2-19-18552/50 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse kuupäev

13. november 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-18552

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu elatise saamiseks. Kompromissi

kinnitamine

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 9. oktoobri 2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

YY määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX, seaduslik esindaja WW

Kostja (määruskaebuse esitaja): YY, lepinguline esindaja

Ivo Jaama

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 9. oktoobri 2020 määrus tühistada.

2. Jätta poolte 21. mai 2020 kompromiss kinnitamata.

3. Saata tsiviilasi menetluse jätkamiseks tagasi Harju Maakohtule.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest.

Määruskaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. WW (ema) esitas XX (hageja, laps) nimel 26. novembril 2019 Harju Maakohtule YY

(kostja, isa) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt alates hagi esitamisest hageja kasuks välja

elatise 325 eurot kuus ning alates 1. detsembrist 2018 kuni 30. novembrini 2019 tagasiulatuva

elatise 3220 eurot.

2 (3)

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejal pole kostja vastu nõuet,

sest kostja annab lapsele vahetult ülalpidamist. Kostja elab koos lapsega ja osaleb tema

kasvatamises.

3. Maakohus korraldas asjas 21. mail 2020 eel- ja põhiistungi, millel ema ja isa allkirjastasid

kohtu vormistatud kompromissilepingu. Maakohus kinnitas selle samal päeval määrusega.

4. Kostja esitas 21. mai 2020 määruse peale 5. juunil 2020 määruskaebuse, milles palus selle

ja kompromissi tühistada ning lõpetada menetlus hagi aluse puudumise tõttu. Maakohus eksis

menetlus- ja materiaalõiguse kohaldamisel, sh tuvastas ebaõigesti asjaolud ja oli erapoolik.

Kompromiss on vastuolus heade kommetega, sest see kahjustab ebaproportsionaalselt kostja

õigusi ja on kasulik emale. Kohus ei selgitanud menetluse lõpetamise tagajärgi. Kohus peab

veenduma, et menetlusosaline on selgituse sisu mõistnud.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. augusti 2020 määrusega eelviidatud 21. mai 2020

määruse ja saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks staadiumis, nagu see oli enne

kompromissi kinnitamist.

6. Maakohus korraldas 8. oktoobril 2020 uue istungi, millel arutas pooltega nende väiteid,

esile toodud asjaolusid ja tõendeid. Kohus viitas ka varasemale kompromissile, mille kohta

kostja esindaja märkis: „Ilmselgelt ei saanud kostja aru, millele ta alla kirjutas. Ma ei nõustu

ka, et lapsega koos elavalt vanemalt saab elatist nõuda. […] See kokkulepe tühistati

Ringkonnakohtu poolt“. Istungil selgitas maakohus kompromissi tagajärgi.

MAAKOHTU MÄÄRUS

7. Maakohus tegi 9. oktoobril 2020 määruse (vaidlustatud määrus), millega tsiviilkohtu-

menetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 4 ja § 430 lg-te 1–3 alusel kinnitas uuesti

21. mai 2020 kompromissi ning lõpetas tsiviilasja menetluse. Menetluskulud jättis maakohus

vastavalt poolte kokkuleppele nende endi kanda.

Kostja maakohtu uues menetluses kohtule avaldusi ei teinud, mh ei teatanud, et loobub

kompromissi kinnitamise avaldusest. Maakohus selgitas pooltele kompromissi kinnitamise ja

menetluse lõpetamise õiguslikke tagajärgi. Mõlemad pooled kinnitasid, et saavad neist

selgitustest aru. Puuduvad alused kompromissi kinnitamata jätmiseks. Kompromiss ei ole

vastuolus heade kommetega või muul põhjusel õiguslikult kehtetu.

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

8. Kostja esitas 23. oktoobril 2020 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse

tühistada. Ühtlasi palub kostja tühistada ka kompromissi ja menetluse lõpetada. Teise

võimalusena palub kostja muuta kompromissi tingimusi.

Määruskaebus kordab suures osas eelmise kaebuse väiteid, mh heidab kostja maakohtule ette

asjaolude ekslikku tuvastamist, tõendite hindamata jätmist ning seaduse ja heade kommetega

vastuolus oleva kompromissi kinnitamist. Menetlus tuleks lõpetada, sest hagi on alusetu.

Kaebuses sisaldub kompromissi tühistamise avaldus eksimuse tõttu.

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis hagejale tähtaja sellele vastamiseks.

Hageja vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle

lahendamiseks ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 6. novembril 2020.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud määruse TsMS § 667 lg 2 alusel menetlusnormi

olulise rikkumise tõttu ja olenemata kaebuse põhjendustest. Ringkonnakohus saab ise teha

otsustuse 21. mai 2020 kompromissi kinnitamata jätmise kohta. Tsiviilasi tuleb saata menetluse

jätkamiseks maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

3 (3)

11. Pooltel on TsMS § 4 lg 3 ja § 206 lg 2 järgi õigus lõpetada hagimenetlus kohtuliku

kompromissi sõlmimisega. Kui see on kohtu hinnangul mõistlik, peab kohus TsMS § 4 lg 4

järgi tsiviilasja lahendades tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks

kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel. Ringkonnakohus möönab, et maakohus

järgis neid reegleid, kuid sellegi poolest ei tohi kohus kinnitada kompromissi olukorras, kus

pole selge, et see vastab kõigi osapoolte tahtele.

11.1. Kohtumenetluses vaieldava kohustuse kohta sõlmitud kokkulepe on võlaõigusseaduse

(VÕS) § 578 mõttes käsitatav kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu

allub ühtlasi ka tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile ning erineb tavapärasest kompromissi-

lepingust selle poolest, et on ühtlasi täitedokument (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2006 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 14). VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse

esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste

vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

11.2. Kohtule kinnitamiseks esitatud kokkulepe muutub pooltele siduvaks alates ajast, mil

jõustub kompromissi kinnitav kohtumäärus (vt Riigikohtu 23. märtsi 2006 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-1-06, p 14). Kuni kohus ei ole teinud kompromissi kinnitavat kohtumäärust, võivad

pooled kompromissi kinnitamise avaldusest loobuda. Selline poole õigus tuleneb TsMS §-s 4

sätestatud poole õigusest käsutada menetlusõigusi, sh määrata TsMS § 4 lg 2 järgi menetluse

käik (Riigikohtu 21. märtsi 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-12, p 14 kolmas lõik). Seega

eristuvad tavaline võlaõiguslik kompromiss ja kohtus kinnitatav kompromiss selle poolest, et

kohtumääruse kui täitedokumendina omandab kompromiss tähenduse alates poolte tahte-

avaldusi sisalduvat kompromissi kinnitava lahendi jõustumisest. Sellest tuleneb ka eripära, et

kohus saab kompromissi kinnitada üksnes juhul, kui kohtuni pole enne kinnitamist jõudnud

poole tahteavaldus, et ta ei soovi enam olla kompromissiga seotud.

11.3. Käesolevas asjas avaldas kostja tahet olla kompromissiga seotud 21. mail 2020, aga on

alates 5. juuni 2020 määruskaebusest järjekindlalt soovinud kompromissi kinnitamata jätmist.

Erinevalt maakohtust saab ringkonnakohus kostja esindaja protokollitud avaldustest

8. oktoobri 2020 istungil aru, et kostja ei soovi 21. mai 2020 kompromissi dokumendis

märgitud tingimustel endale kohustusi võtta. Sama nähtub väga selgelt ka 5. juuni 2020

määruskaebusest. Seega oli kostja sisuliselt loobunud kompromissi kinnitamise avaldusest.

Kahtluse korral saanuks maakohus seda kostjalt või tema esindajalt otse küsida, mida aga

protokolli ja istungi helisalvestuse järgi ei tehtud.

11.4. Ringkonnakohtu hinnangul kasutas kostja TsMS § 4 lg 2 järgset õigust käsutada oma

menetlusõigusi ja loobus kompromissi kinnitamise taotlusest. Sellises olukorras tuleb

kompromiss jätta kinnitamata, sest puudub poolte ühine tahe. TsMS § 430 lg 3 ei ole selles

tähenduses ammendav, st menetluse selguse huvides saab kohus jätta kinnitamata kompromissi,

mis küll ei vasta selle sätte tingimustele, aga ei vasta ka enam poolte ühisele tahtele.

11.5. TsMS § 9 lg 3 piirangu tõttu ei saa ringkonnakohus asja sisuliselt läbi vaadata ega vastata

kaebuse väidetele. Samuti ei saa ringkonnakohus tühistada kompromissi või muuta selle

tingimusi. Menetluse lõpetamise alust ei esine. Seetõttu rahuldatakse kaebus osaliselt.

12. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (TsMS

§ 173 lg 3).

13. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse

peale saab kaevata TsMS § 433 lg 2 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)