3-20-1588/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

9. november 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1588

Haldusasi

XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 29.05.2020 otsuse

nr E06171-1 ja 31.07.2020 vaideotsuse nr 8-3/16624-

tühistamiseks

ja

Sotsiaalkindlustusameti

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – XX

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvija

Azojan

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 9. detsembril 2020.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas Sotsiaalkindlustusametile 06.05.2020 avalduse taotlusega välja maksta

edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa, mis jäi saamata ajavahemikul 05.08.2013 kuni

01.07.2018.

Sotsiaalkindlustusameti 29.05.2020 otsusega nr E06171-1 jäeti XX avaldus rahuldamata. XX

esitas

18.06.2020

Sotsiaalkindlustusametile

eelpool

nimetatud

otsusele

vaide.

Sotsiaalkindlustusamet jättis oma 31.07.2020 vaideotsusega nr 8-3/16624-2 vaide rahuldamata.

2. XX esitas 25.08.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 29.05.2020

otsuse nr E06171-1 ja 31.07.2020 vaideotsuse nr 8-3/16624-2 tühistamiseks ja

Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks maksta kaebuse esitajale igakuuliselt alates 05.08.2018

edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa, s.o 393,4708 eurot või alternatiivselt kohustada

Sotsiaalkindlustusametit välja arvutama kaebaja edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa

ajavahemiku 05.08.2013 kuni 01.07.2018 eest ja maksta see välja ühekordse summana.

3. Kohus võttis kaebuse oma 27.08.2020 määrusega menetlusse. 14.10.2020 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitaja palub kaebuse rahuldada. Kaebaja põhjendab kaebust alljärgnevalt.

4.1. Kaebaja selgitab esmalt, et esitas avalduse edasilükatud vanaduspensioni saamiseks

04.06.2018. Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 20.06.2018 otsusega nr 1 määrati kaebajale

edasilükatud vanaduspension alates 04.06.2018. SKA otsusest nr 2 nähtub, et vanaduspensioni

arvestamisel lisaks baasosale, staažiosale ja kindlustusosale on eraldi arvestatud ka saamata

jäänud pensioni, mistõttu vanaduspensioni suurendati 51,3%, s.o. summas 393,4708 euro võrra.

Ajal kui kaebaja taotles edasilükatud vanaduspensioni ei saanud kaebaja kohtuniku

vanaduspensioni. Edasilükatud vanaduspensioni sai kaebaja mõned kuud. Seejärel hakkas

kaebaja saama kohtuniku vanaduspensioni. Alates kohtuniku vanaduspensioni maksmisest

kaebajale iga kuu edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa,s.o.393,4708, mis saadud

ajavahemikul 05.08.2013 kuni 01.07.2018 saamata jäänud pensioni arvelt, edasi ei makstud.

Ka ei makstud välja ajavahemikul 05.08.2013 kuni 01.07.2018 saamata jäänud

vanaduspensioni.

4.2. Kaebaja leiab, et riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) alusel vanaduspensioni

saamata jäänud pensioni arvelt edasilükatud vanaduspensioni osa 393,4708 eurot puhul ei ole

tegemist teise riikliku pensioniga, vaid tegemist on ajavahemikul 05.08.2013 kuni 01.07.2018

saamata jäänud pensioni alusel saadud hüvitisega. Seega makstes lisaks kohtuniku

vanaduspensionile osade kaupa igakuuliselt ajavahemikul 05.08.2013 kuni 01.07.2018 saamata

jäänud pensioni arvelt 393,4708 eurot, ei ole tegemist üheaegselt edasilükatud

vanaduspensioniga RPKS (baasosa, staažiosa, kindlustusosa) alusel ja kohtuniku

vanaduspensioniga

KS

alusel.

Tegemist

on

ainult

üheliigilise

s.o.

kohtuniku

vanaduspensioniga, millele lisaks makstakse nii nagu II pensioni samba osakutele igakuuliselt

kaebaja poolt kohtunikuna töötamise ajal välja võtmata tavalise vanaduspensioni arvelt

igakuulised osakud eluaegselt. Seda, et ajavahemikul 05.08.2013 kuni 01.07.2018 välja

võtmata vanaduspensioni näol on tegemist kaebaja rahaga, kinnitab fakt, et mitte järgides

riigipoolset üleskutset koguda sääste vanaduspäevadeks, oleks kaebajal olnud igakuuliselt

alates 05.08.2013 kuni 01.07.2018 võimalik välja võtta vanaduspension ilma edasilükatud

vanaduspensioni suurendatud osata.

4.3. EV Põhiseaduse § 12 kohaselt on kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi

diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või

muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Tuleb

välja, et kohtunike suhtes, kes soovivad oma pensioni suurendada edasilükatud pensioni arvelt

sarnaselt teiste isikutega, see säte Sotsiaalkindlustusameti arvates ei kehti ja neid hoopis

karistatakse selle eest omastades edasilükatud pensioni.

See, et KS ei näe ette kohtuniku vanaduspensioni suurendamist edasilükatud pensioni, s.o välja

võtmata pensioni arvelt, ei tähenda, et seda teha ei või. Juhindudes kohtupraktikast, tuleb

seaduselünga puhul kohaldada seaduse analoogiat. Samuti ei nõustu kaebaja vastustaja

seisukohaga, et edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa 393,4708 eurot puhul ei ole

tegemist konstantse suurusega, vaid koos vanaduspensioni suurusega muutuva summaga.

Kaebaja leiab, et tegemist on konstantse suurusega, mis on fikseeritud SKA otsusega nr 2

28.06.2018 seisuga. Kuna alates 05.08.2018 hakkas kaebaja saama kohtuniku vanaduspensioni,

siis tavalise vanaduspensioni maksmine lõppes ära ning seetõttu ei saa rääkida kaebaja

vanaduspensioni suuruse muutumisest.

Samuti leiab kaebaja, et alternatiivselt - arvestades seaduses vastava sätte puudumist, millega

oleks tagatud, et isikud s.h. ka kohtunik saaks kätte edasilükatud vanaduspensioni suurendatud

osa - on Sotsiaalkindlustusametil võimalik välja arvutada saamata jäänud pensioni summa

ajavahemiku 05.08.2013 kuni 01.07.2018 eest ja maksta see välja ühekordselt.

Sotsiaalkindlustusamet kasutades ära seaduse lünka s.o. rakendussätte puudumist, kuidas

talitada kohtunike või teiste sarnaste isikute puhul, kui need jätkates töötamist peale

vanaduspensioni ea saabumist soovivad täiendavalt kindlustada vanaduspäevi, heauskselt

lähtuvad riikliku pensionikindlustuse seaduse §-st 8 lg 2, mis annab aluse isikule, s.h ka

kaebajale õiguse edasilükatud vanaduspensionile, mis tahes ajal pärast vanaduspensionile

õiguse tekkimist. Selle asemel, et vastava seadusesätte puudumisel nende käsutusse usaldatud

kaebajale kuuluv saamata jäänud vanaduspension välja maksta, karistab Sotsiaalkindlustusamet

kaebajat edasilükatud vanaduspensioni taotluse eest ja hoopis omastab kaebaja raha.

Sotsiaalkindlustusameti loogika kohaselt ei tohiks kaebajale kui kohtuniku vanaduspensioni

saajale maksta lisaks kohtuniku vanaduspensionile tavalise vanaduspensioni II samba osakuid,

sest tegemist on teist liiki pensioni osakutega. Tegelikult makstakse, mis tähendab, et on

võimalik maksta.

Seoses ülaltooduga palub kaebaja kohut kohustada Sotsiaalkindlustusametit välja maksma

kaebajale vanaduspensioni edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa s.o. 393,4708 eurot,

mis saadud ajavahemikul 05.08.2013 kuni 01.07.2018 saamata jäänud pensioni arvelt

igakuuliselt eluaegselt eraldi lisaks kohtuniku vanaduspensionile. Või alternatiivselt, arvestades

seaduses vastava sätte puudumist, millega oleks tagatud, et isikud s.h. ka kohtunikud saaksid

välja võtmata pensioni arvelt kätte edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa kohustada

Sotsiaalkindlustusametit välja arvutama saamata jäänud pensioni summa ajavahemiku

05.08.2013 kuni 01.07.2018 eest ja maksta see välja ühekordse summana pangakontole nr

xxxxxxxxxxxxx.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. Pensionide määramine ja maksmine toimub üksnes seaduses ettenähtud tingimustel.

Üheaegselt ei maksta edasilükatud vanaduspensioni RPKS alusel ja kohtuniku vanaduspensioni

KS alusel. Samuti ei saa erinevate seaduste sätteid ja erinevaid riiklikke pensione omavahel

liita. Samuti ei ole kaebajale edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa 393,4708 eurot

puhul tegemist konstantse suurusega, vaid koos vanaduspensioni suurusega muutuva summaga

ja selles suuruses vanaduspensioni suurendusele tekkis kaebajal õigus alles alates 01.07.2018.

Edasilükatud vanaduspension on vanaduspensioni liik, mis määratakse RPKS §-s 7 sätestatud

vanaduspensionieast hilisemas vanuses. Edasilükatud vanaduspensioni puhul on tegemist

vanaduspensioniga, mille suuruse arvestamine toimub RPKS § 11 alusel sarnaselt

vanaduspensioni arvestamisega, kuid mida suurendatakse 0,9% võrra iga kuu eest, mis on

möödunud isiku jõudmisest vanaduspensioniikka. Seega sõltub edasilükatud vanaduspensioni

puhul vanaduspensioni suurendamise % sellest mitu kuud pärast vanaduspensioniikka jõudmist

pension määratakse, nt 1 kuu hiljem suurendatakse vanaduspensioni 0,9%, 1 aasta hiljem

12x0,9%=10,8% jne. Seega ei oleks juhul, kui kaebajale oleks määratud pension õiguse

tekkimise päevast 05.08.2013, tekkinud tal õigust edasilükatud vanaduspensionile ja pensioni

määramisel vähemalt 1 kuu pärast vanaduspensionile õiguse tekkimist, oleks vanaduspensioni

suurendatud 0,9% võrra iga kuu eest, mis oleks olnud pensioni määramise päevaks möödunud

kaebaja

jõudmisest

vanaduspensioniikka.

Kaebajale

määrati

04.06.2018

esitatud

pensioniavalduse alusel Sotsiaalkindlustusameti 20.06.2018 otsusega alates 04.06.2018

edasilükatud vanaduspension.

Pensioni suuruse arvutamisel suurendati kaebajale RPKS § 11 alusel arvestatud

vanaduspensioni 51,3 % (57 kuud x 0,9%) võrra, mis alates 04.06.2018 moodustas summa

387,1497 eurot ja alates 01.07.2018 summa 393,4708 eurot. Kaebaja poolt nõutud

vanaduspensioni suurendus summas 393,4708 eurot määrati kaebajale alates 01.07.2018

kaebaja selle hetke pensionistaaži, aastahinde ja vanaduspensionieast möödunud kuude alusel.

Enne seda kuupäeva määratud vanaduspensioni, s.h edasilükatud vanaduspensioni, määramise

korral oleks see summa oluliselt väiksem või puuduks üldse. Seega on väär kaebaja väide, et

tal oleks olnud perioodil 05.08.2013 kuni 01.07.2018 õigus igakuisele pensioni suurendamisele

393,4708 eurot. Kaebaja on nimetatud nõude esitamisel jätnud tähelepanuta ka asjaolu, et alates

04.06.2018 kuni 01.07.2018 talle juba maksti vanaduspensioni suurendust 387,1497 eurot.

Samuti toimub igal aastal 1. aprillil riiklike pensionide indekseerimine, mille tulemusena

suurenevad igal järgmisel aastal ka määratud vanaduspensionid ning suurenenud

pensionisumma korrutamisel konkreetsele pensionärile arvutatud suurendusprotsendiga,

suureneb omakorda ka edasilükatud vanaduspensioni puhul vanaduspensionit suurendav

summa.

Edasilükatud vanaduspensioni suurenduse puhul on tegemist RPKS alusel määratud

vanaduspensioni osaga, mitte täiendavalt makstava pensionilisaga, mida määratakse ja

makstakse eraldi vanaduspensionist. Kaebaja on varasemalt vaidlustanud Tallinna

Halduskohtus Sotsiaalkindlustusameti otsuse, millega keelduti talle vanaduspensioni

määramisest tagasiulatuvalt alates õiguse tekkimisest, s.t perioodi 05.08.2013 kuni 04.06.2018

eest. Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsustega haldusasjas 3-18-1600

(jõustunud Riigikohtu 12.08.2019 määrusega) jäeti XXi kaebus ja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Kohtud leidsid, et Sotsiaalkindlustusametil puudub kohustus maksta kaebajale

pensioni tema avalduse esitamisele (04.06.2018) eelneva ajavahemiku eest, mistõttu kaebajal

puudus õigus saada riiklikku vanaduspensioni tagasiulatuvalt perioodi 05.08.2013 kuni

04.06.2018 eest ja et kaebaja jäi ilma teatud hüvitise osast enda süül. Seega leidsid kohtud, et

kaebajal puudus õigus saada tagasiulatuvalt vanaduspensioni ja ühtlasi ka edasilükatud

vanaduspensioni enne 04.06.2018. Nagu juba ülalpool öeldud, edasilükatud vanaduspensioni

puhul tegemist vanaduspensioni alaliigiga, s.t tervikliku pensioniga, mille puhul

pensionisumma koostisosad ei ole eraldi makstavad.

RPKS § 6 alusel määratakse isikule, kellel on õigus mitmele riiklikule pensionile, üks riiklik

pension tema valikul. Kui kaebajal tekkis pärast RPKS alusel edasilükatud vanaduspensioni

määramist õigus vanaduspensionile kohtute seaduse (KS) alusel, valis kaebaja kohtuniku

vanaduspensioni, esitades vastava pensioniavalduse. Alates 05.08.2018 määrati ja makstakse

kaebajale kohtuniku vanaduspensioni KS § 1322 alusel ning lõpetati RPKS-i alusel määratud

edasilükatud vanaduspensioni maksmine. KS ei näe ette kohtuniku vanaduspensioni

suurendamist. Samuti ei näe RPKS ette edasilükatud vanaduspensioni määramisel pensioni

suurendamiseks arvutatud protsendi võrra mõne muu riikliku pensioni suurendamist või mõne

muu seaduse alusel määratud riiklikule pensionile täiendavalt RPKS alusel arvutatud

vanaduspensioni suurenduse maksmist.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid

kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused

on alljärgnevad.

7. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja jõudis vanaduspensioniikka 05.08.2013 vastavalt sel ajal

kehtinud RPKS § 7 lg 1 p-le 1 ning selleks ajaks oli tal täitunud 15-aastane pensionistaaž

(riikliku pensionikindlustuse seadus (RPKS) § 7 lg 1 p 2). Ühtlasi oli tal selleks ajaks täitunud

kohtunikupensioniks vajalik staaž (kohtute seaduse (KS) § 1322 lg 1). (Vt vastustaja 23.09.2020

vastuse lisad – pensionitoimik, KIS dok 7s)

8. Vaidlust ei ole ka selles, et kuigi kaebajal olid 05.08.2013 seisuga täidetud pensioniea ja

nõutava staaži nõue, ei olnud ta esitanud pensioniavaldust. Kaebaja esitas 04.06.2018

Sotsiaalkindlustusametile avalduse RPKS § 8 alusel edasilükatud vanaduspensioni

määramiseks. SKA määras 20.06.2018 otsusega nr 1 edasilükatud vanaduspensioni alates

04.06.2018. Edasilükatud vanaduspensioni sai kaebaja kuni 04.08.2018.

Kaebaja esitas 26.06.2018 SKA-le avalduse, milles palus määrata vanaduspension

tagasiulatuvalt perioodi 05.08.2013–05.08.2018 eest. Avaldusega nõustumise korral palus XX

annulleerida tema avaldus edasilükatud vanaduspensioni saamiseks.

SKA otsustas 12.07.2018 otsusega nr 3007346 mitte määrata XXile vanaduspensioni

tagasiulatuvalt. Vastav otsus on jõustunud (Riigikohtu 12.08.2019 määrus haldusasjas nr 3-18-

1600).

XX vabastati alates 05.08.2018 Harju Maakohtu kohtuniku ametist ja alates samast kuupäevast

määrati talle kohtuniku vanaduspension (vt vastustaja 23.09.2020 vastuse lisad –

pensionitoimik, KIS dok 7s).

9. Kaebaja esitas 06.05.2020 avalduse sooviga välja maksta edasilükatud vanaduspensioni

suurendatud osa, mis jäi tal saamata ajavahemikul 05.08.2013–01.07.2018. XX leiab, et alates

eripensioni (kohtuniku vanaduspensioni) maksmisest oleks tulnud talle edasi maksta iga kuu

vanaduspensionist edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa, s.o 393,4708 eurot, mis

saadud ajavahemikul 05.08.2013-01.07.2018 saamata jäänud pensioni arvelt (vt vastustaja

23.09.2020 vastuse lisad, KIS dok 7s).

10. SKA 29.05.2020 otsusega nr E06171-1 otsustati jätta kaebaja avaldus rahuldamata. Otsuse

põhjenduste kohaselt edasilükatud vanaduspensioni puhul on tegemist vanaduspensioniga,

mida on suurendatud 0,9% võrra iga kuu eest, mis on möödunud isiku jõudmisest

vanaduspensioniikka ning selle pensioni määramine ja maksmine toimub RPKS-i sätete alusel.

RPKS § 6 alusel isikule, kelle on õigus mitmele riiklikule pensionile, määratakse üks riiklik

pension tema valikul. XX soovis jääda KS alusel kohtuniku vanaduspensionile ja seega lõpetati

talle RPKS-i alusel määratud edasilükatud vanaduspensioni maksmine. Alates 05.08.2018

makstakse XXile kohtuniku vanaduspensioni KS § 1322 alusel.

KS § 1327 alusel kohaldatakse kohtunikupensionile riikliku pensionikindlustuse seaduse sätteid

arvestades kohtute seaduse erisusi.

Vanaduspensioniea edasilükkamise eest edasilükatud vanaduspensioni suurendatud osa

393,4708 eurot ajavahemiku 05.08.2013-03.06.2018 eest maksti XXile ajal, mil talle maksti

edasilükatud vanaduspensioni.

Üheaegselt ei maksta edasilükatud vanaduspensioni RPKS alusel ja kohtuniku vanaduspensioni

KS alusel ning kohtuniku vanaduspensioni suurendamist 0,9 protsendi võrra iga kuu eest, mis

on möödunud vanaduspensioniikka jõudmisest, KS ette ei näe. Omavahel erinevate seaduste

sätteid liita ei saa ja XXi kohtuniku vanaduspensioni ei saa suurendada edasilükatud

vanaduspensioni suurendatud osa võrra (vt vastustaja 23.09.2020 vastuse lisad –

pensionitoimik, KIS dok 7s).

11. 18.06.2020 esitas XX SKA 29.05.2020 otsusele nr E06171-1 vaide, mille SKA jättis oma

31.07.2020 vaideotsusega rahuldamata (25.08.2020 kaebuse lisa 1 KIS dok nr 1s), mille järel

pöördus XX käesoleva kaebuse halduskohtusse.

12. RPKS § 5 sätestab riikliku pensioni liigid, milleks on vanaduspension, toitjakaotuspension

ja rahvapension.

RPKS § 6 sätestab, et isikule, kellel on õigus mitmele riiklikule pensionile, määratakse üks

riiklik pension tema valikul, välja arvatud RPKS § 41 lõikes 4 sätestatud juhul.

KS § 1321 sätestab, et kohtunikupension on: 1) kohtuniku vanaduspension; 2) kohtuniku

väljateenitud aastate pension; 3) kohtuniku töövõimetuspension; 4) kohtuniku perekonnaliikme

toitjakaotuspension. KS § 1322 sätestab õiguse kohtuniku vanaduspensionile.

13. Kaebaja on asunud vaidluses kõigepealt seisukohale, et SKA 29.05.2020 otsus nr E06171-

1 on õigusvastane, kuna RPKS alusel vanaduspensioni saamata jäänud pensioni arvelt

edasilükatud vanaduspensioni osa näol ei ole tegemist teise riikliku pensioniga, vaid tegemist

on ajavahemikul 05.08.2013-01.07.2018 saamata jäänud pensioni alusel saadud hüvitisega.

14. Kohus leiab, et kogu vaidlus taandub sisuliselt küsimusele, kas kohtuniku vanaduspension,

mida makstakse kohtute seaduse alusel, on erinev riiklik pension võrreldes RPKS alusel

makstava vanaduspensioniga.

Kohus märgib, et kohtuniku vanaduspension on eripension, kuivõrd seda makstakse eriseaduse

alusel ning korras, millest tulenevalt on tegemist RPKS ettenähtud riiklikest pensionitest

erinevat liiki riikliku pensioniga.

Kuivõrd tegemist on erinevat liiki riikliku pensioniga, siis kaebaja, kes esitas taotluse maksta

talle riikliku edasilükatud vanaduspensioni (mida maksti kaebajale SKA s 20.06.2018 otsusega

nr 1 alates 04.06.2018 kuni 04.08.2018) asemel alates 05.08.2018 kohtuniku vanaduspensioni,

pidi aru saama, et kohtuniku pensioni taotlemisel talle enam edasilükatud vanaduspensioni

maksta ei ole võimalik, kuivõrd selleks puudub õiguslik alus, sest RPKS § 6 keelab otsesõnu

mitme riikliku pensioni maksmise samaaegselt ning isikul on õigus otsustada, millise riikliku

pensioni ta valib, esitades selleks vastava avalduse. Lähtuvalt eelpool tuvastatud asjaoludest ei

ole vaidlust selles, et kaebaja on esitanud vastava avalduse kohtuniku vanaduspensioni

maksmiseks ning alates 05.08.2018 makstakse talle ka kohtuniku vanaduspensioni summas

2774,02 eurot kuus. Seega on vastustaja õiguspäraselt keeldunud oma 29.05.2020 otsusega nr

E06171-1 kaebaja taotluse rahuldamisest.

Kohus leiab, et kaebuse esitaja on ekslikul seisukohal nagu tuleks talle maksta lisaks kohtuniku

pensionile eluaegselt (või alternatiivselt ühekordse maksena) vanaduspensionist edasilükatud

vanaduspensioni suurendatud osa, s.o 393,4708 eurot, mis saadud ajavahemikul 05.08.2013–

01.07.2018 saamata jäänud pensioni arvelt. Ei riikliku pensionikindlustuse seadus ega kohtute

seadus selleks võimalust ette ei näe. Vastustaja on õigesti välja toonud, et pensionide

määramine ja maksmine toimub üksnes seaduses ettenähtud tingimustel. KS § 1327 alusel

kohaldatakse kohtunikupensionile riikliku pensionikindlustuse seaduse sätteid arvestades

kohtute seaduse erisusi. Üks KS erisusi võrreldes RPKS-iga on see, et selles pole ette nähtud

kohtunikupensioni suurendamise võimalust pensionile mineku edasilükkamise kaudu.

Pensionide määramisel ei ole sellest seaduses sõnastatud erinevusest tulenevalt võimalik

siinkohal kohaldada ka seaduse analoogiat või lähtuda kohtupraktikast nii nagu leiab kaebaja,

sest seadus käsib kohaldada erinevuste esinemise korral kohtute seadust. Kohus märgib, et

kaebaja ei ole ka viidanud ühelegi varasemale kohtulahendile, kus oleks analoogses olukorras

näiteks kohaldatud seaduse analoogiat või viidanud mõnele varasemale kohtulahendile, kus

oleks samasuguses olukorras kohustatud SKA-d pensioni suurust analoogia korras muutma.

Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et tegemist on seaduse lüngaga. Kohtu veendumusel

nähtub kohtute seaduse regulatsioonist selgelt, et vastava erisätte puudumine on taotluslik.

Arvestades kohtuniku eripensioni oluliselt suuremat suurust võrreldes RPKS sätestatud

pensionitega, ei ole seadusandja kohtu arvates taotluslikult ette näinud selle täiendava

suurendamise võimalust kohtunikupensionile mineku edasilükkamise teel. See ei oleks

ilmselgelt vastavuses ühiskonna õiglustundega ja eripensionite seadustamise ja maksmise

mõttega. Kohus märgib, et juhul, kui rakendada ka eripensionite edasilükkamise puhul RPKS-

ile sarnast skeemi, oleks võimalik olukord, kus pensioneerunud kohtunikud saaksid rohkem

pensionit, kui töötavad kohtunikud saavad töötasu. Kohus on veendunud, et seadusandja ei ole

mitte üheski kehtestatud seaduses sellist tahet või mõtet väljendanud või soovinud väljendada.

Sama loogika kehtib kaebaja alternatiivse taotluse suhtes kohustada Sotsiaalkindlustusametit

välja arvutama saamata jäänud pensioni summa ajavahemiku 05.08.2013 kuni 01.07.2018 eest

ja maksta see välja ühekordse summana pangakontole nr xxxxxxxxxxx. Kohus märgib, et

mõlemas asjakohases seaduses puudub säte, millega oleks ette nähtud, et isikud s.h. ka

kohtunikud saaksid välja võtmata pensioni arvelt kätte edasilükatud vanaduspensioni

suurendatud osa kätte ühe maksena.

15. Kohus ei saa kaebajaga nõustuda ka selles, et käesoleval juhul on rikutud PS § 12 sätestatud

võrdse kohtlemise põhimõtet. Asja materjalidest ei tulene, et kaebaja taotluse menetlemisel

oleks rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ning et SKA on omastanud kaebajale kuuluva

edasilükatud pensioni osa. Kaebaja vastav väide on paljasõnaline. Kohus juhib kaebaja

tähelepanu esmalt sellele, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tuvastamiseks tuleb esmalt

tuvastada võrreldavad grupid. Kaebaja ei ole väitnud ega ka tõendanud, et mõnele teisele

kohtunikule oleks kohtuniku vanaduspensioni maksmisel makstud lisaks ka edasilükatud

vanaduspensioni. Vastupidi, kaebaja on ka ise kaebuses märkinud, et kohtunikele, kes taotlevad

kohtunikupensioni maksmist, edasilükatud vanaduspensioni ei maksta. Kohus leiab, et kaebaja

ei saa võrrelda ennast isikutega, kes saavad vanaduspensioni RPKS alusel ning kellele

makstakse ka edasilükatud vanaduspensioni lisa osana RPKS sätestatud vanaduspensionist,

kuivõrd tegemist ei ole võrreldavate gruppidega. Seejuures on kaebajal endiselt säilinud

võimalus valida esitades selleks vastav taotlus talle makstava pensioni liigina riiklik

vanaduspension koos edasilükatud vanaduspensioni osaga, kui ta eelistab saada võrdselt

koheldud riiklikku vanaduspensioni saavate isikutega. Sellest tulenevalt ei ole võimalik asuda

kuidagi seisukohale, et kaebajat on diskrimineeritud ja tema suhtes on toime pandud PS § 12

sätestatud rikkumine.

16. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et Sotsiaalkindlustusameti 29.05.2020 otsus nr E06171-

1 on ja 31.07.2020 vaideotsus nr 8-3/16624-2 on õiguspärased ja tühistamisele ei kuulu.

Kuivõrd tühistamiskaebus on põhjendamatu, siis tuleb jätta rahuldamata ka kaebuse esitaja

kohustamisnõuded ning kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus nõustub lisaks

eeltoodule ka vaidlustatud haldusaktis ja kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses märgitud

vastustaja põhjendustega ega pea vajalikuks neid lähtuvalt HKMS § 165 lg 2 korrata.

Menetluskulud

17. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist

taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik