2-20-14362/12 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-20-14362

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Hiie Lindmets

Määruse tegemise aeg ja koht

9. november 2020, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-14362

Tsiviilasi

A.-E.S. avaldus Restart SB OÜ pankroti väljakuulutamiseks

Menetlustoiming

ajutise

halduri

nimetamata

jätmine

ja

määruskaebuse

rahuldamine

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

võlausaldaja A.-E.S. (ik XXX; elukoht XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat R.K, e-post XXX;

võlgnik Restart SB OÜ (rk 10935967; asukoht Vasara 52d,

50113

Tartu;

e-post

swekser@gmail.com),

lepingulised

esindajad vandeadvokaat C.G. ja advokaat M.K, e-post XXX ja

XXX

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.-E.S. avalduse alusel Restart SB OÜ-le ajutine haldur nimetamata ja lõpetada A.-

E.S. pankrotiavalduse menetlus.

2. Rahuldada Restart SB OÜ 21. oktoobri 2020 määruskaebus.

3. Tühistada Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2020 pankrotiavalduse tagamise määrus, millega

pankrotiavalduse tagamiseks tsiviilasjas nr 2-20-14362 kohus arestis Restart SB OÜ

arvelduskontod Coop Pank AS-s, AS-s LHV Pank, AS-s SEB Pank, BIGBANK AS-s,

AS-s Swedbank, AS-s Inbank, Luminor Bank AS-s, Nordea Bank AB Eesti filiaalis,

AS Citadele banka Eesti filiaalis, Folkefinans AS Eesti filiaalis, OP Corporate Bank plc Eesti

filiaalis, TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalis, AS-s TBB pank, Holm Bank AS-s kokku

82 840 euro ulatuses A.-E.S. kasuks.

4. Jätta

pankrotiavalduse

läbivaatamise

ja

määruskaebuse

lahendamisega

seotud

menetluskulud A.-E.S. kanda.

5. Määrata tsiviilasjas nr 2-20-14362 Restart SB OÜ menetluskulude rahaliseks suuruseks

1080 eurot koos käibemaksuga (lepingulise esindaja kulud).

6. Välja mõista A.-E.S. Restart SB OÜ kasuks menetluskulud 1080 eurot.

7. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb A.-E.S. l Restart SB OÜ-le tasuda viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtumääruse

jõustumisest kuni täitmiseni.

8. Tagastada Restart SB OÜ arvelduskontole nr XXX Advokaadibüroo S.A. poolt

Restart SB OÜ eest tsiviilasjas nr 2-20-14362 21. oktoobril 2020 Rahandusministeeriumi

arvelduskontole nr EE062200221059223099 määruskaebuselt tasutud riigilõiv 50 eurot

selgitusega „riigilõivu tagastus“.

Määrus toimetada kätte menetlusosalistele ja saata pankrotiavalduse tagamise määruse tühistamise

osas Tartu kohtutäitur Oleg Sirotinile (e-post oleg.sirotin@taitur.just.ee).

Edasikaebamise kord

Ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale võib pankrotiavalduse esitanud isik esitada

määruskaebuse 15 päeva jooksul Tartu Maakohtu kaudu Tartu Ringkonnakohtule.

Pankrotiavalduse tagamise tühistamise määruse peale võib esitada määruskaebuse kirjalikult Tartu

Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu. Määruskaebuse esitamise tähtaeg on 15 päeva määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Vastavalt TsMS § 390 lg 2 teisele lausele

koostoimes TsMS § 477 lg-ga 1 määruskaebuse esitamine pankrotiavalduse tagamise tühistamise

määruse peale peatab määruse täitmise.

Asjaolud

1. A.-E.S. (võlausaldaja) esitas 1. oktoobril 2020 Tartu Maakohtule avalduse Restart SB OÜ

(võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks koos taotlusega pankrotiavalduse tagamiseks.

Pankrotiavalduse kohaselt väljastas võlgnik võlausaldajale XX.XX.XXXX garantiikirja, mille

alusel garanteeris võlgnik võlausaldaja ja U.T. vahel XX.XX.XXXX sõlmitud laenulepingust

tulenevate U.T. kohustuste täitmist summas kuni 85 000 eurot. U.T. oma lepingulist kohustust

tagastada võlausaldajale hiljemalt 28. augustil 2020 laen 76 000 eurot koos intressidega 6840 eurot

ei täitnud, mistõttu esitas võlausaldaja võlgnikule 15. septembril 2020 nõude garantiikirja alusel

väljamakse tegemiseks summas 82 840 eurot hiljemalt 21. septembril 2020. Võlgnik ei ole

käesoleva ajani võlausaldajale garantiikirja alusel ühtegi väljamakset teinud.

Võlausaldajale teadaolevalt on võlgnik vahetult peale laenulepingu lõpptähtaja saabumist

28. augustil 2020 asunud oma vara võõrandama, sh on võlgnik võõrandanud kõik seni

liiklusregistris tema nimel olnud sõidukid. Võlgnikul puudub kinnisvara ja võlausaldajale

teadaolevalt ei ole võlgnikul ka muud sellist vallasvara, mille arvelt oleks võimalik täita

garantiikirjast tulenev võlausaldaja nõue 82 840 eurot. Võlausaldajale teadaolevalt puudub

võlgnikul käesoleval ajal ka reaalne majandustegevus. Eelnevat arvestades on võlausaldaja

hinnangul ilmne, et võlgniku võimalik vara ei kata tema kohustusi ning selline seisund ei ole

võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, vaid võlgnik on püsivalt maksejõuetu.

2. Kohus rahuldas 6. oktoobri 2020 määrusega võlausaldaja pankrotiavalduse tagamise avalduse ja

arestis

pankrotiavalduse

tagamiseks

tsiviilasjas

nr 2-20-14362

võlgniku

arvelduskontod

võlausaldaja nimetatud krediidiasutustes ja välismaa krediidiasutuste Eesti filiaalides kokku

82 840 euro ulatuses võlausaldaja kasuks.

3. Restart SB OÜ vaidles 21. oktoobri 2020 vastuväidetes pankrotiavaldusele vastu, samuti

vaidlustas võlgnik pankrotiavalduse tagamise määruse.

Vastuväidete kohaselt on ajutise halduri nimetamine antud juhul välistatud, kuna tegemist on

ebaselge nõudega. Võlgnik märgib esmalt, et nõude ebaselgust tõendab võlausaldaja nõude

sissenõutavuse puudumine. Nimelt omandas võlgniku praegune osanik O.S. võlgniku 4. septembril

2020 toimunud enampakkumisel ja alates 9. septembrist 2020 on võlgniku juhatuse liikmeks I.S.

Kuna garantiinõue on võlausaldaja poolt 15. septembril 2020 saadetud võlgniku endisele juhatuse

liikmele R.P, mitte I.S. võlgniku registrijärgsele aadressile XXX, puudub võlausaldajal võlgniku

vastu sissenõutavaks muutunud nõue. Lisaks vaidleb võlgnik vastu nii laenulepingu kui

garantiikirja kehtivusele, leides, et nimetatud dokumendid on koostatud pahatahtlikult tagantjärele

selleks, et taastada enampakkumise eelne olukord, mil võlgniku majandustegevust ja varasid

kontrollis endine juhatuse liige R.P. Võlgniku hinnangul viitab nimetatud dokumentide võltsitusele

asjaolu, et mõlemad vaidlusalused dokumendid on allkirjastatud omakäeliselt ning väidetav laen

76 000 eurot anti üle sularahas, seda olukorras, kus samad isikud on teised dokumendid

allkirjastanud digitaalselt ja raha on makstud panga ülekandega. Lisaks oli laenusaaja U.T. näol

XX.XX.XXXX tegemist võlgniku ainuosanikuga, kelle laenukohustusi võlgnik tagas. Selline

tegevus on aga vastuolus äriseadustikus (ÄS) sätestatud laenukeelu põhimõtetega (ÄS § 159 lg-d 3

ja 4), millega pidid nii laenusaaja U.T. võlgniku omanikuna kui võlgniku tolleaegne juhatuse liige

R.P. arvestama. Tulenevalt asjaolust, et võlausaldaja, kes pankrotiavalduses väidab nagu oleks

võlgnik pahatahtlikult asunud end varatuks tegema, on ise koostöös võlgniku endise juhatuse liikme

R.P aga ostnud võlgnikult viis sõidukit O.P.T. ning saanud ühe sõiduki tasuta enda ettevõttesse

O.V, on ilmne, et võlausaldajal võlgniku vastu väidetavat nõuet tegelikkuses ei eksisteeri. Lisaks

eeltoodule märgib võlgnik, et ei ole maksejõuetu, sest võlgnikul on jätkusuutlik majandustegevus

(tegevusvaldkonnaks transport, transporditeenuste osutamine ja vahendamine Eesti piires),

arvelduskontol on sõidukite müügist laekunud raha ning võlgniku vastu ei ole sissenõutavaks

muutunud nõudeid, mis oleksid suuremad võrreldes võlgniku varaga (võlausaldaja nõuet ei saa

ülaltoodud põhjustel arvestada võlgniku kohustuste hulka).

Kuivõrd võlgniku hinnangul on tagatud perspektiivitu pankrotiavaldus (võlausaldajal puudub nõue,

võlgniku maksejõuetus on põhistamata ning võlausaldaja tegutseb halvas usus koordineeritult koos

võlgniku endise juhatuse liikmega võlgniku kahjustamise eesmärgil), tuleb võlgniku määruskaebus

rahuldada ja maakohtu 6. oktoobri 2020 pankrotiavalduse tagamise määrus tühistada. Võlgniku

arvelduskontode arest piirab käesoleva tsiviilasja asjaolusid arvestades võlgniku õigusi

põhjendamatult ja lubamatult palju.

4. A.-E.S. vaidles 27. oktoobri 2020 seisukohas võlgniku vastuses ja määruskaebuses esitatule

vastu.

Võlausaldaja hinnangul on määruskaebus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Võlausaldaja on

esitanud tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Garantiinõue saadeti

garantiikirja p-s 3 märgitud võlgniku e-posti aadressile, mistõttu on võlausaldaja nõue muutunud

sissenõutavaks alates 21. septembrist 2020. Kuna võlgnik on garantiinõude saanud kätte

kohtumenetluses 20. oktoobril 2020, on võlausaldaja garantiikirjast tulenev nõue võlgniku vastu

muutunud igal juhul sissenõutavaks hiljemalt 26. oktoobrist 2020. Siinjuures osutab võlausaldaja, et

pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 3 teise lause kohaselt võib võlausaldaja pankrotiavalduse esitada

PankrS § 10 lg 2 p-des 2-5 nimetatud asjaoludel, sõltumata sellest, kas tema nõue on muutunud

sissenõutavaks või mitte. Antud juhul on võlausaldaja pankrotiavalduse esitanud PankrS § 10 lg 2

p 3 alusel, kuivõrd võlgnik võõrandas 2020. aasta septembris kõik seni liiklusregistris tema nimel

olnud sõidukid kolmandale isikule ning alles hiljem O.P.T. ja O.V, omandades need eelnevalt

uuesti tagasi võlgniku uue juhatuse liikme kontrolli all olnud firmalt, kellele võlgnik algselt

sõidukid võõrandas. Väärad ja paljasõnalised on võlgniku väited nagu oleks garantiikiri ja

laenuleping vormistatud nö tagant järgi. Viidatud dokumendid on allkirjastatud nendes toodud

kuupäevadel. Võlausaldajale jääb arusaamatuks, mil viisil viitab dokumentide nö võltsitusele nende

omakäeline allkirjastamine ja laenu sularahas üleandmine. 2019. aastal oli majandustegevuses

tavapärane lepingute omakäeline allkirjastamine, samuti laenu andmine sularahas. Vaidlusaluste

dokumentide omakäeline allkirjastamine võimaldas pooltel üheaegselt teostada kõik vajalikud

toimingud. Asjaolu, et laenusaaja U.T. oli võlgniku varasem ainuosanik, ei muuda garantiikirja ja

laenulepingut võltsituks ega tühiseks, sest ÄS § 159 lg 4 kohaselt ei too ÄS § 159 lg-s 3 sätestatu

(so keeld tagada osaniku poolt võetavat laenu) rikkumine kaasa tehingu tühisust. Pealegi oligi

võlausaldaja nõus U.T. sellises suures summas laenu andma mh põhjusel, et viimasele kuulus

võlgniku ainuosalus, mis võimaldas tema korraldusel võlgnikul väljastada laenu tagatisena vastava

garantiikirja. Eelnevast nähtuvalt ei ole võlgnik võlausaldaja garantiikirjast ja laenulepingust

tulenevale nõudele esitanud ühtegi põhjendatud vastuväidet ega tõendit, mis eeldaks võlausaldaja

nõude olemasolu tuvastamist hagimenetluses, mistõttu ei esine alust jätta võlgnikule ajutist haldurit

nimetamata. Võlgniku väite näol, et tema arvelduskontol on sõidukite müügist saadud 15 000 eurot,

on tegemist teadliku valeväitega – asjas esitatud Swedbank AS 7. oktoobri 2020 vastuse kohaselt on

võlgniku kontol vaid 6,30 eurot. Võlausaldajale jääb arusaamatuks, kuidas saab võlgniku

pangakontode arest võlgniku väidetavat majandustegevust takistada. Olukorras, kus võlgniku vastu

on sissenõutavaks muutunud nõudeid vähemalt 82 840 eurot ja võlgnik ei ole esitanud tõendeid, et

võlgnikule kuuluks mingigi vara või et võlgnikul oleks hetkel mingigi majandustegevus, on ilmne,

et võlgnik on püsivalt maksejõuetu.

5. Restart SB OÜ 29. oktoobri 2020 vastuväidete kohaselt on võlgnikul majandustegevus ja

piisavalt vara enda kohustuste teenindamiseks, mida kinnitab võlgniku pangakonto väljavõte.

Võlgnik jääb selle juurde, et võlausaldajal puudub sissenõutavaks muutunud nõue ja võlgniku

maksejõuetuse asjaolud on põhistamata.

6. A.-E.S. jääb 30. oktoobri 2020 seisukohas varem avaldatu juurde, et võlausaldaja nõue võlgniku

vastu on selge, tõendatud ja muutunud sissenõutavaks, samuti on põhistatud võlgniku

maksejõuetus. Olukorras, kus võlgniku kontol on käesoleval hetkel 9206,30 eurot, ületavad

võlgniku kohustused võlgniku vara vähemalt 73 633,70 euro võrra (82 840 – 9206,30), mistõttu on

ilmne, et võlgnikul ei ole piisavalt vara oma kõikide kohustuste täitmiseks ja võlgnik on püsivalt

maksejõuetu.

Kohtu põhjendused

7. Tulenevalt PankrS § 10 lg-s 1 sätestatust peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama

võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Võlausaldaja tugineb võlgniku

maksejõuetuse põhistamisel PankrS § 10 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaoludele, so võlgnik hävitab,

peidab või raiskab oma vara või teeb raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel ta on muutunud

maksejõuetuks, või on muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse. Võlausaldaja väitel on

võlgnik 2020. aasta septembris muutnud end varatuks, võõrandades kolmandatele isikutele muu

hulgas kõik endale kuulunud sõidukid, mistõttu võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline

seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast (puudub kinnisvara, vallasvara ja aktiivne

majandustegevus) tulenevalt ajutine.

8. Kohus leiab, et A.-E.S. pankrotiavalduse alusel tuleb Restart SB OÜ-le jätta ajutine haldur

nimetamata PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel, so võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus

leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

Võlausaldaja väite kohaselt tuleneb tema nõue võlgniku poolt XX.XX.XXXX väljastatud

garantiikirja rikkumisest, so kohustuse täitmata jätmisest, mistõttu on võlausaldajal õigus nõuda

võlgnikult kohustuse täitmist summas 82 840 eurot (tagastamata laen 76 000 eurot ja intress

6840 eurot). Võlausaldaja on 15. septembril 2020 võlgnikule vastava nõude – teha garantiikirja

alusel väljamakse hiljemalt 21. septembril 2020 – esitanud, kuid võlgnik ei ole oma kohustust

täitnud.

Võlgniku vastuväidete kohaselt ei ole võlausaldaja võlgnikku enda väidetavast nõudest

informeerinud, saates garantiinõude võlgniku endisele juhatuse liikmele R.P. Samuti on võlgnik

seisukohal, et nii XX.XX.XXXX laenuleping kui 28. augusti 2019 garantiikiri on võltsitud ja

tagantjärele vormistatud pärast võlgnikult sõidukite ostmist ning müügihinna tasumist, eesmärgiga

võlgnikule makstud raha tagasi saada. Kuna võlausaldaja ise on koostöös endise juhatuse liikmega

ostnud võlgnikult viis sõidukit hinnaga 15 000 eurot ja ühe sõiduki saanud tasuta enda ettevõttesse,

on tegemist valeväitega nagu oleks võlgnik asunud pahatahtlikult end varatuks tegema. Sõidukite

võõrandamine ei tähenda ka seda, et võlgniku majandustegevus oleks lõppenud või et võlgnik oleks

majanduslikes raskustes. Võlgnikul on sõidukite müügist laekunud raha ja võlgniku vastu ei ole

sissenõutavaks muutunud nõudeid, mis oleksid suuremad võrreldes võlgniku varaga.

Kohus märgib, et võlausaldaja ja võlgniku esitatud väidete ja vastuväidete taustal ei pea kohus ilma

täiendava kontrollimiseta võimalikuks lugeda võlausaldajal nõude olemasolu kahtlusteta

tõendatuks. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on garandil üldjuhul õigus esitada võlausaldajale kas

garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada

garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi juhul, kui garantiiga

tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära. Kuna võlgnik vaidles nõudele põhjendatult

vastu, kuid võlausaldajal nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab kummagi menetlusosalise poolt

täiendavate tõendite esitamist ning nende põhjal asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute

andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet

lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Kuivõrd pankrotiseadus ei näe ette võimalust

võlausaldajal selge nõude puudumisel nimetada ajutist haldurit ainuüksi võlgniku väidetavale

maksejõuetusele tuginedes, tuleb A.-E.S. pankrotiavalduse alusel jätta Restart SB OÜ-le ajutine

haldur nimetamata ja A.-E.S. pankrotiavalduse menetlus lõpetada.

9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 4 esimene lause sätestab, et kui maakohus

leiab, et määruskaebus on põhjendatud, rahuldab ta selle ise määrusega. TsMS § 386 lg 4 esimese

lause kohaselt kohus tühistab hagi tagamise määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui

asjas menetlus lõpetatakse. Kuivõrd kohus jättis PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel võlausaldaja

pankrotiavalduse alusel võlgnikule ajutise halduri nimetamata, mistõttu lõppeb võlausaldaja

pankrotiavalduse menetlus, rahuldab kohus võlgniku määruskaebuse ja tühistab TsMS § 386 lg 4

alusel koostoimes TsMS § 477 lg-ga 1 maakohtu 6. oktoobril 2020 pankrotiavalduse tagamise

määruse, millega arestiti pankrotiavalduse tagamiseks tsiviilasjas nr 2-20-14362 võlgniku

arvelduskontod võlausaldaja nimetatud krediidiasutustes ja välismaa krediidiasutuste Eesti

filiaalides kokku 82 840 euro ulatuses võlausaldaja kasuks.

TsMS § 172 lg 2, § 150 lg 1 p 5 ja § 150 lg 4 alusel tagastab kohus võlgnikule määruskaebuselt

tasutud riigilõivu 50 eurot seoses määruskaebuse rahuldamisega.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10. PankrS § 15 lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist

haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja.

Eeltoodud alusel jätab kohus kõik menetluskulud võlausaldaja kanda.

11. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt moodustavad võlgniku kulutused õigusabile kokku

2317,70 eurot koos käibemaksuga (võlgnik ei ole käibemaksukohustuslane). Võlgnikule on

osutatud õigusabi kokku 10 tundi keskmise hinnaga 231,77 eurot tunnis koos käibemaksuga.

Võlgnik kinnitab avalduses, et kõik kulud on kantud seoses antud kohtumenetlusega.

Võlausaldaja leiab, et võlgniku menetluskulud on põhjendatud mitte rohkem kui viie tunni ulatuses

hinnaga 120 eurot tunnis. Võlausaldaja palub kohtul hinnata võlgniku esindaja ajakulu ning

tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust.

Riigikohus on leidnud, et hagita menetlustes tuleb esindajakulude väljamõistmisel üldnormina

kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31, kusjuures põhilise kriteeriumina TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb

esindajakulude korral lähtuda nende vajalikkusest ja põhjendatusest. Seejuures on menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude ulatuse kindlaksmääramine kohtu kaalutlusotsus.

Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamise eesmärgiks on kohtu hinnangul vastaspoole

kaitsmine põhjendamatute ja ülemääraste kulude hüvitamise eest.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamisel arvestada kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahuga.

Tsiviilasja keerukus tuleneb asja olemusest. Asja keerukus võib seisneda ka tõendite hindamises,

eelkõige kui hinnatavate tõendite maht on suur. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata

esindaja töö mahtu ka selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või

sarnanevad. Kohtumenetluses korduvate seisukohtade esitamise puhul ei saa eeldada, et

dokumentide koostamisele ja seisukohtade esitamisele aega ei kulu, kuid see ei saa olla nii

ajamahukas. Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS

§ 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (so tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes

sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei

saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse

eest makstavat tasu.

Võlgnikku esindasid kohtumenetluses vandeadvokaat C.G. ja advokaat M.K. Advokaadibüroost

S.A, olles võlgniku lepingulisteks esindajateks TsMS § 218 lg 1 p 1 mõttes.

TsMS § 175 lg 3 kohaselt hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui need

olid tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Viidatud sättes on pandud kohtule

kohustus analüüsida ja põhjendada menetluskulude kindlaksmääramisel seda, kas ja miks oli

konkreetne tsiviilasi niivõrd keerukas, et tingis mitme esindaja kasutamise vajaduse. Tsiviilasja ei

muuda iseenesest keerukaks asjaolu, et menetlusosalised kasutavad mitut esindajat, vaid keerukus

peab tulenema asja olemusest ja mahust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt annab aluse

õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel lugeda tsiviilasi keerukaks eelkõige

TsMS § 175 lg 3, aga osaliselt ka lg 1 tähenduses vajadus süstemaatiliselt tõlgendada erinevate

õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat, Euroopa Liidu õigust vms. Samas

tuleb arvestada sellega, et asja keerukus võib seisneda ka tõendite hindamises, eelkõige kui

hinnatavate tõendite maht on suur. Teise esindaja õigusabikulude väljamõistmine poolelt võib tulla

kõne alla eelkõige siis, kui teisel esindajal on teatud valdkonnas eriteadmised (nt patendiõiguses,

kaubamärgiõiguses vms), mis on asjaolude või tõendite hindamiseks vajalikud.

Kohtu hinnangul ei ole antud juhul tegemist tavapärasest mahukama ja õiguslikult keerukama

tsiviilasjaga.

Kohtule

on

esitatud

võlausaldaja

pankrotiavaldus

võlgniku

pankroti

väljakuulutamiseks. Tegemist on hagita menetluses lahendatava asjaga, kus menetlusosalised

käesoleval juhul vaidlevad võlausaldaja nõude selguse üle – esitatud on garantiikirja ja

laenulepingu võltsituse vastuväide. Antud asjas kohalduvad eeskätt pankrotiseaduse vastavad

sätted. Samuti ei ole kohtule hindamiseks esitatud tõendite maht suur. Asja menetlemine toimus

kohtuistungit pidamata. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul täidetud TsMS § 175 lg-s 3

sätestatud eeldus mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste hüvitamiseks, mistõttu on

põhjendatud üksnes ühe esindaja kulude hüvitamine. Kuivõrd vandeadvokaat C.G. on

allkirjastanud üksnes 21. oktoobril 2020 esitatud määruskaebuse ja ülejäänud menetlusdokumendid

on esitatud advokaat M.K. poolt, lähtub kohus võlgniku menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramisel advokaadi tunnitasust.

Kohtu arvates ei saa võlgniku esindaja tasu keskmiselt 231,77 eurot tunnis koos käibemaksuga

pidada põhjendatud ja mõistlikuks tasuks, kuna see ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse

eest makstavat tasu, vastates sisuliselt vandeadvokaadi kvalifikatsiooni eeldava õigusnõustamise

tunnihinnale. Kohtu hinnangul tuleb Tallinnas asuvas advokaadibüroos töötava advokaadi

mõistlikuks tasuks pidada 150 eurot tunnis ilma käibemaksuta (180 eurot tunnis koos

käibemaksuga). Eeltoodust tulenevalt lähtub kohus võlgniku menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määrates tasust 180 eurot tunnis koos käibemaksuga, kuivõrd võlgnik ei saa tekkinud

kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (võlgnikul puudub kehtiv käibemaksukohustuslase number).

Õigusabiteenus maakohtus on eeskätt seisnenud pankrotiavalduse tagamise määrusega tutvumises

ning sellele määruskaebuse koostamises ja kohtule esitamises, võlausaldaja pankrotiavaldusele

vastuväidete koostamises, lisade komplekteerimises ja kohtule esitamises, võlausaldaja 27. oktoobri

2020 vastusega tutvumises ja sellele seisukoha koostamises ning menetluskulude nimekirja

esitamises (kokku 10 tundi).

Kohus on seisukohal, et kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja

vajalikkust eraldi. Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja

mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Kohus leiab ka, et üldjuhul on asja materjalide analüüs,

õigusliku

positsiooni

kujundamine

ning

kliendiga

nõupidamised/kohtumised

hõlmatud

menetlusosalise esindamiseks ja õigusabi osutamiseks tehtavate toimingutega, mille väljundiks on

kohtule esitatav menetlusdokument, sest kohtuasja menetlemine ning asja lahendamine sõltuvad

ennekõike sellest, missuguseid taotlusi, seisukohti ja põhjendusi esitavad menetlusosalised kohtule.

Kohus, arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid ning võlgniku menetlusdokumentides esitatud

õiguslikke põhjendusi ja hinnates võlgniku lepingulise esindaja poolt tehtud menetlustoimingute

mahtu ja sisu võrrelduna menetluskulude kindlaksmääramise avalduses märgitud ajakuluga, leiab,

et õigusabikulud taotletud suuruses ei ole põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 tähenduses,

mistõttu kohus vähendab osaliselt võlgniku menetluskulude rahalist suurust. Kohtu hinnangul on

tehtud menetlustoimingutele kulunud põhjendatud ajakuluks kokku 6 tundi. Kuigi võlgniku esindaja

on ilmselgelt kulutanud märkimisväärselt aega menetlusdokumentide koostamiseks, lähtub kohus

võlgniku menetluskulude rahalist suurust vähendades siinjuures asjaolust, et võlgnik on hilisemalt

esitatud menetlusdokumentides esitanud osaliselt korduvaid seisukohti võrrelduna varasemalt

esitatud menetlusdokumendiga. Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et kehtiva kohtupraktika

kohaselt lepingulise esindaja kulusid, mis on tekkinud menetlusdokumentidele vastamisega, ei saa

pidada põhjendatuks ja vajalikuks olukorras, kus vastaspool ei olnud kohustatud neile vastama

(kohus ei ole kohustanud võlgnikku esitama omapoolset seisukohta võlausaldaja 27. oktoobri 2020

vastuväidetele).

Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt rahuldab kohus võlgniku avalduse menetluskulude

kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrab tsiviilasjas nr 2-20-14362 Restart SB OÜ menetluskulude

rahaliseks suuruseks 1080 eurot (6 tundi × 180 eurot). Nimetatud summa kuulub A.-E.S.

Restart SB OÜ kasuks väljamõistmisele.

12. Võlgnik on taotlenud kindlaksmääratud menetluskulude võlausaldajalt väljamõistmist ühes

kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Võlgniku taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 4 alusel võlausaldajalt võlgniku kasuks välja

viivise menetluskulult 1080 eurot käesoleva kohtumääruse jõustumisest alates kuni menetluskulude

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik