2-15-18891/48 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(24)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-15-18891

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. november 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Narva linna (Narva Linna Arenduse ja Ökonoomika

Ameti kaudu) hagi aktsiaseltsi Pärnu REV vastu

leppetrahvi saamiseks ja kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 15. mai 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

aktsiaseltsi Pärnu REV apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

194 560 eurot 89 senti

Kohtuistungi toimumise aeg

13. oktoober 2020

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja): Narva linn (Narva Linna Arenduse ja

Ökonoomika Ameti kaudu), esindaja vandeadvokaadi abi

Andrei Matvejev

Kostja (apellant): aktsiaselts Pärnu REV (registrikood

10248994), esindaja vandeadvokaat Klen Laus

2(24)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 15. mai 2020. a otsus osas, milles maakohus rahuldas

hagi 17 609 eurot ületavas ulatuses (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2) ja jättis

rahuldamata kostja tasaarvestusavalduse (resolutsiooni 4), samuti tühistada otsus

maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse osas.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi 17 609 eurot ületavas ulatuses

rahuldamata.

Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse

põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda Viru Maakohtu 15. mai 2020. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

3.1. Rahuldada Narva linna hagi osaliselt.

3.2. Välja mõista aktsiaseltsilt Pärnu REV Narva linna kasuks 17 609 eurot.

Muus osas jätta hageja nõuded rahuldamata.

3.3. Jätta rahuldamata Narva linna vastuväide kohtu tegevusele.

3.4. Jätta rahuldamata hageja taotlus repliigiks tähtaja andmiseks.

4. Jätta poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Narva linn (Narva Linna Arenduse ja Ökonoomika Ameti kaudu) (hageja, tellija)

esitas 16. detsembril 2015 Viru Maakohtule hagi, milles palus 23. oktoobri 2016 ja

4. märtsi 2019 täpsustusi arvestades aktsiaseltsilt Pärnu REV (kostja) välja mõista

leppetrahve kokku 434 753 eurot 89 senti, kahjuhüvitise 911 888 eurot 92 senti ja viivise

kohtuotsusega välja mõistetud summadelt alates otsuse jõustumisest kuni täieliku

tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg-s 1 ettenähtud määras. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

3(24)

Maakohus keeldus 11. veebruari 2020 määrusega hageja viivisenõude menetlusse

võtmisest (XV kd, tl-d 115–116). Määrus on jõustunud.

1.1.

Hagi põhjenduste kohaselt sõlmis hageja kostja ja E&G OÜ-ga (registrikood

10479050, äriregistrist kustutatud 24. jaanuaril 2020; E&G) hageja poolt välja kuulutatud

riigihanke menetluse nr 138670 tulemusel 25. veebruaril 2013 töövõtulepingu

nr 5.1.6/12/2013 (leping). Kostja ja E&G olid riigihanke menetluses töövõtjatena

ühispakkujad (ühispakkujad). Lepingu objektiks oli Viktoria bastioni kindlustamine,

restaureerimine ja konserveerimine, bastionide Viktoria ja Honor vahelise kurtiini ja selles

asuva püssirohukeldri restaureerimine, välisvalgustustööde ja drenaažitööde teostamine,

haljastus ning teede ja platside rajamine (objekt).

1.2.

Tööde teostamise lõpptähtaeg oli 30. juulil 2014 (lepingu p 3.2.4). Töö oli jaotatud

etappidesse. Muu hulgas oli püssirohukeldri ja kasemattide siseste restaureerimistööde

tähtaeg 30. juuni 2014. Keskkonnaamet peatas nende tööde teostamise kasemattides

elavate nahkhiirte rahu tagamiseks ajavahemikul alates 18. märtsist 2014 kuni 7. aprillini

2014. Alates 1. maist 2014 oli tööde tegemine lubatud üksnes piiratud mahus. Pooled

leidsid, et kuivõrd objektiivsete asjaolude tõttu on eelpool toodud tööde teostamine

takistatud, tuleb nende tööde tähtaega pikendada 30. augustini 2014. Muude tööde

teostamiseks takistusi ei olnud.

1.3.

Hageja esitas korduvalt ühispakkujatele nõude lõpetada tööd tähtaegselt. E&G

esitas 4. augustil 2014 ja 29. augustil 2014 taotlused tööde tähtaja pikendamiseks. Hageja

keeldus tähtaja pikendamisest, kuna tööde tellimine toimus riigihanke korras ja poolte

vahel sõlmitud leping on hankeleping riigihangete seaduse mõttes, millele on kehtestatud

muutmise piirangud. Hageja nõudis tööde lõpuni viimist. Hageja andis 4. septembril 2014

ühispakkujatele täiendava tähtaja lepingu rikkumise kõrvaldamiseks ja hoiatas leppetrahvi

rakendamisest.

1.4.

Hageja esitas 12. septembril 2014 ühispakkujatele teate leppetrahvi nõudmise

kohta koos leppetrahvi arvestusega tööde teostamise tähtaja rikkumise eest. Ühtlasi esitas

hageja tasaarvestuse avalduse, milles teostas leppetrahvinõude tasaarvestust teostatud

tööde eest tasutava tasuga. Ühispakkujad leppetrahvi ega tasaarvestusavaldust ei

vaidlustanud.

1.5.

Hageja ütles lepingu üles 25. septembril 2014 lepingu olulise rikkumise tõttu.

Ühispakkujad jätsid lepingus ettenähtud tööd kokkulepitud tähtajaks teostamata.

Ühispakkujad lepingu ülesütlemist ei vaidlustanud. Kuivõrd tööd rahastati Eesti-Läti-Vene

piiriülese koostööprogrammi raames, pidi hageja tööd lõpuni tegema, tellides need

kolmandatelt isikutelt (asendustehing).

1.5.1. Kostja on kohustatud hüvitama tegemata jäänud tööde maksumuse ja

asendustehingu maksumuse vahe. Hagejale tekkis asendustehingu sõlmimisest kahju

916 027 eurot 3 senti (266 226 eurot 55 senti + 631 586 eurot 88 senti +

18 213 eurot 60 senti).

Poolte vahel sõlmitud lepingu hind oli 2 424 651 eurot 78 senti, kuid töövõtja tegi töid

1 482 478 euro 6 sendi ulatuses. Bastioni restaureerimistööde lõplikuks maksumuseks

kujunes 3 175 808 eurot 69 senti. Tööde maksumuse suurenemise tingis ehitustööde ja

4(24)

materjalide hinna tõus ning teostamata tööde tellimine kolmandatelt isikutelt. Hageja

sõlmis 27. aprillil 2015 RIITO Ehituse AS-ga (Riito) töövõtulepingud nr 5-1-6/24/2015

ning nr 5.1-6/25/2015. Samuti sõlmis hageja 15. mail 2015 OÜ-ga RTS Infraehitus (RTS)

ja aktsiaseltsiga EHITUSFIRMA RAND JA TUULBERG (Rand ja Tuulberg)

töövõtulepingu nr 5.1-6/35/2015 (kolmandad isikud). Uued töövõtjad pidid võtma arvesse

ka esialgse töövõtja võimalikud vead tööde teostamisel ja nende kõrvaldamise vajaduse.

Uuesti tellitud tööd ei sisalda kurtiini restaureerimist. Arvestades ühispakkujatele

väljamakstud tasusid, olid projekti ja hageja eelarve vahendid ebapiisavad nende tööde

tellimiseks.

1.5.2. Lepingu ülesütlemise tagajärjel tekkisid hagejale veel järgmised lisakulud: GECC

Konsultatsioonid OÜ-lt tellitud ekspertiisi kulu 11 790 eurot; ehitusobjekti valvekulu

6382 eurot 92 senti; konserveerimistööde tellimise kulu 39 000 eurot (käibemaksuta)

ekspositsiooni ladustamise kulu 607 eurot 50 senti (käibemaksuta) ning survekatsetuste

kulu segude vastavuse kontrollimiseks 2015 eurot 62 senti (käibemaksuta). Nimetatud

kulusid tuleb käsitleda lepingulise kahjuna.

1.6.

Ühispakkujad jätsid lepingu ülesütlemisel tööd ja teostusdokumentatsiooni üle

andmata. Hageja teatas 17. veebruaril 2015 pooltele leppetrahvi kohaldamisest.

1.7.

Hageja esitas ühispakkujatele 7. juulil 2015 teostatud tööde lõppakti, millega

fikseeriti tööde maht ja loetelu, kuid akt jäi kostja ning E&G poolt allkirjastamata.

1.8.

Hageja esitas 18. augustil 2015 ühispakkujatele kahjunõude.

1.9.

Lepingu p 11.4 alusel lepingu erakorralisel ülesütlemisel töövõtja poolse rikkumise

tõttu tuleb töövõtjal tellija nõudmisel tasuda leppetrahvi 3% lepingu hinnast ning tellija

nõudel hüvitada otsesed kahjud ulatuses, mida leppetrahv ei katnud. Poolte vahel sõlmitud

lepingu ülesütlemise ja uue hankemenetluse korraldamise tõttu suurenes ehitustööde

maksumus. Seetõttu on hagejal kostja vastu leppetrahvi nõue 72 359 eurot 55 senti (3%

lepingu hinnast 2 424 651 eurot 78 senti). See summa arvestatakse lepingu p 11.3 kohaselt

kahjuhüvitisest maha. Seega on hageja kahjuhüvitise suuruseks 911 888 eurot 92 senti.

1.10. Lepingu p 3.1 kohaselt lõpptähtaja ületamise korral tuleb töövõtjal tellija nõudmisel

tasuda leppetrahvi 0,05% lepingu hinnast iga lõpptähtaega ületanud päeva eest. Hageja

esitas viivise nõude ajavahemiku eest 31. augustist 2014 kuni 11. septembrini 2014

14 547 eurot ja teostas tasaarvestuse hageja poolt tasumisele kuuluvate summadega

12. septembri 2014 tasaarvestuse avalduse alusel.

Hageja arvates lõppesid töövõtja kohustused seoses tööde teostamisega tellija poolt

lõppakti kinnitamise päevast, s.o 7. juulist 2015. Arvestades lepingu hinda ja leppetrahvi

määra (0,05% päevas), tuleb kostjal hagejale tasuda leppetrahvi (viiviseid) ajavahemiku

eest alates 12. septembrist 2014 kuni 7. juulini 2015 (298 päeva) 361 274 eurot 34 senti.

1.11. Lepingu p 4.4.3 kohaselt pidi töövõtja lepingu p-s 9.1 sätestatud kohustuse

(täitmistagatise esitamise kohustus) rikkumise tõttu tasuma tellija nõudel leppetrahvi

80 eurot iga viivitatud päeva eest. Leppetrahv ajavahemiku eest 6. septembrist 2014 kuni

11. septembrini 2014 480 eurot on kinni peetud hageja 12. septembri 2014. a tasaarvestuse

avalduse alusel. Nõuetekohast garantiid ei esitatud. Hageja nõuab ajavahemiku eest

5(24)

12. septembrist 2014 kuni lepingu ülesütlemiseni 25. septembrini 2014 (14 päeva)

leppetrahvi 1120 eurot.

1.12. Ühispakkujad on solidaarvõlgnikud. Harju Maakohus kuulutas 5. oktoobril 2015

välja E&G pankroti (tsiviilasi nr 2-15-9526). Hageja esitas pankrotimenetluses E&G vastu

nõudeavalduse.

2. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata. Menetluskulud palus kostja

jätta hageja kanda.

2.1.

Hagiavaldus on puudustega ega vasta tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud

nõuetele (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 lg 1). Hageja ei ole hagi aluseks

olevaid väiteid tõendanud ega sisustanud (TsMS § 230 lg 1). Ebaselged on nii hagi ese kui

hagi alus. Lisaks on hagi terviktekst ebakorrektne lisade viidete osas. Hageja esitas

15. detsembril 2017 ligi 800 dokumenti ilma, et hageja oleks põhjendanud ühegi esitatud

dokumendi osas, millist asjas tähtsust omavat asjaolu iga esitatud dokument omab.

Hageja ei ole vaatamata korduvalt esitatud hagi terviktekstidele menetluse kestel hagis

esinenud

sisulisi

puudusi

kõrvaldanud.

Hageja

on

pidevalt

esitanud

oma

menetlusdokumendid hilinenult. Kostja hinnangul tuleb hagi jätta läbi vaatamata

(TsMS § 423 lg 2).

Kostja ei olnud lepingu täitmisel nn aktiivseks pooleks, mistõttu ei ole kostjale teada kõik

käesolevat vaidlust puudutavad asjaolud. Kostja ning E&G vahel oli sõlmitud koostöö

kokkulepe, mille kohaselt oli vaidlusaluse hankega seotud küsimustes täitjaks E&G.

2.2.

Hageja leppetrahvi (või viivise) nõuded on alusetud. Kostja ei nõustu hageja

väitega, nagu oleks kostja lepingut rikkunud ja seda hageja poolt näidatud ulatuses. Kui

kostja ka oleks lepingut rikkunud, siis ei ole lepptrahvi nõue tervikuna põhjendatud.

2.2.1. Isegi kui esineks hageja poolt väidetud rikkumine, siis hageja leppetrahvi nõue

lepingu p 3.1 alusel ei saa olla suurem kui 16 972 eurot 56 senti (14 päeva × 0,05% ×

2 424 651 eurot 78 senti). Leppetrahvi sai arvestada kuni lepingu lõppemise päevani, s.o

25. septembrini 2014. Samas on hageja juba esitanud E&G-le leppetrahvi nõude

14 547 eurot 96 senti ja selle tasaarvestanud kostja tasunõudega.

2.2.2. Samuti, kui esineks hageja poolt väidetud lepingu rikkumine, ei saa hageja

leppetrahvi nõue lepingu p 4.4.3 alusel olla suurem kui 1120 eurot (14 päeva x 80 eurot).

2.2.3. Leppetrahvi nõudmise eeldused lepingu p 11.4 alusel ei ole täidetud. Hageja ei ole

tõendanud, et ta oleks määranud E&G-le 30-päevase tähtaja tööde lõpetamiseks.

2.2.4. Ühtlasi on kostja seisukohal, et hageja on minetanud leppetrahvi nõudeõiguse, kuna

ta ei ole nõuet esitanud mõistliku aja jooksul. Hageja ütles lepingu üles 25. septembril

2014, kuid nõudis kostjalt leppetrahvi tasumist alles 22. detsembril 2014.

2.2.5. Kui kohus peaks leidma, et hagejal esineb alus leppetrahvi nõudmiseks, palub

kostja alternatiivselt vähendada leppetrahvi 5000 euroni. Hageja kohaldas lepingu täitmise

ajal E&G suhtes korduvalt erinevaid leppetrahve ja on selle arvelt rikastanud. Kuivõrd

kostja oli üksnes formaalne ühispakkuja, siis oleks tema suhtes leppetrahvi kohaldamine

ebaõiglane. Kostja on niigi kandnud märkimisväärseid kulusid seoses E&G poolt hagejale

teostatud töödega.

6(24)

2.3.

Hageja kahjunõue on alusetu. Kostjale jääb arusaamatuks nii hageja esitatud

kahjunõude alus kui hagis toodud summade kujunemine – puuduvad arvutused ja kahju

kandmist tõendavad dokumendid (lepingud, aktid, kuludokumendid). Hageja väidab, et tal

on tekkinud kahju 916 027 eurot 3 senti, kuid hagi tervikteksti resolutsioonis nõuab

911 888 euro 92 sendi hüvitamist. Arusaamatuks jääb ka restaureerimistööde

lõppmaksumuse 3 175 808 euro 69 sendi kujunemine. Arvutuskäiku, summade kandmist

kinnitavaid tõendeid ega ka tõendeid summa seotusest lepingu täitmisega ei ole esitatud.

Lisaks kahtlustab kostja, et hageja on esitanud hagis valeandmeid, esitades summad endale

soodsamalt vastavalt koos käibemaksuga või ilma käibemaksuta.

2.3.1. Praegusel juhul on täitmata võlaõigusseadusest tulenevad kahju hüvitamise

eeldused. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et talle on E&G tegevusest tekkinud

kahju, kahju tekkimine oli E&G-le ettenähtav ning kahju suurus on põhjuslikus seoses

E&G rikkumisega. Hageja ei ole põhistanud ka muude kahjunõude aluseks olevate

väidetavate kulude kandmise vajadust ega selgitanud, mis alusel nõuab hageja kantud

kulude hüvitamist kostjalt. Töövõtja ei pea kandma kulusid, mille hüvitamine töövõtja

poolt ei ole hageja ja kostja vahel kokkulepitud või milline kohustus ei tulene seadusest.

2.3.2. Kostja ei nõustu, et kolmandate isikutega sõlmitud lepingutega saavutati poolte

vahel sõlmitud lepingu eesmärk ning et tegemist oli nn asendustehinguga

võlaõigusseaduse mõistes. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et kolmandad isikud

lõpetasid E&G poolt pooleli jäetud tööd. Kostja kahtlustele annab alust ka asjaolu, et

ligikaudselt 50% lepinguga teostamata tööde lõpuleviimiseks sõlmis hageja kahe

pakkujaga kolm lepingut, mille maksumus ületas märkimisväärselt lepingus kokkulepitud

maksumust. Tööde vastuvõtmisel tööde sisu osas E&G-le pretensioone ei esitatud. Kui

hageja tellis tehtud ja aktsepteeritud tööde ümbertegemise, ei saa hageja neid kulusid

kostjalt nõuda.

Isegi kui hageja oleks tõendanud, et uute lepingute näol oli tegemist E&G poolt pooleli

jäetud tööde lõpuni tegemisega, ei ole hagejale kahju tekkinud. RTS-ga ning Rand ja

Tuulbergiga sõlmitud lepingu p 6.1 kohaselt oli lepingu maksumus 886 323 eurot 84 sendi

(lisandub käibemaks). Riitoga sõlmitud lepingu p 6.1 kohaselt oli lepingu maksumus

278 980 eurot (lisandub käibemaks). Seega tasus hageja lepingute alusel väidetavalt

E&G-le, RTS-ile, Rand ja Tuulbergile ning Riitole kokku 2 341 078 eurot 46 senti

(lisandub käibemaks). Hageja tasus tööde eest 83 573 eurot 32 senti vähem kui oli lepingus

sätestatud esialgne lepingumaksumus (2 424 465 eurot 18 senti). Lisaks oli hagejal lepingu

p 9.1 kohaselt first demand garantii 242 465 eurot 18 senti. Järelikult ei ole hagejale kahju

tekkinud.

Hageja

on

hoopis

kostja

ja

E&G

arvel

rikastunud

vähemalt

326 038 euro 50 sendi (ehitustööde eest vähem tasutud 83 573 eurot 32 senti + garantii

242 465 eurot 18 senti) ulatuses.

Kui ka leiaks tuvastamist, et hagejal on kostja vastu kahju hüvitamise nõue, tuleb

kahjuhüvitist vähendada põhjendatud leppetrahvide summa võrra (VÕS § 161 lg 2 ja

lepingu p 11.4). Hageja on esitanud kostja vastu erinevaid leppetrahvi nõudeid kokku

434 753 eurot 89 senti. Samuti on kostja juba kohtumenetluse eel kohaldanud E&G suhtes

leppetrahve vähemalt 15 667 euro 96 sendi ulatuses, mida tuleb samuti hageja kahjunõude

lahendamisel arvesse võtta.

7(24)

2.4.

Isegi kui hageja nõuded oleksid mingis ulatuses põhjendatud, on hageja jätnud

kostjale tasumata olulise osa tehtud tööde eest. Hageja kinnitab hagiavalduses, et lepingus

kokku lepitud hinnast 2 424 651 eurot 78 senti täitis E&G töid 1 482 478 euro 6 sendi

ulatuses. Hageja on aga esitatud andmete kohaselt tasunud tehtud tööde eest E&G-le

1 175 774 eurot 62 senti. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes hageja esitatud andmetele, oli

hageja lepingu ülesülemisel töövõtja ees põhivõlg 306 703 eurot 44 senti, millele

lisanduvad viivised alates lepingu ülesütlemisest 25. septembrist 2014 kuni hagiavalduse

esitamiseni 16. detsembrini 2013 seadusjärgses määras, s.o 30 386 eurot 33 senti. Kui

hageja on ise eksinud summade kajastamisel ja 1 482 478 euro 6 sendi näol on tegemist

käibemaksuga summaga, on E&G poolt on täidetud tööd 1 235 298 euro 38 sendi ulatuses

ehk hagejal on töövõtja ees võlgnevus 59 623 eurot 76 senti. Kostja esitas hageja

põhjendatud nõuete suhtes protsessuaalse tasaarvestusavalduse.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas hagi 15. mai 2020. a otsusega osaliselt ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 194 560 eurot 89 senti. Sama otsusega jättis maakohus hageja

vastuväite kohtu tegevuse peale, hageja taotluse repliigiks tähtaja andmiseks ja kostja

tasaarvestuse avalduse rahuldamata. Maakohus jättis 13% menetluskuludest kostja kanda

ning 87% menetluskuludest hageja kanda.

3.1.

Otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja tellijana ja ühispakkujad töövõtjatena

töövõtulepingu, mille objektiks oli Viktoria bastioni kindlustamine, restaureerimine ja

konserveerimine, bastionide Viktoria ja Honor vahelise kurtiini ja selles asuva

püssirohukeldri restaureerimine, välisvalgustustööde ja drenaažitööde teostamine,

haljastus ning teede ja platside rajamine.

3.2.

Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja ütles lepingu üles 25. septembril 2014,

tuginedes lepingu p-le 11.4 (tööde teostamisega viivitamine, tähtaegadest mitte

kinnipidamine, suutmatus lepinguga võetud kohustusi täita). E&G tellijapoolset lepingu

erakorralist ülesütlemist ei vaidlustanud. Vaidlust ei ole ka selles, et lepingust ülesütlemise

ajaks oli töid teostatud 50% ulatuses.

3.3.

Pooled vaidlevad selle üle, kas ühispakkujad rikkusid lepingust tulenevaid

kohustusi, kas hageja rakendatud leppetrahvi nõuded (lepingu p-de 3.1, 9.1 ja 11.4 alusel)

on põhjendatud ning kas hagejale on tekitatud E&G poolt ehitustööde poolelijätmisega

kahju (hageja väitel 911 888 eurot 92 senti).

3.3.1. Vastavalt lepingu p-le 3.1 pidi töövõtja tehtud tööd tellijale üle andma hiljemalt

30. augustiks 2014. Kohtu ette toodud asjaoludest ilmneb töövõtja pidev mahajäämus

tööde teostamise tähtaegadest. Kohus möönis, et hageja esitatud kirjalikest tõenditest ega

selgitustest ei nähtu, kas ja millised juhised tellija andis, kuid ka kostja ei ole menetluses

välja toonud, et oleksid ilmnenud tellijast tulenevad asjaolud, mis võisid mõjutada töövõtja

tähtaegadest mittekinnipidamist.

Maakohus nõustus hagejaga selles, et ühispakkujate poolt oli täitmata lepingu ülesütlemise

päevaks oluline osa lepinguga ettenähtud tööde mahust ning tellijapoolne ülesütlemine oli

seetõttu põhjendatud. Kohtu hinnangul oli töövõtjapoolne rikkumine oluline (VÕS § 647

8(24)

lg 1), millest tulenevalt ei saanud mõistlikult eeldada töö teostamist täiendava tähtaja

jooksul või nende parandamist.

3.3.2. Hageja on esitanud kostja vastu leppetrahvinõude lepingu p-de 3.1, 9.1 ja 11.4

alusel. Maakohus nõustus, et hageja on menetluses ise olnud segaduses, kas lepingu p-dest

3.1 ja 9.1 tulenevate nõuete puhul on tegemist viivise või leppetrahvi nõudega. Maakohtu

hinnangul on tegemist leppetrahvi (VÕS §-d 159 jj), mitte viivise nõudega (rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise eest).

3.3.3. Maakohus jättis lepingu p-st 3.1 tuleneva hageja leppetrahvi nõude rahuldamata,

leides, et lepingu täitmise tähtaja pikendamise kokkuleppel ei ole kohustuse täitmist

nõudval isikul õigust selle aja eest, mille võrra kohustuse täitmise tähtpäev edasi lükati,

leppetrahvi nõuda. Täitmiseks täiendava tähtaja andmine ei välista VÕS § 114 lg 2 kohaselt

kohustuse täitmist nõudval isikul leppetrahvi nõudmise õigust, leppetrahvi nõudest

teatamise tähtaega tuleb VÕS § 159 lg 2 kontekstis aga arvestada alates täiendava tähtaja

möödumisest (vt Riigikohtu 15. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08).

Praeguses asjas on hageja 25. septembri 2014. a ülesütlemise avalduses andnud töövõtjale

täiendava tähtaja lepingu rikkumiste kõrvaldamiseks kuni 30. septembrini 2014. Seega

pooled pikendasid kokkuleppel lepingu täitmise tähtaega. Järelikult saanuks hageja

lepingu p 3.1 alusel leppetrahvi kostjalt nõuda alates pikendatud täitmise tähtaja

möödumisest ehk alates 1. oktoobrist 2014. Kuivõrd hageja ütles ühepoolselt lepingu

25. septembril 2014 üles, ei ole kohtu hinnangul leppetrahvi rakendamine lepingu p 3.1

alusel võimalik.

3.3.4. Maakohus leidis, et hageja leppetrahvi nõue lepingu p 11.4 alusel

72 359 eurot 55 senti on põhjendatud. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, nagu ei

oleks täidetud leppetrahvi nõudmise eeldused, kuna hagejal on tõendamata 30-päevase

tähtaja andmine E&G-le rikkumise kõrvaldamiseks. Leppetrahvi nõudmise eelduseks ei

ole 30-päevase täiendava tähtaja andmine. See tähtaeg on rakendatav lepingu

ülesütlemisel. Maakohtu hinnangul tuleb lepingu p 11.4 tõlgendada selliselt, et kui leping

on erakorraliselt üles öeldud, tuleb töövõtjal tellija nõudel tasuda leppetrahvi 3% lepingu

hinnast. Praeguses asjas öeldi töövõtuleping üles töövõtja rikkumise tõttu ning

töövõtjapoolne rikkumine on kohtu hinnangul tõendatud. Lepingu hind oli

2 424 651 eurot 78 senti ning 3% sellest on 72 359 eurot 55 senti.

3.3.5. Maakohtu arvates on hageja leppetrahvi nõue lepingu p 4.4.3 alusel põhjendatud.

Hageja väitel ei esitanud ühispakkujad nõuetekohast garantiid. Seda ei ole esitatud ka

käesoleva asja materjalide juurde. Kostja vaidleb küll leppetrahvi nõudele vastu, kuid ka

tema ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et nõuetekohane garantii oleks esitatud. Kuivõrd

hageja ütles lepingu üles 25. septembril 2014, on leppetrahvi suuruseks 1120 eurot

(14 päeva x 80 eurot).

3.3.6. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, nagu oleks hageja minetanud

leppetrahvi nõudeõiguse. Tsiviilasja materjalidest tulenevalt on hageja lepingu p-st 9.1

tulenevast leppetrahvi nõudest teatanud juba 11. juuni 2014. a pöördumises nr 4.1-2/2062,

samuti 25. juuli 2014. a kirjas nr 4.1-2/2561, lepingu p-st 3.1 tuleneva leppetrahvi nõudest

4. septembri 2014. a kirjas nr 4.1-2/8647-2, lepingu p-dest 3.1, 9.1 ja 9.3 tuleneva

9(24)

leppetrahvi rakendamisest 12. septembri 2014. a kirjas nr 4.1-2/3068 ning 22. detsembril

2014. a nõudekirjas nr 4.1-2/4322.

Arvestades hageja pidevaid nõudmisi ja etteheiteid tööde teostamise tähtaegade, garantii

puudumise ja dokumentatsiooni puudulikkuse osas ning korduvaid viiteid leppetrahvi

tasumise kohustusele ja rakendamisele enne töövõtulepingu ühepoolset ülesütlemist, ei

saanud kohtu hinnangul tekkida E&G-l muljet ega õigustatud ootust, et hageja

töövõtulepingus sätestatud leppetrahvi rakendamise õigust ei kasuta. Isegi kui nõustuda, et

hageja on esmakordselt leppetrahvi nõude esitanud 22. detsembril 2014, ei ole

kolmekuuline vahe (nõude kolmeaastase aegumistähtaja puhul) lepingu ülesütlemisest

leppetrahvi nõude esitamiseni ebamõistlikult pikk, mille tõttu minetaks hageja leppetrahvi

nõude.

3.3.7. Kostja on taotlenud leppetrahvi vähendamist 5000 euroni. Maakohtu hinnangul

taotluse esmakordne esitamine tsiviilasja lõppstaadiumis pärast nelja-aastast menetlust ei

ole korrektne. Kostja ei ole põhistanud, mis takistas tal leppetrahvi vähendamise taotlust

varem esitada. Isegi kui kostjal oli taotluse hilinenult esitamiseks mõjuv põhjus, ei pidanud

kohus põhjendatuks leppetrahvi vähendada ainuüksi põhjendusel, et hageja on lepingu

kehtivuse ajal E&G-lt lepptrahvi nõudnud ning leppetrahvi nõudmine kostjalt, kes reaalselt

ehitustöid ei teinud, on ebaõiglane.

3.3.8. Hageja on esitanud kostja vastu lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise

nõude. Maakohus nõustus kostja etteheitega, et hageja ei ole menetluses olnud järjepidev

kahjunõude arvestamisel. Maakohus võttis lahendi tegemisel aluseks viimases

hagiavalduses (XV kd, tl-d 83–95) esitatu. Kohtu hinnangul on hageja kahju hüvitamise

nõue põhjendatud osaliselt.

3.3.9. Maakohus leidis, et kostja (koos E&G-ga) rikkus lepinguga võetud kohustusi,

mistõttu ütles tellija lepingu põhjendatult üles. Kostja vastutus on tõendatud. Arvestades,

et tööde teostamise lõpptähtajaks on teostatud vaid ligikaudselt 50% lepinguga ettenähtud

töödest, oli kohtu hinnangul rikkumine oluline ning täiendava tähtaja andmisel rikkumise

kõrvaldamiseks tellija poolt polnuks ilmselt tulemuslik. Kahju ettenähtavuse osas leidis

maakohus, et ühispakkujad kui majandus- või kutselal tegutsevad isikud nägid ja pidid ette

nägema ning arvestama, et lepingurikkumise korral võib tekkida kahju ning tellijal on

õigus nõuda leppetrahvi või kahju hüvitamist.

3.3.10. Pooled vaidlevad selle üle, kas uue riigihanke menetluse raames hageja ja

kolmandate

isikutega

sõlmitud

töövõtulepingute

alusel

teostatud

tööd

olid

asendustehinguks. Maakohus leidis, et eelpool viidatud lepingud ja nende alusel teostatud

tööd on käsitletavad asendustehinguna VÕS § 135 lg 1 mõttes ning hagejal on õigus nõuda

hinnavahe hüvitamist.

Igale mõistlikule isikule on arusaadav, et poolte vahel sõlmitud lepinguga selle eesmärke

ei saavutatud ning lepingu ülesütlemise tõttu oli hageja sunnitud tellima ülesütlemise

hetkeks teostamata jäetud tööde lõpetamise kolmandatelt isikutelt. Arvestada tuli mh

asjaoluga, et riigihanke menetlus "Viktoria bastioni ja sellega seonduvad ehitustööd", mille

alusel leping sõlmiti, oli üks osa Piiriülese projekti "Unikaalse piiriülese Narva-Ivangorodi

kindluse ansambli kui ühtse kultuuri- ja turismiobjekti arendamine" piiriülesest projektist.

10(24)

Hageja tellis teostamata tööd 2015. a-l uue riigihanke menetluse nr 160100 raames. Hange

oli jaotatud neljaks osaks. Asjaolu, et hageja sõlmis tööde lõpuni viimiseks ühe hanke

raames kahe pakkujaga kolm lepingut, ei kinnita seda, et (asendus)tehing oleks tehtud

ebamõistlikult ning arvestamata oleksid jäänud esialgse lepingu tingimused. Maakohus

nõustus hagejaga, et tegemist oli asendustehinguga, kuna uue hanke tehnilise kirjelduse

p-s 1.5 on määratud, et tegemist on asendustehinguga, mis on suunatud ühispakkujate poolt

tegemata jäetud töö lõpuni viimiseks. Kohus möönis, et hange hõlmas ka tööde lõpuni

tegemise kõrval teatud mittevastavuste kõrvaldamist, kuid ei nõustunud kostjaga selles, et

puuduste kõrvaldamine välistaks tehingu käsitlemise asendustehinguna. Kui ühispakkujad

oleksid täitnud lepingut nõuetekohaselt, puudunuks hagejal ilmselgelt vajadus

kordushankeks ja lepingute sõlmimiseks teiste äriühingutega (conditio sine qua non

põhimõte). Uue riigihanke raames sõlmitud lepingute ja tööde teostamise eesmärk oli

ilmselgelt tulemuse saavutamine, mis jäi poolte vahel sõlmitud lepinguga saavutamata.

Puudused ühispakkujate töös tuvastas GECC teostatud ekspertiis. Maakohtu hinnangul

olnuks ebamõistlik nende kõrvaldamiseks korraldada uut (eraldi) hanget või nõuda

tulemusteta puuduste kõrvaldamist ühispakkujatelt.

Poolte vahel sõlmitud lepingus sätestatud töödest teostas töövõtja ligikaudselt 50%, st

1 235 398 euro 38 sendi (käibemaksuta, koos käibemaksuga 1 482 478 eurot 6 senti)

ulatuses. Hageja ja Riito vahel sõlmitud lepingu nr 5.1-6/24/2015 hind oli 291 950 eurot

(käibemaksuta) ning lepingu nr 5.1-6/25/2015 hind oli 278 980 eurot (käibemaksuta), s.o

kokku 570 980 eurot (käibemaksuta, koos käibemaksuga 685 116 eurot). Hageja on

tasunud Riitole 685 116 eurot. Hageja ja RTS-i ning Rand ja Tuulbergi vahel sõlmitud

lepingu hind oli 886 323 eurot 84 eurot (käibemaksuta, koos käibemaksuga

1 063 588 eurot 61 senti). Hageja on tasunud RTS-ile 1 053 413 eurot 91 senti. Seega on

asendustehingu hind 1 457 303 eurot 84 senti (käibemaksuta).

Asendustehingu ja ühispakkujatega kokku lepitud tööde hinna vahe on 1 189 253 eurot 40

senti (käibemaksuta) (2 424 651 eurot 78 senti - 1 235 398 eurot 38 senti). Seega on

hagejale asendustehingu sõlmimisest tekkinud kahju 268 050 eurot 44 senti

(käibemaksuta) (1 457 303 eurot 84 senti - 1 189 253 eurot 40 senti).

3.3.11. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded hüvitise saamiseks GECC poolt

teostatud ekspertiisi ja sellega kaasnenud sõidukulu eest (11 790 eurot), seoses objekti

valve ning piirdeaedade rentimisega (6382 eurot 92 senti), seoses konserveerimistööde

teostamisega (46 800 eurot), ekspositsiooni ladustamisega (729 eurot) ning seoses

survekatsetustega segude vastavuse kontrollimiseks (2519 eurot 52 senti).

3.3.12. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hageja kahjuhüvitise nõue on

põhjendatud osaliselt, s.o 268 050 euro 44 sendi ulatuses. Ülejäänud osas on hageja nõue

tõendamata.

3.4.

Kuivõrd lepingu p 11.4 ja VÕS § 161 lg 2 alusel tuleb kahjuhüvitisest maha

arvestada leppetrahv 73 489 eurot 55 senti, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja

194 560 eurot 89 senti (268 050 eurot 44 senti - 73 489 eurot 55 senti).

3.5.

Maakohus jättis rahuldamata kostja tasaarvestuse avalduse. Maakohus ei

nõustunud kostja seisukohaga, nagu oleks hageja jätnud töövõtjale tasumata

306 703 eurot 44 senti (lisanduvad seadusjärgsed viivised 30 386 eurot 33 senti). Kostja

11(24)

arvestus on väär. Hageja on maksnud E&G-le kokku 1 410 929 eurot 55 senti. Seega on

tasumata 71 548 eurot 51 senti. Maakohus siiski hageja tasaarvestuse avaldusega ei

nõustunud, leides, et täitmata on VÕS § 197 lg-s 1 sätestatud eeldused. Tuginedes

VÕS § 200 lg-le 4, jättis maakohus kostja tasaarvestuse avalduse rahuldamata.

3.6.

Kostja väited selle kohta, et hagejal oli lepingu p 9.1 kohaselt first demand garantii

242 465 eurot 18 senti on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja on hoopis garantii esitamist

E&G-lt korduvalt nõudnud ning selle esitamisega viivitamise tõttu rakendanud leppetrahvi

lepingu p-de 4.4.2 ja 9.1 alusel kuni lepingu ülesütlemiseni. Maakohtu hinnangul ei ole

eluliselt usutav, et kehtiva garantii esitamise korral nõuaks tellija jätkuvalt selle esitamist

ja leppetrahvi.

3.7.

Maakohus jättis rahuldamata hageja vastuväite kohtu tegevuse peale. TsMS § 333

lg-st 2 tuleneb, et kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus

rikkumine

toimus,

või

rikkumisele

järgnenud

esimeses

kohtule

esitatud

menetlusdokumendis, olgugi et menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta

vastuväidet hiljem esitada.

Ekspertiisi määramise taotluse osas jäi maakohus 20. jaanuari 2020. a kirjas toodud

seisukoha juurde ega pidanud seda vajalikuks korrata.

Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse anda pooltele võimalus repliigiks. Pooled on

menetluses olnud nõus kirjaliku menetlusega. Kui hageja soovis jätkuvalt asja suulist

lahendamist (sh võimalust repliigiks), tulnuks sellest kohtule teatada.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas 17. juunil 2020 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada osas, millega kohus rahuldas hageja hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 194 560 eurot 89 senti ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta tervikuna hageja kanda.

4.1.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 135 lg-t 1 ning jõudnud valele

järeldusele, et hageja on sõlminud asendustehingu ja selle tulemusena kandnud kahju.

Hageja ei ole tõendanud, et 2015. aastal sõlmitud kolme lepingu näol on tegemist

pooltevahelise lepingu asendustehinguga. Seda ilmestavad järgmised asjaolud.

4.1.1. Hageja ei sõlminud E&G poolt pooleli jäetud lepingust tulenevate kohustuste

lõpuni täitmiseks lepingut mõistliku aja jooksul. Hageja korraldas uue hanke alles 2015. a

kevadel.

4.1.2. Hageja ei sõlminud kolmandate isikutega lepingut poolte vahel sõlmitud lepinguga

samadel tingimustel ega pooleli jäänud tööde lõpuni teostamiseks. Tegemist oli uue

sisulise tööga, mida kinnitab ka asjaolu, et üle 50% täidetud lepingu tööde lõpuleviimiseks

sõlmis hageja väidetavalt kahe pakkujaga kolm lepingut, mille maksumus ületas hageja

väitel märkimisväärselt lepingus kokkulepitud esialgset maksumust. Tegemist ei ole

mõistlikul viisil sõlmitud tehinguga VÕS § 135 lg 1 mõistes.

4.1.3. Hageja tellis kolmandatelt isikutelt ka lepinguga tehtud töödes esinenud

väidetavate puuduste kõrvaldamise ja tööde ümbertegemise. Olukorras, kus hageja oli

lepingu alusel tehtud tööd vastu võtnud, tööde osas ei olnud kostjale ega E&G-le

12(24)

pretensioone esitatud ega töö ümbertegemist nõutud, on hageja minetanud õiguse tugineda

E&G töös esinenud väidetavatele puudustele ning hageja ei saa nõuda kolmandate

isikutega sõlmitud lepingutes kokkulepitud E&G tööde ümbertegemise maksumuse

hüvitamist kostjalt.

4.1.4. Hageja on jätnud kolmandate isikutega sõlmitud lepingute sisu, mahtu ja täitmist

puudutavad tõendid teadlikult kohtule esitamata, kuna nendest nähtub, et hageja tellitud

tööd ei sisalda üksnes lepingu alusel pooleli jäänud tööde lõpuni tegemist, vaid ka E&G

poolt juba tehtud ja hageja poolt vastuvõetud tööde ümbertegemist.

4.1.5. Hageja tellis kolmandatelt isikutelt ka lisatööde tegemise. E&G ning hageja vahel

olid lepingu täitmisel erimeelsused mh selle osas, kas osad hageja tellitud tööd kuuluvad

lepingu põhitööde või täiendavalt tasustamisele kuuluvate lisatööde hulka ja kas pooled

peaksid lepinguobjekti mittevastavuse tõttu projektdokumentatsioonile leppima osade

tööde osas kokku täiendavas töö maksumuses. Kostjale arusaadavalt on hageja kolmandate

isikutega sõlmitud lepingutes lugenud vaidlusalused tööd põhitööde hulka, mistõttu ei saa

nimetatud lepinguid käsitleda võrreldavate asendustehingutena.

4.1.6. Vale on ka maakohtu järeldus, et dokumentidest nähtub asendustehingu iseloom

(otsuse p 43). Tsiviilasjas ei ole hageja esitanud tõendina täitedokumentatsiooni ega muid

materjale, millest nähtuks, mis töid kolmandad isikud teostasid – samas on tegemist hageja

tõendamiskoormisega ja ka asjaoluga, mille tõendamist kostja hagejalt selgesõnaliselt

nõudis, ja millele ka kohus hageja tähelepanu juhtis.

4.2.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 159 lg-t 2, rahuldades lepingu p-de

4.4.3 ja p 11.4 alusel esitatud leppetrahvi nõuded. Leppetrahvi nõude eeldused on täitmata,

kuna ei esitanud kõnealust nõuet mõistliku aja jooksul. Hageja ütles lepingu üles

25. septembri 2014. a avaldusega, kuid nõudis kostjalt leppetrahvi tasumist alles

22. detsembri 2014. a nõudekirjaga.

4.3.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 162 lg-t 2, jättes rahuldamata kostja

taotluse leppetrahvi vähendamiseks. Maakohtu järeldus, nagu oleks kostja esitanud

taotluse alles menetluse lõppstaadiumis, ei vasta tõele. Isegi kui kostja oleks esitanud

taotluse leppetrahvi vähendamiseks alles menetluse lõppstaadiumis, ei saa see olla aluseks

taotluse rahuldamata jätmiseks. Maakohus on jätnud ebaõigesti leppetrahvid vähendamata.

4.4.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 197 lg-t 1, jättes kostja protsessuaalse

tasaarvelduse avalduse rahuldamata. Kuigi pooltel ei olnud sisulist vaidlust E&G teostatud

ja akti alusel vastu võetud tööde maksumuse (1 482 478 eurot 6 senti) ega ka hageja poolt

E&G-le välja makstud summade osas (1 410 929 eurot 55 senti) ning oli üheselt selge, et

lepingu ülesütlemisel jäi hageja E&G-le võlgu 71 548 eurot 51 senti, siis maakohus on

jätnud oma otsuse sisuliselt põhjendamata ja vastuolus VÕS § 197 lg-ga 1 kostja

tasaarvelduse avalduse rahuldamata (otsuse p 49).

4.5.

Maakohtu seisukoht, et hageja on sõlminud asendustehingud ning kostja peab

hüvitama hagejale ka nendevahelise lepingu alusel tehtud ja hageja poolt vastu võetud

töödes esinenud väidetavate puuduste kõrvaldamise ja tööde ümbertegemise kulud, on

üllatuslik. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 351 lg-te 1-2 ja § 436 nõudeid.

13(24)

Maakohus on juhtinud mh 11. veebruari 2019. a istungil hageja tähelepanu sellele, et hagi

on ebaselge ja hagejal tuleb esitada uus hagi terviktekst, kust nähtub selgelt hageja nõue,

nõude alus ja viited nõude aluseks olevatele tõenditele. Samuti selgitas kohus, et tagastab

hagejale tõendid, millele hageja ei ole oma menetlusdokumentides selgelt viidanud.

Hageja ei kõrvaldanud hagi terviktekstis esinenud puuduseid (sh olid jätkuvalt tõendamata

hagi ese ja hagi alus). Hagi terviktekst oli ebakorrektne ka lisade osas. Hageja ei üritanudki

siduda oma väiteid 15. detsembril 2017 ja 16. detsembril 2017 maakohtule esitatud

ligikaudu 800 dokumendiga. Hageja ei esitanud hagi terviktekstis ega ka kohtu 20. jaanuari

2020. a kirja järgselt mingeid tõendeid kahju hüvitamise eelduste tõendamiseks. Maakohus

leidis otsuses üllatuslikult, et hageja nõue on piisavalt tõendatud.

4.6.

Maakohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Maakohtu

otsus ei ole järgitav ja jääb arusaamatuks, millistele tõenditele tuginedes on kohus leidnud,

et hageja kahjunõue on põhjendatud. Kohus on üksnes formaalselt märkinud, et ei nõustu,

et puuduste kõrvaldamine välistaks tehingu käsitlemise asendustehinguna (otsuse p 43).

4.6.1. Kohtu hinnangul on hageja lepingu üles öelnud VÕS § 655 alusel (otsuse p 33).

Eeltoodust tulenevalt öeldi leping üles hageja otsusel ja mitte õiguskaitsevahendina E&G

rikkumise tõttu (VÕS § 188 alusel). Seega ei saa hageja nõuda asendustehinguna kulude

hüvitamist ega ka lepingu p 11.4 järgi leppetrahvi. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta

vaatamata eeltoodule hageja väidetavast asendustehingust tuleneva kahju hüvitamise ja

leppetrahvi nõude rahuldas.

4.6.2. Hageja esitas detsembris 2015 kohtule 800 dokumenti ilma igasuguse sisulise

selgituseta. Maakohus on rikkunud menetlusnorme sellega, et on jätnud asjasse

puutumatud dokumendid hagejale tagastamata. Otsusest ei nähtu ja kohus ei ole ka

põhjendanud, kas ja mis ulatuses on kohus otsuse tegemisel hagejale tagastamata

dokumentidele tuginenud. Selline käitumine ei saa olla kooskõlas ausa kohtupidamise

põhimõtetega ning tegemist on maakohtu poolse olulise menetlusnormide rikkumisega.

4.7.

Maakohus on lepingu p 3.1 alusel esitatud hageja leppetrahvi nõude osas leidnud,

et see on alusetu, kuna hageja on andnud töövõtjale täiendava tähtaja rikkumise

kõrvaldamiseks (otsuse p 36). Samas on kohus lepingu p 11.4 leppetrahvi nõude

lahendamisel leidnud, et hageja ei pea lepingu ülesütlemisel ja lepingu p 11.4 alusel

leppetrahvi nõude esitamisel 30-päevast etteteatamistähtaega järgima (otsuse p 37). Jääb

arusaamatuks, kuidas saab kohus samaaegselt lugeda hageja poolt töövõtjale täiendava

tähtaja määranuks ja samas lugenud 30-päevast etteteatamistähtaega asjasse puutumatuks.

Maakohtu otsus on selles osas vastuoluline.

Maakohus on otsuses sedastanud, et hageja tellis kolmandatelt isikutelt lisaks lepingu

alusel pooleli jäänud tööde lõpuni teostamisele ka muid töid. Samas on kohus leidnud, et

eelpool toodud isikutega sõlmitud lepingud on asendustehingud. Asendustehing oma

olemuselt saab sisaldada üksnes pooleli jäänud töö lõpuni tegemist ja ei saa hõlmata

väidetavate puuduste (millised tööd on lepingu alusel vastu võetud ja mille osas

pretensioone ei esitatud) kõrvaldamist. Maakohus on teadlikult teinud vastuolulise ja

ebaõige lahendi.

4.8.

Maakohus on rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise

kohustust (TsMS § 232 lg 1). Kostja ei nõustu maakohtu tõlgendusega lepingu p 11.4

14(24)

kohta. Kostja arvates on lepingus üheselt sätestatud, et lepingu võib üles öelda kas

võlaõigusseaduses sätestatud juhtudel või töövõtja poolt lepingujärgse kohustuse

rikkumisel ja kui rikkumist ei kõrvaldata tellija määratud 30-päevase tähtaja jooksul.

Leppetrahvi nõude esitamise eelduseks on töövõtja poolne lepingu rikkumine ehk leping

peab olema üles öeldud selliselt, et töövõtjale tuleb enne ülesütlemist määrata 30-päevane

tähtaeg rikkumise kõrvaldamiseks. Selline tõlgendus on loogiline ja vastab poolte

tegelikule tahtele. Hageja on 4. septembri 2014. a kirja p-s 7 andnud töövõtjale 30-päevase

täiendava tähtaja ja, et selle edutul möödumisel taganeb hageja lepingust töövõtja olulise

rikkumise tõttu ning nõuab leppetrahvi tasumist 3% lepingu hinnast. Järelikult on

leppetrahvi nõudmise eeldused täitmata, kuna hageja ütles lepingu üles enne hageja enda

poolt määratud 30-päevase täiendava tähtaja möödumist.

4.9.

Maakohus on kahjunõude rahuldamisel ebaõigesti arvutanud kahjunõude suuruse.

Maakohus on ebaõigesti liitnud kokku väidetavate asendustehingute maksumuse ning

leidnud, et kogusumma oli 1 457 303 eurot 84 senti (otsuse p 43), kuigi tegelikult peaks

summa olema 1 457 253 eurot 84 senti. Vaidlust ei saa olla selles, et hageja jäi lepingu

ülesütlemisel E&G-le võlgu 71 548 eurot 51 senti (samale järeldusele jõudis ka maakohus

otsuse p-s 49). Samas, kahjuhüvitise nõude lahendamisel ei võtnud maakohus aluseks

hageja poolt E&G-le välja makstud 1 175 774 eurot 62 senti, vaid akteeritud summa

1 235 398 eurot 38 senti ning selle tulemusena jõudis ebaõigele järeldusele, et hagejale on

tekkinud kahju 268 050 eurot 44 senti (otsuse p 43). Hageja kahjuks saab olla üksnes

lepingute alusel töövõtjatele reaalselt välja makstud, mitte arvestuslikud summad. Seega

ei saaks hageja kahju ka kõikide hageja väidete õigsuse ja tõendatuse korral (mis aga ei ole

õiged ja tõendatud) olla suurem kui 208 376 eurot 68 senti.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

5.1.

Hageja leiab jätkuvalt, et kolmandate isikutega sõlmitud lepingud olid suunatud

kostjaga sõlmitud lepingus ettenähtud eesmärgi saavutamiseks, st tegemist oli

asendustehinguga.

5.1.1. Hagejale jääb arusaamatuks kostja väide, et asendustehinguid ei tehtud mõistliku

aja jooksul. Hageja ütles lepingu üles 25. septembril 2014. Talvel on ehitustööde

teostamine võimatu.

Kuivõrd ühispakkujad ei täitnud täitedokumentatsiooni üleandmise kohustust, oli hageja

sunnitud teostatud tööde mahu kindlaks määramiseks tellima ehitusekspertiisi. Enne

ekspertiisi tegemist ei olnud võimalik töödega jätkata, kuna oli ebaselge, millised tööd on

tehtud ja millised tegemata. Kostja keeldus koostööst hagejaga, mistõttu sai hageja esitada

tööde-vastuvõtmise akti kostjale alles 7. juulil 2015. Lisaks on hageja avalik-õiguslik

juriidiline isik, mis tähendab, et võib tellida ehitustööd üksnes riigihanke menetluses,

millele on ette nähtud teatud toimingute tegemine. Hageja arvates sõlmiti asenduslepingud

VÕS § 135 lg-s 1 ettenähtud tähtaega järgides.

5.1.2. Asenduslepingud sõlmiti riigihanke tulemusena, mis eeldab, et lepingute hind on

turuhind, mis oli tuvastatud (määratud kindlaks) avalikus menetluses. Hageja hinnangul ei

oma määravat tähendust see, et asendustehingu hind on kallim, kui seda oli asendatava

tehingu hind.

15(24)

5.1.3. Väär on kostja arvamus, et hageja on tellinud asenduslepingutega kostja tööde

ümbertegemise ja parandamise. See tuleneb nii asenduslepingute tekstist kui ka riigihanke

menetluse alusdokumentidest. Samuti asjaolust, et bastioni restaureerimine oli algatatud

ehitusloa alusel, mis kehtis kogu bastioni restaureerimise ajal ja kasutusluba restaureeritud

bastioni suhtes saadi pärast tööde lõpetamist kolmandate isikute poolt.

5.2.

Leppetrahvi nõude põhiliseks eelduseks on lepingu tingimuste rikkumine. Kostja

ei ole esitanud väidet, et ta ei ole lepingut rikkunud. Lepingu ülesütlemise hetkeks oli selge,

et kostja ei ole võimeline teostama töid tähtaegselt. Kostja ei ole lepingu ülesütlemisele

vastu vaielnud ega sellele, et GECC poolt teostatud ekspertiis tuvastas hulgaliselt puudusi

apellandi tehtud töödes. Järelikult rikkus kostja kohustust teostada tööd tähtaegselt ja

lepingus nõutava kvaliteediga, mistõttu on leppetrahvi nõue seaduslik.

5.3.

Hageja esitas leppetrahvi nõude mõistliku tähtaja jooksul (25. juulil 2014 ja

4. septembril 2014). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et etteteatamine leppetrahvi

kohaldamisest (sõltumata sellest, et leppetrahvi saamiseks õigustatud pool ei esita täpselt

arvestatud summasid) on piisav, et lugeda leppetrahvi nõue esitatuks tähtaegselt. Isegi kui

nõustuda, et leppetrahvi nõue esitati alles 22. detsembril 2014, siis alates töölepingu

ülesütlemise päevast kuni leppetrahvi nõude esitamise päevani oli möödunud vähem kui

kolm kuud. Arvestades nõude aegumistähtaja pikkust (3 aastat), mahub leppetrahvi

nõudest teatamine kolm kuud pärast kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul

VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja raamidesse.

5.4.

Hageja arvates ei saa 6. septembri 2017. a kohtuistungil esitatud kostja arvamust,

et kui esitatakse üheaegselt leppetrahvi nõue ja kahjunõue, siis kahjunõuet tuleb vähendada

leppetrahvi võrra, käsitleda leppetrahvi vähendamise taotlusena. Kostja esitas 3. juuli 2019

taotluse leppetrahvi vähendamiseks 5000 euroni, kuid ei toonud välja VÕS § 162 lg-s 1

ettenähtud põhjuseid leppetrahvi vähendamiseks. Kohus vähendas leppetrahvi mõistliku

suuruseni. Hageja on korduvalt selgitanud, et rikkumine oli oluline.

5.5.

Hageja nõustub maakohtu seisukohtadega kostja tasaarvestuse avalduse

rahuldamata jätmise kohta. Tasaarvestuse avalduse esitamine kohtumenetluse kestel ei

vabasta nõude esitanud menetluspoolt oma nõuete tõendamiseks vajalike tõendite

esitamisest. Seetõttu ei saa hageja ka vastuväiteid esitada.

Hageja rõhutab, et lepingu p 6.6. kohaselt enne lõppmakse teostamiseks vajalike

toimingute sooritamist võib hageja 8% lepingu hinnast kinni pidada.

5.6.

Kostja ei ole esitanud ühtegi tõsist argumenti, mis võimaldab nõustuda tema

arvamusega, et kohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 436 lg-te 1, 2 ja 4 nõudeid.

Üksnes kostja mittenõustumine kohtu järeldustega ei tähenda, et maakohtu otsus oli tehtud

menetlusnorme rikkudes.

5.7.

Kostja heidab maakohtule ette, et kohus ei tuvastanud, et leping öeldi üles

VÕS § 655 lg 2 alusel ja seetõttu ei ole täidetud VÕS § 135 lg-s 1 sätestatud eeldus

asendustehingu sõlmimiseks. Hageja on lepingu ülesütlemise avalduses selgelt

määratlenud, et lepingu ülesütlemine kohaldatakse õiguskaitsevahendina. See välistab

igasuguse kostja nõude hageja vastu, isegi kui osa töödest jääks tasustamata. Kostja arvates

16(24)

VÕS § 135 lg 1 ei kehtesta ka otseselt, et asendustehingu tekkimiseks on vältimatult

vajalik, et asendatav leping oleks üles öeldud õiguskaitsevahenina.

Hagejale jääb ebaselgeks kostja seisukoht, et hageja ei ole tõendanud kostja poolset

lepingu rikkumist. Otsuses on piisaval määral kirjeldatud kohtu arvamust lepingu

rikkumise kohta, viidetega tõenditele. Professionaalse ehitaja puhul on tõendamiskoormis

ehitaja poolel ja ehitaja peab tõendama, et tööd on teostatud täies mahus ja vastava

kvaliteediga. Kostja vastavasisulisi tõendeid ei esitanud.

5.8.

Hageja ei nõustu kostja väitega, nagu oleks maakohus kahju suuruse arvestanud

ebaõigesti.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel

tühistada osas, millega kohus rahuldas hagi 17 609 eurot ületavas ulatuses (maakohtu

otsuse

resolutsiooni

p

2)

ja

jättis

rahuldamata

kostja

tasaarvestusavalduse

(resolutsiooni 4), samuti tuleb otsus tühistada maakohtu poolt määratud menetluskulude

jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi

17 609 eurot ületavas ulatuses rahuldamata ning jaotab menetluskulud maakohtu poolt

määratust erinevalt. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon kontrollitavas osas

muutmata,

kuid

ringkonnakohus

muudab

osaliselt

otsuse

põhjendusi

(TsMS § 657 lg 1 p 21). Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja

leppetrahvinõuded ja kahjunõude osaliselt rahuldamata.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohus käsitleb esmalt apellatsioonimenetluse eset (I), seejärel vaidlusaluse

õigussuhte kvalifitseerimist (II), hageja nõudeid (III) ja kostja vastunõuet (IV). Lõpuks

teeb ringkonnakohus vajalikud menetluslikud otsustused (V).

I.

7. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Apellatsioonimenetluse esemeks on poolte nõuded osaliselt.

Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 194 560 eurot

89 senti, muus osas jättis kohus hagi rahuldamata. Kostja poolt protsessuaalseks

tasaarvestuseks kasutatud nõuet ei ole maakohus tunnustanud, märkides otsuse

resolutsioonis, et kostja tasaarvestusavaldus jääb rahuldamata.

Kostja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas.

Eelnevat arvestades on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas,

milles maakohus jättis hagi rahuldamata.

8. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all hageja kahju hüvitamise nõue maakohtu

poolt põhjendatuks loetud asendustehingu hinna vahe osas 268 050 eurot 44 senti, samuti

maakohtu poolt põhjendatuks loetud leppetrahvinõuete 72 369 eurot 55 senti (lepingu

p 11.4 alusel) ja 1120 eurot (lepingu p-de 4.4.3 ja 9.1 alusel) osas, mille maakohus viidatud

hüvitise summast (268 050 eurot 44 senti) lepingu p 11.4 ja VÕS § 161 g 2 alusel maha

17(24)

arvestas. Muud hageja nõuded ei ole enam vaidluse all. Samuti on apellatsioonimenetluses

vaidluse all kostja protsessuaalseks tasaarvestuseks kasutatav vastunõue.

II.

9. Maakohus on otsuse p-s 33 iseenesest õigesti märkinud, et töövõtulepingust

taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655

lg 1 kohaselt on erinevad õiguslikud tagajärjed. See seisukoht on korduvalt leidnud

kinnitust ka Riigikohtu praktikas. Tulenevalt VÕS § 188 lg 2 esimesest lausest vabastab

kehtiv lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste

täitmisest. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki

lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist (või üleantu väärtuse

hüvitamist VÕS § 189 lg 2 järgi) ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta

tagastab kõik üleantu. Kui tellija on aga töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelnud,

on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on küll maha arvatud see,

mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse

kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Seega on pooltel

töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu

väärtuse hüvitamist, kuid ülesütlemisel seevastu kokkulepitud tasu, millest on vajadusel

tehtud mahaarvamised.

10. Samas jääb maakohtu otsuse põhjendustest kokkuvõttes ebaselgeks, kas praegusel

juhul on hageja kohtu hinnangul lepingu üles öelnud või ta on sellest ühispakkujate olulise

lepingurikkumise tõttu taganenud.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus menetlusõiguse norme rikkumata tuvastanud, et

ühispakkujad rikkusid oluliselt hagejaga sõlmitud lepingut (VÕS § 116 lg 1), jättes tööd

kokkulepitud tähtajaks (30. augustiks 2014) olulises osas lõpetamata ja tellijale üle

andmata. Ühispakkujad ei lõpetanud töid ka selleks hageja poolt antud täiendava tähtaja

jooksul (VÕS § 114 lg 1). Lepinguesemeks olnud tööde lõpetamata jätmine ühispakkujate

poolt (kui asjaolu) ei ole olnud asjas ka vaidluse all.

11. Eelmärgitut arvestades tuleb hageja 25. septembri 2014. a kirjas (I kd, tl 56)

sisalduvat avaldust lepingu ülesütlemiseks lugeda lepingust taganemise avalduseks

ühispakkujate olulise lepingurikkumise tõttu. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb vastavalt

täiendada.

12. Apellatsioonimenetluse eset arvestades ei muuda see ringkonnakohtu antud

õiguslik hinnang menetluses siiski oluliselt poolte positsiooni ega asjaolude tõendamise

koormist. See muudab küll kostja poolt tasaarvestuseks kasutatud nõude õiguslikku alust.

Nagu eelnevalt märgitud, on töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu

tagastamist või üleantu väärtuse hüvitamist (mitte kokkulepitud tasu). Ringkonnakohus

leiab, et kostja poolt tasaarvestuseks kasutatud nõuet võib pidada nõudeks hagejale lepingu

alusel üleantu väärtuse hüvitamiseks (VÕS § 189 lg-d 1 ja 2). Nõude esitamisel tehtud

tööde eest on kostja lähtunud kohtule arusaadavalt lepingus kokkulepitud tasust ja tööde

valmiduse protsendist lepingu lõppemise hetkel. Sellist lähenemist on kohtupraktikas

iseenesest võimalikuks peetud (vt nt Riigikohtu 20. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr

2-13-40856, p-d 11 ja 12). Hageja poolt viidatud VÕS § 655 lg 2 ei ole kostja sellise nõude

kontekstis asjakohane.

18(24)

Ringkonnakohus on 13. oktoobril 2020 toimunud istungil eelmärgitud õiguslikke

hinnanguid pooltele selgitanud (XVI kd, tl 29 pöördel).

III.

13. Hageja väidete kohaselt on ta sõlminud kolmandate isikutega asendustehingud ning

nõuab kahjuhüvitisena lepingujärgse hinna ja asendustehingutest tuleneva hinna vahe

tasumist. Kostja arvates on maakohus kohaldanud ebaõigesti VÕS § 135 lg-t 1 ning

jõudnud valele järeldusele, et hageja on sõlminud asendustehingu ja selle tulemusena

kandnud kahju. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et 2015. a-l kolmandate isikutega

sõlmitud kolme lepingu näol on tegemist asendustehingutega pooltevahelise lepingu

suhtes.

14. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud

kõiki VÕS § 135 lg 1 kohaldamise eeldusi. Maakohtu järeldused on selles osas osaliselt

nõuetekohaselt (TsMS § 436 ja § 442 lg 8) põhjendamata. Need minetused on viinud ka

hageja kahjunõude ebaõige rahuldamiseni.

15. Ringkonnakohus märgib esmalt, et hageja kahjunõude õiguslik alus on

VÕS § 115 lg 1, mis näeb ette, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos

kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud

kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või

kui kahju ei tule seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitada. VÕS § 135 ei ole iseseisev

kahju hüvitamise nõude alus (vt Riigikohtu 5. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-

15, p 27 koos selles viidatud praktikaga). Nimetatud paragrahv sisaldab üksnes

kahjuhüvitise arvutamist lihtsustavaid sätteid juhtudeks, kui üks lepingupool on teise

lepingupoole lepingurikkumise tõttu lepingu lõpetanud.

VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda,

mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise

kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Varaline diferents VÕS § 127

lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema

sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles

ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Samuti tuleb VÕS § 127 lg 4 järgi

hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg.

16. Eelmärgitut arvestades tulnuks hageja hüvitisnõude rahuldamise eeldusena

kindlaks teha ühispakkujate poolt lepingurikkumisega põhjustatud varaline diferents

VÕS § 127 lg 1 mõttes. Tõendamiskoormus nende kahju hüvitamise nõude aluseks olevate

asjaolude osas lasus TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal (vt ka Riigikohtu

8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p-d 15 ja 16).

17. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kolmandate isikutega

sõlmitud lepingud (millega lõpetati ühispakkujate pooleli jäänud tööd) olnuks

asendustehingud VÕS § 135 lg 1 mõttes ning et väidetavalt tekkinud varaline diferents on

põhjuslikus seoses lepingurikkumisega.

17.1. Asendustehinguks VÕS § 135 lg 1 tähenduses loetakse tehingut, mis on tehtud

mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist mõistlikul viisil ning millega

võlausaldaja saavutab sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti. Seega

19(24)

on asendustehingu eesmärgiks võlausaldaja täitmishuvi rahuldamine (VÕS I-Komm/Sein

(2016), § 135, lk 715).

17.2. Iseenesest nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei saa

praegusel juhul olla mõistliku kahtlust, et hageja ja ühispakkujate vahel sõlmitud lepinguga

selle eesmärki ei saavutatud ning lepingust taganemise tõttu oli hageja sunnitud tellima

ühispakkujate poolt teostamata jäetud tööde teostamise kolmandatelt isikutelt. Kui

ühispakkujad oleks täitnud lepingut nõuetekohaselt, puudunuks hagejal vajadus

kordushankeks ja lepingute sõlmimiseks kolmandate isikutega.

17.3. Maakohus on asunud seisukohale, et kolmandate isikutega sõlmitud lepingute ja

nende alusel tööde teostamise eesmärk oli selle tulemuse saavutamine, mis jäi

ühispakkujatega sõlmitud lepinguga saavutamata. Samuti on maakohus märkinud, et kui

hagejal oli vaja kõrvaldada puudusi E&G poolt teostatud töödes, olnuks ebamõistlik

korraldada selleks uut (eraldi) hanget või nõuda tulemusteta puuduste kõrvaldamist

ühispakkujatelt.

17.4. Asja materjalide põhjal puudub alus kahelda, et kolmandate isikutega sõlmitud

lepingute täitmise tulemusena saavutati ka ühispakkujatega sõlmitud lepingu eesmärk.

Samas järeldub hageja väidetest, et kolmandatelt isikutelt ei tellitud mitte ainult

ühispakkujate poolt lõpetamata jäänud tööde tegemist, vaid ka väidetavate puuduste

kõrvaldamist nendes töödes. Nii on hageja esindaja 11. veebruari 2019. a maakohtu

istungil väitnud, et kolmandad isikud pidid puudused kõrvaldama ja tööd lõpetama

(XV kd, tl 70 pöördel). Eelmärgitut kinnitab ka hageja korraldatud uue hanke

hankedokumentide osaks olev tehniline kirjeldus, mille kohaselt on hange kordushange

Victoria bastioni ja sellega seonduvate ehitustööde tellimiseks, sh ühispakkujate poolt

lõpetamata tööde teostamine ja ühispakkujate tehtud tööde mittevastavuste kõrvaldamine

(I kd, tl-d 136–144).

17.5. Samas ei ole hageja menetluses välja toonud, millised olid need ühispakkujate poolt

teostatud töödes esinenud puudused, mis vajasid kõrvaldamist. Hagi lisaks olevast tööde

lõppaktist, mille hageja on allkirjastanud 7. juulil 2015, nähtuvalt on hageja kinnitanud

ühispakkujatega sõlmitud lepingu alusel teostatud tööde valmidust 1 482 478 euro 6 sendi

ulatuses (sh käibemaks) (II kd, tl-d 42–49). Sellest aktist ei nähtu, et valminud töödes

esineks puudusi, et need vajaksid ümbertegemist vms. Seejuures on akt allkirjastatud

pärast töödes esinenud väidetavate puuduste tuvastamist GECC Konsultatsioonid OÜ

poolt (vt ka otsuse põhjenduste p 20). Lõppakti kui tõendi hindamisel ei ole määravat

tähtsust asjaolul, et ühispakkujad ei ole seda allkirjastanud. Samuti ei nähtu tõenditest, et

hageja oleks enne lepingu lõpetamist ühispakkujaid mittevastavustest teavitanud, nõudnud

tööde ümbertegemist, uuesti tegemist vmt. Seetõttu on põhjendamatu maakohtu järeldus,

et puuduste kõrvaldamise nõude esitamine ühispakkujatele jäänuks tulemusteta.

Seoses poolte väidetega lisab ringkonnakohus, et viidatud lõppakti allkirjastamine

iseenesest ei võta hagejalt võimalust töödes esinenud võimalikele puudustele tugineda,

kuid kindlasti tuleks hagejal kui tellijal puudustele tuginedes esitada menetluses

puudustega seotud asjaolud ja tõendid.

17.6. Hageja ei ole menetluses esitanud tõendina kolmandate isikutega sõlmitud

lepingute kohta käivat täitedokumentatsiooni ega muid tõendeid, mille põhjal oleks

20(24)

võimalik kontrollida kolmandate isikute teostatud töö sisu ja mahu kattuvust

ühispakkujatega sõlmitud lepinguga. Hageja esitatud hankedokumentatsioon asjakohaseid

lõplikke järeldusi teha ei võimalda.

Lisaks väidab kostja, et hageja tellis kolmandatelt isikutelt lisatööde tegemise, s.o selliste

tööde tegemise, mis ei olnud ühispakkujatega sõlmitud lepingu esemeks. Hagejal olid

lepingu täitmisel ühispakkujatega erimeelsused küsimuses, kas osad hageja tellitud tööd

kuuluvad lepingu põhitööde või täiendavalt tasustamisele kuuluvate lisatööde hulka.

18. Eelmärgitut arvestades ei ole hageja ringkonnakohtu hinnangul tõendanud, et

kolmandate isikutega sõlmitud lepingud on asendustehingud VÕS § 135 lg 1 mõttes ning

et lepingute hinnavahe on põhjustatud ühispakkujate poolt hagejaga sõlmitud lepingu

rikkumisest.

19. Ringkonnakohus märgib, et seoses võimalike puuduste kõrvaldamisega võib tellijal

olla nõue kahju hüvitamiseks ka VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi, samuti nõue kulutuste

hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 alusel, kuid nende nõuete rahuldamine eeldab samuti

puuduste tuvastamist. Praeguses asjas ei ole see poolte esitatu põhjal võimalik. Samuti

võimaldab VÕS § 135 lg 2 arvestada kahju ka abstraktselt, s.o lepingujärgse hinna ning

lepingust taganemise ajal kohustust rikkunud lepingupoole lepingujärgse kohustuse

turuhinna vahe tasumist, kuid selle sätte kohaldamise eelduseks olevad asjaolusid ei ole

hageja kohtu ette toonud ega tõendanud.

20. Ringkonnakohus rõhutab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus

lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). TsMS § 230 lg 1 järgi

on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

TsMS § 236 lg 3 kohaselt peab menetlusosaline tõendi esitamisel või tõendite kogumise

taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib

tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. TsMS § 436 lg-te 2, 4 ja 7 järgi saab kohus

esitatud nõude õigusliku aluse kindlaksmääramisel tugineda üldjuhul üksnes poolte

esitatud faktilistele asjaoludele ja tõenditele (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19 ja 20. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587,

p 10 koos selles viidatud praktikaga).

Maakohtu otsuses märgitu kohaselt on puudused ühispakkujate töös tuvastanud GECC

Konsultatsioonid OÜ teostatud ekspertiis (II osa) (I kd, tl-d 85–118). Sellega on maakohus

ringkonnakohtu hinnangul eksinud ülalosutatud TsMS-i sätete vastu. Hageja ei ole oma

väidetes ühispakkujate töös esinenud puuduste kohta sellele tõendile tuginenud. Maakohus

ei saanud asuda hagi lahendamisel ise poolte esitatud tõenditest asjaolusid tuletama.

Hageja esitatud asjaoludest ega maakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, millised on GECC

Konsultatsioonid OÜ viidatud arvamuse põhjal tuvastatud puudused ja kui suur oli nende

kõrvaldamise kulu.

21. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust

(sh tõendamiskoormuse jaotuse osas) praegusel juhul piisavas ulatus täitnud, mh on

11. veebruari 2019. a istungil ja 20. jaanuari 2020. a kirjas (XV kd, tl 112). Lisaks on kohus

11. veebruari 2019. a istungil juhtinud hageja tähelepanu sellele, et hagi on ebaselge ja

hagejal tuleb esitada uus hagi terviktekst, kust nähtub selgelt hageja nõue, nõude alus ja

viited nõude aluseks olevatele tõenditele (XV kd, tl 74 pöördel).

21(24)

22. Ringkonnakohus ei nõustu iseenesest kostja väitega, nagu poleks hageja sõlminud

kolmandate isikutega lepinguid mõistliku aja jooksul. Arvestades, et tööde lõpetamiseks

tuli korraldada uus riigihange (kordushange), on lepingud sõlmitud mõistliku aja jooksul.

Kolmandate isikutega sõlmitud lepingute käsitlemist asendustehingutena (VÕS § 135

lg 1) ei välista ka see, et hageja sõlmis tööde lõpetamiseks kolm eraldi lepingut.

23. Kokkuvõttes on maakohus asendustehingu hinna vahe hüvitamise osas

ringkonnakohtu arvates hagi ebaõigesti rahuldanud. Hageja nõue tuleb jätta selles osas

rahuldamata. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei vasta ringkonnakohus kõnealuse nõude

lahendamisel apellatsioonkaebuse muudele väidetele, mis puudutavad menetlusõiguse

normide rikkumist.

24. Maakohus

on

lugenud

põhjendatuks

hageja

leppetrahvinõuded

72 369 eurot 55 senti (lepingu p 11.4) ja 1120 eurot (lepingu p-d 4.4.3 ja 9.1). Nende nõuete

rahuldamist puudutavalt on maakohtu otsus vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud

ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohus ei ole nõuete

rahuldamisel eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse

norme. Ringkonnakohus järgib vastavas osas maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Kuna ringkonnakohus muudab

maakohtu otsust kahju hüvitamise nõude rahuldamise osas, puudub alus leppetrahvinõuete

mahaarvestamiseks hüvitise summast VÕS § 161 g 2 alusel.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

24.1. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et lepingu p 11.4 alusel saab leppetrahvi nõuda

üksnes siis kui leping on lõppenud töövõtja rikkumise tõttu. Samas ei ole maakohus asunud

otsuses põhimõtteliselt teistsugusele seisukohale. Ka maakohus on tuvastanud otsuses

lepingu p 11.4 kohaldamise eeldusena ühispakkujate lepingurikkumise. Sellel, et lepingu

p-s 11.4 on lepingust taganemise mõiste asemel kasutatud "lepingu ülesütlemine", ei ole

määravat tähtsust. Rikkumise kõrvaldamiseks 30-päevase tähtaja määramine (lepingu

erakorralise lõpetamise eeldusena) ei olnud ringkonnakohtu arvates praegusel juhul

tingimata vajalik. 25. septembri 2014. a taganemisavalduses on hageja tuginenud

VÕS § 116 lg-le 1 ja lg 2 p-le 4, mille kohaselt on lepingut oluliselt rikutud (ja lepingust

taganemine õigustatud) mh juhul, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud

lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka

edaspidi.

24.2. Lisaks on hageja 30-päevase tähtaja tööde lõpetamiseks 1. septembril 2014

ühispakkujatele saadetud kirjas ka andnud. Ringkonnakohus märgib, et viidatud

1. septembril 2014. a kiri asja materjalide hulgas puudub, samas ei ole pooltel selle kirja

saatmise osas sisulist vaidlust ning kõnealust kirja on mainitud mitmes teises tõendis, sh

25. septembri 2014. a taganemisavalduses. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui lugeda

hageja 1. septembri 2014. a kirja ja 25. septembri 2014. a avalduste koosmõjus leping

lõpetatuks 1. oktoobrist 2014 (mil lõppes täiendav täitmise tähtaeg), on hagejal ikkagi

õigus p 11.4 alusel leppetrahvi nõuda.

24.3. Ringkonnakohus ei näe kostja väidetud olulist vastuolu maakohtu põhjenduste p-

des 36 ja 37 esitatud käsitlustes, mis puudutavad hageja poolt tööde lõpetamiseks antud

30-päevast tähtaega. Lepingu p-de 3.1 ja 11.4 alusel esitatud leppetrahvinõuetel on

22(24)

õiguslikult erinevad eeldused. Lepingu p 3.1 järgse leppetrahvinõude rahuldamata jätmine

ei ole apellatsioonimenetluses vaidluse all. Maakohus on jätnud selle nõude lahendamisel

siiski sisuliselt arvestamata VÕS § 114 lg-s 2 sätestatu, millele kohus on otsuses ise

viidanud. VÕS § 114 lg 1 kohase täiendava täitmise tähtaja andmine ei tähenda, et pooled

pikendasid kokkuleppel täitmise tähtaega, nagu on leidnud maakohus.

24.4. Maakohus ei ole ebaõigesti kohaldanud VÕS § 159 lg-t 2. Maakohus on

vaidlustatud otsuses (p-s 39) piisavalt põhjendanud, miks ei ole hageja leppetrahvi

nõudmise õigust VÕS § 159 lg 2 alusel minetanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale.

24.5. Leppetrahvi vähendamine VÕS § 162 lg 1 alusel on kohtu diskretsiooni- ehk

kaalutlusotsustus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes (vt nt Riigikohtu 21. novembri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-12, p 12). Kõrgema astme kohus saab sellisesse

otsustusse sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna praegusel juhul alust maakohtu kaalutlusotsustusse

sekkuda.

Apellatsioonimenetluses vaidluse all olevad leppetrahvid (koos ega eraldi võetuna) koos

juba

enne

hagi

esitamist

kohaldatud

leppetrahvidega

ei

ole

ühispakkujate

lepingurikkumistega võrreldes ebaproportsionaalsed või muul põhjusel ebamõistlikud.

Kostja halva varalise seisundi kohta asjas tõendeid ega põhistusi esitatud ei ole. Halvale

majanduslikule seisundile ei ole kostja maakohtu menetluses ka tuginenud. Kahju

tekkimise tõendatus ei ole leppetrahvinõude rahuldamise eelduseks. Asja materjalidest ei

nähtu, et rikkumiste tõttu hagejal mingil juhul kahju tekkida ei saanud. Asjaolu, et

ühispakkujate omavahelises suhetes pidi tööd teostama ja nende eest vastutama E&G, ei

anna alust vähendada hageja kui tellija poolt nõutavaid leppetrahve.

24.6. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu oleks kostja esitanud

leppetrahvi vähendamise taotluse menetluses hilinenult. Samas ei ole see kohtu viga

praegusel juhul menetlusnormi oluline rikkumine, kuna maakohus on kostja leppetrahvi

vähendamist puudutavaid väiteid otsuses siiski käsitlenud ning ka apellatsioonkaebuses

esitatud väited ei anna alust trahve vähendada.

IV.

25. VÕS § 197 lg-st 1 tuleneb, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud

maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool

(tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel

on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197

lg 2 esimese lause järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded

kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku

teisiti. VÕS § 197 lg-st 1 järelduvalt peab tasaarvestuseks kasutatav nõue olema

sissenõutav (VÕS § 82 lg 7) ning nõue, mida tasaarvestatakse, peab olema täidetav.

VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Tingimuslikult

või tähtaja määramisega tehtud avaldus on sama sätte kohaselt tühine. Hagimenetluses

tasaarvestuse avalduse esitamine alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab

(nn protsessuaalne tasaarvestus), ei ole kohtupraktika järgi tingimuslik VÕS § 198 teise

23(24)

lause mõttes, st selline tasaarvestuse avaldus on lubatav (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011.a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-s 44).

26. Ka käesolevas asjas on kostja väitnud, et hageja jättis E&G-le lepingu alusel

teostatud tööde eest tasumata 306 703 eurot 44 senti ja sellelt summalt arvestatud

seadusjärgse viivise, ning palunud oma nõuded kogusummas 337 089 eurot 77 senti

tasaarvestada hageja nõudega, kui kohus leiab, et hageja nõuded on osaliselt või täielikult

põhjendatud (XV kd, tl 108 ja tl 108 pöördel).

27. Maakohtu tuvastatu kohaselt on hageja maksnud E&G-le teostatud tööde eest

71 548 eurot 51 senti vähem. Samas on maakohus VÕS § 200 lg-le 4 viidates otsuse

põhjenduste p-s 49 leidnud, et seda nõuet ei saa tasaarvestada. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa

tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid.

Maakohtu otsusest ei selgu, millised on need vastuväited, mis välistavad tasaarvestuse.

Vaidlustatud otsus on selles osas nõuetekohaselt (TsMS § 436; § 442 lg 8) põhjendamata.

28. Ringkonnakohus kordab esmalt ülalesitatud järeldust, et kuna hageja on

ühispakkujatega sõlmitud lepingust kehtivalt taganenud, puudub kostjal õigus nõuda

lepingus kokkulepitud tasu. Kostja nõuet tuleb käsitleda nõudena hagejale lepingu alusel

üleantu väärtuse hüvitamiseks (VÕS § 189 lg-d 1 ja 2). Nõude esitamisel on kostja

lähtunud küll lepingus kokkulepitud tasust, arvestades tööde valmiduse proportsiooni

lepingu lõppemise hetkel.

Võttes aluseks 7. juulil 2015 allkirjastatud tööde lõppaktis (II kd, tl-d 42–49), märgitu,

jõudis E&G enne lepingu lõpetamist lõpetada töid 1 482 478 euro 6 sendi väärtuses

(sh käibemaks). Tööde lõpetamist sellises ulatuses on kinnitanud ka hageja ise 4. märtsil

2019 esitatud hagi terviktekstis (XV kd, tl 90). Toimikus olevate kontoväljavõtete põhjal

(III kd, tl-d 141–142) on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja tasus lepingu täitmise

käigus E&G-le kokku 1 410 929 eurot 55 senti. Kohtu seda järeldust ei ole

apellatsioonimenetluses ka kahtluse alla seatud.

29. Eelnenust järeldub, et ühispakkujatel on lepingu alusel hagejale üleantu eest

71 548 euro 51 sendi ulatuses hüvitis saamata. Siiski on kostja hüvitisnõue

15 667 euro 96 sendi ulatuses lõppenud (VÕS 197 lg 2) hageja 12. septembril 2014 tehtud

tasaarvestusavaldusega (I kd, tl 55). Selle avaldusega on hageja tasaarvestanud enda

lepingu p-dest 3.1, 9.1 ja 9.3 tulenevaid leppetrahvinõudeid töövõtja arvel nr 140339

kajastatud tasunõudega. See tasaarvestus on ringkonnakohtu hinnangul kehtiv.

Ülalviidatud kontoväljavõttelt (III kd, tl 142) nähtub, et tasaarvestamata osas

(58 384 eurot 64 senti) on hageja arve nr 140339 (mille kogusumma oli

74 052 eurot 60 senti) E&G-le tasunud.

30. Seega on ühispakkujatel kokkuvõttes lepingu alusel üleantu eest hüvitis saamata

55 880 euro 55 sendi ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul saab kostja seda nõuet

tasaarvestuseks kasutada. Kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu, et hageja oleks teinud

veel avaldusi võimalike vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks. Samuti puuduvad hagejal

nõudele tõendatud vastuväited, mis tasaarvestuse välistaksid. Kostja on tuginenud lisaks

lepingu p-dele 6.6 ja 7.4, kuid need ei ole ringkonnakohtu hinnangul kostja nõude

seisukohalt asjakohased, kuna reguleerivad kokkulepitud tasu maksmist tööde lõpetamisel

(s.o lepingu eesmärgi saavutamisel).

24(24)

31. Ringkonnakohtu hinnangul saab kostja seega enda nõude 55 880 euro 55 sendi

ulatuses tasaarvestada hageja leppetrahvinõuetega 73 489 eurot 55 senti. Kostja kõnealune

nõue muutus sissenõutavaks lepingust taganemisel. Tasaarvestuse tulemusena mõistab

ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 17 609 eurot.

V.

32. Maakohtu menetluses kantud menetluskulud ja apellatsioonkaebuse menetlemisel

tekkinud poolte menetluskulud peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta TsMS § 163 lg 1

kolmanda alternatiivi ning TsMS § 162 lg 4 alusel menetlusosaliste endi kanda. Hagi

rahuldatakse küll marginaalses osas, kuid kostja on hagejaga sõlmitud lepingut oluliselt

rikkunud ning osaliselt on hagi rahuldamata jätmise põhjuseks kostja protsessuaalne

tasaarvestus. Eelkõige neid asjaolusid arvestades on põhjendatud jätta kummaltki poolelt

vastaspoole menetluskulud välja mõistmata.

33. Ülalmärgitud menetluskulude jaotust arvestades puudub vajadus hüvitatavate

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.

34. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest