1-10-3360/14 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 12. mai 2010

Kriminaalasja number 1-10-3360 Kohtukoosseis Paavo Randma, Malle Preimer, Ivi Kesküla Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17. märtsi 2010 otsus Apellatsiooni esitaja E.G ja tema kaitsja advokaat Merike Allikmäe Resolutsioon

Jätta E.G ja tema kaitsja advokaat Merike

Allikmäe apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

Harju Maakohtu otsusega 17. märtsi 2010 otsusega tunnistati E.G süüdi KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks kuus kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2

alusel vähendati seda 1/3 võrra, s.o vangistuseni pikkusega neli kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 19. jaanuari 2009 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse võrra (4 kuud vangistust) ja mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 8 kuud vangistust. KarS

§ 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg kestusega 4 päeva vangistusaja hulka; karistuse kandmise alguseks määras kohus 15. märtsi 2009. a.

E.G tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, keda on varem karistatud süstemaatilise varguse

toimepanemise eest, püüdis 18.02.2010, 10.03.2010 ja 15.03.2010 uuesti varastada võõrast

vallasvara selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Kõigil kolmel korral jäi süütegu lõpule viimata, kuna E.G peeti kaupluse turvatöötajate poolt kinni.

2. apellatsiooni, milles ta leiab, et talle on mõistetud Maakohtu otsuse peale esitas E.G

liiga karm karistus. Ta on vanglas esimest korda, on varasemalt elanud seaduskuulekalt ning ta kavatseb seda teha ka edaspidi. Vargused pani ta toime seetõttu, et tal polnud raha toidu ostmiseks.

Kui ta pääseb vabadusse, on tal hea võimalus asuda tööle ning tasuda maksmata trahvid ja

menetluskulud. Seetõttu palub E.G mõista talle karistus, mis ei seostuks vabaduse võtmisega.

3. Maakohtu otsuse on apellatsiooni korras vaidlustanud ka süüdistatava kaitsja, kes palub tühistada otsuse mõistetud karistuse osas ning karistada E.G rahalise karistusega. Apellant

märgib, et süüdistatav suutis pärast eelmist karistust hoiduda pool aastat uute kuritegude toimepanemisest. Ka on tal võimalus vormistada pensioni saamine ja selle arvelt tasuda rahalised kohustused, sh kanda ka rahalist karistust. Kaitsja palub arvestada sedagi, et süüdistatav pani talle etteheidetavad teod toime põhjusel, et ta tahtis süüa. Seega ei ole kohtus süüdistatava isikut ja tema karistust hinnanud objektiivselt ning on mõistnud ebaproportsionaalse karistuse.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud

apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud

ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu

kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed

ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste

muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise

lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades

kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole

õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti

põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus

ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist

taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).

5. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused

maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme,

mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus, täpsemalt mõistetud vangistuse asendamine rahalise karistusega. Hinnates apellatsioonide põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56

lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. põhjendatud

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi

sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid

eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

7. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral ning apellatsioonid on ilmselgelt perspektiivitud. Maakohus on otsuses vaaginud rahalise karistuse mõistmise võimalust ning vastanud sellele eitavalt; ringkonnakohus soostub sellega täielikult. Nii on

maakohus märkinud, et süüdistataval puudub kindel sissetulek, samuti on teda eelmise kohtuotsusega karistatud rahalise karistusega, mis on käesolevaks hetkeks aga tasumata (seda asjaolu

tunnistab apellatsioonis ka süüdistatava kaitsja). Juba need asjaolud viitavad üheselt rahalise karistuse kui sanktsiooniliigi rakendamise sisulisele võimatusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures otsuses nr 3-1-1-24-07 leidnud, et kui eriosa koosseisu

sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena

mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või

varasemate katsete käigus end ammendanud. Ning tunnistada tuleb, et varasemad katsed süüdistatava õiguskuulekale teele suunamisel on ebaõnnestunud; eelmiste kohtuotsustega mõistetud

karistused, kus kohaldati vangistust tingimisi ning rahalist karistust, ei ole suutnud tagada süüdistatava õiguskuulekat käitumist. E.G on jätkanud vaatamata eelnevatele karistustele

kuritegude sooritamist ning on üheselt selge, et senised meetmed ei ole täitnud enda eesmärki

karistuselt oodatavalt eripreventiivses tähenduses; käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad kolm varavastase süüteo episoodi tõendavad seda üheselt.

8. Seejuures tuleb vaieldamatult tunnistada, et karistuse mõistmisel (ning sanktsiooniliigi

valikul) omab tähendust ka asjaolu, kui menetluse esemeks olev süütegu pannakse toime eelmise

kohtuotsusega mõistetud katseajal – ning käesoleval juhtumil see nii ka oli. Karistuse mõistmisel ning selle tingimuslikult täitmisele pööramata jätmisel antakse isikule sisuliselt võimalus korraldada

enda elu viisil, mis välistaks mõistetud karistuse täitmisele pööramise. Karistusest tingimisi vabastamine ei ole vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale iseseisvaks karistuse liigiks ning seega tuleb tunnistada, et sisuliselt oli E.G juba karistatud vabadusekaotusliku karistusega. On isiku sisemise distsipliini ning õiguskuulekuse küsimus, kas ja millisel määral kasutab ta talle loodud

võimalust vältida reaalse vabadusekaotusliku karistuse kandmist. Nagu tuleneb kriminaalasja materjalidest ning maakohtu otsuse motiividest - millega ringkonnakohus täiel määral soostub - ei omanud E.G-le antud võimalus elada seaduskuulekalt ilma süütegusid toime panemata tema

jaoks sisulist tähendust. Seega on mõistetav, miks aktualiseerus maakohtu jaoks karistuse liigi valikul just vabadusekaotuslik sanktsioon.

9. Samuti puuduvad alused mõistetud karistuse vähendamiseks. Silmas tuleb pidada, et E.G pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni viis

aastat. Vangistuse minimaalne kestus on seejuures 30 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohus maksimaalselt arvestanud kõiki karistuse mõistmisel tähendust omavaid asjaolusid (nt

märkimisväärse kahju puudumine, süüteo toimepanemise kahetsemine) ning mõistnud karistuse süüdistatava teosüüle täielikult vastavas määras. Apellandid ei nimeta täiendavaid ning põhimõttelisi

argumente, mis oleks maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud

sanktsiooniliigi muutmise/karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole.

Seejuures ei oma tähendust, et süüdistatava teod jäid katse staadiumisse; karistusõiguslikult on lõpule viidud süütegu ja katse staadiumisse jäänud kuritegu samaväärsed. Süüdistatav oli otsustanud

kuritegude toimepanemise kasuks ning need jäid realiseerimata vaid põhjusel, et teda takistasid kaupluste turvatöötajad. Samuti ei päde apellantide argument, et süüdistatav oli lihtsalt näljas ning ta pani kuriteod toime toidu hankimiseks. Iseenesest oleks selline asjaolu – kui see leiaks tõendamist –

tõesti argumendiks, miks mõjutaks mõistetavat karistust. Kuid mööda ei saa vaadata faktist, et

E.G üritas vaatluse all olevates episoodides varastada ka brändit, raamatut, sigarette ja

viina, mis teevad väite toidu hankimisest kui süüteo toimepanemise peamotiivist täielikult sisutühjaks.

Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, peab kriminaalkolleegium E.G-le vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – kuus kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra

- täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonides puuduvad igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas või muuta valitud sanktsiooniliiki. Ei eriega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks.

10. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud

täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on

asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et

apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium

määras:

Jätta apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.

Paavo Randma

Malle Preimer

Ivi Kesküla