3-19-509/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.11.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-509

Haldusasi

Aktsiaseltsi Eesti Post kaebus Konkurentsiameti

12.11.2018 teate nr 5-5/2018-071 tühistamiseks ja

Konkurentsiameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad

–

Aktsiaselts

Eesti

Post,

esindajad

vandeadvokaadid Triin Kaurov ja Katri Paas-

Mohando

Vastustaja

–

Konkurentsiamet,

esindaja

Kristel

Rõõmusaar

Kolmas isik – AS EXPRESS POST, esindaja

vandeadvokaat Sandor Elias

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23.03.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Konkurentsiameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Konkurentsiameti apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 23.03.2020 otsus. Teha uus otsus, millega jätta

Aktsiaseltsi Eesti Post kaebus rahuldamata.

3. Mõista Aktsiaseltsilt Eesti Post AS EXPRESS POST menetluskulude katteks välja

4384,80 eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.12.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-19-509

2(19)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Eesti Post (EP) esitas Konkurentsiametile (KA) 24.01.2017 kaebuse

taotlusega alustada järelevalvemenetlust AS-i EXPRESS POST (EXPO) tegevuse suhtes

perioodika kojukande kaubaturul linnapiikonnas ning perioodika tellimuste vastuvõtmise

kaubaturul. KA küsis 22.02.2017 taotlusega EP-lt täiendavat teavet ja materjale, millele EP

vastas 22.03.2017. EXPO esitas KA-le seisukoha 17.04.2017. EP edastas 08.12.2017 KA-le

täiendavat teavet EXPO poolsetest võimalikest uutest rikkumistest.

2. KA lõpetas 12.11.2018 teatega nr 5-5/2018-071 (12.11.2018 otsus) järelevalvemenetluse.

1)

EP kaebuse kohaselt on EXPO kehtestanud osale klientidest linnapiikonnas perioodika

kojukande teenusele ebaõiglaselt madalad hinnad (konkurentsiseaduse (KonkS) § 16 p 1

rikkumine) ja teenuse hinnad on ka diskrimineerivad (KonkS § 16 p 3 rikkumine). EP soovib

EXPO-lt osta perioodika kojukannet enda klientide teenindamiseks linnapiirkonnas. EXPO

pakkus EP-le kandeteenust hinnaga, mis on väga sarnane EP enda hinnakirjaga ja keeldus

esitamast allahindluste korda. EP-l on kahtlus, et EXPO esitatud hind ei vasta hinnale, mida

EXPO rakendab teistele klientidele. Lisaks on EP saanud teada, et EXPO linnapiirkonna

perioodika kojukande hinnad on EP hinnast vähemalt 35% soodsamad. Seega EXPO rakendab

vähemalt osale klientidest allahindlusi. EXPO soodustab perioodika kandeteenuse

hinnastamisel endaga samasse kontserni kuuluvaid kirjastajaid, küsides teistelt kirjastajatelt

kõrgemat hinda. Niivõrd madalad hinnad ei saa katta teenuse osutamise kulusid ja sellise

hinnakujunduse eesmärgiks on tõrjuda EP linnapiirkonnas perioodika kojukande turult. EXPO

on linnapiirkonnas perioodika kojukande turul turgu valitsevaks ettevõtjaks. EXPO turuosa on

ca 96% ja EP-l ca 4%. Lisaks tugevdab EXPO positsiooni asjaolu, et EXPO omanikeks on

suured meediakontsernid (Ekspress Grupp ja Eesti Meedia), millele kuulub enamik suuremaid

Eesti ajakirjandusväljaandeid. See tagab EXPO-le pideva kojukande tellimuse. EXPO on

kehtestanud osale klientidest perioodika tellimiskeskkonna (www.tellimine.ee) teenusele

ebaõiglaselt madalad hinnad (KonkS § 16 p 1 rikkumine), samuti on teenuse hinnad

diskrimineerivad (KonkS § 16 p 3 rikkumine). EXPO soodustab perioodika tellimiskeskkonna

teenuse hinnastamisel endaga samasse kontserni kuuluvaid kirjastajaid, küsides kõrgemat

hinda teistelt kirjastajatelt. EXPO on turgu valitsev ettevõtja elektroonilise perioodika

tellimuste vastuvõtmise turul, omades 83,3%-list turuosa.

2)

EXPO on seisukohal, et EP kaebus on põhistamata. EXPO on loodud kirjastajate poolt

põhjusel, et EP ei pakkunud kirjastajatele sobivatel tingimustel varahommikust perioodika

kojukannet. EXPO ei ole turgu valitsev ettevõtja, sest perioodika kojukande turg ei ole eraldi

kaubaturg, asenduskaubaks paberväljaannete suhtes on elektrooniline meedia. Isegi

kandeteenuseid elektroonilisest teenusest lahusolevana käsitledes on kaubaturuks mitte

perioodika kojukande turg, vaid kandeteenuste turg tervikuna, mis toetub samale postivõrgule.

3-19-509

3(19)

Linna- ja maapiirkonnad ei ole erinevad geograafilised turud, vaid kojukande turu ulatuseks

on kogu Eesti. Perioodika kojukande turul omab turgu valitsevat seisundit hoopis EP, sest tal

on oluline vahend universaalse postiteenuse kohustuse tõttu ülalpeetava postivõrgu näol.

EXPO on lähtunud sellest, et on oma hinnakujunduses vaba ning müüb kõigile klientidele

teenust vastavalt nendega kokkulepitud hindadele. EP ei ole põhistanud, miks EXPO

võimalikud hinnaerinevused on käsitletavad keelatud tegevusena. EP käsitleb kaebuses EXPO

tegevust suuresti kolmandate isikute õiguste rikkumisena. Enda õiguste rikkumist põhistab EP

üksnes sellega, et talle allahindlust ei pakutud. EXPO hinnad kujunevad lähtuvalt ettevõtte

kulubaasist ja turutingimustest. Riigi äriühing EP sisuliselt määrab perioodika, postiteenuste ja

reklaamikande turutingimused, mis mõjutavad oluliselt ka EXPO omahinna kujundamist.

Konkurentsis püsimiseks peab EXPO eristuma parema kandekvaliteedi ja paindlikuma

teenusega. Need erinevused kajastuvad ka teenuse omahinnas. Hinnakirju saab küll võrrelda,

aga tooted langevad erinevatesse kategooriatesse. EXPO-le kuuluva elektroonilise perioodika

tellimiskeskkonna (www.tellimine.ee) teenus on kõigile turuosalistele ühesugune.

3)

KA leiab, et EXPO tegevuse osas alustatud järelevalvemenetlus tuleb lõpetada KonkS §

634 lg 1 p 1 alusel seoses seaduse rikkumise tunnuste puudumisega (otsuse p-d 3.1 ja 3.3) ning

KonkS § 634 lg 1 p 2 alusel, kuna konkurentsi ei ole oluliselt kahjustatud (otsuse p 3.2).

Otsuse p 3.1 järgi on EP põhjendanud EXPO tegevuse vastuolu KonkS § 16 p-dega 1 ja 3

esmalt selle kaudu, et EXPO pakub EP-le kandeteenust kõrgema hinnaga kui teistele

klientidele. Otstarbekuse kaalutlusel ei analüüsi KA asjaomaste kaubaturgudega seonduvat.

EP ja EXPO on vahetud konkurendid, konkureerides erinevate postiteenuste osutamisel, sh

perioodika kojukandel. Selliste suhete puhul on konkurendile teenuse osutamise kohustus

üksnes olulise vahendi olemasolul (KonkS § 15 ja § 18 lg 1). Laiemal konkurentide

varustamise kohustusel võivad olla eelkõige tarbijate seisukohast konkurentsi kahjustavad

tagajärjed. Ühelt poolt puuduks vahendi haldajal motivatsioon investeeringute tegemiseks ja

teisalt ei oleks ka konkurent motiveeritud alternatiivsete lahenduste arendamiseks. Seega

ainult turgu valitseva seisundi omamine ei kohusta ettevõtjat konkurenti teenindama. EP

seisukohast vaadatuna ei ole EXPO hallatav kandevõrk linnas oluline vahend, sest selleks

puuduvad KonkS §-s 15 ettenähtud tingimused. EP-l ei ole märkimisväärseid takistusi enda

kandevõrgu laiendamiseks ning seega ei saa juurdepääs EXPO kandevõrgule olla

majandustegevuse jätkamiseks vältimatult vajalik. EP-l on kandevõrk linnades olemas (üle

Eesti osutab EP päevast kannet ja 9 linnas lisaks varahommikust kannet). Asjaolud, et enda

kandevõrgu suuremas mahus kasutamise või varahommikuse kandevõrgu arendamisega peaks

EP juurde värbama tööjõudu, ümber kujundama töökorralduse ja kandma seeläbi täiendavaid

kulusid, ei ole sedavõrd kaalukad, et EXPO kandevõrku peaks käsitlema olulise vahendina.

EP ei ole veenvalt vastupidist põhjendanud. Kuna olulise vahendi puudumise tõttu ei ole

EXPO-l kohustust osutada EP-le linnapiirkonnas perioodika kojukande teenust, siis ei saa tal

olla ka kohustust osutada EP-le teenust samadel tingimustel teiste klientidega ja kulupõhise

hinnaga. Seega ei saa EP-le tehtud hinnapakkumisele tuginedes tuvastada EXPO poolset

hinnakujunduse vastavust KonkS § 16 p-dele 1 ja 3 ning § 18 lg-le 1.

EP leiab, et EXPO pakkus kandeteenust endaga samasse kontserni kuuluvatele kirjastajatele

odavama hinnaga kui teistele kirjastajatele (otsuse p 3.2). Ka kirjeldatud konkurentide

vaheliste suhete puhul on teenuse osutamise kohustus üksnes olulise vahendi olemasolul. KA

jätab lahtiseks, kas konkureerivate kirjastajate seisukohast vaadatuna on EXPO kojukande

võrk linnas oluline vahend KonkS §-i 15 tähenduses, sest EXPO tegevust ei ole otstarbekas

põhjalikumalt uurida (tegemist oleks väga mahuka finantsandmete analüüsiga). Isegi kui nt

rakendada ajalehe Äripäev kojukandele ajalehe Postimees kojukande hinda, on

vähetõenäoline, et sellises suuruses hinnaerinevus paneks AS-i Äripäev reaalselt

3-19-509

4(19)

ebasoodsamasse konkurentsiolukorda. Seetõttu ei ole konkurentsi oluliselt kahjustatud. Ka ei

konkureeri ajalehed Äripäev ja Postimees oma sisu poolest otseselt teineteisega. Röövellike

hindade kehtestamine peab olema kantud konkurentide väljatõrjumise eesmärgist. EXPO on

loodud peamiselt enda kontserni kuuluvatele kirjastajatele kandeteenuse pakkumiseks ja kõik

need ettevõtjad ostavad teenust EXPO-lt. Endaga samasse kontserni kuuluvate klientide

hõivamisel röövelliku hinnakujunduse vahenditega puudub majanduslik loogika. Seetõttu ei

ole EXPO-l vajadust konkurentide väljatõrjumiseks. EP ise ei ole röövelliku hinnakujunduse

strateegiat täpsemalt põhjendanud.

EP on üldsõnaliselt välja toonud, et EXPO pakub elektroonilise tellimiskeskkonna teenust

endaga samasse kontserni kuuluvatele kirjastajatele odavama hinnaga kui teistele kirjastajatele

(otsuse p 3.3). Kuna elektroonilise tellimiskeskkonna teenuse hinnastamine seondub

konkurentide vaheliste suhetega, peaks ka selles osas lähtuma põhimõttest, et konkurendile

teenuse osutamise kohustus eksisteerib üksnes olulise vahendi olemasolul. Tellimiskeskkond

ei ole oluline vahend KonkS § 15 tähenduses, sest seda on võimalik dubleerida. Enamikku

väljaandeid, mida on võimalik tellida EXPO tellimiskeskkonna kaudu, on võimalik tellida ka

EP e-teeninduse kaudu. Lisaks on osa väljaandeid võimalik tellida otse kirjastajate

veebilehtedelt. Seega ei ole EXPO-l kohustust osutada teistele kirjastajatele tellimiskeskkonna

teenust ja osutada seda samadel tingimustel teiste klientidega ja kulupõhise hinnaga. Isegi kui

EXPO

peaks

tellimiskeskkonna

hinnakujundamisel

lähtuma

KonkS-st,

ei

oleks

hinnakujunduse vastuolu KonkS § 16 p-dega 1 ja 3 ning § 18 lg-ga 1 tuvastatav. Teenuse

hinna arvestamise meetodi valik ja seega lõplik hind sõltub kirjastajate poolt väljaantavate

toodete arvust, tiraažist ja ilmumissagedusest.

3. EP esitas vaide, mille KA jättis 15.02.2019 vaideotsusega nr 5-5/2019-011 rahuldamata.

1)

EP heidab ette asjaomase kaubaturu määratlemata jätmist, kuid on levinud praktika, et

kui sõltumata turu määratlusest konkurentsiprobleeme ei tuvastata, jäetakse turu määratluse

küsimus lahtiseks, vähendades nii ettevõtjate ja konkurentsiasutuste koormust.

2)

EP ja EXPO on vahetud konkurendid, sh perioodika kojukande osas. Seega tuleb EXPO

poolt EP-le teenuse osutamise tingimuste analüüsimisel lähtuda olulise vahendi

kontseptsioonist. Mõiste „oluline vahend“ on objektiivne, kuid see, kas ettevõtja näol on

tegemist konkurendiga, kelle puhul oleks mõistlik eeldada võrgustiku dubleerimist, on

subjektiivne.

3)

EP ei ole suutnud veenvalt ära näidata, et varakommikuse kandevõrgu loomine oleks

investeeringute või muude asjaolude tõttu sisuliselt võimatu. EP ei ole esitanud teavet

varahommikuse kandevõrgu arendamisega seonduvate võimalike kulude kohta. Tööjõupuudus

mõjutab nii töötajate vähesuse kui ka kõrgema palgataseme tõttu praegu kõiki ettevõtjaid,

mitte ainult neid, kes sooviksid arendada postivõrku. Seetõttu ei saa see asjaolu olla määrava

tähtsusega oluliseks vahendiks lugemisel. Kui EXPO kandevõrk lugeda oluliseks vahendiks,

siis koormus sellele suureneks ja sel juhul peaks ka EXPO juurde palkama uusi töötajaid.

Selles valguses ei saaks EXPO kandevõrgu oluliseks vahendiks lugemine tööjõuturul valitseva

olukorra tõttu olla konkurentsi soodustav ega õiglane. EP on välja toonud, et EXPO

ebaõiglase hinnakujunduse tõttu puudub EP-l minimaalne klientide maht, mis motiveeriks

teda oma kandevõrku arendama. KA hinnangul ei saa klientide vähesus tuua kaasa EXPO

kandevõrgu oluliseks vahendiks lugemist, eriti kui KA analüüsitud EXPO hinnakujundus ei

saaks avaldada konkurentsiolukorrale negatiivset mõju. Üldiselt kehtib eeldus, et ettevõtjatel

peab olema võimalus kasutada enda tarbeks loodud vahendit iseenda hüvanguks. Kohustus

teenindada konkurente peaks olema erandlik. Vastupidisel juhul ei oleks see konkurentsi

3-19-509

5(19)

soodustav ega kooskõlas konkurentsiõiguse eesmärkidega. Lähtudes kohtupraktikast ja

konkurentsiõiguse teooriast, ei saa lugeda EXPO kandevõrku oluliseks vahendiks.

4)

EP jaoks on üllatav KA seisukoht, et samasse kontserni kuuluvate klientide hõivamisel

hinnakujunduslike vahenditega puudub majanduslik loogika. KA esitas selle väite,

analüüsides, kas EXPO hinnakujundus võib olla röövellik ja vastuolus KonkS § 16 p-ga 1.

Vaides on EP aga KA väite ebaloogilisust põhjendanud KonkS § 16 p-s 3 sätestatud

diskrimineerimise valguses, mis oma mehhanismilt on hoopis teistsugune säte. EP kaebuses

sisalduv KonkS § 16 p-s 1 sisalduv röövelliku hinnakujunduse etteheide saab rajaneda üksnes

eeldusel, et EXPO on kehtestanud enda kontserni kuuluvatele kirjastajatele niivõrd madalad

hinnad, et EP ei suuda nende pärast konkureerida. KA jääb seisukohale, et sellisel käitumisel

puudub majanduslik loogika. Kui EXPO kontsern soovib, et kontserni kuuluvaid kirjastajaid

teenindaks vaid EXPO, siis on kontsernil võimalik see nii otsustada. Kontsernil puudub seega

nähtav vajadus hindade alandamiseks kontserni kuuluvate kirjastajate ülevõtmiseks.

4. Aktsiaselts Eesti Post palub 18.03.2019 kaebuses (täiendatud 24.05.2019, 28.01.2020 ja

10.02.2020)

tühistada

KA

12.11.2018

otsus

ning

kohustada

KA-d

läbi

viima

järelevalvemenetlus EXPO suhtes, tegemaks EXPO-le ettekirjutus, millega kohustatakse

EXPO-t lõpetama röövelliku hinnakujunduse rakendamine ja võrdväärsete kokkulepete korral

erinevate

tingimuste

pakkumine;

alternatiivselt

kohustada

KA-d

läbi

viima

järelevalvemenetlus EXPO suhtes röövelliku hinnakujunduse rakendamise ja võrdväärsete

kokkulepete korral erinevate tingimuste pakkumise osas.

KA on jätnud määratlemata asjaomase tooteturu, mis tekitab erinevate turuosaliste ebavõrdse

kohtlemise ja toob kaasa selle, et KA on oma otsuses teinud olulise kaalutlusvea. Kaubaturu

defineerimiseks

on

mitmeid

erinevaid

võimalusi,

mida

KA

oleks

pidanud

järelevalvemenetluses analüüsima. Kuna EP ja EXPO ei tegutse samal kaubaturul, ei ole tegu

konkurentidega. Igal juhul oleks KA pidanud konkurendiks kvalifitseerumise hindamiseks

defineerima kaubaturu. Oluline vahend on objektiivne mõiste ega sõltu sellest, kelle vaatest

seda hinnata. Küll aga sõltub olulise vahendi mõiste kaubaturu definitsioonist. EXPO

varahommikune kandevõrgustik ei ole dubleeritav ja vastab kõigile olulise vahendi tunnustele,

mistõttu on EXPO-l kohustus tagada sellele EP juurdepääs. EXPO on enda kontserni

ettevõtteid eelistades rikkunud turgu valitsevale ettevõtjale seatud hinnastamise reegleid ja

diskrimineerimise keeldu.

5. Konkurentsiamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 12.11.2018 otsuse ja

15.02.2019 vaideotsuse põhjenduste juurde.

KA 12.11.2018 otsus on pigem toiming, mitte haldusakt. EP-l ei ole kaebeõigust 12.11.2018

otsuse p-de 3.2 ja 3.3 osas.

6. AS EXPRESS POST palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes järelevalvemenetluses

esitatud seisukohtade juurde.

1)

EP-l on olemas üle-eestilise kandevõrgu näol olemas oluline vahend, kuid EXPO-l

mitte. Seega puudub EXPO-l kohustus osutada EP-le teenust ja teda teenuse osutamisel

hinnakujundusel võrdselt kohelda. Kaebaja pole tegelikult soovinudki kolmandalt isikult

teenust sisse osta, s.o järelevalvemenetluse soov on kunstlik. EXPO hinnakujundus kontserni

kuuluvate ja mittekuuluvate kirjastajate vahel ei riiva kaebaja kui postiettevõtja õigusi. Kui

õiguste riivet siiski möönda, on KA leidnud õigesti, et kaebaja pole ettevõtjaid

diskrimineerivalt kohelnud ega röövellikku hinnakujundust rakendanud. Kaebaja soovib

sisuliselt, et KA vaataks üle varasemates järelevalvemenetlustes EP suhtes avaldatud

seisukohad, mis ei ole aga praeguse vaidluse raames võimalik.

3-19-509

6(19)

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 23.03.2020 otsusega kaebuse (resolutsiooni p 2),

tühistas KA 12.11.2018 otsuse ja kohustas KA-d jätkama järelevalvemenetlust ning

määratlema selle raames asjaomane kaubaturg (resolutsiooni p 3), mõistis vastustajalt kaebaja

kasuks välja menetluskulu 4015 eurot (resolutsiooni p 4) ning jättis vastustaja ja kolmanda

isiku menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 5).

1)

Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse

meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad

järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka

järelevalvemeetme rakendamiseks. Puudutatud isik võib aga nõuda, et järelevalveorgan

otsustaks

järelevalvemenetluse

algatamise

või

järelevalvemeetme

rakendamise

üle

kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. EP on

taotlenud KA-lt järelevalvemenetluse algatamist EXPO suhtes ning selle raames KonkS § 16

rikkumiste tuvastamist. KA teostab riiklikku haldusjärelevalvet KonkS § 16 täitmise üle

(KonkS § 54). KA on järelevalvemenetluse algatanud ja 12.11.2018 otsusega selle lõpetanud

– osaliselt seoses seaduse rikkumise tunnuste puudumisega (KonkS § 634 lg 1 p 1) ning

osaliselt põhjusel, et konkurentsi ei ole oluliselt kahjustatud (KonkS § 634 lg 1 p 2). KA

12.11.2018 otsus on haldusakt, sest sisaldab seisukohavõtte, mis on suunatud isikute õiguste

või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. See avaldab mõju ka kaebajale, sest

kaebaja tegeleb perioodika kojukandega linnapiirkonnas, millele eelneb perioodika tellimuste

vastuvõtmine. Seega on kaebajal kaebeõigus ja tühistamisnõue on lubatav. Ka

kohustamisnõuded on lubatavad.

2)

KonkS § 634 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi on KA-l järelevalvemenetluse lõpetamise osas

kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse tekkimise eelduseks on see, et ettevõtja tegevuses puuduvad

KonkS-i rikkumise tunnused või konkurentsi ei ole oluliselt kahjustatud. Tingimus

„konkurentsi ei ole oluliselt kahjustatud“ (KonkS § 634 lg 1 p 2) sisaldab kaalutlusõigust,

kuid tingimus „puuduvad KonkS-i rikkumise tunnused“ (KonkS § 634 lg 1 p 1) pigem ei

sisalda.

3)

EP ja EXPO tegutsevad linnapiirkonnas perioodika kojukande turul, sh teostavad nii

varahommikust kui päevast perioodika kojukannet, kuid nende tegevus ei kattu geograafiliselt.

EP ja EXPO ei ole turu geograafilist jaotust aluseks võttes seega tegelikud, vaid potentsiaalsed

konkurendid. Teenuse iseloomu arvestades on teenuse tarbijate koguhulk piirkonniti

jagunenud ühe või teise teenusepakkuja vahel, st teise teenusepakkuja geograafilisse piirkonda

tegevuse laiendamine saab eelkõige toimuda selle teise teenusepakkuja klientide arvel.

4) KA lõpetas järelevalvemenetluse peaasjalikult põhjusel, et EXPO poolt linnapiirkonnas

teostatav perioodika kojukanne ei ole sisustatav olulise vahendi omamisena KonkS § 15

tähenduses. KA jättis määratlemata asjaomase kaubaturu (KonkS § 3 lg 1) ning ei hinnanud,

kas esineb turgu valitseva seisundi kuritarvitamine (KonkS § 16). KA leidis, et sõltumata

sellest, milline seisukoht kujundada asjaomase kaubaturu osas, ei ole EXPO poolt hallatava

linnapiirkonna kojukandevõrgu näol tegemist olulise vahendiga. Seda põhjendab KA

omakorda asjaoluga, et nii EP kui EXPO on linnapiirkonnas postiteenuse osutajad, st

konkurendid, ning EP-l ei ole olulisi takistusi laiendada enda teenust EXPO piirkondadele.

KonkS §-st 15 tuleneva olulise vahendi definitsiooni aluseks võttes tähendab see, et EP-l on

võimalik ja majanduslikult otstarbekas perioodika kojukannet linnapiirkonnas dubleerida. See

KA arusaam on ekslik. Kõnealuses olukorras ei saa sisustada olulise vahendi mõistet

kaubaturgu määratlemata, sest olulist vahendit omava ettevõtja definitsioon on määratletud

kaubaturu mõiste kaudu. KonkS § 15 sätestab, et olulist vahendit, sealhulgas loomulikku

monopoli omavaks loetakse ettevõtja, kelle omandis, valduses või opereerimisel on võrgustik,

infrastruktuur või muu oluline vahend, mida teisel isikul ei ole võimalik või ei ole

3-19-509

7(19)

majanduslikult otstarbekas dubleerida, kuid millele juurdepääsuta või mille olemasoluta ei ole

võimalik kaubaturul tegutseda. Kaubaturgu määratlemata ei saa võtta kaalutletud seisukohta

selles, millistest kriteeriumitest lähtudes saab hinnata, kas EP-l on võimalik või

majanduslikult otstarbekas EXPO kandevõrku dubleerida. Järeldused võivad selles osas olla

erinevad sõltuvalt sellest, kas jutt on samal turul turuosa laiendamisest või uuele turule

sisenemisest. Seega asjaomase kaubaturu määratlusest võib sõltuda, kas EP-l on võimalik või

majanduslikult otstarbekas EXPO kandevõrku dubleerida. Sellest omakorda sõltub, kas EXPO

kandevõrk linnapiirkonnas on oluline vahend KonkS § 15 tähenduses või mitte. Kokkuvõttes

on KA jätnud kaubaturu määratlemata jätmisega olulise asjaolu hindamata, mis võib olla

viinud ebaõige järelduseni selles, kas EXPO-poolsed rikkumise tunnused puuduvad. See

tähendab omakorda, et KonkS § 634 lg 1 p 1 alusel menetluse lõpetamise eeldused ei olnud

täidetud. Kohtu seisukohta kinnitab KA ettekirjutus EP-le, mille üle on pooleli kohtuvaidlus

haldusasjas nr 3-20-55.

5) EP saab pöörduda kohtusse üksnes enda ja mitte kirjastajate kaitseks, kelle õigusi võib

rikkuda EXPO poolt kandeteenuse ja elektroonilise tellimiskeskkonna teenuse pakkumine

kallimalt kui endaga samasse kontserni kuuluvatele kirjastajatele. Samas EXPO tegevus

kirjastajate võimalikul erineval kohtlemisel saab mõjutada kirjastajate poolt kandeteenuse

pakkuja valikut, samuti kirjastajate jätkusuutlikkust ning seeläbi EP kandeteenuse tellimuste

mahtu. Küsimus sellest, kas kirjastajate võimalik erinev kohtlemine kätkeb endas rikkumise

tunnuseid ning kas konkurentsi on oluliselt kahjustatud, haakub omakorda küsimusega, mis on

asjaomane kaubaturg. Nimelt saab EP poolt kirjastajatele soodsama kandeteenuse pakkumine

sõltuda sellest, kas EXPO omab asjaomasel kaubaturul olulist vahendit ja kuritarvitab turgu

valitsevat seisundit. Seega tuleb tühistada KA 12.11.2018 otsus täismahus.

6) KA-l tuleb lõpetada järelevalvemenetlus ja EP 24.01.2017 taotlus uuesti lahendada. KA-l

on kaalutlusruum järelevalvemenetluse lõpetamise ja EP taotluse lahendamise osas. KA-l

tuleb kujundada seisukoht, mis on asjaomane kaubaturg ning hinnata selle seisukoha mõju

varem tehtud järeldustele, et EXPO ei oma asjaomasel kaubaturul olulist vahendit ning

menetlus tuleb lõpetada KonkS § 634 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel. Seega kohustab kohus KA-d

jätkama kolmanda isiku suhtes algatatud järelevalvemenetlust ning määratlema, mis on

asjaomane kaubaturg, kus EP ja EXPO osutavad linnapiirkonnas perioodika kojukande

teenust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Konkurentsiamet palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. KA jääb varasemate seisukohtade juurde ja rõhutab

järgmist.

1) Eeldusel, et 12.11.2018 otsus on vaidlustatav, saaks kaebajal olla kaebeõigus üksnes

12.11.2018 otsuse p 3.1. osas (EXPO allahindlused EP-le), sest vaid sellel on kaebajale vahetu

mõju. Otsuse p-d 3.2 ja 3.3 seonduvad EXPO kontserni kuuluvate ja mittekuuluvate

kirjastajate ebavõrdse kohtlemisega. Isegi kui see võiks teoreetiliselt kaebajat mõjutada, oleks

puutumus nii kaudne, et ei anna kaebeõigust HKMS § 44 lg 1 tähenduses. Kohus pole

põhjendanud, milles kaebaja õiguste kahjustamine seisneb.

2) Kohtu käsitus kaubaturust ja olulisest vahendist ei põhine KonkS sõnastusel ega

konkurentsiõiguse praktikal. Kohtu seisukoht ei ole loogiliselt seostatud konkreetse vaidluse

asjaoludega.

3) KonkS tähenduses tuleb eristada turgu valitsevat ettevõtjat (§ 13) ja olulist vahendit

omavat ettevõtjat (§ 15). Olulise vahendi tunnuseks on asjaolu, et sellele puuduvad mistahes

3-19-509

8(19)

olemasolevad või potentsiaalsed alternatiivid. Seega erineb olulise vahendi tuvastamine turgu

valitseva ettevõtja tuvastamisest (viimane algab tõepoolest turu määratlemisega). Kui küsimus

on juurdepääsus konkurendi valduses olevale vahendile, tuleb lähtuda kõrgemast standardist,

st konkurendi teenindamise kohustus ei kaasne mitte turgu valitseva seisundi, vaid olulise

vahendi omamisega. Liiga kergekäeline konkurentide teenindamise kohustus omaks

konkurentsiolukorrale hoopis negatiivset mõju (vähendaks investeeringuid konkureerivatesse

alternatiividesse). Seetõttu tuleb konkurendile juurdepääs võimaldada vaid siis, kui

konkurendil selgelt puudub võimekus ise taristu rajada ning juurdepääsuta ei saa teenuse

osutamist jätkata. Kaebajal on juba olemas üle-eestiline kojukandevõrk, mistõttu ei peaks

EXPO-l olema kohustust anda talle juurdepääsu oma võrgule.

4) KonkS § 15 sõnastuse järgi tagab oluline vahend teisele ettevõtjale juurdepääsu

kaubaturule. See ei tähenda, et olulise vahendi analüüsi eelduseks on kaubaturu määratlemine.

Olulise vahendi omamiseks peab olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust: vahendi

dubleerimine peab olema võimatu või majanduslikult ebaotstarbekas ning olulise vahendita ei

ole ligipääsu

nõudval ettevõtjal

võimalik kaubaturul

tegutseda, kuna puuduvad

asenduskaubad. KA tuvastas esimese tingimuse puudumise ega pidanud seega analüüsima

teist tingimust. Halduskohus jättis nende tingimuste kumulatiivsuse tähelepanuta. KonkS mõte

on see, et olulisele vahendita juurdepääsuta ei saa teine ettevõtja tegutseda mingil kaubaturul

ning konkreetse kaubaturu piiridel ei ole tähtsust. Praeguse vaidluse puhul tähendaks see, et

EXPO kojukandevõrgule juurdepääsu saamata on täiesti välistatud EP-poolne perioodika

varahommikuse kojukandeteenuse osutamine, st sellele järgneval kaubaturul tegutsemine.

Olulise vahendi analüüsi ei mõjuta see, milline on kojukandeteenuse kaubaturu määratlus ja

kuidas jaotuvad turuosad. Seega on 12.11.2018 otsust p-des 3.1 ja 3.3 toodud analüüs piisav.

5) Kaubaturu määratlemine pole vajalik ka tuvastamaks, et EP ja EXPO on konkurendid, nii

et nende vahelistele suhetele laieneb KonkS § 15. Ka kaubaturu detailse määratluseta on

ilmne, et tegemist on vähemalt potentsiaalsete konkurentidega, sest EP on väljendanud soovi

osutada täpselt sama teenust, mida EXPO juba osutab.

6) KA on 12.11.2018 otsuse p-des 3.1 ja 3.3 piisavalt põhjendanud, miks EXPO

kojukandevõrku linnas ja EXPO-le kuuluvat elektroonilist tellimiskeskkonda ei saa käsitada

olulise vahendina. Mõlemal juhul taandus küsimus dubleeritavusele ja KA ei pidanud seda

ilmselgelt võimatuks. Samuti on raske näha, et EP-l oleks EXPO kandevõrgule juurdepääsuta

tõsiseid takistusi varahommikuse kojukande osutamisel, peale selle, et tal endal pole

valmisolekut oma kandevõrku kellaaegade mõttes kohandada ja teenust osutama hakata.

Samamoodi pole juurdepääs EXPO elektroonilisele tellimiskeskkonnale hädavajalik

kirjastajatele asjakohasel järelturul tegutsemiseks.

7) Halduskohtu otsuse põhjendused on üldised ega arvesta 12.11.2018 otsuse asjaolusid ja

argumentatsiooni. Pelgalt 12.11.2018 otsuse p-s 3.1 lõpetati menetlus olulise vahendi

puudumise tõttu. Punktis 3.2 lõpetati menetlus hinnakujunduse väheolulise konkurentsi

kahjustava mõju tõttu (s.o isegi kui EXPO omaks olulist vahendit, oleks tema rikkumine

väheoluline). Menetlusökonoomiat arvestades on selline lähenemine põhjendatud. Otsuse p-s

3.3 lõpetati menetlus olulise vahendi puudumise tõttu ja põhjusel, et hinnakujundus ei olnud

KonkS-ga vastuolus. Halduskohus on jätnud 12.11.2018 otsuse p-des 3.2 ja 3.3 toodud

(täiendavad) alused täiesti tähelepanuta. Seega isegi kui olulise vahendi tuvastamiseks on vaja

eelnevalt tuvastada kaubaturg, puudutab see üksnes p-i 3.1.

8) Halduskohtu viited kohtuasjale nr 3-20-55 ei ole asjakohased, sest asjaolud on erinevad.

9. AS EXPRESS POST palub apellatsioonkaebus rahuldada.

3-19-509

9(19)

1) Kaebajal ei ole kaebeõigust 12.11.2108 otsuse p-de 3.2 ja 3.3 osas, sest mõju kaebaja

õigustele on liiga kaudne. Need punktid puudutavad kirjastajate õigusi. Aga isegi kui

kaebeõigus on olemas, on järelevalvemenetlus lõpetatud õiguspäraselt.

2) EP ja EXPO on tegelikud või vähemalt potentsiaalsed konkurendid erinevate postiteenuste

osutamisel, sh perioodika kojukande osas. Printsiip, et EXPO-l on kohustus osutada EP-le

teenust üksnes olulise vahendi olemasolul, kehtib mõlemal juhul.

3) Olulise vahendi puudumise tuvastamine ei eelda kaubaturu määratlemist. KonkS § 15 lg 1

sisaldab kahte kumulatiivset eeldust ja kui üks on täitmata, ei ole vaja kontrollida teise eelduse

olemasolu. Praegusel juhul ei ole EXPO kandevõrk oluline vahend, olenemata kaubaturu

määratlusest, sest EXPO kandevõrk on täies mahus EP kandevõrguga dubleeritud (vastupidi

mitte). Järelikult ei vaja kaebaja kandeteenuse osutamiseks juurdepääsu EXPO kandevõrgule.

Vahendiks on kandevõrk, mitte selle kasutamise kellaaeg. See, et kaebaja osutab oma

kandevõrgus teenust teisel (hilisemal) kellaajal ja kas ta täidab selles osas klientide ootusi, on

kaebaja äriline otsus, mis ei saa EXPO-le kaasa tuua kohustust osutada EP-le teenust kindlatel

kellaaegadel. EXPO loodigi kirjastajatest omanike poolt põhjusel, et EP keeldus neile

varahommikuse teenuse pakkumisest.

4) Isegi kui EXPO varahommikune kandevõrk on eraldi vahend, ei ole EP-l

märkimisväärseid takistusi enda kandevõrgu kohandamiseks. Kaebajal on kandevõrk linnades

olemas (EP osutab üle Eesti päevast kannet ja 9 linnas ka varahommikust kannet). EP pole ära

näidanud, et varahommikul teenuse pakkumine oleks majanduslikult täiesti ebamõistlik või

võimatu.

5) Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda kaubaturu määratlemist.

6) Halduskohus

tühistas 12.11.2018 otsuse p-d 3.2 ja 3.3 valel

eeldusel,

et

järelevalvemenetlus lõpetati ka neis punktides olulise vahendi puudumise tõttu. Tegelikult jäi

p 3.2 puhul olulise vahendi olemasolu lahtiseks ja p 3.3 puhul oli see vaid üks alternatiivsetest

argumentidest. Selles osas on halduskohus oluliselt rikkunud põhjendamiskohustust.

7) EXPO kandeteenuse hinnakujundus kontserni kuuluvate ja mittekuuluvate kirjastajate

suhtes on põhjendatud ja mittediskrimineeriv. Selles osas lõpetati järelevalvemenetlus õigesti

põhjusel, et konkurents ei olnud isegi mingi kohustuse rikkumise korral oluliselt kahjustatud.

Samas EXPO arvates ei ole KonkS-i üldse rikutud. EXPO ei oma olulist vahendit ega turgu

valitsevat seisundit. Ja isegi seda kõrvale jättes ei ole tema hinnakujundus diskrimineeriv

(KonkS § 15 lg 1 ja § 16 lg 1 p 3) ega röövellik (KonkS § 16 lg 1 p 1). Teatud erisused

hindades on põhjendatud ja hinnaerinevus on nii väike, et ei paneks AS-i Äripäev

ebasoodsamasse olukorda.

8) EXPO tellimuskeskkonna hinnakujundus on põhjendatud ja mittediskrimineeriv.

Tellimiskeskus kui internetikeskkond pole oluline vahend ja teenuste hindade erinevus

põhineb mahtudel. Seega pole tegemist KonkS § 16 lg 1 p-de 1 või 3 ega § 18 lg 1

rikkumisega.

10. Aktsiaselts Eesti Post palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Kaubaturu määratlemine on oluline hindamaks, kas EP ja EXPO on konkurendid; kas

EXPO perioodika varahommikuse kojukande võrk on oluline vahend (sh kas see võrk on

mittedubleeritav ja vajalik kaubaturul tegutsemiseks); kas esineb kuritarvitav tegevus ja kas

konkurentsi on oluliselt kahjustatud. Kohus leidis põhjendatult, et kaubaturu määratlemata

jätmine võib mõjutada nii olulise vahendi hindamist kui ka seda, kas tegevus kätkeb rikkumise

3-19-509

10(19)

tunnuseid ning kas konkurentsi on oluliselt kahjustatud. Seega on KA jätnud kaubaturu

määratlemata jätmisega olulise asjaolu hindamata. Järelikult oli kohus õigustatud tühistama

KA otsuse tervikuna.

2) KA on teinud olulise kaalutlusvea, kui seadis konkurendi poolt teenuse tellimise

hindamisele n-ö kõrgema standardi olulise vahendi tuvastamise näol. Jääb selgusetuks, kust

selline standard tuleneb. Näiteks EP ja EXPO vahelises asjas nr 3-20-55, kus EXPO soovis

ligipääsu kaebaja kandevõrgule, KA seda ei kohaldanud. Kaebaja hinnangul piisab

konkurendi teenindamise kohustuse tekkimiseks turgu valitseva seisundi tuvastamisest. Turgu

valitseva seisundi tuvastamiseks oleks aga KA pidanud defineerima kaubaturu. Ka kaebaja ja

EXPO konkurentidena kvalifitseerimine eeldab kaubaturu kindlaksmääramist – kaebaja

hinnangul ei tegutse ta EXPO-ga samal kaubaturul ja EXPO-le etteheidetava tegevuse tõttu ei

saa kaebaja EXPO kaubaturule ka siseneda. KA on kohtuotsust valesti mõistnud –

halduskohus sisuliselt välistas kaebaja ja EXPO kvalifitseerimise konkurentidena ja möönis

vaid potentsiaalseteks konkurentideks olemise võimalikkust, leides samas õigesti, et lõpliku

seisukoha võtmiseks tuleks enne defineerida kaubaturg.

3) Isegi kui KA analüüs konkurentidena kvalifitseerumise ja konkurendile teenuse osutamise

standardi osas on korrektne, on KA teinud kaalumisvigu olulise vahendi hindamisel. KonkS §

15 kohaldamisel tuleb hinnata nii vahendi dubleeritavust kui ka seda, kas see vahend on

vajalik kaubaturul tegutsemiseks. KA on õigusvastaselt samastanud kaubaturul tegutsemise

vajalikkuse ja kaubaturu defineerimise. Kaubaturu määratlemisest sõltub hinnang mõlema

kriteeriumi täidetusele ning seda leidis ka halduskohus. Halduskohtu otsuses ei ole öeldud, et

alati tuleb täita mõlemad kriteeriumid. Ka KA viidatud Euroopa Kohtu otsus asjas C-7/97

kinnitab pigem kaebaja, mitte KA seisukohta (vt p-d 34 ja 47).

4) Kaubaturu määratlemine on vajalik dubleeritavuse hindamiseks (vt Komisjoni teatis

„Suunised komisjoni täitetegevuse prioriteetide kohta EÜ asutamislepingu artikli 82

kohaldamisel turgu valitsevate ettevõtjate kuritahtliku konkurente tõrjuva tegevuse suhtes“ p

83 ja viide 3). Mittedubleeritavus ei tähenda, et peaksid puuduma igasugused alternatiivid,

nagu viitab KA. Majanduslikud ebaotstarbekad alternatiivid võivad eksisteerida ka olulise

vahendi puhul. Majanduslik otstarbekus on hinnangu küsimus, mis sõltub sellest, milleks

olulist vahendit kasutatakse (s.o teenusest, mis toob raha sisse). Osutatavast teenusest sõltub

omakorda investeeringu võimalik tasuvus ja seega selle majanduslik otstarbekus. Teenust aga

osutatakse kaubaturul. Kaubaturu definitsiooni on vaja ka hindamaks, kas vahend on vajalik

kaubaturul tegutsemiseks. KA seisukohad olulise vahendi hindamisel on vastuolulised, sest

KA hindas järelturul tegutsemist, kuid seda pole võimalik teha esialgset turgu tuvastamata.

5) Vaidlustatud haldusakti p 3.3 peamine põhjendus oli samuti olulise vahendi puudumine,

mistõttu tuli ka see tühistada p-ga 3.1 samadel põhjustel. Lisamärkus hinnakujunduse KonkS-

ga vastuolu hindamise kohta ei ole piisavalt põhjendatud. Ka see on seotud kaubaturu

määratlemisega. KA on varasemas praktikas leidnud, et kaubaturu määratlemine mõjutab nii

hinnangut rikkumise kui ka konkurentsi kahjustava mõju olemasolule (vrd haldusasi 3-20-55).

Ka võrdse kohtlemise põhimõtte järgimata jätmise kui võimalikust kuritarvituse hindamise

eeldusena tuleb defineerida kaubaturg.

6) Vaidlustatud haldusakti tühistamine oli õige ka p 3.2 osas, mis puudutas konkurentsi

olulise kahjustamise tuvastamist. Ka siin oli eelduseks kaubaturu määratlemine.

7) Halduskohus leidis õigesti, et kaebajal oli kaebeõigus kogu 12.11.2018 otsuse

tühistamiseks. Mõju kaebaja õigustele on otsene. Samas kooskõlas Riigikohtu seisukohaga

haldusasjas nr 3-3-1-26-16 ei pidanudki kohus tuvastama, kas EXPO tegevus mõjutab

3-19-509

11(19)

kaebajat konkreetselt ja faktiliselt. Turuosalisena tulenevad kaebaja õigused praegusel juhul

KonkS §-st 16, mis reguleerib turgu valitseva seisundi kuritarvitamist. Halduskohus ei

pidanud tuvastama asjaolusid, mis tuleb välja selgitada KA-l.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. EP palus KA-le esitatud kaebuses kontrollida EXPO tegevust linnapiirkonnas perioodika

kojukande kaubaturul ja elektroonilise perioodika tellimuste vastuvõtmise kaubaturul, heites

EXPO-le ette KonkS § 16 p-de 1 ja 3 rikkumist. KA alustas järelevalvemenetlust, kuid lõpetas

selle 12.11.2018 otsusega osaliselt KonkS § 634 lg 1 p 1 alusel seoses seaduse rikkumise

tunnuste puudumisega (otsuse p-d 3.1 ja 3.3) ning osaliselt KonkS § 634 lg 1 p 2 alusel, kuna

konkurentsi ei ole oluliselt kahjustatud (otsuse p 3.2).

12. Ringkonnakohus leiab, et senise kohtupraktika valguses on võimalik käsitada KA

12.11.2018 otsust haldusaktina, sest KA viis EP kaebuse alusel läbi järelevalvemenetluse ja

lõpetas selle sisulistel põhjustel (vrd Riigikohtu 23.03.2016 otsus nr 3-3-1-85-15, p 11 ja

16.05.2013 otsus nr 3-3-1-74-12 ning Tallinna Ringkonnakohtu 08.10.2018 otsus nr 3-15-

2945, p-d 3 ja 7; menetlustoiminguna kvalifitseerimise osas vrd nt Riigikohtu 24.01.2017

otsus nr 3-3-1-65-16, p 16 ja 13.10.2010 otsus nr 3-3-1-44-10, p 13). Seega on EP-l

põhimõtteliselt võimalik nõuda KA 12.11.2018 otsuse tühistamist. Lubatav ja asjakohane on

ka kohustamisnõue, kusjuures kohus saab kohustamisnõude rahuldamise korral otsustada

sõltuvalt konkreetse vaidluse asjaoludest, kas KA-le on võimalik teha definitiivne ettekirjutus

või kohustada teda haldusakti andmist uuesti kaaluma (vt HKMS § 41 lg 3). Kui käsitada KA

12.11.2018 otsust siiski menetlustoiminguna, nagu ilmselt peab silmas KA, saab kohus

hinnata selle sisulist õiguspärasust kaebuses esitatud kohustamisnõude raames (Riigikohtu

13.10.2010 otsus nr 3-3-1-44-10, p 14). Seega kokkuvõttes ei ole kaebuse eesmärgi

saavutamise aspektist määravat tähtsust, kas lugeda KA 12.11.2018 otsus haldusaktiks või

menetlustoiminguks.

13. Kohtupraktika järgi ei ole KA poolt KonkS alusel teostatav riiklik järelevalve üksnes

avalikes huvides, vaid kaitseb ka turuosaliste õigusi KonkS-ga keelatud tegevuse eest

(Riigikohtu 23.10.2013 määrus nr 3-3-1-29-13, p 17). See ei anna siiski ühelegi ettevõtjale

õigust nõuda halduskohtus teise ettevõtja suhtes läbi viidud järelevalvemenetluse järelduste

õiguspärasuste kontrollimist pelgalt põhjusel, et KA seisukohad on objektiivselt õigusvastased

või rikuvad mõne kolmanda isiku õigusi (HKMS § 44 lg 2). Ka KonkS alusel tehtud

järelevalveotsuste vaidlustamisel on kaebeõiguse eelduseks isikule kuuluvate subjektiivsete

õiguste riive (HKMS § 44 lg 1; vt nt Riigikohtu 12.12.2017 määrus nr 3-17-981, p 11 ja

16.12.2016 määrus nr 3-3-1-87-16, p 8). KA on 12.11.2018 otsuses analüüsinud kolme

erinevat faktilist olukorda, millest kahe puhul leiavad KA ja EXPO, et KA järeldused ei riiva

kaebaja õigusi. Ringkonnakohus täpsustab EP õiguste riivega seonduvat allpool konkreetsete

vaidlusküsimuste juures. EP kaebeõigus ei ulatu siiski ühegi KA 12.11.2018 otsuse punkti

vaidlustamisel kaugemale õigusest nõuda, et KA otsustaks EP kaebuse alusel alustatud

järelevalvemenetluse lõpetamise üle kaalutlusvigadeta (vrd Riigikohtu 23.03.2016 otsus nr 3-

3-1-85-15, p 13 ja seal toodud viited). Kohus hindab asja lahendamisel kaalutlusreeglite

järgimist nende KA järelduste osas, mis riivavad kaebaja õigusi.

KA 12.11.2018 otsuse p 3.1

14. KA 12.11.2018 otsuse p 3.1 järgi põhjendas EP EXPO tegevuse vastuolu KonkS § 16 p-

dega 1 ja 3 esmalt selle kaudu, et EXPO pakub EP-le kandeteenust kõrgema hinnaga kui

teistele klientidele.

3-19-509

12(19)

15. KA ei võtnud sellele EP väitele vastates seisukohta asjaomaste kaubaturgude osas – KA

arvates ei olnud see konkreetse vaidluse asjaoludel vajalik, sest EP ja EXPO on postiteenuse

osutamisel, sh perioodika kojukande osas vahetud konkurendid; EXPO-l on seetõttu EP-le kui

konkurendile teenuse osutamise kohustus üksnes KonkS §-s 15 nimetatud olulise vahendi

olemasolul; EXPO hallatavat kandevõrku linnas ei saa käsitada olulise vahendina KonkS §-s

15 sätestatud dubleerimise võimatuse nõude täitmata jätmise tõttu; kuna olulise vahendi

puudumise tõttu ei ole EXPO-l KonkS § 18 lg-s 1 sätestatud kohustust osutada EP-le

perioodika kojukande teenust, ei ole EXPO-l ka kohustust osutada EP-le teenust samadel

tingimustel kui teistele ettevõtjatele ja kulupõhise hinnaga; järelikult ei saa EXPO-le ette heita

oma valitseva seisundi kuritarvitamist KonkS § 16 tähenduses.

16. EP väidab 24.05.2019 seisukohas, et on avaldanud EXPO-le soovi osta temalt perioodika

varahommikuse kande teenuseid, eesmärgiga müüa teenust edasi oma potentsiaalsetele

klientidele, kuid EXPO ebaõiglane hinnakujundus ei võimaldaks EP-l müüa teenust

konkurentsivõimelise hinnaga (dtl 195). Kuna p 3.1 osas möönavad KA ja EXPO kaebaja

subjektiivsete õiguste riivet ning samal seisukohal on ka ringkonnakohus, ei ole vaja selle

punktiga seonduvat kaebeõigust põhjalikumalt analüüsida.

17. Ringkonnakohus leiab, et KA on 12.11.2018 otsuse p-s 3.1 õigesti leidnud, et EXPO ei

oma olulist vahendit.

18. KonkS § 13 lg 1 järgi omab turgu valitsevat seisundit ettevõtja või mitu samal kaubaturul

tegutsevat ettevõtjat, kelle positsioon võimaldab tal/neil sellel kaubaturul tegutseda

arvestataval määral sõltumatult konkurentidest, varustajatest ja ostjatest. Turgu valitseva

seisundi omamist eeldatakse, kui ettevõtjale või mitmele samal kaubaturul tegutsevale

ettevõtjale kuulub kaubaturul vähemalt 40 protsenti käibest. KonkS § 13 lg kohaselt on turgu

valitsev seisund ka KonkS §-s 15 sätestatud olulist vahendit omaval ettevõtjal.

19. KonkS § 15 alusel loetakse olulist vahendit, sealhulgas loomulikku monopoli omavaks

ettevõtja, kelle omandis, valduses või opereerimisel on võrgustik, infrastruktuur või muu

oluline vahend, mida teisel isikul ei ole võimalik või ei ole majanduslikult otstarbekas

dubleerida, kuid millele juurdepääsuta või mille olemasoluta ei ole võimalik kaubaturul

tegutseda. KonkS § 18 lg 1 järgi on olulist vahendit omav ettevõtja kohustatud lubama teisele

ettevõtjale mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel juurdepääsu võrgustikule,

infrastruktuurile või muule olulisele vahendile kaupadega varustamise või nende müügi

eesmärgil.

20. KonkS § 16 järgi on keelatud ühe või mitme ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi

otsene või kaudne kuritarvitamine kaubaturul, sealhulgas: otsene või kaudne ebaõiglaste ostu-

või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamine või rakendamine (p 1)

ning võrdväärsete kokkulepete korral erinevate tingimuste pakkumine või rakendamine

erinevatele äripartneritele, pannes mõne neist sellega ebasoodsasse konkurentsiolukorda (p 3).

21. Ringkonnakohus nõustub KA-ga, et KonkS § 18 lg-s 1 sätestatud mõistlikul ja

mittediskrimineerival viisil oma vahendile juurdepääsu võimaldamise kohustus kehtib turgu

valitsevale ettevõtjale üksnes juhul, kui ta omab olulist vahendit KonkS § 15 tähenduses. See

tuleneb ainuüksi KonkS §-de 13, 15 ja 18 sõnastusest, kuid sellel on ka sisuline õigustus.

Reeglina peab ettevõtjal olema võimalik ise otsustada, kas ja kellega tehinguid teha (PS § 19;

vt ka Riigikohtu 18.05.2015 otsus nr 3-4-1-55-14, p 56). Ühe ettevõtja kohustus võimaldada

teisele ettevõtjale juurdepääs oma võrgustikule, taristule vms vahendile ilma, et selleks oleks

väga kaalukas põhjus, võib vähendada sellist vahendit omava ettevõtja soovi investeerida või

tegeleda innovatsiooniga. Samuti võib see tekitada konkurendile kiusatuse kasutada teise

3-19-509

13(19)

ettevõtja tehtud investeeringuid, selle asemel et investeerida ise. Kumbki neist tagajärgedest ei

ole pikaajaliselt tarbija huvides (vrd Komisjoni teatis „Suunised komisjoni täitetegevuse

prioriteetide kohta EÜ asutamislepingu artikli 82 kohaldamisel turgu valitsevate ettevõtjate

kuritahtliku konkurente tõrjuva tegevuse suhtes“1, p 75 ja erandite osas p 82; vrd ka

kohtujurist Jacobsi arvamus Euroopa Kohtu asjas C-7/97, p-d 56–582). Eelnev põhjendab

üksiti seda, miks KonkS § 18 lg-s 1 sätestatud konkurendi teenindamise kohustust ei saa

tõlgendada väga laialt.

22. Kui EP ja EXPO on konkurendid, tuleb EXPO poolt EP-le oma vahendile juurdepääsu

võimaldamise kohustust hinnata KonkS § 15 ja § 18 lg 1 alusel (vrd Euroopa Kohtu otsus C-

7/97, p 47). Kui EP on EXPO klient, kes ei ole EXPO konkurent, tuleb juurdepääsu hinnata

KonkS § 16 alusel. Ringkonnakohus nõustub KA-ga, et kui EP on postiteenuse osutaja, kes

omab üle-eestilist kojukandevõrku, sh osutab üheksas linnas perioodika varahommikust

kannet, ning soovib lisaks mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel juurdepääsu

samuti

postiteenuseid

osutava

EXPO

hommikusele

perioodika

kojukandevõrgule

linnapiirkonnas selleks, et osutada EXPO-ga samasugust teenust oma klientidele, on EP ja

EXPO puhul tegemist vähemalt potentsiaalsete konkurentidega. Järelikult analüüsis KA

12.11.2018 otsuse p-s 3.1 asjakohaselt EXPO poolt EP-le mõistlikel ja mittediskrimineerivatel

tingimustel juurdepääsu võimaldamise kohustust ja selle kohustuse võimalikku rikkumist

KonkS §-de 15 ja 18 valguses. Nimetatud analüüsi seisukohast ei ole tähtsust, kas vahendile

soovib ligipääsu potentsiaalne või tegelik konkurent.

23. Olulise vahendi omamist (ja seeläbi ka KonkS § 18 lg-s 1 sätestatud kohustuse tekkimist

ning selle võimalikku rikkumist) saab järeldada üksnes juhul, kui on täidetud kõik KonkS §-s

15 nimetatud eeldused. Järelduseks, et ettevõtja omab olulist vahendit, peavad seega olema

üheaegselt täidetud kaks tingimust: esiteks, vahendi dubleerimine on võimatu või

majanduslikult ebaotstarbekas, ning teiseks, olulise vahendita ei ole sellele juurdepääsu

soovival ettevõtjal võimalik kaubaturul tegutseda, kuna puuduvad asenduskabad. Seetõttu ei

saa pidada automaatselt õigusvastaseks seda, et KA

ei järginud vaidlusaluses

järelevalvemenetluses n-ö tavapärast skeemi ega alustanud oma analüüsi kaubaturu

määratlemisest, vaid piirdus järeldusega, et ühe KonkS §-s 15 sätestatud kriteeriumi – vahendi

dubleerimise võimatuse – täitmata jätmise tõttu ei ole EXPO-l olulist vahendit, mistõttu ei saa

olla tegemist ka olulisest vahendist tingitud turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega. Sellist

lähenemist võivad teatud olukordades õigustada menetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse

kaalutlused (vt HMS § 5 lg 2).

24. KA-l ei olnud kohustust määratleda vaidlusaluses järelevalvemenetluses kaubaturgu

pelgalt kaebaja võrdseks kohtlemiseks, s.o põhjusel, et KA on varasemas praktikas piiritlenud

maapiirkonna perioodika kojukande eraldi turule, pidades EP-d seda turgu valitsevaks

ettevõtjaks koos sellest tulenevate kohustustega (vt kaebuse p 2.6 ja lisa 1). KA-l on õigus

otsustada kaubaturu kindlaksmääramise vajaduse üle sõltuvalt konkreetse vaidluse

asjaoludest. Turgu valitsev seisund ei teki asjaolust või hetkest, kui KA selle tuvastab. EP-l

tuleb ära näidata, et kaubaturu määratlemata jätmine viis KA praeguses asjas ebaõigele

lõppjäreldusele.

25. Riigikohtu juhiste järgi tuleks KonkS norme tõlgendada kooskõlas Euroopa Kohtu

praktikaga sõltumata sellest, kas eksisteerib mõju liikmesriikide vahelisele kaubandusele

(25.04.2019 otsus nr 3-16-1267, p 20 ja edasised viited). Euroopa Kohtu praktika põhjal saab

dubleeritavuse kriteeriumi kohaselt vahendit oluliseks pidada vaid siis, kui esinevad sellised

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52009XC0224%2801%29

2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/HR/TXT/?uri=CELEX:61997CC0007

3-19-509

14(19)

tehnilised, õiguslikud või majanduslikud takistused, mille tõttu on konkurentidel sellise

vahendi dubleerimine objektiivselt võimatu või ülimalt raske (vt Euroopa Kohtu otsus asjas C-

7/97, p-d 44–46 ja kohtujurist Jacobsi arvamus samas asjas, p-d 65–68; vt ka Komisjoni teatis

„Suunised komisjoni täitetegevuse prioriteetide kohta EÜ asutamislepingu artikli 82

kohaldamisel turgu valitsevate ettevõtjate kuritahtliku konkurente tõrjuva tegevuse suhtes“, p

83). Vahendi dubleerimist on peetud võimatuks või liiga keerukaks nt juhul, kui selleks

vajaminev aeg või kulutused on ülemäärased; turg tõrjub resoluutselt uue vahendi

kasutuselevõttu või konkurentide teel seisavad ainuõigused vms regulatiivsed takistused (nt

Esimese astme kohtu otsus liidetud kohtuasjades T-374, T-375/94, T-384/94 ja T-388/94;

Euroopa Kohtu otsus asjas C-418/01; Euroopa Kohtu otsus liidetud asjas C-241/91 P ja C-

242/91 P). Samas ei pidanud Euroopa Kohus vahendi dubleerimist võimatuks või liialt

keerukaks nt olukorras, kus väikese tiraažiga ajalehe kirjastaja ei saanud juurdepääsu

konkurendi üleriigilisele kojukandevõrgule (kohtuasi C-7/97).

26. Kaebajal on iseenesest õigus, et KonkS § 15 sõnastuse järgi tuleb olulise vahendi

dubleeritavust hinnata objektiivselt, s.o vahend on oluline mh juhul, kui ühelgi teisel isikul

pole võimalik või majanduslikult mõistlik seda dubleerida. Kuna aga nn olulise vahendi

kontseptsiooni kohaldatakse üksnes tegelike või võimalike konkurentide puhul, ei saa

mõõdupuuks siiski olla mistahes teine isik, vaid vahendi dubleerimise võimalikkust tuleb

hinnata võimalike konkurentide seisukohalt. KA on EXPO-le järelevalvemenetluse käigus

esitatud päringutes uurinud kõigi võimalike konkurentide ja nende võimekuse kohta

dubleerida EXPO kojukandevõrku (vt KA 29.03.2017 päring ja EXPO 17.04.2017 vastus).

12.11.2018 otsuse p-s 3.1 on aga KA põhjendanud EXPO-l olulise vahendi puudumist eeskätt

seeläbi, et EP ei ole ära näidanud, et temal on varahommikuse kojukandevõrgu dubleerimine

võimatu.

27. Ringkonnakohus ei pea seda siiski oluliseks veaks, mis mõjutas KA lõppjäreldust. EP ei

ole järelevalve- ega ka kohtumenetluses veenvalt ära näidanud, et teisel isikul oleks

linnapiirkonnas sellise perioodika varahommikuse kojukande võrgu loomine nagu EXPO-l

eespool kirjeldatud olulise vahendi standardi järgi võimatu või ülimalt raske. Vastupidist

kinnitab ainuüksi asjaolu, et EXPO on ise oma kontserni kuuluvate kirjastajate teenindamiseks

sellise kandevõrgu loonud olukorras, kus EP-l oli juba olemas üle-eestiline kojukandevõrk.

EXPO on selgitanud, et varahommikuse kojukande võrk suuremates linnades loodigi tema

kontserni kuuluvatele kirjastajatele teenuse osutamiseks põhjusel, et EP ei soovinud neile

kirjastajatele varahommikuse kojukande teenust osutada (01.02.2018 vastus KA päringule, dtl

123 ja 28.01.2020 seisukoht, dtl 214). Toimikust ei nähtu, et EXPO oleks kõnealuse

kandevõrgu loonud või hoiaks seda käigus avalike vahendite arvelt. EP ei ole välja toonud

mingeid õiguslikke või tehnilisi asjaolusid, mis takistaks EXPO varahommikust

kojukandevõrku dubleerida. Pelgalt täpsemalt määratlemata vajadus teha teatud hulk

investeeringuid, värvata uusi inimesi, keda võib olla praeguse tööturu tingimustes keeruline

leida, luua või arendada infosüsteeme vms asjaolud ei ole piisavad, et lugeda varahommikuse

kandevõrgu ülesehitamist linnapiirkonnas võimatuks või majanduslikult täiesti ebamõistlikuks

KonkS § 15 tähenduses. Kaebaja hinnang (dtl 196), et nt Tallinnas võiks dubleeriva

kandevõrgu opereerimise kulu olla ca 1,5 miljonit eurot aastas (millest suurema osa

moodustavad tööjõukulud), ei põhine ühelgi jälgitaval ja kontrollitaval arvutuskäigul. Kui see

kulu olekski realistlik, ei saa pelgalt seda summat eraldi vaadates pidada kandevõrgu

dubleerimist majanduslikult ebamõistlikuks. Turule sisenemisega seotud tööjõukulud võivad

küll olla suured, kuid eelduslikult ei nõua kojukanne kuigi spetsiifiliste teadmiste ja oskustega

spetsialiste, keda oleks väga piiratud hulgal. Üldised probleemid sobiva tööjõu leidmisega ja

palgasurve puudutavad kõiki ettevõtjaid.

3-19-509

15(19)

28. Ringkonnakohus mõistab, et kaebajal ei ole võimalik ära näidata n-ö mistahes teise turule

siseneja täpseid kulusid EXPO kandevõrgu dubleerimiseks. Aga kui kaebaja väidab, et temal

(kui ühel EXPO vähemalt potentsiaalsel konkurendil) on EXPO kasutuses oleva vahendi

dubleerimine majanduslikult ebamõistlik, siis eelduslikult on EP enda jaoks vastavad

arvutused ja analüüsid koostanud. Järelikult peaks EP-l olema võimalik ka KA-le (ja kohtule)

näidata, kui ulatuslikke kulusid ja investeeringuid see kaebajalt nõuaks. Sellest omakorda

saaks teha järeldusi ka mõne teise (praeguse vaidluse asjaoludel hüpoteetilise) konkurendi

võimalike kulude kohta. KA palus EP-l järelevalvemenetluse käigus selgitada, miks saab

EXPO varahommikuse kojukandevõrgu linnapiirkonnas lugeda oluliseks vahendiks KonkS §

15 tähenduses (vt kaebuse lisa 2 – KA 22.07.2017 teabe ja materjalide nõue EP-le, dtl 21–22).

EP tõi haldusmenetluses välja vajaduse palgata uusi töötajaid, arendada välja elektrooniline

kanderaamat ja luua täiendavaid laialikande tugipunkte, kuid ei täpsustanud, kui suuri kulutusi

selleks tuleks teha ning milliste kandemahtude juures oleks linnapiirkonnas varahommikuse

kandevõrgu dubleerimine majanduslikult otstarbekas (vt kaebuse lisa 3 – EP 22.03.2017

vastus KA nõudele, dtl 25–32).

29. Ringkonnakohtu hinnangul ei sõltu asja lahendus sellest, kui kitsalt või laialt määratleda

praeguses asjas kaubaturgu. Kaebajat ja EXPO-t saab praeguses asjas käsitleda vähemalt

võimalike konkurentidena sõltumata sellest, kas määratleda perioodika hommikune ja päevane

kojukanne linnapiirkonnas samale või erinevale kaubaturule. Kaubaturu määratlemine võiks

omada tähtsust juhul, kui küsimuse all oleks KonkS § 13 lg-s 1 nimetatud turgu valitseva

ettevõtja võimalik KonkS § 16 rikkumine, kuid mõistlikel ja mittediskrimineerivatel

tingimustel juurdepääsu tagamise kohustus, mida kaebaja tegelikult soovib, kehtib vaid olulist

vahendit omava ettevõtja suhtes, nagu eespool selgitatud. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust

nõuda, et KA määratleks kaubaturu, kui see ei ole KA-le esitatud kaebuses toodud asjaolude

hindamiseks vajalik. Ringkonnakohus märgib ka, et kaebaja 28.01.2020 seisukoha järgi tuleks

kaubaturud määratleda nii, et ei kaebaja ise ega ka EXPO omaks valitsevat seisundit. See

tekitab küsimuse, miks kaebaja on KA 12.11.2018 teate üldse vaidlustanud, kuna juhul, kui

kaubaturg oleks määratud kaebaja arusaama kohaselt, oleks samuti tulnud järelevalvemenetlus

EXPO suhtes lõpetada.

30. KA seisukohad asjas nr 3-20-55 esitatud kaebuse esemeks olevas ettekirjutuses ei oma

praeguse asja lahendamisel tähtsust, sest selle vaidluse asjaolud on erinevad. Nimetatud asjas

tegi KA EP-le ettekirjutuse põhjusel, et EP poolt reklaami kojukande teenuse puhul

rakendatavate allahindluste puhul tuvastati KonkS § 16 p 4 rikkumine. Selles asjas võetud

seisukohad, sh asjaolu, et KA alustas viidatud asjas analüüsi kaubaturu määratlemisest ja

pidas EP-d turgu valitsevaks ettevõtjaks reklaami kojukande kaubaturgudel nii maa- kui ka

linnapiirkonnas, ei mõjuta hinnangut EXPO tegevuse kooskõlale KonkS § 16 p-dega 1 ja 3

perioodika varahommikusel kojukandel linnapiirkonnas. Erinevatel asjaoludel tehtud

järelevalvemenetlustes EP ja EXPO suhtes erinevatele järeldustele jõudmine ei tähenda nende

meelevaldset erinevat kohtlemist. Kaebajal ei ole võimalik praeguse kohtuvaidluse kaudu

vaielda ka KA varasemate seisukohtadega, mis puudutavad kaubaturgude määratlemist

erinevate kojukandeteenuste puhul.

31. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et KA on õigesti järeldanud, et olulise vahendi

puudumise tõttu ei ole EXPO-l kohustust võimaldada kaebajale juurdepääsu oma

kojukandevõrgule, mistõttu ei teki praeguses asjas küsimust turgu valitseva seisundi

kuritarvitamisest.

KA 12.11.2018 otsuse p 3.2

3-19-509

16(19)

32. EP pidas 24.01.2017 KA-le esitatud kaebuses KonkS § 16 p-ga 3 vastuolus olevaks

asjaolu, et EXPO pakkus kandeteenust endaga samasse kontserni kuuluvatele klientidele (nt

päevalehtede Postimees, Eesti Päevaleht ja Õhtuleht kirjastajatele) odavama hinnaga kui

teistele klientidele (nt ajalehe Äripäev kirjastaja), mistõttu suunatakse EXPO kontserni

kirjastajate päevalehtede kanne EXPO kandevõrku. EP kandemahud linnapiirkonnas on selle

tõttu väikesed ja EP-l ei teki EXPO-ga võrreldavat mastaabisäästu, mis võimaldaks pakkuda

senisest soodsamaid hindu. Selliseks olukorras on EP arvates kannatajaks EXPO kontserni

mittekuuluvad väljaanded, kellele ei pakuta oma kontserni kirjastajatega sarnaseid soodustusi.

See võimaldab EXPO-l subsideerida enda kontserni kuuluvate perioodikaväljaannete

kojukannet teiste perioodikaväljaannete arvelt. KonkS § 16 p 1 kohta märkis EP, et on alus

arvata, et EXPO pakub linnapiirkonnas perioodika kojukannet mõnele kliendile

põhjendamatult

madala

hinnaga.

See

on

EP

arvates

käsitatav

n-ö

röövelliku

hinnakujundusena, mille eesmärk on tõrjuda EP linnapiirkonnas turult ja asetada kliendid siis

sundseisu, kus linnapiirkonnas pakub teenust üksnes EXPO.

EP lisas 22.03.2017 seisukohas, et linnapiirkonna varahommikuse kande turule sisenemine

nõuab täiendavaid investeeringuid ja tekitab kulusid ning nende kulude kandmiseks tuleb EP-l

või mistahes muul konkurendil saavutada teatav kandemaht, et varahommikust kandevõrku

üleval pidada. EXPO röövelliku hinnakujunduse tõttu on sisenemisbarjäär EP jaoks võimatult

kõrge. EP selgituse järgi oleks EP valmis varahommikuse kandevõrgu linnapiirkonnas üles

ehitama ja pakkuma konkurentsivõimelist hinda, kui turule oleks ligipääs olemas ning

soodsama hinna korral EXPO lubaks oma kontserni kuuluvatel kirjastajatel vabalt otsustada

kandeteenuse pakkuja üle. Sellises olukorras oleks EP-l mõistlik loobuda ka olemasolevast

4% suurusest linnapiirkonna perioodika kandemahust. See seab aga ohtu kirjastajad, kes

tarbivad EXPO teenust, kuid ei kuulu EXPO kontserni – neil kirjastajatel puudub praegu valik

varahommikuse kandeteenuse osutajate vahel. Kui kirjastaja või tarbija pole ühe

teenuseosutajaga rahul, ei saa ta teenuseosutajat vahetada ning ta loobub üldse ajalehe

tellimisest. EP märkis ka, et üks peamisi põhjusi, miks EP-le ei ole võimalik mõistlikult turule

siseneda väiksema mahu pinnalt, on asjaolu, et EXPO müüb perioodika kojukandeteenust

diskrimineerivatel ja läbipaistmatutel tingimustel alla omahinna. EP avaldas kahtlust, et

EXPO pakub perioodika kojukandeteenust linnapiirkonnas hinnaga, mis ei kata teenuse

kulusid.

33. KA analüüsis EP väiteid 12.11.2018 otsuse p-s 3.2. KA võrdles järelevalvemenetluses

kogutud tõendite põhjal AS Äripäev ja AS Postimees päevalehtede kojukande hinnakirju ning

jõudis järeldusele, et teatud hinnaerinevused on põhjendatud. KA hinnangul ei pruukinud

kojukande hinda mõjutavad parameetrid õigustada siiski nii suuri hinnaerinevusi. Mahuka

finantsanalüüsi läbiviimine õiglaste hinnaerinevuste väljaselgitamiseks ei olnud aga

põhjendatud – hinnaerinevus oli nii väike, et oli vähetõenäoline, et see paneks AS Äripäev

reaalselt ebasoodsamasse konkurentsiolukorda. Seetõttu leidis KA, et konkurentsi ei ole

oluliselt kahjustatud. KA leidis ka, et AS-le Postimees kojukandele kehtestatud hinda ei saa

pidada ebaõiglaselt madalaks (nn röövellikuks), sest see peab olema kantud konkurentide

väljatõrjumise eesmärgist. EXPO on aga loodud peamiselt enda kontserni kuuluvatele

kirjastajatele kandeteenuse pakkumiseks ja kõik nimetatud ettevõtjad ostavad teenust EXPO-

lt. Endaga samasse kontserni kuuluvate klientide hõivamisel hinnakujunduslike vahenditega

puudub majanduslik loogika, mistõttu ei ole EXPO-l vajadust konkurentide väljatõrjumiseks.

34. Menetlusosalistel on vaidlus esmalt selle üle, kas KA 12.11.2018 otsuse p 3.2 riivab

kaebaja õigusi.

35. Kaebaja on 24.05.2019 halduskohtule esitatud seisukohas oma õiguste riive kohta

selgitanud, et kirjastajate ebavõrdse kohtlemise tulemusel on mõned kirjastajad ebasoodsamas

3-19-509

17(19)

konkurentsiolukorras, mis mõjutab nende kasvupotentsiaali ja seeläbi võimekust suurendada

tellimuste arvu ning seeläbi vähendab EP perioodika kojukande teenuse mahte.

Ringkonnakohus leiab, et sellistel asjaoludel on KA 12.11.2018 otsuse p 3.2 puutumus

kaebaja õigustega niivõrd kauge ja hüpoteetiline, et otsuse p 3.2 võimalikud ebaõiged

järeldused ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. KA-le esitatud kaebuse järgi oli EP

põhiväide see, et EXPO kohtles EP-d oma linnapiirkonna hommikuse kojukande võrgule

ligipääsu võimaldamisel ebavõrdselt, mistõttu oli EP poolne turule sisenemise barjäär

ebamõistlikult kõrge – seda hindas KA 12.11.2018 otsuse p-s 3.1. EP väide kirjastajate

ebavõrdsest kohtlemisest ilmestab EXPO üldist (ja kaebaja arvates diskrimineerivat)

hinnastamisloogikat, kuid ei riiva kaebaja õigusi eraldi võetuna asjaoludest, mida on hinnatud

KA 12.11.2018 otsuse p-s 3.1. HKMS § 44 lg-st 2 tulenevalt ei ole kaebajal õigust vaidlustada

KA 12.11.2018 otsuse p-i 3.2 avalike huvide kaitseks, s.o lihtsalt eesmärgiga kontrollida selle

kooskõla KonkS-ga. Kaebaja ei saa esitada kaebust ka kolmandate isikute (s.o EXPO teenust

kasutavate või kasutada soovivate kirjastajate) õiguste kaitseks. Eelnevat arvestades puudub

vajadus kontrollida p 3.2 sisulist õiguspärasust.

36. Kui siiski möönda KA-le ja halduskohtule esitatud kaebustes toodud asjaoludel kaebaja

õiguste võimalikku riivet, märgib ringkonnakohus järgmist.

37. Kaebajal ei ole olnud juurdepääsu KA 12.11.2018 otsuse tervikversioonile, mis sisaldab

mh kolmandate isikute ärisaladust (vrd tervikredaktsioon, dtl 141–142 ning ärisaladuseta

redaktsioon, dtl 52–57), ning kolmandate isikute ärisaladust sisaldavatele tõenditele, millele

KA otsuse p-s 3.2 tugineb (vt KA 03.05.2019 vastuse lisad). Ringkonnakohus leiab, et KA on

12.11.2018 otsuse tervikversiooni p-s 3.2 piisava põhjalikkusega ja usutavalt selgitanud, miks

osaliselt õigustavad hinnaerinevusi sellised kojukande hindu mõjutavad tegurid nagu

ilmumissagedus, kaal jne ning tuvastatud hinnaerinevusi arvestades ei ole tegemist

konkurentsi olulise kahjustamisega.

38. Mis puudutab EXPO-le etteheidetud hinnakujundust seoses enda kontserni kuuluvatele ja

mittekuuluvatele

kirjastajatele

teenuse

osutamisel,

siis

sellise

tegevuse

lugemine

kuritarvituseks (KonkS § 16 p 1) peaks olema kantud konkurentide väljatõrjumise eesmärgist

(vrd Euroopa Kohtu otsus asjas C-209/10 p-d 27 ja 44). Ringkonnakohus nõustub KA-ga, et

kaebaja ei ole veenvalt selgitanud, miks oleks EXPO-l tarvis kehtestada oma kontserni

kirjastajatele nii madalaid hindu, et EP ei suuda nende pärast konkureerida, kui kontserni

siseselt on võimalik lihtsalt otsustada, et kontserni kuuluvaid kirjastajaid teenindab EXPO.

Kolmas isik on 17.04.2017 KA-le esitatud seisukohas selgitanud, et EXPO loomise vajadus

tekkiski sellest, et EP ei pakkunud praegu kontserni kuuluvatele kirjastajatele sobivatel

tingimustel kojukandeteenust (s.o varahommikust kojukannet).

39. Seega ei saa KA 12.11.2018 otsuse p 3.2 põhjendusi ja seal viidatud järelevalvemenetluse

käigus kogutud tõendeid arvestades pidada KA järeldusi meelevaldseks.

KA 12.11.2018 otsuse p 3.3

40. EP väitis 24.01.2017 KA-le esitatud kaebuses üldsõnaliselt, et EXPO on turgu valitsev

ettevõtja, kes pakub elektroonilise tellimiskeskkonna teenust endaga samasse kontserni

kuuluvatele kirjastajatele odavama hinnaga kui teistele kirjastajatele ning see on käsitatav

KonkS § 16 p-s 3 sätestatud rikkumisena. EP lisas 22.03.2017 seisukohas, et vahendustasu

erineb ca 15%. EP tellimuste süsteem ei ole EXPO omaga võrreldav ega paku EXPO

kontserni mittekuuluvatele kirjastajatele reaalset alternatiivi. Oma tellimuskeskkonna

ülesehitamine oleks aga väikeste kirjastajate jaoks väga kallis. Seega moonutab EXPO

kirjastajate vahelist konkurentsi, sest pakub neile teenust ebavõrdsetel alustel.

3-19-509

18(19)

41. KA selgitas 12.11.2018 otsuse p-s 3.3, et olulise vahendi puudumise tõttu ei ole EXPO-l

kohustust osutada teistele kirjastajatele tellimiskeskkonna teenust ja seega osutada seda

samadel tingimustel teiste klientidega ja kulupõhise hinnaga. KA märkis täiendavalt, et isegi

kui EXPO peaks tellimiskeskkonna hinna kujundamisel lähtuma KonkS-st, ei oleks tuvastatav

hinnakujunduse vastuolu KonkS § 16 p-dega 1 ja 3 ning § 18 lg-ga 1. Teenuse hinna

arvestamise meetodi valik ja seega lõplik hind sõltub kirjastajate poolt väljaantavate toodete

arvust, tiraažist ja ilmumissagedusest.

42. KA ja EXPO leiavad, et 12.11.2018 otsuse p 3.3 ei riiva kaebaja õigusi, mistõttu ei ole

kaebajal õigus nõuda selles osas p 3.3. õiguspärasuse kontrollimist. Ringkonnakohus nõustub

selle seisukohaga. EP ei ole KA-le esitatud kaebuses, täiendavates selgitustes ega ka kohtule

esitatud menetlusdokumentides ära näidanud oma subjektiivsete õiguste riivet, s.o kuidas

EXPO tegevus elektroonilise tellimiskeskuse teenuse osutamisel riivab nt kaebaja

omandiõigust, lepinguvabadust, ettevõtlusvabadust vms subjektiivseid õigusi, mida KA

läbiviidav järelevalvemenetlus on mh mõeldud kaitsma. Nagu eespool öeldud, et saa kaebaja

kaitsta avalikke huve või kolmanda isiku õigusi. Seetõttu ei kontrolli ringkonnakohus KA

12.11.2018 otsuse p 3.3 sisulist õiguspärasust – isegi kui otsuse p-l 3.3 on kaebaja välja

toodud puudused, ei saa need rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.

Kokkuvõte

43. Kokkuvõttes ei teinud KA 12.11.2018 otsuse p-des 3.1 ja 3.2 selliseid vigu, mis annaks

aluse nende tühistamiseks. KA 12.11.2018 otsuse p 3.3 osas jääb tühistamisnõue rahuldamata

põhjusel, et see ei riku kaebaja õigusi. Kuna KA otsustus lõpetada järelevalvemenetlus jääb

jõusse, ei ole alust kohustada KA-d järelevalvemenetluse jätkamiseks või EXPO-le

ettekirjutuse tegemiseks. Seega tuleb jätta rahuldamata ka kohustamisnõue.

44. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus KA apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu

23.03.2020 otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab EP kaebuse rahuldamata.

45. Ringkonnakohus muudab HKMS § 109 lg 4 alusel menetluskulude jaotust. Kõik kaebaja

ja vastustaja esimese ja teise astme menetluskulud jäävad vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja §

109 lg-le 1 nende endi kanda. Kaebajal tuleb HKMS § 108 lg-te 1 ja 8 alusel kanda ka

kolmanda isiku esimese ja teise astme menetluskulud. EXPO menetluskulud halduskohtus

olid kokku 2214 eurot (sh käibemaks), mille kohta on esitatud arved nr 1905139 ja 2001028

koos tööde kirjeldustega (dtl 214–219), ning apellatsioonimenetluses 2170,80 eurot (sh

käibemaks), mille kohta on esitatud arved nr 2020-0028 ja 2020-0802 koos tööde kirjeldusega

(dtl 416–418). Ringkonnakohus leiab, et asja mahtu ja keerukust ning menetluse käiku

arvestades on tegemist vajaliku ja mõistiku kuluga. Seega tuleb kaebajalt kolmanda isiku

kasuks ja viimase menetluskulude katteks välja mõista kokku 4384,80 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

3-19-509

19(19)

Jõustunud Riigikohtu 14.03.2022 otsuses toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2020. a otsuse resolutsioon

muutmata. Muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

3. Mõista AS-lt Eesti Post AS Express Post kasuks välja kassatsiooniastme

menetluskulude katteks 4747 eurot.

4. Arvata kautsjon riigituludesse.