2-19-18816/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

5. november 2020. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-18816

Tsiviilasi

XX

kaebus

kohtutäitur

Elin

Vilippuse

20. novembri 2019. a

otsustele

täiteasjas

nr 002/2017/2229

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17. jaanuari 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Joanna Karu

Puudutatud

isik

(sissenõudja)

Arnecke

Sibeth

Rechtsanwälte Steuerberater Partnerschaftsgesellschaft

(asukoht Hamburger Allee 4, 60486, Frankfurt, Saksamaa

Liitvabariik), lepinguline esindaja vandeadvokaat Valter

Võhma

Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 17. jaanuari 2020. a määrus osas, milles maakohus

mõistis avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja menetluskulud 660 eurot ületavas

osas.

2. Jätta maakohtu määrus ülejäänud osas muutmata.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jätta XX kanda.

5. Mõista XX-lt Arnecke Sibeth Rechtsanwälte Steuerberater Partnerschaftsgesellschaft

kasuks välja määruskaebemenetluse menetluskulude hüvitis 450 eurot.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

2 (8)

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. XX (avaldaja, võlgnik) esitas 29. novembril 2019 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur

Elin Vilippuse 20. novembri 2019. a otsuste peale täiteasjas nr 002/2017/2229. Avaldaja palub,

et kohus küsiks Euroopa Liidu Kohtult eelotsust, peataks asja menetluse kuni Euroopa Liidu

Kohtu lahendi jõustumiseni, saadaks 28. oktoobri 2019 taotluse ning 1. novembri 2019 kaebuse

resolutsiooni p-d 3 ja 4 kohtutäiturile uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palub avaldaja

tühistada täituri 20. novembri 2019. a otsus, millega kohtutäitur lahendas avaldaja

28. oktoobri 2019 taotluse ning 20. novembri 2019. a otsuse resolutsiooni p 3, millega

kohtutäitur lahendas avaldaja 1. novembri 2019 kaebuse ning teha uus määrus, millega lõpetada

täitemenetlus täiteasjas nr 002/2017/2229. Menetluskulud palub avaldaja jätta kohtutäituri või

Arnecke Sibeth Rechtsanwälte Steuerberater Partnerschaftsgesellschaft (puudutatud isik,

sissenõudja) kanda.

Avalduse kohaselt esitas täitur avaldajale 9. mail 2017 täitmisteate täiteasjas nr 002/2017/2229,

mille aluseks on Hannoveri maakohtu 3. augusti 2012. a tagaseljaotsus tsiviilasjas

nr 20. O 138/12 ja sama kohtu 28. veebruari 2013. a tagaseljaotsus menetluskulude

kindlaksmääramise kohta. Nende otsustega on avaldajalt mõistetud välja 62 997,26 eurot ning

sellele lisanduv viivis. Hannoveri maakohus on otsused Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

21. aprilli 2004. a määruse (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus

vaidlustamata nõuete kohta (edaspidi Euroopa täitekorralduse määrus) alusel kinnitanud

Euroopa täitekorraldustena. Täitekorralduste alusel on avaldaja suhtes algatatud täitemenetlus

täiteasjas nr 002/2017/2229.

Täitemenetluse algatamisel Euroopa täitekorralduse alusel on kohtutäituril kohustus läbi viia

nn kahekordne kontroll. Kohtutäitur ei ole kontrollinud täitekorralduste õiguspärasust.

Täitemenetlus on õigusvastane, sest täitemenetluse läbiviimise eeldused ei ole täidetud

(täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 p 7). Hannoveri maakohtul puudus alus

täitekorralduste väljastamiseks, kuna täitekorraldused on väljastatud Euroopa täitekorralduse

määruse miinimumnõudeid rikkudes. Nimelt ei ole kohtuotsused määruse artikli 6 lg 1 p d

kohaselt tehtud liikmesriigis, kus on võlgniku kui tarbija alaline elukoht ning määruse artikli 18

lg 1 p b kohaselt puudub kohtuotsustes viide edasikaebamisvõimalusele. Tegemist on

täitedokumendi formaalsete puudustega, mille õigusvastasust pidi täitur kontrollima. Kuna

avaldaja suhtes väljastatud täitekorraldused on õigusvastased, siis esines alus Euroopa

täitekorralduse määruse artikli 23 p a alusel täitemenetluse kaitsemeetmetega piiramiseks või

p b alusel täitemenetluse lõpetamiseks.

Avaldaja esitas 28. oktoobril 2019 taotluse ja 1. novembril 2019 kaebuse kohtutäituri tegevuse

peale, kuid täitur ei ole täitemenetlust peatanud ega lõpetanud. Avaldaja ei nõustu täituriga, et

ei ole alust täitemenetluse lõpetamiseks. Määruse artikli 23 p-de a ja c kohaselt võib täitmisriigi

kohus või pädev asutus vastavalt võlgniku taotlusele piirata täitemenetlust kaitsemeetmetega

või peatada täitemenetluse, kui võlgnik on esitanud päritoluriigi kohtule taotluse täitekorralduse

tagasivõtmiseks. Avaldaja on praegusel juhul esitanud Hannoveri maakohtule taotluse

täitekorralduste tagasivõtmiseks. Määrust ega Euroopa Liidu Kohtu praktikat ei ole võimalik

tõlgendada selliselt, et määruse artiklis 23 sätestatud õiguskaitsevahendite kohaldamine saab

olla üksnes ajutise iseloomuga. Samas artiklis nimetatud sõnad piiramine ega peatamine ei viita

kumbki ajutise iseloomuga kaitsemeetmetele, vaid võivad endas kätkeda ka täitemenetluse

lõpetamist. Täitemenetluse peatamiseks piisas ka TMS § 46 lg 2 p 1 alusel üksnes kaebuse

esitamisest täituri tegevuse peale.

Avaldaja leidis, et asja õiglase ja seadusliku lahenduseni jõudmiseks tuleb Euroopa Liidu

Kohtult taotleda eelotsust.

3 (8)

2. Kohtutäitur palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Euroopa

täitekorralduse määrus näeb ette miinimumstandardite hindamise õiguse üksnes täitekorraldust

väljastavale kohtule, mitte aga täitmisriigi kohtule või kohtutäiturile. Lisaks näeb määruse

artikkel 23 ette üksnes täitmisele pööramise edasilükkamise või piiramise, mitte aga

täitemenetluse lõpetamise. Sissenõudja esitas täiturile 13. detsembril 2019 Hannoveri

maakohtu väljastatud teate, mille kohaselt on menetlus kohtuasjas nr 20 O 138/12 lõppenud

ning täitekorraldust tagasi ei võeta. Sellest asjaolust teavitas Hannoveri maakohus avaldajat

9. jaanuaril 2019. Seega on ekslik avaldaja väide, et Hannoveri kohus ei ole täitekorralduse

tagasivõtmise taotluse osas seisukohta võtnud. Arvestades, et Hannoveri kohus on

täitekorralduse väljastamise eelduseid hinnanud ning teinud otsuse täitekorraldust mitte tagasi

võtta, on täitemenetluse läbiviimine õiguspärane.

3. Sissenõudja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kuna

Hannoveri maakohus ei ole täitekorraldusi tagasi võtnud, puuduvad Euroopa täitekorralduse

määruse artiklis 23 sätestatud alused täitemenetluse peatamiseks või muude kaitsemeetmete

kohaldamiseks. Kuna sissenõudja ei ole taotlenud kohtuotsuse tunnustamist ja täitmisele

pööramist Nõukogu 22. detsembri 2000. a määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja

kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I määrus) alusel, siis ei saa

avaldaja esitada ka Brüsseli I määrusest tulenevaid vastuväiteid. Sissenõudja esitas täitmisele

õigusnormidele vastava täitedokumendi. Avaldaja käsitus nn kahekordsest kontrollist on

arusaamatu. Täitekorralduste väljaandmise õiguspärasuse üle ei saa otsustada Eesti kohus ega

kohtutäitur. Euroopa täitekorralduse tõendi võib väljastada vaid siis, kui on täidetud

täitekorralduse määruses toodud tingimused. Nende tingimuste täitmist on Hannoveri

maakohus kontrollinud ning selle alusel väljastanud ka täitekorralduse tõendid. Täitekorralduse

tõendid on kehtivad seni, kuni Hannoveri maakohus ei ole neid määruse artikli 10 alusel tagasi

võtnud. Seda ei ole toimunud. Menetlus täitekorralduse määruste tagasivõtmise küsimuses on

Hannoveri maakohtus avaldaja kahjuks lõppenud ning sellest on avaldajat ka teavitatud. Eesti

kohtutäituril ega kohtul ei ole pädevust anda hinnangut Hannoveri maakohtu otsuste ega

väljastatud Euroopa täitekorralduste õiguspärasusele.

MAAKOHTU MÄÄRUS

4. Maakohus

jättis

17. jaanuari 2020. a

määrusega

avaldaja

kaebuse

kohtutäituri

20. novembri 2019. a otsustele täiteasjas nr 002/2017/2229 rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus avaldaja kanda ning mõistis avaldajalt sissenõudja kasuks välja menetluskulud

990 eurot.

Maakohus leidis, et kohtutäituri 20. novembri 2019. a otsus avaldaja 28. oktoobri 2019 kaebuse

kohta on seaduslik ja kohtutäituri tegevus õiguspärane. Samuti on seaduslik kohtutäituri

20. novembri 2019. a otsuse p 3 avaldaja 1. novembri 2019 kaebuse kohta. Maakohus selgitas,

et TMS § 23 lg 1 kohaselt kohtutäitur viib täitemenetluse läbi sissenõudja täitmisavalduse ja

täitedokumendi alusel. Täitemenetluse formaliseerituse printsiibi kohaselt peab täitur

kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele.

Kohtutäituril ei ole õigust kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust. Hannoveri maakohus

on täitekorraldused väljastanud ega ole neid tagasi võtnud. Euroopa täitekorralduse määruse

artikli 21 lg 2 kohaselt ei vaadata liikmesriigis, kus otsus täitmisele pööratakse, sisuliselt

kohtuotsust või selle kinnitamist Euroopa täitekorraldusena uuesti läbi. Seega ei olnud täitur

pädev kontrollima, kas Hannoveri maakohtu otsused ja sama kohtu väljastatud Euroopa

täitekorraldused, olid õiguspärased. Praegusel juhul ei esine ka määruse artiklis 21 sätestatud

täitmisele pööramisest keeldumise aluseid.

Euroopa täitekorralduse määruse artikkel 23 võimaldab täitmisele pööramist edasi lükata või

piirata. Kuivõrd menetlus avaldaja esitatud täitekorralduste tagasivõtmise taotluse osas on

lõppenud ja täitekorraldusi Hannoveri maakohus tagasi ei võtnud, ei esine määruse artiklis 23

4 (8)

sätestatud eeldusi täitemenetluse edasilükkamiseks või piiramiseks. Ka ei esine TMS § 48 lg 1

p 7 sätestatud alust täitemenetluse lõpetamiseks.

Praegusel juhul ei saa tugineda ka Brüsseli I määrusele, kuivõrd võlausaldaja ei ole taotlenud

kohtuotsuse tunnustamist ja täitmist Brüsseli I määruse alusel. Maakohus ei pidanud vajalikuks

ka Euroopa Liidu kohtult eelotsuse küsimist.

Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-te 1 ning 10

kohaselt avaldaja kanda. Maakohus mõistis avaldajalt sissenõudja kasuks välja menetluskulud

990 eurot põhjendatud tunnitasu määraga 180 eurot (käibemaksuta). TsMS § 175 lg 31 kohaselt

jäid täituri võimalikud õigusabikulud tema enda kanda.

MÄÄRUSKAEBUS

5. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub küsida Euroopa Liidu

Kohtult eelotsust, peatada asja menetlus kuni Euroopa Liidu Kohtu lahendi jõustumiseni,

tühistada maakohtu määrus ning saata kaebus maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Alternatiivselt teha asjas uus määrus, millega tühistada kohtutäituri 20. novembri 2019. a otsus

ning täituri 20. novembri 2019. a otsuse resolutsiooni p 3 ning lõpetada täitemenetlus täiteasjas

nr 002/2017/2229.

Kaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus põhjendamiskohustust, kohaldas ebaõigesti

Euroopa Liidu õigust, maakohtu määrus on vastuoluline ning loob õigusselgusetust.

Maakohus leidis ebaõigesti, et kohtutäituril ega Eesti kohtul ei ole õigust kontrollida

täitekorralduste õiguspärasust, mh täitekorralduste vastavust Euroopa täitekorralduse määruses

sätestatud miinimumnõuetele. Tallinna ringkonnakohus selgitas 24. mai 2019. a otsuses asjas

nr 2-17-8906, et siseriiklikel asutustel on õigus kontrollida Euroopa täitekorralduste vastavust

määruses sätestatud miinimumnõuetele. Euroopa Liidu Kohtu praktikas on üheselt kinnitatud

nn

topeltkontrolli

läbiviimise

kohustuslikkust,

mille

eesmärk

on,

et

lisaks

kohtuotsuse/täitekorralduse

päritoluliikmesriigi

kohtule

veenduksid

täitekorralduse

õiguspärasuses ka täitmisriigi asutused. Tegemist ei ole materiaalõigusliku ega sisulise

kontrolliga, vaid määruses sätestatud formaalsete eelduste kontrolliga. Kui kohus leiab, et

täitekorraldused on väljastatud määruses sätestatud miinimumnõudeid rikkudes, kuulub

täitemenetlus lõpetamisele.

Kohtutäitur jättis õigusvastaselt täitemenetluse lõpetamata Euroopa täitekorralduse määruse

artikkel 23 p a või c ning TMS § 48 lg 1 p 7 alusel, kuivõrd täitemenetluse alustamise eeldused

ei ole täidetud. Sundtäitmine tuleb määruse artikli 23 p a alusel kaitsemeetmetega piirata või

punkti b alusel täitemenetlus lõpetada, sest Euroopa täitekorraldused on kinnitatud ja

väljastatud Euroopa täitekorralduse määruse miinimumnõudeid lubamatult rikkudes. Nimelt ei

ole otsused määruse artikli 6 lg 1 p d kohaselt langetatud liikmesriigis, kus on avaldaja kui

tarbija alaline elukoht ning määruse artikli 18 lg 1 p b kohaselt puudub kohtuotsustes viide

edasikaebamise võimalusele. Avaldaja esitas Hannoveri maakohtule 12. septembril 2018

taotluse täitekorralduste tagasivõtmiseks. Hannoveri kohus on taotluse menetlusse võtnud, kuid

senini ei ole teinud avaldaja taotluse osas motiveeritud otsust. Kohtutäitur kui määruse

artikli 23 mõttes pädev asutus on kohustatud kohaldama Euroopa täitekorralduse määruse

sätteid, tuvastama täitekorralduste õigusvastasuse ning täitemenetluse lõpetama.

Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud Euroopa täitekorralduse määruse artikli 21 lg-t 2.

Avaldaja taotles täitemenetluse kaitsemeetmete või täitemenetluse peatamist määruse artikli 23

kohaselt, mitte artikli 21 kohaselt, mistõttu on ebaõige artikli 23 tõlgendamisel tugineda

artiklile 21.

Lisaks ei saa avaldaja kaitseõiguse teostamise võimalikkus sõltuda üksnes sissenõudja valitud

otsuse täitmisele pööramise instrumendist. Kuigi sissenõudja on esitanud kohtuotsused

täitmisele pööramiseks Euroopa täitekorralduse määruse alusel, tuleb Euroopa täitekorralduse

5 (8)

määrust tõlgendada Brüsseli I määruse kontekstis ja analoogiat kohaldades. Kuigi Euroopa

täitekorralduse määruse artikli 21 lg 2 kohaselt ei vaadata kohtuotsust või selle kinnitamist

Euroopa täitekorraldusena sisuliselt uuesti läbi liikmesriigis, kus otsus täitmisele pöörati, siis

Brüsseli I määruse artikkel 34 lg 2 sätestab, et kui on lubamatult rikutud avaldaja kaitseõigust

ja määruses sätestatud miinimumnõudeid, on kohtul võimalik keelduda kohtuotsuse

tunnustamisest ja täitmisest. Seega kui sissenõudja oleks taotlenud kohtuotsuste täitmist ja

tunnustamist Brüsseli I määruse alusel, saanuks avaldaja esitada selle määruse artikli 34 lg 2

alusel kohtuotsuse tunnustamiseks vastuväite. Sama loogikat on järginud ka Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu 12. detsembri 2012. a määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning

kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I uuesti

sõnastatud määrus), milles on sätestatud kohtuotsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise

alused (artikkel 45 lg 1 b ja artikkel 46). Järelikult peab Euroopa Liidu seadusandja võimalikuks

ja vajalikuks, et isegi kui nn exequatur menetlus on Euroopa täitekorralduse määrusega

kaotatud, jääb avaldajale võimalus tugineda kohtuotsuse tunnustamisest ja täitmisest

keeldumise alustele.

Euroopa täitekorralduse määruse tõlgendamiseks tuleb küsida eelotsust Euroopa Liidu Kohtult,

sest kohtutäitur ja maakohus on määruse tõlgendamise osas teinud järeldusi, mis ei ole määruses

sõnaselgelt sätestatud või mille osas ei ole Euroopa Liidu Kohus vastavaid sätteid tõlgendanud.

Avaldaja vaidleb vastu maakohtu poolt põhjendatuks loetud sissenõudja menetluskulude

suurusele. Sissenõudja vastus kaebusele on sisult kaks lehekülge pikk, mille koostamisele ei

saanud mõistlikult kuluda rohkem kui kaks töötundi. Seda kinnitab ka asjaolu, et sissenõudja

lisas vastusele ka oma vastuse hagiavaldusele asjas nr 2-17-8096, mis oli sisult analoogne

vaidlus. Sissenõudja peamine seisukoht on kõikides menetlustes olnud sama. Lisaks on

selgusetu, mida pidas sissenõudja silmas 16. novembri 2019. a kohtuotsuse ülevaatamisena,

kuivõrd praeguses asjas ei ole 16. detsembril 2019 otsust tehtud. Maksimaalne mõistlik kulu

maakohtu menetluses, jättes välja kohtueelse menetluse täituri otsuse vaidlustamisel (millist

kulu ei ole võimalik menetluskuludena välja mõista), vastab seega kahele töötunnile ehk on

360 eurot.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

6. Sissenõudja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta kaebuse rahuldamata ning

menetluskulud avaldaja kanda.

7. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta kaebuse rahuldamata ning

menetluskulud avaldaja kanda.

8. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 667 lg 2 järgi osaliselt tühistada menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas.

Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue määruse, millega mõistab välja avaldajalt

sissenõudja kasuks maakohtus kantud menetluskulude hüvitise 660 eurot. Ülejäänud osas on

maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle

muutmiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Kohtutäitur on täiteasjas nr 002/2017/2229 alustanud avaldaja suhtes täitemenetluse.

Täitedokumentideks on TMS § 2 lg 1 p 5 kohaselt Hannoveri maakohtu 3. augusti 2012. a

tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 20. O 138/12 ja sama kohtu 28. veebruari 2013. a tagaseljaotsus

nr 20 O 138/12 menetluskulude kindlaksmääramise kohta, mille Hannoveri maakohus on

Euroopa täitekorralduse määruse alusel Euroopa täitekorralduse tõenditena kinnitanud.

Sissenõudja on esitanud Hannoveri maakohtu kohtuotsused täitmisele pööramiseks Euroopa

6 (8)

täitekorralduse määruse alusel teise liikmesriigi pädevale asutusele ehk Eesti Vabariigi

kohtutäiturile.

11. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ebaõigesti tõlgendanud Euroopa Liidu õigust

ning maakohtu määrus ei ole vastuoluline. Maakohus on asja lahendamisel tuginenud õigesti

Euroopa täitekorralduse määruse art 21 lg-le 2, mille kohaselt ei vaadata kohtuotsust või selle

kinnitamist Euroopa täitekorraldusena sisuliselt uuesti läbi otsuse täitmisele pööramise

liikmesriigis. Tegemist on selge sättega, mistõttu puudub vajadus kohaldada analoogia alusel

Brüsseli I määrust. Euroopa täitekorralduse määruse art 10 lg 1 kohaselt saab Euroopa

täitekorralduse tõendi tagasivõtmist taotleda üksnes selle päritoluliikmesriigi kohtult.

12. Ringkonnakohus selgitab, et Euroopa täitekorralduse määruse eesmärgiks on luua

vastastikusel usaldusel baseeruv süsteem, mis võimaldab lihtsustatud korras tunnustada ja täita

ühe liikmesriigi kohtuotsuseid ja ametlikke juriidilisi dokumente teises liikmesriigis. Euroopa

täitekorralduse määruse põhjenduste p 18 kohaselt õigustab liikmesriikide vastastikune

õigusmõistmise usaldus seda, et ainult ühe liikmesriigi kohus hindab, kas Euroopa

täitekorralduse tõend vastab kinnitamistingimustele, mis võimaldab kohtuotsuse täitmisele

pööramist kõigis liikmesriikides ilma menetluse miinimumstandardite nõuetekohase

rakendamise kohtuliku läbivaatuseta liikmesriigis, kus kohtuotsus täitmisele pööratakse (vt ka

Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus asjas nr 3-2-1-117-10, p 11).

13. Maakohus leidis seega õigesti, et kohtutäituril ei ole Euroopa täitekorralduse määruse alusel

sisulist pädevust kontrollida, kas päritoluliikmesriik järgis tagaseljaotsuste tegemisel Euroopa

täitekorralduse määruses sätestatud miinimumstandardeid. Seega on asjakohatud avaldaja

väited nn topeltkontrolli läbiviimise kohustuslikkuse kohta kohtulahendite täitmisriigi kohtus

või selle pädevas asutuses.

14. Ringkonnakohus ei nõustu ka määruskaebuse väitega, et avaldaja on tuginenud

täitekorralduste tõendite formaalsetele puudustele. Avaldaja ei ole väitnud seda, et

vaidlusaluseid täitekorralduste tõendeid ei ole välja antud või et täitekorralduse tõendid oleksid

täidetud puudulikult. Avaldaja väidab hoopis seda, et Hannoveri maakohtul puudus sisuline

alus Euroopa täitekorralduste tõendeid välja anda.

15. Võlgnikul on Euroopa täitekorralduse määruse alusel õigus vaidlustada Euroopa

täitekorralduse tõendi välja andmist avalduse esitamisega päritoluriigi kohtule Euroopa

täitekorralduse tõendi tagasivõtmiseks (määruse art 10 lg 1 p b). Otsuse täitmisriigi pädevalt

asutuselt või kohtult saab taotleda üksnes selle vaidluse ajaks täitmise piiramist või

täitemenetluse peatamist (määruse art 23).

Seega kui avaldaja leidis, et Hannover maakohus on tema kohta Euroopa täitekorralduste

tõendid selgelt ebaõigesti välja andnud, mh et Hannoveri maakohus ei ole kontrollinud

täitekorralduse

väljaandmisel

ja

kinnitamisel

kohtuotsuste

vastavust

määruse

miinimumstandarditele, siis võis avaldaja pöörduda nõuet sisuliselt arutanud kohtusse,

praegusel juhul Hannoveri maakohtusse, ja nõuda täitekorralduse tagasivõtmist. Lisaks võis

avaldaja taotleda kohtutäiturilt täitmisele pööramise edasilükkamist või piiramist.

16. Ringkonnakohus selgitab, et Euroopa täitekorralduse määruse artiklis 23 sätestatud abinõud

täitmise piiramiseks või täitemenetluse peatamiseks on ajutise iseloomuga. Kui võlgnik esitab

päritoluriigi kohtule määruse artikli 10 lg 1 p b kohase avalduse Euroopa täitekorralduste

tõendite tagasivõtmiseks, siis võib määruse artikli 23 kohaselt täitmisriigi kohus või muu pädev

asutus (praegusel juhul kohtutäitur) mh täitemenetluse peatada või täitmist piirata, üksnes seni

kuni päritoluriigi kohus vaatab läbi võlgniku avaldust täitekorralduse tõendi tagasivõtmiseks.

Seega määruse artikkel 23 ei sätesta alust, mis võimaldab täitmisriigi kohtul või pädeval

asutusel võlgniku taotluse esitamisel täitemenetluse lõpetada. Täitemenetluse lõpetamiseks

esineb alus üksnes juhul, kui päritoluliikmesriigi kohus Euroopa täitekorralduse tagasi võtab,

kuivõrd sel juhul pole enam täitedokumenti, mille alusel täitemenetlus alustati.

7 (8)

17. Avaldaja on esitanud 12. septembril 2018 Hannoveri maakohtule avalduse Euroopa

täitekorralduste tõendite tagasivõtmiseks (kd I, tl 38-41). Ringkonnakohus ei nõustu

määruskaebuse väitega, et Hannoveri maakohus ei ole avaldaja 12. septembri 2018 taotlust

lahendanud. Üksnes määruskaebuse väide, et Hannoveri maakohus ei ole avaldaja

12. septembri 2018 taotluses esitatud seisukohtade osas põhjendava osaga (motiveeritud) otsust

teinud, ei tähenda, et Hannoveri maakohus ei ole avaldaja 12. septembri 2018 taotlust

lahendanud. Nimelt on sissenõudja välja toonud, et Hannoveri maakohus teavitas juba

9. jaanuaril 2019 avaldajat, et menetlus täitekorralduste tõendite tagasivõtmise kohta on

lõppenud ning Hannoveri maakohus ei ole täitekorralduse tõendeid tagasi võtnud (I kd, tl 182,

183). Avaldaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et menetlus Hannoveri maakohtus veel

kestab.

Kuna menetlus Hannoveri maakohtus Euroopa täitekorralduste tõendite tagasivõtmise kohta on

lõppenud ning Hannoveri maakohus on otsustanud Euroopa täitekorralduste tõendeid tagasi

mitte võtta, siis on maakohus ka õigesti leidnud, et kuna Euroopa täitekorralduse määruse

artiklis 23 sätestatud eeldusi ei esine, on kohtutäitur õiguspäraselt keeldunud täitemenetluse

peatamisest või teiste samas artiklis nimetatud õiguskaitsevahendite kohaldamisest. Mh ei ole

avaldaja toonud esile asjaolusid, mis annaks alust TMS § 48 lg 1 p 7 kohaldamiseks.

Nendel põhjustel puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks osas, milles maakohus jättis

kaebuse kohtutäituri otsuste peale rahuldamata.

18. Ringkonnakohus leiab, et asja lahendamiseks ei ole vaja küsida Euroopa Liidu Kohtult

eelotsust. Eesti kohtud ei ole erinevalt tõlgendanud Euroopa Liidu õigust. Tallinna

Ringkonnakohus ei ole 24. mai 2019. a otsuses asjas nr 2-17-8906 väitnud, et siseriiklikel

asutustel on õigus kontrollida Euroopa täitekorralduste vastavust määruses sätestatud

miinimumnõuetele. Lisaks ei ole kohtutäitur tõlgendanud ebaõigesti Euroopa Liidu õigust.

Euroopa täitekorralduse määruse regulatsioon on üheselt selge ja mõistetav ning Euroopa Liidu

Kohtult eelotsuse küsimiseks puudub vajadus.

19. Kaebuse järgmise väite kohaselt vaidleb avaldaja vastu maakohtu poolt põhjendatuks loetud

sissenõudja menetluskulude suurusele. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt

on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus

on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-2-1-184-

15, p 14). Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb

hinnata TsMS § 175 lg 1 alusel esindamisele kulunud aega, kuid ka ühe tööühiku hinda, s.o

esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määratakse

menetluskulud kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole sissenõudja esindaja menetluskulude ajakulu

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud. Esindajakulude

kindlaksmääramisel ei saa lähtuda üksnes menetlusdokumentide lehekülgede arvust.

Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda toimingu sisust. Kuigi avaldaja on

õigesti väitnud, et samade menetlusosaliste vahel on olnud ka varasem kohtuvaidlus asjas nr 2-

17-8906, milles sissenõudjat esindas sama lepinguline esindaja, st sissenõudja lepinguline

esindaja pidi vaidluse faktiliste asjaoludega olema kursis, tuleb arvestada ka asjaoluga, et

avaldaja esitas praeguses menetluses mahuka kaebuse, mille läbitöötamist kaebusele vastuse

esitamine samuti eeldas. Sellest tulenevalt loeb ringkonnakohus mõistlikuks ja vajalikuks

sissenõudja lepingulise esindaja ajakulu avalduse vastuse koostamiseks täies ulatuses, s.o

5,5 tundi.

20. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus siiski ületanud diskretsioonipiire sissenõudja

lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatuse ja vajalikkuse kaalumisel. Sissenõudja taotluse

kohaselt on temale õigusteenust osutatud tunnihinnaga 180 eurot ilma käibemaksuta. Kohus

8 (8)

leiab, et selline lepingulise esindaja tunnihind ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse

eest makstavat tasu.

Iseenesest on menetlusosalisel õigus valida endale esindaja ja leppida vabalt kokku ka

tasumääras. Samas saab vastaspoolelt nõuda selle tasu hüvitamist üksnes põhjendatud ja

vajalikus määras. Avaldaja kaebust kohtutäituri otsuse peale lahendati hagita asjana (TsMS

§ 475 lg 1 p 15). Hagita menetluses kohaldub kohtu uurimispõhimõte, mistõttu

menetlusosalistel on väiksem vajadus õigusabi järele. Sellises olukorras ei saa põhjendatuks ja

vajalikuks

pidada

keskmist

turuhinda

oluliselt

ületavat

esindaja

tunnitasumäära.

Ringkonnakohus peab TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatuks ja vajalikuks lepingulise esindaja

tunnitasu määra kuni 120 eurot, mis vastab ligikaudu keskmisele advokaadi tunnitasumäärale.

Seega tuleb avaldajalt sissenõudja maakohtus kantud menetluskulude hüvitiseks välja mõista

660 eurot (5,5×120) ja maakohtu määrus tühistada osas, milles maakohus mõistis avaldajalt

sissenõudja kasuks välja suurema menetluskulude hüvitise.

21. Kuivõrd TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel

tekkinud kulusid ei hüvitata ning ülejäänud osas jäi määruskaebus rahuldamata, jäävad

määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kaebuse esitajate

kanda. TsMS § 175 lg 31 kohaselt täituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses

täituri kantud õigusabikulusid ei hüvitata.

Sissenõudja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks ringkonnakohtus

esindajakulu 675 eurot (käibemaksuta). Esindaja ajakulu oli 3,75 tundi (s.o 3,5 tundi

10. veebruaril 2020 määruskaebuse ja täituri vastuse ülevaatamiseks ja kohtule vastuse

koostamiseks

ning

0,25 tundi

12. veebruaril 2020

11. veebruari 2020

kohtuotsuse

ülevaatamiseks ja infoks kliendile). Ringkonnakohus leiab, et sissenõudja esindaja ajakulu

ringkonnakohtus on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik. Lepingulise esindaja

toimingute ajakulu vastab toimingute sisule. Samas selgitas ringkonnakohus eelnevalt, et

esindaja tunnitasu suurus ületab keskmist advokaadi tunnitasu määra ja on põhjendamatu.

TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikuks saab pidada sissenõudja lepingulise esindaja

tunnitasu 120 eurot. Avaldajalt tuleb seega sissenõudja kasuks välja mõista menetluskulu

hüvitis 450 eurot (3,75×120).

22. TMS § 218 lg 3 teise lause ning TsMS § 178 lg 2 kohaselt saab ringkonnakohtu määruse

peale esitada määruskaebuse.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav