1-19-4151/169 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. november 2020, Tartu (kirjalikus menetluses)

Kriminaalasja number

1-19-4151

Kohtukoosseis

Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Ingeri Tamm

Kriminaalasi

Aarne Tiiki süüdistatuna KarS § 264 lg 1 p-de 2 ja 3, § 121

lg 1 ja § 120 lg 1 järgi üldmenetluses

Kaido Vanatoa süüdistatuna KarS § 264 lg 1 p-de 2 ja 3, §

121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 120 lg 1 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 30. märtsi 2020 otsus

Apellatsiooni esitajad

Aarne Tiiki kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming

Kaido Vanatoa kaitsja vandeadvokaat Siim Mõistlik

Apellatsioonimenetluse pooled

süüdistatav Aarne Tiiki

isikukood 38708095214; elukoht XXX; varem kriminaalkorras

karistatud Harju Maakohtu 24. aprilli 2014 otsusega KarS § 199

lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi

Aarne Tiiki kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming

süüdistatav Kaido Vanatoa

isikukood 38404125230; elukoht XXX; varem kriminaalkorras

karistamata

Kaido Vanatoa kaitsja vandeadvokaat Siim Mõistlik

Prokuratuuri esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Marge Voogma

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 30. märtsi 2019 otsus osaliselt, s.o Aarne Tiikile ja

Kaido Vanatoale määratud lisakohustuses osaleda alkoholismivastases ravis.

2. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Kaido Vanatoa kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.

4. Aarne Tiiki kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

5. Määrata advokaadibüroole Arri Tooming vandeadvokaat Arri Toominga poolt

Aarne Tiikile käesolevas apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest

makstava tasu suuruseks 308,40 eurot (sealhulgas käibemaks 51,40 eurot).

6. Välja mõistetud menetluskuludest 30,84 eurot (sealhulgas käibemaks 5,14 eurot)

jätta Eesti Vabariigi kanda.

7. Mõista Aarne Tiikilt menetluskuluna Eesti Vabariigi kasuks välja 277,56 eurot

(sealhulgas käibemaks 46,26 eurot) apellatsioonimenetluses kaitsja poolt osutatud

õigusabi eest. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel

näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline

kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtumääruse ärakiri

kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

8. Kaido Vanatoa lepingulise esindaja poolt apellatsioonimenetluses Kaido

Vanatoale osutatud õigusabi kulu summas 1555,20 eurot jätta Kaido Vanatoa

kanda.

9. Kaido Vanatoa lepingulise esindaja poolt apellatsioonimenetluses Kaido

Vanatoale osutatud õigusabi kulu summas 172,80 eurot jätta Eesti Vabariigi

kanda.

Edasikaebamise kord

Käesoleva otsuse peale saab esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni

esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

MAAKOHTU OTSUS

1. A. Tiiki süüdistatakse järgmises:

-

KarS § 264 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi selles, et viskas koos K. Vanatoaga 5. veebruaril 2019

kella 23.30 ajal Kundas aadressil XXX asuva viienda korruse korterist (ka edaspidised

A. Tiikile süüdistuses ette heidetavad teod toimuvad nimetatud aadressil) alla K.K. ile

kuuluva koera. Seda tehes pidi ta võimalikuks pidama, et koer saab kukkudes vigastada

või surma. Antud teo tagajärjel kukkus koer viiekordse paneelmaja eest vastu maapinda

surnuks;

-

KarS § 121 lg 1 järgi selles, et 5. veebruaril 2019 kella 23.30 ajal, pärast seda, kui K.

Vanatoa oli peksnud oma elukaaslast K.K. i metallist pesapallikurikaga, asus koos K.

Vanatoaga K.K. i peksma. Nimelt lõi ta naist korduvalt rusikate ja jalgadega keha

erinevatesse piirkondadesse, põhjustades kannatanule füüsilist valu - peavalu, valu otsa

ette ja nina piirkonda, kaelale, vasakule küünarnukile, paremale reiele ja muid

tervisekahjustusi. Samuti tekitati selliselt kannatanule mitut keha piirkonda, sealhulgas

pead, haaravad pindmised vigastused, punetuse ninal, vasaku küünarnuki turse ja

marrastuse, turse ja punetus parema reie välisküljele, üle kogu keha üksikuid sinikaid,

põrutuspunkte ja parema käe teisele sõrmele pindmise haava;

-

KarS § 120 lg 1 järgi selles, et 5. veebruaril 2019 kella 23.30 ajal, pärast K.K. i kehalist

väärkohtlemist ja tema koera julma kohtlemist, ähvardas korterist lahkunud ja

Häirekeskusesse helistavat B.O. a tapmisega, lubades viimase maha lüüa, kui viimane

peaks Häirekeskusele tema nime seoses korteris toimunuga mainima. B.O. al oli alust

karta ähvarduse täideviimist, kuna äsja oldi väärkoheldud tema sõbrannat K.K. i ja

koheldud julmalt viimase koera.

2. K. Vanatoad süüdistatakse järgmises:

-

KarS § 264 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi selles, et viskas koos A. Tiikiga 5. veebruaril 2019

kella 23.30 ajal Kundas aadressil XXX asuva viienda korruse korterist alla K.K. ile

kuuluva koera. Seda tehes pidi ta võimalikuks pidama, et koer saab kukkudes vigastada

või surma. Antud teo tagajärjel kukkus koer viiekordse paneelmaja eest vastu maapinda

surnuks;

-

KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et:

-

2018. a augustikuu keskpaigas, õhtusel ajal, Kundas XXX maja ees lõi enda

elukaaslast K.K. i ühel korral jalaga vastu naise jalgu, põhjustades sellega talle

füüsilist valu. Samal õhtul K.K. ile kuuluvas korteris aadressil XXX , võttis kahe

käega K.K. i käsivartest kinni, raputas teda, paiskas naise pikali ja lõi maas

olevat naist jõuga korduvalt vastu põrandat. Sellega põhjustas K. Vanatoa K.K.

ile füüsilist valu ja tervisekahjustustena verevalumid kätele, kaelale ja jalgadele;

-

19. jaanuaril 2019 kella 03.00 ja 03.19 vahel lõi Kundas aadressil XXX asuvas

parklas auto lumelabidaga ühel korral K.K. i näo ette kaitseks tõstetud paremat

kätt, põhjustades sellega talle füüsilist valu ja tervisekahjustustena valu

labakäes, sõrmede tuimuse, vähese turse ning põrutuse parema randme ja käe

piirkonnas. Seejärel lõi K. Vanatoa lumelabidaga S.A. vastu vasakut kätt,

põhjustades talle füüsilist valu ja tervisekahjustustena küünarnuki marrastuse ja

tugeva küünarvarrepõrutuse;

-

5. veebruaril 2019 kella 23.30 paiku Kundas aadressil XXX asuvas korteris rebis

K.K. i juustest ja kätest ning peksis teda metallist pesapallikurikaga keha

erinevatesse piirkondadesse, sealhulgas pea piirkonda. Mõne aja pärast jätkas

K.K. i peksmist koos A. Tiikiga, lüües naist korduvalt rusikate ja jalgadega keha

erinevatesse piirkondadesse, põhjustades kannatanule füüsilist valu - peavalu,

valu otsa ette ja nina piirkonda, kaelale, vasakule küünarnukile, paremale reiele

ja muid tervisekahjustusi. Samuti tekitati selliselt kannatanule mitut keha

piirkonda, sealhulgas pead haaravad pindmised vigastused, punetuse ninal,

vasaku küünarnuki turse ja marrastuse, turse ja punetus parema reie välisküljele,

üle kogu keha üksikuid sinikaid, põrutuspunkte ja parema käe teisele sõrmele

pindmise haava.

-

KarS § 120 lg 1 järgi selles, et 5. veebruaril 2019 kella 23.30 ajal Kundas aadressil XXX

korteris pärast K.K. i kehalist väärkohtlemist ja tema koera julma kohtlemist, asus koos

A. Tiikiga K.K. i korterist välja viskama. Selleks lohistas ta K.K. i magamistoast välja,

käskides tal korterist lahkuda ja ähvardas ta aknast välja visata, kui naine kohe ei lahku.

Samuti keelas K. Vanatoa K.K. il juhtunuga seoses tema nime mainida, lubades vastasel

korral naise maha lüüa. K.K. il oli alust karta ähvarduse täideviimist K. Vanatoa poolt

nii varasemalt kui ka äsja toime pandud kehalise väärkohtlemise tõttu.

3. Viru Maakohtu 30. märtsi 2020 otsusega mõisteti A. Tiiki KarS § 264 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi

õigeks. Kuna A. Tiiki õigeksmõistmist apellatsioonikorras ei ole vaidlustatud, siis nimetatud

osas apellatsioonimenetlust ei toimu.

4. A. Tiiki tunnistati süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ja teda karistati 1 aasta pikkuse vangistusega.

Samuti mõisteti ta süüdi KarS § 120 lg 1 järgi, mille eest karistati teda 9 kuu pikkuse

vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle karistuseks 1 aasta ja 9 kuud vangistust.

Mõistetud karistusest arvati maha eelvangistuses viibitud aeg ja lõplikuks karistuseks mõisteti

talle 1 aasta 1 kuu ja 3 päeva vangistust. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi

täitmisele pööramata, kui A. Tiiki ei pane 2 aasta pikkusel katseajal toime uut tahtlikku kuritegu

ja täidab KarS §-s 75 toodud kontrollnõudeid ja kohustusi. Samuti keelati tal katseajal

lisakohustusena alkoholi ja narkootikumide tarvitamine, ta on kohustatud läbima

kriminaalhooldusametniku äranägemisel sotsiaalprogrammi ja alluma alkoholismivastasele

ravile ning läbima sellekohase sotsiaalprogrammi.

5. Maakohus leidis, et 5. veebruari 2019 episoodis, milles A. Tiiki süüdistatakse KarS § 121 lg 1

järgi K.K. i kehalises väärkohtlemises, on tegu K.K. i ütlustega tõendamist leidnud. Kannatanu

kirjeldab, kuidas esmalt peksis teda metallist kurikaga K. Vanatoa. Pärast seda tulid K. Vanatoa

ja A. Tiiki koos tema juurde ning jätkasid tema peksmist. K. Vanatoa seisis temast paremal pool

ja A. Tiiki vasakul ning mõlemad lõid teda rusikate ja jalgadega üle kogu keha. Pärast seda

üritasid K. Vanatoa ja A. Tiiki teda magamistoast juukseid ja kättpidi välja lohistada. K.K. i

ütluseid kinnitab B.O. , kes esmalt kuulis magamistoast kurikalööke. Seepeale kutsus B.O.

politsei ja asus K.K. i asju kokku panema. Seejärel nägi ta köögiukselt, kuidas K. Vanatoa ja

A. Tiiki tirivad juukseid ja kättpidi K.K. i magamistoast välja. A. Tiiki poolset vägivalda

kinnitab B.O. a poolt Häirekeskusele tehtud kõne salvestis, millest selgub, et kiirabi on vaja

K.K. il. Samuti sündmuskohale reageerinud politseiametnike M.K. e, R.R. ja R.U. a ütlused.

K.K. läks sellel ööl ise Rakvere Haigla erakorralise meditsiini osakonda, kus tal fikseeriti

süüdistuses toodud vigastused.

6. Ühtlasi on maakohtu hinnangul tõendamist leidnud A. Tiiki poolt B.O. a ähvardamine, mis on

kvalifitseeritav KarS § 120 lg 1 järgi. B.O. a sõnul ütles A. Tiiki talle 5. veebruaril 2019 hetkel,

mil ta Häirekeskusesse helistas, et kui B.O. peaks tema nime mainima, tapab ta B.O. a ära.

B.O. võttis ähvardust sel hetkel reaalsena, kuid ikkagi mainis Häirekeskusele A. Tiiki nime.

Kannatanu jaoks kinnitas ähvarduse tõsiseltvõetavust korteris eelnevalt toimunu. Tooduga on

kooskõlas 5. veebruaril 2019 kell 23.51 Häirekeskusele tehtud kõnesalvestis. Kõnesalvestise

lõpuosast on kuulda ärritunud meesterahva kõvemat häält, kes ütleb: „Okei. Ongi politsei. Ma

olen jälle ära aasta-kaks, aga ma tulen tagasi.“

7. K. Vanatoa mõisteti KarS § 264 lg 1 p-de 2 ja 3 ning § 120 lg 1 järgi õigeks. Kuna K. Vanatoa

õigeksmõistmist

apellatsiooni

korras

ei

vaidlustata,

ei

toimu

nimetatud

osas

apellatsioonimenetlust.

8. Küll aga mõisteti K. Vanatoa süüdi KarS §121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning teda karistati 2 aasta

ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Sellest arvati maha eelvangistuses viibitud aeg ja lõplikuks

karistuseks mõisteti talle 2 aastat 2 kuud ja 26 päeva vangistust. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel

jäeti mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata, kui K. Vanatoa ei pane 3 aastasel

katseajal toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS §- 75 toodud kontrollnõudeid ja kohustusi.

Samuti keelati tal katseajal lisakohustusena alkoholi ja narkootikumide tarvitamine, ta on

kohustatud läbima kriminaalhooldusametniku äranägemisel sotsiaalprogrammi ja alluma

alkoholismivastasele ravile ning läbima sellekohase sotsiaalprogrammi.

9. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et K. Vanatoa süüdistus KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi on

tõendamist leidnud. Esmalt hindas maakohus, kas K. Vanatoa ja K.K. i vahel oli lähisuhe.

Seadusandja on sätestanud, et lähisuhe on kahe või rohkema inimese vaheline pere-, sugulus-,

põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhe, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad

elukohta. Lähisuhtele on iseloomulik hoolitsus, usaldus, turvalisus, emotsionaalne tugi ning

omavaheline tundeseotus, sh pere-, sõprus-, paari- ja armusuhted. Lähisuhe võib, kuid ei pea

sisaldama füüsilist lähedust. See, kas ollakse püsivas kooselus on poolte enda hinnata ja nende

sisetunde küsimus.

10. K.K. ja tunnistajad B.O. ning L.L. kinnitasid, et K.K. i ja K. Vanatoa olid püsivas suhtes. K.

Vanatoa eitab K.K. iga kooselu. Samas kinnitab K. Vanatoa, et K.K. oli kursis faktidega, mida

teavad reeglina koos elavad isikud – näiteks auto kaskokindlustuse olemasolu ja kehtivusaega.

Samuti teadis K. Vanatoa, et K.K. ei saa rasestuda. Sellist delikaatset informatsiooni jagatakse

ainult lähedastele isikutele, mitte lihtsalt tuttavatele. Seega oli maakohtu hinnangul K.K. il

seadusest tulenev õigus ütluste andmisest keelduda ja kohus avaldas tema poolt eeluurimise

käigus antud ütlused.

11. K. Vanatoa süüdistus 2018. a augustikuu episoodis on esmalt tõendatud K.K. i ütlustega.

Viimase sõnul oli ta koos B.O. aga Kundas aadressil XXX asuva maja ees ja pidi K. Vanatoaga

kokku saama. Kokku saades lõi K. Vanatoa teda jalaga vastu tema jalgu. Ta tundis valu ja palus

B.O. al politsei kutsuda. B.O. helistaski politseisse, kuid kõnet vastu ei võetud. K.K. i sõnul

tuli K. Vanatoa samal õhtul tema korterisse, kus tiris ja rebis teda ning viskas vastu magamistoa

põrandat. Pikali maas olles hoidis K. Vanatoa teda oma kätega tugevasti käsivartest kinni,

raputas ja lõi teda vastu magamistoa põrandat. Selle tagajärjel olid tal käed, kael ja jalad sinised.

K.K. ei pöördunud kohe politseisse, kuna K. Vanatoa palus korduvalt, et ta seda ei teeks. B.O.

, kes oli sel hetkel K.K. i korteris, nägi, kuidas K. Vanatoa K.K. i tõukas. B.O. tegi K.K. i kätest

samal päeval pildid, mille edastas K.K. ile Facebooki. 8. veebruaril 2019 edastas K.K. fotod

uurijale. Kohtus avaldatud fotod kinnitavad, et K.K. ile on sel päeval tekitatud hematoome.

12. 19. jaanuari 2019 episood K. Vanatoale esitatud süüdistuses on samuti tõendatud K.K. i

ütlustega. Sel päeval hakkas K. Vanatoa talle helistama ning teda ja S.A. solvama. K.K.

kirjeldab, kuidas nad seisid K. Vanatoa auto juures. K. Vanatoa jooksis nende suunas ja võttis

põuest kokkupandava lumelabida. Sõnagi lausumata lõi ta lumelabidaga K.K. i paremat kätt.

K.K. tõsist käe näo kaitseks ette. Seejärel lõi K. Vanatoa S.A. ühe korra labidaga vastu kätt.

K.K. helistas politseisse, kes saabus kohale. S.A. kutsus kiirabi. Kannatanutel fikseeriti

vigastused. K.K. i ütluseid kinnitavad S.A. ja B.O. . Samuti politseiametnik M.K. k, kes sai

19. jaanuaril 2019 väljakutse Kundas aadressil XXX asuvasse Grossi Toidukaupade poodi.

M.K. e kinnitas, et sündmuspaigal olevat meesterahvas kahte naisterahvast labidaga löönud.

K. Vanatoa M.K. e sõnul küll kohapeal ei olnud. Ta kontrollis naisterahvaste joovet ja selgitas

neile, et kui nad soovivad menetluse algatamist, tuleb politseisse pöörduda. Kohapeal fikseeriti

kannatanute vigastused fotodega. Kiirabikaardid kannatanutel fikseeritud vigastustest ja fotod

kinnitavad, et K.K. il ja S.A. el tekkisid K. Vanatoa löögist vigastused. K. Vanatoa enda sõnul

tahtis ta oma vara, Audi A8-t kaitsta, kuna seda lõhuti. Selleks viskas ta K.K. i ja S.A. e oma

autost eemale, kes kukkusid, kuna väljas oli libe. Seega ei eita K. Vanatoa naiste löömist.

Maakohtu hinnangul ei ole K. Vanatoa väited enda vara kaitsmise osas usutavad, kuna ei ta ole

kohtuliku eeluurimise ajal ega kohtumenetluse käigus esitanud tõendeid väidetavalt välja

vahetatud autoukse kohta.

13. Ka viimases, 5. veebruari 2019 episoodis, on maakohtu hinnangul K. Vanatoale ja A. Tiikile

esitatud süüdistus tõendatud. K.K. kinnitab, et K. Vanatoa vedas teda juukseid ja kättpidi

magamistuppa. Kui ta tahtis ära minna, tõmbas K. Vanatoa ta voodist maha ja lõi teda kolmel-

neljal korral kurikaga vastu reit, keha erinevatesse piirkondadesse ja pähe. Ühe hoobi sai ta

jalgadesse. Sel hetkel ta nuttis valust. Mõne aja pärast tulid K. Vanatoa ja A. Tiiki koos

magamistuppa ja jätkasid tema peksmist. Kahe peksmise vahe võis olla 3-5 minutit. K.K.

kinnitas, et K. Vanatoa seisis temast paremal ja A. Tiiki vasakul poolt ning mõlemad peksid

teda rusikate ja jalgadega. Löögid tabasid teda üle terve keha ja ta tundis füüsilist valu. K.

Vanatoa tegi jalaga ühe tugeva hoobi tema kõrri. Peksmine kestis kuni kiirabi saabumiseni. K.

Vanatoa ja A. Tiiki üritasid teda seejärel korterist juukseid ja kättpidi välja lohistada, et keegi

enam korterisse ei jääks. K.K. läks öösel kella kolme paiku koos isaga Rakvere Haigla

erakorralise meditsiini osakonda enda vigastusi fikseerima. Seal tuvastati tal vigastused peas,

näo vasak külg oli valulik ja paistes ning jalal suur sinine paistetus.

14. Kannatanu ütluseid kinnitab B.O. , kes kuulis magamistoast kurikalööke. Selle peale kutsus ta

politsei ja hakkas K.K. i asju kokku panema. Järgmisena nägi ta köögiukselt, et K. Vanatoa ja

A. Tiiki veavad K.K. i juukseid ja kättpidi magamistoast välja. K. Vanatoa lõi K.K. it vastu

paremat põske. Lisaks tõendab K. Vanatoa süüd Häirekeskusele tehtud kõne salvestis koos

andmebaasi väljatrükiga, mille B.O. tegi 5. veebruaril 2019 kell 23.51. Kõnes annab ta teada,

et inimesele tungiti kallale ja kiirabi on vaja K.K. il. Antud episoodis on tunnistajateks M.K. k,

R.R. , R.U. a, kes politseinikena tol ööl väljakutsele reageerisid. Kohapeal tehti sündmuskohast

ja kannatanust fotod. Kohale kutsutud kiiraabi kannatanul vigastusi ei fikseerinud ja keegi abi

ei vajanud. 6. veebruaril 2019, kui üle kuulati K.K. , pildistati korduvalt tema vigastusi.

Patsiendikaart kinnitab, et K.K. läks ise 6. veebruaril 2019 Rakvere Haigla erakorralise

meditsiiniosakonda enda vigastusi fikseerima. 8. veebruari 2019 asitõendi vaatlusprotokolli

kohaselt leiti K. Vanatoa korterist alumiiniumist kurikas.

A. TIIKI KAITSJA APELLATSIOON

15. Kaitsja palub maakohtu otsuse A. Tiiki süüdi tunnistamises ja karistamises, samuti

süüteomenetluses

tekitatud

kahju

hüvitamise

taotluse

rahuldamata

jätmises

ning

menetluskulude A. Tiiki kanda jätmises, tühistada. Kaitsja hinnangul ei ole A. Tiiki süüdi

tunnistamiseks piisavalt tõendeid ja maakohus on eksinud tõendite hindamisel.

16. A. Tiikile KarS § 121 lg 1 järgi esitatud süüdistuses leidis maakohus, et A. Tiiki süü on

tõendamist leidnud K.K. i ütlustega. Kuna K.K. keeldus kohtus ütluste andmisest, on K.K. i

ütlusteks kohtueelse menetluse käigus antud deponeerimata ütlused. Maakohus ei ole asetanud

K.K. i ütlustest tulenevat konteksti teiste tõenditega ja hinnanud tõendi elulist usutavust.

17. Kuigi kiirabikaart ei kinnita K.K. il tervisekahjustuste olemasolu, tugineb maakohus Rakvere

Haigla erakorralise meditsiiniosakonna patsiendikaardis olevatele andmetele ja tõendeid

kogumis hindamata järeldab, et A. Tiiki on toime pannud K.K. i kehalise väärkohtlemise.

Tõendeid kogumis hinnates oleks maakohus jõudnud aga järelduseni, et K.K. il fikseeritud

vigastused ja tema suhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise intensiivsus on

ebaproportsionaalne kannatanu poolt väidetuga ja seega eluliselt mitte usutav.

18. Samuti leidis maakohus, et K.K. i, B.O. a ja S.A. e ütlused on usaldusväärsed ja haakuvad teiste

asjades kogutud isikuliste ja dokumentaalsete tõenditega, toomata välja, milliseid tõendeid

täpsemalt maakohus silmas peab. Tõendeid, millega K.K. i ütlused haakuksid, asjas kogutud ei

ole. Maakohtu viide M.K. e, R.R. ja R.U. a ütlustele ei ole asjakohane, kuna eeltoodud isikud

ei kinnita antud sündmuse toimumist. K.K. ütles R.U. ale, et teda peksti kurikaga, milles ta A.

Tiiki aga ei süüdista. Ükski viidatud kolmest tunnistajast ei kinnita K.K. il tervisekahjustuste

olemasolu, kuigi puutusid temaga korteris kokku. Vigastusi ei fikseerinud K.K. il muuhulgas

kiirabibrigaad ega B.O. . Ülejäänud kriminaalasja tõendeid ei võimalda teha järeldust K.K. i

peksmisest. Seega puuduvad kriminaalasjas tõendid, mis vähimalgi määral seostuksid K.K. i

peksmisega.

19. K.K. i ütlused on asjas määrava tähtsusega ja sisuliseks ainsaks tõendiks, mis A. Tiiki

süüstavad. Isiku süüdi tunnistamine ühe tõendi pinnalt on küll võimalik, kuid samas peab

sellisel juhul olemas kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale eriti selgesti jälgitav.

Oluline on seegi, et kohus oleks igakülgslet ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava

tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud. Maakohus on aga jätnud

kahtluse A. Tiiki süüs veenvalt kummutamata ja tõlgendanud kahtlused tema kahjuks.

20. Ükski asjas kogutud tõend ei kinnita A. Tiiki süüd KarS § 121 lg 1 järgi. Seda, millistele

konkreetsetele tõenditel tugineb maakohtu järeldus, et A. Tiiki on K.K. i kehaliselt

väärkohelnud, kohtuotsusest ei nähtu, mistõttu ei ole maakohtu otsus põhjendatud ja rikutud on

oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

21. A. Tiikile KarS § 120 lg 1 järgi esitatud süüdistuses tugines maakohus B.O. a ütlustele. Seejärel

teeb maakohus valikulise ülevaate määratlemata tõenditest ja nimetamata konkreetseid

tõendeid, jõuab järelduseni, et A. Tiiki ähvardas B.O. a tapmisega ajal, mil ta helistas

Häirekeskusesse. Sel ajal, kui K. Vanatoa oli K.K. iga magamistoas, oli A. Tiiki koos B.O. aga

elutoas. Muuhulgas tundis B.O. huvi, miks A. Tiiki magamistoas toimuvasse intsidenti ei

sekku. Seejärel läks B.O. K.K. i kutsel magamistuppa ja helistas tema kõrval kükitades

Häirekeskusesse. B.O. a enda sõnul ajal, mil tema Häirekeskusesse helistas, olid K. Vanatoa ja

A. Tiiki köögis. Maakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks A. Tiiki õigusvastast

tegevust B.O. a suhtes. Seega on maakohus tõendeid hinnanud ühekülgselt ja ebaobjektiivselt.

Kaitsja leiab, et maakohus on asjas kerkinud kõrvaldamata kahtlused tõlgendanud A. Tiiki

kahjuks, misläbi on rikutud kohtuotsuse põhistamise nõuet ja süütuse presumptsiooni

põhimõtet. Toodu on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2

tähenduses.

K. VANATOA KAITSJA APELLATSIOON

22. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse K. Vanatoa süüdi tunnistamises ja karistamises, samuti

süüteomenetluses

tekitatud

kahju

hüvitamise

taotluse

rahuldamata

jätmises

ning

menetluskulude K. Vanatoa kanda jätmises, tühistada. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja järgmist.

23. Kaitsja hinnangul on maakohus, mõistes K. Vanatoa süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi,

eksinud püsiva kooselu mõiste tõlgendamisel, püsiva kooselu faktilisel tuvastamisel ja

kohtueelselt antud ütluste vastuvõtmiseks vajalikke eelduste kontrollimisel KrMS § 291 lg 3

tähenduses.

24. Kaitsja hinnangul peaksid püsiva kooselu olemasolu kinnitama objektiivsed asjaolud nagu

ühine eluase, majanduslik koostöö, ühised lapsed, n-ö peretuttavad ja tulevikku suunatud

plaanid. Eeltoodu K. Vanatoa ja K.K. i vahelises suhtluses puudub. Samuti on kaitsja jaoks

arusaamatu, miks on maakohus lähtunud vaid kannatanu arvamusest, kui K. Vanatoa on

resoluutselt välistanud kooselu K.K. iga. Ühtlasi on K.K. 19. jaanuaril 2019 politseiametnik

M.K. ega suheldes välistanud igasuguse kooselu K. Vanatoaga, nimetades teda enda endiseks

sõbraks. Maakohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja omistanud kannatanu ütlustele ette

kindlaksmääratud jõu. K.K. il puudus seega seaduslik alus keelduda ütluste andmisest ja

maakohus oleks pidanud käsitlema K.K. i poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluseid kui

lubamatut tõendit.

25. KrMS § 291 lg-st 3 tulenevate eelduste täidetuse korral saab vastu võtta tunnistaja poolt

kohtueelse menetluse käigus antud ütlused ilma teda ristküsitlemata. Käesoleval juhul on

küsitav tervelt kahe eelduse olemasolu – kannatanu usaldusväärsus ja vastaspoole võimalus

kontrollida ütluste paikapidavust. Maakohus kontrollis K.K. i usaldusväärsust kohtuliku

uurimise algstaadiumis, mil kaitsja ei olnud tõendeid veel esitanud. Maakohus on aga jätnud

tähelepanuta, et K.K. andis terve kohtueelse menetluse vältel K. Vanatoad süüstavaid ütluseid,

aga keeldus kohtus ütluste andmisest olukorras, kus K. Vanatoa ise soovis kannatanu poolt

varasemalt antud ütluseid kontrollida. On menetluslikult täiesti vastuvõetamatu, et kohtueelses

menetluses antud ütluste vastuvõtmisega võetakse süüdistatavalt ära võimalus teda süüstavate

ütluste kontrollimiseks ja seda põhjusel, et kannatanu väidab end süüdistatavaga kooselus

olevat. K.K. i vaenulik suhtumine K. Vanatoasse, tekitab kahtlusi tema usaldusväärses ja näitab

ütluste andmisest keeldumise tegelikke motiive – võtta kohtumenetluses süüdistatavalt ära

võimalus teda rõõnavate ütluste ümberlükkamiseks. Ühtlasi oleks kohtumenetluses valeütluste

andmine ja selle ilmsikstulek tähendanud K.K. i poolt katseajal uue kuriteo toimepanemist ja

temale liitkaristuse mõistmist. Nimelt, kohtueelse menetluse ajal ei oldud K.K. i veel

kriminaalkorras karistatud, teda karistati alles kohtumenetluse ajal. Samuti keeldus K.K.

ütluste andmisest pärast B.O. a ja S.A. , kelle ütlused seavad kahtluse alla K.K. i ütlused. Kõik

eeltoodu annab aluse K.K. i ütlustes kahelda. Ühtlasi ei olnud K. Vanatoal võimalik esitada

K.K. i ütlustele vastuväiteid ilma teda ristküsitlemata.

26. Vaidlustatud 2018. a episoodis on K. Vanatoa süüdi tunnistatud tuginedes K.K. i ja B.O. a

ütlustele. Samas erinevad K.K. i ja B.O. a ütlused oluliselt, kuna viimane ei näinud, et K.

Vanatoa oleks K.K. i jalaga vastu tema jalga löönud. Maakohus on K. Vanatoad süüdi

tunnistades arvesse võtnud K.K. i poolt politseile edastatud fotosid. Kõnealused fotod ei tohiks

aga olla iseseisvaks tõendiks, kuna neilt ei nähtu isik, kes fotod teinud on ja kohati ei ole aru

saada, mis piirkonda pildistatud on. Samuti oleks need asjakohased üksnes siis, kui need oleks

lisatud kannatanu ülekuulamise protokolli juurde. Nimetatud fotosid ei näidatud ristküsitlemise

käigus B.O. ale, kes väidetavalt fotod tegi. B.O. a väitel tegi ta K.K. ist kaks fotot, kuid politseile

on edastatud viis pilti. Lisaks ei selgitanud K.K. B.O. ale pilte tehes, kuidas ta antud

hematoomid sai. B.O. a sõnul sel õhtul, kui nad koos olid, ta K.K. il hematoome ei näinud,

nähes neid väidetavalt alles järgmisel päeval. K.K. i sõnul tekitati talle hematoomid aga samal

õhtul. Kuivõrd K. Vanatoa süüdi tunnistamine põhineb K.K. i ütlustel, keda ristküsitleda ei

olnud võimalik, on rikutud KrMS § 15 lg-st 3 tulenevat keeldu rajada kohtuotsust valdavas

ulatuses vaid isiku ütlustele, keda kohtus küsitleda ei olnud võimalik, mistõttu on tegemist

KrMS § 339 lg 1 p 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega.

27. 19. jaanuari 2019 episoodi osas leiab kaitsja, et K. Vanatoa ei ole K.K. i löömist omaks võtnud.

Ühtlasi on maakohtu poolt märgitud tõendite vahel vastuolud, mida kohus ei ole kõrvaldanud

ja mis tekitavad kahtluseid kannatanute ütluste usaldusväärsuses. Nimelt kirjeldavad K.K. ja

S.A. ründevahendit täiesti erinevalt. Kannatanud avaldasid kohapeal viibinud politseiametnik

M.K. ele, et K. Vanatoa võttis lumelabida auto pagasiruumist, mitte põuetaskust. Tunnistaja

B.O. a kirjeldus sündmuse ajalise kulgemise ja isikute sündmuskohas asetsemise osas ei ole

kooskõlas kannatanute ütlustega. Toodu annab aluse arvata, et B.O. tegelikkuses ei viibinudki

sündmuskohal, kuna süüdistatava sõnul B.O. a poolt väidetud asukohast ei ole sündmuskohta

võimalik näha. Kaitseversiooni kohaselt kaitses K. Vanatoa üksnes oma vara, mida maakohus

usutavaks ei pidanud. Samas ei ole maakohus arvesse võtnud, et K.K. ähvardas korduvalt

telefoni teel K. Vanatoad varalise kahju tekitamisega tema autole. Pärast helistamist saatis K.K.

K. Vanatoale pildi sellest, kuidas tema ja S.A. on K. Vanatoa auto juures ja nende käed on K.

Vanatoa auto kapoti kohal. S.A. e sõnul sattus tema rünnaku alla, kuna oli koos K.K. iga, kes

üritas K. Vanatoale jätta mulje autot kahjustamisest, üritades seeläbi kogu konflikti n-ö üle

paisutada. K. Vanatoa võttis kannatanute ähvardusi tõsiselt, mida suurendas tõsiasi, et mõlemad

kannatanud olid tõsises alkoholijoobes. Hädakaitseseisund hõlmab muuhulgas vahetu eesseisva

ründena ähvardamist. Seega on maakohtu järeldus, et õigushüve kahjustamise tagajärje

tõendamata jätmine välistab hädakaitseseisundi, ennatlik. Maakohus on seeläbi lisaks

kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

28. 5. veebruari 2019 episoodis, milles K. Vanatoa süüdi tunnistati, on K.K. i ja B.O. a ütlused,

mille põhjal maakohtu hinnangul K. Vanatoa süü tõendamist leidnud on, vastuolus. Enne

väidetavat kuriteosündmust saatis K.K. K. Vanatoale ähvardava sõnumi, milles lubab

korraldada skandaali, mis lõppeb politseiga. Sõnumi saatmise ajal olid K.K. ja B.O. S.A. e

sõnul tema juures. Samas eitavad K.K. ja B.O. enne väidetavat kuriteoepisoodi koos aja

veetmist. B.O. sisuliselt keeldus kaitsja küsimusele vastamast, kellega ta enne K. Vanatoa

korterisse minemist koos alkoholi tarbis. K.K. i väited, et K. Vanatoa korteris olles oli ta üleni

verine, ei haaku asjas kogutud teiste tõenditega. Politseiametnikud ei näinud kohapeal olles

verd ega K.K. il tervisekahjustusi, samuti valu liikumisel või probleeme liikumisega. Samuti ei

nähtu verd sündmuskohal tehtud fotodelt. K.K. i vigastuste raskus ei ole adekvaatses seoses

tema ründega, s.o korduva peksmise jalgade, rusikate ja metallist kurikaga näopiirkonda. B.O.

a sõnul olevat K.K. i kurikaga pekstud lausa nii kõvasti, et see kostus teise tuppa. B.O. kinnitas

kohapeal olevale politseiametnik R.R. le, et ei viibinud koera alla viskamise ajal üldse

korteriski, vaid oli hoopis koridoris. K.K. i ja B.O. a poolt antud ütlused K.K. i koera aknast

alla viskamisega seonduvalt tekitavad küsitavusi nende ütluste usaldusväärsuses. Kõnes

Häirekeskusele mainis B.O. rahulikul toonil, et K.K. i kehalisel väärkohtlemisel ei kasutatud

relvi ja et ta ei tea ründajate nimesid. Sellekohaseid ütluseid hakkab ta andma alles hiljem. K.K.

i sõnul suutis ta politsei saabudes vaevu end püsti ajada, et neile ust avada, ei ole kooskõlas

politseiametnike ütlustega, kelle sõnul K.K. seisis püsti ja oli ärritunud ning karjus

süüdistatavate peale. K.K. i ütlused, et politseiametnikele tutvustas kurikat tema, on ümber

lükatud politseinike ütlustega. Nende sõnul tutvustas neile kurikat hoopis A. Tiiki ja kui

vahendit, millega K.K. ründas teda. Seega ei ole politseiametnike ja K.K. i ning B.O. a ütlused

omavahel kooskõlas. K.K. i väited selle kohta, kuidas K. Vanatoa temaga manipuleerib ja teda

tülitab, on selges vastuolus K.K. i enda käitumisega pärast K. Vanatoa vahi alt vabanemist.

Maakohus on täielikult jätnud analüüsimata kaitsja poolt esitatud kirjalikud tõendid. K. Vanatoa

on süüdi mõistetud vaid kahe tõendiallika pinnalt, kelleks on K.K. ja B.O. , kellest ühte ei ole

olnud võimalik kohtus küsitletagi. Ülekordavalt, K.K. i ja B.O. a ütlused on vastuolus asjas

kogutud teiste tõenditega. Nende enda ütluste vahel esineb väheseid vastuolusid osas, mis

puudutab sündmusele eelnenut. Ütlused on kooskõlas vaid ründe enda osas, mis tekitab

kahtluseid, et K.K. ja B.O. on enda ütlused kooskõlastanud. Samuti üritas B.O. enda ütluseid

ristküsitlemise käigus viia kooskõlla K.K. i ütlustega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

29. Kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja apellatsioonides toodud

väidetega, on seisukohal, et apellatsioonkaebustes toodud põhjendustel maakohtu otsus

muutmisele ei kuulu. Ringkonnakohus on seisukohal, et nii A. Tiiki kui ka K. Vanatoa süü on

tõendamist leidnud, mistõttu nende süüdi tunnistamine ja karistamine on olnud seaduslik ning

põhjendatud. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha A. Tiiki kaitsja apellatsiooni osas (I),

seejärel K. Vanatoa kaitsja väite osas, et K. Vanatoa ja K.K. i vahel ei olnud lähisuhet, mistõttu

rikuti menetlusõigust seoses K.K. i kohtueelselt antud ütluste vastuvõtmisega (II) ning

ülejäänud K. Vanatoa kaitsja apellatsioonis toodu osas (III). Lõpuks sedastab ringkonnakohus

apellatsioonimenetluse tulemused (IV) ja lahendab apellatsioonimenetluse kuludega seonduva

(V).

30. Seejuures soovivad mõlemad apellandid ühemõtteliselt ainult olemasoleva tõendikogumi

ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Sellega seoses märgib kriminaalkolleegium, et

kohtupraktika kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning

KrMS § 15 lg 2 p 2 võimaldab ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada

maakohtus juba uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (vt RKKKo nr 3-

1-1-48-11). Sellest järeldub aga seegi, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt,

et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi

ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks

omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel

tehtud vead (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-83-11, p 13). Kohtupraktikas

omaksvõetud seisukoha järgi võib ringkonnakohus seega tõesti anda kriminaalasjas kogutud

tõenditele maakohtust erineva hinnangu, kuid seda üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses

põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused

mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb

apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang (vt nt RKKKo 3-1-1-6-15,

p 9). Käesolevas kohtuasjas ringkonnakohus selliseid vigu maakohtu otsuses aga ei tuvastanud.

31. Apellatsioonide kohaselt on maakohus jätnud kriminaalmenetluses tekkinud kahtlused

süüdistatavate kasuks tõlgendamata (s.o in dubio pro reo põhimõtte rikkumine) ning mõistnud

nad süüdi ebaõige ja puuduliku tõendihindamise tulemusena. Ringkonnakohus sellise

seisukohaga ei nõustu.

32. KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab

kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et uuritud tõendite

alusel kujundab kohus endas veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise

kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tuleb selle all mõista eeskätt seisukoha kujundamist küsimuses,

kas ja kuidas kuriteosündmus aset leidis ning kas teo pani toime süüdistatav. Kohtu tehtud

järeldused tõendite hindamisel peavad seejuures olema kajastatud viisil, et vastavasisulise

siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav.

Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu otsus sellele nõudele täielikult.

33. Kriminaalkolleegium

leiab,

et

maakohus

on

tõendite

hindamisel

lähtunud

kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad

selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega käsitlenud

kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning

esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele A.

Tiikile ja K. Vanatoale esitatud süüdistuse tõendatuses.

34. Teiseks peab apellatsioonikohus alusetuks ka kaitsjate viiteid kahtlustele, mis väidetavalt

käesolevas kriminaalasjas esinevad ning mida tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks.

Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks in dubio pro reo põhimõtte osas kõigepealt

selgitada, et selle printsiibi poole on alust pöörduda alles tõendamisprotsessi lõppetapil, s.o siis,

kui tõendikogumile antava tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi

süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs (vt RKKKo 3-1-1-12-07, p 8). Seega ei ole in dubio

pro reo põhimõte sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel. Ehk kui kohus ei ole tõenditele

üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb ta õigeks mõista,

mitte aga langetada otsust tema kahjuks. Käesolevalt arutatavas kriminaalasjas

apellatsioonikohtul sellekohast kahtlust aga ei tekkinud. Sarnaselt maakohtuga leiab ka

ringkonnakohus, et igasuguseid tõsiseltvõetavaid kõhklusi välistavalt on tõendatud süüdistuse

verisoon toimunust, s.o A. Tiiki poolt B.O. a ähvardamine ja K.K. i kehaline väärkohtlemine

ning K. Vanatoa poolt K.K. i ja S.A. e kehaline väärkohtlemine.

I

35. A. Tiiki mõisteti KarS § 121 lg 1 järgi süüdi selles, et peksis koos K. Vanatoaga K.K. i korduvalt

rusikate ja jalgadega keha erinevatesse piirkondadesse (vt käesoleva otsuse p 1). Antud

peksmine toimus ajaliselt pärast seda, kui K. Vanatoa oli magamistoa põrandal lamavat K.K. i

kurikaga peksnud. Kaitsja on kokkuvõtvalt seisukohal, et ükski kriminaalasjas kogutud tõend

ei kinnita antud episoodis A. Tiiki süüd, maakohus on hinnanud tõendeid valesti ja viimaks ei

nähtu otsusest seegi, missugustele tõenditele tuginevalt A. Tiiki süü K.K. i kehalises

väärkohtlemises tõendamist leidnud on. Ringkonnakohus tooduga ei nõustu. Antud episoodis

on samasisulisi ütluseid andnud nii K.K. kui ka B.O. ning need on omavahel kooskõlas. Nii

K.K. kui ka B.O. kirjeldavad veenvalt ja vastuoludeta, mis toimus 5. veebruaril 2019 vahetult

enne südaööd K. Vanatoa üürikorteris ja kuidas A. Tiiki kasutas koos K. Vanatoaga K.K. i

suhtes vägivalda. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on nii K.K. i kui ka B.O. a ütlused

usaldusväärsed.

36. 5. veebruaril 2019 kella 23.30 paiku, mil antud sündmus aset leidis, viibisid K. Vanatoa

üürikorteris tema ise, A. Tiiki, B.O. ja kannatanu K.K. . Nimelt jõudsid K.K. ja B.O. korterisse

kella ca 22.00 ajal. K.K. i sõnul olid K. Vanatoa ja A. Tiiki koos korteris viina tarvitanud ning

mõlemad ärkasid, kui K.K. ja B.O. sinna jõudsid. Mõnda aega istuti neljakesi diivanil, kuid

mingil hetkel väsis K. Vanatoa ära ja läks magamistuppa. Mõne aja pärast tuli K. Vanatoa

magamistoast välja ja hakkas K.K. i kätest tirima, et viimane temaga koos magamistuppa tuleks.

Lõpuks hakkas K. Vanatoa teda kätt- ja juukseidpidi magamistuppa tirima, mis tal õnnestus (III

kd, tl 12). Magamistoas asus K. Vanatoa K.K. it metallist pesapallikurikaga peksma. Ühe

tugeva hoobi sai ta parema jala kintsu pihta. Lööke võis olla üle kogu keha kolm kuni neli. Seda

kõike nägi pealt A. Tiiki, kes seisis magamistoas ja naeris. Seejärel lahkusid mehed K.K. i

juurest ja viimane kutsus enda juurde B.O. a, paludes tal kiirabi kutsuda. Umbes 3-5 minuti

pärast tulid mehed magamistuppa tagasi ning A. Tiiki ja K. Vanatoa asusid K.K. i uuesti

peksma. K. Vanatoa seisis temast paremal ja A. Tiiki vasakul pool ning mehed peksid teda

rusikate ja jalgadega üle terve keha. Peksmine kestis kuni kiirabi saabumiseni, mille peale

käskis A. Tiiki K.K. il ennast püsti ajada ja korterist lahkuda. Samuti ütles A. Tiiki K.K. ile, et

kui viimane seda ei tee, lendab ta aknast nagu tema koer. K.K. ei suutnud ennast püsti ajada,

mispeale üritasid mehed teda korterist kätt- ja juukseidpidi välja lohistada. K. Vanatoa pani veel

korteri ukse seestpoolt lukku. B.O. oli selleks ajaks korterist lahkunud. Mingil hetkel koputati

uksele, K.K. ajas end püsti ning lasi kiirabi koos kolme politseiametnikuga sisse (III kd, tl 13).

37. K.K. iga samasisulisi ütluseid on andnud B.O. . Tema sõnul sai antud konflikt alguse sellest, et

K. Vanatoa tahtis magama minna ja kutsus K.K. i magamistuppa, millest viimane keeldus (I

kd, tl 144). Seejärel tiris K. Vanatoa K.K. i magamistuppa, kust B.O. kuulis kolme kurikalööki

(mis on kooskõlas K.K. i ütlustega, et K. Vanatoa lõi kurikaga teda kolmel neljal korral) ja K.K.

i ütlemas „lõpeta ära“. Seejärel tuli K. Vanatoa magamistoast koos kurikaga välja. B.O. läks

pärast seda K.K. i juurde magamistuppa, kuna viimane kutsus teda ja palus, et B.O. helistaks

kiirabisse, mida B.O. tegi (I kd, tl 144 pöördel). Sel ajal olid mehed köögis (I kd, tl 145). Kui

B.O. pärast kõne kööki läks, suundusid mehed K.K. i juurde magamistuppa (I kd, tl 145

pöördel). Mingi hetk nägi B.O. köögiukselt, mis asub vastamisi magamistoauksega (vt

korteriskeem III kd, tl 10), kuidas A. Tiiki ja K. Vanatoa veavad K.K. i juukseid- ja kättpidi

magamistoast elutuppa, mis asub köögi ja magamistoa vahel (I kd, tl 145 pöördel). Selguse

huvides olgu öeldud, et B.O. sõnul ta sel ajal magamistuppa ei läinud, kui A. Tiiki koos K.

Vanatoga K.K. i peksis. Sel ajal pakkis ta K.K. i asju korteris kokku, et viimasega koos lahkuda,

kuid K.K. ei suutnud pärast peksmist püsti tõusta ja mehed takistasid tal lahkumist, seistes

elutoas maas lamava K.K. i ees (I kd, tl 146).

38. Kuigi B.O. otseselt ei näinud, kuidas A. Tiiki K.K. i magamistoas koos K. Vanatoaga peksis,

nägi ta siiski, kuidas A. Tiiki suundus koos K. Vanatoaga pärast B.O. a kõnet Häirekeskusesse

magamistuppa, kus lamas K.K. . Nagu öeldud, pakkis B.O. sel ajal K.K. i asju kokku. Seda,

mis edasiselt juhtus, on kirjeldanud K.K. , kinnitades, et pärast seda, kui K. Vanatoa oli teda

kurikaga peksnud, naasis ta koos A. Tiikiga ca 3-5 minuti pärast tema juurde (ehk pärast kõnet

Häirekeskusele) ja teda asuti ühekoos peksma. Ühtlasi nägi B.O. , et mingil hetkel - see on siis

pärast seda, kui A. Tiiki ja K. Vanatoa olid maas lamavat K.K. i kahekesi peksnud - tirisid

mehed K.K. i magamistoast välja. K.K. i sõnul soovis just nimelt A. Tiiki teda korterist välja

saada, kuna nägi, et kiirabi saabus. Selle eesmärgiks oli ilmselgelt vabaneda võimalikust

kriminaalvastutusest seonduvalt K.K. i peksmisega. Kaudselt kinnitab seda seegi, et just nimelt

A. Tiiki oli kõige rohkem ärritunud, kui kuulis, et B.O. helistab Häirekeskusesse ja ähvardas

teda tapmisega, kui viimane peaks neile tema nime mainima (vt käesoleva otsuse p-d 42-49).

Kui A. Tiiki ei oleks tõepoolest midagi kuritegelikku sel õhtul toime pannud, ei oleks tal

mingisugust põhjust olnud B.O. a taoliselt ähvardada.

39. Sarnast sündmuse käiku kirjeldavad kolm istungil üle kuulatud politseiametnikku – M.K. k,

R.R. ja R.U. . Kõik kolm tunnistajat on üheselt kirjeldanud, kuidas sündmuskohale saabudes

viibis trepikoja ees B.O. , kelle juures oli K.K. i surnud koer. Korteris viibisid K.K. , A. Tiiki

ja K. Vanatoa. Kusjuures K.K. oli äärmiselt ärritunud, süüdistades algselt K. Vanatoad ja

seejärel A. Tiiki. Ühtlasi mainis ta M.K. ele, et teda oldi pesapallikurikaga pekstud (I kd, tl 169

pöördel). K.K. i käitumine ajal, mil politseiametnikud korterisse jõudsid, viitab sellele, et K.K.

võis olla šokiseisundis. K.K. nuttis ja karjus hüsteeriliselt ning temaga ei olnud võimalik

rääkida. Samuti avaldas ta ärritunult politseinikele, et miks nad mehi, kes teda peksid, kaasa ei

vii (I kd, tl 172). Ringkonnakohtu hinnangul käitub taoliselt inimene, kes on šokeeritud äsja

toimunud traumeerivast sündmusest, milleks oli antud juhul tema suhtes jõhkra vägivalla

kasutamine ja tema lemmiklooma surm.

40. Kuigi kohtus üle kuulatud politseiametnikud ei näinud K.K. il nähtavaid vigastusi (millele

tugineb muuseas ka kaitsja), ei tähenda, et tal vigastusi ei olnud. Samuti ei vasta A. Tiiki kaitsja

hinnangul B.O. al fikseeritud vigastused kirjeldatud sündmusele, s.o kurikaga peksmisele.

Siinkohal juhib ringkonnakohus tähelepanu, et politseiametnikud saabusid sündmuskohale

vahetult pärast juhtunut, mistõttu silmaga nähtavad vigastused ei olnud veel suure tõenäosusega

tekkida jõudnud. Nimelt on teada, et hematoomid ehk trauma tagajärjel tekkinud verevalumid

ei teki koheselt, vaid alles mõne aja möödudes. K.K. i kannatanu ülekuulamise protokolli lisaks

olevatelt fotodelt on selgelt näha punetavad verevalumid üle kogu keha (III kd, tl-d 16-29).

Pildid on tehtud päev pärast kõnealust sündmust, s.o 6. veebruaril 2019. Seega on K.K. il päev

pärast sündmust fikseeritud vigastused, mida saab pidada tema suhtes toime pandud

vägivallateo tagajärgedeks. Siinjuures on oluline, et K.K. läks ise samal õhtul Rakvere

erakorralise meditsiiniosakonda, kus tema vigastused fikseeriti (III kd, tl 97-98).

Patsiendikaardi nr R377741 kohaselt oli tal üle kogu keha juba üksikuid sinikaid ja paljudes

kohtades löökide tagajärjel palju valusaid punkte. B.O. nägi järgmisel päeval K.K. il oimu

kohal muhku ja paremal põsel sinikat (I kd, tl 147 pöördel). Seega igal juhul tuvastati K.K. il

pärast sündmust üle kogu keha asuvaid vigastusi, mis vastavad toime pandud ründele, s.o

süüdistuse kohaselt peksis A. Tiiki kannatanut koos K. Vanatoaga rusikate ja jalgadega üle

kogu keha (ja eelnevalt K. Vanatoa metallist kurikaga). K.K. i paremal reiel on näha vigastust,

mis haakub tema poolt kirjeldatuga, kuidas K. Vanatoa lõi teda metallist pesapallikurikaga

tugevasti vastu paremat reit, millest tal oli hilisemalt nii valus, et ta ei suutnud jala peale

astudagi (III kd, tl 13).

41. Seega on ainetu kaitsja väide, et asjas kogutud tõendid ei kinnita A. Tiiki (ja K. Vanatoa) poolt

K.K. i kehalist väärkohtlemist. Samuti jõudis ringkonnakohus tõendeid hinnates samasugusele

järeldusele nagu maakohus, mistõttu ei ole maakohus tõendeid valesti hinnanud. Asjas on

piisavalt tõendeid, mille põhjal on tõendamist leidnud, et A. Tiiki on toime pannud KarS § 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

42. A. Tiiki tunnistati KarS § 120 lg 1 järgi süüdi selles, et ähvardas Häirekeskusesse helistavat

B.O. a tapmisega, lubades viimase maha lüüa, kui viimane peaks Häirekeskusele tema nime

seoses korteris toimunuga mainima (vt käesoleva otsuse p 1).

43. Kaitsja hinnangul ei saa süüdistuses toodu tõele vastata, kuna sel ajal, kui B.O. Häirekeskusele

kõne tegi, oli A. Tiiki koos K. Vanatoaga köögis. B.O. läks K.K. i kutsel magamistuppa ja tegi

antud kõne sealt. Seega ei viibinud B.O. ja A. Tiiki kõne ajal isegi mitte ühes ruumis. Kaitsja

arvates on maakohus tõendeid hinnanud ühekülgselt ja ebaobjektiivselt.

44. Maakohus on A. Tiiki süüdi tunnistamisel tuginenud B.O. a ütlustele ja asitõendi

vaatlusprotokollile, milles on vaadeldud 5. veebruaril 2019 kell 23.51 Häirekeskusele tehtud

kõne salvestist. B.O. a sõnul pärast seda, kui K. Vanatoa oli K.K. i kurikaga magamistoas

peksnud, kutsus K.K. ta enda juurde ning palus abi kutsuda (I kd, tl 144 pöördel). B.O. läkski

K.K. i juurde magamistuppa ja vahetult enne seda, kui B.O. oli jõudnud Häirekeskusesse

helistada, kuulis ta, kuidas A. Tiiki ja K. Vanatoa olid köögis ning avasid akna (I kd, tl 145).

45. Seega oli A. Tiiki tõesti mingil hetkel köögis ja B.O. K.K. i juures magamistoas. Magamistoas,

K.K. i juures olles, helistas B.O. Häirekeskusesse (I kd, tl 145). Süüdistuse kohaselt, sel ajal,

kui ta Häirekeskuse töötajaga rääkis, ütles A. Tiiki talle, et „kui ta tema nime mainib, tapab ta

B.O. a ära“ (I kd, tl 146). Kuna tegemist on võrdlemisi väikese kahetoalise korteriga (vt

korteriskeem III kd, tl 10), kuulis A. Tiiki suure tõenäosusega selgelt, et B.O. helistab

Häirekeskusesse. Seega jõudis A. Tiiki kõne tegemisel ajal kiiresti köögist magamistuppa, kus

ta B.O. a tapmisega ähvardas, kui viimane peaks tema nime mainima. Ühtlasi on B.O. K.

Vanatoa kaitsjale avaldanud, et sel ajal, kui A. Tiiki teda ähvardas, oli viimane temast poole

meetri kaugusel (I kd, tl 151 pöördel), s.o A. Tiiki oli magamistoas. Kohtule vastas B.O. , et A.

Tiiki ähvardas teda poole kõne pealt (I kd, tl 154) ja kuna kõne kestis ca neli minutit (III kd, tl

94-96), oli A. Tiiki piisavalt aega, et köögist magamistuppa jõuda. Sellest tulenevalt on ümber

lükatud kaitsja apellatsioonis toodud väide, et A. Tiiki ei saanud B.O. a ähvardada, kuna viibis

kõne tegemise ajal köögis.

46. Häirekeskusele tehtud kõne salvestise lõpust on selgesti kuulda meesterahvast ärritunult

ütlemas, et „okei, ongi politsei. Ma olen jälle ära aasta-kaks, aga ma tulen tagasi“. Kuna

eelnevalt leidis tuvastamist, et A. Tiiki tuli magamistuppa, oli meesterahvaks, keda

kõnesalvestistelt kuulda on, A. Tiiki. Arvestades sündmuse ajalist konteksti, järgnes

kõnesalvestiselt kuuldu, ähvardusele. A. Tiiki sai seega aru, et B.O. a Häirekeskusele tehtud

kõne tagajärjel saabub korterisse ilmselt politsei ja ta leppis n-ö paratamatusega, öeldes

ärritunult „okei, ongi politsei. Ma olen jälle ära aasta-kaks, aga ma tulen tagasi“. Samuti pidas

A. Tiiki vajalikuks rõhutada, et kui ta vanglasse peaks sattuma, tuleb ta tagasi, mis haakub

loogiliselt temapoolse ähvardusega. Ühtlasi, kuna B.O. a sõnul ähvardas A. Tiiki teda vaiksel

toonil poole meetri kauguselt (I kd, tl 151 pöördel), ei ole seda Häirekeskusele tehtud

kõnesalvestistelt kuulda.

47. KarS § 120 dispositsioonis kirjeldatud süüteoga rünnatakse teise inimese vaimset tervist,

kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega

kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele

panna, et KarS § 120 tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib

tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes

võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine)

tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul

konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje

saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse,

et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku. Arvestades, et KarS § 120 on formaalne

teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud

reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Kuivõrd aluse karta ähvarduse

täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus

tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega saab süüdlane täita

KarS § 120 objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise

või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu

ka objektiivses kõrvalseisjas (RKKKo nr 1-19-1849, p-d 23-24).

48. B.O. al, olles vahetult tajunud enda sõbranna kehalist väärkohtlemist, ja nähes A. Tiiki ärritunud

käitumist, oli piisavalt alust karta A. Tiiki poolt ähvarduse täideviimist. A. Tiiki ähvarduse

veenvust ja B.O. as tekkinud hirmu enda elu ja tervise pärast kinnitab Häirekeskusele tehtud

kõne salvestis. Hoolimata sellest, et B.O. teab nimeliselt nii A. Tiiki kui ka K. Vanatoad, ei

avalda ta Häirekeskuse töötajale kummagi isiku nime. Nimelt väidab ta, et ei tea nimeliselt K.K.

ile kallale tunginud isiku nime. Samuti ei avalda ta Häirekeskuse töötajale A. Tiiki isikut (III

kd, tl-d 94-96), käitudes sisuliselt selliselt nagu A. Tiiki seda temalt nõudis. Seega pidas B.O.

sellel hetkel võimalikuks, et A. Tiiki võib realiseerida enda poolt öeldu ja ta ära tappa, kui ta

peaks kõnes tema nime asjaga seostama.

49. Tuginedes eeltoodule on igal juhul tõendamist leidnud A. Tiiki poolt B.O. a ähvardamine

tapmisega KarS § 120 tähenduses.

II

50. K. Vanatoa kaitsja apellatsioonile vastates tuleb esmalt lahendada küsimus sellest, kas K.

Vanatoa ja K.K. i vahel oli lähisuhe. Nimelt süüdistatakse K. Vanatoa K.K. i kehalises

väärkohtlemises KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel, s.o lähisuhtes toime pandud kehalises

väärkohtlemises. Kuna K.K. keeldus kohtuistungil KrMS § 71 p 5 alusel ütluste andmisest,

avaldati KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel tema poolt kohtueelse menetluse käigus antud

ütlused. K. Vanatoa kaitsja hinnangul ei olnud K.K. il alust ütluste andmisest keelduda, kuna

tema ja K. Vanatoa ei olnud lähisuhtes.

51. KarS § 121 ei määratle lähisuhte mõistet. Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et KarS § 121 kontekstis

peetakse lähisuhte all silmas kahe või rohkema inimese vahelist pere-, sugulus-, põlvnevus-,

hõimlus- või armastussuhet, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta.

Lähisuhtele on iseloomulik hoolitsus, usaldus, turvalisus, emotsionaalne tugi ning omavaheline

tundeseotus, sh pere-, sõprus-, paari- ja armastussuhted. (554 SE, Riigikogu XII koosseis.)

52. Eeltoodust tulenevalt ei saa lähisuhte tuvastamisel piirduda pelgalt suhte vormiliste tunnuste

sedastamisega, ehk siis lähisuhte jaatamiseks ei pruugi piisata üksnes pere-, sugulus-,

põlvnevus- vms suhte kui fakti tuvastamisest. Viimasest tähtsam on sisuline ühiseluline side

inimeste vahel, mis võib, kuid alati ei pruugi hõlmata ka laste kasvatamist, ühist majapidamist

jmt. Oluline on tegelik sotsiaalne ja enamasti ka emotsionaalne side isikute vahel, mis tugineb

nt vastutuse jagamisele, üksteisele toetumisele ning usaldusele. Lähisuhe loob ja kindlustab

suhtepoolte sotsiaalset turvatunnet. Kolleegium on seisukohal, et vaid seetõttu on õigustatud

sellisele suhtele täiendava karistusõigusliku kaitse andmine, kehtestades raskema sanktsiooni

(RKKKo nr 1-19-3377, p 10).

53. Ringkonnakohus, tutvudes kriminaalasja materjalide, s.o erinevate isikute ütluste ning asjas

tuvastamist leidnud faktiliste asjaoludega, on siiski vastupidiselt K. Vanatoa kaitsja kaebuses

toodule seisukohal, et K. Vanatoa ja K.K. i vahel oli püsiv, kooselulist laadi suhe. Esmalt

kinnitab K. Vanatoa ja K.K. i vahelist püsivat kooselu K.K. . Ta kinnitas, et K. Vanatoa oli

perioodil 14. juunist 2018 kuni 5. veebruarini 2019 tema elukaaslane (I kd, tl 157 pöördel).

K.K. teadis sedavõrd täpselt nendevahelise kooselu alguskuupäeva, kuna sel päeval kolis K.

Vanatoa tema juurde ja ta tundis, et nad on nüüdsest n-ö ametlikult koos (I kd, tl 158). Ühtlasi

viibis K.K. i sõnul K. Vanatoa enamuse öist tema juures, ära oli siis, kui viibis välismaal tööl

(I kd, tl 157). K. Vanatoa juurde koliti vahetult enne 5. veebruari 2019, missugust fakti kinnitab

B.O. , kes 5. veebruaril 2019 toimunud konflikti ajal pakkis K. Vanatoa korterist kokku K.K. i

asju.

54. Ka asjas üle kuulatud B.O. kinnitas, et K.K. ja K. Vanatoa olid 2018. a suvest elukaaslased (I

kd, tl 141 pöördel). Muuhulgas kinnitab nendevahelist kooselu seegi, et K.K. i ja B.O. a ütluste

kohaselt sai 5. veebruaril 2019 konflikt alguse sellest, et K. Vanatoa tahtis, et K.K. temaga

nende magamistuppa magama läheks. Seega magasid nad ühes voodis, mis igal juhul kinnitab

nendevahelist kooselulist suhet. Samuti, nagu eespool öeldud, pakkis B.O. sel ajal, kui K.

Vanatoa ja A. Tiiki K.K. i suhtes magamistoas vägivalda tarvitasid, kokku K. Klaamani korteris

olevaid asju nagu pesu, riided ja kosmeetika (I kd, tl 145 pöördel ja 149). Seega elasid K.K. ja

K. Vanatoa koos ning omasid püsivat suhet. Vastasel korral ei oleks K.K. enda isiklikke asju

K. Vanatoa korteris hoidnud.

55. Kannatanuna üle kuulatud S.A. kirjeldas K. Vanatoa ja K.K. i vahel olevat „mingisuguseks

suhteks“ (I kd, tl 154 pöördel). Kuigi S.A. e arvates K. Vanatoa ja K.K. koos ei elanud, kuna

K.K. ei veetnud kõiki öid K. Vanatoa juures (I kd, tl 157), ei tähenda see siiski, et inimeste

vahel ei olnud püsivat kooselu. Nimelt ei sõltu kooselu sellest, kas osapooled jagavad ühist

elukohta või mitte (vt käesoleva otsuse p 51). Samas on S.A. kirjeldanud sedagi, kuidas 19.

jaanuaril 2019 K. Vanatoa helistas paaniliselt K.K. ile ja tahtis teda kätte saada (I kd, tl 155),

kuna K. Vanatoa ei teadnud, kus ja kellega K.K. on (I kd, tl 155). Toodu näitab, et nende vahel

oli teatud laadi emotsionaalne side, kus üks pool, käesolevalt siis K. Vanatoa, üritas teist ilmselt

n-ö armukadeduse hoos kannatamatult telefoni teel kätte saada.

56. Tunnistajana üle kuulatud L.L. vastas samuti kohtule, et tema arvates olid K. Vanatoa ja K.K.

„suhtes“ ehk nende vahel olid kooselulised suhted (II kd, tl 50).

57. Kuigi K. Vanatoa ja K.K. vahel ei olnud võib-olla traditsioonilist laadi kooselu, mida

iseloomustaksid näiteks ühised lapsed ja tulevikku suunatud plaanid, ei saa ainuüksi selle põhjal

välistada nendevahelist püsivat kooselu. Inimeste vahelised lähisuhted on igal juhul erinevad.

Samuti on õige kaitsja apellatsioonis toodu, et püsiv kooselu ei saa olla ainuüksi poolte endi

hinnata ja nende sisetunde küsimus. Lisaks on oluline, kuidas kahe inimese vaheline suhtlus

tundub objektiivsele n-ö kõrvalvaatajale. Kõik eespool märgitud isikud on siiski kinnitanud, et

nende arvates olid K. Vanatoa ja K.K. kooselulises suhtes. K. Vanatoa ja K.K. i vahel oli

emotsionaalne side, nad jagasid enamuse ajast ühist eluaset ja voodit, sealjuures olid K.K. i

isiklikud asjad K. Vanatoa korteris. Samuti veetsid nad koos ühiste tuttavatega aega (ka S.A.

tutvus K.K. iga just K. Vanatoa kaudu). Objektiivselt hinnates saab igal juhul jaatada K.

Vanatoa ja K.K. i vahelist lähisuhet, millest tingituna oli K.K. il õiguslik alus ütluste andmisest

keeldumiseks.

58. KrMS § 291 lg-s 1 on toodud olukorrad, mil ristküsitlus on objektiivselt võimatu ja millal

kohtumenetluse pool võib kohtult taotleda varasemalt antud ütluste tõendina vastuvõtmist.

Nagu öeldud, K.K. keeldus kohtuistungil KrMS § 71 lg 1 p 5 ja § 291 lg 1 p 2 alusel ütluste

andmisest, millest tulenevalt taotles prokurör KrMS § 291 lg 3 alusel tema varasemalt antud

ütluste avaldamist ja tõendina vastu võtmist. KrMS § 293 lg 3 alusel on võimalik olukorras, kus

isik keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, erandina vastu võtta tema deponeerimata

ütlused, kui ütluste andmise asjaolud ja tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi

usaldusväärsuses (KrMS § 291 lg 3 p 1), kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina

vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks (KrMS § 291

lg 3 p 2), tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid

(KrMS § 291 lg 3 p 3) ja ütlused on saadud isiku vahetul ülekuulamisel (KrMS § 291 lg 3 p 4).

Kaitsja leiab käesolevalt, et küsitav on KrMS § 291 lg 3 p-des 1 ja 3 toodud eelduste olemasolu,

s.o K.K. i ütlused ei ole usaldusväärsed ja kaitsjal ei olnud võimalik kontrollida nende ütluste

paikapidavust. Ringkonnakohus selgitab, et toodud tingimused on seotud süüdistatavale

täiendavate kaitseõiguslike garantiide andmisega olukorras, mil temalt on ära võetud

konfrontatsiooniõigus. Küll aga ei nõustu kriminaalkolleegium kaitsjapoolsete etteheidetega,

selgitas seda järgmiselt.

59. Kaitsja hinnangul ei saanud maakohus esiteks K.K. i ütluste usaldusväärsust kohtuliku uurimise

algjärgus kontrollida, kuna kaitsja tõendid olid siis veel kohtule esitamata (vt käesoleva otsuse

p 25). Eeltoodud seisukoht on aga ainetu. Tõendi usaldusväärsuse küsimus tõusetub kohtus

üldjuhul alles tõendite hindamisel (KrMS § 61) - seega pärast seda, kui kohus on tõendi vastu

võtnud ja selle avaldanud ning see tõend on edukalt läbinud asjakohasuse ning lubatavuse testi

(vt RKKKm nr 3-1-1-89-12, p 14). Seega hindab kohus esmalt isiku poolt varasemalt antud

ütluste vastuvõtmist kaaludes seda, kas antud tõendit on üleüldse võimalik n-ö vastu võtta.

Mitte aga konkreetselt tõendi sisu, käesoleval juhul siis K.K. i ütluste sisulist usaldusväärsust,

millele maakohus andis hinnangu tõendite hindamise käigus, sealjuures koosmõjus kaitsja

tõenditega.

60. Teisisõnu KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis tõendi usaldusväärsusest rääkides ei ole seadusandja

silmas pidanud KrMS § 61 alusel tõendite hindamise tulemina tuvastatud tõendi

usaldusväärsust. Tuleb arvestada, et KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis on kahtluse puudumine

tõendi usaldusväärsuses üks tingimustest, mis võimaldab kohtul üldse vastu võtta

konfrontatsiooniõiguseta saadud ütlusi. Tõendite vastuvõtmine on aga kriminaalmenetluse

seadustiku 1. septembril 2011 jõustunud muudatuste (eriti KrMS §-s 2861 sätestatu) loogika

kohaselt selle tõendi kohtuliku uurimise objektiks tunnistamine ilma tõendi sisu analüüsimata.

KrMS § 291 lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes

üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi

usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda

tõendi usaldusväärsuses. Kindlasti peavad need ütlused, mille kohus võttis vastu KrMS § 291

lg 3 p-le 1 tuginevalt, alluma hiljem sisulisele hindamisele. See tähendab, et kohus, olles

eelnevalt võtnud KrMS § 291 lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib

tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseteks (RKKKm 3-1-1-89-

12, p 14).

61. Siinjuures leiab kaitsja, et hinnata tulnuks K.K. i ütlustest loobumise konteksti, ajastust,

kannatanu käitumist enne ja pärast ütluste andmisest keeldumist ning kannatanu karistatust, mis

kõik koosmõjus annab aluse kahelda K.K. i kui isikulise tõendiallika usaldusväärsuses.

Konkreetsemalt leiab kaitsja, et K.K. loobus kohtuistungil ütluste andmisest, et võtta K.

Vanatoalt ära võimalus tema poolt antud süüstavate ütluste ümber lükkamiseks. Ja osaliselt

seetõttu, et K.K. omab kehtivat kriminaalkaristust, mistõttu arvestas ta sellega, et kui

kohtumenetluse käigus peaks tulema ilmsiks tema poolt valeütluste andmine, tähendaks see

tema poolt katseajal uue kuriteo toime panemist ja uue liitkaristuse moodustamist. Ühtlasi

loobus K.K. ütluste andmisest alles pärast seda, kui B.O. a ja S.A. e ütlustest ilmnesid mitmed

K.K. i ütluseid kahtluse alla seadvad asjaolud. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu ja leiab,

et maakohtul oli õigus mitte kahelda K.K. i kui isikulise tõendiallika usaldusväärsuses.

62. Kohtutoimiku materjalidest nähtuvalt loobus K.K. kohtuistungil ütluste andmisest pärast seda,

kui kohus oli talle selgitanud sellekohast võimalust loobuda ütluste andmisest isiku vastu,

kellega ta on püsivas kooselus. Sealjuures pärast püsiva kooselu lõppemist. Pärast

maakohtupoolset selgitust otsustas K.K. ütluste andmisest loobuda (vt I kd, tl 156). Tegemist

oli K.K. i subjektiivse otsustusega. K.K. il oli seaduslik alus ütluste andmisest loobuda ja

maakohtul puudus esialgne alus K.K. i, kui isikulise tõendiallika, usaldusväärsuses kahelda.

Kaitsja väide, et K.K. soovis seeläbi võtta K. Vanatoalt võimalus teda süüstavate ütluste ümber

lükkamiseks, on ainetu. Pigem on tõenäoline just vastupidine, s.o K.K. ei soovinud

kohtuistungil anda enda endist elukaaslast süüstavaid ütluseid. Ühtlasi kumab K.K. i

eeluurimisel antud ütlustes läbi seegi, et tegelikkuses ta kartis K. Vanatoad ja jättis näiteks

tingituna hirmust 2019. a jaanuari episoodiga seonduvalt politseisse pöördumata (vt III kd, tl

32). K.K. on konkreetselt avaldanud, et kardab K. Vanatoad (vt III kd, tl 33). Muuhulgas on

K. Vanatoa talle maininud sedagi, et kui K.K. peaks ta maha jätma, siis ta peksab ta läbi. K.K.

läks sellest hoolimata korduvalt K. Vanatoa juurde n-ö tagasi, kuna oli armunud ja K. Vanatoa

oli hea manipulaator (vt III kd, tl 32). Toodu kinnitab veelkord nendevahelise lähisuhte

olemasolu. Suure tõenäosusega ei ole hirm K. Vanatoa vastu kuhugi kadunud (arvestades, et K.

Vanatoa viibib vabaduses), mis võis samuti tingida K.K. i poolt istungil ütluste andmisest

keeldumise.

63. Siinkohal selgitab kriminaalkolleegium sedagi, et vastuväidete esitamine KrMS § 291 lg 3 p 3

mõttes ei tähenda seadusandja tahte kohaselt alati isiku küsitlemist. Kohtul lasub kohustus

analüüsida otsuse tegemisel põhjalikult kõiki süüdistatava poolt tõstatatud isiku usaldusväärsust

puudutavaid argumente (vt RKKKm nr 3-1-1-89-12, p 18). K. Vanatoalt ja tema kaitsjalt ei

võetud seeläbi ära võimalust esitada K.K. i (varasemate) ütluste sisule omapoolseid

vastuargumente, vaid neil oli võimalus kohtuliku arutamise käigus omapoolsete tõendite ja

vastuväidetega K.K. i ütlused kahtluse alla seada ja need ümber lükata. Muuhulgas on see

võimalus neil käesolevas apellatsioonimenetluses, mida nad on kasutanud.

64. Seega olid täidetud KrMS § 291 lg-s 3 toodud eeldused K.K. i varasemate ütluste

vastuvõtmiseks.

III

65. K. Vanatoa tunnistati KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi selles, et 2018. a augustikuu

keskpaigas lõi Kundas Kasemäe 11 maja ees K.K. i ühel korral jalaga vastu naise jalgu,

põhjustades sellega talle füüsilist valu. Samal õhtul K.K. ile kuuluvas korteris aadressil XXX ,

võttis K. Vanatoa kahe käega K.K. i käsivartest kinni, raputas teda, paiskas naise pikali ja lõi

maas olevat naist jõuga korduvalt vastu põrandat. Sellega põhjustas K. Vanatoa K.K. ile

füüsilist valu ja tervisekahjustustena verevalumid kätele, kaelale ja jalgadele. Maakohus tugines

K. Vanatoa süüdi tunnistamisel K.K. i ja B.O. a ütlustel ning K.K. i poolt politseile edastatud

fotodel.

66. Kaitsja on seisukohal, et K.K. i ja B.O. a ütlused on omavahel vastuolus, millega

ringkonnakohus ei nõustu.

67. K.K. i sõnul olid nad sel päeval koos B.O. aga tema pool. Nad said K. Vanatoaga tema maja

ees kokku ja K. Vanatoa lõi teda jalaga vastu tema jalga, mille peale K.K. tundis valu. K.K.

palus B.O. al politsei kutsuda, kuid Häirekeskusest ei võtnud keegi kõne vastu (III kd, tl 32).

68. B.O. a ütlused on kooskõlas K.K. i omadega. Tema sõnul sai K.K. K. Vanatoaga enda maja

ees kokku. B.O. oli sel päeval K.K. i pool. B.O. nägi K.K. i korteri aknast, kuidas K. Vanatoa

tuli maja ees autost välja, seejärel rääkisid K. Vanatoa ja K.K. omavahel ning juba järgmine

hetk oli K.K. pikali maas (I kd, tl 141 pöördel). Seejärel läks B.O. korterist välja ja trepikojast

alla, et K.K. i juurde minna. Selleks kulus tal umbes kolm minutit. Muuhulgas nägi ta trepikoja

aknast kuidas K. Vanatoa sõidab autoga ära (I kd, tl 142). B.O. seega jalaga lööki ei näinud,

kuid tema ütlused kinnitavad, et K. Vanatoa kasutas K.K. i suhtes füüsilist jõudu, milleks K.K.

i sõnul oli jalaga löök.

69. K.K. i ja B.O. a ütlused erinevad vaid selles, et K.K. i sõnul läks B.O. pärast maja ees

Häirekeskusele tehtud ebaõnnestunud kõnet koju, kui B.O. a sõnul läksid nad pärast kõnet K.K.

i korterisse tagasi. Samas oli kõnealusest sündmusest (2018. augustikuu) kohtuistungi ajaks (18.

november 2019) möödas juba üle aasta, mistõttu ei pruukinud B.O. a niivõrd detailselt antud

asjaolu mäletada. Ühtlasi ei oma see süüdistuse tõendatuse kohapealt mingisugust tähtsust,

kuna see juhtus alles pärast K. Vanatoa poolt K.K. i kehalist väärkohtlemist. Seega on nii K.K.

ja B.O. andnud juhtunu kohta samasisulisi ütluseid, mis ei ole omavahel vastuolus.

70. Sama päeva õhtul K. Vanatoa poolt K.K. i kehaline vääkohtlemine on tõendamist leidnud nii

K.K. i enda ütluste kui ka temast tehtud fotodega. K.K. i sõnul ootas ta selle päeva õhtul enda

juurde sõpra, kuid koputuse peale ust avades oli seal hoopis K. Vanatoa, kes oli K.K. i sõnul

narkouimas. K. Vanatoa tiris ja rebis K.K. it ning viskas ta seejärel vastu magamistoa põrandat.

Kui K.K. oli pikali maas, hoidis K. Vanatoa tugevasti tema käsivartest kinni, raputas ning

peksis vastu põrandat (III kd, tl 32).

71. Asjas on tõendina vastu võetud B.O. a poolt K.K. i vigastustest tehtud fotod (III kd, tl-d 82-86).

Piltidelt on näha K.K. i erinevatel kehaosadel olevad arvukad hematoomid, mis vastavad

süüdistuses kirjeldatule, s.o K. Vanatoa tiris jõuliselt K.K. i ning viskas ja peksis teda vastu

põrandat. Fotode osas selgitas B.O. , et järgmine päev läks ta K.K. i poole, kus viimane lasi tal

enda vigastusi pildistada (I kd, tl 142). Seda kinnitab K.K. (III kd, tl 33). B.O. a sõnul tegi ta

K.K. i hematoomidest kaks pilti, kuid pilte on politseile kokku edastatud viis. Siinkohal juhib

ringkonnakohus tähelepanu, et kohtuistungi toimumise ajaks oli sündmusest möödas juba üle

aasta, mistõttu täpne tehtud fotode arv ei pruukinud B.O. al enam meeles olla. Kuna B.O.

kinnitab, et just tema tegi K.K. i vigastustest pildid, mis on käesoleva kriminaalasja materjalide

hulgas, on ümber lükatud kaitsja väide, et ei ole teada, kes antud pildid tegi ja kellest need

tehtud on. Teisisõnu, K.K. i ja B.O. a ütlused kõnealuseid fotosid puudutavas osas on kooskõlas.

See, et K.K. ei selgitanud B.O. ale pilte tehes, kuidas ta hematoomid sai, ei oma samuti

süüdistuse tõendatuse kohapealt mingisugust tähtsust. Tõendamist on leidnud, et pildid tegi

K.K. ist B.O. . Võimalik, et K.K. eeldas vaikimisi, et B.O. a teab, kuidas ta need vigastused

sai, kuna viimane oli ju pealt näinud, kuidas K. Vanatoa K.K. i kehaliselt väärkohtleb (vt

käesoleva otsuse p 68).

72. Kaitsja leiab sedagi, et antud fotosid ei ole üleüldse võimalik kasutada, kuna neid ei ole lisatud

kannatanu ülekuulamise protokolli juurde. Muuhulgas ei näidatud neid ristküsitlemise käigus

B.O. ale. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Foto on KrMS § 63 lg 1 alusel üks tõendiliik.

Tõendite vaba hindamise põhimõttest tulenevalt ei ole ühelgi tõendil kindlaksmääratud jõudu

ning kohus peab tõendeid hindama kogumis oma siseveendumuse kohaselt (KrMS § 61 lg-d 1

ja 2). Hinnates kõnealuseid fotosid kogumis K.K. i ja B.O. a ütlustega, on tõendamist leidnud,

et antud fotod on tehtud B.O. a poolt järgmisel päeval pärast seda, kui K. Vanatoa oli K.K. i

suhtes vägivalda kasutanud. Mis puudutab fotode näitamist ristküsitluse käigus B.O. ale, siis

siinkohal leiab kriminaalkolleegium, et fotode näitamine B.O. ale ristküsitluse käigus ei olnud

keelatud, kuid antud juhul ei olnud see vajalik, kuna B.O. kinnitas ristküsitluse käigus fotode

olemasolu ja seda, et pildid K.K. ist tegi tema. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et KrMS

§ 63 lg 1 alusel on fotode kasutamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks lubatav.

73. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et 2018. a augustikuu episoodis on K. Vanatoa süü KarS

§ 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi tõendamist leidnud.

74. K. Vanatoa mõisteti süüdi selles, et lõi 19. jaanuaril 2019 kella 03.00 ja 03.19 vahel lõi Kundas

aadressil XXX asuvas parklas auto lumelabidaga ühel korral K.K. i näo kaitseks ette tõstetud

paremat kätt, põhjustades talle füüsilist valu ja tervisekahjustustena valu labakäes, sõrmede

tuimuse, vähese turse ning põrutuse parema randme ja käe piirkonnas. Seejärel lõi K. Vanatoa

lumelabidaga S.A. vastu vasakut kätt, põhjustades talle füüsilist valu ja tervisekahjustustena

küünarnuki marrastuse ja tugeva küünarvarrepõrutuse.

75. Kaitsja leiab, et K.K. ja S.A. kirjeldavad antud sündmust täiesti erinevalt ning tunnistajana üle

kuulatud B.O. ei saanud kõnealust sündmust üleüldse pealt näha, kuna tema ütlused erinevad

kannatanute omast. Ühtlasi leiab kaitsja, et K. Vanatoa viibis hädakaitseseisundis, kuna

kannatanud lõhkusid tema autot. Ringkonnakohus apellatsioonis tooduga ei nõustu.

76. K.K. ja S.A. on kõnealuse sündmuse kohta andnud samasisulisi ütluseid.

77. K.K. avaldas, et nad istusid sel õhtul S.A. e ja B.O. aga tema onu T.N. juures. K. Vanatoa

helistas talle sellel ajal närviliselt, lubades kohale tulla ja nad kõik läbi peksta. Konkreetsemalt

lubas K. Vanatoa S.A. e läbi peksta ja lasta ta kuue mehe poolt ära vägistada. Mingil hetkel

lepiti kokku, et nad saavad K. Vanatoaga kokku. B.O. läks tema korterisse ja nemad kolmekesi

läksid Grossi toidupoe parklasse. Nad pidid K. Vanatoaga saama kokku tema auto juures. S.A.

ja K. Vanatoa pidid omavahel asjad n-ö selgeks rääkima. K.K. sõnul tegi ta vea sellega, et

ähvardas K. Vanatoa autole midagi teha, kui ta ei peaks S.A. ega asju ära klaarima. Kuid samas

nad lihtsalt seisid K. Vanatoa auto juures. Ühel hetkel nägi ta, et K. Vanatoa jookseb nende

juurde, võtab põuest väikese kokkupandava lumelabida ja sõnagi lausumata lööb teda sellega

näopiirkonda, kuid K.K. sai kaitseks parema käe ette. Kuna S.A. seisis tema kõrval, sai tema

koheselt pärast seda ühel korral labidaga vastu kätt. Sel hetkel oli T.N. eemal Grossi toidupoe

juures. K.K. helistas politseisse ja S.A. kiirabisse, kes sündmuse fikseerisid. S.A. viidi

kiirabiga Rakvere haiglasse. Selleks ajaks oli K. Vanatoa juba läinud (III kd, tl 31).

78. K.K. i ütlustega on igal juhul kooskõlas S.A. e ütlused, kelle sõnul viibiti tõepoolest sel õhtul

esmalt T.N. juures, kus K. Vanatoa üritas närviliselt telefoni teel K.K. i kätte saada. Mingil

hetkel palus K.K. , et keegi teine vastaks K. Vanatoale, kuna ta ei tahtnud temaga rääkida.

Seejärel võttiski S.A. K. Vanatoa kõne vastu, kes hakkas teda solvama ja ähvardama ning lubas

kuue mehe poolt tema aknad sisse visata. Mingil hetkel tahtis S.A. K. Vanatoaga asjad n-ö ära

klaarida ja kolmekesti lepiti kokkusaamine kokku. S.A. e sõnul läksid nemad kolmekesi K.K. i

ja T.N. ga Grossi toidupoe parklasse ning B.O. läks K.K. i korterisse. Teel Grossi toidupoe

juurde pommitas K.K. K. Vanatoad kõnedega, lubades tema auto aknad sisse lüüa, kui ta ei

peaks nendega tema auto juures kokku saama. Poe juurde jõudes jäi T.N. sinna ja tema läks

koos K.K. iga K. Vanatoa auto juurde. Seal saatis K.K. K. Vanatoale veel pildi, kuidas nende

käed on tema auto kapotikaanel. Ühel hetkel tuli K. Vanatoa kiirel sammul nende juurde, võttis

põuest väikese aialabida või aiatööriista ja lõi sellega K.K. i ja seejärel teda vastu vasakut

küünarnukki. Kaitsja väidab apellatsioonis, et K.K. ja S.A. kirjeldavad ründeobjekti täiesti

erinevalt, missuguse seisukohaga kriminaalkolleegium ei nõustu. Mõlemad kannatanud on

üheselt avaldanud, et tegemist oli n-ö miniatuurse labidaga. Kannatanud lihtsalt nimetasid seda

erinevalt. Pärast seda pani K. Vanatoa labida auto pagasiruumi ja hakkas ära minema, kui S.A.

küsis temalt, et miks ta nii tegi. K. Vanatoa ütles üksnes, et tema ei vastu selle eest, kui nemad

libedal ajal kukuvad. Seejärel kutsuti politsei ja kiirabi ning tema viidi Rakvere haiglasse

kontrolli. S.A. e sõnul oleks K. Vanatoal olnud auto juurde jõudes võimalus kontrollida, et auto

oli siiski terve. Samuti sai ta käele tugeva põrutuse ja ei saanud seda mitu päeva sirgeks panna

(I kd, tl-d 154 pöördel-156).

79. B.O. kirjeldas sündmust kahe kannatanuga sarnaselt, et alguses oldi T.N. korteris, kus K.

Vanatoa hakkas närviliselt K.K. ile helistama ning S.A. ähvardama, lubades tema juurde kuus

meest saada, kes temalt lapse ära võtavad. Seejärel mindi K. Vanatoaga kokku saama. Tema

läks K.K. i korterisse. Muuhulgas on ainetu kaitsja väide, et K.K. i korterist ei saanud kõnealust

sündmust pealt näha, kuna K.K. i neljanda korruse korter asub Grossi toidupoest üle tee.

80. Seal nägi ta aknast, kuidas K. Vanatoa lähenes K.K. ile ja S.A. ele, kes olid K. Vanatoa auto

juures, mis asus Grossi poe parklas ning lõi seejärel lumelabidaga, mille ta võttis põuest, esmalt

K.K. i ja seejärel S.A. . Ühtlasi kattuvad B.O. a ütlused kannatanutega selles, et K. Vanatoa

löök tabas K.K. i vastu kätt, kuna viimane sai käe näo kaitseks ette panna ning S.A. vastu

küünarnukki. Seejärel pani K. Vanatoa labida oma auto pagasiruumi ja lahkus. Pärast seda

saabus kohale kiirabi ja politsei ning S.A. läks kiirabiga Rakvere haiglasse. K.K. tuli tagasi

korterisse ja B.O. nägi, et tal on peopesa paistes (I kd, tl-d 142-143 pöördel).

81. Seega kirjeldavad K.K. , S.A. ja B.O. 19. jaanuaril 2019 toimunut sarnaselt ja nende ütlused

ei ole vastupidiselt apellatsioonis toodule vastuolus. Oluline on seegi, et kõnealusest

sündmusest oli ajaks, mil S.A. ja B.O. kohtuistungil üle kuulati (18. november 2019), möödas

omajagu aega, mistõttu ei pruukinud nad kõike nii detailselt mäletada, mis aga ei tähenda, et

nende ütlused oleksid kardinaalselt erinevad.

82. Samuti kinnitab K.K. i, S.A. e ja B.O. a ütluseid kiirabikaart, milles on fikseeritud, sealhulgas

fotodega, K.K. i ja S.A. e vigastused (III kd, tl 52-57). Kiirabibussis on pildistatud ja seeläbi

fikseeritud K.K. i vasakul käel ja S.A. e paremal küünarnukil olevad vigastused. Fikseeritud

vigastused haakuva kannatanute ja B.O. a poolt antud ütlustega sellest, kuhu K. Vanatoa neid

lõi ja kinnitab veelkord K. Vanatoale esitatud süüdistust. Eriti selgelt on fotolt näha S.A. e

paremal küünarnukil löögi tagajärjel tekkinud hematoom ja punetus (III kd, tl 57), mistõttu pidi

tegemist olema omajagu jõulise löögiga.

83. Kõik eeltoodu kogumis kinnitab K. Vanatoale antud episoodis esitatud süüdistuse tõendatust.

Isegi kui K.K. ja S.A. üritasid jätta muljet, nad kavatsevad K. Vanatoa autole kahju tekitada,

ei andnud see viimasele õigust naisi sellisel moel lumelabidaga lüüa, s.o K. Vanatoa ei viibinud

kindlasti hädakaitseseisundis (vt nt RKKKo nr 3-1-1-107-12, p 10). Seda enam, et mingisuguste

vigastuste tekitamine tema autole tõendamist leidnud ei ole.

84. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et K. Vanatoale 19. jaanuari 2019 episoodis esitatud

süüdistus on tõendatud eespool kirjeldatud isikuliste ja dokumentaalse tõendiga.

85. Viimaks süüdistatakse K. Vanatoad selles, et ta 5. veebruaril 2019 kella 23.30 paiku Kundas

aadressil XXX asuvas korteris rebis K.K. i juustest ja kätest ning peksis teda metallist

pesapallikurikaga keha erinevatesse piirkondadesse, sealhulgas pea piirkonda. Mõne aja pärast

jätkas K.K. i peksmist koos A. Tiikiga, lüües naist korduvalt rusikate ja jalgadega keha

erinevatesse piirkondadesse, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi.

86. Ringkonnakohus on antud episoodi analüüsinud juba lahendades A. Tiiki kaitsja apellatsiooni,

kuna A. Tiiki süüdistus kattub K. Vanatoale esitatud süüdistusega (vt käesoleva otsuse p-d 35-

41), mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks enda seisukohti selles osas enam üle korrata. K.

Vanatoale esitatud süüdistus on selle võrra suurem, et talle heidetakse lisaks ette K.K. i

peksmist pesapallikurikaga. Kokkuvõtvalt on K. Vanatoa süü igal juhul tõendamist leidnud.

Mis puudutab aga K. Vanatoa kaitsja apellatsioonis toodud vastuväiteid, siis vastuseks neile

märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.

87. Kaitsja hinnangul on K.K. i ja B.O. a ütlused omavahel täielikus vastuolus ja „kooskõlastatud“,

missuguse seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu. Nii K.K. kui ka B.O. on andnud

samasisulisi ja kattuvaid ütluseid, milles puuduvad kardinaalsed vastuolud, mis nende

usaldusväärsuse kahtluse alla võiksid seada. Mõlemad on kirjeldanud, mis 5. veebruaril 2019

K. Vanatoa korteris toimus ja kuidas nemad antud sündmust tajusid, mis omakorda kinnitab

veelkord K. Vanatoa süüd (vt käesoleva otsuse p-d 36-38).

88. Fakt, et B.O. keeldus kohtuistungil kaitsjale vastamast, kus ta enne K. Vanatoa korterisse

minekut alkoholi tarvitas, ei puuduta K. Vanatoale esitatud süüdistust. Samuti ei puutu asjasse

seegi, kui K.K. ja B.O. veetsidki enne korterisse minekut S.A. e pool aega. Nimelt saatis kaitsja

versiooni kohaselt K.K. K. Vanatoale ähvardava sõnumi koos B.O. a ja S.A. ega viimase

korterist. Samas ei ole ringkonnakohtu jaoks arusaadav, mida kaitsja sellega väita või ümber

lükata üritab. Asjas on tõepoolest taolise sõnumi saatmine K.K. i poolt K. Vanatoale kinnitust

leidnud. Küll aga ei ole millegagi tõendamist leidnud K.K. i väidetav provotseeriv käitumine ja

n-ö skandaali korraldamine. Ühtlasi ei õigusta taolise sõnumi saatmine K. Vanatoa poolt K.K.

i suhtes jõhkra vägivalla kasutamist, mis on asjas kogutud tõenditega kinnitust leidnud.

89. Sündmuskohal vere puudumine ei tähenda, et K.K. il vigastusi ei olnud, s.o vigastuste

olemasolu on asjas tõendamist leidnud (vt käesoleva otsuse p 40).

90. Ühtlasi puudutab K. Vanatoa kaitsja apellatsioonis K.K. i koera aknast alla viskamisega

seonduvat, üritades seeläbi õõnestada K.K. i ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohus ei käsitle

koera hukkumisega seotud süüdistust, kuna antud episoodis mõisteti K. Vanatoa õigeks ja seda

apellatsioonis ei vaidlustata. Ühtlasi ei puuduta K.K. i koera hukkumisega seotud asjaolud K.

Vanatoale kehalises väärkohtlemises esitatud süüdistust.

91. B.O. ei avaldanud kõnes Häirekeskusele tõepoolest ühtegi nime ja seda, kas vigastuste

tekitamisel kasutati mingisuguseid relvi. Seda on ringkonnakohus analüüsinud A. Tiikile

esitatud süüdistuses ja nentinud, et B.O. võttis A. Tiiki poolset ähvardust piisavalt tõsiselt ja

jättis sellest tingituna paljud faktid Häirekeskusele mainimata (vt käesoleva otsuse p 48).

92. Kaitsja väide, et K.K. i ütlused ei haaku politseiametnike omadega, s.o K.K. i sõnul ajas ta end

vaevaliselt püsti ja avas ukse vs politseiametnike kirjeldus K.K. ist kui ärritunud naisterahvast,

kes seisis juba avatud uksel, ei oma samuti K. Vanatoa süü tõendatuse kohapealt tähtsust.

Tegelikkuses puudub selles osas vastuolu. K.K. i sõnul pärast seda, kui politsei saabus, suutis

ta end püsti ajada ja avas ukse (III kd, tl 13). Üle kuulatud politseiametnik K.Ka kirjeldas, et

viiendale korrusele jõudes oli uks juba lahti (I kd, tl 168). R.R. sõnul, kui nad viiendale

korrusele jõudsid, avas K.K. neile ukse ja lasi nad sisse (I kd, tl 170). Sama kinnitab R.U. a,

kes tuli R.R. järel ja kelle sõnul oli K.K. juba ukse peal (I kd, tl 172 pöördel). Asjaolu, kas uks

oli juba lahti, kui politseinikud viiendale korrusele jõudsid või seisis K.K. uksel, ei ole

käesolevalt K. Vanatoale esitatud süüdistuse tõendatuse kohapealt oluline. K.K. i ja

politseiametnike ütlused kattuvad selles, et just K.K. avas politseiametnikele ukse ja lasi nad

sisse. Nagu kriminaalkolleegium on juba varasemalt nentinud, antud sündmusest on möödas

omajagu aega ja politseiametnikud võisidki teatud detaile tajuda ja mäletada erinevalt. Ühtlasi

ei ole vaidlust selles, et K.K. oli politseiametnike saabudes ärritunud ja närviline (vt käesoleva

otsuse p 39). See, kes metallist kurika politseiametnikele välja andis ei ole oluline. K.K. i sõnul

oli see tema, aga politseiametnike sõnul näitas neile seda K. Vanatoa, kui vahendit, mida

väidetavat hoopis K.K. kasutas (missugune väide on aga käesolevas otsuses ümber lükatud).

93. Tuginedes eeltoodule on K. Vanatoale 5. veebruari 2019. a episoodis esitatud süüdistus

tõendamist leidnud.

IV

94. Kokkuvõtvalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse A. Tiiki ja K. Vanatoa süüdi

tunnistamises ja karistamises muutmata. Ühtlasi märgib kriminaalkolleegium, et kuivõrd

taotlust

süüdistatavatele

mõistetud

karistuste

revideerimiseks

ei

ole

eraldivõetult

apellatsioonides taotletud, taotletud on üksnes nende õigeksmõistmist, siis ei pea kolleegium

vajalikuks süüdistatavatele mõistetud karistuse küsimusel peatuda. Samuti jääb rahuldamata A.

Tiiki taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks ja K. Vanatoa taotlus moraalse

kahju hüvitamiseks, kuna maakohtu otsus nende süüdi tunnistamises jääb muutmata.

95. Küll aga tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu, mis

seisneb järgnevas. Maakohus on K. Vanatoale ja A. Tiikile muuhulgas määranud KarS § 75 lg

2 p 5 alusel lisakohustuse alluda alkoholismivastasele ravile. Kuigi määratud lisakohustust on

vaidlustanud üksnes K. Vanatoa kaitsja, tuleb ringkonnakohtul KrMS § 340 lg 3 alusel antud

lisakohustus tühistada ka A. Tiiki osas. Nimelt on KarS § 75 lg 2 p 5 alusel antud lisakohustuse

kohaldamiseks vajalik süüdistatava eelnevalt antud nõusolek. Antud asjas toimusid

kohtuvaidlused 29. jaanuaril 2020, mil eelduslikult maakohus oleks pärast prokuröri taotlust

süüdistatavatele mõistetavate karistuste osas pidanud neilt küsima vastavat nõusolekut

alkoholismivastasele ravile allumise osas. Sellist küsitlemist, ega vastavat nõusolekut,

kohtuistungi protokollist ei nähtu. Sellest tulenevalt, kuna puudub A. Tiiki ja K. Vanatoa eelnev

nõusolek ravile allumiseks, tuleb vastav lisakohustuse määramine tühistada.

V

96. Viimasena lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduva.

97. Koos apellatsiooniga esitas süüdistatav A. Tiiki kaitsja A. Toomingas taotluse A. Tiikile

apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse

kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ning apellatsiooni koostamiseks kokku

285 minutit, mistõttu palub kaitsja mõista talle välja 308,40 eurot (sealhulgas käibemaks 51,40

eurot). Ringkonnakohus peab kaitsjatasu nõuet 308,40 euro ulatuses põhjendatuks ja rahuldab

justiitsministri 26. juuli 2016 määrusega nr 16 kinnitatud riigi õigusabi osutamise eest makstava

tasu arvestamise aluste ja maksmise korra alusel kaitsja taotluse.

98. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, s.o A. Tiikile määratud lisakohustuse,

on vajalik A. Tiikilt väljamõistetavaid menetluskulusid proportsioonis sellevõrra vähendada.

Kriminaalkolleegium

peab

mõistlikuks

vähendada

A. Tiikilt

välja

mõistetavaid

menetluskulusid 10 % võrra. A. Tiikile määratud lisakohustuse tühistamine ei mõjuta vähimalgi

määral ülejäänud kohtuotsuse sisu ja tema süüdi tunnistamist, mistõttu ei ole ringkonnakohtu

hinnangul õigustatud temalt välja mõistetavate menetluskulude vähendamine suuremas

ulatuses kui 10 %. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus KrMS § 185 lg 1 alusel riigi õigusabi

kulu summas 30,84 eurot (sealhulgas käibemaks 5,14 eurot) Eesti Vabariigi kanda ja mõistab

A. Tiikilt Eesti Vabariigi kasuks välja 277,56 eurot (sealhulgas käibemaks 46,26). KrMS § 185

lg 2 esimesest lausest tulenevalt jääb menetluskulu summas 277,56 eurot A. Tiiki kanda.

99. Ka K. Vanatoa osas tuleb välja mõistetavaid menetluskulusid proportsioonis 10 % võrra,

sarnastel põhjustel nagu A. Tiiki puhul, vähendada. K. Vanatoa kaitsja S. Mõistlik esitas

ringkonnakohtule arved nr 250VM ja 277VM, mille kohaselt kulus tal apellatsiooni

koostamiseks kokku 12 tundi. Õigusabi tasumääraks on lepingu kohaselt 120 eurot/h, millele

lisandub käibemaks. Õigusabikulu käesolevas asjas on kokku 1728 eurot, millest 178,80 eurot

ehk 10 % jääb KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda. KrMS § 185 lg 2 esimesest lausest

tulenevalt jääb menetluskulu summas 1555,20 eurot K. Vanatoa kanda.

100.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p-st 4, tühistab Tartu Ringkonnakohus

osaliselt Viru Maakohtu 30. märtsi 2020 otsuse ja rahuldab osaliselt K. Vanatoa kaitsja

apellatsiooni. A. Tiiki kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Aarne Sarjas Maarika Kuusk

Ingeri Tamm