1-20-105/41 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

09. november 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-105 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Elina Huobolainen Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

12. oktoober 2020, Tallinn Kriminaalasi J.E süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1, § 344 lg 1, § 345 lg 1 ja § 424 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 22. juuni 2020 otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav

J.E , ik: XXX, kehtivad

kriminaalkaristused puuduvad, oli kinni peetud 24.- 25.11.2018.

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 22. juuni 2020 otsus J.E süüdistusasjas muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.

2. M -le Tibar & Partnerid advokaadi Kadi Sitska poolt J.E-le äärata AB apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise makstavaks tasuks koos käibemaksuga eest

162.00 eurot.

3. KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista J.E-lt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 162.00 eurot.

Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul ringkonnakohtu lahendi jõustumisest Maksuja

Tolliameti arveldusarvele. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina.

Edasikaebamise kord:

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

SÜÜDISTUS

1.1.

J.E (J.E) süüdistatakse KarS § 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi selles, et ta koostades Perehüvitiste seaduse (PHS) § 7 lg 1; § 5 lg 1; Ravikindlustuse seaduse (RaKS) Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 3 lg 1; Kogumispensionide seaduse (KoPS) §

2 lg 2 mõttes õiguslikku tähendust omavad OÜ , OÜ ja OÜ nimelt teadvalt ebaõigete M L H andmetega maksudeklaratsioonid ja esitades need Maksuja Tolliametile, eesmärgiga saada seadusest ettenähtud suuremas ulatuses vanemahüvitist, pani ta toime KarS § 344 lg 1 ja 345 lg

1 järgi kvalifitseeritavad dokumentide võltsimise ja võltsitud teadavalt dokumentide kasutamise.

1.2. et ta esitades Samuti süüdistatakse J.E KarS § 209 lg 2 p 1 järgi selles, varalise kasu saamise eesmärgil Maksuja Tolliametile korduvalt teadvalt tegelikkusele mittevastavaid andmeid osaühingute osas, eesmärgiga saada varalist kasu vastavalt L, M ja H

33 848 eurot ja 19 842,06 eurot ning põhjustades Eesti Vabariigile ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kahju kogusummas 10 739, 93 eurot, pani toime KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kelmuse.

1.3. Samuti süüdistatakse J.E selles, et 24.11.2018 kella 13:24 ajal juhtis ta Pärnu linnas, X

XX juures suunaga Tallinna maantee poole sõiduautot Nissan Leaf

registreerimismärgiga MMMMMM alkoholi tarvitamisest tingitud joobeseisundis, mis väljendus selles, et alkoholi sisaldus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli vähemalt 1,12 milligrammi. Oma teoga rikkus J.E liiklusseaduse (LS) § 33 lg 11 p 2 LS § 69 lg 1 ja lg 2 p ja

1 nõudeid. Seega, juhtides mootorsõidukit teadvalt joobeseisundis, pani J.E toime KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS

2.

Maakohus tunnistas J.E

süüdi KarS § 209 lg 2 p 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning mõist KarS § 63 lg 1 ja KarS § 209 lg 2 p 1 alusel karistuseks 2 (kaks) aastat ja 6 is

(kuus) kuud vangistust.

Maakohus tunnistas J.E

karistuseks 1 süüdi KarS § 424 lg 1 järgi ning mõistis (üks) aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõistis liitkaristuseks 3

(kolm) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas karistusaja hulka eelvangistuses viibitud a 24.-25.11.2018, s.o 2 ja

(kaks) päeva ning luge kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 (kaks) aastat 11 (üksteist) kuud ja s

28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.

KarS § 73 lg 1, 3 alusel jättis maakohus mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata, kui J.E ei pane 4 (nelja) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

KarS § 78 p 1 kohaselt katsea päev ja kulgemise alguseks kohtuotsuse kuulutamise , s.o 22.06.2020. a.

KarS § 424 lg 3 ja § 50 alusel võttis kohus lisakaristusena J.E-lt ära mootorsõiduki juhtimise õiguse 4 (neljaks) kuuks. Lisakaristuse aja algust arvas alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohus m - ärkis, et LS § le 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

KrMS § 179, § 175, § 180 lg 1 alusel mõistis J.E-lt menetluskuluna riigituludesse: - - menetluskulu

sundraha 876 €; asitõendi saatekulu 54 €, kokku

930 €. J.E tema enda kanda. valitud kaitsja kulud summas 7038,54 € jättis

APELLATSIOON

3. Apellant on seisukohal, et maakohtu 22.06.2020 otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud ning maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Apellant on seisukohal, et süüdistatav tuleb temale esitatud süüdistus es õigeks mõista. t

3.1. Elektroonilistes maksudeklaratsioonides väidetavate valeandmete esitamisega ei ole võimalik KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 kuriteokoosseise realiseerida, mistõttu on maakohus ebaõigesti materiaalõigust kohaldanud.

Haldusorganile valeandmete esitamine on kvalifitseeritav KarS § 280 lg s 1 sätestatud - väärteona. Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et KarS § 280 lg 1 on haldusorganile valeandmete esitamise seisukohalt erinorm KarS § 344 lg 1 suhtes ning KarS § 3 lg s 5 sätestatu - spetsiaalsuspõhimõttest tulenevalt ei kohaldu. Kaitsja teeb viite Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-28-11 ja osundab, et Riigikohus on ka hiljem analoogsetes olukordades, kus mingi tegu on hõlmatud kuriteokoosseisu üldisema kirjeldusega, kuid mida kirjeldab täpsemalt väärteokoosseis, asunud seisukohale, et erinormina tuleb kohaldada just väärteokoosseisu (vt nt 3 2629, p 14). See tuleneb põhimõttest, et õigust mõistes tuleb lähtuda arusaamast, et seadusandja ei soovi luua normi, millel ei ole praktilist väljundit.

Seega on apellant seisukohal, et maakohus on ebaõigesti KarS § 344 lg t 1 ja § 345 lg - -t 1 rakendanud.

3.1.1. Maakohus on KarS § 344 lg t 1 ja § 345 lg t 1 ebaõigesti kohaldanud seetõttu, et täitmata - -

on KarS § 344 lg 1 objektiivse kosseseisu tunnus „dokument“, mida keegi oleks saanud võltsida, mistõttu ei ole saanud ka keegi mingit võltsitud dokumenti KarS § 345 lg 1 alusel kasutada.

EMTA elektroonilises iseteeninduskeskkonnas isikule elektrooniliselt ette kujutatavad andmeväljad ei kätke endas kirjalikku dokumenti, mistõttu ei ole EMTA elektroonilises iseteeninduskeskkonnas võimalik ka midagi võltsida. Veelgi enam, kirjalik vorm eeldab dokumendi isiku poolt omakäelist allkirjastamist (vt TsÜS § 78 lg 1), mis on võimalik vaid paberkandjal dokumendil, mitte EMTA elektroonilises iseteeninduskeskkonnas, kus isik TSD esitamisel seda isegi mitte ei allkirjasta.

3.1.2. Apellant on seisukohal, et EMTA-le väidetavalt ebaõigeid andmeid sisaldava deklaratsiooni esitamisel ei saa kõneleda ka mistahes võltsimisest KarS § 344 lg 1 tähenduses kuna kriminaalmenetluses ei ole tuvastatud, et mingeid dokumente oleks järele või ümber tehtud ehk süüdistatav ei ole midagi võltsinud.

3.1.3. Maakohus on - - KarS § 344 lg t 1 ja § 345 lg t 1 ebaõigesti kohaldanud seetõttu, et on jätnud otsuse tegemisel täielikult tähelepanuta, et mitte igasuguse dokumendi võltsimine ei ole karistatav tegu, vaid KarS § 344 lg 1 objektiivne koosseis eeldab seda, et antud dokumendiga oleks võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Apellant märgib, et EMTA-le esitatava TSD-ga on võimalik omandada vaid kohustusi (TSD esitamisel tekib riigi ees tööjõumaksude maksmise kohustus), mistõttu TSD intellektuaalne võltsimine ei ole KarS § 344 lg 1 alusel õiguslikult võimalik.

3.1.4. Kokkuvõttes ei ole süüdistatav ühtegi dokumenti KarS § 344 lg 1 alusel võltsinud ega KarS § 345 lg 1 alusel võltsitud dokumenti kasutanud. Maakohus on materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. 3.1.5. on L M H Maakohtu järeldus, et J.E OÜ, OÜ ja OÜ TSD deklaratsioonides

esitanud valeandmeid, on pelgalt oletuslikud ning tõendamata. Apellant on seisukohal, et osaühingute majandusaasta aruannete mitteesitamise fakt kui ka pangakontodel tehingute mittetegemine ei anna veel alust tõsikindlalt väita, et osaühingutel puudub mistahes majandustegevus ning et TSD deklaratsioonidel esitatud andmed on ebaõiged. Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta, et ka majandustegevuse puudumine ei võimalda väita, et TSD-l on esitatud ebaõigeid andmeid.

Süü OÜ, OÜ ja OÜ kohta vormistatud EMTA kontrollaktidel ja distus rajaneb vaid L M H

maksuotsustel, mis omakorda rajanevad 2 asjaolul – osaühingutel on majandusaasta aruanded esitamata ning pangakontodel ei ole toimunud tehinguid. Mingitele muudele tõenditele või asjaoludele ei ole EMTA kontrollaktides, maksuotsustes ega süüdistuses faktiliselt tuginetud. Ühtlasi on ka maakohus vaidlustavas otsuses läbivalt tuginenud vaid erinevate osaühingute kohta vormistatud EMTA kontrollaktidele ja maksuotsustele. Apellant viitab, et kohtule esitatud EMTA kontrollaktides jm dokumentides sisalduvad EMTA ametnike hinnangud süüdistusaktis loetletud äriühingute maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise kohta on pelgalt oletuslikud. Seadusest tulenevalt ei ole osaühingul krediidiasutuses pangakonto omamine ning pangakonto kaudu tehingute tegemine kohustuslik. Seega ei tõenda osaühingul pangakontode puudumine või neil tehingute puudumine asjaolu, et osaühingul puuduks majandustegevus. Vastupidi, osaühing võib majandustehinguid teha ka selleks krediidiasutuses olevat pangakontot kasutamata, kuid kõik tehingud tuleb kirjendada osaühingu raamatupidamises, mis aga ei ole prokuratuuri ega ka mitte EMTA-t huvitanud.

Majandustegevuse olemasolu või puudumine ei ole seaduse alusel seotud majandusaasta aruande esitamise või mitteesitamisega. Majandusaasta aruande mitteesitamise fakt võimaldab teha vaid järelduse, et see on jäetud esitamata, st osaühing rikub majandusaasta aruande esitamise kohustust. Muid järeldusi sellest ei ole võimalik teha. Ühtlasi ei tõenda majandusaastaaruande mitteesitamise fakt asjaolu, et raamatupidamiskohustuslasel puuduks majandustegevus.

Isikule ei ole maksuotsuste mittevaidlustamine kriminaalmenetlust silmas pidades etteheidetav ega tähenda seda, et mingeid kuritegusid on toime pandud. Niisamuti ei tähenda maksuotsuste mittevaidlustamine seda, et maksuotsused kui haldusaktid oleksid õiguspärased ning et menetleja ei peaks kontrollima maksuotsustes kajastatud asjaolusid ning ko

ntrollima, kas mingi kuriteokoosseis on realiseeritud või mitte.

Olukorras, kus prokuratuur ega uurimisasutus ei ole kohtueelses menetluses osaühingute raamatupidamisdokumente välja nõudnud ega tundnud nende vastu isegi mitte huvi, ei ole võimalik väita, et neid ei ole olemas

Süüdistatav ei pea tõendama oma süütust (PS § 22 lg 2, KrMS § 7 lg 2) ega olema kriminaalmenetluses aktiivne. Uurimisasutuse või prokuratuur peavad tõendeid koguma ka siis, kui kahtlustatav ütlusi ei anna.

J.E ei ole takistanud uurimisasutusel ja prokuratuuril mistahes viisil tõendite kogumist. Juhatuse liikmele tasu maksmine ei eelda mingi jooksva majandustegevuse olemasolu ega ka mitte pangakontol rahaliste vahendite olemasolu.

3.1.6. Maakohtu seisukohad, et süüdistatav on kavatsetult KarS § 344 lg 1 ja 345 lg 1 alusel kvalifitseeritavad teod toime pannud, on põhjendamatu ega tugine millelegi.

Maakohus on jämedalt rikkunud KrMS § 7 lõikeid 2 ja 3 ning otsuse tegemisel lähtunud sisuliselt süü eeldusest ning koostanud KrMS § 339 lg 2 tähenduses täielikult oletustel rajaneva kohtuotsuse.

3.2. Maakohus kohaldas ebaõigesti KarS § 209 lg 2 p 1 ning mõistis süüdistatava alusetult antud kuriteos süüdi. Kohtuotsus rajaneb oletustele, mistõttu on kohus oluliselt rikkunud KrMS § 339 lg-t 2.

3.2.1. J.E ei ole esitanud EMTA- L M H TSD deklaratsioonides le OÜ , OÜ ja OÜ mistahes valeandmeid, I - st vaid segi kui süüdistatav esitab maksuõigussuhtes EMTA le ebaõigeid andmeid, on tegemi minetusega maksuõigusõigussuhtes, mitte KarS § 209 lg 1 alusel kvalifitseeritava kuriteoga vanemahüvitise taotlemisel.

3.2.2.Kelmuse puhul viiakse isik pettusega eksimusse, süüdistuses puudub aga mistahes informatsioon isiku kohta, keda süüdistatav eksitas või eksitada soovis. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada (vt 3-1-1-84-12, p 10). Seega on maakohus alusetult leidnud, et J.E on KarS § 209 lg 1 alusel pettuse toime pannud.

3.2

.3.Täitmata on KarS § 209 lg 1 kohustuslikud koosseisulised elemendid „pettus“ ja „eksimus“, kuna süüdistatava poolt Sotsiaalkindlustusametile esitatud taotluses vanemahüvitise saamiseks ei ole esitatud mistahes valeandmeid.

3.2.4. A aaks kelmust toime panna isegi mitte siis, kui pellant rõhutab, et tõese taotlusega ei s ringkonnakohus peaks jõudma järeldusele, et J.E on KarS § 280 lg 1 väärteokoosseisu tähenduses esitanud ajaliselt varasemalt EMTA le osaühingute - maksudeklaratsioonides valeandmeid. 3.2.5.Apellant osundab, et pettuslik tegu ei saa seisneda õiguspärases käitumises ja seadusest tuleneva õiguse realiseerimises, s.o Sotsiaalkindlustusametile sisult korrektse ja õiguspärase vanemahüvitise taotluse esitamises. 3.2.6.Apellant leiab, et isik ei saa hakata KarS § 209 lg 1 alusel kvalifitseeritavat kelmust toime panema enne vanemahüvitise saamiseks vajaliku taotluse esitamist.

3.2.7. Süüdistusest ei nähtu, et J.E oleks üldse täitnud KarS § 209 lg 1 subjektiivse koosseisu. J.E on esitanud haldusorganile õiguspärase sisuga vanemahüvitise taotluse ning vanemahüvitise saamiseks ei oleks saanud ta esitada ka teistsuguse sisuga vanemahüvitise taotlust. Seega ei ole võimalik J.E poolt vanemahüvitise taotluse esitamisel tuvastada mistahes koosseisupärast tahtlust panna toime kelmus. Maakohus on alusetult J.E

KarS § 209 lg 2 p 1 alusel süüdi tunnistanud.

3.2.8. J.E on esitanud Sotsiaalkindlustusametile vaid ühe taotluse vanemahüvitise saamiseks, mistõttu on kohus KarS § 209 lg 2 p 1 ebaõigesti kohaldanud, kuna süüdistatav ei

ole varasemalt mingit kelmust toime pannud. Maakohus on faktiliselt heitnud J.E-le ette korduvat KarS § 280 lg 1 väärteokoosseisu realiseerimist, mis aga ei moodusta KarS § 209 lg 2 p 1 tähenduses faktilist retsidiivi.

3.2.9. Kokkuvõttes on maakohus J.E alusetult KarS § 209 lg 2 p 1 alusel süüdi tunnistatud. Maakohtu otsus tuleb vastavas osas tühistada ning J.E temale esitatud süüdistuses õigeks mõista.

3.3. Maakohus kohaldas ebaõigesti KarS § 424 lg t 1 ning mõistis süüdistatava alusetult antud - kuriteos süüdi. Maakohus sai KrMS § 339 lg t 2, § 7 lg t 2 ja PS § 22 lg - - -t 2 oluliselt rikkudes vaid oletades jõuda seisukohani, et alkoholijoobe mõõtetulemus on jälgitav.

3.3.1. Maakohus ei ole ühegi tõendi põhjal tuvastanud, et süüdistatava joobeseisundi oleks tuvastanud pädev mõõtja. Apellant rõhutab, et käesoleval juhtumil ei ole mitte ühegi kohtule esitatud tõendiga tõendatud asjaolu, et Politseija Piirivalveametil või mõõtmistoimingut läbi viinud ametnikul (patrullpolitseinik Kaie Parts) oli üleüldse mingisugunegi erialane pädevus mõõtmaks inimese väljahingatavas õhus etanooli massikontsentratsiooni, mistõttu mõõtetulemused pole jälgitavad ega usaldusväärsed ning neile pole võimalik süüdimõistvat kohtuotsust rajada.

3.3.2. Prokurör ei ole tõendanud süüdistatava joobe tuvastamiseks kasutatud tõenduslikul alkomeetril tüübikinnitustunnistuse olemasolu, mistõttu ei ole prokurör tõendanud mõõtetulemuse jälgitavust. Prokurör ei ole kohtule esitanud mõõtmiseks kasutatud tõendusliku alkomeetri Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve Ameti poolt väljastatavat siseriiklikku mõõtevahendi

tüübikinnitustunnistust, mistõttu ei ole kohtul võimalik hinnata ega ka mitte tuvastada, kas mõõtetulemus on jälgitav või mitte. Seejuures ei ole teada, kas mõõtevahendil üldse on olemas siseriiklik tüübikinnitustunnistus või mitte või kas see üldse kehtib või mitte.

3.3.3. Prokurör ei ole tõendanud süüdistatava joobe tuvastamiseks kasutatud tõenduslikul alkomeetril taatlustunnistuse olemasolu, mistõttu ei ole prokurör tõendanud mõõtetulemuse jälgitavust.

3.3.4. Maakohtu viide Riigikohtu lahendi nr 1-17-5210 p-le 25 on täielikult asjakohatu, kuna viidatud asjas tõstatati Riigikohtu lahendist nähtuvalt mõõtmiseks kasutatud seadmete mõõteseaduse § 5 lg 1 nõuetele vastavuse küsimus alles kassatsioonis.

3.3.5. Arvestades, et kaitsja vaidlustas süüdistusakti tervikuna ega võtnud ühtegi väidet omaks, pidi ka prokurör mõõtetulemuse jälgitavuse tõenditega tõendama.

3.3.6. Kokkuvõttes on maakohus J.E KarS § 424 lg 1 alusel alusetult süüdi tunnistanud, kuna kohtule ei ole esitatud mistahes tõendeid, mis võimaldaksid väita joobeseisundi nõuetekohast ja tõsikindlat tuvastamist, maakohus ei ole selliseid tõendeid ka

KrMS § 15 alusel vahetult uurinud. Maakohtu otsus tuleb J.E KarS § 424 lg 1 alusel süüdimõistmist puudutavas osas tühistada ning temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. J.E

3.4. Eeltoodust tulenevalt palub J.E kaitsja tühistada Pärnu Maakohtu 22.06.2020 kohtuotsus täies ulatuses ning teha uus kohtuotsus, millega mõista süüdistatav temale esitatud süüdistus es täies ulatuses õigeks; t

M

õista riigilt süüdistatava kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu.

PROKURÖRI KIRJALIKUD SEISUKOHAD 4. osas p KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteoepisoodi rokurör apellandi seisukohaga ei nõustu. Kohtuistungi 27.04.2020 protokollist selgub, et prokurör esitas kohtule tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli koos tõendusliku alkomeetri väljatrükiga. Nimetatud tõenditega prokurör tõendas, et J.E ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholi vähemalt 1,12 milligrammi. Prokurör viidates Riigikohtu 3-1-1-7-12 määruse p 13 leiab, et kaitsja oleks pidanud kaitseaktis või hiljemalt tõendi avaldamise ajal avaldama arvamust mõõtetulemuse osas ning sellega mittenõustumise korral viitama ka konkreetsetele asjaoludele, miks tema arvates tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja tõendusliku alkomeetri väljatrükiga ei ole usaldusväärselt tõendatud J.E alkoholijoove.

Kaitsja nimetatud tõendite lubatavuse ja usaldusväärsuse osas vastuväiteid ei esitanud (27.04.2020 toimunud kohtuistungi protokoll lk 7-8).

Prokuröri seisukohta toetavad Tallinna Ringkonnakohus 05.02.2018 otsuses ja Riigikohtu 28.11.2019 otsuses 1-17-5210 sedastatud seisukohad.

Tallinna Ringkonnakohus on 05.02.2018 otsuse nr 1-17- valib

87 p 8 märkinud, et kui isik

aktiivse kaitsetaktika, siis on ta kohustatud enda esitatud väidete kinnituseks ka tõendeid esitama või vähemalt tegema kohtule võimalikuks enda väidete kontrollimise.

Eelöeldu ei puuduta mitte üksnes materiaalõiguslikke tõendamiseseme asjaolude hulka kuuluvaid küsimusi, vaid ka tõendite lubatavuse või usaldusväärsusega seonduvaid küsimusi.

Nimetatud ringkonnakohtu seisukohta vaidlustas apellant ka Riigikohtus, kuid tulutult. Riigikohtu 09.05.2018 määrusega keelduti kassatsiooni menetlusse võtmisest. Prokurör teeb viite ja märgib, et a Riigikohtu 28.11.2019 otsuse nr 1-17-5210 p 25 ntud juhul prokurör pidas tõendusliku alkomeetriga tuvastatud mõõtetulemust usaldusväärseks ning kuna mõõtetulemuse usaldusväärsust kaitsja ei vaidlustanud, ei olnud ja ei ole ka vaja toimikusse lisada täiendavaid tõendeid J.E alkoholijoovet mõõtnud isiku pädevuse ja

J.E alkoholijoobe tuvastamisel kasutatud tõendusliku alkomeetri tüübikinnitustunnistuse ning taatlustunnistuse osas.

Riigikohtu 21.10.2019 määruses nr 4-19-1178 väljendatakse seisukohta, et LS § 69 lg-s 2 sätestatud alkoholijoobeseisundi mõiste puhul on oluline alkoholist tekkinud juhtimisvõimetus ja numbrilised näitajad on sekundaarse tähendusega. Oluline ei ole see, kui suur kogus alkoholi on inimese organismis, vaid see, kas inimene teab või peab võimalikuks, et ta on alkoholist tulenevalt juhtimisvõimetu. Prokurör on arvamusel, et alkoholijoobest tingituna esinesid J.E tugevalt häiritud ja väliselt tajutavad muutused psüühilistes funktsioonides ja kehalistes reaktsioonides ning ta ei olnud ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima.

TL kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et J.E esinesid tugevad välised joobetunnused. Tal oli probleeme sirgelt kõndimisega, otse kõndimisega, ta hoidis poe seinast kinni, et tasakaalu hoida ja see äratas tunnistaja tähelepanu (27.04.2020 toimunud kohtuistungi protokoll lk 4). Tema sõidustiil oli aeglane, ebakindel, kaldus vastassuunavööndisse (27.04.2020 toimunud kohtuistungi protokoll lk 5). Kui tunnistaja autoukse avas, siis tuli autost tugevat alkoholilõhna. J.E oli raskusi arusaamisega, mis toimub. Sõiduauto kõrvalistuja ees põrandal olid alkoholipudelid. J.E haaras sealt kahel korral Vana

Tallinna pudeli ja tahtis jooma hakata. Tunnistaja võttis alkoholipudelid ära (27.04.2020 toimunud kohtuistungi protokoll lk 5).

Kohtuistungil vaadeldi tunnistaja TL mobiiltelefoniga filmitud salvestust (27.04.2020 toimunud kohtuistungi protokoll lk 7). Videosalvestiselt on näha, et J.E istub sõiduauto juhi kohal ja on turvavööga kinnitatud. Ta üritab kahel korral juua Vana Tallinna pudelist alkoholi ja tunnistaja ei võimaldada seda teha. Samuti üritab J.E sõiduautost lahkuda ja tunnistaja takistab seda. J.E esinevad väliselt tajutavad alkoholijoobele viitavad tunnused. Juba ainuüksi nende tõendite pinnalt on tõendatud, et J.E juhtis 24.11.2018 kella 13:24 ajal sõiduautot alkoholijoobes. Prokurör on arvamusel, et kaitsja püstitatud hüpotees mõõtetulemuse ebausaldusväärsuse osas on paljasõnaline, mille kinnituseks ei esita ta ühtegi tõendit ega isegi mitte selgitust, millisel põhjusel võiks niisugune kahtlus olla tõsiselt võetav.

5.

p KarS § 209 lg 2 p 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 kuriteoepisoodide osas rokurör apellandi argumentatsiooniga ei nõustu. A avaks vormiks on igal juhul paberkandajal pellandi seisukohast tuleneb, et dokumendi nõut olev dokument, mis on prokuröri hinnangul ekslik. Tegelikult on dokumentidena käsitletavad ka digitaalaselt allkirjatud erinevad dokumendid. Apellandi loogika kohaselt digitaalselt allkirjastatud dokument saavutab dokumendi staatuse alles pärast selle väljatrükkimist printerist. Selline tõlgendus on ebaloogiline ja ekslik. KarS § 344 kommenteeritud väljaande p 3.2.2 leitakse muuhulgas, et dokument on ka inimese mõtteväljendus, mis võib endast kujutada ka pikto või krüptogrammi, kodeeritud hinda - triipkoodina. Erinevalt apellandist seisukohal, et e-maksuametis koostatud TSD ja TSD lisa 1 on prokurör vormid on J.E mõtteväljendus, kuna ta on enda isiku identifitseerinud ID-kaarti kasutades unikaalse PIN 1 koodiga, siis on ta sellise tegevusega koostanud dokumendid. D imine paberikandjale, dokumendi staatuse okumendi vormina ei ole nõutav nende väljatrükk omandasid TSD ja TSD lisa 1 vormid sellest momendist, kui J.E kinnitas nendes väljendatud andmete õigsust. J.E esitas MTA- TSD ja TSD lisa 1 le teadvalt ebaõigete andmetega osaühingute vormid endale töötasu maksmise, tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakse ning kogumispensioni maksega, millega kaasnevalt tekkis äriühingul kohustus tööjõumaksude

(tulumaks, sotsiaalmaks, töötuskindlustusmakse, kogumispensioni makse) tasumiseks ning J.E

- ja omakorda tekkis võimalus taotleda seadusest ettenähtud suuremat haigus vanemahüvitis , samuti on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu aluseks pensionistaaži ja t väljamaksmisele kuuluva pensioni suuruse arvutamisel. J.E koostas perehüvitiste seaduse (PHS) § 7 lg 1, ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 5 lg 1 pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 3 lg 1 ja kogumispensionide seaduse , riikliku

(KoPS) § 2 lg 2 mõttes õiguslikku tähendust omavad maksudeklaratsioonid ja esitas need

Maksuja Tolliametile, eesmärgiga saada seadusest ettenähtud suuremas ulatuses vanemahüvitist.

Seega on ebaõige apellandi seisukoht, et J.E ei omandanud eelnimetatud dokumentide võltsimisega isiklikult mingeid õigusi. Prokurör on itsja väidab, et J.E seisukohal, et kui J.E ka on tegelikult töötasu saanud, siis peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Juhul, kui kohtualune ega tema kaitsja ei loo reaalset võimalust oma väite kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks.

Antud juhul J.E - kaitsja hüpotees, et MTA le esitatud tööjõumaksude

deklaratsioonides kajastatud andmed on tõesed, on paljasõnaline ja kriminaaltoimiku materjalidega vastuolus. Puuduvad dokumentaalsed tõendid äriühingute maksevõime kohta, seega on kummutatud kaitseversioon J.E-le maksmise osas ning antud töötasude juhul ei esine põhjendatud kahtlust, mis tuleks KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada süüdistatava kasuks.

J.E oli OÜ 07.12.2016. Osaühingu viimane M juhatuse liige 14.06.2012- majandusaasta aruanne on esitatud 2011. aastal, mille kohaselt oli äriühingu kasum 7317 Eesti krooni. J.E L juhatuse liige ajavahemikul 12.10.2016-13.12.2017. oli OÜ Osaühingu viimane majandusaasta aruanne on esitatud 2008. aastal. J.E H oli OÜ juhatuse liige 18.02.2015-12.10.2017. Osaühingu viimane majandusaasta aruanne on koostatud perioodi 01.04.2013- 31.03.2014 kohta. Majandusaasta aruannete kohaselt puudus äriühingul käive alates 2007. aastast. J.E, osaühingute juhatuse liikmena, oli teadlik, et OÜ , OÜ L M ja OÜ H poolt olid töötasult arvestatavad maksud kinni pidamata ning samuti sellest, et eelnimetatud äriühingutes reaalset majandustegevust ei toimunud, seetõttu puudusid osaühingutel isegi teoreetilised võimalused osaühingute ainukesele töötajale J.E-le töötasu maksmiseks. J.E eeluurimisel ja kohtuistungil ütlusi ei andnud, seetõttu puudub isikuline tõend, millele tuginevalt saaks J.E - kaitsja väita, et J.E on saanud töötasu OÜ dest L, M ja H. Kontrollaktides sisalduva informatsiooni kohaselt oli J.E teadlik kontrollaktide sisust, kuid vaatamata MTA korduvatele korraldustele ei esitanud äriühingute raamatupidamise algdokumente ning - töötasude maksmise osas andis MTA le üldsõnalisi ning dokumentaalselt tõendamata selgitusi. Prokurör on seisukohal, et TSD ja TSD lisa 1 vormide esitamise tehiolud seavad kahtluse alla nendes kajastatud töötasu ja töötasult arvestatavate maksude õigsuse. Antud juhul on TSD ja

TSD lisa 1 vormide esitamise asjaolud niivõrd ebausutavad, et ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes on tõendatud, et TSD ja TSD lisa 1 vormidel kajastatud andmed ei vasta tegelikkusele. Eluliselt ei ole usutav, et J.E 2015. on saanud sendi täpsusega kattuvat töötasu a OÜ-st L ja 2016. -st H. a OÜ Kõigi kolme äriühingu TSD ja TSD lisa 1 vormid on esitatud terve aasta kohta korraga ja aastase hilinemisega. Eluliselt on usutav, et J.E poolt TSD ja TSD lisa 1 deklaratsioonide võltsimist motiveeris võimalus saada seadusest ettenähtud suuremas ulatuses vanemahüvitist. Seda näitab asjaolu, et eelnimetatud dokumendid esitas ta alles pärast tütre sündi, rohkem kui aastase hilinemisega, kuigi oli teadlik, et oleks need dokumendid pidanud esitama igakuuliselt, ta järgneva kuu 10. kuupäevaks.

Erinevalt kaitsjast on prokurör seisukohal, et MTA-le esitatud deklaratsioonid sisaldavad tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Ebaõige on deklaratsioonides kajastatu, et J.E on ajavahemikul jaanuar kuni detsember 2015 saanud töötasu OÜ-st L kogusummas -st M kogusummas 61 761,36 eurot. Samuti ei vasta tegelikkusele, et 800,80 eurot ja OÜ J.E on ajavahemikul jaanua -st H r kuni detsember 2016 saanud OÜ töötasu kogusummas 77 800,80 eurot. Prokurör on veendunud ka selles, et 14.09.2016, 06.10.2016 ja 15.06.2017, s.o tööjõumaksude deklareerimise momendil oli J.E teadlik sellest, et äriühingute poolt olid töötasudelt arvestatavad tööjõumaksud osaühingute poolt kinni pidamata ja MTA-le tasumata.

MTA esitatud andmetest ja äriregistri andmete väljatrükkidest selgub, et kõigis kolmes äriühingus oli J.E juhatuse liige ja ühtlasi ka ainukene töötaja, kellele töötasu maksti. Sisuliselt on töötasu maksja ning saaja üks ja sama isik, s.o J.E. Prokurör on veendunud, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud, et J.E-le kolme eelnimetatud äriühingu poolt töötasu ei makstud. Süüdistuses nimetatud osaühingutel puudus majandustegevus, mistõttu puudus äriühingutel ka sisuline võimalus töötasu maksmiseks. Kaitsja poolt püstitatud hüpotees töötasude maksmise osas on paljasõnaline, mille kinnituseks ei esita ta ühtegi tõendit ega isegi mitte selgitust, mis põhjusel võiks niisugune kahtlus olla tõsiselt võetav.

27.04.2020 toimunud kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurör esitas kohtule MTA 28.11.2016 kontrollakti. Prokurör tõendas, et J.E esitas OÜ L juhatuse liikmena

06.10.2016 Maksuja Tolliametile teadvalt ebaõigete andmetega osaühingu tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakse ning kogumispensioni maksega (tööjõumaksudega)

osaühingu jaanuar-detsember 2015 TSD ja TSD lisa 1 vormid, millega kaasnevalt tekkis äriühingul kohustus tööjõumaksude tasumiseks ning J.E omakorda tekkis potentsiaalne võimalus taotleda seadusest ettenähtud suuremat haigusja vanemahüvitis, samuti on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu aluseks pensionistaaži ja väljamaksmisele kuuluva pensioni suuruse arvutamisel. Prokurör andis ülevaate MTA seisukohast ja järeldusest.

Kaitsja nimetatud tõendite lubatavuse ja usaldusväärsuse osas vastuväiteid ei esitanud (protokolli lk 8-9). Samast protokollist nähtub, et prokurör esitas kohtule tõendina MTA 25.11.2016 kontrollakti, millega prokurör tõendas, et J.E esitas OÜ M juhatuse liikmena 14.09.2016

Maksuja Tolliametile teadvalt ebaõigete andmetega osaühingu tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakse ning kogumispensioni maksega (tööjõumaksudega) osaühingu jaanuardetsember 2015 TSD ja TSD lisa 1 vormid, millega kaasnevalt tekkis äriühingul kohustus tööjõumaksude tasumiseks ning J.E omakorda tekkis potentsiaalne võimalus taotleda seaduse - st ettenähtud suuremat haigus ja vanemahüvitis, samuti on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu aluseks pensionistaaži ja väljamaksmisele kuuluva pensioni suuruse arvutamisel. Tõend andis ülevaate MTA seisukohast ja järeldusest. Ka selle tõendi lubatavuse ja usaldusväärsuse osas kaitsja vastuväiteid ei esitanud (protokolli lk 9). Lisaks nähtub 27.04.2020 kohtuistungi protokollist, et prokurör esitas kohtule MTA 07.08.2017 kontrollakti. Sellega prokurör tõendas, et J.E OÜ H juhatuse liikmena esitas

15.06.2017 Maksuja Tolliametile teadvalt ebaõigete andmetega osaühingu tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakse ning kogumispensioni maksega (tööjõumaksudega)

osaühingu jaanuar-detsember 2016 TSD ja TSD lisa 1 vormid, millega kaasnevalt tekkis äriühingul kohustus tööjõumaksude tasumiseks ning J.E omakorda tekkis potentsiaalne võimalus taotleda seadusest ettenähtud suuremat haigus ja vanemahüvitis, - samuti on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu aluseks pensionistaaži ja väljamaksmisele kuuluva pensioni suuruse arvutamisel. Prokurör andis ülevaate MTA seisukohast ja järeldusest.

Selle tõendi lubatavuse kaitsja vaidlustas, märkides, et see väljub süüdistuse raamidest (protokolli lk 10). Juhul, kui kaitsja pidas kontrollakte lubamatuks või ebausaldusväärseks tõendiks, siis oleks ta pidanud nimetatud asjaolu avaldama tõendite esitamise protsessis ning viitama ka konkreetsetele asjaoludele, miks ta peab kontrollakte lubamatuks või ebausaldusväärseks tõendiks (prokurör tugineb siinkohal eelnevalt, s.o apellatsioonivastuse III alajaotuses esitatud vastuargumentidele). J.E, OÜ L juhatuse liikmena, ei esitanud kontrollimisele OÜ L raamatupidamise algdokumente. 21.10.2016 väljastas MTA ettevõttele J.E enda poolt avaldatud meiliaadressile korralduse nr 12.2-3/038554-1, mille ettevõte jättis täitmata. XXX

OÜ M esitas kontrollitaval perioodil raamatupidamise pearaamatu kahe konto väljavõtte, kus on näha ainult tööjõukulude arvestus (konto: palga võlg) ja kassast töötasu väljamaksmise kanded (konto: kassa). Muid majandustehinguid kirjeldatud ei ole.

Seega J.E M nr , OÜ juhatuse liikmena, ei täinud MTA korraldusi (21.10.2016

12.2-3/0388377-2 ning 04.11.2016 nr 12.2-3/038377-3) täiendavate lisaküsimuste ja dokumentide esitamiseks, sh ka küsimused ja dokumendid, mis tõendaksid laenu saamist K OÜ-

lt. J.E, OÜ ud kontrollimisele OÜ H juhatuse liikmena, ei esitan H raamatupidamise algdokumente. 22.06.2017 väljastati korraldus nr 12.2 1, mille täitmise tähtaeg oli -3/040496-

10.07.2017. J.E saatis e-posti teel teavituse, et viibib haiguslehel, ning palus korralduse täitmiseks 7 lisapäeva. 27.06.2017 otsusega 12.2

2 rahuldati OÜ -3/040496- H taotlus

ning uueks korralduse täitmise tähtajaks määrati 17.07.2017. Ettevõte jättis nimetatud korralduse uueks tähtajaks täitmata. Kontrollaktides sisalduva informatsiooni kohaselt oli J.E teadlik kontrollaktide sisust, kuid vaatamata MTA korduvatele korraldustele ei esitanud äriühingute raamatupidamise algdokumente ning töötasude maksmise osas andis MTA le üldsõnalisi ning dokumentaalselt - tõendamata selgitusi. Seega ei vasta tegelikkusele apellandi väide, et J.E-lt ei nõutud raamatupidamise dokumentide esitamist.

Prokurör nõustub kohtuga, et ei ole eluliselt usutav, et isik, kellel on tema sissetulekuid tõendavad dokumendid raamatupidamises olemas ja kes reaalselt on töötasu saanud ja kes jääb nende maksuotsuste tulemusena ilma märkimisväärsest sissetulekust, jätab sellised dokumendid esitamata ning ei vaidlusta maksuotsuseid. Prokurör nõustu selles, et tõendatud on kõigi 3 osaühingu osas maja b kohtuga ka ndustegevuse puudumine.

Kaitsja püstitatud hüpotees, et osaühingutel oli majandustegevus, on paljasõnaline, mille kinnituseks ei esita ta ühtegi tõendit ega isegi mitte selgitust, mis põhjusel võiks niisugune kahtlus olla tõsiselt võetav.

Erinevalt apellandist on prokurör seisukohal, et TSD ja TSD lisa 1 vormid on käsitletavad dokumentidena, mistõttu on ebaõige apellandi seisukoht, et J.E, koostades TSD ja TSD lisa 1 vormid, esitas ta MTA-le pelgalt valeandmeid (sellise seisukoha argumentatsioon käesoleva alajaotuse punktis 1). Kuna J.E esitas MTA-le valeandmeid sisaldavad dokumendid, eesmärgiga omandada õigusi, pani ta toime KarS § s 209 sätestatud - süüteokoosseisu. Prokurör nõustu kohtuga, et pettus riigilt raha saamiseks leiab aset välja b spool maksumenetlust

ja eksimusse viidi Sotsiaalkindlustusamet. Vanemahüvitise maksmine on reguleeritud perehüvitiste seadusega. Vanemahüvitise näol ei ole tegemist maksuga, mistõttu antud juhul ei kohaldu maksukorralduse seaduses sätestatu.

Prokurör esitades MKS § 1, § MKS § 153 2;

ja

tu leiab, et PHS § 1ning § 2 sätesta vanemahüvitise näol ei ole tegemist maksuga, mistõttu antud juhul ei kohaldu MKS s sätestatu, - sealhulgas ka MKS § 1531.

Süüdistuse kohaselt põhjustas J.E Eesti Vabariigile ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kahju. Seega viidi eksitusse isik, kes riigiasutuse nimel otsuse hüvitise määramiseks tegi. b kohtuga, et sellisel juhul ei ole vaja isi Prokurör nõustu kut nimeliselt välja tuua, kuna kahju ei saanud isik, kes otsuse tegi, vaid Eesti Vabariik.

Maakohtu otsuses on põhjalikult käsitletud, milles seisnes J.E poolne pettuslik tegevus, s.o varalise kasusaamise eesmärgil, tegelikest asjaoludest teadavalt ebaõige ettekujutuse loomine ning varalise kahju põhjustamine Eesti Vabariigile.

Prokurör esitab sellekohased kohtu põhjendused ja leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud kogumis, kohtu järelduste kujunemine on jälgitav ning kohtuotsuse argumentatsioon on veenev, mistõttu puudub seaduslik alus maakohtu otsuse tühistamiseks. Eeltoodust tulenevalt o

n prokurör arvamusel, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD ISTUNGIL

6. Süüdistatav ja kaitsja toetasid valitud kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja taotlesid seal esitatud põhjenduste alusel õigeksmõistva otsuse tegemist.

Prokurör leidis, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust maakohtu põhjendatud ja seadusliku otsuse tühistamiseks. Palus jätta apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED

7. S Kaitsja on vaidlustanud J.E süüdimõistmise Kar § 344 lg 1 ja KarS § 345 lg

1 kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemistes.

7.1. Kaitsja leiab, et maakohus on KarS § 344 lg t 1 ja § 345 lg - -t 1 ebaõigesti kohaldanud kuna

M paberkandjal TA elektroonilises iseteeninduskeskkonnas täidetav ja omakäeliselt allkirjastamata TSD pole dokument, mistõttu pole seda võimalik ka võltsida.

Analoogse väite on kaitsja esitanud ka maakohtus ja kohus on viitega kaitsja enda poolt nimetatud Riigikohtu lahendile juba sellise väite ekslikkuse osas oma seisukoha esitanud.

Kolleegium maakohtu põhjend nõustub ja peab vajalikuks vaid märkida, et lisaks ustega maakohtu poolt ka Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-96-16 elektrooniliselt esitatud ja märgitule on

allkirjastamata hinnapakkumist käsitatud dokumendina. Nii on Riigikohus selles lahendis sedastanud, et lkiri. dokument on muu hulgas ka kirjalik akt, millel puudub selle väljaandja al Dokumendi väljaandja ei pea olema tuvastatav ainuüksi tema allkirja kaudu. Kaitsja väide, et dokumendiks saab olla vaid paberkandjal ja omakäeliselt allkirjastatud kirjalik akt on nö ajast ja arust väide, kuna juba 2000 aastal väljakuulutatud seaduse § Digiallkirja

3 lg

1 kehtestas üldise põhimõtte, mis on üle kantud kehtivatesse asjaajamist ja dokumendihaldust reguleerivatesse et d õigusaktidesse, igitaalallkirjal on samad õiguslikud tagajärjed nagu omakäelisel allkirjal. Analoogse seisukoha on sedastanud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1- 131-09 ). Esitatud süüdistuse kohaselt sisenedes ID kaarti kasutades e-maksuametisse ja identifitseerides enda isiku PIN 1 koodi kasutades, koostas J.E teadvalt ebaõigete andmetega õiguslikku tähendust omavad maksudeklaratsioonide, TSD ja TSD lisa 1 vormid ( 1kd. t.lk.

169-174). Kolleegium, nõustudes maakohtuga leiab, et teabekandjal süüdistuses nimetatud deklaratsioonide näol on tegemist elektroonilise dokumendiga, mis on ikut tuvastada is võimaldavas kirjalikus vormis mõtteväljendus, milles ära näidatud andmed on nende esitamisel mõeldud tõendama õiguslikult relevantseid asjaolusid ja selliseid dokumente on võimalik võltsida.

7.2. Kaitsja leiab, et võltsimisest ei saa rääkida kuna dokumendi järeletegemine või ümbertegemine pole tuvastatud.

Maakohus on juba kaitsja poolt Ka

rS § 344 lg 1 ettenähtud võltsimise liialt kitsale tõlgendamisele otsuses tähelepanu juhtinud. Kolleegium, nõustudes maakohtuga märgib, et kohtupraktika kohaselt on intellektuaalse võltsimisega tegemist juhul, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid ( vt nt Riigikohtu lahendit nr 1-16-5757).

Kaitsja poolt apellatsioonis tehtud viited materiaalse võltsimise tõendamatusele eeltoodud kohtupraktika muutmiseks alust ei anna.

7.3. Kaitsja lei , et MTA-le esitatud TSD-

ab ga on võimalik omandada vaid kohustusi, mistõttu intellektuaalne võltsimine pole õiguslikult võimalik.

Kolleegium kaitsjaga ei nõustu. Maakohus on juba süüdistuse alusel lugenud tõendatuks, et J.E poolt võltsitud deklaratsioonid, milles olid tema kui äriühingu juhatuse liikme poolt tahtlikult ära näidatud valeandmed detsember osaühingutest 2015 aasta jaanuar- M ja L ning 2016 jaanuaris- H J.E , andis detsember osaühingust töötasu saamise kohta talle õiguse saada seaduses ettenähtust suuremas summas vanemahüvitist. Seega on täidetud ka dokumendi võltsimise koosseisu objektiivse tunnusena ettenähtud õiguste omandamise võimalikkus.

7.4. imetatud Kaitsja leiab, et maakohtu järeldus, et J.E on süüdistuses n äriühingute deklaratsioonides esitanud valeandmeid, on oletuslik ja tõendamata. Kaitsja leiab, et MTA poolt koostatud ja süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olnud kontrollaktid ja maksuotsused on vaid ametnike subjektiivsed hinnangud ega oma krimi naalasjas tähtsust.

Esmalt kolleegium, , toonitab, et analoogselt prokuröri poolt apellatsioonivastuses märgitule maakohtu istungil on prokuröri poolt esitatud MTA poolt koostatud dokumendid ja taotletud nende vastuvõtmist ja vahetut uurimist 196). Kaitsja on kõikidest ( 1 kd. t.lk. 189- dokumentidest vaielnud vastu vaid MTA 07.08.2017 kontrollaktile põhjendusega, et see väljub süüdistuse raamidest kuna põhineb 2017 aasta juunis esitatud deklaratsiooni parandusel. Teistele prokuröri poolt esitatud tõendite vastuvõtmisele pole ka sja vastu vaielnud. Seega pole it nende seaduslikkust ega usaldusväärsust kahtluse alla seadnud. Teiseks kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väidete alusel puudub igasugune kahtlus MTA poolt koostatud dokumentide kui tõendite seaduslikkusel. Kontrollaktidel( 1 kd. t.lk. 59-

69,75-85, 94-103) on ära näidatud muuhulgas kontrolli teostamise õiguslikud alused ja kontrolli läbiviija ontrollakti sisust nähtuvad ka andmed, millised on ametile esitatud ja . K samuti tuvastatud asjaolud ja nendele tuginevad järeldused. Maksuotsustes( 1 kd. t.lk. 70-72,91-

93) on ära näidatud maksuotsuse õiguslikud alused, menetluskäik, kokkuvõte tegemise tuvastatud asjaoludest milledele otsus tugineb.

Kaitsja on leidnud, et MTA hinnangud ei põhine äriühingute raamatupidamisdokumentidel. Kolleegium selles osas peab vajalikuks analoogselt maakohtu otsuses kajastatule märkida, et nii nagu MTA on tõenditena ära näidanud, milledele järelduste hinnatud kontrollaktides tegemisel tuginetakse, on seal ka eraldi välja toodud korraldused, millised kohustasid J.E kui äriühingute juhatuse liiget esitama MTA-le vastavad

raamatupidamisdokumendid. Samuti on seal ära näidatud millises osas on korraldus J.E poolt täidetud ja millises mitte. Nii on OÜ- L( 1 kd. t.lk. 59-69) t ja OÜ- H(1 kd. t.lk. t

94-103) puudutavates kontrollaktides ära näidatud, et J.E ei täitnud raamatupidamise algdokumentide esitamise kohustust ja OÜ M ( 1 kd. t.lk. 75-85) kontrollaktides on kajastatud need raamatupidamisdokumendid, millised olid J.E poolt esitatud ja nendele on ka hinnang antud.

Seega vastavad kontrollaktid tegeliku olukorrale ka MTA le –le esitatud dokumentatsiooni osas,

mistõttu kõikide raamatupidamis puudumine prokuröri poolt esitatud ja MTA dokumentide poolt koostatud tõendite seaduslikkust ega usaldusväärsust kahtluse alla ei sea ega anna alust jõuda järeldusele, et dokumentides esitatud järeldused on vaid oletuslikud. Samuti on eeltoodu alusel ekslik kaitsja apellatsioonis korduvalt esitatud väide, et MTA pole äriühingute raamatupidamisdokumentatsioonist olnud huvitatud ega nõudnud neid kordagi välja. MTA poolt koostatud kontrollaktid sellise väite kummutavad.

Siinkohal kolleegium ka osutab, et vastavalt maksukorralduse seaduse § 554 lõikele 2 on maksukohustuslane kohustatud: 1) tagama maksuhaldurile juurdepääsu maksukontrolliga seotud andmetele; 2) esitama maksuhaldurile asjasse puutuvaid dokumente ja asju;

) andma maksuhalduri nõudel seletusi; 4) tutvustama maksuhaldurile oma raamatupidamissüsteemi ning muid majandusarvestusja infosüsteeme. Samuti kehtestab MKS § 62 lg 1 muuhulgas, et maksuhalduril on õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt dokumentide esitamist.

Seega oli J.E kohustatud juba Maksuja Tolliameti korralduse alusel raamatupidamisdokumendid ametile esitama, kuid ta seda ei teinud vaid nõutule vastavalt hoidus üldse menetlusest kõrvale. Samuti kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et äriühingutel majandustegevuse puudumist on võimalik tõendada vaid raamatupidamisdokumentide alusel. Raamatupidamise algdokument on küll üks tõend, kuid tulenevalt KrMS § s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttest, - mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, ei sõltu tõendamiseseme asjaolude tuvastamine vältimatult vaid ühte kindlasse tõendi liiki kuuluva tõendi olemasolust.

Maakohus on süüdistuses nimetatud äriühingutel majandustegevuse puudumise osas oma järeldustes tuginenud MTA poolt koostatud ja kohtule esitatud tõendite kõrval veel teistele vahetult uuritud tõenditele. Nii on kohus tuginenud AS Swedbank vastusele ( 1 kd. t.lk. 125-

126), mille kohaselt L M kontol ning J.E arvelduskontodel OÜ kontol, OÜ

puudusid ajavahemikul 01.01.2015 kuni 08.06.2017 toimingud, ajavahemikul 01.01.2016- 31.1 H arvelduskontol puudusid toimingud. 2.2016 OÜ

Nordea Bank AB Eesti filiaali vastustele päringule, et OÜ

M kontodel ja J.E kontol puudusid ajavahemikul 01.01.2015 kuni 14.06.2017 toimingud. Kaitsja märgib, et saühingul kr o ediidiasutuses pangakonto omamine ja panga kaudu tehingute tegemine pole kohustuslik. Kolleegium sellise väitega nõustub kuna sularahas arveldamine pole keelatud. Samas nimetatud asjaolu ei väära tõendite kogumile samuti näitavad , millised majandustegevuse puudumist, tuginevat maakohtu järeldust mille kohaselt pole eluliselt usutav, et äriühingud, mis tegutsevad põhitegevusena laenuandmisega, kinnisvara üürimisega, maastiku hoolduse ja korrashoiuga, ei tee aasta ja ka te jooksul ühtegi tehingut panga kaudu äriühingu kontole ei laeku ühtegi makset i ole eluliselt usutav ka asjaolu, et üks äriühing, kes . E suudab teha aasta jooksul seejuures märkimisväärseid väljamakseid juhatuse liikmele, jätaks tasumata maksud MTA-le. kõik

Maakohus on tuginenud ka Äriregistri väljavõtetele, milledest muuhulgas nähtub, et J.E oli OÜ 13.12.2017. Osaühingu viimane L juhatuse liige ajavahemikul 12.10.2016- majandusaasta aruanne on esitatud 2008. aastal. J.E on olnud OÜ M juhatuse liige ajavahemikul 14.06.2012-07.12.2016. Viimane majandusaasta aruanne on esitatud 2011. aastal. Äriregistri väljavõttest (I kd tl 155 158) nähtub, et J.E on olnud OÜ - H juhatuse liige 18.02.2015-12.10.2017. Majandusaasta aruannete kohaselt puudus äriühingul käive alates 2007. aastast, viimane majandusaasta aruanne on koostatud perioodi 01.04.2013-31.03.2014 kohta, ka siis puudus äriühingul tegevus.

Tuvastades J.E teadlikkuse ettevõtlust reguleerivast seadusandlusest on kohus t (I kd tl 114-115), millest oetunud äriregistri väljavõttele nähtub, et J.E on olnud

12 erineva äriühingu juhatuse liige ajavahemikul 1997-2017. Nimetatud osas pole apellant vastuväiteid esitanud. Kõik maakohtule esitatud tõendid kogumis andsid kohtule piisava teabe ja tõendusliku baasi selleks, et jõuda järeldusele, et süüdistuses nimetatud kolmel osaühingul puudus majandustegevus, mistõttu puudus äriühingutel ka võimalus J.E-le märkimisväärse töötasu maksmiseks, mistõttu sellekohased andmed deklaratsioonides olid valed.

7.5. Kaitsja - -le 2 ja leidnud, et kohtu on korduvalt viidanud KrMS § 7 lg le 2 ja PS § 22 lg järeldus aktiivse kaitse korral kaitseväidete tõendamise kohus eeltoodud sätetega tusest on räiges vastuolus.

Kolleegium siinkohal osutab, et Riigikohus on korduvates lahendites( vt nt 3-1-1-133-13, 3-1- 1-21-09) sedastanud, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

Kolleegium märgib, et kui antud juhul on prokurör esitanud kohtule tõendite kogumi, mis näitavad äriühingutel majandustegevuse puudumist ja J.E-le suure töötasu maksmise võimaluse puudumist ja sellest tulenevalt süüdistuses esitatud kuritegude toimepanemise tõendatust ei piisa süüdistusversiooni kummutamiseks vaid kaitsja , paljasõnalisest väitest, et majandustegevus toimus. Kaitsja pole esitanud seejuures ühtegi sellist väidet kinnitavat tõendit, jättes sellega loomata nii prokurörile kui kohtule võimaluse sellist argumenti kontrollida. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-49-16 ka sedastanud, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo põhimõtte rakendamiseks peab - kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS §

7 lg 3 mõttes.

7.6. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et MTA-le valeandmete esitamisega pole võimalik realis koosseise eerida KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 kuriteo kuna tegemist on KarS § 280 lg 1 järgi ettenähtud väärteona karistatava haldusorganile teadvalt valeandmete esitamisega. KarS § 280 on erinormiks KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 suhtes.

Kolleegium sell

ise tõlgendamisega ei nõustu. Esmalt kolleegium märgib, et esitatud süüdistus oli süüdistatavale arusaadav ( 1 kd. t.lk 183) ja kaitsja ei ole maakohtus ega apellatsioonis tõstatanud süüdistuse ebaselguse, ebakonkreetsuse või süüdistusakti seaduses ettenähtud nõuetele mittevastavuse küsimust. Nii maakohtule kui ka ringkonnakohtule on J.E-le süüdistusaktis ära näidatud kogu süüdistuse pinnalt aru saadav, et oli esitatud süüdistus dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi, võltsimises ja teadvalt võltsitud dokumendi kasutamises eesmärgiga omandada õigusi.

Kolleegium leiab, et nimetatud etteheidetud teod, millised on maakohus ka tuvastanud ja millise järeldusega nõustub ka ringkonnakohus, pole käsitatavad KarS § 280 lg 1 ettenähtud väärte ona

milleks on valeandmete esitamine haldusorganile. Kaitsja on ekslikult leidnud, et KarS § 208 lg 1 on erinormiks KarS § 344 lg ja § 345 lg 1 suhtes. KarS § 280 lg 1 ning § 344 § 345 kaitsevad erinevaid õigushüvesid. KarS § 344 näeb üldse ette vastutuse dokumendi võltsimise eest, millel on KarS § 280 lg 1 koosseisust täiesti ebaõigussisu KarS § 345 lg 1 näeb muuhulgas erinev .

aga ette kriminaalvastutuse teadvalt võltsitud dokumendi kasutamise eest eesmärgiga omandada õigusi KarS § 280 lg 2 koosseisuga, , mis sarnaneb kriminaalvastutuse kaasa toova kuid selle tekstist tuleneb, et selle sätte alusel on võimalik vastutus vaid juhul, kui puudub KarS

§ 209 sätestatud koosseis, millele viitab ka maakohus otsuse lk 20. Maakohus ongi J.E süüdi tunnistanud ka KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kolleegium leiab, et apellatsiooni läbiv seisukoht, et J.E-le etteheidetud teod ja tema poolt toimepandu on kvalifitseeritav KarS § 280 lg 1 järgi, on ekslik.

7.7. Kokku pole aluseks võtvalt kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid tõenditele maakohtust erineva hinnangu andmiseks. Maakohus on J.E poolt KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi toimepanemise ja süü küsim kvalifitseeritavate kuritegude use

lahendamisel toetunud kohtule esitatud ja kohtu poo seaduslikeks ja usaldusv rse ks lt ää te

hinnatud tõenditele veenvad põhjendus süüdistatava süüküsimuses ja tema ja esitanud ed

käitumisele antud õigusliku apellant ei nõustu maakohtu poolse hinnangu osas. Asjaolu,

et

tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või et maakohtu otsus tugineks oletustel. Apellatsiooni pinnalt pole tuvastatav maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ega ka kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, millega oleks kaasnenud ebaseadusliku otsuse tegemine.

8. Kaitsja vaidlustab J.E süüdimõistmise KarS § 209 lg 2 p 1 järgi, leides, et otsus rajaneb oletustel.

8.1. Kaitsja on uuesti oma põhjendustes lühidalt märkinud, et J.E ei ole deklaratsioonides esitanud valeandmeid, mistõttu pole koosseisuli e tunnusena ettenähtud s pettuslik tegu tõendatud. Kolleegium eelpool otsuse p-s 7 juba kontrollis apellatsioonis esitatud väidete alusel maakohtu otsuse seaduslikkust KarS § 344 lg 1 ja KarS § 345 lg 1 järgi J.E süüdimõistmise osas. Süüdistatava poolt eelnimetatud kuritegude toimepanemise on maakohus seaduslikult lugenu des ei pea vajalikuks uuesti d tõendatuks ja ringkonnakohus sellise järeldusega nõustu sellekohast põhjendust siinkohal korrata.

8.2. Kaitsja leiab, et kui J.E esitas valeandmeid on tegemist minetusega maksuõigussuhtes. Kolleegium osutab, et selline väide on ekslik juba J.E-le esitatud süüdistuse pinnalt. Maakohus on juba otsuses õigesti märkinud, et vanemahüvitise, mille seaduses

ettenähtuga võrreldes suurema ulatuse saamise eesmärgil J.E pettusliku teo toime pani, näol pole tegemist maksuga. Samuti, et varalise kasu saamise eesmärgil võltsitud dokumendi esitamisega teise isiku eksimusse viimine, mille tulemusena tehakse vara kahjustav varakäsutus, näol po maksuõigus le tegemist maksumenetluses like normide rikkumisega, vai . d kelmusega KarS § 209 tähenduses

8.3. Kaitsja leiab, et pole välja selgitatud inimene, keda eksimusse viidi, mistõttu on maakohus alusetult leidnud, et J.E

on KarS § 209 lg 1 alusel pettuse toime pannud. Analoogne kaitseväide on esitatud ka maakohtus ja kohus on otsuses selgitanud, et kuna kahju on saanud Eesti Vabariik, siis pole vajalik välja selgitada vahetu isik, kes eksimuses olles riigi vara puudutava otsuse tegi. Asjaolu, et selline otsus tehakse andmete töötlemise tulemina ei tähenda, et pettuslik tegu ja eksimusse viimine poleks aset leidnud.

8.4. Kaitsja leiab, et lapsevanemana oli süüdistataval õigus vanemahüvitist saada, mistõttu vanemahüvitise taotluses kajastatud and ed vastavad tegelikkusele. Kohus on jätnud m eelnimetatud

asjaolu tähelepanuta. Kolleegium osutab, et J.E-le ei ole esitatud süüdistust vanemahüvitise taotluses valeandmete esitamises, mistõttu kaitsja argumentatsioon on asjakohatu.

Maakohus on otsuses piisava selgusega kajastanud, milles seisnes J.E poolne pettuslik tegu, mille toimepanemise eesmärgiks oli suurema vanemahüvitise saamine kui J.E-le tegelikult seaduses ettenähtud oli. Seega on kaitsja apellatsioonis esitatud väited selles, et tal oli õigus vanemahüvitist saada, ainetud ega too kaasa kohtuotsuse tühistamist.

8.5. Maakohus on otsuses nii põhjendanud järeldust J.E käitumise vastavusest

kelmuse koosseisu objektiivsetele tunnustele ja kui ka subjektiivse tunnuse, tahtluse liigina kavatsetusega kuritegude toimepanemise . Samuti J.E tõendatusest on kohus põhjendanud

poolt toimepandud kelmuse kvalifitseerimist KarS § 209 lg 2 p 1 järgi. Kaitsja apella ega tsioonis esitatud seisukoht Sotsiaalkindlustusametile vormikohase ja tõeste andmet taotluse esitamisest

väljub süüdistuse piiridest ega anna alust otsuses tehtud järelduste osas muudatuste tegemiseks ega eks. otsuse tühistamis

8.5. Maakohus on otsuses juba ära näidanud, et maksudeklaratsioonidel ( vorm TSD) näidatud sotsiaalmaksuga maksustatud summad on aluseks muuhulgas väljamaksmisele kuuluva vanemahüvitis arvutamisel. Nimelt kehtestab Perehüvitiste seaduse § 7 lg 2 esimene lause e

et vanemahüvitise arvutamise aluseks on isikustatud sotsiaalmaksu suurus. Seega on ekslik kaitsja seisukoht, et MTA-le ebaõigete andmete esitamine sotsiaalmaksu suuruse osas pole puutumuses vanemahüvitisega.

8.6.

Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et KarS § 209 lg 2 p 1 järgi süüdimõistev otsus rajaneb oletustel on ekslik. Maakohus on otsuses analüüsinud , tõendeid, milledele süüdimõistev otsus tugineb. Kaitsja apellatsioon ei sea kahtluse alla ega ka kummuta ühtegi tõenditele antud hinnangut ega ka tõendikogumile rajanevat järeldust. Apellatsioonis esitatud väited on enamuses analoogselt juba maakohtus kõlanutega, millised on aga kohus otsuses argumenteeritult juba ümber lükanud või ekslikeks pidanud. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus J.E KarS § 209 lg 2 p 1 järgi süüdimõistmise osas tühistamisele ei kuulu.

9. Kaitsja on vaidlustanud J.E süüdimõistmise KarS § 424 lg 1 järgi.

Kaitsja, tehes viited mõõteseaduse sätetele leiab, et pole tuvastatud, et süüdistatava joobeseisundi oleks tuvastanud pädev mõõtja. Prokurör ei ole tõendanud kasutatud tõendusliku alkomeetril tüübikinnitustunnistuse ja taatlustunnistuse olemasolu, mistõttu pole prokurör tõendanud mõõtetulemuse jälgitavust.

Analoogsed väited on kaitsja esitanud esmakordselt maakohtus alles kohtuvaidluste käigus. Nii maakohtu otsuses tud Riigikohtu lahendis nr 1- , kui ka prokurör apellatsiooni vastuses on viida

17-5210 p-s 25 sedastatule. Nimelt on Riigikohus esitanud põhimõtte, et kohtumenetluses lähtutakse üldiselt omaksvõetud arusaamast, mille kohaselt tõendi lubatavust eeldatakse.

Seetõttu vaid use puudumisel ei pea prokurör süüdistusaktis mõõtja pädevuse ja mõõtevahendi l nõuetele vastavuse osas tõendeid kajastama.

Kriminaalasjas puuduvad andmed sellest, et kaitsja atav või süüdist oleks KrMS § 225

ettenähtud õiguse realiseerinud ja esitanud prokuratuurile kriminaalasja materjalidega tutvumise järgselt mingeid taotlusi. Selles menetlusetapis taotluste esitamise osas pole viiteid ka apellatsioonis.

Seega pole kaitsja ega süüdistatav mingilgi määral seadnud kohtueelse menetluse käigus kahtluse alla mõõtevahendi nõuetele vastavust ega mõõtja pädevust, mistõttu sellekohaste tõendite süüdistusaktis nimetamata jätmine pole rokurörile etteheidetav ( 1 kd. t.lk. 1-19) p .

Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kuna lahendis 1-17-5210 tõstatati vaidlus alles kassatsioonis, on kohtu viide asjakohatu. Kolleegium sellise väitega ei nõustu. Kaitsja on Riigikohtu lahendile andnud seal sedastatust erineva tõlgenduse. Riigikohus ei kajasta nimetatud lahendis kassatsioonimenetlust vaid räägib süüdistusakti kohtusse saatmisest ja kohtumenetlusest. Kolleegium leiab, et eelnimetatud lahendile viitamine on asjakohane ja kohtu poolt seal sedastatust juhindumine igati õigustatud.

Nii eelnevalt viidatud kui kaitsja poolt apellatsioonis märgitud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-48-

13 on Riigikohus sedastanud, et mõõtevahendite kalibreerimist või taatlemist kinnitavad tõendid peab esitama siis, kui kohtumenetluse pool taotleb sellega seotud asjaolude kontrollimist. Vaid vastavasisulise kahtluse tekkimise korral peab kohus tõendi saamise seaduslikkust kontrollima.

Kohtule esitatud kaitseaktis kaitsja leiab, et , taotlusi ja enda poolt tõendeid esitamata, süüdistuses kirjeldatud kuritegude toimepanemine ei ole tõendatud. Esitatud süüdistus on alusetu. Kaitsja vaidlustab kõik süüdistusaktis esitatud väited ja seisukohad ( 1 kd. t.lk. 20- 21). Viimasele lausele on kaitsja viidanud ka apellatsioonis, leides, et sellest lausest johtuvalt pidi prokurör tõendama mõõtetulemuse jälgitavuse kuivõrd prokurörile oli teada, et ühtegi tema väidet omaks ei võeta ning seisukohad on vaidlustatud. Kolleegium hindab sellise kaitsja väite ekslikuks. Nimelt pole prokuröri väited ja seisukohad kriminaalasjas tõenditeks. Kaitsja ei ole kaitseaktis tõstatanud vähimatki kahtlust prokuröri poolt süüdistusaktis loetletud tõendite seaduslikkuse või usaldusväärsuse osas. Seega ka kaitseakt mingit vaidlust mõõteseaduses ettenähtud nõuete järgimise osas ega mõõtetulemust näitava tõendi seaduslikkuse osas ei tõstata.

27. 2020 kohtuvaidlustega, protokollist aprilli 2020 aasta kohtuistungi, mis jätkus 25. aprillil nähtuvalt ( 1 kd t.lk. 182-198) pole kaitsja süüdistuse põhjendatuse osas arvamuse avaldamisel samuti teinud viiteid mõõtetulemuste ja sellekohaste tõendite ebaseaduslikkusele. Prokuröri poolt kirjalike tõendite esitamise voorus on prokurör muuhulgas palunud vastu võtta ja uurida tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll koos tõendusliku alkomeetri näidu i

väljatrükiga, millised tõendavad alkoholisisalduse määra J.E numbrilist

väljahingatavas õhus.

Kaitsja pole tõendi vastuvõtmisele vastuväiteid esitanud. Seega pole ja vahetule uurimisele

kaitsja tõendi seaduslikkust ja lubatavust kahtluse alla seadnud, mistõttu on võimalik jõuda järeldusele, et mõõtevahendi näidu õigsuse ja mõõtevahendi kasutamise õiguspärasuse osas igasugused vaidlused tõendite vahetul uurimisel nii prokuröri kui ka maakohtu jaoks puudus . id

Süüdistatav on kohtuistungil ja protokollist nähtuvalt ka kohtueelse uurimise käigus realiseerinud oma õiguse ütlusi mitte anda.

Prokuröri poolt esitatud tõendite vahetu uurimise järgselt kaitsjal ega süüdistatava täiendusi l ega mingeid taotlusi ei olnud ja oldi nõus kohtuliku uurimise lõpetamisega ja kohtuvaidluste alustamisega. Alles kohtuvaidlustes on kaitsja viitega mõõteseaduse erinevatele sätetele asunud esmakordselt seisukohale, et kuna prokurör pole esitanud tõenduslikul alkomeetril tüübikinnitustunnistuse ja taatlustunnistuse olemasolu ega mõõtja pädevustunnistust, pole kuriteo toimepanemine tõendatud. Kolleegium leiab, et tõendite, milliste puudumist kaitsja prokuratuurile ette heidab, näol pole tegemist iseseisvate, süüdistatava süüd puudutavate tõenditega vaid tegemist on alkoholijoovet kinnitava tõendi seaduslikkuse ja seega ka lubatavuse kontrollimist võimaldavate tõenditega. Kuna kohtule esitatud tõendite vahetu uurimine toimub kohtuliku uurimise staadiumis, oli kaitsja, soovides esitatud tõendite seaduslikkust kontrollida, sellest tulenevalt kohustatud tõstatama selle küsimuse just kohtuliku uurimise käigus. Kaitsja seda aga ei teinud vaid hakkas s. sellest rääkima alles kohtuvaidluste Kolleegium analoogselt maakohtuga hindab kaitsja sellist käitumist pahatahtlikuks ja võistleva kohtumenetluse põhimõtet eiravaks puudus prokuröril . Kolleegium leiab, et antud juhul

igasugune vajadus mõõtja pädevuse, mõõtevahendi taatlemist ja tüübikinnitustunnistust kajastavaid tõendeid alus sellekohaste tõendite kontrollimise kohtule esitada ja kohtul võimatust prokurörile ette heita. Kaitsja on vaidluse tõstatanud hilinenult. Selline tõendi vaidlustamine ja väitmine, et tegemist pole seadusliku tõendiga, on käsitatav aktiivse kaitsena Tõendamiskoormuse üldisest jaotusest . tuleneb aga põhimõte, mille kohaselt peab isik üldjuhul tõendama aktiivseid kaitseväiteid või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu lahendeid nr 3-1-1-49-11, 3-1-1-133-13). Eelöeldu ei puuduta mitte üksnes

materiaalõiguslikke tõendamiseseme asjaolude hulka kuuluvaid küsimusi, vaid ka tõendite lubatavuse või usaldusväärsusega seonduvaid küsimusi. Pelgalt paljasõnaliste kahtluste tõstatamisest alles kohtuvaidluste käigus ei piisa selleks, et tõendite lubatavust või usaldusväärsust kahtluse alla seada, vaid kaitsja peab niisuguste väidete kinnituseks osutama kas asjakohastele tõenditele või vähemalt niisugustele asjaoludele, mille põhjal oleks kohtul võimalik mingi tõendi lubatavust või usaldusväärsust kahtluse alla seadvat väidet sisuliselt hinnata ja andma vastaspoolele ka võimaluse kaitseversiooni osas omapoolseid tõendeid esitada. Antud juhul pole kaitsja mingeid tõendeid esitanud, väited on jäänud paljasõnalisteks ega loonud ka prokurörile võimalust kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus esitada tõendeid kaitseversiooni kummutamiseks ja kohtule nende kontrollivõimalust. Kolleegiumi veendumuse kohaselt selline kohtumenetluse võistlevuse ja kohtuliku uurimise põhimõtteid tahtlikult eirav käitumine ei saa kaasa tuua ka uue menetlusetapina kohtuliku arutamise uuendamist. Maakohus on otsuses viidanud ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis ( 1 kd. t.lk. 41- C- 42) märgitule, et tegemist on taadeldud mõõtevahendiga ja taatlustunnistus on nr TTR

18/00114. Seejuures on maakohus õigustatult märkinud, et kaitsja ega süüdistatav pole tõstatanud kahtlust sellest, et protokollis nimetatud taatlustunnistus ei vastaks tegelikkusele.

Kolleegium leiab, et -s 1 etten maakohus on antud juhul KarS § 424 lg ähtud objektiivse koosseisu tuvastamisel seaduslikult tuginenud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile ja Dräger Alcotest 9510 EE väljatrükile, millistest nähtub, et 24.11.2018 ajavahemikus kell

1:55-13:59 toimunud kahel mõõtmisel oli J.E alkoholijoobeks väljahingatavas õhus lõpliku lugemi alusel 1,24 mg/l ja lõplikuks mõõtetulemuseks 1,12 mg/l. Lisaks sellele on maakohus objektiivse koosseisu tuvastamisel tuginenud nii tunnistaja

TL

ütlustele, kui ka kriminaalasja kirjalikele tõenditele õiduki ja nimelt J.E s

juhtimiselt kõrvaldamise otsusele ( 1 kd. t.lk 43), asitõendi vaat lusprotokollile ja videosalvestisele ( 1 kd. t.lk. 35-38), h t.lk. 39-40). äirekeskusele tehtud kõnele (

Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et kaitsja poolt esitatud apellatsiooni väited ei anna alust tuvastada vigu tõendite hindamisel. Kolleegium leiab, et apellatsiooni argumentatsioon ei anna seaduslikku alust muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut ega ka jõuda J.E poolt KarS § 424 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ja süü osas erinevale järeldusele. Kolleegium leiab, et ma süüdimõistmine akohtu poolt J.E

KarS on kohtuotsuse § 424 lg 1 järgi seaduslik ja põhjendatud ning selles süüdistuses tühistamiseks ja J.E õigeksmõistva otsuse tegemiseks seaduslikud alused suhtes puuduvad.

10. Apellatsioonis on tao tud valitud kaitsja tasu h

tle üvitamist. Kolleegium leiab, et taotlus ei kuulu rahuldamisele.

Ringkonnakohus ei tühistanud Pärnu Maakohtu süüdimõistvat otsust ega mõistnud J.E õigeks. Seega on seaduslik maakohtu seisukoht, mille kohaselt jäävad KrMS § 180 lg 1 alusel valitud kaitsjale makstud tasu J.E kanda.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 22. juuni 2020 aasta otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

12. RÕS alusel määratud kaitsja esitas taotlused apellatsioonimenetluses õigusabi tasu suuruse ja õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluste kohaselt kulutas kaitsja apellatsiooniga ja selle vastusega tutvumiseks 120,00 minutit ja kohtuistungil osalemiseks 30,00 minutit. Kokku taotleb kaitsja koos käibemaksuga 162.00 euro hüvitamist.

Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja kooskõlas KrMS § 175 lg 1 p-ga 4, mistõttu kuulub rahuldamisele täies ulatuses.

KrMS § 185 lg 2 kohaselt jäävad KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi tegemisel apellatsioonimenetlusega seotud kulud isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud.

Seega määratud kaitsja kulud summas koos käibemaksuga 162.00 eurot jäävad J.E kanda ning kuuluvad temalt Eesti V

abariigi kasuks väljamõistmisele.

(allkirjastatud digitaalselt)