3-19-573/41 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. november 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-573

Haldusasi

ALTAM

Konsultatsioonide

OÜ

kaebus

Tallinna

Linnavalitsuse 20. veebruari 2019. a korralduse nr 254-k

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2019. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – ALTAM Konsultatsioonide OÜ, esindaja v.adv

Veiko Viisileht

Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Eva Vanamb

Kolmas isik – Kinnisvaravalduse AS, esindaja Erik Lepik

Menetluse alus ringkonnakohtus

ALTAM Konsultatsioonide OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

14. oktoober 2020

RESOLUTSIOON

1. Jätta ALTAM Konsultatsioonide OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 12. detsembri 2019. a otsus haldusasjas nr 3-19-573 muutmata, kuid

täiendada halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 14. detsembril 2020

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-19-573

2(14)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsus algatas 29.05.2013 korraldusega nr 747-k Kinnisvaravalduse AS

04.02.2013 taotluse alusel Mustamäe linnaosas E. Vilde tee 91a, 91b, 101, 101a, 101b, 101c,

101d, 103a ja 103b kinnistute (planeeringuala suurus kokku 1,27 ha) detailplaneeringu (DP)

koostamise eesmärgiga määrata E. Vilde tee 101 kinnistule ehitusõigus kuni 2-korruselise

ärihoone (kaubanduskeskus) ehitamiseks ja E. Vilde tee 91a kinnistule ehitusõigus ärihoonet

teenindava parkla rajamiseks. Detailplaneering (K-Projekt AS töö nr 13002) võeti vastu

Tallinna Linnavalitsuse 21.03.2018 korraldusega nr 413-k.

2. Tallinna Linnavalitsus kehtestas 20.02.2019 korraldusega nr 254-k E. Vilde tee 91a,

91b, 101, 101a, 101b, 101c, 101d, 103a ja 103b kinnistute detailplaneeringu. DP eesmärk on

kinnistute piiride muutmise teel moodustada kolm ärimaa krunti, millest igaühele määratakse

ehitusõigus 2-korruselise ärihoone rajamiseks, kaks ärimaa krunti planeeritud ärihoonete

teenindamiseks, üks tootmismaa krunt trafoalajaama tarbeks ja kaks üldkasutatava maa krunti.

E. Vilde tee 101c kinnistu osa ajutine krunt pos 1b liidetakse E. Vilde tee 101 ärimaa krundiga.

Lisaks antakse DP-ga kruntide kasutamise tingimused ning planeeringuala heakorrastuse,

haljastuse, juurdepääsuteede, parkimise ja tehnovõrkudega varustamise põhimõtteline

lahendus. DP kohaste avalikult kasutatavate teede (st sõidu- ja kergliiklusteed ning parkla),

üldkasutatava haljastuse, tänavavalgustuse ja sademeveekanalisatsiooni ehitamine tagatakse

vastavalt Kinnisvaravalduse AS-ga 29.08.2017 sõlmitud halduslepingule TKA171.

3. ALTAM Konsultatsioonide OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 28.03.2019 kaebuse

(täiendatud 30.09.2019 ja 18.10.2019) Tallinna Linnavalitsuse 20.02.2019 korralduse nr 254-k

tühistamiseks. Kaebus on esitatud avalikes huvides. Vaidlustatud korraldus on vastuolus

avaliku huvi ja planeerimisõiguse aluspõhimõtetega ning vastustaja on menetlusnorme rikkudes

jätnud teostamata kaalumise ning jätnud arvestamata mitmete oluliste asjaoludega. DP

seletuskiri on avalikkust eksitav ning DP lahendus on inimestele ohtlik ja vastuolus Tallinna

Linnavolikogu 22.06.2006 otsusega nr 230 kehtestatud Mustamäe linnaosa üldplaneeringuga

(ÜP), mh on DP ka ÜP lahendust muutev. DP seletuskirjast ei ole selgelt välja loetav DP alal

haljastuse protsendi vähenemine ja haljastuse jaoks kasutatakse vaid hoonetest vabaks jäävat

ala. Aktsepteeritavaks ei saa pidada, et haljastusühikute lõplik arv selgub alles raieloa

menetluses, sest DP üks ülesandeid on ka haljastuse põhimõtete määramine. DP kohaseid

üldkasutatava maa krunte kasutatakse sihtotstarbe vastaselt parkimise korraldamiseks ning maa

sihtotstarbe muutmiseks ja võõrandamiseks vajalik keskkonnaministri 30.10.2018 käskkiri nr

1-2/18/801 on saadud eksitamisega ja seega õigusvastaselt. Selles osas ei ole arvestatud ka Maa-

ameti 30.12.2013 kirjas nr 6.2-3/12582 väljendatud vastuväidetega ja Maa-ameti kooskõlastuse

puudumisega. ÜP kohaselt on liikluse rahustamiseks soovitatav õuealadel kasutada suure

raadiusega künniseid, teede muutmist käänuliseks ja teisi meetmeid, kuid DP-ga luuakse sirged

teed. DP-s on magistraalkergliiklustee planeeritud kaupluse ja parkla vahele, mis suurendab

kergliiklusteed kasutavate ratturite, rulatajate ja rulluisutajate kokkupõrke ohtu kauplusesse

sisenevate ning sealt väljuvate inimeste ja nende ostukärudega. Parkimiskohti on DP alale

planeeritud normatiivides ettenähtust rohkem. DP-s ei ole käsitletud haljasalade valgustamist

ja istumisalade kujundamist kuritegevuse riske minimeerivalt. Vastustaja ei ole analüüsinud DP

lahenduse realiseerimisega kaasnevaid keskkonnamõjusid (nt müra) ning on alusetult jätnud

3-19-573

3(14)

algatamata keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH). Vastustaja on rikkunud kaasamise

ja teavitamise norme, sh ei ole avalikkust ja puudutatud isikuid nõuetekohaselt teavitatud DP

avalikust väljapanekust. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS)

§ 1 lg 4 kohaselt pidanuks vastustaja DP menetluse lõpule viima hiljemalt 01.07.2018.

4. Tallinna linn palus 13.05.2019 kirjalikus vastuses (täiendatud 04.11.2019) jätta kaebus

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. DP menetluses puudus seadusest tulenevalt

vajadus Maa-ameti kooskõlastuse järele ja DP lahendus esitati Maa-ametile kooskõlastamiseks

ekslikult. DP algatamise korralduses toodud lähteseisukohtadega ja ettepanekutega on DP

lahenduses arvestatud. DP seletuskiri ei ole eksitav ning arvestada tuleb põhimõttega, et DP

seletuskiri on planeeringu koosseisu kuuluv tekstiline osa, mis moodustab koos jooniste ja

planeeringu kehtestamise otsusega ühtse terviku (vt Riigikohtu 05.03.2019 otsus nr 3-13-385,

p 11). DP lisamaterjalina on koostatud puittaimestiku haljastuslik hinnang ning haljastuse

vähenemist on kompenseeritud asendusmeetmetega, mille lõplik arv selgub raiemenetluse

käigus. DP ala tuleb haljastuse osas vaadata ühtse tervikuna. Avalikkust ja puudutatud isikuid

on teavitatud menetluse kõigist etappidest, kuid kaebaja ise ei ole kogu planeerimismenetluse

vältel avaldanud soovi kaasa rääkida. Vastustaja ei ole Keskkonnaministeeriumit eksitanud

ning keskkonnaminister on pidanud põhjendatuks 317 m2 suuruse maaüksuse sihtotstarbe

muutmist ning võõrandamist. Kuigi DP põhijoonis on DP algatamise korralduse lisaks oleva

põhijoonisega võrreldes muutunud, tuleb arvestada, et DP parim võimalik lahendus leitaksegi

planeerimismenetluse käigus. Kaebaja etteheited seoses liikluskorralduse ja parkimisega

põhinevad tema isiklikul arvamusel ning ka ÜP kohaselt on oluline, et autod ei ummistaks

hoonete sissekäikude esiseid, mistõttu on parkimiskohtade suurem arv positiivne. Arvestada

tuleb sellega, et Mustamäe linnaosa hoonestati kaks korda väiksema parkimisnormatiivi alusel

ning seega saab uute parkimiskohtade loomine toimuda avalikuks kasutamiseks mõeldud maa

arvelt. Seejuures on arvestatud E. Vilde tee 105 korteriühistu ettepanekuga luua täiendavad

parkimiskohad krundile pos 6 ning linna maale rajatavatele parkimiskohtadele on kohalikel

elanikel võimalik taotleda isikliku kasutusõiguse seadmist. Täiendavad parkimiskohad on

kavandatud ka Tallinna Männi lasteaia külalistele. Juurdepääs planeeritud alale on hajutatud,

tagamaks sujuvamat ja mugavamat liikluskorraldust. Tagatud on ÜP nõue, et kergliiklusteed

peavad kulgema mikrorajoonide lasteasutuste ja kaubanduskeskuste läheduses.

5. Kinnisvaravalduse AS vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

6. Tallinna Halduskohus jättis 12.12.2019 otsusega ALTAM Konsultatsioonide OÜ

kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kuna DP algatati

29.05.2013, tuleb EhSRS § 1 lg 1 kohaselt praeguse DP puhul lähtuda kuni 30.06.2015 kehtinud

planeerimisseaduse (PlanS v.r) sätetest. Seetõttu ei käsitle kohus viiteid kehtiva

planeerimisseaduse nõuete rikkumisele.

DP toimikust nähtuvalt ei ole asjas tõendamist leidnud vastustaja poolt PlanS v.r §-st 16

tulenevate koostöö tegemise ja kaasamise nõuete rikkumine. Kaebaja ei ole ka välja toonud,

milliseid avalikkuse kaasamise nõudeid oleks vastustaja pidanud täiendavalt järgima. Vaidlus

puudub selles, et kaebaja ei kasutanud planeerimismenetluses oma võimalust arvamuse

avaldamiseks. Seejuures on Tallinna Ringkonnakohus 21.05.2019 määruses nõustunud sellega,

et vastustaja ei ole rikkunud PlanS v.r § 16 nõudeid koostööle ja kaasamisele. Kaebaja

üldsõnalised etteheited vähese avalikustamise kohta on samuti põhjendamatud, kuivõrd asjas

puudus vajadus DP-d seaduses ettenähtust intensiivsemalt avalikustada. Samuti ei ole vastustaja

rikkunud PlanS v.r § 18 lg 6 nõudeid määral, mis tooks kaasa DP tühistamise. PlanS v.r § 18 lg

6 kohaselt tuleb kohalikul omavalitsusel avaldada teade DP avaliku väljapaneku kohta hiljemalt

üks nädal enne avaliku väljapaneku algust. Vaidlust ei ole selles, et DP esimene avalik

väljapanek toimus 27.04.2018–11.05.2018 ning vastustaja avaldas selle kohta teate ajalehes

3-19-573

4(14)

Postimees 26.04.2018 ehk üks päev enne avaliku väljapaneku algust. Vastustaja on viga

tunnistanud ning korraldas DP teise avaliku väljapaneku 15.05.2018–29.05.2019, mille kohta

avaldati teated ajalehes Postimees 27.04.2018 ja ajalehes Pealinn 30.04.2018.

Küll aga on vastustaja rikkunud PlanS v.r § 18 lg 5 p-st 2 tulenevat nõuet, mille kohaselt peab

kohalik omavalitsus teavitama puudutatud isikuid avaliku väljapaneku toimumisest tähitud

kirjaga hiljemalt kaks nädalat enne avaliku väljapaneku algust. Väljastusteadetest ei ole

tuvastatav, kas puudutatud isikutele toimetati kätte Mustamäe Linnaosa Valitsuse 25.04.2018

kirjad, millega teavitati DP esimesest avalikust väljapanekust, või 26.04.2018 kirjad, millega

teavitati DP teisest avalikust väljapanekust. Vastustaja on mõlemal juhul esitanud samad

väljastusteated. Ka Omniva koostatud tabelist ei ole tuvastatav, milline kiri mis päeval kätte

toimetati, vaid tabelist nähtub üksnes see, millal kiri on koostatud ja et see on kätte toimetatud.

Kui väljastusteated tõendavad esimesest avalikust väljapanekust teavitamist, siis on ilmselgelt

rikutud PlanS v.r § 18 lg 5 p-s 2 sätestatut ehk kirjad jõudsid adressaatideni alles avaliku

väljapaneku toimumise ajal. Kui väljastusteated tõendavad teisest avalikust väljapanekust

teavitamist, on enamus teateid jõudnud adressaatideni (v.a Kinnisvaravalduse AS, kes sai teate

kätte 27.04.2018) hilinemisega, sest enamik neist sai kirja kätte 02.05.2018 või 04.05.2018 ehk

vastavalt 12 või 10 päeva enne avaliku väljapaneku algust. Kuna teine avalik väljapanek algas

15.05.2018, siis tuli kirjad kätte toimetada hiljemalt 01.05.2018 (vt ka haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 33 lg 2). Puudutatud isikuid on avaliku väljapaneku toimumisest siiski informeeritud

ning nad ei ole esitanud omapoolseid seisukohti ja taotlusi (sh taotlust avaliku väljapaneku aja

pikendamiseks), mistõttu ei ole põhjendatud DP tühistamine PlanS v.r § 18 lg 5 p 2 rikkumisele

tuginedes. Arvestada tuleb ka kolmanda isiku huviga DP kehtima jäämise vastu ning sedagi, et

menetlusviga ei ole praegusel juhul mõjutanud asja otsustamist ja DP uuel menetlemisel antaks

tõenäoliselt sama sisuga haldusakt. Lisaks tuleb arvesse võtta, et kaebus on esitatud avalikes

huvides ning kaebaja ei esinda puudutatud isikuid.

Põhjendatud ei ole kaebaja etteheited, et DP teisel avalikul väljapanekul rikuti PlanS v.r § 21

lg 3 nõudeid. Kuna kummalgi avalikul väljapanekul ei esitatud DP-le kirjalikke ettepanekuid

või vastuväiteid, siis ei pidanud vastustaja PlanS v.r § 21 lg 3 kohaselt avaldama informatsiooni

avaliku arutelu tulemuste kohta. DP õigusvastasust ei tingi ka asjaolu, et DP menetlust ei viidud

lõpuni enne 01.07.2018, sest seadusest sellist nõuet ei tulene. Kaebaja ei ole ka põhjendanud,

milliseid PlanS v.r kohaseid avalikkuse kaasamise nõudeid oleks vastustaja pidanud täiendavalt

järgima.

DP toimiku, kaardimaterjali ja seletuskirja ning vaidlustatud korralduse analüüsi põhjal ei ole

põhjendatud kaebaja etteheited DP vastuolule seaduse ja ÜP-ga. Samuti pole alust väita, et

praeguses asjas oleks ilmselgelt rikutud elukeskkonna parendamise, avalikkuse kaasamise ja

teavitamise, huvide tasakaalustamise ja lõimimise ning teabe piisavuse põhimõtteid.

Planeerides planeeringualal olevate vananenud hoonete ja turuhoone asemele uue kaasaegse

kaubandushoone, parendamaks mikrorajoonis kaupade ja teenuste kättesaadavust nii jalgsi kui

ka

autoga

liiklejatele,

ja

kujundades

sellest

peamisest

eesmärgist

lähtudes

planeeringulahendused, on vastustaja järginud elukeskkonna parendamise põhimõtet vaatamata

sellele, kas leitud lahendused kaebajale meeldivad või mitte. DP-s on lähtutud kohalikest

huvidest, mis on samuti osaks avalikust huvist. Kaebajaga ei saa nõustuda selles, et DP

menetluses on antud eksitavat ja ebapiisavat informatsiooni DP lahenduse kohta, kuivõrd DP

seletuskirjas ei ole põhjalikult käsitletud näiteks kergliikluse küsimust ja üldkasutatava maa

tähtsust. DP moodustavad koosmõjus selle dokumendid – kaardimaterjal ja seletuskiri –, milles

on piisavalt, üheselt ja arusaadavalt kajastatud DP lahendus. DP-st ei puudu ka kaalutlused

avalike huvidega arvestamise kohta, sest avalikuks huviks tuleb pidada ka räämas ja kehvas

seisus linnaruumi korrastamist, sh piisava parkimisvõimaluse tagamist, vältimaks läheduses

3-19-573

5(14)

asuvate väikeste tänavate ummistumist. Ülekaalukaks ja esmaseks avalikuks huviks ei saa

pidada võimalikult suure haljasala ja üksnes kaebaja pakutud lahendustele tuginevate

kergliiklusteede loomist.

Maa-ameti kooskõlastuse puudumine ei ole käsitatav PlanS v.r § 17 nõuete rikkumisena.

Munitsipaalomandisse antud E. Vilde tee 101c kinnistu jagamisel moodustatava krundi pos 1b

sihtotstarbe ärimaaks muutmise ja selle võõrandamise lubatavuse üle on maareformi seaduse

(MaaRS) § 25 lg 3 kohaselt pädev otsustama Keskkonnaministeerium. Vaidlust ei ole selles, et

keskkonnaminister on selleks loa andnud ning kaebaja etteheited Maa-ameti kooskõlastuse

puudumisest on põhjendamatud. Kaebaja viitab küll õigesti, et maakatastri seaduse (MaaKatS)

§ 181 lg 12 p 2 kohaselt on sotsiaalmaa (sh üldkasutatav maa) maa, millelt ei taotleta kasumit,

kuid praegusel juhul on üldkasutatava maa sihtotstarvet osaliselt muudetud ja osaliselt on maa

ka võõrandatud. Kaebaja kahtlused, kas Keskkonnaministeeriumile olid loa andmisel teada

kõik asjaolud, on paljasõnalised ja põhjendamatud. Kaebaja ei ole esitanud mingeid tõendeid,

et Keskkonnaministeerium lähtus ebaõigetest andmetest, samuti ei saa kaebaja kaitsta kohtus

Keskkonnaministeeriumi huve. Viited Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (TLPA) 05.12.2013

protokollile, millest nähtuvalt oli TLPA menetluse ajal DP suhtes kriitiline, ei anna alust DP

õigusvastasuse tuvastamiseks. Vastustaja on õigesti välja toonud, et protokoll reguleerib tööd

asutuse sees ja edaspidiseid arutelusid.

Nõustuda ei saa kaebaja põhiväitega, et DP on vastuolus ÜP-ga. ÜP järgi asub planeeringuala

osakeskuse (mikrorajooni keskuse C) alal, kus võivad paikneda ärid, avalikud teenused,

kultuuriobjektid jms. Kuigi DP-s on haljastuse osa planeeringueelse ajaga võrreldes mõnevõrra

vähenenud, ei ole see ÜP-ga keelatud. ÜP kohaselt tuleb juba välja kujunenud keskustega

mikrorajoonides arendada olemasolevaid asunduskeskusi. Selliseks on ka vaidlusalune ala.

Haljastuse mahu vähenemine on DP-st nähtuvalt minimaalne, sest DP-ga on ette nähtud ka

asendusistutus ja teised meetmed haljastuse protsendi täitmiseks. Haljastuse osas on arvestatud

E. Vilde tee ääres kasvavate viirpuude kasvutingimuste säilimisega, ala ida- ja lõunakülgedes

paiknevad suuremad kõrghaljastusega alad on täies ulatuses säilitatud ning kavandatud on ka

uut haljastust. Olemasoleva linnaruumi korrastamise ja arendamise seisukohalt on paratamatu,

et senine olukord muutub. Praeguse DP realiseerimine parendab olemasolevat linnaruumi,

tõstab elanike turvatunnet ning loob juurde töökohti. Sellest tulenevalt on ilmne, et avalikkuse

aspektist on DP realiseerimine pigem positiivne, kuna sellega saab planeeringuala uue

heakorrastuse, haljastuse ja juurdepääsuteed, sellega lahendatakse parkimise küsimused,

kohalikele elanikele pakutakse senisest parema kvaliteediga ning suurema valikuga

igapäevakaupade ja toiduainete ostukohta, ning mis peamine, kulunud ilmega Szolnoki turg

saab kaasaegse ilme. Kõige eelnevaga on vastustaja DP kehtestamisel arvestanud. DP ala ei jää

ühessegi ÜP seletuskirja peatükis „Rohelise võrgustiku toimimist tagavad tingimused“ toodud

rohekoridori ja DP järgib võimalikult suurel määral põhimõtet, et linnaosa ja mikrorajoonide

tasandit toetab tänavast eraldatud kergliiklusteede võrgustik. ÜP järgi ei tule DP koostamisel

arvestada pelgalt üksikute kõrghaljastuselementide, kaitstavate loodusobjektide ja liikidega,

vaid arvestada tuleb nende kuuluvust rohelise võrgustiku üksteisega seotud tasanditesse. Kui

planeeringuala ei olnud varasemalt seotud rohelise võrgustikuga, siis ei ole DP-ga kohustuslik

seda faktilist olukorda muuta. DP põhijoonise kohaselt jääb DP alast põhja poole magistraaltee

(E. Vilde tee) ning idast ja läänest piirneb ala korterelamutega ning E. Vilde tee 91 vahelise

haljastusega. Viimase osas haljastus küll säilitatakse, kuid olemasolev ega planeeritav haljastus

ei moodusta rohelist võrgustikku. Lõunasse jääv olemasolev haljasala moodustab ühtse terviku

rohelise võrgustikuga ja DP-st nähtuvalt see suures osas säilitatakse. Arvestades, et ÜP-ga

antakse üksnes üldised suunised DP koostamiseks, ei ole vaidlusalune DP ÜP-ga vastuolus.

3-19-573

6(14)

Kergliiklusteede osas heidab kaebaja ette nende planeeritud asukohast tulenevat ohtlikkust.

Nõustuda ei saa sellega, et DP-s on kergliiklusteede ees seatud prioriteetseks autoliiklus. Kuna

kergliiklustee ristub ostlejate liiklusega planeeritud hoone külgedel, on tagatud kergliiklejatele

kaubanduskeskuse mugav kasutamine. ÜP kohaselt tuleb mikrorajooni siseselt luua eeldused,

et kergliiklusteedelt oleks tagatud ligipääs esmatarbekaupadega varustavale kaubandusvõrgule,

tagamaks selle elujõulisust. ÜP-st ei tulene, et kergliiklustee ei tohi paikneda kaubanduskeskuse

ja parkla vahel. Liikluskorralduse lahenduse planeerimisel on lähtutud liiklusohutuse ja liikluse

hajutamise vajadustest ning lisaks on oluline tagada mikrorajooni läbivate kergliiklusteede

integreerimine. Põhjendamatu on väide, nagu peaks DP prioriteediks olema kergliiklusteed ja

haljastus. Tegemist on linnakeskkonnaga ja ÜP järgi on hoonetevahelise ruumi kavandamisel

üldiseks eesmärgiks lähtuda atraktiivse kvaliteetruumi tekitamise vajadusest, mis toimiks

ühtlasi kommunikatsioonikanalina seda läbivate kergliiklusteede kaudu. Seda nõuet on DP-s

järgitud ning ka ÜP kohaselt ei pea kergliiklusteed ja haljastus olema DP koostamisel

prioriteediks. Täidetud on ÜP-st tulenevad nõuded luua kergliiklusteid ühendav võrgustik ning

siduda need rohealadega ühte süsteemi. Nii olemasolevad kui ka planeeritud kergliiklusteed

asuvad rohealade ääres. Avalikuks huviks kergliiklusteede planeerimisel on tagada kohalikele

elanikele võimalikult kodu lähedal juurdepääs esmatarbekaupadele, vähendamaks seeläbi

kaupade hankimisega kaasnevat pendelrännet. Kaebaja on jätnud tähelepanuta sisuliselt olulise

asjaolu, et ÜP kohaselt on planeeringuala puhul tegemist osakeskuse segahoonestusalaga, kus

tuleb mh tagada piirkonna teenindamiseks vajalike teenuste olemasolu ja areng. ÜP kohaselt ei

tule rohealasid säilitada 100% ulatuses ja linnakeskkonnas tuleb kaalutlusõigust teostades leida

tasakaalustatud lahendused. Vastustaja on praegusel juhul kaalutlusõigust teostanud ning seega

on põhjendamatud kaebaja väited kaubanduspinna ja liikluse eelistamisest, mistõttu ei saa need

tuua kaasa DP tühistamist. Haljastuse ja heakorra põhimõtted ongi praegusel juhul juba DP-s

kindlaks määratud, kuid DP-ga ei saa kindlaks määrata raiutavate puude arvu, mille üle otsustab

Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet raieloa andmisel.

DP menetluses ei ole tuvastatav ka PlanS v.r § 9 lg 2 p 8 ning keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 34 lg 2 rikkumine. Kaebaja on ekslikult

leidnud, et praegusel juhul tulnuks korraldada keskkonnamõju hindamine. KeHJS § 33 lg 1 p 3

kohaselt tuleb DP menetluses KSH korraldada, kui kavandatakse KeHJS § 6 lg-s 1 nimetatud

tegevust. Kuni 2-korruselise ärihoone ja seda teenindava parkla rajamine ei ole KeHJS § 6 lg-s

1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevus ning ka KeHJS § 6 lg-st 2 ja Vabariigi Valitsuse

29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju

hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ (määrus nr 224) § 13 p-st 2 ei tulene, et

üksiku ärihoone rajamisel tuleks koostada keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang.

Arusaamatuks jääb kaebaja seisukoht, nagu oleks vastustaja siiski eksinud PlanS v.r § 9 lg 2 p

8 vastu või oleks vastustaja pidanud tooma DP menetluses välja muid keskkonnaalaseid

kaalutlusi. Üldsõnaline viide, et ehitustegevust on peetud looduskeskkonnast tähtsamaks, ei

muuda linnakeskkonnas ÜP järgsel segahoonestusalal kehtestatud DP-d õigusvastaseks. KSH

tuleb kohustuslikult teha üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning kaebaja ei ole esile toonud

ka muid keskkonnaalaseid kaalutlusi, millega vastustaja pidi arvestama. Populaarkaebuses

tuleb välja tuua konkreetsed seaduse rikkumised. Vajalikud keskkonnatingimused on DP-s

välja toodud ja seega ei ole vastustaja Plans v.r § 9 lg 2 p 8 vastu eksinud. Kokkuvõttes on DP

piisavalt motiveeritud ning selle kehtestamisel on piisaval määral arvestatud nii avalike kui ka

erahuvidega ning rikutud ei ole kaalutlusreegleid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. ALTAM Konsultatsioonide OÜ palub 13.01.2020 apellatsioonkaebuses tühistada

halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus ja jätta menetluskulud

3-19-573

7(14)

vastustaja kanda. Apellant jääb oma varasemate väidete ja tõendite juurde ning palub nendega

arvestada. Halduskohus leidis vääralt, et vastustaja ei ole rikkunud PlanS v.r §-st 16 tulenevaid

nõudeid koostööle ja kaasamisele, sest tuvastas ise teavitamiskohustuse ilmselge rikkumise

puudutatud isikute osas (PlanS v.r § 18 lg 5 p 2). Halduskohus järeldas õigesti, et vastustaja ei

ole tõendanud, millise avaliku väljapaneku kohta puudutatud isikutele teated saadeti ning kas

neil oli ka tegelikult võimalus saada avaliku väljapaneku toimumisest teada. Nõustuda ei saa

aga halduskohtu oletusega, et DP uuel menetlemisel antaks tõenäoliselt sama sisuga haldusakt.

Seda eriti olukorras, kus DP-s on ulatuslikult varjatud ÜP muutmise aspekte. Kuna lõplik

planeeringulahendus valmib koostöös avalikkusega, siis peab haldusorgan tegema avaliku

väljapaneku korraldamisel kõik võimaliku, et huvitatud isikud saaksid menetluses osaleda.

Vastustaja ei ole praegusel juhul teinud kõike endast olenevat, et huvitatud isikuid informeerida

ja kaasata. Vastustaja ei saa eeldada, et avalikkus on võimeline ise hindama DP vastavust ÜP-

le. PlanS v.r § 18 lg 5 p 2 rikkumise tõttu tulnuks vaidlustatud DP tühistada, kuid halduskohus

asus vastustaja tegemata jätmisi õigustama. Ebamõistlik on jätta rikkumise tuvastamisel DP

tühistamata üksnes põhjusel, et kaebus on esitatud avalikes huvides. Teavitamiskohustuse osas

puuduvad tõendid ka PlanS v.r § 12 lg 31 nõuete täitmise kohta.

Halduskohus ei ole arvestanud planeeringute hierarhiaga ehk sellega, et PlanS v.r § 8 lg 7

kohaselt on kehtestatud ÜP aluseks DP koostamisele, samuti puudub kohtuotsuses DP ja ÜP

vastuolude sisuline analüüs. Kuigi apellant viitas algselt ekslikult kehtiva PlanS-i sätetele, on

ta hiljem siiski viidanud ka PlanS v.r § 4 lg 2 p-des 1–3 sätestatud põhimõtete rikkumisele.

Olukorras, kus Maa-amet oli 30.12.2013 kirjas DP lahendusele vastu, ei ole põhjendatud jätta

Maa-ameti seisukohaga arvestamata ja õigustada, et Maa-ameti kooskõlastust polnudki tarvis.

Vastustaja oleks pidanud arvestamata Maa-ameti seisukohaga kasvõi kui avalikkuse esindaja

seisukohaga ning sellele ka reageerima, sest nendega arvestamine oleks tõenäoliselt toonud

kaasa teistsuguse DP lahenduse. Maa-amet tõi õigesti välja, et E. Vilde tee 101c üldkasutatava

maa krundile nähti DP lahenduses ette alla 30% ulatuses haljastust ning ülejäänud osas määrati

see sõidu- ja kõnniteede ning parklate aluseks maaks. ÜP-ga vastuolu osas asus halduskohus

üllatuslikult seisukohale, et ka avalikus õigus kehtib printsiip, mille kohaselt on lubatud kõik,

mis ei ole keelatud. Kuna ÜP ei näe otseselt ette võimalust haljastuse protsendi vähendamiseks,

peaks see olema üheselt keelatud.

Haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1) ning menetlus- ja vorminõuete

erilist tähtsust on rõhutatud just planeerimismenetluses, mida iseloomustab laiaulatuslik

diskretsiooniruum (nt Riigikohtu 10.10.2002 otsus nr 3-3-1-42-02). Vaidlust ei saa olla selles,

et DP-s puuduvad selgitused ÜP nõuetega arvestamise kohta ning kaalutlused ÜP muutmiseks

või täpsustamiseks. DP-s on üksnes tõdetud, et planeeritava ala juhtotstarbeks on osakeskus,

kuid ülejäänud ÜP nõuete eiramise teemat pole käsitletud DP seletuskirjas ega üheski muus

menetlusdokumendis. Haldusakt peab sisaldama vähemalt selle põhimotiive. Kohtupraktikaga

arvestamise asemel pani halduskohus hoopis apellandile kohustuse tõendada ÜP kohaste

alternatiivsete lahenduste olemasolu, mida apellant ka tegi, paludes arvamuse asjatundjalt.

Apellant ei saa koostada vastustaja eest uut DP-d, et tõestada alternatiivsete lahenduste

olemasolu. PlanS v.r § 4 lg 2 järgi on DP koostamine kohaliku omavalitsuse pädevuses. Ka

halduskohtu otsusest ei nähtu arusaadavalt ÜP-ga arvestamise asjaolusid. On oluline vahe, kas

DP-d menetleti ÜP kohasena või hoopis ÜP-d muutvana. Arendaja huvide ja avalike huvide

vastuollu sattumise oht on suurem juhul, kui DP-s tehakse ettepanek ÜP-d muuta. Praeguses

asjas on DP lugemine ÜP-ga kooskõlas olevaks viinud selgelt arendaja ärihuvide eelistamiseni.

Halduskohus ei ole apellandi esitatud asjatundja KL 27.09.2019 arvamust kordagi käsitlenud ja

pole selge, kas kohus on selle tõendi üldse võtnud haldusasja materjalide juurde. Kohtu vabadus

tõendite hindamisel ei tähenda, et kohus võiks loobuda põhjendamast, miks esitatud tõend tuleb

3-19-573

8(14)

jätta arvestamata. Asjatundja on toonud õigesti esile vastuolud ÜP-ga, haljastuse puudulikkuse

ja planeeritud kergliiklusteede ohtlikkuse ning parkimiskohtade suure osakaalu. Samuti on

asjatundja leidnud, et DP lahendusele oleksid reaalsed alternatiivid. Asjatundja on märkinud,

et DP pos 6 (E. Vilde tee 101c) on kavandatud üldkasutatavaks maaks (MaaKatS § 181 lg 12 p

2), kuid vastab pigem transpordimaa tunnustele (MaaKatS § 181 lg 5 p 2), sest arvatavasti

hakkavad sellel asuvad parkimiskohad teenindama kaubanduskeskuse külastajaid, mitte

naaberkrundil asuvat lasteaeda ja piirkonna elanikke. Selles osas jätab DP avalikkusele eksitava

mulje. Parkimiskohtade liigset arvu ja kergliiklusteede asukohavalikut ei ole DP-s põhjendatud.

Asjatundja on toonud põhjendatult välja, et parkimiskohti saanuks kavandada vähem ning ÜP-

st ei tulene kohustust parkimisvõimalusi laiendada. DP seletuskirja p-s 3.7 esitatud

kontrollarvutuse kohaselt tuleks piirkonnas tagada üksnes 36 parkimiskohta, kuid DP näeb ette

koguni 81 parkimiskohta. Asjatundja hinnangul saanuks DP ala sisese liikluse lahendada ka

ühe sisse- ja väljasõiduga otse E. Vilde teele, nagu see toimub ka täna, kuid selle asemel on DP-

ga uue väljasõidu arvelt vähendatud haljasala osakaalu. Vastustaja pidanuks kaaluma ka

varianti planeerida magistraalkergliiklustee viisil, et see ei jääks kaupluse ja parkla vahele, sest

planeeritud lahendus ei soosi jalakäijaid ega rattureid. Tegemist on Tallinna linnaplaneerimises

valitseva üldise tendentsiga, kus kergliiklusele eelistatakse autoliiklust. Asjatundja arvamuses

toodud väiteid ei ole halduskohus millegagi ümber lükanud.

8. Tallinna linn vaidleb 14.02.2020 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning

palub see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. KL arvamus on suures osas

õigusliku sisuga ja sellise arvamuse andmiseks puudub isikul ilmselt pädevus. KL on enda sõnul

planeeringute ja KSH ekspert, kuid tal puudub kutseregistri andmetel asjakohane

kutsetunnistus, samuti ei ole tal keskkonnamõju hindamise litsentsi. KL arvamuse näol ei ole

seega tegu eksperthinnanguga. Halduskohus on siiski kõiki KL arvamuses kajastatud küsimusi

käsitlenud. Asjaolu, et seejuures ei ole eraldi viidatud KL arvamusele, ei tähenda nende

mittearvestamist, sest sisuliselt ei erine need apellandi seisukohtadest. Puudutatud isikute

teavitamise osas leidis halduskohus õigesti, et PlanS v.r § 18 lg 5 p-s 2 sätestatud tähtaegade

rikkumisele vaatamata on puudutatud isikuid DP avalikust väljapanekust siiski informeeritud

ning isikud ei ole esitanud DP-le omapoolseid seisukohti ega arvamusi. Halduskohus on õigesti

välja toonud, et kaebus on esitatud avalikes huvides ja apellant ei esinda puudutatud isikuid.

DP menetluses ei tulnud arvestada ka Maa-ameti seisukohtadega, sest PlanS v.r § 17 kohaselt

puudus vajadus Maa-ameti kooskõlastuse järele. Apellant ei saa kohtus kaitsta Maa-ameti või

Keskkonnaministeeriumi huve.

DP ja ÜP seose osas on apellant ekslikult leidnud, et DP-s võib käsitleda üksnes neid linnaruumi

kujundamise aspekte, mida on käsitletud ka ÜP-s, ning kui ÜP-s on jäänud midagi käsitlemata,

siis ei või seda ette näha ka DP-s. Järeldus, et kuna ÜP-s ei ole haljastuse osakaalu vähendamist

ette nähtud, siis ei ole see üldse lubatud, on põhimõtteliselt väär, sest DP-s tuleb küll järgida

ÜP-ga seatud tingimusi, kuid juhul, kui ÜP mingis osas reeglit ei sätesta, tuleb DP koostamisel

lähtuda linnaruumi kujundamise põhimõtetest ja vajadustest ning konkreetsetest asjaoludest.

PlanS v.r § 9 lg 2 p 5 kohaselt on haljastuse põhimõtete määramine just DP ülesanne.

Halduskohus leidis õigesti, et haljastuse osakaalu vähenemine planeeringueelse ajaga võrreldes

ei ole ÜP-ga keelatud. Haljastuse mahu vähenemine on lisaks minimaalne, sest DP näeb ette

asendusistutuse ja teised vajalikud meetmed haljastuse protsendi täitmiseks. Eraldi kaalutlusena

on DP-s välja toodud, et arvestatud on E. Vilde tee ääres kasvavate viirpuude kasvutingimuste

säilimisega. Ala ida- ja lõunakülgedes paiknevad suuremad kõrghaljastatud alad on täies

ulatuses säilitatud ning kavandatud on uut haljastust. ÜP ei nõua osakeskuse segahoonestusalal

rohealade säilitamist 100% ulatuses ega haljastuse eelistamist igasugusele muule planeeritavale

tegevusele. Ka ei tulene ÜP-st, et DP koostamisel peaksid prioriteediks olema kergliiklusteed.

DP-ga kavandatud kergliiklusteed on ühendatud suuremasse teedesüsteemi ning nende kaudu

3-19-573

9(14)

saab külastada ka planeeritavat hoonet, tagamaks kohalikele elanikele esmatarbekaupade

kättesaadavus võimalikult kodu lähedal. Parkimiskohtade arvu osas on lähtutud Tallinna

Linnavolikogu 16.11.2006 otsuse nr 329 „Tallinna parkimise korralduse arengukava aastateks

2006–2014“ põhimõtetest ning planeeritud lahendus aitab vältida hooneesise ummistumist.

Parkimiskohtade kavandamisel on lähtutud ka naabrite ja Tallinna Männi lasteaia vajadustest.

Kokkuvõttes on DP-s selgelt välja toodud planeeringu keskne huvi, milleks on piirkonna

korrastamine ja vananenud kaubanduskeskuse asendamine kaasaegse ja mitmeotstarbelise

keskusega, mille juurde rajatav parkla aitab leevendada piirkonna parkimisprobleeme.

9. Kinnisvaravalduse AS vaidles 14.10.2020 kohtuistungil apellatsioonkaebusele vastu

ning palus see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, nõustudes vastustaja ja

halduskohtu seisukohtadega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et ALTAM Konsultatsioonide OÜ apellatsioonkaebus ei ole

põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

11. Kuna DP algatati Tallinna Linnavalitsuse 29.05.2013 korraldusega nr 747-k, tuli selle

menetlemisel lähtuda kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS v.r sätetest (EhSRS § 1 lg 1). Kaebaja

on iseenesest õigesti viidanud, et EhSRS § 1 lg 4 kohaselt tulnuks vastustajal viia DP menetlus

lõpule hiljemalt 01.07.2018, kuid kuna DP kehtestati alles Tallinna Linnavalitsuse 20.02.2019

korraldusega nr 254-k, siis on eeltoodud tähtaega rikutud. Ringkonnakohus märgib, et EhSRS

§ 1 lg-s 4 sätestatud tähtaeg on analoogne PlanS § 139 lg-s 2 sätestatud tähtajaga, mis näeb ette,

et DP kehtestamise või kehtestamata jätmise otsus tehakse hiljemalt kolme aasta möödumisel

DP algatamisest arvates (vt Riigikogu XII koosseisu 572 SE seletuskiri, lk 3). Kummalgi juhul

ei ole tegemist õigust lõpetava tähtajaga, vaid tegemist on menetlustähtajaga, mille ületamine

ei ole HMS §-st 41 tulenevalt tingimata õigusvastane (vt Riigikogu XII koosseisu 571 SE

seletuskiri, lk 179). Seetõttu ei saa vaidlusaluse DP tühistamist tingida pelgalt asjaolu, et DP

kehtestati alles pärast 01.07.2018, ning selle tähtaja ületamine ei too mh kaasa tagajärge, et DP

menetluses tuleks kohaldada kehtiva PlanS sätteid (st EhSRS § 1 lg 1 kohaldamine ei sõltu

sellest, kas DP menetlus jõutakse lõpule viia EhSRS § 1 lg-s 4 sätestatud tähtajaks).

12. Apellatsiooniastmes ei ole enam vaidlust selle üle, et vastustaja ei ole suutnud tõendada,

et puudutatud isikuid oleks DP avalikust väljapanekust PlanS v.r § 18 lg 5 p 2 nõuete kohaselt

teavitatud. Ringkonnakohus ei pea selles osas vajalikuks halduskohtu põhjendusi üle korrata.

Samas on halduskohus õigesti leidnud, et kõnealune rikkumine ei saa tuua kaasa DP tühistamist,

sest kaebus on esitatud üksnes avalikes huvides, kuid PlanS v.r § 18 lg 5 p 2 on kehtestatud

puudutatud isikute subjektiivsete õiguste kaitseks. Populaarkaebuse seisukohalt on oluline see,

kas vastustaja on järginud PlanS v.r § 18 lg-tes 6–7 sätestatud avalikkuse teavitamise nõudeid

või mitte. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja ei teavitanud avalikkust DP esimesest avalikust

väljapanekust PlanS v.r § 18 lg 6 nõuete kohaselt, kuid parandas selle vea DP teise avaliku

väljapaneku korraldamisega 15.05.2018–29.05.2019, mille kohta avaldati teated ajalehtedes

Postimees 27.04.2018 (II kd, tl 59; dtl 738) ja Pealinn 30.04.2018 (II kd, tl 58; dtl 737). Asjaolu,

et Mustamäe Linnaosa Valitsuse 06.06.2018 kirjas nr 1-12/183-4, milles esitati DP avaliku

väljapaneku kokkuvõte, ei ole mainitud DP teise avaliku väljapaneku toimumist, ei tõenda selle

toimumata jäämist. Kuna teise avaliku väljapaneku käigus ei esitatud DP lahendusele ühtegi

vastuväidet ega ettepanekut, puudus vastustajal vajadus selle tulemuste kohta teadet avaldada

(vt PlanS v.r § 21 lg 3). Apellatsioonkaebuses on väidetud sedagi, et apellant ei leia tõendit selle

kohta, et vastustaja oleks täitnud PlanS v.r § 12 lg-st 31 tuleneva kohustuse (s.o panna DP alal

vähemalt kuuks ajaks nähtavale kohale informatsioonitahvel või -teatis, mis sisaldaks PlanS v.r

3-19-573

10(14)

§ 12 lg-s 1 nimetatud informatsiooni). Ringkonnakohus märgib, et fotod sellistest teadetest on

leitavad DP originaaldokumentidest (kohtule esitatud nummerdamata lehekülgedega kaust) ja

puudub igasugune mõistlik põhjus arvata, et see informatsioon oli üleval vähem kui kuu aega.

13. Apellandi sõnul ei ole halduskohus üldse arvestanud KL 27.09.2019 arvamusega (II kd,

tl 24-31; dtl 681-695) ning pole ka selge, kas nimetatud arvamus on võetud haldusasja

materjalide juurde. Ringkonnakohus selgitab, et kuna halduskohus ei ole dokumenti kaebajale

tagastanud, siis on see võetud haldusasja materjalide juurde. Dokumentaalseks tõendiks võib

olla ka menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isiku arvamus (HKMS § 56 lg 2;

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 lg 2; Riigikohtu 28.03.2012 otsus nr 3-3-1-4-12, p 28).

Olenemata sellest, et kutseregistri andmetel ei ole KLle väljastatud ühtegi kutsetunnistust, ei

tingi see iseenesest arvamuse kõrvalejätmist. Planeerimisalaste eriteadmistega isikuks tuleb

üldjuhul pidada isikut, kellel on õigusaktidest tulenevalt planeeringu koostamise õigus. Kehtiva

PlanS § 4 lg 5 kohaselt võib planeeringu koostajaks (planeerijaks) olla kas vastava kutsega isik

või asjakohase eriala kõrgharidusega ja piisava töökogemusega isik. Arvamuses välja toodud

KL haridust ja kogemusi arvestades puudub ringkonnakohtul alus kahelda, et tegemist on PlanS

§ 4 lg 5 tingimustele vastava isikuga. Kuivõrd KL 27.09.2019 arvamuses esitatud seisukohad

kattuvad pea täielikult apellandi väidetega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid eraldi

analüüsida, vaid hindab DP osas tehtud etteheiteid sisuliselt.

14. Apellandi ühe põhiväite kohaselt on DP vastuolus Tallinna Linnavolikogu 22.06.2006

otsusega nr 230 kehtestatud Mustamäe linnaosa ÜP seletuskirjas (I kd, tl 49-85; dtl 83-156)

toodud tingimuste ja põhimõtetega. Apellant on ekslikult leidnud, et ÜP muutmist kujutab

endast ka DP-s selliste tingimuste kehtestamine, mida ei ole ÜP-s käsitletud. ÜP ülesanded on

sätestatud PlanS v.r § 8 lg-s 3. DP-s kui suurema täpsusastmega planeeringus määrataksegi

üldjuhul kindlaks üldisemas planeeringus seni käsitlemata tingimused ning DP-ga võib seada

kõiki selliseid tingimusi ja piiranguid, mis on vajalikud PlanS v.r § 9 lg-s 2 nimetatud

ülesannete täitmiseks (nt Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2019 otsus nr 3-18-950, p 14). PlanS

v.r § 9 lg 7 p-de 1–3 kohaselt on kehtestatud ÜP põhilahenduse muutmine DP-ga kas asjaomase

maa-ala maakasutuse juhtotstarbe ulatuslik muutmine, hoonestuse kõrguspiirangu ületamine

või muu oluline või ulatuslik ÜP muutmine. Kehtestatud DP lahenduse kooskõla ÜP-ga käsitleb

ringkonnakohus järgnevalt teemade kaupa.

15. ÜP seletuskirja IV osa teemakaardi „Maakasutus“ (kaart IV-1) kohaselt asub DP ala

Mustamäe linnaosa III mikrorajooni C alal ehk osakeskuse segahoonestusalal. ÜP seletuskirja

IV osa p 1.1.4 kohaselt käsitatakse osakeskustena (kohalike keskustena) valdavalt

elamufunktsiooniga alade keskusi, mis tuleb säilitada ja tagada nende areng kohaliku

elukondliku teeninduse tagamiseks. Osakeskuse segahoonestusalal on DP koostamise

tingimusteks mh parkimiskorralduse lahendamine reeglina oma krundil ning ka mikrorajoone

läbivate kergliiklusteede integreerimine.

16. DP-s nähakse mh ette omandireformi käigus munitsipaalomandisse antud E. Vilde tee

101c kinnistu (registriosa nr 25070001; katastritunnus 78405:501:0256, pindala 4013 m2;

sihtotstarve 100% üldkasutatav maa) jagamine ajutiseks ärimaa sihtotstarbega krundiks ja

üldkasutatava maa sihtotstarbega krundiks, millest viimast kasutatakse apellandi hinnangul

sihtotstarbe vastaselt ja arvestatud ei ole Maa-ameti 30.12.2013 kirjas nr 6.2-3/12582 (I kd, tl

16-18; dtl 24-28) toodud seisukohtadega. Ärimaa sihtotstarbega krundi moodustamisega seoses

on halduskohus õigesti märkinud, et kuigi projekteerija 19.09.2013 kirjaga nr 2-6/223 (I kd, tl

145; dtl 312) on Maa-ametilt ekslikult kooskõlastust küsitud ja Maa-amet 30.12.2013 kirjas

oma seisukohad esitas, ei olnud vastustajal kohustust nendega arvestada, sest MaaRS § 25 lg 3

kohaselt on munitsipaalomandisse antud sotsiaalmaa sihtotstarbe muutmise ja võõrandamise

üle otsustamine keskkonnaministri pädevuses. Vaidlust ei ole selles, et keskkonnaminister on

3-19-573

11(14)

30.10.2018 käskkirjaga nr 1-2/18/801 (I kd, tl 47-48; dtl 827-828) andnud vastustajale loa

E. Vilde tee 101c kinnistu jagamisel moodustatava 317 m2 suuruse maaüksuse sihtotstarbe

muutmiseks ärimaaks ja võõrandamiseks. Apellandi väited keskkonnaministri eksitamisest ei

ole asjassepuutuvad, sest apellant ei saa oma kaebusega kaitsta riigi huve. Vastustaja on

põhjendanud ärimaa krundi kauplusehoone laiendamise eesmärgil eraldamise vajadust sellega,

et väiksema kauplusehoone rajamine ei oleks majanduslikult otstarbekas ning vastasel korral

jääks piirkonna elanikele tagamata rikkalik sortiment toidu- ja tarbekaupu. Keskkonnaminister

on pidanud seda põhjendust asjakohaseks ja piisavaks ning ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole

tegemist ilmselt asjakohatute kaalutlustega. Maa-ameti 30.12.2013 kirjas esitatut ei tulnud

käsitada ka avalikkuse esindaja seisukohtadena, sest Maa-amet esindab oma tegevuses riiki.

17. Apellant on DP lahendusele lisaks ette heitnud, et E. Vilde tee 101c üldkasutatava maa

krundil on haljasala osakaaluks üksnes ca 30% ning ülejäänud ala on kavandatud sõidu- ja

kõnniteede ning parklate aluseks maaks, mis ei ole kooskõlas üldkasutatava maa sihtotstarbega

(MaaKatS § 181 lg 12 p 2), vaid see vastab sisuliselt transpordimaa sihtotstarbele (MaaKatS §

181 lg 5). Ringkonnakohus selle käsitusega ei nõustu. MaaKatS § 181 lg 12 p 2 kohaselt peab

üldkasutatav maa kui sotsiaalmaa alaliik vastama kahele tingimusele: maalt ei taotleta kasumit

ja maa on avalikult kasutatav. MaaKatS § 181 lg 12 p-s 2 esitatud loetelu rajatistest on näitlik

ja üldkasutatava maa sihtotstarbega ei ole vastuolus see, kui sellel paiknevad lisaks haljasalale

ka teed ja parkimiskohad, kui need on avalikult kasutatavad ja neilt ei taotleta kasumit (vt ka

Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2019 otsus nr 3-18-2298, p 12.1).

18. DP põhijoonise (I kd, tl 40; dtl 71) ja DP seletuskirja (I kd, tl 29-39p; dtl 49-70) p 3.7

kohaselt paiknevad üldkasutatava maa krundil lisaks haljasalale juurdepääsutee, kergliiklusteed

ja avalikus kasutuses olev parkla. DP põhijoonisest ja seletuskirjast nähtuvalt tagab krunti läbiv

tee juurdepääsu mh E. Vilde tee 103 kinnistul asuvale Tallinna Männi lasteaiale ning ka krundil

asuvad parkimiskohad on mõeldud avalikuks kasutamiseks (sh lasteaia külalistele). Täiendavalt

on parkimiskohtade planeerimisel arvestatud E. Vilde tee 105 korteriühistu ettepanekuga

korrastada kinnistu esine parkimisala ja kavandada täiendavad parkimiskohad, tagamaks ühistu

parkimisvajadust. DP seletuskirja p 6.4 alap 2 kohaselt tuleb üldkasutatava maa krundil paiknev

kaubanduskeskuse laadimisala kavandada nii, et see võimalikult vähe häiriks avaliku parkla

kasutamist. Üldkasutatava maa krundi kasutamine DP-s ettenähtud viisil ei erine oluliselt

senisest kasutusest ning seetõttu ei ole tuvastatav ka avalikkuse eksitamine. Harju maavanema

11.03.2010 korraldusega nr 435-k anti E. Vilde tee 101c kinnistu MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel

Tallinna linna munitsipaalomandise haljasala maana koos juurdepääsuteede, parkimisplatside

ja mänguväljakutega. E. Vilde tee 101c kinnistu kanti kinnistusraamatusse 22.07.2010 (vt I kd,

tl 47; dtl 827) ning see ümbritseb ka praegusel ajal endist Szolnoki turuhoonet, milles tegutseb

toidu- ja tarbekaupade kauplus. Üldkasutatava maa krundile ei pea täiendavalt määrama

transpordimaa sihtotstarvet üksnes põhjusel, et kuna parkimiskohad on avalikult kasutatavad,

siis ei saa täielikult välistada avaliku parkla kasutamist ka kauplusehoone külastajate poolt. See

ei muuda asjaolu, et maa-ala eesmärk ei ole kasumi taotlemine. Apellandi väide, et tõenäoliselt

hakkavad parklat kasutama üksnes kauplusehoone kliendid ning ümbruskonna elanikele ja

lasteaia külastajatele on selle kasutamine välistatud, on paljasõnaline ja ebausutav. Lisaks on

DP seletuskirja p-s 7.2 märgitud, et sellise olukorra vältimiseks tuleb ehitusprojekti koostamisel

kaaluda avaliku parkla osas ajalise piirangu seadmist ja parkimiskorraldust selgitava tahvli

rajamist. Kuna halduskohus ei ole hinnanud üldkasutatava maa krundi maakasutuse kooskõla

sihtotstarbega, täiendab ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi.

19. Parkimise osas heidab apellant ette, et kavandatud on liigselt parkimiskohti ja kaalutud ei

ole parkimise viimist maa-alusesse parklasse. Parkimiskohtade vajadus on DP seletuskirja p 3.7

kohaselt arvutatud vastavalt Tallinna Linnavolikogu 16.11.2006 otsusega nr 329 kinnitatud

3-19-573

12(14)

„Tallinna parkimise korralduse arengukava aastateks 2006–2014“ nõuetele (vt arengukava p

4.2.2, tabel 1) ja lähtudes sellest, et planeeringuala asub arengukava tähenduses vahevööndis.

Arengukava p 1.2.3 järgi on otstarbekas suurendada tänavavälistes parklates parkimiskohtade

ja neid kasutatavate sõidukite arvu. Arengukava p 4.1.3 kohaselt rakendatakse vahevööndi alal

parkimisnormatiivi vähima nõutud väärtusena, s.o vahevööndis ei ole keelatud rohkemate

parkimiskohtade rajamine, kui seda näeks ette normatiivarvutus. Vahevöödi alaks loetakse

piirkonda, mis ei ole linnakeskuse ega äärelinna ala. ÜP seletuskirja III osa p-s 4.1 on selgitatud,

et mikrorajooni sisene parkimine vajab ümberkorraldamist, et autod ei ummistaks hoonete

sissekäikude esiseid alasid. Samuti on ÜP seletuskirja IV osa p-s 3.1.6 selgitatud, et Mustamäe

elurajoonid hoonestati ilma maareservi jätmata kaks korda väiksema parkimisnormatiivi alusel,

millest tulenevalt on selge, et täiendava parkimismaa tekitamine elurajoonides toimub üksnes

muu avalikuks kasutamiseks vajaliku maa (laste mänguplatsid, haljasalad, spordiväljakud,

kergliiklusteed jms) arvel. Ringkonnakohtu hinnangul saab eelnevast järeldada, et vastustaja on

parkimiskohtade arvu kavandamisel lähtunud ÜP-s toodud põhimõtetest, sh eesmärgist luua

uusi parkimiskohti, et parandada piirkonna parkimisprobleeme ja vältida seda, et kaupluse

külastajad hakkaksid parkima elumajade esistele. Täiendavate parkimiskohtade kavandamine

kauplusehoone juurde aitab lisaks vähendada ohtu, et üldkasutatava maa krundil paiknevaid

parkimiskohti ei ole avalikkusel võimalik tegelikkuses kasutada. DP lahendust ei saa muuta

õigusvastaseks ainuüksi see, et õiguslikult saanuks kavandada ka vähem parkimiskohti. Väide

maa-aluse parkla rajamise kaalumata jätmisest ei ole asjakohane, sest sellist ettepanekut ei ole

DP menetluse käigus tehtud ning olukorras, kus parkimiskohti oli võimalik piisaval arvul rajada

ka maa-aluse parklata, ei saa vastustajale ette heita, et ta ei ole eraldi põhjendanud, miks ei ole

peetud vajalikuks nõuda parkimiskohtade rajamist kauplusehoone alla, mis oleks arendaja jaoks

kahtlemata oluliselt kulukam lahendus.

20. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et DP lahendusest ei ole alust järeldada,

et autoliiklus oleks seatud prioriteetseks kergliikluse ees. Kergliiklusteede osas on apellandi

peamiseks etteheiteks, et DP-s on magistraalkergliiklustee kavandatud kauplusehoone ja parkla

vahele üldkasutatava maa krundile, mis ei ole apellandi hinnangul turvaline, sest suureneb oht

kergliiklusteed kasutavate ratturite, rulatajate ja rulluisutajate kokkupõrkeks kauplusest

väljuvate ja sinna sisenevate inimeste ja nende ostukärudega. Apellant leiab, et vastustaja

pidanuks kaaluma kergliiklustee kavandamist teisele poole parklat. ÜP-s üheks eesmärgiks on

luua mikrorajoonide siseses liikluses eeliseid kergliiklusele (ÜP seletuskirja I osa p 4.2) ning

selleks tuleks rajada mikrorajoone siduv katkematu kergliiklusteede võrk (ÜP seletuskirja I osa

p 4.1; III osa p-d 4.1 ja 4.2 jne), mis aitaks mh elavdada mikrorajoonide hääbuvat siseelu (ÜP

seletuskirja II osa p 6). Ühtlasi tuleb luua eeldused selleks, et mikrorajoonide sisestelt

kergliiklusteedelt oleks tagatud juurdepääs esmatarbekaupadega varustavale kaubandusvõrgule

(ÜP seletuskirja III osa p 2.2). Kergliiklusteed tuleb siduda rohealadega ühtsesse süsteem (ÜP

seletuskirja III osa p 3.2) ja kergliiklusteede seadmine autotranspordiga võrdsele positsioonile

peab olema sisuline (ÜP seletuskirja III osa p 4.4). Mikrorajoonide vahelised kergliiklusteed

peavad kulgema läbi mikrorajoonide mh valdavalt lasteasutuste ning kaubanduskeskuste

läheduses (ÜP seletuskirja IV osa p 3.1.3 alap 2).

21. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja eeltoodud ÜP põhimõtetest ja tingimustest ka

lähtunud, kavandades DP alal kergliiklustee selliselt, et see ühendaks erinevaid mikrorajoone

ja tagaks kohalikele elanikele juurdepääsu esmatarbekaupadega varustavale kaubandusvõrgule.

DP-s ette nähtud magistraalkergliiklustee asukohavalik lähtub ÜP seletuskirja lisaks olevast

teemakaardist „Kergliiklus“ (kaart IV-3). Kergliiklustee ohutust on kooskõlastuse andmisel

hinnanud Tallinna Transpordiamet (I kd, tl 20; dtl 31) ning apellandi ja KL seisukohad ei lükka

seda ümber. Vajaduse korral on ehitusprojekti koostamise käigus võimalik veel suurema

ohutuse tagamiseks näha ette ka kergliiklusteel kiirust piiravate ning seal liiklust rahustavate ja

3-19-573

13(14)

suunavate meetmete (nt torupiirete) rakendamist. DP-s ette nähtud kergliiklustee lahendust ei

ole alust pidada õigusvastaseks üksnes põhjusel, et see apellandile ei meeldi või teoreetiliselt

oleks võimalik planeerida ka teistsugune lahendus.

22. Haljastuse osas ei ole ÜP-s osakeskuste segahoonestusaladele kehtestatud kohustuslikku

ega soovituslikku haljastuse osakaalu, mistõttu ei saa haljastuse osakaalu varasemaga võrreldes

mõningast vähenemist pidada ÜP-ga vastuolus olevaks. ÜP teemakaardi „Rohevõrgustik“

(kaart IV-2) kohaselt ei ole DP ala hoonetevahelise haljastuse alaks (v.a krunt pos 8, mille osas

ei ole tuvastatav haljastuse oluline muutmine). DP seletuskirja p 3.1 kohaselt võimaldab

moodustatav krunt pos 8 tagada E. Vilde tee ääres kasvavate viirpuude kasvutingimuste

säilimist. DP seletuskirja p 3.6.1 kohaselt nähakse ette kahe puu ja kahe põõsagrupi (IV

väärtusklassi ehk väheväärtuslike puude ja põõsaste) likvideerimine, mille asemele tuleb

istutada 58 haljastuse ühikut. Puittaimestiku osas on arvestatud 2013. a-l ja 2017. a-l koostatud

haljastuslike hinnangutega (I kd, tl 221-226; dtl 454-472), milles on mh soovitatud säilitada

üksnes II ja III väärtusklassi puud. Olemasoleva haljastuse vähenemist võib kompenseerida ka

asendusmeetmetega, nt konteinerhaljastusega (nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.04.2019 otsus nr

3-18-1117, p 14). Ekslik on apellandi seisukoht, et PlanS v.r § 9 lg 2 p 5 kohaselt tuleks juba

DP-s näha ette haljastuse lõplik lahendus, sest PlanS v.r § 9 lg 2 p 5 kohustab DP-s määrama

üksnes haljastuse põhimõtted. DP seletuskirja p-des 3.6.1 ja 3.6.2 on selgitatud, et

asendusistutuste arvu täpsustatakse konkreetsete kruntide puhul ehitusprojektide koostamise

staadiumis ning likvideeritavate puude asemele istutatavate haljastuse ühikute arv arvutatakse

vastavalt Tallinna Linnavolikogu 19.05.2011 määrusele nr 17 „Puu raieks ja hoolduslõikuseks

loa andmise tingimused ja kord“.

23. Kuigi väljapääsu kavandamine krundile pos 3 toimub haljastuse arvelt, on tegemist

linnakeskkonna tihedusest tuleneva paratamatusega. DP seletuskirja p-s 3.7 on asjakohaselt

põhjendatud, et planeeringuala juurdepääsu ja väljasõidu hajutamine tagab sujuvama, ohutuma

ja mugavama liikluskorralduse. Täiendava võttena liikluse rahustamiseks ja jalakäijate

turvalisuse tõstmiseks on planeeringualal ÜP kohase jalakäijate liikumissuuna ja sõidukite

ristumiskoht tõstetud kõrgemale. Apellant on ka viidanud, et ÜP kohaselt pidanuks liikluse

rahustamiseks planeerima suure raadiusega künnised ja muutma teed käänuliseks, kuid on

jätnud tähelepanuta, et ÜP-s on selline soovitus (mitte tingimus) esitatud hoopis elamute

õuealadele (ÜP seletuskirja IV osa p 3.1.4). Arusaamatu on väide, et kavandatav kauplusehoone

piirneb neljast küljest autoteega, sest põhjasuunas eraldab kauplust autoteest haljasalaga krunt

pos 8 ning läänesuunas piirneb kauplus kergliiklusteega. Kokkuvõttes ei saa nõustuda väitega,

et DP-s kavandatud liikluskorraldus on motiveerimata või ilmselgelt puudulik.

24. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et DP menetluses ei ole tuvastatav

PlanS v.r § 9 lg 2 p 8 ja KeHJS § 34 lg 2 rikkumine. PlanS v.r § 9 lg 2 p 8 kohaselt tuleb DP-s

seada keskkonnatingimused planeeringu elluviimiseks. Apellandi väide PlanS v.r § 9 lg 2 p 8

rikkumisest jääb arusaamatuks, sest DP seletuskirja p-s 7.2.1 on seatud keskkonnakaitsealased

nõuded haljastuse, liiklusmüra ja jäätmekäitluse osas, millega tuleb ehitusprojekti koostamisel

arvestada. Apellant ega KL ei ole konkretiseerinud, millise normi alusel on nad pidanud

nõutavaks KSH koostamist või keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnangu andmist.

Keskkonnamõju hindamine ei olnud praegusel juhul kohustuslik KeHJS § 3 lg 1 ja § 6 lg 1

kohaselt. Vastustaja on ka viidanud, et KeHJS § 6 lg 2 ja määruse nr 224 § 13 p 2 kohaselt ei

tule anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnangut üksikute ärihoonete rajamisel.

Määruse nr 224 § 13 p 2 näeb ette, et keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang tuleb

anda mh ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni, bussi- ja autoparkide, elurajooni, staadioni, haigla,

ülikooli, vangla, kaubanduskeskuse ning muude samalaadsete projektide arendamise korral.

Ehkki DP materjalides on planeeringualale kavandatavat kauplusehoonet nimetatud vahel ka

3-19-573

14(14)

kaubanduskeskuseks (nt Tallinna Linnavalitsuse 29.05.2013 korralduse nr 747-k p 1; DP

seletuskirja p 6.4 alap 3), ei pea ringkonnakohus põhjendatuks laiendada sellele määruse nr 224

§ 13 p-st 2 tulenevat kohustust. Määruses nr 224 ega selle seletuskirjas (EIS toimik nr 15-0159)

ei ole kaubanduskeskuse mõistet avatud, kuid seletuskirjas viidatakse Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 13.12.2011 direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju

hindamise kohta (KMH direktiiv) II lisa p-le 10b ja Euroopa Komisjoni koostatud direktiivi

rakendamise juhisele (Interpretation of definitions of project categories of annex I and II of the

EIA Directive). Ka direktiivis ega selles kasutatud mõistete selgitustes ei ole üheselt määratud,

mida tuleks pidada KMH direktiivi tähenduses kaubanduskeskuseks, vaid tuuakse välja üksnes,

et liikmesriikides on üldnimetust „linnaarendusprojekt“ sisustatud väga erinevalt.

25. Eeltoodu põhjal on tegemist määratlemata õigusmõistega ning keskkonnamõju hindamise

vajalikkuse eelhinnangu andmise nõutavust tuleb hinnata igal üksikjuhtumil eraldi. Lähtuda ei

saa pelgalt asjaolust, et näiteks COVID-19 piirangutega seonduvalt on kaubanduskeskuseks

loetud hoone, kus asub kolm ja rohkem kauplust või teenindusettevõtet, mille külastamiseks

tuleb kasutada ühist sissepääsu ja mis jagavad koridori või aatriumit (nt rahandusministri

13.05.20202 määruse nr 18 „COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust

negatiivselt mõjutatud kaubandus- ja teenindusettevõtjate rendimaksete toetus“ § 4 p 3). DP

seletuskirja p 1 kohaselt kavandatakse E. Vilde tee 101 hoonesse Rimi kauplust koos

rendipindadega (nt apteegi jaoks) ning DP põhijoonise kohaselt on E. Vilde tee 101 hoone

suletud brutopind 2385 m2. KMH direktiivi juhises on toodud välja, et näiteks ühes liikmesriigis

on peetud keskkonnamõju eelhindamist vajalikuks kaubanduskeskuste ja supermarketite

ehitamisel, mille pindala on suurem kui 2500 m2. Üheks orientiiriks võib olla seegi, et Vabariigi

Valitsuse 01.10.2015 määruse nr 102 „Olulise ruumilise mõjuga ehitiste nimekiri“ p 12 järgi

on kaubanduskeskus olulise ruumilise mõjuga ehitiseks, kui selle brutopind ületab 20 000 m2.

Praegu kavandatav hoone on sellest rohkem kui 8 korda väiksema pinnaga. Asjakohane on

arvestada sedagi, et tegemist ei ole uue kaubanduskeskuse püstitamisega, vaid samas asukohas

on juba aastakümneid paiknenud sama funktsiooniga ja võrreldava mahuga kaubandushoone

(suletud netopind 1513 m2). Puudub mõistlik põhjus arvata, et kavandatava kauplusehoone

kasutusega kaasneksid senisest märkimisväärselt intensiivsemad keskkonnamõjud KeHJS § 21

tähenduses. Kokkuvõttes ei olnud keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnangu andmine

ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul kohustuslik. Keskkonnamõju hindamise algatamise

vajadust tuleb täiendavalt kaaluda ehitusloa menetluses (vt ehitusseadustiku § 42 lg 2).

26. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu 12.12.2019 otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu

poolele (HKMS § 108 lg 8). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks

kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et

ALTAM Konsultatsioonide OÜ on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot

(dtl 801), kuid pole esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel

tema enda kanda. Tallinna linn ja Kinnisvaravalduse AS ei ole menetluskulude kandmise kohta

andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja ja kolmanda isiku võimalikud menetluskulud

apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)