2-20-13087/12 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 13.11.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-13087

Kohtuasi

XX avaldus täisealisele isikule CC-le eestkoste

seadmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.10.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik CC (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 09.10.2020 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud XX kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (avaldaja) esitas 09.09.2020 Harju Maakohtule avalduse, milles soovis eestkoste

seadmist täisealisele isikule CC-le (puudutatud isik). Avaldaja täpsustas 14.09.2020 kirjas, et

ta oli puudutatud isiku lapselaps. Seoses puudutatud isiku vanaduse ja dementsusega ei olnud

2

puudutatud isik võimeline toimuvast aru saama. Avaldaja hinnangul kasutati puudutatud isikut

kolmandate isikute poolt varalise kasu saamise eesmärgil.

Puudutatud isikute seisukohad

2. Kohus küsis 15.09.2020 enne avalduse menetlusse võtmist Tallinna linnalt arvamust,

tuvastamaks võimalikku vajadust eestkoste menetluse läbiviimiseks kohtu omal algatusel.

Tallinna linn esitas 06.10.2020 arvamuse, milles leidis, et asjaolud ei viita eestkoste vajaduse

esinemisele. Tallinna linn viis läbi kodukülastuse ja tuvastas, et puudutatud isik sai kõigest aru

ja oli selge mõistuse juures, tema kodu oli korralik ja puhas. Tallinna linna hinnangul ei vajanud

puudutatud isik eestkostet.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Maakohus keeldus 09.10.2020 määrusega avalduse menetlusse võtmisest ja jättis avaldaja

menetluskulud tema enda kanda.

4. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p-st 2 võib kohus jätta

avalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi

kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja

taotletavat eesmärki võimalik saavutada. TsMS § 3 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui

isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse

või huvi kaitseks. Sama paragrahvi lg 2 võimaldab seaduses ettenähtud juhul esitada avaldus

ka teise isiku või avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks.

Perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 1 kohaselt kui täisealine ei suuda vaimuhaiguse,

nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid

juhtida, määrab kohus tema enda, tema vanema, abikaasa või täisealise lapse või valla- või

linnavalitsuse avalduse alusel või omal algatusel talle eestkostja. TsMS § 476 lg 1 alusel algatab

kohus hagita menetluse omal algatusel või huvitatud isiku või asutuse avalduse alusel.

5. Avaldaja ei olnud PKS § 203 lg-s 1 sätestatud isik ja seega ei olnud ta õigustatud avaldust

esitama. Tallinna linn leidis oma seisukohas, et puudutatud isik ei vajanud eestkostet, kuna

puudutatud isikuga vestluses ei viidanud miski PKS § 203 lg-s 1 toodud asjaoludele. Kohtu

hinnangul puudus alus menetluse läbiviimiseks ka kohtu omal algatusel.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

6. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada, võtta avaldus

menetlusse, seada puudutatud isikule viieks aastaks eestkoste ja määrata eestkostjaks avaldaja.

7. Avaldaja oli puudutatud isiku viimane elus olev täisealine järglane (puudutatud isiku tütar

suri 2004), kelle hinnangul puudutatud isik vanaduse ja dementsuse tõttu iseseisvalt oma eluga

toime ei tulnud, mistõttu vajas puudutatud isik ööpäevaringset hooldust, pidevat juhendamist ja

järelevalvet. Puudutatud isik ei olnud oma vanuse ja haiguse tõttu võimeline iseseisvalt tegema

tehinguid, kaitsma oma varalisi ja isiklikke õigusi. Puudutatud isik ei suutnud ennast esindada

ega olnud võimeline osalema õigusdokumendi koostamisel. Puudutatud isik ei saanud

iseseisvalt eluga hakkama ja vajas eestkostet. Kohus sai alustada menetlust omal algatusel.

Kohus ei pöördunud raviasutuse poole ja ei uurinud milliseid kroonilisi haigusi puudutatud isik

põeb. Seda ei teinud ka Tallinna linn. Olemasoleva info kohaselt viibis puudutatud isik pidevalt

haiglaravil ja käis ka operatsioonidel. Kohus ei põhjendanud, miks menetlust ei alustatud kohtu

algatusel. Tallinna linna lakoonilise vastuse väljatoomine ei olnud piisavalt veenev. Samuti

kohus ei uurinud muid tõendeid. Avaldaja hinnangul Tallinna linna esindajad puudutatud

3

isikuga ei kohtunud, mistõttu puudus kohtul võimalus linna seisukoha alusel hinnata PKS § 203

lg-s 1 toodud asjaolusid. Tallinna linna tegevus oli vastuolus ka kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse § 6 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille eesmärgiks on toetada eakate

hoolekannet. Kodukülastuse ja vestluse toimumise kohta puuduvad tõendid (protokoll,

salvestis, kodukülastuse akt vms). Tallinna linn kohtus puudutatud isikuga laupäeval, millal

kodukülastusi aga ei toimu. Tallinna linn tõi vastuses kontrollimatu info, mis ei puutunud

asjasse. Avaldajal oli palju konflikte puudutatud isikuga, aga tegemist on perekonnasisese

asjaga. Antud juhul ei olnud võimalik tugineda linna seisukohale.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maamäärus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1

(koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Vaidlustatud

määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Määruskaebuse kohaselt ei vaidlustanud avaldaja maakohtu määrust osas, milles kohus

leidis, et avaldaja ei olnud õigustatud isik PKS § 203 lg 1 mõttes avalduse esitamiseks. Avaldaja

väitis kaebuses, et kohus ise oleks pidanud puudutatud isiku suhtes algatama eestkoste

määramise menetluse. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ja leiab, et maakohus toimis

õigesti, kui leidis, et kohtu omal algatusel puudus alus eestkostemenetluse algatamiseks.

11. Piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramine on TsMS § 475 lg 1 p 5 järgi

hagita asi. Hagita menetluse algatab kohus TsMS § 476 lg-te 1 ja 2 järgi üldjuhul omal algatusel

või huvitatud isiku või asutuse avalduse alusel, kui seadusega ei ole ette nähtud, et hagita

menetluse saab algatada üksnes selleks õigustatud isiku või asutuse avalduse alusel. Kohtu omal

algatusel eestkostja määramise menetluse alustamise võimaluse näeb ette ka PKS § 203 lg 1.

Kui täisealine isik ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu

kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, määrab kohus PKS § 203 lg 1 kohaselt tema

enda, tema vanema, abikaasa või täisealise lapse või valla- või linnavalitsuse avalduse alusel

või omal algatusel talle eestkostja. Viidatud sätetest tuleneb, et kohus saab algatada eestkostja

määramise menetluse nii selleks õigustatud isiku avalduse alusel kui ka omal algatusel. Omal

algatusel võib kohus alustada eestkostja määramise menetluse eelkõige juhul, kui ükski PKS §

203 lg 1 järgi õigustatud isik ei ole eestkostja määramise avaldust kohtule küll esitanud, kuid

kohut teavitatakse muul viisil eestkostet vajavast isikust. Kui kohus saab teada eestkostet

vajavast isikust, algatab ta vajadusel isikule eestkostja määramise menetluse.

12. Avaldaja kui puudutatud isiku lapselaps teatas puudutatud isiku eestkostevajadusest.

Maakohus küsis avalduse kohta seisukohta linnavalitsuselt. Sellega kogus kohus omal algatusel

tõendeid eestkostevajaduse kohta (TsMS § 477 lg 7). Kohus sai TsMS § 523 esimese lause järgi

anda eestkostet vajava isiku elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele korralduse koguda ja

esitada kohtule eestkoste seadmiseks vajalikke andmeid. Valla- või linnavalitsus peab andma

eestkostja määramise menetluses TsMS § 523 teise lause järgi oma arvamuse. Kohalik

omavalitsus saab anda kohtule ülevaate isiku tegelikust olukorrast, sh sellest, millised on isiku

sotsiaalsed suhted ja kuidas tuleb isik igapäevaselt oma eluga toime. Samuti saab valla- või

linnavalitsus nimetatud sätte alusel avaldada arvamust selle kohta, kas isik vajab kohaliku

4

omavalitsuse arvates eestkostet ning kui vajab, siis millises ulatuses (vt ka Riigikohtu

09.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 20).

13. Käesoleval juhul täitis linnaosavalitsus kohtu korraldused ja kogus vajalikud andmed sh

viis läbi kodukülastuse. Tallinn linn ei tuvastanud puudutatud isikul eestkostevajadust.

Vastupidiselt avaldusele väidetule tuli puudutatud isik toime oma eluga ega vajanud kõrvalist

abi. Avaldaja väited, et puudutatud isik dementsuse tõttu ei tulnud iseseisvalt oma eluga toime,

mistõttu ta vajas ööpäevaringset hooldust, pidevat juhendamist ja järelevalvet, ei leidnud

kinnitamist. Eestkostega hoolitseb riik selliste isikute eest, kes ei suuda iseseisvalt teostada oma

õigusi ja täita oma kohustusi. Kohalik omavalitsus esitab kohtule seisukoha läbi vastava

ametkonna eriteadmisega töötajate väljaselgitatule. Avaldaja vastuväited Tallinna linna

arvamusele ei anna alust kahelda linna poolt tehtud toimingutes ja nende õiguspärasuses.

Õigustehingutel ja -dokumentide koostamisel abi vajamist ei ole käsitletav eestkostja seadmise

alusena ja vajadusena. Riigikohus on mh selgitanud, et eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise

isiku huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste vahendusel

(vt ka Riigikohtu 09.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 21).

14. Asjaoludest nähtuvalt ei ela avaldaja koos puudutatud isikuga ja puudutatud isik ei soovi

avaldajaga suhelda. Avalduses ja määruskaebuses toodud asjaolud puudutatud isiku osas on

üldsõnalised ja ei rajane ühelgi konkreetsel juhtumil ega tõendil. Samas viis linnaosavalitsus

läbi konkreetsed toimingud avalduse aluseks toodud asjaolude väljaselgitamiseks. Sellel

põhjusel lähtus maakohus õigesti Tallinna linna arvamusest, et puudutatud isik ei vaja

eestkostet, mitte avaldaja üldsõnalistest väidetest.

15. TsMS § 204 lg 1 kohaselt algatab kohus omal initsiatiivil eestkostemenetluse eelkõige

olukordades, kus kohtul tekib kohtuaja menetlemise käigus kahtlus menetlusosalise

tsiviilkohtumenetlusteovõimes (käesoleval juhul sellist olukorda ei esinenud). Ka sel juhul on

kohtul menetlusosalise teovõime kahtluse esinemise korral kohustus teavitada sellest

menetlusosalise elukohajärgset valla- või linnavalitsust (TsMS § 204 lg 4). PKS §173 lg 1 järgi

on eestkoste seadmise algatamine eelkõige valla/linna ülesanne. Seetõttu oli igati põhjendatud

maakohtu lähtumine Tallinna linna arvamusest.

16. Avaldaja väited tõendite kogumise vajaduse kohta on põhjendamatud. Ekspertiisi

läbiviimine eestkoste määramiseks TsMS § 522 lg 1 kohaselt on vajalik ja põhjendatud siis, kui

kohtul on andmeid isiku vaimuhaiguse või nõrgamõistuslikkuse kohta või sellekohane kahtlus.

Käesoleval juhul kohtul sellised andmeid puuduvad ja sellist kahtlust ei tekkinud. Seega polnud

maakohus kohustatud määrama ekspertiisi ega koguma muid tõendeid. Isiku vanus ja tervislik

seisund (haigused ja operatsioonid) ei anna iseenesest alust kahelda, et isikul on vaimuhaigus

või nõrgamõistuslikkus või isik ei saa iseseisvalt hakkama. Seetõttu ei pidanudki maakohus

koguma muid täiendavaid tõendeid puudutatud isiku kohta selleks, et välja selgitada puudutatud

isiku eestkoste vajadus.

17. Määruskaebusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 avaldaja kanda. Kuivõrd

määruskaebemenetluses muid isikuid ei osalenud, siis puudub alus menetluskulude

kindlaksmääramiseks.

18. Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse TsMS § 372 lg 5 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)