1-10-1694/11 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 11. mai 2010. a

Kriminaalasja number 1-10-1694 Kohtukoosseis Paavo Randma, Malle Preimer, Ivi Kesküla Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23. märtsi 2010. a otsus Apellatsiooni esitaja N.H Resolutsioon Jätta N.H esitatud apellatsioon kui ilmselt

põhjendamatu läbi vaatamata

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 424 järgi ja Harju Maakohtu 23. märtsi 2010 otsusega tunnistati N.H mõisteti talle karistuseks kuus kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra.

KarS § 74 ja § 75 alusel jäeti mõistetud karistus 18-kuulise katseajaga tingimuslikult täitmisele

pööramata. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti süüdistatavalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus kolmeks kuuks.

N.H tunnistati süüdi selles, et ta juhtis 14.01.2010 a. kella 12.30 ajal Tallinnas, Ädala tn. ja Sõle tn. ristmikul mootorsõidukit Toyota Land Cruiser, olles narkojoobes. Seega pani N.H toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis.

Lisakaristuse mõistmist motiveeris kohus järgmiselt.

Kohus peab vajalikuks KarS § 50 lg 1 alusel ka lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmise kohaldamist, karistuse eesmärkide saavutamiseks peab kohus põhjendatuks kohaldada lisakaristust pikkusega kolm kuud. Asjaolu, et N.H on väidetavalt seadnud oma sissetuleku

teenimise sõltuvusse mootorsõiduki kasutamise võimalusest, ei saa olla lisakaristuse kohaldamata

jätmise aluseks. Süüdistatav ei ole toonud esile asjaolusid, mille alusel on tal ilma mootorsõiduki

juhtimisõiguseta objektiivselt võimatu mistahes sissetulekut teenida. Isiku karistamisel mootorsõiduki juhtimise eest narkojoobes võib kohus jätta temalt juhtimisõiguse ära võtmata üksnes

väga erandlikel juhtudel. Üksnes asjaolu, et sissetuleku teenimine ilma mootorsõiduki juhtimise

õiguseta võib olla raskendatud või ebamugavam, ei ole kohtu arvates sedavõrd erandlikuks asjaoluks, mis tingiks talle mootorsõiduki juhtimisõiguse säilitamise vaatamata toimepandud teole.

Samas on põhjendatud süüdistatava isikut arvestades lisakaristuse määramine minimaalmäärast

üksnes veidi suuremana. Mootorsõiduki juhtimisõiguse kui eriõiguse abil võib isikul küll olla võimalik oma põhiõigusi ja -kohustusi hõlpsamini realiseerida, kuid selle äravõtmine 3-ks kuuks ei takista käesoleval juhul N.H elatist teenida.

Isik, kes seab enda toimetuleku tugevasse sõltuvusse mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolust, peab liiklusnõudeid eriti hoolikalt järgima. Arvestades joobes juhtide kõrget ohtlikkust liikluses ning nende hoolimatut suhtumist kaasliiklejatesse ning liikluskorda tervikuna ning vajadust kaitsta teiste

liikluses osalejate õigusi ja vabadusi, on lisakaristuse mõistmine liikumisvabaduse piiranguna põhjendatud ja vajalik, arvestades ka karistuse üldpreventiivset eesmärki.

2. , milles ta vaidlustab üksnes Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse N.H

talle mõistetud lisakaristust. Apellatsioonis kinnitab N.H, et tema töö on otseselt seotud auto kasutamisega, samuti tingib auto kasutamise vajalikkuse naise ja kahekuulise lapse olemasolu. Ta palub end mitte panna raskesse olukorda, ka ei kujuta ta ohtu ühiskonnale, ta ei ole teinud avariid ega põhjustanud kellelegi kahju.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on

leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse

kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust

esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul

lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus

KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib

ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).

4. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused

maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud lisakaristus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

5. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus lisakaristuse mõistmisel tegutsenud täielikus kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga; samuti on lisakaristuse kohaldamist enam kui põhjalikult motiveeritud, millega ringkonnakohus täielikult nõustub.

Kriminaalkolleegium soostub maakohtu osundusega, et isiku süüdimõistmisel narkojoobes mootorsõiduki juhtimise eest võib juhtimisõiguse äravõtmise kui lisakaristuse jätta kohaldamata vaid

äärmiselt erandlikel asjaoludel. Siinkohal ei oma tähendust ka apellandi väide, et ta ei ole põhjustanud avariid ega kellelegi ka kahju. Siinkohal selgitab ringkonnakohus, et KarS § 424 on nn abstraktne ohudelikt – isiku käitumine on kriminaliseeritud juba johtuvalt asjaolust, et narkojoobes

sõiduki juhtimine kujutab endast üldist (abstraktset) ohtu teistele kaasliiklejatele. Kui süüdistatav

oleks põhjustanud enda joobest tingitult õiguslikult relevantsete tagajärgedega avarii, oleks tema

käitumise kvalifikatsioon muutunud sellele vastavalt (nt KarS § 422); ning sellele vastavalt oleks

mõistetud ka teistsugune karistus. Seega ei saa käesolevat olukorda võrrelda situatsiooniga, kus

süüdistatav ka oleks tegelikkuses kellegi tervisele kahju tekitanud, millele apellatsioonis aga viidatakse.

6. Nagu kriminaalkolleegium märkis, on KarS § 424 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemisel lisakaristuse mõistmine KarS § 50 lg 1 p 1 alusel sisuliselt vältimatu; ja seda isegi juhul, kui see põhjustab isikule probleeme erialaselt. Siinkohal tuleb silmas pidada, et N.H

pani toime kuriteo. Riigikohtu kriminaalkolleegium on juhtimisõiguse äravõtmist kui lisakaristust

aga vältimatuna aktsepteerinud ka väärteo toimepanemise korral. Otsuses nr 3-1-1-26-10 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium nimelt, et kuigi üldiselt võib nõustuda seisukohaga, mille kohaselt tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla

iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS 50 lg 2

kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (otsuse p 7.3). Lisakaristuse mõistmine on seda vältimatum järelikult olukorras,

kus isik ei ületa mitte kiirust (nagu osundatud lahendis), vaid juhib sõiduautot narkojoobes, nagu käesolevas kaasuses.

7. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium veel, et KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võib kohus

kuriteo toimepanemise korral võtta isikult ära juhtimisõiguse kuni kolmeks aastaks; käesoleval juhtumil on seda kohaldatud aga ainult kestusega kolm kuud. Kriminaalkolleegium leiab seetõttu, et maakohus on maksimaalselt võimalikus määras võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mida nimetatakse

ka apellatsioonis juhtimisõiguse allesjätmise motiividena – need on töökoht ja perekond. Nende asjaoludega oleks pidanud süüdistatav arvestama juba enne narkojoobes autorooli istumist, mis teda

aga kummatigi ei takistanud. Iseäranis alusetuks teeb selle väite aga tõik, et vaatluse all olevale

sündmusele eelnevalt oli N.H samuti karistatud Liiklusseaduse § 74 19

lg 2 alusel

lisakaristusega, s.o juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks (Harju Maakohtu 28. augusti 2009. a otsusega väärteoasjas nr 4-09-9643). Ka selles väärteoasjas palus süüdistatav mõistetud lisakaristust vähendada, kuna vastasel korral kaotab ta lõplikult töö. Kuid nagu näha, ei takistanud see tal 14.

jaanuaril 2010. a uuesti narkojoobes autorooli istuda. Apellandi vastavasisulised väited on seega täielikult sisutühjad ning ebausaldusväärsed. Olukorras, kus isikul võeti väärteokorras juhtimisõigus ära pikemaks ajaks kui hilisemalt kriminaalmenetluses, teeb täiesti asjakohatuks ka väite, et isikule on mõistetud põhjendamatult raske karistus.

8. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et apellatsioon on ilmselgelt

põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral kaasa

täiendavad kulud kaitsetasude näol, suuruses minimaalselt 1000 krooni, mis tuleks välja mõista N.H-lt endalt. Kriminaalkolleegium ei usu, et see vastaks apellandi huvidele.

9. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud

täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium

määras:

Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Paavo Randma

Malle Preimer

Ivi Kesküla