3-20-2226/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht

16. november 2020, Tallinn Haldusasja number

3-20-2226 Haldusasi AS KC Grupp ja M. R. kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu otsuse tühistamise ja kaebajate taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamise nõuetes

Menetlusosalised Kaebaja: AS KC Grupp Esindaja: M. R. Kaebaja: M. R.

RESOLUTSIOON

1. Tagastada AS-i KC Grupp ja M. R. kaebus.

2. Toimetada määrus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord: Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kätte saamisest arvates (HkMS § 121 lg 4, § 203-204).

ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED 1. AS KC Grupp ja M. R. esitasid 12. novembril 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille paluvad tühistada Eesti Advokatuuri aukohtu 13. septembri 2020 otsuse, millega lõpetati aukohtumenetlus vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Pariku tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega, ning kohustada aukohut eelnimetatud aukohtumenetluse ajendiks olnud kaebajate taotluse uueks läbivaatamiseks. 2. Leian, et kaebus tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi „HkMS“) § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajatel puudub ilmselgelt kaebeõigus. Advokatuuriseaduse (edaspidi „AdvS“) §-s 18 on küll sätestatud, et huvitatud isikul on aukohtu otsuse peale õigus esitada kaebus halduskohtule, ent seda sätet ei saa kohaldada eraldiseisvalt kaebeõigust reguleerivatest HkMS-i sätetest, eeskätt HkMS § 44 lõikest 1, mille kohaselt saab isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. See tähendab, et isikul on haldusorgani otsust või tegevust õigus halduskohtus vaidlustada juhul kui kõnealune tegevus rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. Advokatuuri aukohtu otsus, millega otsustatakse aukohtumenetlust mitte alustada või aukohtumenetlus lõpetada, ei riku aukohtule kaebuse esitanud isiku subjektiivseid õigusi. Ka kohtpraktikas (vt. Tallinna Ringkonnakohtu määrus kohtuasjas 3-14-51432, hilisemast ajast Tallinna Halduskohtu määrus kohtuasjas 3-20-720) on asutud seisukohale, et advokatuuri aukohtumenetluse eesmärk ei ole taotluse esitanud isiku subjektiivsete õiguste kaitse, vaid tegemist on advokatuuri organisatsiooni-sisese kontrolliga oma liikmete tegevuse üle. See tähendab, et isik, kelle kaebuse alusel algatatud aukohtumenetlus lõpetati otsusega, milles tuvastati, et advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid ei esine, saaks aukohtu sellekohase otsuse halduskohtus vaidlustada vaid siis kui see otsus rikuks kuidagi tema subjektiivseid õigusi. Seejuures peab isiku subjektiivseid õigusi rikkuma just asjaomane aukohtu otsus, mitte konkreetse advokaadi

tegevus. Juhul kui advokaat on oma kliendi õigusi rikkunud ja talle näiteks kahju tekitanud, on kliendil õigus ja

võimalus kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid nagu mistahes muu isiku vastu lepingu rikkumise või lepinguvälise võlakohustuse mittenõuetekohase täitmise korral. Käesoleval juhul on ilmne, et advokatuuri aukohtu otsusest, milles leiti, et vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Pariku tegevuses ei esine distsiplinaarsüüteo tunnuseid, ei tulene kaebajatele ühtegi täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei jäänud sellest tulenevalt ükski õigus tekkimata ega vabadus realiseerimata. Kaebajad ei kaotanud aukohtu otsuse tõttu mitte ühtki

õigust, mis neil eelnevalt oli või mille nad arvasid enesel olevat. Advokatuuri aukohtu otsus ei piira ega välista

kuidagi asjaomase advokaadi vastu tsiviilõiguslike nõuete esitamist, samuti ei ole aukohtu selles tuvastatud faktiliste asjaolude ega seal esitatud õiguslike põhjenduste osas siduv hiljem kaebajate poolt advokaadi vastu esitatavate võimalike tsiviilõiguslike nõuete lahendamisel. AdvS § 16 lõikest 1 tulenes kaebajatele õigus pöörduda advokatuuri poolt aukohtumenetluse algatamiseks. Sellele õigusele vastab advokatuuri vastavate organite kohustus selline taotus läbi vaadata ning advokaadi tegevusele oma hinnang anda. Käesoleval juhul on aukohus kaebuse läbi vaadanud ja oma hinnangu andnud. Kuna see hinnang kaebajate subjektiivseid õigusi ei riku ning mistahes teistsugune hinnang ei oleks saanud kaebajatele nende subjektiivsete õiguste realiseerimisel või kaitsmisel edaspidi mingisugust õiguslikku kasu anda, siis ei saa kaebajad aukohtu otsust vaidlustada pelgalt põhjusel, et nad seal antud hinnanguga ei nõustu või et nad peavad menetlust pealiskaudseks. Kaebajad on neile AdvS § 16 lõikest 1 tuleneva õiguse realiseerinud ja advokatuur on sellele õigusele vastava kohustuse täitnud.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur