2-16-122860/62 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. november 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-122860

Tsiviilasi

Trinidad Wiseman OÜ hagi Noorus OÜ vastu võlgnevuse ja

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3965 eurot 11 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 19. aprilli 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Trinidad Wiseman OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

20. oktoober 2020

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant: hageja Trinidad Wiseman OÜ (registrikood

11244225), esindaja vandeadvokaat Inga Murula-Riim

Vastustaja: kostja Noorus OÜ (registrikood 12486835),

esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 19. aprilli 2018 otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada

hagi.

2. Mõista Noorus OÜ-lt Trinidad Wiseman OÜ kasuks välja 3600 eurot põhivõla ja 1224

eurot 39 senti sissenõutavaks muutunud viivise katteks ning alates 10. novembrist 2020

sissenõutavaks muutuv viivis põhinõudelt 3600 eurot võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras nõude tasumata osalt kuni kohase täitmiseni.

3. Rahuldada apellatsioonkaebus.

4. Jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes Noorus OÜ kanda.

5. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast lõpplahendi

jõustumist

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Hageja esitas 16. novembril 2016 Viru Maakohtule kostja vastu hagiavalduse, milles palus

mõista kostjalt hageja kasuks välja 3600 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise 77 eurot 11 senti ja edasiulatuva viivise seaduses sätestatud määras kuni võlgnevuse

tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 31. detsembril 2013 töövõtulepingu, mille alusel hageja

arendas kostjale veebilehe. Pärast veebilehe valmimist 2014. a tellis kostja korduvalt hagejalt

lisatöid. Poolte vahel tekkinud usaldusliku suhte tõttu ei sõlmitud lisatöödeks kirjalikke

kokkuleppeid ja lähtuti 31. detsembri 2013 töövõtulepingu tingimustest. Kostja tellis 2015. a

novembris hagejalt veebilehe edasiarendustööd. Kontaktisikuks, kes töö tellis ja hagejale

tööjuhised andis, oli kostja müügidirektor Mihhail Duzenko, keda kostja oli ka varem volitanud

hagejale juhiseid andma. Hageja leidis, et juhised anti kostja nimel. Hageja koostas veebilehe

prototüübi, mille kostja heaks kiitis. Hageja edastas 15. mail 2016 kostjale tehtud tööde eest

arve 5000 eurot. Kostja kinnitas 16. mai 2016 e-kirjas, et on töödega rahul, kuid palus võimalust

tasuda töö eest kahes osas ning pooled leppisid selles kokku. Kostja tasus 30. mail 2016 esimese

2000 euro suuruse arve. M. Duzenko lahkus 1. augustil 2016 kostja juurest töölt, kuid kinnitas

hagejale, et teise osamakse tasumise kokkulepe kehtib. Hageja edastas 2. augustil 2016 kostjale

arve 3000 (lisandub käibemaks) euro tasumiseks. Kostja turundusspetsialist Darja Bojarova

teavitas hagejat, et arve tasutakse, kuid omanik soovib veebilehes muudatusi. Kostja juhatuse

liige eitas 27. augusti 2016 e-kirjas lepingulist suhet, kuid 5. septembri 2016. a e-kirjas leidis,

et tellitud tööd olid puudustega. Hageja tegi töö kokkulepitu kohaselt.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Poolte lepinguline suhe aastatel 2015–2016 tulenes 2015 sõlmitud suulisest töövõtulepingust

veebilehe arendamiseks. Pooled leppisid kokku, et töö maksumus on 5000 eurot, millest pool

tuleb tasuda rahas ja ülejäänu bartertehinguga, mis ka toimus, st hageja kasutas hotelliteenuseid

arvetel esitatud mahus. Kostja täitis oma kohustused hageja vastu 2016. a juuniks. Kostja nimel

pidas hagejaga läbirääkimisi M. Duzenko, kelle algatusel sõlmitud töövõtuleping oli kehtiv

üksnes osas, milles kostja seaduslik esindaja selle heaks kiitis. Kostja seaduslik esindaja kiitis

lepingu heaks eespool viidatud tasutingimustel. Kostjal oli töö kohta palju pretensioone ja

hageja ei kõrvaldanud puuduseid.

MAAKOHTU OTSUS

3. Viru Maakohus jättis 19. aprilli 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt oli 31. detsembri 2013 töövõtuleping täidetud ja lõppenud ega

olnud praeguse vaidluse ese. Pooled sõlmisid 2015 suulise töövõtulepingu kostjale uue

kodulehe tegemiseks. Kostja esindaja kinnitusel volitas kostja M. Duzenkot sõlmima lepingu

maksumusega kuni 5000 eurot, millest pool tuli tasuda rahas ja pool bartertehinguga. Seda

ületavas osas ei volitanud kostja M. Duzenkot ega kiitnud tema tegevust heaks. M. Duzenko

väitis kohtuistungil, et juhatuse liikmega lepingu maksumuse kokkulepet ei olnud ja tema

juhatuse liikmega tasu ei kooskõlastanud. Maakohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 34 lg-le 1 ning selgitas, et M. Duzenko ei olnud kostja juhatuse liige ja tal ei olnud

tehingulist esindusõigust. Seetõttu oli 2015. a suuline töövõtuleping kehtiv üksnes osas, milles

kostja seaduslik esindaja selle heaks kiitis (TsÜS § 129 lg 1). Tunnistaja D. Bojarova kinnitas,

et kostja eelarves oli uue kodulehe tegemiseks planeeritud 5000 eurot, millest pool tuli maksta

bartertehinguga. Seda, et poole lepingujärgsest tasust pidi kostja tasuma bartertehinguga,

tunnistas ka hageja 1. augustil 2016 kostjale saadetud e-kirjas.

Maakohtul ei õnnestunud tuvastada 2015. a suulise töövõtulepingu põhitingimusi, eeskätt

lepingu objekti ega seda, millal töö pidi valmis saama, valmis sai ja kostjale üle anti. Seetõttu

ei olnud võimalik määrata ka asjaoludele vastavat mõistlikku tasu võlaõigusseaduse

(VÕS) § 637 lg 1 alusel. Kostja tasutud 2400 eurot (sh käibemaks) tuleb lepingutingimuste

määramatuse korral lugeda piisavaks tasuks uue kodulehe eest. Lisaks sai hageja 2015. a suulise

töövõtulepingu kehtivuse ajal barterteenuseid (I kd, tl-d 139 pöördel–141 pöördel). Suurema

tasu põhjendatust hageja ei tõendanud.

APELLATSIOONKAEBUS JA VASTUS

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda.

Maakohtu järeldused põhinevad üksnes kostja seletustel, mis ei ole tõend TsMS § 229 mõistes.

Tööde kogumaksumus oli 10 000 eurot (millele lisandub käibemaks), st tasu 200 töötunni eest

tunnihinnaga 50 eurot (millele lisandub käibemaks). Hageja väidet kinnitavad poolte e-kirjad

ning tunnistaja M. Duzenko ütlused.

Kohus on valesti hinnanud tõendeid, sh tunnistaja M. Duzenko ütlusi. Vastupidiselt kohtu

järeldustele kinnitavad tunnistaja M. Duzenko ütlused seda, et kokkuleppe tingimused

kooskõlastati kostja juhatuse liikme F. Dolzhkoviga ning et juhatuse liige kiitis M. Duzenko

tegevuse kodulehe tellimisel, sh töö tasustamise tingimused, heaks.

Väär on maakohtu järeldus, et M. Duzenko algatusel sõlmitud töövõtuleping on kehtiv üksnes

osas, milles kostja seaduslik esindaja on selle heaks kiitnud. Hagejal oli mõistlik alus eeldada,

et esindajana tegutseval M. Duzenkol oli volitus kokkuleppe sõlmimiseks hageja nimetatud

tingimustel.

Hageja ei nõustu kohtuga selles, et võimalik ei ole tuvastada, mis oli töö objekt. Hageja

hinnangul ei vaidle pooled selle üle, et töö objektiks oli kostja uue kodulehe väljatöötamine.

Tähtsust ei oma see, millal töö pidi valmis saama ning millal see tegelikult valmis sai ja kostjale

üle anti.

Kohus ei ole viidanud, millise tõendi alusel jõudis järeldusele, et kostja juhatuse liige

F. Dolzhkov ei olnud tööga rahul. Põhjendamata on kohtu järeldus, et programmidele Asana ja

Toggl ei ole ajaarvestuse alusena asjakohane viidata. Maakohtu põhjendused selle tõendi

arvestamata jätmiseks ei ole asjakohased.

Kohus on jõudnud vastuolulistele järeldustele. Esmalt leiab maakohus, et mõistlikku

lepingujärgset tasu ei ole võimalik määratleda, seejärel aga leiab, et 2400 eurot tuleb lugeda

piisavaks tasuks. Kohus ei ole põhjendanud, miks 2400 eurot on piisav tasu.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud

palus kostja jätta hageja kanda.

Maakohus on õigesti hinnanud tunnistaja M. Duzenko ütlusi. M. Duzenko on kostja juhatuse

liikmega rääkinud hinnakujunemise põhimõttest, milleks on 50% rahas ja 50% bartertehinguna.

Hageja apellatsioonkaebuses väljatoodud seisukohad volituste olemasolu suhtes on

paljasõnalised ja tõendamata. Kostjale ei saa ette heita, et ta ei ole tõendanud, et M. Duzenkol

puudusid volitused, kuna negatiivset asjaolu ei saa tõendada.

Poolte varasemast praktikast tulenes, et põhitööde tellimiseks koostatakse eraldi leping ning

lisatööd teostatakse ainult kirjalike tellimuste alusel. Tehes töid ilma tellimusteta, võttis hageja

ise riisiko enda kanda, et kostja juhatuse liige ei kiida sellist tehingut tagantjärgi heaks.

Tuleb nõustuda maakohtuga, et ei ole võimalik töö objekti määratleda. Asjaolu, et töö käigus

on pooled suhelnud ja vahetanud arvamusi, ei tõenda muud kui seda, et töid tõepoolest tehti.

Tunnistaja D. Bojarova ütlustega on tõendatud kodulehe eelarve suurus summas 5000 eurot.

Hageja on valinud nõude esitamiseks meelevaldselt summa 3000 eurot, millele lisandub

käibemaks ning ei ole nõude rahalist kujunemist isegi selgitanud ega põhjendanud.

Hageja viited ja selgitused programmide Asana ja Toggl osas ei ole asjakohased. Selleks, et

hinnata nimetatud programmide väljavõtteid tõendina, oleks vaja tuvastada, et poolte vahel oli

kokkulepe tunnihindade alusel tasumiseks. Sellist kokkulepet tuvastatud ei ole.

Kuna hageja ei ole tõendanud kokkuleppe olulisi tingimusi, sh tööde mahtu ja selle eest

tasutavat tasu, siis oli põhjendatud VÕS § 637 kohaldamine.

EDASINE MENETLUS

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 15. novembri 2018 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt

ning tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks lahendamiseks maakohtule, märkides, et

maakohus otsustab asja lahendamisel ka menetluskulude jaotuse.

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse või alternatiivselt saata asi ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

8. Riigikohus tühistas 28. oktoobri 2019 otsusega ringkonnakohtu 15. novembri 2018 otsuse ja

saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohus leidis, et praeguses asjas oleks ringkonnakohus saanud asja ise lahendada.

Ringkonnakohus oleks saanud maakohtu menetlusõiguse normi rikkumise kõrvaldada ise

tunnistajate M. Duzenko ja D. Bojarova uue ärakuulamise teel. Eelnevast tulenevalt saatis

ringkonnakohus põhjendamatult asja tagasi maakohtule lahendamiseks apellatsioonkaebuse

põhjendustest olenemata.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul pooltele selgitada menetluslikku olukorda ning

tunnistajad ise üle kuulata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ning

teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et nendel oli 2015. aastal töövõtusuhe (VÕS § 635 lg 1 mõttes).

Vaidlust ei ole selles, et töövõtu esemeks oli kostja veebilehe (kodulehe) tegemine ega selles,

et kostja pidi 50 % tasuma bartertehinguna ja 50 % arveldusega. Pooled vaidlevad selle üle,

millised olid tasu arvestamise alused, milles kokku lepiti ning selle üle, kas lõplik lepingutasu

oli 2500 eurot või 5000 eurot, millele lisandus bartertehinguna samas väärtuses kostja poolt

hagejale osutatavaid majutus- ja spaateenuseid. Pooled ei vaidle selle üle, et tasunõue on

muutunud sissenõutavaks. Asja materjalidega on tõendatud, et kostja tasus hagejale arve alusel

2400 eurot (sh käibemaks).

11. Hageja nõuab lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. Sellise

nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu,

mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks

(VÕS § 82 lg 7 mõttes). Lisaks tuleb vajadusel hinnata, kas kostja on esitanud sellele nõudele

vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle

rahuldamisest ajutiselt keelduda.

Lisaks põhinõudele nõuab hageja viivist VÕS § 113 lg 1 esimese lause ja TsMS § 367 alusel,

mille järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

on hagejale tasutud ja

12. Pooled vaidlevad selle üle, kas töövõtu suhte aluseks oli 2013. aastal sõlmitud kirjalik leping

või sõlmisid pooled 2015. aastal uue suulise lepingu.

Asja materjalide kohaselt sõlmisid pooled 2013 kirjaliku lepingu, mille täitmise osas vaidlust

ei ole. Hageja väitel tehti 2013 lepingus nimetatud töödele lisaks lisatöid, mille osas kirjalikke

kokkuleppeid ei sõlmitud ja sellest kasvas välja 2015. aastal kokkulepe uue kodulehe

tegemiseks. Kostja väitel oli 2013 leping täitmisega lõppenud ja 2015 sõlmiti uus suuline

leping.

Ringkonnakohus leiab, et hageja ei esitanud tõendeid, mis annaksid aluse tuvastada, et 2015

uut kokkulepet ei sõlmitud ja jätkus 2013. aastal sõlmitud leping. Esitatud e-kirjavahetus ega

arved ei tõenda, milliseid lisatöid tehti pärast 2013 lepingu täitmist. Tunnistaja M. Duzenko

ütluste kohaselt algas poolte vahel koostöö 2013, selle tulemusena valmis koduleht. Kostja

soovis kodulehel uuendusi, pooled pidasid läbirääkimisi ja hageja soovitusel otsustati 2015.

aastal vana kodulehe muutmise asemel teha uus. Ringkonnakohus leiab, et e-kirjavahetus ja

tunnistaja M. Duzenko ütlused annavad alust järelduseks, et 2015. aastal sõlmiti uus leping.

13. Pooled vaidlevad suulise lepinguga kokkulepitud tasu tingimuste ja suuruse üle. Hageja

väitel oli tööde eest tasumise aluseks fikseeritud tunnihind 50 eurot, rahalist tasu nõuab hageja

100 töötunni eest. Hageja väitel tehti töötunde tegelikkuses enamgi, kuid kokkuleppe alusel jäi

lõplikuks summaks 5000 eurot, millele lisandus samas väärtuses teenuseid. Bartertehingu osas

hageja nõuet ei esitanud. Hageja esitas väidete kinnituseks 15.05.2016 kostja esindajale

M. Duzenkole saadetud e-kirja: : „Panin kaasa meie selle aasta tundide kokkuvõtte kuni esimese

maini. Neid on läinud päris palju. Õnneks saime enamus nö musta tööd lasta ära teha meie

algajal programmeerijal Kaidol. Tema ja tema õpetamisega seotud tunde me ei arvelda. Ehk

678’st tunnist arvestaksime ainult 200. Nagu eelmise aasta novembris kokku leppisime, siis

poole eest teeks ka reaalse arve. e 100x50€ = 5000€“. M. Duzenko vastas 16.05.2016 „tahtsin

sind paluda jagada arve kolmeks osaks. Nii, et mai kuus oleks 2000€, juunis 1500€ ja juulis

viimane osa 1500€. Siis need summad mahuvad eelarve sisse.“ (I kd lk 80).

Hageja väiteid tasu suuruse ja kokkulepete kohta kinnitas tunnistajana üle kuulatud

M. Duzenko.

Kostja vaidles vastu tasu suurusele. Kostja väitel leppisid pooled tasu osas kokku, et töö

maksumuseks saab olema 5000 eurot koos käibemaksuga, millest pool kuulub tasumisele rahas

ja ülejäänud osa kostja tasub bartertehingu teel. Kostja esitas oma väite kinnituseks hageja e-

kirja kostjale 1. augustist 2016. Kirjas märgib hageja „Omalt poolt soovime, et meie

bartertehing jääks jõusse eelmistel tingimustel – 50 % barter ja 50 % arveldus“ (I kd lk 118).

Kuna pooled vaidlevad lepingu hinna üle, tuleb poolte tahteavaldusi hinnata lepingu

tõlgendamise sätete järgi. VÕS § 29 lg 1 esimese lause kohaselt lähtutakse lepingu

tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

Ringkonnakohus märgib, et kostja esitatud tõend ei käsitle lepingus kokkulepitud summa

suurust vaid üksnes seda, et 50 % tasust on bartertehing. Ringkonnakohus loeb hageja ja kostja

vaheliste e-kirjade ja tunnistaja M. Duzenko ütlustega tõendatuks, et poolte ühine tahe oli

leppida tasu osas kokku 50 % arveldusega ja 50% bartertehinguga ning selle, et rahalise osa

suuruseks oli 5000 eurot ilma käibemaksuta.

14. Ringkonnakohus märgib alternatiivselt, et juhul kui lepingu ja tahteavalduste tõlgendamise

teel ei oleks võimalik tuvastada tasu suuruse osas kokkulepet, siis tuleks võtta seisukoht VÕS

§ 637 lg 1 kohaldamise kohta. VÕS § 637 lg 1 alusel kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle

suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt

asjaoludele mõistlik tasu. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei põhjendanud oma järeldust,

et kohaseks tasuks tuleb lugeda hagejale makstud 2400 eurot. Hageja esitas tundide arvestuse

ning e-kirjad, millest tuleneb, et 100 töötunni tasu oli 5000 eurot (lisandub käibemaks). Kui

kostja leidis, et see ei ole tehtud töö eest tavapärane tasu, siis pidi ta tõendama, milline on

tavaline tasu või vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Kostjat esindas vandeadvokaat, kes tugines

ka edasikaebuses VÕS § 637 lg-le 1, kohtul ei ole kohustust vandeadvokaadile täiendavalt

väidete tõendamise koormist selgitada. Ringkonnakohus leiab, et ka kokkuleppe tuvastamise

võimatuse korral tuleks lugeda hageja nõue põhjendatuks.

15. Kostja väitis, et hagejaga läbirääkimisi pidanud, ülesandeid jaganud ja täitmist kinnitanud

ning tasukokkuleppeid sõlminud kostja turundusdirektoril M. Duzenkol puudusid volitused

tasu osas kokkulepete sõlmimiseks. Kostja väitel ületas M. Duzenko volitusi, tasu osas sai

kehtivalt kokkuleppeid sõlmida üksnes kostja juhatuse liige F. Dolzkov, kuid juhatus ei ole

andnud nõusolekut hageja nõutud summale. Juhatus aktsepteeris tasu maksmist arvelduse osas

2400 eurot, mis on tasutud. Kostja oma väiteid ei tõendanud.

16. Hageja väitel olid M. Duzenkol kostja esindamiseks volitus ja nende vahel sõlmitud

kokkulepped kehtivad. Hageja esitas oma väidete tõendamiseks e-kirjad, sh 01.08.2016 e-kirja,

milles M. Duzenko kirjutab, et „lepinguga kõik peab ok olema, sellega edaspidi tegeleb Darja.

Juhatuse liige on kursis ning Su arved siiamaani kirjutas alla. Kuna antud koostöö on mõlemale

poolele kasulik, siis ei teki sellega muret. Filipp tahab uut kodulehte kiiresti käivitada ning talle

seal kõik meeldib“ (lk 82). Samuti esitas hageja kahe tunnistaja ülekuulamise taotluse.

Ringkonnakohus kuulas tunnistajad teistkordselt asja uuel läbivaatamisel üle.

16.1. Tunnistaja M. Duzenko ütluste kohaselt edastas ta kostja juhatuse liikmele F. Dolzkovile

hageja seisukoha, et erinevate uuenduste asemel tuleks teha uus koduleht ja F. Dolzkov oli

sellega nõus. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tasu samadel tingimustel kui varem – 50 eurot tund

ja 50% tasust bartertehing. M. Duzenko ütluste kohaselt arutas tema hagejaga üldised

küsimused läbi, kui mingi etapp oli läbitud ja kostjale oli ajaliselt sobiv, siis andis ta

F. Dolzkovile ülevaate, tehti korrektuurid ja tunnistaja andis need edasi hagejale. Tunnistaja

kinnitas, et F. Dolzkov tegi ettepaneku tasuda 5000 euro suurune arve kolmes osas (II kd lk

132-133).

16.2. Tunnistaja D. Bojarova ütluste kohaselt hakati 2015. aastal uut kodulehte tegema

M.Duzenko initsiatiivil. Tunnistaja ütluste kohaselt osales ta 2015 aastal koosolekutel kuhu

M. Duzenko, keda ta assisteeris, oli kutsunud ja ta oli kursis disaini ja kontseptsiooniga, muude

teemade arutamisel tunnistaja ei osalenud. Tunnistaja sõnul oli ta kursis sellega, mida

M. Duzenko kostja kodulehele soovis, läbirääkimisi pidasid M.Duzenko ja hageja, tunnistaja

nende juures ei viibinud. Tunnistaja sõnul oli ta teadlik, et hageja pidas töötundide üle arvestust

Google Docsis ja sinna oli juurdepääs tunnistajal ja M.Duzenkol. Tunnistaja ütluste kohaselt

täidab tema kostja juures samu tööülesandeid, mida varem täitis M. Duzenko ning tal on õigus

partberitega läbirääkida, kuid kokkulepete kinnitamiseks on vajalik juhatuse kinnitus (II kd lk

134).

17. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja tasu nõue on kehtiv üksnes

osas, milles kostja on seda aktsepteerinud või heaks kiitnud.

TsÜS § 118 lg 2 kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad

teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu

tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub

selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud.

Ringkonnakohus leiab, et hagejal oli järgnevatel põhjustel alus mõistlikult uskuda, et kostja

turundusdirektor M. Duzenko esindas kostjat 2015 lepingu täitmisel:

-

kostja turundusdirektor M. Duzenko esindas juba 2013 aastast kodulehe tellimise osas

kostjat;

-

M. Duzenko andis hagejale juhised, kutsus koosolekutele, arutas hagejaga kostja

poolseid ettepanekuid ja muudatusi ning omas ülevaadet töötundidest;

-

M. Duzenko andis lubadusi, sh juhatuse kinnitusele viidates, samuti edastas, mida kostja

soovis muuta või täiendada ning millega kostja nõus oli;

-

hageja tellitud bartertehinguid täideti ja hageja esitatud esimene arve tasuti.

Kostja teadis kodulehe tellimusest alates 2015. aastast, kostja pidi olema teadlik, et kirjalikku

lepingut ega tellimust vm dokumenti ei ole koostatud, kostja täitis suulist lepingut

tasaarvestades hageja arveid korduvalt bartertehingutega ning tasus ülekandega ühe arve, seega

talus kostja pikka aega oma turundusdirektor M. Duzenko tegutsemist oma esindajana suhetes

hagejaga.

18. Ringkonnakohus leiab, et hageja on oma nõuet tõendanud. Kostja ei ole vastu vaielnud, et

hagejal oli tasu saamise õigus tekkinud, st kohustus oli muutunud sissenõutavaks. Asja

materjalidest ei nähtu, et kostja oleks hagejale tööde osas õigeaegselt pretensioone esitanud.

Hageja nõustus, et töö jäid lõplikult vormistamata, kuid seda kostjast tuleneva huvipuuduse

tõttu. Ka tunnistaja D. Bojarova ütluste kohaselt oli hageja tehtud lehel broneerimissüsteemi ja

kinkekaartidega probleeme, kuid uue lahenduse tegi kolmas isik. Kostja ei esitanud menetluses

tasaarvestusavaldust seoses puudustega töös.

Hageja nõue mõista kostjalt välja lepingu täitmisena 3000 eurot, millele lisandub käibemaks,

tuleb rahuldada.

19. Ringkonnakohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada. VÕS § 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada selliselt, et

taotletakse veel sissenõutavaks mittemuutunud viivise väljamõistmist kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana

kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega tuleb kostjalt välja mõista

otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis summas 1224,39 eurot

ning otsuse tegemisele järgnevast päevast alates viivis põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg-s 1

lauses kaks sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

20. Ringkonnakohus rahuldab hagi ning jätab kõikide kohtuastmete menetluskulud TsMS § 162

lg 1 alusel kostja kanda.

Ringkonnakohus kuulas hageja taotlusel üle tunnistaja, kellele maksti tunnistajatasu. Kuna

ringkonnakohus hagejalt tunnistajatasu ette ei küsinud ja tegemist on asja läbivaatamise kuluga,

siis tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel tunnistajatasu välja mõista pooltelt solidaarselt

TsMS § 146 lg 2 järgi.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks ja mõistab kulud välja Viru maakohus, kes

maakohtuna asja sisuliselt lahendas, määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).

/ allkirjastatud digitaalselt /