2-20-4171/55 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse kuupäev

30. oktoober 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-4171

Tsiviilasi

Advendor Network OÜ avaldus CryptoUniverse OÜ

pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 10. juuli 2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Advendor Network OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlausaldaja (avaldaja, määruskaebuse esitaja): Advendor

Network OÜ (registrikood 12712817), lepingulised

esindajad advokaadid Denis Piskunov ja Maiki Virks

Võlgnik (vastustaja määruskaebemenetluses):

CryptoUniverse OÜ (registrikood 14423879), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev

Ajutine pankrotihaldur: Kauri Rattus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata võlausaldaja Advendor Network OÜ 27. juuli 2020 taotlus

nõuda

välja

võlgnikult

CryptoUniverse OÜ-lt

menetluskulusid

tõendavad

dokumendid (kliendileping, arved ja tasumist tõendavad dokumendid).

2. Jätta rahuldamata võlgniku CryptoUniverse OÜ 10. septembri 2020 taotlused

täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks.

3. Harju Maakohtu 10. juuli 2020 määrus jätta muutmata.

4. Määruskaebus jätta rahuldamata.

5. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta Advendor Network OÜ kanda.

6. Rahuldada osaliselt võlgniku taotlus määruskaebemenetluse kulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks. Määrata võlgniku vajaliku ja põhjendatud menetluskulu

summaks määruskaebemenetluses 540 eurot ja mõista see summa välja

võlausaldajalt Advendor Network OÜ-lt võlgniku CryptoUniverse OÜ kasuks.

Määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni kohustada Advendor Network OÜ

tasuma välja mõistetud menetluskulu summalt CryptoUniverse OÜ-le viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord

Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas on menetlusosalisel õigus esitada

määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem

kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Ülejäänud osas ei saa määruse peale kaebust

esitada. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, avaldusi

ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

2 (6)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Advendor Network OÜ (võlausaldaja) esitas 16. märtsil 2020 Harju Maakohtule avalduse

CryptoUniverse OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Võlausaldaja väitel osutas ta võlgnikule novembrist 2019 jaanuarini 2020 uute kasutajate

vahendamise teenust. Võlausaldaja esitas võlgnikule lepingu projekti, kuid võlgnik seda

meeldetuletustele vaatamata ei allkirjastanud. Skype’i suhtluse kaudu on leping siiski sõlmitud.

Võlgnik jättis tasumata teenuste eest esitatud arved 110 496,17 euro ulatuses. Võlausaldaja

esitas 21. veebruaril 2020 pankrotihoiatuse, mille võlgnik sai kätte, kuid võlga ei tasunud.

2. Võlgnik vaidles vastu võlausaldaja nõudele. Ta eitas kohustusi, esitas maakohtule andmed

oma majandusliku seisu kohta ja teatas, et võlausaldaja võis sõlmida vaidlusaluse lepingu

hoopis kolmanda isikuga.

3. Harju Maakohus nimetas 22. aprillil 2020 ajutiseks pankrotihalduriks Kauri Rattuse

(edaspidi: ajutine haldur).

4. Ajutise halduri aruandest nähtub, et võlgnikul on 22. aprilli 2020 bilansi järgi vara kokku

215 558,40 eurot ja kohustusi 15 986,66 eurot. Samas esitas võlgnik bilansse ja kasumi-

aruanded erinevate perioodide kohta vähemalt neljal korral, kusjuures kõik dokumendid

kajastavad erinevaid andmeid võlgniku raamatupidamise ja majandustegevuse kohta. Esitatud

andmete põhjal ei ole võlgniku raamatupidamist peetud juhatuse liikmete hoolsuskohustust

järgides, raamatupidamine on oluliste puudustega ega anna adekvaatset ülevaadet võlgniku

tegelikust majanduslikust olukorrast. Võlgnik on ajutisele haldurile kättesaadavaks osutunud

andmetele tuginedes maksejõuetu ja tema maksejõuetus ei ole ajutine.

Ajutine haldur avaldas 2. juuli 2020 kohtuistungil, et tal pole piisavalt andmeid hindamaks

pankrotiavalduse aluseks oleva nõude selgust. Kui võlausaldaja nõuet ei arvestata, siis ei ole

võlgnik püsivalt maksejõuetu.

MAAKOHTU MÄÄRUS

5. Maakohus jättis 10. juuli 2020 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus võlausaldaja kanda ja määras kindlaks võlgnikule hüvitatava

summa. Ühtlasi määras maakohus ajutise halduri tasuks 2484 eurot ja kulude hüvitiseks

229,88 eurot.

5.1. Maakohus kohaldas pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 1 koostoimes § 31 lg-tega 3 ja 4

ning leidis, et võlausaldaja nõue ei ole tõendatud ja seda ei saa võtta arvesse võlgniku makse-

võime hindamisel.

5.1.1. Võlausaldaja väitel esitas ta kirjaliku lepingu projekti ja võlgnikuga toimus suhtlus selle

vormistamiseks. Nende faktiväidete õigsust eeldades järeldub, et pooled leppisid vähemalt

kaudselt kokku lepingu sõlmimise kirjalikus vormis. Pole vaidlust, et kirjalikku lepingut ei

sõlmitud. Kokkulepitud vormi järgimiseni ei loeta lepingut sõlmituks (võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 11 lg 2).

3 (6)

5.1.2. Võlausaldaja ei tõendanud võlgniku teadlikkust võlausaldajaga suhelnud isikute

tegevusest ega seda, et võlgnik on oma käitumisega loonud võlausaldajale mulje nende isikute

esindusõiguse olemasolu kohta.

5.1.3. Tõenditest ei saa järeldada tasu maksmise lubadust ka sellise kliendi vahendamise eest,

kes tegelikkuses teenust kasutama ei asu ja kelle kaudu tulu teenida pole võimalik. Pole usutav,

et mõistlik isik nõustub maksma vahendustasu kordades rohkem kui võlgnik on temale

vahendatud klientidelt tulu saanud. Võlausaldaja väitel on võlgnik saanud tema vahendatud

klientidelt tulu vähem kui 50 000 dollarit, kuid peab maksma vahendamise eest tasu üle

110 000 euro. Seega pole tõendatud, et võlgnikul üldse on sissenõutavaks muutunud täitmata

kohustusi või et kohustuste täitmata jäämine on ettenähtav tulevikus.

5.1.4. Ajutise halduri aruande järgi on võlgnikul 22. aprilli 2020 seisuga vara 215 558,40 euro

ulatuses: 13 087,15 eurot pangakonto jääk, üle 120 000 euro nõuded osanike vastu ja üle

82 000 euro seadmete jääkväärtus. Võlgniku väitel on bilansis kajastatud nõue osanike vastu

võlgnikule kuuluv krüptoraha, mida hoitakse osaniku ja juhatuse liikme krüptoraha kontol, sest

võlgnikul vastav konto puudub. See on likviidne vara, mille arvel saab täita kohustusi. Võlgnik

esitas seadmete ostuarved, vara valdajaga sõlmitud lepingu vara kasutamise kohta ja

dokumendid, milles vara valdaja kinnitab seadmete kuulumist võlgnikule.

5.2. Menetluskulud jättis maakohus PankrS § 150 lg 3 alusel võlausaldaja kanda. Võlgniku

lepingulise esindaja kulu on põhjendatud ja vajalik 26,5 t ulatuses määraga 150 eurot tunnis

(lisandub käibemaks) – kokku 4770 eurot (= 26,5 × 150 + 20%).

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

6. Võlausaldaja esitas 27. juulil 2020 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse

tühistada ja uue määrusega kuulutada välja võlgniku pankrot või saata asi uueks lahendamiseks

maakohtule. Menetluskulud palub võlausaldaja panna võlgniku kanda.

Võlausaldaja ei vaidlusta määrust osas, millega määrati kindlaks ajutise halduri tasu ja kulude

hüvitise suurus.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

6.1. Esiteks jõudis maakohus valele järeldusele, et võlgniku püsiv maksejõuetus pole

tõendatud. Ajutise halduri arvamusest nähtuvalt on võlgnikul vara üksnes näiliselt. Maakohus

jättis aruande seisukohad ekslikult arvesse võtmata. Aruande järgi on võlgnik maksejõuetuse

varjamiseks fabritseerinud nõudeid ja viinud kohustused tehislikult nullini.

6.2. Teiseks leidis maakohus ebaõigesti, et võlausaldaja nõue pole tõendatud.

6.2.1. Võlausaldaja esitas võlgnikule partnerlusprogrammi osutamise sisu kirjelduse ja

tingimused ning teenuse osutamise tasu tingimused. Võlgnik nõustus võlausaldaja esitatud

teenuse sisu ja hinnaga. Pooled asusid lepingut täitma. See viitab, et kirjaliku nõude järgimine

polnud lepingu kehtivuse tingimus.

6.2.2. Poolte vestluses esindas võlgnikku mh AM, kes tutvustas end võlgniku turundusjuhina.

Võlgnikule on väljastatud tegevusluba virtuaalvääringu raha vastu vahetamise teenuse

osutamiseks ja võlgnik on isik, kelle pangakontole tuli võlgniku teenuse tarbimise eest raha

kanda. Vestluses osalenud isikute positsioone ja ülesannete laadi arvestades saab mõistlikult

eeldada, et neile oli antud volitus esindada võlgnikku. Võlgnik kasutas võlausaldaja teenust

kolme kuu jooksul, seega pidid võlgniku juhatuse liikmed saama aru ja olema teadlikud, et

teenust osutatakse. Võlgnik jätkas teenuse tarbimist ka pärast esimese teenusearve saamist.

Olukorras, kui võlgniku juhatuse liikmed ei oleks sellega nõus, kutsunuks nad võlgniku nimel

tegutsevad isikud tagasi ja lõpetanud teenuse tarbimise.

4 (6)

6.2.3. Arvestatav hulk võlausaldaja vahendatud klientidest on jätkanud võlgnikult teenuse

ostmist ka pärast kasutajaks registreerimise perioodi, mistõttu tekib võlgnikule vahendatud

kasutajate näol püsiklientuur, kellelt võlgnik saab püsiva perioodilise sissetuleku. Seega on

võlgniku kasu pikas perspektiivis oluliselt suurem kui teenuse ostja tulu kasutaja registreerimise

ajal. Pooled arvestasid sellega vahendusteenuse hinna leppimisel. Seda tõendab võlgniku

nõustumus teenuse hinnaga.

6.3. Kolmandaks rikkus maakohus menetlusõigust, kui ei nõudnud võlgnikult võõrkeelsete

tõendite tõlkeid. Tõlgete esitamine oli vajalik, et võlausaldaja esindaja saaks kõigi tõenditega

tutvuda ja kujundada seisukoht.

6.4. Neljandaks ei taganud maakohus võlausaldajale võimalust võlgniku menetluskuludele

vastuväidet esitada. Maakohus andis 2. juuli 2020 istungil tähtaja kulunimekirja esitamiseks

hiljemalt 8. juulil 2020 ja neile vastamiseks kuni 13. juulini 2020. Samas tegi maakohus

vaidlustatud määruse juba 10. juulil 2020, st kolm päeva enne menetluskuludele vastuväidete

esitamise tähtaja saabumist. Nii ei olnud võlausaldajal võimalik võlgniku menetluskuludele

vastuväiteid esitada ega taotleda menetluskulusid tõendavate dokumentide väljanõudmist.

Ringkonnakohtul tuleb kohustada võlgnikku esitama nii õigusteenuse osutamise aluseks olev

kliendileping, menetluskulude arved kui ka arvete tasumist tõendavad maksekorraldused.

7. Maakohus võttis kaebuse menetlusse ning andis võlgnikule ja ajutisele haldurile tähtaja

vastamiseks. Võlgnik vaidles kaebusele vastu, ajutine haldur jäi aruandes esitatud seisukohtade

juurde. Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonna-

kohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 16. septembril 2020.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Võlausaldaja kannab määruskaebuse menetlemise kulud.

9. Esmalt lahendab ringkonnakohus menetluslikud taotlused.

9.1. Võlausaldaja esitas määruskaebuses taotluse välja nõuda võlgnikult menetluskulusid

tõendavad dokumendid (kliendileping, arved ja tasumist tõendavad dokumendid). Taotlus jääb

TsMS § 176 lg 6 alusel rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul sai maakohus võlgniku

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrata kulunimekirja ja toimiku alusel. Need on

piisavad ka maakohtu otsustuse kontrollimiseks.

9.2. Võlgnik esitas koos vastusega täiendavad dokumentaalsed tõendid (arestimismäärused,

teated ja väljavõte kodulehelt). Nendega soovis võlgnik tõendada uusi asjaolusid. TsMS § 662

lg 3 lubab määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Samas ei ole

võlgniku märgitud asjaolud tema vara arestimise käigu ja praeguse tegevuse kohta kaebuse

lahendamisel asjakohased. Neil kaalutlustel jäävad võlgniku taotlused TsMS § 238 lg 1 esimese

lause alusel rahuldamata. Tõendite elektroonilise esitamise tõttu pole vaja neid tagastada.

Praegused tehnilised võimalused ei ole piisavad, et kohus saaks tagastada tõendid infosüsteemi

vahendusel.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduse ja põhjendustega. Pankrotiavaldus jäi õigesti

rahuldamata, sest võlausaldaja nõue ei ole selge. Vastuseks määruskaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

10.1. Pankrotiavalduse alus peab olema selge nõue (nt Riigikohtu 6. märtsi 2002 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Nii on PankrS § 31 lg 1 ja § 15 lg 3 p 1 suunatud eelkõige

sellele, et pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist

pankrotiavalduse esitaja ja võlgniku vahel. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses

väljaspool pankrotimenetlust.

5 (6)

10.2. Maakohus leidis menetlusosaliste esile toodu põhjal asjakohaselt, et võlausaldaja nõue

pole selge.

Pooled vaidlevad lepingu sõlmimise ja teenuse osutamise asjaolude üle. Võlgnik esitas

vastuväited, et ta pole võlausaldajaga lepingut sõlminud, võlausaldaja ei ole teenuseid osutanud

ning võlausaldaja ei kontrollinud enne läbirääkimiste alustamist võlgniku nimel läbirääkimistel

osalevate isikute esindusõigust.

Ringkonnakohtu hinnangul ületaks poolte õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude

tuvastamine ja tõendite hindamine piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik

hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Nõude kontrollimisel tuleb hinnata kõiki võlgniku

esitatud vastuväiteid, aga selleks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse

läbivaatamise piiridest. Võlgnik põhistas piisavalt vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid.

Järelikult ei saa pankrotiavalduse menetlemisel võtta ühtset seisukohta võlausaldaja nõude

selguse kohta. Seetõttu pole ringkonnakohtul ka vaja ega võimalik vastata kaebuse väidetele

konkreetsete asjaolude ja tõendite kohta. Samad väited ja tõendid saavad pooled soovi korral

esitada nõude üle peetavas hagimenetluses.

10.3. Kui võlausaldaja esitas juriidilise isiku vastu pankrotiavalduse, kuid võlgnik vaidles

nõudele vastu, tuleb kohtul võlgniku maksejõulisust hinnata vaidlusaluse nõudeta (vt

Riigikohtu 22. veebruari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-16, p 13). Ajutine haldur märkis

2. juuli 2020 istungil, et kui võlausaldaja nõuet ei arvestata, siis ei ole võlgnik püsivalt

maksejõuetu. Seega asus maakohus PankrS § 31 lg 1 kohaldamisel kokkuvõtvalt õigesti

seisukohale, et pankrotiavaldus tuleb jätta rahuldamata.

10.4. Maakohus põhjendas võõrkeelsete dokumentide vastuvõtmist 2. juuli 2020 kohtuistungil.

Võlausaldaja ei esitanud kohtuistungil TsMS § 333 lg 1 korras vastuväidet kohtu tegevusele.

Kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus,

või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et

menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta TsMS § 333 lg 2 kohaselt vastuväidet

hiljem esitada. Võlausaldaja esitas 8. juulil 2020 maakohtule menetluskulude nimekirja, kus

vastuväidet maakohtu tegevusele ei esitatud. TsMS § 333 lg 3 sätestab, et sama paragrahvi

teises lõikes sätestatud juhul ei või menetlusosaline tugineda veale kohtu tegevuses

kohtulahendi peale kaevates. Neil kaalutlustel ei saa ringkonnakohus hinnata võlausaldaja

väidet võõrkeelsete tõendite tõlgete väljanõudmata jätmise kohta.

10.5. Põhjendatud on võlausaldaja etteheide, et maakohus ei andnud talle võimalust võlgniku

menetluskulude nimekirja osas seisukoha esitamiseks. Samas on võlausaldaja saanud maakohtu

määrusele esitada määruskaebuse ning selles tuua välja oma vastuväited ja sisulised

põhjendused võlgniku menetluskulude kohta. Seega ei ole õigusliku ärakuulamise põhimõtte

rikkumine maakohtus määruse tühistamise aluseks.

10.6. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on

ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 18. detsembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-

12, p 13 esimene lõik ja selles viidatud 18. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19).

Praeguses asjas ei ole ringkonnakohtu hinnangul maakohus võlgniku esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud ning on oma järeldusi

põhjendanud. Seega puudub alus kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata. Maakohus

kontrollis ja analüüsis kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1 piisava põhjalikkusega võlgniku esindaja

töö mahtu ning mõistis lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Võlausaldaja ei toonud kaebuses esile, milliseid võlgniku lepingulise esindaja toiminguid on

maakohus ebaõigesti hinnanud.

6 (6)

11. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1alusel võlausaldaja kanda, sest

kaebus jääb rahuldamata.

11.1. Võlgniku kulunimekirja järgi kulus esindajal kaebusega tutvumisele ja vastuse

koostamisele 6 t 40 min. Arvestades asja sisu, kaebuse ja vastuse mahtu, on võlgniku

lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu määruskaebuse läbivaatamisel 3 t. Võlgniku

vandeadvokaadist esindaja tunnitasu määr on 150 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et see on tavapärane tasumäär, millest lähtuvalt peab vastaspool kulud

hüvitama.

11.2. Eelneva põhjal tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista TsMS § 174 lg 1 ning

§ 175 lg 1 alusel õigusabikulude hüvitis 540 eurot (= 3 × 150 + 20%). Võlgnik kinnitas, et ta ei

ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Vastavalt

võlgniku taotlusele ja kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 peab võlausaldaja maksma hüvitise

tasumisega viivitamise korral võlgnikule viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras.

12. PankrS § 5 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes

siis, kui see on PankrS-s ette nähtud. Maakohus jättis PankrS § 31 lg 1 alusel rahuldamata

võlausaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ning lõpetas pankrotiavalduse

menetluse. PankrS § 32 reguleerib pankrotimääruse edasikaebamist, aga sama seaduse § 31 lg 5

järgi on see ainult määrus, millega kohus kuulutab pankroti välja. PankrS § 27 lg 5 eristab

samuti selgelt neid määruseid ja PankrS § 157 p 1 järgi on avalduse rahuldamata jätmine üks

menetluse lõppemise aluseid. PankrS § 164 ei ava võimalust kaevata sellise lõpetamismääruse

peale nagu maakohus tegi käesolevas asjas (kui menetlus lõpetatakse hilisemas faasis, siis on

võlausaldaja kaebuse eeldus vastuväite esitamine, aga see pole praegu asjakohane). Kuna

PankrS reguleerib kaebeõigust ammendavalt, siis ei saa sisulise lahendi vaidlustamise alust

tuletada TsMS-st. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib siiski edasi kaevata TsMS

§ 178 lg 2 alusel menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm