehingud ei olnud näilikud. Ei olnud usutav, et

kõrgharidusega LT ei mõistnud lihtsa teksti sisu. Tehingud ei olnud vastuolus heade

kommetega. Pealegi ei saanud kostjad formaaljuriidiliselt tugineda tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) §-le 86, sest esitasid tühistamisavalduse sama kokkuleppe tühistamiseks.

Kostja III esitas tühistamisavalduse hilinenult. Juhatuse liikme vahetumine ei olnud asjaolu,

mis muudaks või katkestaks seadusega sätestatud tähtaegade kulgemise.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Fedata Invest OÜ-l (kustutatud) puudus kostja III vastu nõue, mistõttu ei olnud Fedata

Invest OÜ-l (kustutatud) 25.01.2011 nõuet, mida PJV Hiiu Ravikeskus AS-ile (pankrotis)

osaühingu osa müügilepinguga ja nõude loovutamise lepinguga loovutada. Sellest tulenevalt ei

saanud ka PJV Hiiu Ravikeskus AS-il (pankrotis) olla nõuet, mida Osaühing Benefit

Holdingule loovutada ning viimasel ei olnud nõuet, mida hagejale loovutada.

Hageja eksitas kohut, kui jättis kõik olulised andmed kohtule esitamata. Nii jättis hageja

märkimata, et 20.10.2010 sõlmisid Fedata Invest OÜ (kustutatud) ja kostja III nõuete

loovutamise lepingu, mille kohaselt loovutas kostja III Fedata Invest OÜ-le (kustutatud)

nõudeid kokku 60 454 998,19 krooni ulatuses. Nõuete loovutamise eest kohustus Fedata Invest

OÜ (kustutatud) tasuma kostjale III 60 454 998,19 krooni. Kostja III tasunõude Fedata Invest

OÜ (kustutatud) vastu pidid pooled tasaarvestama 20.10.2010 sõlmitud kohustuste ülevõtmise

lepingust tuleneva Fedata Invest OÜ (kustutatud) tasunõudega võlgniku vastu. 20.10.2010

sõlmitud kohustuste ülevõtmise lepingu p-s 1.3 sätestati, et kohustuste ülevõtmise eest

makstava tasu suurus ja kord lepitakse kokku eraldi kokkuleppega. Asjaomane kokkulepe

sõlmiti 03.11.2010 (tegu ei olnud konstitutiivse võlatunnistusega). Selle kohaselt tuli kostjal III

tasuda kohustuste ülevõtmise eest Fedata Invest OÜ-le (kustutatud) 37 290 060,09 krooni.

Seega oli Fedata Invest OÜ (kustutatud) tasunõue kostja III vastu 23 164 938,1 krooni väiksem

kui kostja III 20.10.2010 nõuete loovutamise lepingust tulenev tasunõue Fedata Invest OÜ

(kustutatud) vastu (60 454 998,19-37 290 060,09=23 164 938,10).

2.2. Isegi kui eeldada, et 03.11.2010 lepingu lisast tulenes Fedata Invest OÜ (kustutatud) nõue

kostja III vastu, oli see nõue aegunud juba 31.12.2013.

03.11.2010 sõlmisid Fedata Invest OÜ (kustutatud) ja kostja III kokkuleppe, mille kohaselt

võttis kostja III endale kohustuse tasuda Fedata Invest OÜ-le (kustutatud) 37 290 060,08 krooni

hiljemalt 31.12.2010. Kuna Fedata Invest OÜ (kustutatud) vastastikune nõue oli kostja III

nõudest väiksem, siis tasumist ei toimunud ja nõue aegus kolme aasta möödumisel, s.o

31.12.2013. Nõue oli aegunud ka juhul, kui nõude aegumine peatus erinevate kohtumenetluste

ajaks, aegudes hiljemalt 25.08.2014.

Tagantjärele ilmus 25.04.2012 kuupäeva kandev kostja III ja PJV Hiiu Ravikeskus AS

(pankrotis) vahel allkirjastatud kokkulepe, millega pikendati tähtaega kuni 25.01.2018.

Tegelikult ei olnud tasumise tähtaja pikendamine vajalik, sest kostja III ja PJV Hiiu Ravikeskus

AS (pankrotis) planeerisid ühinemist. Ühinemine oli vajalik, sest vastasel juhul ei oleks Nordea

Bank Finland Plc PJV Hiiu Ravikeskus AS-ile (pankrotis) laenu andnud. Mh oli laenu otstarve

finantseerida kostjale III hoonestusõiguse alusel kuuluva haiglahoone ehitustöid. Ühinemise

korral oleks vaidlusalune nõue (kui see oleks olemas olnud) võlgniku vastu lõppenud

kokkulangemisega. Eelneva tõttu oli ebaloogiline nõude väljaloovutamine Osaühing Benefit

Holdingule.

2.3. 25.04.2012 ja 04.06.2012 kokkulepped (jms) olid tühised.

Tegu oli näilike tehingutega. LT 2017. aasta kinnituskirja kohaselt ei saanud ta tehingule alla

kirjutades aru, mis dokumentidele ta alla kirjutab. Ta andis allkirja AT survestamisel, kusjuures

dokumendid oli koostanud vandeadvokaat EE. 25.04.2012 ja 04.06.2012 kokkulepete ning

neile järgneva kostja III vastu oleva väidetava nõude loovutuse eesmärgiks oli kostja III osaniku

KA survestamine kostja III osa tagastamiseks.

Lisaks olid 25.04.2012 ja 04.06.2012 kokkulepped tühised, sest allkirjastati tagantjärele ajal,

mil LT-l puudus kostja III esindusõigus. LT oli kostja III juhatuse liige kuni 28.08.2012, kuid

allkirjastas 25.04.2012 ja 04.06.2012 kokkulepped peale 30.08.2012. Tagantjärgi olid

allkirjastatud ka 05.06.2012 teade, 11.06.2012 kinnitus, 13.06.2012 vabanduskiri ja 03.08.2012

kiri. Seega ei olnud kostja III jaoks kehtiv ka loovutus, sest teate kättesaamist kinnitas isik, kes

ei olnud kostja III juhatuse liige ning Osaühing Benefit Holding ei saanud nõuet ka hagejale

edasi loovutada.

Veel olid 25.04.2012 ja 04.06.2012 tehingud vastuolus avaliku korra ja heade kommetega, sest

kokkulepetel puudus mistahes loogiline, majanduslik ja õiguslik alus.

Isegi kui jätta kõrvale eelnevalt esitatud hagi rahuldamist välistavad asjaolud, oli 04.06.2012

kokkuleppe puhul, millega tühistati 24.04.2012 kokkulepe ning PJV Hiiu Ravikeskus AS

(pankrotis) ja kostja III lugesid 03.11.2010 kohustuse ülevõtmise kokkuleppe lisa p-dest 1.2 ja

1.3 tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutunuks, tegu TsÜS § 131 lg 1 alusel tühistatud

tehinguga. 04.06.2012 kuupäeva kandev dokument allkirjastati LT poolt nii kostja III kui ka

PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) nimelt. Sellisel juhul eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu

tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. 04.12.2012 edastas

kostja III seaduslik esindaja SS PJV Hiiu Ravikeskus AS-ile (pankrotis) avalduse 04.06.2012

kokkuleppe tühistamiseks. PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) juhatuse liige LT sai selle

isiklikult kätte 05.12.2012.

2.4. 13.06.2012 vabanduskiri ei olnud deklaratiivne võlatunnistus.

LT eesmärk 13.06.2012 kirja allkirjastamisel ei olnud kaasa tuua võlatunnistuse tunnustele

vastavat dokumenti, vaid selle ainus eesmärk oli täita AT soov ja tagasi saada kontroll Halinga

vallas asuva kinnisasja üle. Lisaks oli selle andmine ebaloogiline ja majanduslikult

põhjendamata ning koostatud tagantjärele ajal, kui LT enam kostja III esindaja ei olnud.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis rahuldamata kostjate taotluse anda neile tähtaeg hageja 19.02.2019

seisukohale vastamiseks. Kohus jättis hagi aegumise kohaldamise tõttu rahuldamata.

Menetluskulud jättis kohus hageja kanda.

3.1. Asjas mittevaidlustatud asjaolude (TsMS § 231 lg 2 ja 4) ja esitatud tõendite alusel luges

kohus tuvastatuks järgmised asjaolud:



20.10.2010 sõlmisid kostja III ja Fedata Invest OÜ (kustutatud) kohustuste ülevõtmise

lepingu, mille kohaselt võttis viimane kostjalt III üle kohustusi kogusummas 63 222 173,21

krooni (põhivõlg 60 063 753,21 krooni ja intress 3 158 420 krooni), mis tulenesid kostja III ja

AS REC Varad (kustutatud) vahel 15.04.2005 sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest (p 1.1)

ning lepingu p-is 1.3 sätestati, et kohustuste ülevõtmise eest makstava tasu suurus (mille

kohustus kostja III tasuma Fedata Invest OÜ-le (kustutatud)) ja kord lepitakse kokku eraldi

kokkuleppega;



samal päeval, s.o 20.10.2010, sõlmisid kostja III ja Fedata Invest OÜ (kustutatud)

nõuete loovutamise lepingu, mille kohaselt loovutas kostja III Fedata Invest OÜ-le (kustutatud)

nõudeid kokku 60 454 998,19 krooni (nõue KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) vastu

57 919 020 krooni ja nõue OÜ Kivimäe Puhkekodu (kustutatud) vastu 2 535 978,19 krooni).

Nõuete loovutamise eest kohustus Fedata Invest OÜ (kustutatud) tasuma kostjale III kokku

60 454 998,19 krooni (p-d 2.1. ja 2.2.) ning kostja III tasunõude osas Fedata Invest OÜ

(kustutatud) vastu (60 454 0998,19 krooni) tegid pooled vastastikuste nõuete tasaarvestuse

60 454 998,19 krooni (p 2.3), tasaarvestades kostja III tasunõude Fedata Invest OÜ (kustutatud)

vastu Fedata Invest OÜ (kustutatud) nõudega kostja III vastu, mis tulenes poolte vahel

20.10.2010 sõlmitud kohustuse ülevõtmise lepingust, millega Fedata Invest OÜ (kustutatud)

võttis üle kostja III kohustused AS REC Varad (kustutatud) ees;



03.11.2010 kostja III ja Fedata Invest OÜ (kustutatud) vahel sõlmitud kohustuse

ülevõtmise kokkulepete lisa p-dest 1.2 ja 1.3 tulenevalt kohustus kostja III tasuma Fedata Invest

OÜ (kustutatud) poolt ülevõetud kohustuste eest viimasele hiljemalt 31.12.2010

37 290 060,09 krooni;



25.01.2011 sõlmisid Fedata Invest OÜ (kustutatud) ja PJV Hiiu Ravikeskus AS

(pankrotis) kostja III osa (nimiväärtusega 40 000 krooni) müügilepingu ja nõude

37 330 060,09 krooni ehk 2 385 825,68 euro loovutamise lepingu;



25.04.2012 PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) ja kostja III vahel sõlmitud

kokkuleppega (allkirjastatud mõlema poole esindajana LT poolt) pikendati kostja III kohustuste

tasumise tähtaega kuni 25.01.2018;



04.06.2012 kokkuleppega (allkirjastatud mõlema poole osas LT poolt) tühistasid PJV

Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) ja kostja III varasema 24.04.2012 kokkuleppe ning avaldasid,

et loevad 03.11.2010 kohustuse ülevõtmise kokkulepete lisa p-dest 1.2 ja 1.3 tuleneva kostja

III kohustuse sissenõutavaks muutunuks;



05.06.2012 sõlmitud lepinguga loovutas PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) nõude

kostja III vastu põhisummas 2 385 825,68 eurot Osaühing Benefit Holdingule ning samal

päeval edastasid PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) ja Osaühing Benefit Holding kostjale III

ühise teate nõude loovutamisest Osaühing Benefit Holdingule, paludes ühtlasi kostjal III

nimetatud summa Osaühing Benefit Holdingule tasuda, millise teate kättesaamist kinnitas LT

kostja III esindajana omakäeliselt 05.06.2012;



11.06.2012 esitas Osaühing Benefit Holding kostjale III pretensiooni nõudega

võlgnevuse tasumiseks 10 päeva jooksul, mille kättesaamist kinnitas LT samal päeval;



13.06.2012 kinnitas LT Osaühing Benefit Holdingu kirja kättesaamist ja vabandas, et

kostja III ei olnud võimeline võlgnevust 2 385 825,68 eurot tasuma ning lubas tasuda ühe kuu

jooksul;



25.07.2012 esitas Osaühing Benefit Holding kostja III suhtes pankrotihoiatuse, mille

kättesaamist kinnitas LT samal päeval allkirjaga;



03.08.2012 esitas LT kostja III nimel Osaühing Benefit Holdingule vastuse palvega

natuke oodata võlgnevuse tasumisega ja mitte algatada pankrotimenetlust kostja III suhtes;



alates 29.08.2012 ei olnud LT enam kostja III juhatuse liige;



13.09.2012 esitas Osaühing Benefit Holding kohtule kostja III suhtes rahuldamata

nõude 2 385 825,68 euro osas pankrotiavalduse, paludes ajutise halduri nimetamist ja pankroti

väljakuulutamist, millele kostja III esitas vastuväite;



17.10.2012 jäeti maakohtu määrusega asjas nr 2-12-36529 Osaühing Benefit Holding

avaldus kostja III suhtes pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata ja ajutine haldur nimetamata;

määrus jõustus 07.05.2013;



07.11.2012 loovutas Osaühing Benefit Holding 2 385 825,68 euro nõudeõiguse hagejale

(endise ärinimega OÜ Canderos Assets);



25.01.2016 esitas hageja maakohtusse pankrotiavalduse kostja III suhtes, millele

võlgnik vastu vaidles;



09.03.2016 võeti hageja pankrotiavaldus kostja III suhtes menetlusse ja 13.09.2016

esitas kostja III vastuse ajutise halduri teabenõudele;



13.04.2017 kuulutati välja kostja III pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Veli Kraavi;

määrus jõustus 22.01.2018;



02.05.2017 esitas hageja kostja III pankrotimenetluses nõude 3 327 822,42 eurot;



18.10.2017 toimus kostja III pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete kaitsmise

koosolek, kus esitasid kostjad I-III hageja nõudele vastuväited; hageja nõue jäi tunnustamata.

Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja nõue kostja III vastu eksisteeris, kas nõue oli aegunud ja

kas kostja III oli andnud seoses sellega võlatunnistusi.

3.2. Kohus oli seisukohal, et hagejale loovutatud nõue eksisteeris, kuid nõude põhisumma,

millele lisandub perioodi 04.06.2012-13.04.2017 osas võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1

ettenähtud viivis ei olnud 2 385 825,68 eurot (37 330 060,09 krooni), vaid 2 383 269,21 eurot

(37 290 060,09 krooni).

Põhjendatud oli hageja väide, et vaidlusaluse nõude aluseks kostja III suhtes ei olnud kostja III

ja Fedata Invest OÜ (kustutatud) vahelisest 20.10.2010 nõude loovutamise lepingust ja samade

poolte vahel 03.11.2010 sõlmitud kohustuse ülevõtmise kokkulepete lisast tulenev vastastikuste

nõuete tasaarvestus, vaid kostja III kohustused Fedata Invest OÜ (kustutatud) suhtes (nõue, mis

on lõppkokkuvõttes loovutatud hagejale) on põhisummas 2 383 269,21 eurot (37 290 060,09

krooni) sõltumata 20.10.2010 lepingutest määratud 03.11.2010 lepinguga. Kohus jagas hageja

seisukohta, et kostja III ja Fedata Invest OÜ (kustutatud) vahelisest 20.10.2010 kohustuse

ülevõtmise lepingust tulenev kostja III kohustus / Fedata Invest OÜ (kustutatud) nõue määrati

kindlaks samade poolte vahel samal päeval (s.o 20.10.2010) sõlmitud nõuete loovutamise

lepinguga, mille p 2.3 kohaselt tasaarvestasid pooled sellest lepingust tuleneva kostja III

tasunõude Fedata Invest OÜ (kustutatud) vastu 60 454 998,19 krooni samas summas (60 454

998,19 krooni) Fedata Invest OÜ (kustutatud) tasunõudega kostja III vastu tulenevalt

20.10.2010 sõlmitud kohustuse ülevõtmise lepingust. Kohus võttis siinkohal arvesse

VÕS § 197 lg-st 1 ja §-st 198 tulenevaid tingimusi, mille kohaselt on tasaarvestuse eelduseks

vastastikuste samaliigiliste nõuete samaaegne eksisteerimine ning tingimuslikult või tähtaja

määramisega tehtud tasaarvestuse avaldus tühine.

Usutavalt oli põhistatud ja tõendatud, et 03.11.2010 tekkinud kostja III 37 290 060,09 krooni

suuruse kohustuse aluseks oli samal päeval (03.11.2010) või varem kostja III ja Fedata Invest

OÜ (kustutatud) vahel sõlmitud erinevad kohustuse ülevõtmise lepingud ja laenuleping. Kostja

väide, et tegelikult lepingut ei sõlmitud ja kohtule esitatud ärakiri võis olla võltsitud, ei olnud

piisavalt põhistatud. Kostja vastav väide oli ka üllatuslik, sest mitte ainult käesolevas, vaid ka

eelnevates menetlustes (asjad nr 2-12-36529 ja nr 2-16-1217) seostas kostja III oma kohustuse

puudumist sh sellega, et just nimetatud tehinguga määrati kindlaks kostja III ja Fedata Invest

OÜ (kustutatud) 20.10.2010 kohustuse ülevõtmise lepingust tuleneva kostja III kohustuse /

Fedata Invest OÜ (kustutatud) nõude suurus, mis väidetavalt kuulus tasaarvestamisele kostja III

ja Fedata Invest OÜ (kustutatud) 20.10.2010 nõude loovutuse lepingust tuleneva kostja III

nõudega Fedata Invest OÜ (kustutatud) vastu. Teiste kostjate väidete osas, mis seadsid kahtluse

alla lepingu olemasolu (nt PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) raamatupidamises ei kajastatud

nõude loovutust, ühingu seaduslik esindaja taganes 21.02.2013 avaldusega 25.01.2011

lepingust jne), võttis kohus arvesse asjaolu, et kohtud kontrollisid asjades nr 2-13-38971 ja

2-13-61194 21.02.2013 taganemisavalduse kehtivust ja leidsid, et see ei olnud kehtiv.

Nõude suuruse osas oli aga teatud segadus. Nii oli 03.11.2010 lisast tulenevalt kostja III

kohustus Fedata Invest OÜ (kustutatud) ees 37 290 060,09 krooni (2 383 269,21 eurot), kuid

Fedata Invest OÜ (kustutatud) ja PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) vahelises 25.01.2011

osaühingu osa ja nõude loovutuse lepingus oli loovutatud nõude suuruseks 37 330 060,09

krooni (2 385 825,68 eurot). Hageja selgituse kohaselt tingis vahe asjaolu, et 25.01.2011

lepingu ettevalmistamisel lähtuti kostja III juhatuse liikme PL allkirjastatud bilansist seisuga

24.01.2010, milles oli kostja III kohustus fikseeritud suuruses 37 330 060,09 krooni. See asjaolu

ei andnud alust lugeda Fedata Invest OÜ (kustutatud) ja PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis)

25.01.2011 lepingust tulenevat nõude loovutust PJV Hiiu Ravikeskus AS-ile (pankrotis)

kehtetuks. Kuivõrd viimati nimetatud ühingute vahelise 25.01.2011 lepingu alusel loovutatud

nõue oli piisavalt määratletud, tuli lugeda kehtivaks nõude loovutamine Fedata Invest OÜ-lt

(kustutatud) PJV Hiiu Ravikeskus AS-ile 2 383 269,21 euro (37 290 060,09 krooni) ulatuses.

Seega oli hagejale loovutatud nõude põhisummaks samuti 2 383 269,21 eurot (37 290 060, 09

krooni), mitte 2 385 825,68 eurot (37 330 060,09 krooni).

3.3. Sõltumata nõude olemasolu tuvastamisest, tuli asuda seisukohale, et hageja nõue oli

aegunud.

Asjaolust, et LT poolt nii kostja III kui ka PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) esindajana

25.04.2012 ja 04.06.2012 allkirjastatud kokkulepped ei pruukinud olla otstarbekad, ei

tulenenud kokkulepete tühisust. Kokkulepped ei raskendanud kostja III olukorda. Samuti ei

olnud nende kokkulepete puhul tõendatud esindusõiguse puudumine. Kostjad tuginesid

siinkohal suuresti LT 2017. aastal antud kinnitusele, mis olid vastuolus teiste menetluses

esitatud tõenditega. Kostjate selgitused ei andnud alust pidada LT 14.12.2017 kinnitusi ja

hilisemaid ütlusi dokumentide allkirjastamise aja osas usaldusväärsemaks kui 2014. aastal

kahtlustatavana antud ütlusi. 2012. aasta aprilli-juuni kokkulepete hilisem allkirjastamine ei

nähtunud ka teistest tõenditest. Üksnes asjaolust, et neile ei viidatud Osaühing Benefit Holdingu

poolt 13.09.2012 kostja III suhtes esitatud pankrotihoiatuses ja pankrotiavalduses ning selle

lisade loetelus ega kaaskirjas, ei saanud teha järeldust, et kokkulepped sõlmiti tagantjärele

pärast 30.08.2012. Samuti oli põhjendatud hageja osundus, et LT poolt 22.10.2014

kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlustest ja tema 14.12.2017 kirjalikest kinnitustest ei

nähtunud 25.04.2012 kokkuleppe käsitlemist.

Järeldus, mille kohaselt on kostja III tunnustanud enda suhtes 25.04.2012 kokkuleppest

tulenevaid õiguslikke tagajärgi, tugines ka muudele tõenditele. Nii on olukorras, mil Osaühing

Benefit Holdingu 13.09.2012 pankrotiavaldusega seonduvates dokumentides ei olnud

25.04.2012 kokkulepet mainitud, kostja III esitanud asjas nr 2-12-36529 05.10.2012 vastuse

Osaühing Benefit Holdingu pankrotiavaldusele, selgitades, et nõue tema vastu ei olnud

sissenõutavaks muutunud, kuivõrd 25.04.2012 kokkuleppega muudeti nõude sissenõutavaks

muutumise aega ja kohustus tuli täita alles 25.01.2018. Lisaks eitas kostja III 02.08.2016

vastuses hageja pankrotiavaldusele asjas nr 2-16-1217 tema suhtes 04.06.2012 kokkuleppe

kehtivust, kuid tugines ühe vastuväitena muuhulgas sellele, et 25.04.2012 kokkuleppest

tuginevalt oli pikendatud kostja III kohustuse sissenõutavaks muutumise tähtaega kuni

25.01.2018. Sama kinnitas kostja III juhatuse liige IR asjas nr 2-16-1217 esitatud vastuses

(selles sisalduvad memos) ajutise halduri teabenõudele. Põhjendatud oli ka hageja osundus

kostjate esitatud 16.06.2014 jälitusprotokollile, millest võis välja lugeda, et nõuete loovutamine

eelnes augustis tehtud notariaalsele lepingule osa võõrandamise kohta.

Kostjate väited, et 25.04.2012 ja 04.06.2012 kokkulepped olid näilikud (TsÜS § 89) ja

vastuolus avaliku korra ja heade kommetega (TsÜS § 86), sest LT väidetavalt ei saanud aru

nende sisust ja kokkulepped olid sõlmitud kostja III osaniku KA survestamiseks ning kostja III

jaoks äärmiselt ebasoodsatel ja ebamõistlikel tingimustel ning pooltele tulenevate kohustuste

väärtus oli tervikuna tasakaalust väljas, oli põhjendamata ja tõendamata. Järelduse tegemisel

võttis kohus arvesse, et kokkulepped olid lühikesed ja lihtsa sõnastusega ning LT-l oli

juriidiline kõrgharidus. Kostjad ei põhjendanud, kuidas pidid kokkulepped KA-le mõju

avaldama. Kokkulepped ei olnud kostja III jaoks kahjulikud. Kostjad ei saanud paralleelselt

tugineda kokkuleppe tühisusele ja selle tühistamisele. Isegi kui tühistamise eeldused esinesid,

oli see esitatud ühe päeva võrra hilinenult.

Kostja III ja Fedata Invest OÜ (kustutatud) vahelise 03.11.2010 kohustuse ülevõtmise

kokkulepete lisa puhul ei olnud tegu konstitutiivse võlatunnistusega. Hageja ei tõendanud, et

lepingupooltel oli tahe sõlmida muudest aluskohustustest sõltumatu ja iseseisev kohustus.

Nimetatud lepingu puhul oli tegu deklaratiivse võlatunnistusega.

Kostja III ja PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) vahelisi 25.04.2012 ja 04.06.2012

kokkuleppeid ja LT poolt kostja III nimel 13.06.2012 ja 03.08.2012 Osaühing Benefit

Holdingule adresseeritud vabanduskirju tuli käsitleda TsÜS § 158 lg 1 ja 2 mõttes kosja III

poolt nõude tunnustamisena, mis tõi igakordselt kaasa aegumise katkemise. Seonduvalt

kostja III ja PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) kokkuleppega märkis kohus, et selle sisuks ei

olnud kostjale III täitmiseks täiendava tähtaja andmine TsÜS § 167 lg 2 tähenduses, kuivõrd

tegemist ei olnud õigustatud isiku ühepoolse avaldusega kohustatud isikule, vaid kostja III ja

PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) kokkuleppega 03.11.2010 kohustuste ülevõtmise lepingu

p-i

1.3 muutmiseks. Täitmiseks

täiendava tähtaja andmine on oma olemuselt

õiguskaitsevahend, mida õigustatud isik rakendab kohustatud isiku suhtes ühepoolse

tahteavaldusega, kuid 25.04.2012 kokkulepe oli kahepoolne leping, mis oli suunatud kohustuse

täitmise tähtpäeva muutmisele. Seega oli 25.04.2012 kokkuleppega lükatud edasi hageja nõude

sissenõutavaks muutumise aega kuni 25.01.2018. Aegumistähtaja vältel nõude sissenõutavaks

muutumise aja muutmise kokkuleppe sõlmimine ei ole piiratud või keelatud ja kokkuleppe

sõlmimise ajaks ei olnud hageja nõue veel aegunud.

Kuigi kostja III ja PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) 04.06.2012 kokkuleppe osas leidis

kohus erinevalt hagejast, et sellega ei kehtestatud nõude osas uut kolmeaastast tähtaega (alates

05.06.2012), vaid taastati 25.04.2012 kokkuleppele eelnev olukord, oli nimetatud kokkuleppe

näol samuti tegemist TsÜS § 158 mõttes nõude tunnustamisega kostja III poolt, mis tingis

aegumise katkemise. Seega oli õiguslik tagajärg samane hageja käsitlusega. LT poolt Osaühing

Benefit Holdingule adresseeritud 13.06.2012 ja 03.08.2012 nn vabanduskirjad olid

deklaratiivsed võlatunnistused (VÕS § 30), kuna nendega kinnitati nii kostja III kohustuse

suurust kui ka kohustust see tasuda. Nimetatud vabanduskirju tuli samuti hinnata nõude

tunnustamisena, mis TsÜS § 158 lg 1 kohaselt katkestas aegumise.

Seega hakkas hageja nõude kolmeaastane (3 x 365=1095 päeva) aegumistähtaeg kulgema alates

03.08.2012 ja tähtaeg pidi arvestuslikult lõppema 03.08.2015 kl 24.00. Võttes arvesse Osaühing

Benefit Holdingu poolt kostja III suhtes 25.07.2012 pankrotihoiatuse esitamist (TsÜS § 167

lg 2), lükkus aegumistähtaeg seoses peatumisega ühe päeva võrra edasi (04.08.2015).

Järgnevalt kulges aegumistähtaeg kuni Osaühing Benefit Holdingu poolt pankrotiavalduse

esitamiseni 13.09.2012 (39 päeva). Järgnevalt peatus aegumistähtaeg TsÜS § 160 lg 1 p 3 alusel

seoses Osaühing Benefit Holdingu pankrotiavalduse menetlemisega kuni 07.11.2012, mil nõue

loovutati Osaühing Benefit Holdingu poolt hagejale (55 päeva). Asjaolu, et Osaühing Benefit

Holdingu pankrotiavalduse menetlemine asjas nr 2-12-36529 kestis maakohtu 17.10.2012

määrusele kaebuse esitamise tõttu tegelikult kuni 07.05.2013, s.t 238 päeva, ei olnud hageja

nõude aegumise peatumise puhul arvesse võetav, sest Osaühing Benefit Holding ei olnud alates

07.11.2012 enam nõude omanik ja tal ei olnud õigus TsMS § 3 lg-st 1 tulenevalt kohtu

17.10.2012 määrusele apellatsioonkaebust esitada. Seega oli hagejal seisuga 07.11.2012

pankrotiavalduse esitamiseks kostja III suhtes aega 1056 päeva ehk kuni 30.09.2015. Võttes

arvesse, et hageja esitas nõude alusel kostja III suhtes pankrotihoiatuse alles 28.12.2015 ja

pankrotiavalduse 25.01.2016, tuleb asuda seisukohale, et selleks ajaks oli hagejale loovutatud

nõue aegunud (TsÜS § 142). Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi rahuldamata.

3.4. Kostjate taotlus täiendava tähtaja andmiseks hageja seisukohale vastamiseks oli

põhjendamatu ja tuli jätta rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 kohaselt

hageja kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas maakohtu otsusele kaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus

otsus, millega tunnustada hageja nõuet 3 327 822,42 euro ulatuses. Menetluskulud palus hageja

jätta solidaarselt kostjate kanda.

Nõude aluse ja kehtivuse ning kostja vastuväidete lahendamises osas oli maakohtu analüüs

põhjalik ning järeldused õiged ja põhjendatud. Samas vähendas maakohus ekslikult nõuet ja

kohaldas nõudele aegumist.

4.1. Kohus leidis ebaõigesti ja üllatuslikult, et nõude aegumine küll peatus hageja õiguseelneja

Osaühing Benefit Holdingu poolt kostja III suhtes pankrotiavalduse esitamisega 13.09.2012

asjas nr 2-12-36529, kuid aegumise peatumine lõppes nõude loovutamisega hagejale

07.11.2012. Õiguskirjandus on rõhutanud, et aegumine peatub hagi või sellega võrdsustatud

pankrotiavalduse esitamisega õigustatud isiku poolt ja lõpeb vastavas menetluses jõustunud

lahendi tegemisega. Nõude loovutamine kohtumenetluse ajal, mille tõttu aegumine peatus,

aegumise peatumist ei lõpeta. TsÜS § 160 lg 3 sätestab, et nõude aegumise peatumine lõpeb

peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega.

Lisaks TsÜS § 160 lg-le 1 oli vastav järeldus vastuolus ka TsMS §-s 210 sätestatud vaidlusaluse

nõude loovutamise menetlusõiguslike tagajärgedega. 07.11.2012 nõude loovutamine Osaühing

Benefit Holdingu poolt hagejale ei mõjutanud mitte mingil määral Osaühing Benefit Holdingu

õigust esitada maakohtu 17.10.2012 määrusele määruskaebus ning Osaühing Benefit Holding

oli selleks TsMS § 210 lg-te 1 ja 2 järgi õigustatud ka olukorras, kus ta oli nõude loovutanud.

TsMS § 210 lg-te 1 ja 2 alusel tekib pärast nõude loovutamist menetluslik olukord, kus nõude

loovutanud hageja (või pankrotimenetluses võlausaldaja) on õigustatud ajama võõrast asja,

menetlust ei katkestata ning võõrandaja säilitab oma õigused poolena menetlust jätkata.

TsMS § 210 lg-te 1 ja 2 kohaldamise seisukohast on oluline vaid see, et õigusjärglus toimuks

pärast hagi esitamist. Kuna nõude loovutamine ei mõjuta iseenesest nõude aegumist, ei mõjuta

see ka aegumise peatumist TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p-i 3 alusel.

Oleks täiesti põhjendamatu, kui sõltumata TsMS § 210 lg-tes 1 ja 2 sätestatule lõppeks

aegumise peatumine nõude loovutamisega, nagu järeldas maakohus. See tähendaks, et uus

võlausaldaja peab esitama sama (ning veel kohtu menetluses oleva) nõude alusel uue hagi või

avalduse hagita menetluses, et nõude aegumine peatuks. Tegemist oleks nii sisulises mõttes kui

ka menetlusökonoomia seisukohast põhjendamatu olukorraga.

Lisaks jättis maakohus ebaõigesti tuvastamata, kas Osaühing Benefit Holding loovutas nõude

enne või pärast määruskaebuse esitamist maakohtu 17.10.2012 määrusele ning millal sai nõude

loovutamisest teada kostja III.

4.2. Veel asus maakohus ekslikult seisukohale, et 03.11.2010 leping ei olnud käsitletav

konstitutiivse võlatunnistusena. 03.11.2010 lepingus ei deklareerinud kostja III, et ta võlgneb

mingist võlasuhtest tulenevalt Fedata Invest OÜ-le (kustutatud) viidatud summa või võlgneb

teatud summa iga kohustuse ülevõtmise eest, vaid märkis, et võtab endale iseseisva kohustuse

tasuda Fedata Invest OÜ-le (kustutatud) kogusummas 37 290 060,09 krooni selle eest, et Fedata

Invest OÜ (kustutatud) võttis üle kostja III kohustused. Seejuures ei tulenenud lepingust, et

selle eesmärgiks oli senise kohustuse olemasolu kinnitamine. Siinkohal oli oluline, et kostja III

kajastas oma raamatupidamisarvestuses vastavat kohustust terviklikuna. Samuti oli oluline, et

25.01.2011 loovutamise lepingus määratleti nõude alusena 03.11.2010 kohustuste ülevõtmise

lepingute lisa.

Lepingu õige kvalifitseerimine oli oluline, sest kui tegu on konstitutiivse võlatunnistusega, ei

ole kostjatel, kelle hulgas ei ole kostja III haldur, võimalik saavutada hageja nõude

tunnustamata jätmist.

4.3. Kohus ei saanud hageja põhinõuet vähendada 2 556,47 euro võrra, sest kostjad ei esitanud

õigeaegselt hageja nõude suurusele vastuväidet ja ei seadnud muude avaldustega nõude suuruse

kahtluse alla. Seega tuli lugeda kostjad hageja nõude selle suuruse osas omaks võtnuks.

Vastused apellatsioonkaebusele

5. Kostjad I ja III palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon

muutmata, kuid palusid muuta otsuse põhjendusi. Menetluskulud palusid nad jätta hageja

kanda.

6. Kostja II palus samuti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon

muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi. Menetluskulud palus ta jätta hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldab hagi.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

8. Maakohtus puudus pooltel vaidlus selle üle, et 13.04.2017 kuulutati välja OÜ Sillen

Konsultatsioonid pankrot ja nimetatud määrus jõustus 22.01.2018 (I kd, lk 22; II kd, lk 137; III

kd, lk 30-39). 02.05.2017 esitas hageja võlausaldajana OÜ Sillen Konsultatsioonid OÜ

(pankrotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles palus tunnustada nõuet 3 327 822,

42 eurot pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena (I kd, lk 26-28).

18.10.2107 toimus võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek. Hageja nõudele

esitasid kostjad vastuväite ja nõue jäi võlausaldajate 18.10.2017 üldkoosoleku poolt

tunnustamata (I kd, lk 23-25,45-47).

PankrS § 106 lg 1 näeb ette, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku

või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise

võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on

kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles.

Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse

tunnustamata. PankrS § 107 kohaselt nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda

üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud

kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. PankrS § 153 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt on pandiga

tunnustatud nõuded esimese rahuldamisjärgu nõuded ning muud tähtaegselt esitatud

tunnustatud nõuded on teise rahuldamisjärgu nõuded.

9. Hageja esitas 17.11.2017 maakohtule hagi, milles palus tunnustada tema nõuet

3 327 822,42 eurot OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153

lg 1 p 2 järgu nõudena.

Maakohus jättis vaidlustatud otsusega hageja nõude rahuldamata aegumise tõttu ja hageja

vaidlustas otsuse. Apellatsioonkaebuse kohaselt nõustus hageja suuresti maakohtu tuvastatud

asjaolude ning järeldustega, kuid leidis, et kohus on eksis aegumise kohaldamisel, kvalifitseeris

ebaõigesti 03.11.2010 lepingu deklaratiivse võlatunnistusena ning vähendas ebaõigesti hageja

nõuet 2 556,47 euro võrra. Kostjad vaidlustasid apellatsioonkaebuse vastustes maakohtu poolt

tuvastatuks loetud asjaolud, st kas hagejal esines kostja III vastu nõue, kas nõue oli aegunud ja

kas kostja III andis võlatunnistusi.

10. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks maakohtu otsuse põhjenduste p-s 7 loetletud mittevaidlustatud asjaolud,

mida maakohus luges esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Vastuseks kaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

11. Nõude tunnustamise hagi esitamisel peab hageja tõendama oma nõude aluseks olevaid

asjaolusid ja põhistama nõude olemasolu. Maakohtul tuli tuvastada, kas kostjate vastuväited

hageja nõudele olid sisuliselt põhjendatud. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui

seadusest ei tulene teisiti.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et hagejal eksisteerib nõue (otsuse

põhjenduste p 13 jj). Kokkuvõtlikult märgib ringkonnakohus, et 03.11.2010 võttis kostja III

endale kohustuse tasuda esialgsele võlausaldajale Fedata Invest OÜ-le 37 290 060,09 Eesti

krooni (2 385 825,68 eurot). Selle nõude loovutas Fedata Invest OÜ 25.01.2011 AS-le PJV

Hiiu Ravikeskus. AS PJV Hiiu Ravikeskus loovutas 05.06.2012 nõude OÜ-le Benefit Holding,

kes 07.11.2012 loovutas nõude OÜ-le Vangent Assets (I kd, lk-d 5-13,14, 15, 21, II kd, lk 38).

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et kehtivaks nõude suuruseks on

2 383 269,21 eurot, mitte hageja poolt nõuete kaitsmise koosolekul ja hagiavalduses esitatud

nõue. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber või sellele vastu vaielda. Nõude suuruse üle maakohtus

vaidlus puudus ja kostjad põhinõude suurusele tähtaegseid vastuväiteid ei esitanud.

Ringkonnakohtu arvates ei olnud maakohtul võimalik vähendada omal hageja põhinõuet

2 556,47 euro võrra.

Maakohus vastas asja lahendamisel kostjate vastuväidetele piisava põhjalikkusega ja hageja

poolt esile toodud asjaolude ja neid kinnitavate tõendite hindamisel tuvastas hagejal nõude

olemasolu. Ringkonnakohus ei korda selles osas maakohtu lahendi põhjendusi. Maakohus on

kostjate vastuväitele, et AS PJV Hiiu Ravikeskus on 25.01.2011 lepingust taganenud, vastanud

ja selgitanud, et taganemisavaldus ei ole kehtiv. Taganemisavalduse kehtivust kontrollis

maakohus tsiviilasjades 2-13-38971 ja 2-13-61194 ja leidis, et 25.01.2013 taganemisavaldus ei

olnud kehtiv (III kd, lk 80-100). Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu poolt tuvastatuga,

et hageja nõue ei lõppenud 20.10.2010 toimunud tasaarvestusega. 20.10.2010 ei saanud

tasaarvestus toimuda, kuna Fedata Invest OÜ-l ei olnud sel ajal tasaarvestatavat nõuet -

03.11.2010 lepingut sel ajal ei eksisteerinud, millest saanuks tasaarvestatav nõue tuleneda.

Kostjate väide, et 03.11.2010 kostja III kohustus tasuda Fedata Invest OÜ-le 2 385 825,68 eurot

eksisteerib, on see 31.12.2013 aegunud, on ebaõige. Kostja hinnangul on LT poolt allkirjastatud

25.04.2012 ja 04.06.2012 kokkulepped on kehtetud. 25.04.2012 kokkuleppega pikendasid

kostja III ja AS PJV Hiiu Ravikeskus kohustuse täitmise tähtaega kuni 25.01.2018 (I kd, lk 16)

ja 04.06.2012 kokkuleppega tühistasid sama kokkuleppe pooled eelnimetatud 25.01.2018

kokkuleppe ja lugesid nõude sissenõutavaks muutunuks (I kd, lk 17). Kostjate väitel allkirjastas

LT dokumendid kostja III esindusõigust omamata. Lisaks tuginesid kostjad sellele, et nõude

loovutamised olid näilike tehingutena tühised ning, et 04.06.2012 kokkulepe oli tühistatud või

tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kõigile eelnimetatud kostjate vastuväidetele maakohus

piisava põhjalikkusega vastas ja ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg 6 kohaselt otsuse

põhjendusi selles osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõue oli tõendatud ja

põhjendatud.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et LT on tunnistas 25.04.2012

kokkuleppes kohustuse olemasolu ning lükkas edasi selle täitmise tähtaega. Samuti tunnistas

LT 04.06.2012 kokkuleppes nõuet. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus seejuures

tõendeid hinnates põhjendatult, et eelnimetatud kokkulepped ei olnud kostja III seadusliku

esindaja LT esindusõiguse puudumise tõttu tühised. Maakohus ei rikkunud seejuures tõendite

hindamisel TsMS § 232 lg 1 nõuet hinnata tõendeid kogumis ja kohus järgis otsuse tegemisel

TsMS § 438 lg 1 nõuet. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Ringkonnakohtu

hinnangul ei suutnud kostjad tõendada asjaolu, et 25.04.2012 ja 04.06.2012 kokkulepped

allkirjastati pärast LT juhatuse liikme volituste lõppemist. LT juhatuse liikme volitused

lõppesid 28.08.2012. Kostjad soovisid nimetatud asjaolu tõendada mh LT ütlustega.

Ringkonnakohtu istungil kostjate taotlusel LT ülekuulamisel tema poolt antud ütlused ei

veennud ringkonnakohut jõudmast maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus ei eksinud

seejuures tõendite hindamise reeglite vastu, kui leidis, et LT esitas erinevates olukordades

erinevaid endale soodsaid väiteid. Erinevust kriminaalmenetluses antud ütlustega (I kd, lk 7-

80; 176-184) ja jälitustegevusega saadud avaldusega (I kd, lk 165-175) põhjendas LT

ringkonnakohtu istungil sellega, et 2014 oli ta kriminaalasjas kahtlustatav ja tekkis kartus saada

võltsimise süüdistus. 19.04.2014 avaldas LT, et kõik süüdistuses nimetatud dokumendid olid

koostatud ajal, mil ta oli kostja III juhatuse liige ja kokkulepped on allkirjastatud 2012 suvel (I

kd, lk 176jj). Tõsiseltvõetav ei olnud LT poolt kohtuistungil antud selgitus, et ta äriühingu

juhatuse liikmena ei süvenenud, millele ta allkirja andis. Samuti ei osanud ta selgitada, miks oli

kokkulepetel märgitud just selline kuupäev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole 2017 antud

kinnitused ja istungil antud ütlused usaldusväärsemad kui varasemalt avaldatu samade

asjaolude ja dokumentide kohta. Kostjate väited, et peale kriminaalasja oportuniteediga

lõpetamist 2017 andis LT õige kinnituse, ei ole veenev ega tekita tõendile vajalikku

usaldusväärsust, mistõttu ei ole võimalik tuvastada, et LT allkirjastas kokkulepped pärast

juhatuse liikme volituste lõppemist. Kuivõrd kostjatel lasus oma väite tõendamise kohustus, ei

ole tunnistaja AT ütlustel nimetatud asjaolu tuvastamise seisukohast määravat tähtsust. Kohus

võttis asja materjalide juurde ringkonnakohtus poolte esitatud täiendavad tõendid- nii kostja II

taotlusel tsiviilasjas 2-13-38971 olevad tõendid, kostjate I ja III taotletud tõendid ning hageja

02.09.2020 esitatud dokumendid. Nimetatud tõendeid TsMS § 232 lg 1 alusel kogumis hinnates

leiab ringkonnakohus, et maakohtu poolt tõendite hindamisel kujunenud siseveendumust

juurdevõetud tõendid ei muutnud. Ringkonnakohus jätab kostjate I ja III vastuväite kohtu

tegevusele, mis seisnes apellatsioonimenetluses kirjalike dokumentide vastuvõtmises,

rahuldamata ja kajastab seda TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsioonis.

13. Ühe väitena tuginesid kostjad maakohtu menetluses sellele, et kostja III juhatuse liige

S.Seppik ütles 04.06.2012 kokkuleppe 04.12.2012 tühistamisavaldusega kehtivalt üles (I kd, lk

93-96) ning et LT sai avalduse 05.12.2012 AS PJV Hiiu Ravikeskus seadusliku esindajana kätte

(I kd lk 97-99). Maakohus märkis õigesti, et kostjad ei saanud paralleelselt tugineda nii

kokkuleppe tühisusele kui ka selle tühistamisele. Normide konkurentsi korral tuleb lähtuda

erinormist, st tühistamist käsitlevatest normidest. Olukorras, kus esindaja tegutses mõlema

poole esindajana, saab eeldada, et ta võis rikkuda esindamise aluseks olevast õigussuhtest

tulenevaid kohustusi, st juhatuse liikme kohustusi. Samas saab tehingu tühistada üksnes juhul,

kui lisaks kohustuste rikkumisele oleks kokkulepe olnud esindatava huvidega vastuolus.

Kostjad konkreetseid asjaolusid eile ei toonud ja asjas tuvastatud asjaolud seda ei kinnita.

Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus lisaks õigesti, et tühistamisavaldus oli esitatud

hilinenult, mistõttu ei olnud see kehtiv. Tühistamisavaldus oleks TsÜS § 131 lg 3 kohaselt

tulnud esitada 6 kuu jooksul alates tühistamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamisest, so

hiljemalt 04.12.2012. Esitatud tõenditest nähtuvalt tehti esimene tühistamisavalduse

kättetoimetamiskatse 05.12.2012 ning samal päeval ka avaldus kätte toimetati (I kd, lk 97-99).

Nõustuda saab maakohtuga, et isegi kui tühistamisavalduse materiaalsed eeldused oleksid

täidetud, oli avaldus esitatud hilinemisega ja seega TsÜS § 131 lg 3 ja § 136 lg-st 3 juhindudes

ei omanud õiguslikke tagajärgi. Seega ei olnud 04.06.2012 kokkulepet kehtivalt üles öeldud.

14. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et ebaõiged on kostjate väited, et

kokkulepped olid näilikkuse tõttu tühised (TsÜS § 89) ning vastuolus avaliku korra ja heade

kommetega (TsÜS § 86), kuna LT ei saanud aru nende sisust. Nõustuda ei saa kostjatega, et

kokkulepped olid sõlmitud kostja III osaniku KA survestamiseks ja sõlmitud äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel. Nimetatud väide on kohtu hinnangul kostjate poolt põhjendamata ja

tõendamata. Ringkonnakohus ei korda tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 maakohtu otsuse

põhjendusi selles osas.

15. Ringkonnakohus ei nõustu hageja apellatsioonkaebuse väitega, et 03.11.2010 kohustuse

ülevõtmise kokkuleppe lisa puhul oli tegemist konstitutiivse võlakirjaga VÕS § 30 mõttes.

Antud dokumendist ei nähtu, et pooled oleksid soovinud luua iseseisvat ja sõltumatut

nõudealust. Maakohus leidis põhjendatult, et LT poolt OÜ-le Benefit Holding adresseeritud

13.06.2012 ja 03.08.2012 kirjade puhul oli tegemist deklatiivsete võlatunnistustega, kuna

nendega kinnitas kostja III kohustuste suurust ja kohustust see tasuda. Maakohus on õigesti

hinnanud neid kirju nõude tunnustamisena, mis katkestasid TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumise

(Riigikohtu lahend nr 3-2-1-63 -08, p 15).

16. Põhjendatud on hageja apellatsioonkaebuse väide, et hagi ei olnud aegunud. Selle kohta

märgib ringkonnakohus järgmist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõude aegumisele kohaldub kolmeaasta

pikkune aegumistähtaeg, mida tuli arvestada alates 03.08.2012 möödumisest ja seega tähtaeg

pidi lõppema 03.08.2015. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et hageja õiguseelneja poolt

kostjale III 25.07.2012 pankrotihoiatuse tegemisega pikenes aegumistähtaeg seoses

peatumisega ühe päeva võrra. Maakohus on õigesti arvestanud, et järgnevalt kulges

aegumistähtaeg kuni hageja õiguseelneja OÜ Benefit Holding poolt kostja III suhtes

pankrotiavalduse esitamiseni 13.09.2012.

Õige ei ole aga maakohtu järgmine seisukoht, et aegumistähtaeg oli peatunud ainult kuni nõude

loovutamiseni hagejale 07.11.2012 ja hageja nõue aegus seetõttu (1056 päeva möödudes)

30.09.2015.

Ringkonnakohus leiab, et 07.11.2012 nõude loovutamine hagejale OÜ Benefit Holding poolt

pankrotiavalduse menetluse ajal ei mõjutanud sama menetluse tõttu hagi aegumise peatumist.

Maakohtu vastupidine arusaam ei ole kooskõlas TsMS § 210 lg-ga 1, mille kohaselt ei ole nõude

loovutamine kohtumenetluse ajal piiratud ning TsMS § 210 lg-ga 2, mille kohaselt ei mõjuta

nõude loovutamine asja menetlust. Maakohus leidis seega ebaõigesti, et OÜ Benefit Holding

pankrotiavalduse menetlemise ajal ei peatunud nõude aegumine menetluses tehtava

kohtulahendi jõustumiseni 07.05.2013, vaid ainult kuni 07.11.2012, so ajani, kuni OÜ Benefit

Holding oli nõude omanik. Kohtumenetlus nõude üle jätkus nõude loovutamisest sõltumata ja

seega oli nõude aegumine peatunud ka pärast loovutamist TsÜS § 160 lg 3 alusel seni, kuni

nõude loovutaja alustatud kohtuvaidlus nõude üle on lõppenud jõustunud kohtlahendiga.

Tsiviilasja nr 2-12-36529 menetlus lõppes 07.05.2013.

Järelikult tuleb maakohtu õigesti määratud veel kulgemata aegumistähtaja päevade arvu 1056

lugeda alates 08.05.2013-st ja seega oleks möödunud alles 28.03.2016. TsÜS § 160 lg 2 p 3

järgi võrdsustatakse hagi esitamisega avalduse esitamine hagita menetluses, seega peatab

pankrotiavalduse esitamine pankrotiavalduse aluseks oleva nõude aegumise. Kuivõrd hageja

esitas kostjale III pankrotihoiatuse 28.12.2015 ja pankrotiavalduse 25.01.2016 (II kd tl 132-

136, II kd, lk 21-29), ei ole hageja nõue aegunud.

Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et hagi kuulub rahuldamisele.

Menetluskulud

17. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue

lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt

menetluskulude jaotust.

Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad kõik senised menetluskulud mõlemas

kohtuastmes TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1

teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude

jaotuse.

18. Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei määra ka

ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 174 lg-le 4. Menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing