3-19-1841/45 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.11.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1841

Haldusasi

X kaebus Muinsuskaitseameti 06.08.2019 ettekirjutuse

nr 1.1-7/2002-1, 19.08.2019 vaideotsuse nr 1.1-7/2002-

3 ning 19.09.2019 ettekirjutuse ja sunnivahendi

kohaldamise hoiatuse nr 5.1-15/41 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindajad advokaat Karmen Pähkla ja

vandeadvokaat Villy Lopman

Vastustaja – Muinsuskaitseamet, esindajad Merike

Peterson ja Marko Djagilev

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.06.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 13.10.2020

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.06.2020 otsus

muutmata

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.12.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-19-1841

2(12)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põlva maakonnas Kanepi vallas Jõksi külas asuv Hinni talu on Liivimaa vanim säilinud

rehetalu, mis on alates 01.08.1973 riikliku kaitse all. Hinni talu rehielamu, laut, ait, saun, tall ja

kaev on tunnistatud kultuuriministri 12.08.1999 määrusega nr 17 arhitektuurimälestisteks

(mälestiste registris nr 23671–23676). Hinni talu omanik on X.

2. X teavitas 04.08.2019 kirjaga Muinsuskaitseametit (MKA), et Hinni talu rehielamu ja laut

on avariilises seisundis ning neid ei saa ohutult kasutada. Samas on omanikul kohustus lubada

inimestel päikesetõusust loojanguni mälestisega tutvuda. Ohutuse tagamiseks alustas omanik

hoonete lahtivõtmist ja taaskasutuseks sobiva ehitusmaterjali ladustamist.

3. MKA tegi 06.08.2019 Hinni talu juures paikvaatluse ja kohustas 06.08.2019

ettekirjutusega nr 1.1-7/2002-1 viivitamatult peatama mälestisel tehtavad lammutustööd.

Külastajate ohutus on oluline, kuid muinsuskaitseseadus (MuKS) ei kohusta omanikku tagama

piiramatut ligipääsu mälestisele. Vältima peab ka ohtu kultuuripärandi säilimisele. Kuna

lammutustööd ei ole MKA-ga eelnevalt kooskõlastatud ning toimuvad muinsuskaitselise

järelevalveta ja MKA kirjaliku loata, on need vastuolus MuKS-ga. Töö võib jätkuda MKA-ga

kooskõlastatud tegevuskava alusel ja kooskõlas MuKS-ga.

4. X esitas vaide, mille MKA jättis 19.08.2019 vaideotsusega nr 1.1-7/2002-3 rahuldamata,

täiendades 06.08.2019 ettekirjutust vaideotsuse I osas toodud selgituste ja õiguslike alustega.

MKA kooskõlastas 08.01.2015 Hinni talu rehielamu restaureerimise projekti, mille järgi võib

töid teha sellekohast kutseoskust omav spetsialist MKA järelevalve all. MKA-lt ei ole tööde

tegemiseks luba taotletud. 2017. aastal juhtis MKA järelevalve korras omaniku tähelepanu

hoonete halvale seisukorrale. Koostatud on tegevuskava hädavajalike tööde tegemiseks. MKA

hindas 06.08.2019 pärast X-lt teate saamist olukorda kohapeal ja tuvastas, et mälestiselt on 90%

ulatuses eemaldatud katusekate, mistõttu pääseb sadevesi palkhoonesse. Oht mälestise avariilise

seisundi halvenemiseks oli tõenäoline.

Tööd peatati MuKS § 82 lg 1 alusel. Loakohustus mälestise restaureerimiseks tuleneb MuKS §

52 lg-st 1. Loa saab anda, kui eelnevalt on koostatud ja MKA-ga kooskõlastatud projekt (MuKS

§ 49 lg 1). Kirjalik luba peab olemas olema enne tööde alustamist. Selle loaga lahendatakse

küsimus tööde teostajast ja muinsuskaitselise järelevalve vajalikkusest ning antakse juhised

tööde tegemiseks (MuKS § 53 lg 2). Tööde tegemisel ei järgitud ka MKA poolt 08.01.2015

kooskõlastatud projekti (vastuolu MuKS § 43 lg-ga 2).

Ettekirjutuses oli selgelt välja toodud, et tööd peatatakse, kuna nende tegemiseks puudub luba

ja muinsuskaitseline järelevalve. Mälestise säilimine oli tööde tõttu ohustatud (puudus katus).

Eriteadmisteta isiku tehtavad tööd ei taga kultuurimälestise väärtuse säilimist. Mälestisele ei

pea juurdepääsu tagama kogu aeg, vaid valdaja võib seda vajadusel piirata. Võimalik oht

külastajatele oli abstraktne ja seda oli võimalik ennetada. Oht mälestisele oli aga reaalne.

Ettekirjutus tuli reaalse ohu kõrvaldamiseks teha kiiresti ja kõiki asjaolusid ei olnud võimalik

välja selgitada. Õiguslik alus oli olemas, kuigi seda polnud ettekirjutuses märgitud.

5. MKA koostas 19.09.2019 ettekirjutuse ja sunnivahendi rakendamise hoiatuse nr 5.1-

15/41 (ettekirjutus-hoiatus), mille p-s 2.1 kohustati hoiduma mälestisel töödest ja tegevustest,

mis on MuKS-ga vastuolus (rikkumise korral võib MKA rakendada sunniraha 1000 eurot iga

keelatud töö või tegevuse eest) ja p-s 2.2 kohustati paigaldama hiljemalt 27.09.2019 Hinni talu

3-19-1841

3(12)

rehielamu säilinud osadele ja talu laudale katus, mis kaitseb mälestist või selle osa sademete

eest (selle kohustuse täitmata jätmise korral hiljemalt 27.09.2019 võib rakendada sunniraha 500

eurot ja täitmata jätmise korral hiljemalt 04.10.2019 on sunniraha 1000 eurot).

MKA tuvastas 03.09.2019, et X jätkas rehielamu lahtivõtmist. Puuduvad objektiivsed asjaolud,

mis võimaldaks aktsepteerida X õigusvastast tegevust. MKA loa ja kooskõlastuseta on

muinsuskaitselise objektiga seotud tööd keelatud. X-le on juba 2017. aastal korduvalt selgitatud

MuKS-st tulenevaid kohustusi ja keelde. Kaebaja tegevus on hoone seisundit kahjustanud ja

mälestist rikkunud. Mälestise korrashoid on omaniku kohustus. Mälestise kultuuriline väärtus

on kaalukam kui omaniku soov vabaneda oma omandi muinsuskaitselistest kitsendustest. Väide

raha puudumisest ei ole asjakohane, sest omanik sai aastatel 1999–2014 toetusi kokku üle

40 000 euro. X-le määrati ka 17.01.2018 toetus 16 716 eurot edasilükkamatute avariitööde

tegemiseks, kuid ta keeldus sellest, soovides suuremat toetust mälestise restaureerimiseks. Seda

ei võimalda aga riigi piiratud rahalised võimalused. Praegu ei saa enam ootama jääda

restaureerimistoetust, vaid tuleb asuda tegutsema, sest viivitamisega hoone seisund halveneb.

Seadusest tulenev hoonete hooldamiskohustus ei saa olla isikut ebamõistlikult koormav. X on

rikkunud MuKS § 33 lg-s 3 sätestatud kohustusi juba mitu aastat ja see on kaasa toonud hoonete

seisukorra halvenemise. Kultuuripärand säilib tulevastele põlvedele vaid siis, kui seda pidevalt

korrastatakse ja hooldatakse. X ei ole näidanud tahet õigusrikkumisi vabatahtlikult kõrvaldada.

Eelnevat

arvestades

on

ettekirjutusega

pandud

kohustused

eesmärgipärased

ja

proportsionaalsed.

6. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 06.08.2019 ettekirjutuse ja 19.08.2019

vaideotsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-19-1765) ning 19.09.2019 ettekirjutus-hoiatuse

tühistamiseks (haldusasi nr 3-19-1841), mille kohus liitis menetlusse nr 3-19-1841.

06.08.2019 ettekirjutus ja 19.08.2019 vaideotsus ei arvesta kaebaja omandiõigusega. MKA

hindas juba 2009. aastal kaebajale kuuluva mälestise avariiliseks. Olukorda on 2016. ja 2017.

aastal hinnanud kolm eksperti, kes pidasid olukorda ohtlikuks. Huvi Hinni talu vastu on

viimastel aastatel suurenenud. Ohumärgi ja -lintide paigaldamine, et takistada külastajatel

hoonetesse sisenemist, ei ole andnud tulemust. Kallimate lahenduste tarbeks (videovalve vms)

ei ole kaebajal raha. Selle ohu tõttu alustas kaebaja avariilise hoone remonti ja hooldust

jõukohaste võimaluste piires. Kõik säilinud palgid numereeriti. MKA ei kuulanud kaebajat ära

ei 06.08.2019 vaatluse käigus ega ka hiljem. 06.08.2019 õhtul kaebajale saadetud nõue

lammutustööde peatamiseks ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) nõuetele. Muu hulgas ei

arvestanud vastustaja, et kaebaja ei teinud lammutustöid, vaid võttis katuselt maha

katusematerjali, mille paigaldamise eest oli MKA kaebajat varem hoiatanud. MKA korraldused

on olnud vasturääkivad ja need tekitavad kaebajale varalist kahju. Kaebajale tulenes

ehitusseadusest (EhS) kohustus tagada ehitise ohutus. MKA pole alates 2014. aastast

rahuldanud kaebaja taotlusi toetuse saamiseks. 2017. aastal maksis mälestise taastamine

ligikaudu 186 273 eurot, kuid keskmine vanaduspension on alla 500 euro kuus. Hinni rehielamu

on alates 2010. aastast elamiskõlbmatu ja seisab tühjalt. Selliselt laguneb hoone kiiresti.

Omaniku tegevuse peatamine hävitab mälestise täielikult. Jääb selgusetuks, kelle huvidele

selline lahendus vastab. Ka vaides on jäänud kõik kaebaja argumendid arvesse võtmata. MKA

esindajad on kaebajale varem kinnitanud, et avariitööde tegijal ei pea olema MKA luba ja

selleks pole vajalik tellida ka muinsuskaitselist järelevalvet. Praeguse vaidluse asjaoludel on

MuKS § 52 vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 3 ja 13. Haldussundi ei saa rakendada

dokumendi alusel, mis ei vasta vorminõuetele ja mille sisu on ebamäärane.

19.09.2019 ettekirjutus-hoiatus ei vasta tegelikult olukorrale – kaebaja täitis enne seda kõik

temale pandud kohustused osas, milles ettekirjutus oli arusaadav. Ettekirjutus-hoiatuse p-s 2.1

nimetatud tegevused on peatatud ja p-s 2.2 nõutud katus on rehielamule paigaldatud. Katust

pole paigaldatud laudale, kuid see on hoone ohtlikkuse tõttu faktiliselt võimatu ja kaebajal ei

3-19-1841

4(12)

ole lubatud lauda konstruktsiooni tugevdada. Kaebaja on täitnud ja täidab ka edaspidi mälestise

säilitamise kohustust temale jõukohaste abinõude ja vahenditega. MKA pole aga kaebajat isegi

ära kuulanud ja kasutab vaid sunnivahendeid. Mälestise omanik on jäetud oma kohustustega

üksi. Kui on valida kahe halva vahel, tuleks kaitsta inimeste elusid ja lubada omanikul endal

avariilised hooned korda teha.

7. Muinsuskaitseamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktides

toodud põhjenduste juurde.

8. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 12.06.2020 otsusega rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

06.08.2019 ettekirjutus on haldusakt. See ei vasta HMS-s sätestatud vorminõuetele (puudub

õiguslik alus ja vaidlustamisviide), kuid need puudused kõrvaldati vaideotsusega. Ettekirjutus

on piisavalt motiveeritud ja sisuliselt kontrollitav. Uurimis- ja ärakuulamispõhimõtet ei ole

rikutud. Kaebaja teavitas 04.08.2019 MKA-d mälestisega seotud töödest ja selle põhjustest ning

MKA võttis need ettekirjutuse tegemisel aluseks. MKA veendus enne ettekirjutuse tegemist, et

kaebaja võttis rehielamult katust maha. MKA-le oli teada, et tegemist oli mälestisega ja kaebajal

pole tööde teostamiseks vajalikku luba. MuKS § 41 lg 2 kohaselt ei pidanud kaebaja tagama

külastajatele igal ajal juurdepääsu mälestisele. Seega ei olnud külastajate ohutuse argument

asjakohane. Kaebaja tegeles sisuliselt rehielamu lammutamisega, milleks on MuKS § 52 lg 1

järgi vaja ehitusprojekti või tegevuskava ning selle alusel antud luba. MKA-l puudus

06.08.2019 seisuga teadmine, mida kaebaja kinnismälestisega ette võtab ja kuidas ta välistab

mälestise kahjustamise ohu. MuKS § 33 lg 1 alusel oli kaebajal kohustus hoiduda mälestist

ohustavast tegevusest. MuKS § 82 lg 1 alusel oli MKA-l õigus loata lammutustööd viivitamata

peatada, kuna see tegevus ohustas mälestist. Asjaolusid arvestades on ettekirjutus

proportsionaalne. Seega ei ole 06.08.2019 ettekirjutuse tühistamiseks alust.

19.08.2019 vaideotsus ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi. Kaebaja oli teadlik, et tööde

teostamiseks oli vajalik MKA luba. MKA on kaebajale varem korduvalt selgitanud, millised

hooldustööd ei eelda luba. Loakohustus (MKS § 52) ei ole vastuolus PS §-dega 3 ja 13. Kaebaja

on korduvalt taotlenud toetusi kinnismälestise säilitamiseks ning oli teadlik, milles loakohustus

seisneb ja miks on seda oluline täita. Lammutustööde kontekstis ei ole asjakohased väited, mis

puudutavad mälestise säilitamiskohustuse täitmiseks tehtavaid kulutusi. MKA 06.08.2019

ettekirjutuse täitmine ei toonud kaebajale vahetult kaasa rahalisi kohustusi. Seega puudub alus

tühistada ka vaideotsust.

19.09.2019 ettekirjutus-hoiatuse õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada selle andmise ajal

kehtinud faktiliste ja õiguslike asjaoludega. Ei saa olla vaidlust, et kaebaja ei täitnud 06.08.2019

ettekirjutust, vaid jätkas rehielamu lammutustöid ja võttis selle tükkideks. Selle on MKA

tuvastanud 03.09.2019 ja 17.09.2019 vaatluste käigus. Ettekirjutus-hoiatuse p-s 2.2 kaebajale

pandud kohustus – paigaldada rehielamu säilinud hooneosadele ja laudale katused, et kaitsta

kultuurimälestist sademete eest – on puithoone säilimise tagamiseks elementaarne kohustus.

Säilinud hooneosaks, millele kaebaja ei olnud katust pannud, olid 03.09.2019 vaatluse

kirjelduse ja fotode kohaselt kamber, köök ja esik. 17.09.2019 vaatluse kirjelduse ja fotode järgi

oli kaebaja katnud rehetoa kui säilinud hooneosa vettpidava kattega. Rehielamule tervikuna ei

olnud katust paigaldatud. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et lauda katmise kohustust ei olnud

võimalik täita hoone ohtlikkuse tõttu – see on vastuolus kaebaja enda tegevusega (kaebaja on

paigaldanud laudale vettpidava koormakile). 19.09.2019 ettekirjutus-hoiatuse p 2.1 on küll

üldsõnaline ja võimaldab kaebajal väita, et ta on peatanud 06.08.2019 ettekirjutuses märgitud

lammutustööd, kuid MKA tegevus oli suunatud laiemalt sellele, et vältida tulevikus

kaebajapoolseid loata töid seoses mälestisega. Kaebaja tegevust arvestades oli selline

preventiivne hoiak põhjendatud. Kaebajale ei tekkinud ettekirjutus-hoiatuse resolutsiooni p-st

3-19-1841

5(12)

2.1 konkreetseid kohustusi koos tähtajaga, mistõttu ei riiva see ka kaebaja omandiõigust. Katuse

panemine kambrile, köögile ja esikule ei saanud olla kaebaja jaoks liiga koormav ega kulukas.

Seda oleks saanud teha nt vettpidava katte (koormakile) paigaldamise teel nagu lauda puhul.

Seega on ka 19.09.2019 ettekirjutus-hoiatus õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada. Kaebaja jääb varasemate väidete juurde ja lisab järgmist.

Halduskohus rikkus põhjendamiskohustust. Kohtu mõttekäik seoses 19.09.2019 ettekirjutus-

hoiatusega ei ole arusaadav ega jälgitav. Jääb selgusetuks, milline oli kohtu hinnangul selle

haldusakti sisu ja sellest kaebajale tulenevad kohustused. Kui ettekirjutus-hoiatuse p 2.1 sisuks

oli kohustus peatada avariitööd, siis see oli 19.09.2019 seisuga täidetud (hoone lahtivõtmist,

mis peatati 06.08.2019 ettekirjutusega, ei olnud jätkatud). Kui p 2.1 sisuks oli keelata edaspidi

igasugune tegevus, mis on vastuolus mistahes MuKS sättega, siis jääb selgusetuks, kuidas sai

halduskohus lugeda sellise abstraktse, määramatu aja jooksul kehtiva ja kogu seadust hõlmava

kohustuse proportsionaalseks. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) kohaselt tuleks

ettekirjutus teha konkreetse teo või tegevusetuse kohta, et adressaat saaks aru, mille eest teda

sunniraha ähvardab.

Halduskohus kohaldas valesti HKMS § 158 lg-t 2, sest lähtus MKA teadmistest 19.09.2019

ettekirjutus-hoiatuse tegemise ajal, mitte tegelikest faktilistest asjaoludest. Halduskohus oleks

pidanud tuvastama tegeliku olukorra 19.09.2019 seisuga. Sel ajal oli kaebaja avariitööde

tegemise juba peatanud.

Halduskohus jättis MuKS § 33 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaldamisel tuvastamata põhjusliku seose

kaebaja tegevuse ja mälestise ohustamise vahel. MKA leidis 06.08.2019 ettekirjutuses, et

kaebaja ohustas Hinni talu, mistõttu oli korrakaitseline sekkumine põhjendatud. Kohus jättis

tähelepanuta, et ekspertide hinnangul oli talu avariiline ja varisemisohtlik. Kaebajal oli alus

arvata, et talu katus ei pea 2019. aasta talve vastu ja vajub sisse, mis oleks tekitanud hoonele

veel suuremaid kahjustusi kui kaebaja tegevus (hoone lahtivõtmine ja detailide seisundi

hindamine, nummerdamine, säilitamine ning taastamiseks ettevalmistamine). Kui kaebaja

tegevusetuse korral oleks olnud kahju mälestisele suurem, puudub kaebaja tegevuse ja

kinnismälestise rikkumise vahel põhjuslik seos.

Halduskohus jättis ettekirjutuste proportsionaalsuse sisuliselt hindamata. Analüüsitud pole

kaebaja väidet, et 06.08.2019 ja 19.09.2019 haldusaktid pole proportsionaalsed olukorras, kus

puudub riigi toetus ja realistlik kava Hinni talu säilitamiseks ja taastamiseks. Haldusaktid

piiravad kaebaja omandiõigust, sest takistavad tegemast töid omal äranägemisel ja kohustavad

tegema konkreetseid töid, millega kaasnevad kaebajale kulud. Seejuures pole õige arvestada

vaid vahetute kuludega, sest muinsuskaitse on suunatud kultuuripärandi säilitamisele

pikaaegselt. MKA peaks ettekirjutuste tegemisel hindama, kas ja kuidas aitavad omanikule

pandavad kohustused kaasa kinnismälestise pikaajalisele säilimisele, mitte iga üksiku

kohustusega kaasnevaid kulusid. Oleks pidanud hindama ka seda, kas ettekirjutusega taotletav

eesmärk kaalub üles omaniku omandiõiguse riive. Kaebaja arvates ei olnud 06.08.2019 ja

19.09.2019 ettekirjutused proportsionaalsed.

Kui kohtu arvates ei saa MuKS §-e 81 ja 82 tõlgendada kaebaja soovitud viisil, tuleb tunnistada

need normid (või asjakohaste normide puudumine) PS-ga vastuolus olevaks. Nõuded, mille

täitmist MKA kaebajalt nõuab (kirjalik luba tööde tegemiseks, tööde tegemine pädevate isikute

poolt ja muinsuskaitselise järelevalve all) ei ole proportsionaalsed olukorras, kus kinnismälestis

on sedavõrd avariiline, et ekspertide arvates võib see lähiajal kokku variseda. Kaebaja

3-19-1841

6(12)

omandiõiguse riive on sellises olukorras intensiivne, kõigi nõuete järgimine on omaniku jaoks

väga kulukas ja aeganõudev ning seab ohtu kaebaja omandi (ja üksiti kinnismälestise) säilimise.

10. Muinsuskaitseamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde.

Kohus leidis õigesti, et kaebaja tegeles sisuliselt kinnismälestise lammutamisega ja seda ei

tohtinud teha MKA loata. Kuna kaebaja rikkus seadust, oli MKA-l kohustus lammutustööd

viivitamata peatada. MKA-l ei olnud 06.08.2019 ettekirjutuse tegemise ajal muud teavet kui

kaebaja 04.08.2019 teade. Kohus leidis õigesti, et kaitse alla võetud mälestise säilimine tuleb

tagada ning mälestise rikkumine ja hävitamine on keelatud. Need nõuded kehtivad igaühele.

Seetõttu pole ka õige, et mälestise omanik ainuisikuliselt otsustab selle osadeks võtta. Kaebaja

etteheited MKA-le (ei pakuta pikaajalist lahendust, ei lahendata hoone korrashoiuga seotud

finantsküsimusi jms) ei muuda lammutustööde peatamist õigusvastaseks, vaid on eeskätt

etteheited kaebajale endale. Omanikule MuKS-ga kehtestatud piirangud teenivad avalikku huvi

tagada kultuuripärandisse kuuluva riikliku kaitse alla võetud objekti säilimine. Muus osas ei ole

omandi kasutamine ja käsutamine piiratud. Seega ei ole MuKS regulatsioon mälestise

omanikku ülemäära koormav ega tema omandipõhiõigust liigselt piirav.

MKA 19.09.2019 ettekirjutus-hoiatuse puhul on kohus õigesti märkinud, et kaebaja ei olnud

täitnud tööde peatamise ettekirjutust ja jätkas lammutustöid. Katusekilega oli kaetud vaid osa

rehielamust ja laut. Seega on valed apellatsioonkaebuse väited ettekirjutuse täitmisest. Ka

ülejäänud hooneosad oleks saanud katta kilega, mis ei olnud liiga koormav ega kallis. Kuna

kaebaja täitis kohustuse osaliselt, on sisutu väide, et tööde tegemine oli võimatu või liiga ohtlik.

Kaebajat ei kohustatud ehitama katust, vaid paigaldama katet, mis kaitseks sademete eest.

Rehielamu oli kilega kaetud vaid osaliselt. Laudale paigaldatud kile oli kuu pärast selle

paigaldamist rebenenud ega täitnud enam oma otstarvet.

Suurem osa kaebaja tegevusest mälestise omanikuna jääb kuni 30.04.2019 kehtinud MuKS

(MuKS v.r.) kehtivusaega. MuKS v.r. kohustas kaebajat mälestist hooldama ja säilitama,

vajadusel ka remontima. Sarnased kohustused sätestab alates 01.05.2019 kehtiv MuKS. Projekti

koostamise ja loa taotlemisega seotud kohustused ei ole samuti oluliselt muutunud, kuigi on

mõnevõrra leevenenud. MuKS ei võimalda samastada mälestist ohustavaid töid – milleks hoone

demonteerimine kahtlemata on – remondi- ja hooldustöödega, mis vabastaks omaniku mälestise

säilimist tagavatest ettevaatusabinõudest. MuKS eesmärgid realiseeruvad selle kaudu, et

mälestise omanik kooskõlastab oma kavatsused ja koostöös asjatundjatega leitakse kõige

optimaalsem viis nende elluviimiseks. Kaebaja on olnud mälestise omanik 16 aastat ja peab

olema oma kohustustest teadlik. Kaebaja on jätnud täitmata MuKS § 33 lg-s 3 sätestatud

kohustused ja etteheited riigi tegevusetusele on alusetud. Halduskohus on seda otsuses piisavalt

selgitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus jõudis

kokkuvõttes õigele järeldusele, et vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks ei ole hoolimata

nende vormilistest puudustest alust.

06.08.2019 ettekirjutus ja 19.08.2019 vaideotsus

12. Haldusakt on õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele (HMS § 54). Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa siiski nõuda üksnes

põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või haldusakt ei vasta vorminõuetele,

kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58).

3-19-1841

7(12)

13. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1), et adressaadil oleks

võimalik seda täita. Haldusakti sisu väljaselgitamisel saab resolutiivosa kõrval arvestada ka

muid osasid, sh põhjendusi, samuti haldusakti aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti

(vrd Riigikohtu 20.04.2018 otsus nr 3-15-443, p-d 12 ja 13).

Kuigi 06.08.2019 ettekirjutuses ei ole selgelt eristatud faktilisi asjaolusid, põhjendusi ja

resolutiivosa, on ettekirjutuse sisu, sh kaebajalt nõutav tegevus, faktilist konteksti arvestades

piisavalt selge. Kaebaja teavitas 04.08.2019 MKA-d (vt 18.09.2019 kaebuse lisa 1, dtl 10), et

on alustanud Hinni talu rehielamu ja lauda lahtivõtmist ning taaskasutamiseks sobiva materjali

ladustamist, sest kaebaja hinnangul on hoonete seisukord avariiline ja ohtlik. MKA tuvastas

06.08.2019 paikvaatlusel, et omanikul on pooleli rehielamu katuse eemaldamine ja

katusekonstruktsioonid on ilmastikule avatud ning ka lauda katus on lagunenud (vt protokoll ja

fotod vastustaja 03.10.2019 seisukoha lisas 1, dtl 63–71). Puudub vaidlus, et kaebaja ei olnud

oma tegevust MKA-ga eelnevalt kooskõlastanud ega töödeks luba taotlenud ja tööd toimusid

muinsuskaitselise järelevalveta. Neil asjaoludel kohustati 06.08.2019 ettekirjutusega kaebajat

viivitamata peatama mälestisel tehtavad lammutustööd, sest need võivad mälestist ohustada.

MKA selgitas ettekirjutuses, et edasised tööd, mis on käsitatavad kinnismälestise

konserveerimise, restaureerimise, ehitamise ja mälestise ilme muutmisena, peavad toimuma

MuKS-s sätestatud korras, sh MKA kooskõlastatud projekti või tegevuskava ning MKA antud

loa alusel.

14. Kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud. Põhjendustes tuleb muu hulgas

märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg-d 1 ja 2). Õigusliku aluse

nimetamata jätmine haldusaktis ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui õiguslik alus haldusakti

andmiseks on iseenesest olemas ning haldusakt on sellega kooskõlas (vrd Riigikohtu

07.02.2017 otsus nr 3-3-1-72-16, p 15).

06.08.2019 ettekirjutuses ei ole nimetanud ühtki õiguslikku alust, kuid MKA on selle välja

toonud 19.08.2018 vaideotsuses. MuKS § 82 lg 1 alusel võib MKA peatada mistahes töö või

tegevuse, mis võib mälestist ohustada või mille puhul ei järgita ehitusprojektis, tegevuskavas

või tööde tegemise loas määratud tingimusi. 06.08.2019 ettekirjutuses sisalduvad selle

põhimotiivid ja neid on täiendavalt selgitatud vaideotsuses. Ringkonnakohus leiab, et

06.08.2019 ettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimisel kohtumenetluses saab arvestada ka

vaideotsuse põhjendustega. Vaidemenetluse üks funktsioone on halduse enesekontroll, mis

võimaldab parandada haldusmenetluses tehtud vigu (vrd Riigikohtu 20.04.2018 otsus nr 3-15-

443, p 13; 10.04.2014 otsus nr 3-3-1-16-14, p 18; 30.07.2014 otsus nr 3-3-1-39-14, p 10).

15. Kaebaja pidas kaebuses 06.08.2019 ettekirjutust ebaproportsionaalseks järgmistel

põhjustel: Hinni talu rehielamu ja lauda seisund oli juba 2009. aastal hinnatud avariiliseks;

kaebajal oli kohustus tagada mälestisi külastavate inimeste ohutus; kaebajal puudusid vahendid

kallite turvameetmete rakendamiseks, mistõttu alustas ta avariilise hoone remonti ja hooldust

jõukohaste võimaluste piires; kaebaja tegevus ei nõudnud MKA luba; Hinni talu hooned

seisavad halva seisukorra tõttu juba alates 2010. aastast tühjalt ja kaebaja tegevuse peatamine

toob kaasa tema omandi lõpliku hävimise. Apellatsioonkaebuses lisas kaebaja järgmised

argumendid: puudub riigi toetus ja realistlik kava Hinni talu säilitamiseks ja taastamiseks;

kaebaja omandiõigust piirab ülemäära see, kui tal ei ole võimalik avariilist Hinni talu

renoveerida omal äranägemisel; muinsuskaitseliste nõuete järgimine on kulukas; MKA tegevus

ei aita kaasa mälestiste pikaajalisele säilimisele. Kaebaja märgib, et kui MuKS-i ei saa

tõlgendada tema soovitud viisil, tuleb see tunnistada PS-ga vastuolus olevaks.

16. Ringkonnakohus leiab, et need kaebaja väited ei anna alust 06.08.2019 ettekirjutuse

tühistamiseks.

3-19-1841

8(12)

17. Selles, et Hinni talu rehielamu ja laut olid 06.08.2019 ettekirjutuse tegemise ajal avariilises

seisus ning elamiskõlbmatud, ei ole vaidlust. Seega olid mälestiste seisukorra parandamiseks

tehtavad tööd iseenesest vajalikud. Kinnismälestist on aga lubatud konserveerida, restaureerida,

ehitada ja teisaldada üksnes ehitusprojekti või tegevuskava järgi ning MKA antud loa alusel,

mida tuleb taotleda enne tööde alustamist (MuKS § 43 lg 2 ning §-d 49 ja 52). Puudub vaidlus,

et kaebajal ei olnud tööde tegemiseks MuKS-s ettenähtud luba. Kaebaja tegevus ei olnud

käsitatav rehielamu ja sauna hooldamise või remondina, mida võib teha MKA loata (vt MuKS

§ 7 lg-d 1–3 ja § 52 lg 7 p 1), sest kaebaja muutis ilmselgelt ehitiste ilmet, eemaldades ehitise

detaile ja konstruktiivseid elemente. On alust arvata, et kaebaja alustas töid teadlikult MKA-lt

selleks luba taotlemata (vt nt kaebaja 04.08.2019 teade ja 09.08.2019 vaie). Selline loata

tegevus on käsitatav mälestise rikkumisena (MuKS § 34 lg 1 p 1).

18. Kaebajal oli põhimõtteliselt kohustus võimaldada külastajatele juurdepääs mälestisele, kuid

see kohustus ei olnud piiramatu. MuKS § 41 lg 2 sätestab, et õuemaale, kus asub kinnismälestis,

või kinnismälestiseks olevasse hoonesse pääsevad teised isikud kinnisasja valdaja määratud ajal

ja korras. Seega võis kaebaja piirata külastajate ligipääsu Hinni talu rehielamule ja laudale või

neisse hoonetesse sisenemist, arvestades nende hoonete avariilist seisukorda. Selleks ei olnud

tingimata tarvis korraldada elektroonilist või mehitatud valvet, mis on kulukas, vaid võimalik

oli paigaldada hoiatussildid ja tõkestada hoonetele ligi- ja sissepääsu vms. Kaebaja väitel pole

viimati nimetatud odavamad meetmed olnud tulemuslikud, kuid ta ei ole täpsemalt selgitanud,

millal ja milliseid meetmeid ta on külastajate ohutuse tagamiseks rakendanud ning mille põhjal

on alust arvata, et külastajad neid eirasid. Järelikult ei saa kaebaja õigustada loata töid

vajadusega täita MuKS-st tulenevat juurdepääsu võimaldamise kohustust.

19. Ettekirjutuse õiguspärasust tuleb hinnata selle tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2).

Kuna kaebaja oli 04.08.2019 alustanud mälestise osadeks võtmisega, oli 06.08.2019 seisuga

oht mälestise säilimisele vahetu ning MKA pidi mälestise kaitse tagamiseks reageerima kiiresti.

Sellises olukorras ei saa MKA-lt eeldada enne ettekirjutuse tegemist põhjaliku

uurimismenetluse läbiviimist, näiteks ekspertiisi korraldamist, hindamaks, kas kaebaja

tegevusetus oleks tekitanud mälestistele veel suurema kahju kui tema tegevus. Kaebaja väide,

et ta pidi viivitamata alustama rehielamu katuse mahavõtmist, sest see ei oleks 2019. aasta talve

vastu pidanud, ei ole loata tööde õigustus, arvestades, et tööga alustati augusti esimestel

päevadel ning hoone seisukord oli talle teada juba pikka aega.

Mälestist ähvardavat ohtu arvestades ei pidanud MKA 06.08.2019 ettekirjutuses hindama ka

Hinni talu kui mälestise säilitamise pikaajalist kava ning kaebaja soovi ja oskusi mälestise

restaureerimiseks muinsuskaitselisi nõudeid järgimata. MKA oli enne 06.08.2019 ettekirjutuse

tegemist aastaid suhelnud kaebajaga Hinni talu kompleksi hoonete säilitamise, hooldamise ja

renoveerimise teemal, sh toetanud rahaliselt mälestisega seonduvaid töid (vt vastustaja

15.11.2019 vastuse lisa 1). Seega ei olnud MKA esimene samm kaebajale ettekirjutuse

tegemine. Nõue, et kinnismälestist võib konserveerida, restaureerida, ehitada ja teisaldada

ehitusprojekti või tegevuskava järgi ning MKA antud loa alusel, tuleneb MuKS § 43 lg-st 2

ning §-dest 49 ja 52. MuKS 5. ptk-s on kehtestatud muinsuskaitse valdkonnas tegutsevatele

isikutele kõrgendatud nõuded. Seaduslikkuse põhimõtet arvestades ei olnud MKA-l õigust jätta

06.08.2019 ettekirjutuses kaebaja suhtes nimetatud sätteid kohaldamata – MKA ülesanne on

muu hulgas korraldada mälestise kaitset ja hoida ära selle kahjustamist.

20. Küsimus Hinni talu hoonete seisukorra parandamiseks vajalikest konkreetsetest töödest ja

nende tegemise tingimustest (sh pädevast isikust ja muinsuskaitselise järelevalve vajadusest)

tuleb lahendada projekti või tegevuskava koostamise ja loa andmise menetluses, mis eeldab

kaebaja initsiatiivi. Mälestise säilitamise toetamise tingimused ja kord on täpsemalt

3-19-1841

9(12)

reguleeritud MuKS §-s 35 ja kultuuriministri 09.05.2019 määruses nr 22. Ka toetuse saamiseks

on vaja mälestise omaniku või valdaja taotlust ning toetuse ebapiisavuse üle saab vaielda siis,

kui taotlus jääb osaliselt või täielikult rahuldamata.

21. Kaebaja

tõstatas

apellatsioonimenetluses

küsimuse

MuKS-i

kooskõlast

PS-ga.

Ringkonnakohus leiab, et praeguse vaidluse asjaoludel ei ole alust põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamiseks.

22. MuKS-s sätestatud nõuded riivavad vaieldamatult kinnismälestise omaniku omandiõigust

(PS § 32). Muu hulgas ei saa omanik omal äranägemisel kinnismälestist lammutada või

renoveerida ja kohustusega järgida nende tööde tegemisel MuKS-s sätestatud nõudeid

kaasnevad omanikule täiendavad kulud. Omandiõigus ei ole aga absoluutne, vaid seda võib

seadusega kitsendada igal eesmärgil, mis ei ole PS-ga vastuolus (nt Riigikohtu 06.01.2015 otsus

nr 3-4-1-18-14, p 59). Üks taoline eesmärk on kultuuripärandi kaitse. MuKS-s sätestatud nõuete

eesmärk on tagada, et mälestis säilib võimalikult suures ulatuses oma algupärasel kujul ja algses

keskkonnas, sest mälestise suurimaid kultuurilisi väärtusi seisnebki autentsuses (vt ka MuKS §

3 lg-d 4–6). Kaalukas avalik huvi kultuuripärandi säilimise vastu õigustab nõuet, et mälestise

konserveerimis-, restaureerimis- ja ehitustöid saab teha vaid vastavat pädevust (oskusi ja

asjatundlikkust) omav isik MKA eelneva loa alusel ja selles märgitud tingimustel, sõltumata

sellest, kas mälestise seisukord on hea või halb. See nõue aitab tagada, et konkreetse mälestise

jaoks valitakse välja sobivaim lahendus ning see viiakse ellu viisil, mis säilitab võimalikult

suures osas mälestise ja selle väärtuse.

23. Praeguses asjas ei ole vaidlust, et Hinni talu hooned on juba mitu aastat avariilises

seisukorras. Kaebaja väidab (kuigi ei ole tõendanud), et tal ei ole endal piisavalt vahendeid, et

korraldada mälestiste taastamine MuKS-s sätestatud nõudeid järgides, mistõttu ta soovib oma

omandi lõpliku hävimise vältimiseks teha selleks vajalikke töid ise ja MuKS-s sätestatud

nõudeid kõrvale jättes.

Ringkonnakohus ei nõustu siiski kaebajaga, et praeguse vaidluse asjaoludel on kaebaja õigus

oma omandit vabalt kasutada kaalukam kui avalik huvi Hinni talu hoonete kui mälestiste

säilimise vastu nende võimalikult algupärasel kujul. Kaebaja õiguste riive intensiivsust

vähendab asjaolu, et tal on olnud kohustus tema omandis olevat mälestist selle säilimise

tagamiseks järjepidevalt hooldada ja vajaduse korral ka remontida (MuKS § 33 lg 3; üldjoontes

sama MuKS v.r § 16 lg 1). Selline tegevus ei nõua MKA luba. Kaebaja ei ole seda kohustust

nõuetekohaselt täitnud. Tuleb ka märkida, et üldine ehitise korrashoiu ja kasutamise ohutuse

nõue laieneb kõigi ehitiste omanikele (EhS § 19 lg 1 p 4). Mälestise omanik saab MuKS-st

tulenevate täiendavate kohustuste täitmiseks vajalike kulude osaliseks katmiseks taotleda

toetust (sama tulenes ka MuKS v.r-st). MKA on välja toonud Hinni talu mälestistega seotud

sündmuste kronoloogia (15.11.2019 seisukoha lisa 1, dtl 159–166), mille järgi on Hinni talu

omanikule aastate jooksul korduvalt selgitatud, et ehitismälestise seisukorra halvenemise ohtu

ennetatakse säilitamis- ja hoolduskohustuse nõuetekohase täitmisega ning see on omaniku

MuKS-st tulenev kohustus. Hinni talu omanikule on korduvalt antud toetust Hinni talu hoonete

säilimist tagavate tööde tegemiseks. Seega ei ole Hinni talu hoonete avariiline seisund tekkinud

ootamatult ja riik ei ole jätnud kaebajat oma kohustustega täiesti üksi. Kaebajal endal on olnud

võimalus (ja ka kohustus) tema omandis olevate mälestiste hävimist ennetada.

Lisaks ei ole ringkonnakohus veendunud, et kaebajal endal on oskused, teadmised ja valmisolek

taastada Hinni talu hooned selliselt, et selle kultuuriväärtus mõistlikus ulatuses säilib. Toimiku

materjalidest saab näiteks järeldada, et 2015. aastal koostatud Hinni talu rehielamu

renoveerimise projekti järgi tuli restaureerimistöid teostada nii, et lahti võetud seinapalgid ja

detailid ladustatakse tuulutusega kilehallis või muul viisil kuivas keskkonnas, kuid kaebaja

3-19-1841

10(12)

jättis 2019. aasta augustis töid alustades rehielamu katuseta ja lahti võetud detailid sademete

eest kaitsmata (vt täpsemalt vaideotsus, dtl 16; 2015. aasta projekt, dtl 168–191). Samuti on

rehielamu praeguseks lahti võetud selliselt, et kõik detailid ei olnud tähistatud või olid palgid

lõigatud nii, et osa neist ei ole enam taaspaigaldatavad (vt kohtumenetluses esitatud 23.12.2019

eksperdiarvamus, dtl 209–282, lk 12). 23.12.2019 eksperdiarvamuse kohaselt on Hinni talu

rehielamu taastamine kunstilise või ajaloolise võltsimiseta praegu veel võimalik, kuigi osa

hoone elemente on vaja asendada koopiatega; lauda saab taastada veel vaid koopiana, kuid selle

juures on võimalik kasutada osaliselt säilinud seinaelemente ja sarikaid (lk 14, dtl 222). Sellised

tööd nõuavad ilmselgelt muinsuskaitsealaseid suuniseid ja eriteadmisi, et mälestise väärtus

säiliks.

Eelnevat arvestades ei riiva kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt nõue, et Hinni talu avariilise

olukorra likvideerimine või talu taastamine saab toimuda vaid MKA loas kehtestatud

tingimustel ja pädeva isiku poolt ning loata tööd tuleb peatada. Konkreetsete muinsuskaitseliste

tingimuste eesmärgipärasuse ja proportsionaalsuse, nagu ka rahalise toetuse andmisest

keeldumise või selle ebapiisavuse üle saab vaielda siis, kui konkreetne haldusakt on antud.

24. Pikaajalist lahendust ja kaebaja õiguste riive proportsionaalsust silmas pidades võib tekkida

küsimus, kas kõiki asjaolusid arvestades tuleks kaaluda Hinni talu kompleksi mälestiseks

olemine lõpetamist (vt MuKS § 20 lg 1 p-d 4–6). Toimikust selgub, et viimati otsustas MKA

selle küsimuse üle 2014. aastal, kuid praeguseks on asjaolud ilmselt muutunud (hoonete

seisukord on halvenenud; rehielamu on osaliselt lahti võetud ja osa detaile rikutud; mälestise

taastamise kulud on väga suured ja käivad omanikule väidetavalt üle jõu, kuid riigi rahalised

võimalused mälestise taastamise toetamiseks on piiratud; investeeringuid tegemata halveneb

mälestise seisukord ilmselt veelgi). Kaebajal on võimalik esitada MKA-le selle kohta uus

põhjendatud taotlus. Kui MuKS regulatsioon ei võimalda mälestiseks oleku lõpetamise

otsustamisel piisavat paindlikkust, sh omaniku õigustatud huvide ja konkreetse juhtumi

asjaoludega arvestamist, saab selle vaidluse raames tõstatada küsimuse MuKS-i regulatsiooni

kooskõlast PS-ga.

25. HMS § 40 lg 3 p 1 sätestab, et kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike

huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda, võib jätta haldusakti andmisel menetlusosalise

arvamuse ja vastuväited ära kuulamata. Ringkonnakohus leiab, et asjaolusid arvestades oli

MKA-l kiire tegutsemise vajadus. Samas, kui kaebaja viibis 06.08.2019 paikvaatluse tegemise

ajal Hinni talus kohapeal (mis ei ole toimiku põhjal üheselt selge), oleks MKA pidanud andma

kaebajale võimaluse esitada oma seisukoht selle menetlustoimingu käigus. Kaebaja ära

kuulamata jätmine ei olnud siiski oluline menetlusviga, sest kaebaja tegevuse motivatsioon ja

põhiseisukohad olid vastustajale teada 04.08.2019 teatest ning 06.08.2019 ettekirjutuse

tegemisel on sellega arvestatud. Samuti olid MKA ja kaebaja varem korduvalt Hinni talu

mälestiste teemal suhelnud. Kaebaja ei ole hilisemas menetluses välja toonud asjaolusid, mis

viiksid 06.08.2019 ettekirjutuse õiguspärasuse osas teistsugusele seisukohale.

26. Eelneva põhjal ei ole alust 06.08.2019 ettekirjutuse tühistamiseks. Vaideotsuse tühistamise

nõudes tuleb aga kaebus jätta rahuldamata põhjusel, et vaideotsusega ei rikuta kaebaja õigusi

vaide esemest sõltumatult.

19.09.2019 ettekirjutus-hoiatus

27. MKA 19.09.2019 ettekirjutus-hoiatusega pandi kaebajale kaks kohustust: hoiduda

mälestisel töödest ja tegevustest, mis on vastuolus MuKS-ga (p 2.1) ning paigaldada Hinni talu

rehielamu säilinud hooneosadele ja laudale katused, et kaitsta mälestisi ja nende osi sademete

eest (p 2.2).

3-19-1841

11(12)

28. Ettekirjutus-hoiatuse resolutsiooni p-s 2.2 nimetatud kohustus on piisavalt selge, täidetav ja

proportsionaalne. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega

pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Kaebajat ei kohustatud ehitama rehielamule ja

laudale uut katust, vaid kaitsma säilinud hooneosi ilmastiku eest, paigaldades hoonele nt

koormakile.

29. Ringkonnakohus möönab, et ettekirjutus-hoiatuse resolutsiooni p 2.1 sõnastus on üldine ja

võimaldab eraldi võetuna arusaama, et sellega kohustatakse kaebajat määramatu aja jooksul

hoiduma mistahes MuKS-ga vastuolus olevast tegevusest. Ettekirjutus-hoiatuse põhjendusi

ning selle aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti arvestades on siiski piisavalt selge,

millise sisuga hoidumiskohustus on kaebajale pandud.

Ettekirjutus-hoiatuses on selgitatud, et see puudutab Hinni talu rehielamut ja lauta, millega

seonduvalt oli kaebajale varem tehtud 06.08.2019 ettekirjutus. MKA on märkinud, et

03.09.2019 vaatlusel tuvastatud kohaselt ei olnud kaebaja täies ulatuses täitnud 06.08.2019

ettekirjutusega pandud kohustust peatada rehielamu ja lauda lahtivõtmine selleks MKA-lt

eelnevat luba taotlemata (vt protokoll, dtl 72 ja sellele lisatud fotod). Kaebaja kinnitas

11.09.2019 MKA-le esitatud seisukohas, et ta kavatseb Hinni talus töödega jätkata, sest MuKS-

st tulenevad nõuded on tema jaoks liialt koormavad (01.10.2019 kaebuse lisa 2, dtl 28). MKA-

le ei olnud aga täpselt teada, millal ja mida kaebaja kavatseb ette võtta ning kuidas see mõjutab

mälestiste säilimist. MKA rõhutas seetõttu ettekirjutus-hoiatuses veelkord, et muinsuskaitselise

objektiga seotud töödeks, sh restaureerimise eesmärgil katuse lahtivõtmiseks, on vaja MKA-ga

kooskõlastatud projekti ja loa olemasolu ning neid töid ei tohi teha vastava pädevuseta isik.

Seega on mõistlikult arusaadav, et kaebajal on ettekirjutus-hoiatuse resolutsiooni p-s 2.1

keelatud Hinni talu rehielamu ja sauna edasine lammutamine või mistahes muud sellega seotud

loakohustuslikud tööd enne, kui MKA on töödeks ettenähtud korras loa andnud. Selline nõue

on õiguspärane ja proportsionaalne samadel põhjustel, mida ringkonnakohus selgitas eespool

06.08.2019 ettekirjutuse kontekstis.

30. Eelneva põhjal tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata.

31. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109

lg-st 1 tulenevalt on menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks menetluskulude

nimekirja ja kuludokumentide esitamine. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad

apellandi menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude kohta andmeid

esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Jõustunud Riigikohtu 13.10.2021 otsuses toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta jõusse Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2020. a otsus, täiendades selle

põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

3-19-1841

12(12)

3. Jätta kassatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

4. Arvata kautsjon riigituludesse.