2-18-8830/127 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. oktoober 2020

Tsiviilasja number

2-18-8830

Tsiviilasi

A.A., B.B., C.C., D.D., E.E. ja F.F. hagi Aktsiaselts

Rakvere Haigla vastu surma põhjustamisega tekitatud

varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

Hagejate apellatsioonkaebuse

hind

6246 eurot 41 senti

Kostja apellatsioonkaebuse hind

20 237 eurot 91 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 13. aprilli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A., B.B., C.C., D.D., E.E., F.F. ja AS-i Rakvere Haigla

apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

22. september 2020. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad

A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX)

B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX)

C.C. (isikukood XXXXXX-XXXXX)

D.D. (isikukood XXXXXXXXXXX)

E.E. (isikukood XXXXXXXXXXX)

F.F. (isikukood XXXXXXXXXXX)

esindajad vandeadvokaadid Britta Oltjer ja Hanne-Loore

Härma

Kostja

Aktsiaselts

Rakvere

Haigla

(kostja)

(registrikood 10856624)

esindajad vandeadvokaadid Küllike Namm ja Nele

Tammemäe

RESOLUTSIOON

1. Tühistada maakohtu otsus osaliselt Aktsiaseltsilt

Rakvere

Haigla

väljamõistetava

varalise

kahju

suuruse, viivise ja menetluskulude jaotuse osas.

2. Rahuldada Aktsiaseltsi Rakvere Haigla ja A.A.,

B.B., C.C., D.D., E.E. ja F.F. apellatsioonkaebused

osaliselt.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada

A.A., B.B., C.C., D.D., E.E. ja F.F. varalise kahju nõue

osaliselt ning mõista Aktsiaseltsilt Rakvere Haigla

A.A., B.B., C.C., D.D., E.E. ja F.F. kasuks välja varalise

kahjuna solidaarselt 9655 eurot 10 senti ja viivis

kõikidelt nõuetelt kokku 4110 eurot 32 senti.

Jätta menetluskulud maakohtus Aktsiaseltsi Rakvere

haigla kanda.

4. Lugeda maakohtu otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Hagi rahuldada osaliselt.

4.2. Välja mõista Aktsiaseltsilt Rakvere Haigla A.A.,

B.B., C.C., D.D., E.E. ja F.F. kasuks solidaarselt

varalise kahju katteks 9655 eurot 10 senti.

4.3. Välja mõista Aktsiaseltsilt Rakvere Haigla A.A.,

B.B., C.C., D.D., E.E. ja F.F. kasuks solidaarselt

mittevaralise kahju katteks 12 000 eurot.

4.4. Välja mõista Aktsiaseltsilt Rakvere Haigla A.A.,

B.B., C.C., D.D., E.E. ja F.F. kasuks sissenõutavaks

muutunud seadusjärgne viivis VÕS § 113 lg 1 teise

lause alusel resolutsiooni punktides 4.2.-4.3. nimetatud

nõuetelt (kokku 21 655 eurolt 10 sendilt) alates hagi

esitamisest 8. juunil 2018 kuni ringkonnakohtu otsuse

tegemiseni 30. oktoobril 2020 summas 4143 eurot 54

senti.

4.5. Välja mõista Aktsiaseltsilt Rakvere Haigla A.A.,

B.B., C.C., D.D., E.E. ja F.F. kasuks TsMS § 367 alusel

edaspidine seadusjärgne viivis põhinõudelt (21 655

eurolt 10 sendilt) alates 1. novembrist 2020 kuni

Aktsiaseltsi Rakvere Haigla poolt põhinõude 21 655

euro 10 sendi tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

4.6. Jätta menetluskulud maakohtus Aktsiaseltsi

Rakvere haigla kanda.

5. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud

Aktsiaseltsi Rakvere haigla kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

asja lahendanud maakohus.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja I), B.B. (hageja II), C.C. (hageja III), D.D. (hageja IV), E.E. (hageja V) ja F.F.

(hageja VI) esitasid 7. juunil 2018 hagi Aktsiaseltsi Rakvere Haigla (kostja) vastu meditsiinilise

abi osutamisel G.G.-le surma põhjustamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamiseks.

Hagejate 7. juuni 2019. a menetlusdokumendi kohaselt paluvad hagejad mõista kostjalt

solidaarselt hagejate kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 30 000 eurot või alternatiivselt

mõista kostjalt hagejate kasuks välja mittevaralise kahju hüvitised alljärgnevates summades:

B.B. kasuks 10 000 eurot, A.A. kasuks 4000 eurot, C.C. kasuks 4000 eurot, D.D. kasuks 4000

eurot, E.E. kasuks 4000 eurot, F.F. kasuks 4000 eurot. Hagejad paluvad mõista kostjalt

solidaarselt hagejate kasuks välja varalise kahju hüvitis 11 957 eurot 51 senti ning A.A. kasuks

varalise kahju hüvitis 1027 eurot 31 senti. Hagejad paluvad mõista kostjalt hagejate kasuks

välja seadusjärgse viivise nõuetelt alates hagi esitamisest kuni kostja poolt põhinõude täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses, määrata kindlaks menetluskulude

jaotus ja suurus ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Hagejad nõuavad kahju hüvitamist tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tulenevalt,

alternatiivselt kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel.

Hagiavalduse kohaselt hospitaliseeriti G.G. (patsient) 17. juunil 2016 kostja kirurgia osakonna

üldpalatisse suurte valudega. Patsiendil diagnoositi X ja X ning määrati vastavalt diagnoosile

ravi. 29. juunil 2016 tehtud ultraheli uuringus leiti patsiendi X, X, s.o X, X ja X. Näitajatest

olenemata muid uuringuid ei tehtud. 1. juulil 2016 saadeti patsient kodusele ravile, kuigi ta ei

suutnud süüa, oli suurtes valudes, tema kehakaal oli drastiliselt langenud, tal oli X, X väärtused

püsisid endiselt kõrged ning tal oli tekkinud X.

5. juulil 2016 pöördus G.G. pereXi poole, kuivõrd haiglas määratud valuvaigistid ei mõjunud

ning muud ravi talle ei määratud. PereX kirjutas patsiendile välja täiendavad valuvaigistid. 10.

juulil 2016 kutsuti patsiendile kiirabi ning ta hospitaliseeriti. X M.M. teavitas patsiendi

lähedasi, et X on tagasi ning patsient saadetakse Tallinnasse ravile. 11. juulil 2016 kinnitas X

L.L. (end. L.L.) patsiendi pereliikmetele, et patsiendi seisund on stabiilne, põletikku ei ole,

mistõttu patsienti ei suunata SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse (PERH) protseduurile.

11. juulil 2016 tehti patsiendile kompuutertomograafia (KT) uuring, kus diagnoositi X ja

võimalik X, s.o X tüsistus. 14. juulil 2016 suunati patsient PERH-i, kus 15. juulil 2016 talle

teostatud protseduuri käigus juhiti X ehk X (võimaliku Xiga) X-i. Protseduur oli edukas ning

patsiendi lähedastele kinnitati PERH-is, et midagi eluohtlikku patsiendi tervises ei ole. Samal

päeval suunati patsient tagasi kostja asutusse, kus jätkus tilkinfusioonravi üldpalatis ning

suukaudne dieet.

X halvenes patsiendi tervislik seisund oluliselt, tema transportimiseks regionaalhaiglasse oli

seisund juba liialt halb. Patsient viidi intensiivravi osakonda, ta suri sama päeva õhtul. Lahangu

akti kohaselt on surma põhjus X, mis tüsistus X ja Xga.

5. augustil 2016 algatas Terviseamet kostja suhtes järelevalvemenetluse hindamaks G.G.le

osutatud tervishoiuteenuse kvaliteeti. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE)

ekspert H.H. asus seisukohale, et tilkinfusioonravi oleks pidanud olema suuremate mahtudega

ja kestvam, X-i hulkade kohta ei ole haiguslugudes ühtegi sissekannet, patsiendi toitmist

alustati liiga vara ning tema koju saatmine 1. juulil 2016 oli enneaegne.

4. mail 2017 pöördus hageja I kostja poole varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudega.

Kostja selgitas 15. mail 2017, et patsient suri varjatud ja raske haiguse kulu, mitte ebaõige

diagnoosi või ravi tõttu.

X I.I. on oma arvamuses patsiendile teostatud ravi osas tuvastanud, et kostja ja selle

tervishoiutöötajate poolt toime pandud ravivead esinesid nii patsiendi jälgimisel, haiguse

diagnostikas kui ka ravis. Kostja tegevuses esines puudujääke, mis võisid omada olulist rolli

haiguse raskes kulus ja võisid kaasa aidata ravi ebaefektiivsusele. Patsiendi surma põhjustas X,

mille ravi osutus ebaefektiivseks ja millele aitasid kaasa kaasuvad riskid.

Kuigi patsiendi haiguse kulu korral on tavaliselt põhjuseks X-is ja selle ümber tekkinud

lokaalsed tüsistused, mida saab diagnoosida KT uuringuga, ei ole KT-d patsiendile tehtud.

Patsient hospitaliseeriti teist korda X tunnustega. Patsient oli eelnevalt alatoidetud, mistõttu

temale täiendav toitmine oli näidustatud esimesel võimalusel. Vaatamata sellele toitmist

sondiga makku või peensoolde ei katsetatud. X sisalduse langus veres jäi tähelepanuta. X

infusioon lisati lahusele hilinenult.

Patsiendi teisel ja kolmandal hospitaliseerimisel Xi poolt hoolsuskohustuse järgimisel oleks

patsient pidanud olema pideva monitooringu all, mida üldpalatis ei rakendatud; pidanuks

tegema KT uuringu oluliselt varem; pidanuks tegema patsiendile vereanalüüse ning kontrollima

ja hindama tema olulisi näite; oleks patsienti pidanud nõuetekohaselt toitma; viima vajaliku

muudatuse antibakteriaalses ravis läbi kohe, kui ravi ei andnud tulemust; vajadusel tulnuks

tagada ravi regionaalhaiglas. Patsiendil oli eluohtlik püsiv ja süvenev X, mille diagnoos oli

selge esimesel hospitaliseerimisel. Selle ravi alustati alles viimasel hospitaliseerimisel ning

alles 3 päeva pärast patsiendi haiglasse naasmist. Kui Xid oleksid teinud nõutava hoolsuspärase

teo, pannes sümptomitele vastava diagnoosi, hospitaliseerinud patsiendi nõuetekohaselt, oleks

see võimaldanud tema tervislikku seisundit pidevalt jälgida, teha täiendavad vereanalüüsid ja

tuvastada tervisliku seisundi halvenemise varem. Patsiendi X-i ei jälgitud üldse ning

infusioonravi oleks pidanud olema mahukam. Osutatud antibakteriaalne ravi oli tulemusteta ja

ebasobiv. X oleks võinud aidata X-i kontrolli alla saada ja patsienti päästa.

Kostja töötajate hoolsuskohustuse järgimata jätmise ning diagnoosi- ja ravivigade tõttu oli

patsient kuu aja vältel piinades (valud, mis ei allunud valuravile, patsient nälgis, ei saanud

magada, oksendas iga päev) ning lõpuks suri. Esineb põhjuslik seos tervishoiutöötajate

käitumise ning patsiendi olulise terviserikke ja sellega tekkinud varalise ja mittevaralise kahju

vahel (VÕS § 127 lg 4). Kostja Xid M.M. ja L.L. ei järginud tervishoiuteenuse osutamisel

ettenähtud nõudeid ega tegutsenud patsiendile ravi osutamisel kaasajal üldtunnustatud

ravijuhiste ja heade meditsiinitavade kohaselt ega järginud VÕS §-s 762 sätestatud tavalist

hoolsuskohustust, olles oma kohustusi täites vähemalt raskelt hooletud.

VÕS § 134 lg 2 alusel on võimalik, et mittevaralise kahju nõude pärivad surnud isiku pärijad.

Kostja varanduslik olukord võimaldab haiglal tasuda hagejate poolt nõutud kahjuhüvitist ning

selle tasumine ei too kahju tekitanule kaasa majanduslikke raskusi. Mittevaralise kahju nõude

suurus on põhjendatud arvestades kostja töötajate poolt toime pandud rikkumisi.

Hagejad nõuavad ka otsese varalise kahju hüvitamist, s.o matusekulud 1195 eurot 50 senti,

transpordikulud 1083 eurot 71 senti, kohtueelsed õigusabikulud 4706 eurot 1 senti ja ekspertiisi

koostamise kulud 6000 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuse kohaselt osutati patsiendile tervishoiuteenust vastavalt

tänapäeva Xiteaduse tasemele ja tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolsusega.

TKE 17. novembri 2016. a koosoleku protokollis nr X antud hinnangus on rõhutatud, et

patsiendile osutatud tervishoiuteenus vastas X kaasaegse ravi üldistele seisukohtadele ning X

letaalsus on erialase kirjanduse andmetel 40–85%. Patsient suri tal esinenud raske haiguse,

mitte ebaõige diagnoosi või ravi tõttu.

Hagejad peavad nimetama konkreetsed ravijuhendist tulenevad nõuded, mida kostja on

rikkunud, hagejad ei ole tõendanud vastavat rikkumist. I.I. arvamuse pinnalt ei ole võimalik

tuvastada VÕS §-s 762 sätestatud asjaolusid, kuivõrd selle koostamisel ei ole lähtutud kehtivast

ravijuhendist. Asjaolu, et kehtiv ravijuhend on koostatud 2004. a, ei anna alust sellest mitte

lähtuda. X diagnostika ja ravi peamistes seisukohtades ei ole viimase kümnekonna aasta vältel

suuri muutusi toimunud. I.I. arvamuses on jäetud analüüsimata patsiendi ravi PERH-is 14.–15.

juulil 2016, kust patsient saadeti kostja juurde märkega „paranenud“ ning soovitusega „jätkata

senist Rakvere Haiglas alustatud ravi“.

Kostja oli korduvalt kontaktis kõrgema etapi haigla X N.N.ga, kellega konsulteeriti patsiendi

ravi küsimustes. Seega tegutsesid patsiendi Xid L.L. ja M.M. kõrgema etapi haiglast saadud

suunistega kooskõlas.

Hagi on esitatud vale kostja vastu. H.H. kinnitas, et patsiendile osutatud tervishoiuteenus vastas

üldistele kehtestatud raviprintsiipidele. I.I. on sedastanud, et ühtki konkreetset viga, mida saaks

kindlalt seostada letaalse lõppe põhjustamisega, ei esinenud. I.I. ei ole oma arvamuses viidanud

ühelegi konkreetsele ravijuhisele, millise eiramist ta kostjale ette heidaks, v.a üks viide

arvamuse p-s 10 X ja X ravijuhendile. I.I. ei ole väitnud, et patsiendile määratud antibiootikumi

valik oleks olnud kitsa toimespektriga. I.I. kinnitas arvamuse p-s 4.2, et antibiootikumide

kasutamine oli põhjendatud ja nende valik oli sobiv. Haigusloost nähtub, et X langes enne

haiglast väljakirjutamist kuni X. Patsiendi teistkordsel haiglasse pöördumisel oli see X, mis

haiglas rakendatud antibiootikumiravi tagajärjel hakkas koheselt langema. Etteheited

infusioonravi puudujääkide kohta ei ole põhjendatud.

I.I. arvamuse p-s 4.2 väljendatu, et esines puudujääke X (X) ainevahetuse häirete

korrigeerimisel, ei vasta tegelikkusele. Verest võetud analüüsis oli X sisaldus X ning puudusid

Xle iseloomulikud haigussümptomid. Kuivõrd patsiendile oli haiglasse saabumisel EMO-s

manustatud Sol. Ringer-Lactate, mis sisaldab mh X-i, ei ole alust väita, et X-i manustamine

algas hilinenult.

Arvestades patsiendi haiguse dünaamikat, otsustati patsienti mitte saata KT uuringule, kuivõrd

diagnoosida sai kliinilise leiu, laboratoorsete analüüside ja ultraheliuuringu alusel. PereXi

5. juuli 2016. a konsultatsiooni kokkuvõte kohaselt eitab G.G. oksendamist, tugev valu on

taandunud. PereXi kannete järgi on kõhukaebusi patsiendil esinenud ka varasematel aastatel ja

diagnoositud on X, X, X, mis võivad põhjustada valu, iiveldust, oksendamist. G.G. haiglast

väljakirjutamine 1. juulil 2016 ei olnud enneaegne.

Patsiendi teisel hospitaliseerimisel 10. juulil 2016 ei esinenud tal X-ile viitavaid

haigussümptomeid ega muutusi analüüsides, esmased tunnused ilmnesid uuringutes, mis tehti

PERH-is. Vastavat diagnoosi regionaalhaiglas aga ei püstitatud ja haige suunati üldhaiglasse

soovitusega jätkata senist ravi. X tekke põhjuseks on 80—90% juhtudest X või X. Kui X on

haiguse põhjustaja, siis ei tohi X edaspidi tarvitada. Patsient on Xidele kinnitanud, et ta ei ole

loobunud X tarbimisest, kuigi X väidetavalt enam ei pruugi.

Mittevaralise kahju nõude ulatus ei vasta kohtupraktikale ega Eesti ühiskonna üldisele

heaolutasemele. Varalise kahju nõue on põhjendamatu. I.I. arvamuse koostamise kulu on kordi

kõrgem, kui analoogilised teistele Xidele arvamuste koostamise eest makstud tasud. Sõiduauto

rentimise kulu ei ole käsitletav mõistliku matusekuluna. 4. mail 2017 kohtuväliselt esitatud

kahjunõue oli õiguslikult perspektiivitu, seega ei ole ka õigusabikulud põhjendatud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 13. aprilli 2020. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt välja

hageja A.A. kasuks varalise kahju katteks 1027 eurot 31 senti, kõikide hagejate kasuks

solidaarselt varalise kahju katteks 5711 eurot 50 senti ning solidaarselt mittevaralise kahju

katteks 12 000 eurot. Maakohus mõistis kostjalt kõikide hagejate kasuks välja sissenõutavaks

muutunud seadusjärgse viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel summas 2775 eurot 26 senti,

s.o põhinõudelt 18 738 eurot 81 senti alates hagi esitamisest kuni 13. aprillini 2020 ning

TsMS § 367 alusel edaspidise seadusjärgse viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 14. aprillist 2020 kuni kostja poolt põhinõude tasumiseni. Maakohus

jättis TsMS § 163 lg 1 kohaselt poolte menetluskulud poolte kanda võrdselt hagi rahuldamise

ulatusega, s.o kostja kanda 43,59% hagejate põhjendatud menetluskuludest ja hagejate kanda

56,41% kostja põhjendatud menetluskuludest.

Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise

rikkumise eest. Õige diagnoosi ja ravi määramata jätmine tähendab tervishoiuteenuse osutamise

lepingu rikkumist. Seega tuleb tuvastada, kas lepingut on rikutud, kas teenuse osutaja on selles

süüdi, kas tekkis kahju ning kas eksisteeris põhjuslik seos.

Antud menetluses on ravi osas arvamust avaldanud I.I., J.J., K.K. ja H.H.. TKE komisjoni otsus

on samuti käsitletav asjatundjate arvamusena. K.K. arvamus on nii lakooniline, et maakohus ei

pidanud vajalikuks seda arvestada. I.I. on oma kogemuste ja teadmiste osas X valdkonnas

ilmselgelt pädevam.

3.1. Vaidlus on selle üle, kas kostja on täitnud dokumenteerimiskohustust nõuetekohaselt.

Tervishoiuteenuse dokumenteerimise kohustust reguleerib tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse (TTKS) § 4² ja selle lg-te 3 ja 6 alusel Sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määrusega

nr 56 kehtestatud dokumenteerimise kord (kord). Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga,

et kostja koostatud õendusjuhis ei ole asjakohane tõend hindamaks dokumenteerimiskohustuse

rikkumist. Korra § 1062 lg 2 viitab, et õenduslugu vormistatakse tervishoiuteenuse osutaja

valitud vormi kohaselt, millest järelduvalt on olnud vaja vorm kehtestada. Haiglasiseselt on

vormi täitmiseks kehtestatud täitmise juhend samaväärse tähendusega nagu korra lisades

kõigile terviseteenuse osutajatele kehtestatud teatud dokumentide täitmise ühtlustatud vormid.

Kostja on patsiendi raviprotseduuridest keeldumise jätnud nõuetekohaselt dokumenteerimata

(korra sündmuste toimumise ajal kehtinud redaktsiooni § 2 lg 7, kehtiva korra § 3 lg 4).

Tervishoiuteenusest keeldumist tõendab patsiendi allkiri. Keeldumise dokumenteerimise

kohustuse täitmist ei ole võimalik tõendada teenuse osutaja hilisemate suuliste ütlustega.

Konsultatsioonilehele otsuse, kuupäeva, Xi ees- ja perekonnanime, registreerimistõendi numbri

ning allkirja dokumenteerimise viga esines, kuid mitte ulatuslik ja oluline. Kanded Xiga

konsulteerimise kohta on tehtud. Ka I.I. hinnangul on konsulteerimine nõuetekohaselt

kajastatud.

Ravilehel ravimivormi, annuste, manustamise viiside, kellaaegade, alguse ja lõpu kuupäevade,

ravimeid ordineerinud Xi pitsatijäljendi või nime puudumine on dokumenteerimisviga. Kui X

on kirjutanud ravimi nt kolm korda päevas, siis õendusjuhise ja korra § 1068 lg 1 p 1 kohaselt

tuleb selle igakordne manustamine kinnitada kellaajaliselt allkirja ja pitseriga. Allkirja, pitsati,

kellaaja puudumist on tunnistanud ka kostja ise.

Infusioonravi 17. juunil 2016 dokumenteerimise puhul on tegemist dokumenteerimisveaga

õendusjuhise tähenduses, kuna ülekirjutamised ei ole lubatud. Samuti on dokumenteerimisviga

õendusjuhise tähenduses patsiendi poolt pidevalt tarvitatavate ravimite tarvitamise kohta info

puudumine. Juhendi kohaselt tuleb õendusanamneesis märkida patsiendi poolt igapäevaselt

kasutatavad ravimid ja märge tuleb teha ka patsiendi isiklike ravimite kohta. Sama nõue on ka

hospitaliseerimise ajal kehtinud korra redaktsiooni § 1065 lg 1 p-s 3 „ravimite kasutamine“ ja

on korra tänases redaktsioonis sõnastatud kui „ravimiskeem“.

Kostja selgitus, et jälgimislehte täidetakse vastavalt patsiendi tervislikule seisundile, ei ole

tegelikkusega kooskõlas. Eluliselt ei ole usutav, et patsiendi tervislikus seisundis ei olnud

haiglas viibitud aja jooksul muutusi võrreldes tema saabumisega. Valutugevuse muutumine ei

ole jälgimislehel nõuetekohaselt kajastatud. Kostja väitel on valu mõõtmine kirjas muudes

dokumentides, kuid see ei asenda kohustust dokumenteerida patsiendi seisund igapäevaselt

jälgimislehel. Esimese haigusloo jälgimislehel puuduvad üldse kanded valu, X-i, iivelduse ja

oksendamise kohta. Vererõhku on mõõdetud vaid saabumise päeval.

Patsiendi teisel ja kolmandal hospitaliseerimisel esinevad samad dokumenteerimisvead, mis

esimeselgi. Ravi dokumenteerimisel esinenud minetusi on möönnud ka kostja ise. Osa vigu ei

saa pidada oluliseks ja ulatuslikuks ja/või teenuse osutaja edasist ravitegevust ja saabunud

tagajärge mõjutavaks. Osad vead on aga juba sedavõrd laiaulatuslikud ja olulised, et tegemist

on dokumenteerimiskohustuse rikkumisega, mis pöörab tõendamiskoormise ümber. Seaduse,

määruse ja juhenditega vajalikuks peetud tervisenäitajate dokumenteerimata jätmine ei vasta

Xiteaduse üldise taseme nõudele ega ole kooskõlas hoolsuskohustuse täitmise ega hea tavaga.

Dokumenteerimiskohustuse rikkumise korral kuulub patsiendi hagi rahuldamisele, kui ta

tõendab tervishoiuteenuse saamist ning seda, et tal on tekkinud selle tulemusena kahju.

Tervishoiuteenuse osutaja ülesandeks on tõendada, et ta täitis oma kohustused nõuetekohaselt.

Dokumenteerimiskohustuse

rikkumisi

ei

saa

ületada

tervishoiuteenust

osutanud

meditsiinitöötajate ütlustega. Kostja ei ole täitnud ümberpööratud tõendamiskohustust ega

tuginenud oma väidete tõendamisel ühegi ravijuhendi, seaduse, määruse või muu kehtiva juhise

ühelegi punktile, mille alusel võiks kostja vastutusest vabaneda. Isegi kui tunnistajate ütluste

kasutamine oleks võimalik, ei ole tunnistajate L.L. ja M.M. ütlused dokumenteerimiskohustuse

nõuete täitmise aspektist täies ulatuses usaldusväärsed, kostja töötajatena on nad vaidluse kostja

kasuks lahendamisest huvitatud.

3.2. Maakohus leidis, et 2004. a X ravijuhend ja I.I. arvamus on asjakohased tõendid. I.I.

arvamuse kohaselt ei ole X diagnostika ja ravi peamistes seisukohtades viimase kümnekonna

aasta vältel suuri muutusi toimunud. Patsiendi käsitlus PERH-is ei ole käesoleva vaidluse ese.

Probleeme ravivõtete kasutamises leidub patsiendi esimesel ja teisel hospitaliseerimisel.

3.3. Kostja on teinud ravivigu. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et puudus kohustus

igapäevaselt patsiendi valutugevust mõõta. Kui kostja juhindus kehtivast ravijuhendist, siis

selle p 6.2.1. kohaselt on kliinilise diagnostikana X kõige väljendunum sümptom kõhuvalu.

Kuna valu tugevust ei dokumenteeritud, siis ei olnud järelikult valu tugevus ja kasutatud

ravimid korrelatsioonis, ravimid ei olnud adekvaatsed ega piisavad. Patsiendi valuravi on täis

vastuolusid ja ei võimalda nõustuda kostja seisukohaga, et see oli adekvaatne. Adekvaatne

valuravi ehk analgeesia on oluline ka ravijuhendi p 8.2 kohaselt.

Kostja ei ole selgitanud, miks eirati ravijuhendist nähtuvat infusioonikogust, s.o ööpäevane

infusioonravi vajadus 3000–6000 ml. Vedeliku asendusravi on oluline ka ravijuhendi kohaselt.

M.M. hindas patsiendi kaalu ehk tegurit, mis tema enda kinnitusel mõjutab infusioonikogust,

silma järgi. Ka I.I. on kinnitanud, et kaalu märkimine on infusioonravi seisukohalt oluline.

Ravijuhendi kohaselt tuleb X korral manustada infusiooni 1–2 liitrit tunnis ja sealjuures on

vajalik tagada diurees 100–200 ml tunnis. M.M. kinnitas, et patsiendil X-i ei mõõdetud üldse,

mis on käsitletav raviveana. Infusiooniga seonduv ei ole eraldi seostatav kliinilise

lõpptulemusega, küll aga saanuks kogumis teiste kasutatud asjakohaste ja/või puudulike

ravivõtetega intensiivsem infusioon patsiendi seisundit ja ravikulgu oluliselt kergendada ja

stabiliseerida.

Toitmise lahendamisel esinesid olulised puudujäägid. Juba esimese haigusloo puhul on nii

esialgse kui lõpliku diagnoosina fikseeritud X, mille kerge vormi puhul ei ole tõestatud

parenteraalse või enteraalse toitmise mõju kliinilisele resultaadile. Patsiendi toitmist ei olnud

jälgitud, dokumenteeritud ja korraldatud tema vaevusi arvestavalt. Patsiendile on kõik päevad

ordineeritud valuvaigisteid, kuid kõhuvalu ei taandunud, mistõttu tulnuks suukaudse toitmise

asemel kasutada parenteraalset toitmist. Seda haigusloost ei nähtu. Kostja kinnitas, et kõigil

kolmel hospitaliseerimisel kasutati suukaudset toitmist. Maakohus ei pidanud vastuvõetavaks

ja üldise Xiteaduse tasemega kooskõlas olevaks seda, et patsiendi söömise teave laekub

toidunõusid kokku korjavalt hooldajalt. Oksendamise ja iivelduse dokumenteerimine on olnud

puudulik.

Kuna

patsiendi

teisel

hospitaliseerimisel

patsiendi

toitmisviisi

ei

ole

dokumenteeritud, kuid fikseeritud on oksendamine, siis tulnuks teha katseid toitmiseks sondiga

või veresoonde. Kummagi toitmisviisi proovimist dokumenteeritud ei ole, seega tuleb

järeldada, et seda ei tehtud.

Patsiendi väljakirjutamisel 1. juulil 2016 olid osad näitajad referentsväärtustest madalamad või

kõrgemad. Kui X oli hospitaliseerimisel veel normi piires, siis väljakirjutamisel ta seda enam

ei olnud, X-i näit ei olnud normis. Kõrvalekalded X-i normist põhjustavad suremuse riski

suurenemise.

X korral on iseloomulik X ja X (X), mis on diureetikumi (nt Lasix) kasutamise vastunäidustus.

Lisaks viib Lasix organismist välja X-i, mis süvendab X teket. Vaatamata eeltoodule manustati

patsiendile Lasixit esimesel hospitaliseerimisel. Kuigi kostja kinnituse kohaselt manustati

Lasixit vaid esimesel kolmel ravipäeval ning I.I. istungil öeldu kohaselt kompenseerib organism

spontaanselt enda häired, ei õigusta nimetatu Lasixi kasutamist ega ka referentsist allapoole

langenud X-inäitajaga patsiendi koju saatmist. M.M. selgitus, et Lasixi manustamine

tavapärasest poole väiksemas doosis pidi vältima X tekkimist seoses suure infusioonikogusega,

ei ole arvestatav, sest patsiendi infusioonikogus oli minimaalsest ettenähtust kogusest oluliselt

väiksem.

Hagejate etteheited monitooringu puudumise osas on põhjendatud. Kostjale oli teada, et

patsient põeb X.

Puudulik ravivõte seisnes ka selles, et vaatamata ultraheli uuringutel tuvastatud tervise

näitajatele (X alad X-is, X, X, X) ning X puudusele ei tehtud KT uuringut. Vereanalüüside

tegemisest ei piisa, kui nendele ei reageerita. 29. juunil teostatud ultraheli tulemusel diagnoositi

patsiendil X, kuid X raskele vormile vaatamata kirjutati patsient X edasi uurimata haiglast välja.

Vaidlust ei ole, et patsiendile pandi koheselt õige diagnoos tuginedes röntgenile, ultrahelile ja

analüüside vastustele. Seega ei olnud varane KT uuring patsiendi puhul näidustatud. 11. juulil

2016 teostatud KT uuringuga tuvastatud näitajad ei ole kooskõlas Xi kommentaariga, et tema

meelest patsient ei olnud raskes seisundis.

Haigusloos dokumenteeritud N.N.ga konsulteerimise sõnastus ei sisalda L.L. väidet, et arutelu

tulemina leiti probleemi põhjustajaks olevat X ja mitte X. Dokumenteeritud ei ole kostja väidet,

et N.N. hinnangul ei vaja patsient paigutamist intensiivravipalatisse. Haigusloo sissekande

kohaselt on N.N.ga konsulteeritud 13. juulil 2016 ehk ca kaks ööpäeva pärast patsienti

teistkordset hospitaliseerimist. Diagnostiku poolt püstitatule, s.o X võimalik, reageering

pidanuks olema kiirem, sest sel juhul saanuks ka X piirkonnas oleva X teha ka kaks päeva

varem. Kostja pidanuks aegkriitilisemalt aduma, et tegemist on X patsiendiga, kelle raviks ja

jälgimiseks on vaja kõrgema etapi haigla võimalusi.

Kuna kostjal oli teise haigusloo ajaks juba teada patsiendi varasem anamnees, siis on raviveana

kvalifitseeritav see, kui ravivõtetes ei tehtud selliseid muudatusi, mis toonuks kaasa patsiendi

seisundi olulist paranemist. Kui patsient nii vahetult peale eelmise haiglaravi lõppemist (10

päeva) samade sümptomitega tagasi tuleb, ei olnud senine ravimeetod tulemuslik.

Kostja lähtus ekslikult patsiendi kolmandal hospitaliseerimisel määratlusest järelravi. PERH ei

ole andnud suuniseid hospitaliseerida patsient järelravile. Tervishoiuteenuse osutaja tegevus

äsja operatiivselt protseduurilt saabunud patsiendi osas ei saa seisneda üksnes jälgimises.

Jälgimine on ilmselgelt ebapiisav, kui see seisneb vaid kehatemperatuuri mõõtmises. X oli

patsiendi hinnanud olevat keskmiselt raskes seisundis, asteeniliseks, kahvatu nahaga haigeks.

Rasket seisundit kinnitab kliiniliseks diagnoosiks märgitud X. PERH-i haigusloost nähtub, et

patsient on saadetud tagasi kostja juurde, kus jätkub senine kostja juures alustatud ravi. Seega

on kostja ise eksitavalt määranud järelravi. Xi poolt patsiendiga tegelemine algas 17. juulil.

Ravilehest nähtuv medikamentoosne ravi 15. ja 16. juulil 2016 on eeldatavalt tehtud 15. juulil

2016 patsiendi vastu võtnud X P.P. korraldustest lähtuvalt. Ühegi vereanalüüsi tegemiseks

vastu võtnud X korraldust andnud pole. Kui patsient kaebas 17. juulil 2016 jätkuvalt kõhuvalu

ja ei saanud oksendamiste pärast süüa, on kummastav, et patsient on hinnatud stabiilses

seisundis olevaks. Ainsaks korraldatud analüüsiks on olnud X (X) tegemine seoses mujalt

haiglast tulemisega. Mitte ühtegi analüüsi ega uuringut patsiendi organismis toimuva

tuvastamiseks ja selle alusel ravi korraldamiseks tehtud ei ole.

TKE protokollist on võimalik järeldada, et KT uuring on küll haiguse algusjärgus

väheinformatiivne, kuid pole öeldud, et seda ei saaks ja ei peaks tegema haiguse edaspidise

kulu jooksul. Isegi kui ultraheli on sama informatiivne, ei ole ultraheli ega KT uuringut

kolmandal hospitaliseerimisel tehtud. Ravijuhendi p 6.3 järgi on Xkulu hindamisel oluline

tunda võimalikult vara ära muutused haiguse kulus ja need sümptomid, mis viivad raske X

kujunemisele. Pikka aega püsiv kõhuvalu on viide X raskele kulule. Asjaolu, et 11. juulil 2016

oli KT uuring tehtud ja Xi ei leitud, ei tähenda, et uuringut ei oleks tulnud teha peale PERH-is

tehtud operatiivset sekkumist.

Kui radioloog ütleb, et KT uuring näitab X ja on kahtlus Xile, siis oleks tulnud patsienti panna

intensiivi, tagamaks tema korralikku monitooringut. Sõltumata sellest, kas PERH tegi midagi

valesti patsienti tagasi saates, oli kostjal kohustus tagada patsiendile nõuetekohane ravi ja see

pidanuks mh seisnema riskifaktoriga protseduuri läbinud patsiendi jälgimises, monitoorimises,

uuringute ja analüüside tegemises.

Patsiendi saabumisel 15. juulil 2016 oli X kõrge X, mistõttu on arusaamatu, miks kasutati

antibakteriaalse ravina edasi sama Zinacefi ja Metronidazolei, mis varasematel manustamistel

X ei taandanud. Antibiootikumi valik oli ebasobiv ka I.I. arvamuse järgi. Haiguse arengut

silmas pidades oleks kostja Xid pidanud aru saama, et patsient oli neile antibiootikumidele

resistentne. Tõhusa(ma)t ravi saanuks tagada, kui kostja oleks teinud X mitte alles viimaseks

elupäevaks osutunud X, vaid kohe saabumise päeval 15. juulil 2016. Patsiendi X näitaja langus

5 päeva jooksul X/l-lt X/l-le X-iks võrreldes PERH-is 14. juulil 2016 võetud analüüsiga, ei ole

selline, millega saanuks ravi tulemuslikkuse mõttes rahul olla.

Formaalselt valuravi tehti, kuid reaalselt osutus see ebatõhusaks. Valuravi skeemi muudeti alles

viimasel päeval. Kostja tervishoiuteenuse osutajana ei tohi teha patsiendi tervisliku seisundi

osas järeldusi patsiendi sugulaste poolt sotsiaalmeedias (Facebook) tehtud kannete põhjal ja

mitte patsiendi enda jälgimise ja monitoorimise ja uuringute - analüüside alusel.

Patsiendil võeti PERH-st saabumise päeval, s.o 15. juulil 2016 ninaneelust külv X (X)

tuvastamiseks, mida saab ravida vaid mõne üksiku antibiootikumiga. Külvi vastus saabub

tavaliselt 3–4 päeva pärast. Mõistetamatu on, miks ei saanud nende 3–4 päeva jooksul teha

muid uuringuid, tuvastamaks seda, kas lisaks X-le on organismis veel mingeid baktereid või

muid mõjureid, mis aitavad X tekkele kaasa.

3.4. Varalise kahjuna nõuavad hagejad kostjalt patsiendi surmaga seotud kulusid: matusekulud

1195 eurot 50 senti, transpordikulud 1083 eurot 71 senti (56 eurot 40 senti solidaarselt ja 1027

eurot 31 senti üksnes A.A.le), kohtueelse menetlusega seonduvad õigusabikulud 4706 eurot 1

sent ja ekspertiisiga seonduvad kulud 6000 eurot.

Maakohtu hinnangul on varalise kahju nõue VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1 ja § 129 lg 1 alusel

põhjendatud osaliselt. Matusekulusid summas 1195 eurot 50 senti ei ole kostja sõnaselgelt

vaidlustanud. Asjakohane on hüvitada välisriigis elavale hagejale matusele sõitmisega seotud

lennupiletite maksumus. Hageja I sõit X oli seotud matustega. Hagejal I on väike laps, kes ei

pea vanemast eemal olema. On ka aktsepteeritav, et hageja, kel pole oma transporti, kasutab

rendiautot. Transpordikulud on põhjendatud.

Vaidluse olemust arvestades oli kohtuvälise õigusabi kasutamine mõistlik ja vajalik. Arve nr X

summas 1300 eurot ei kuulu rahuldamisele, kuivõrd arvel nimetatud analüüsi ei ole kohtule

esitatud. Arve nr X summas 1159 eurot 17 senti on põhjendatud kogu ulatuses. Arvet nr X pidas

maakohus põhjendatuks 8 tunni ulatuses, arvestades vajadust teha päringud ekspertiisi tegija

leidmiseks ning vajadust suhelda I.I.ga seoses tema poolt läbiviidava ekspertiisiga. Arve nr X

järgne mõistlik ajakulu on 2 tundi, sest eelmise arve kohaselt on juba I.I.ga piisavalt suheldud.

Õigusabi on põhjendatud kokku 18 tunni 55 minuti ulatuses, s.o 2459 eurot 60 senti.

Ekspertiisikulu on ülepaisutatud. Kui hagejad on pidanud vajalikuks lisaks TKE otsusele

esitada tõendina veel ühe eriteadmistega isiku arvamuse, s.o I.I. arvamuse, siis ei saa kostjalt

eeldada selle kulu tekkimise ettenägemist. Tuginedes sellele, et ka hagejad on ise algselt silmas

pidanud, et ekspertiisi maksumus võiks olla ca 1500 eurot, rahuldas maakohus ekspertiisikulu

nõude 2000 euro ulatuses. Kokku on varaline kahju põhjendatud ja tõendatud summas 6738

eurot 8 senti (1195,50+56,40+1027,31+2459,60+2000), s.o 51,9 % ulatuses.

Maakohus jättis VÕS § 134 lg 3 järgse hagejate mittevaralise kahju hüvitamise nõude täies

ulatuses rahuldamata. Hagejad ei ole esile toonud VÕS § 134 lg 3 tähenduses selliseid

erandlikke asjaolusid, mis annaks aluse mittevaralise kahju kostjalt välja mõista. Lähedaste

isikute kahju hüvitamise nõude tekkimiseks ei piisa lihtsalt surma põhjustamise faktist,

erandlikuks ei ole lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui

selline. Kostja ei ole tõendanud, et tema suhtlemine patsiendi lähedastega oleks olnud

korrektne. Kostja on ise tunnistanud, et on andnud vale ja ebamäärast infot. Tegemist on

kommunikatsiooni ja Xikutse üldiste eetikanormide järgimise, mitte ravivigadega.

Mittevaralise kahju tekkimist ei saa põhjendada sellega, et hagejatele teatati patsiendi surma

kohta erinevaid kellaaegasid ega see, et kostja ei soovinud kohtuväliselt kahju kompenseerida.

Patsiendi haigusjuhtumite raames toimunu mõjutas kõiki hagejaid, sõltumata sellest, kas ja kui

palju neist igaüks kannatusi tajus. Kahju hüvitamise nõue on esitatud solidaarselt, mis tähendab,

et kohus ei pea eraldi hindama iga hageja kannatuste ulatust.

Patsiendi enda kannatuste nõude aluseks on VÕS § 134 lg 2, nõue on VÕS § 166 lg 1

tingimustel loovutatav ja päritav. Maakohus arvestas patsiendi kannatusi ja üleelamisi: ta oli

hagejate väitel valudes, viimased kaks ravipäeva isoleeritult üksikpalatis, kus puudus igasugune

monitooring tema üle, ta oli nälginud, ei suutnud süüa ega isegi vett neelata ja ometi püüti talle

suukaudselt tablette manustada ning suukaudselt ka toita. Patsient ei suutnud valude tõttu

lähedastega rääkida ega käia. Olukorras, kus patsient soovis endale abi kutsuda, ei olnud see

võimalik.

Eluliselt on usutav, et patsiendil olid söömishäired ja sellega seonduvalt ka hagejate väidetud

näljas olemine. Hagejad on esile toonud patsiendil endal olnud hingelise trauma/üleelamiste

tekkimist seetõttu, et ta pidi taluma ebamõistlikus ulatuses valu.

Hädaabinupu kasutamine peab olema tagatud nii tava-, kui ka intensiivpalatis. Selle kasutamise

võimaluse puudumine isegi tavapalati haige puhul, tekitab kohtu hinnangul patsiendis tunde, et

tema olukord ei ole personali tähelepanu all. Kohus ei saa kostjale panna pahaks, kui patsienti

elu viimsetel tundidel lähedasi enam juurde ei lastud. Kas seda objektiivselt lähedastele ka

selgitati, seda menetlusdokumentidest välja ei nähtu, mistõttu tuleb seda mittevaralise kahju

hüvitise suuruse määramisel arvestada. Arvestades mittevaralise kahju tekkimise erinevaid

asjaolusid ja hagejate kannatusi, üleelamisi ja nende ulatust ning arvestades varasemat

kohtupraktikat analoogsete kahjunõude suuruse osas, rahuldas maakohus VÕS § 134 lg 2 järgi

kvalifitseeritava nõude ja mõistis kostjalt hagejate kasuks solidaarselt välja mittevaralise

kahjunõude katteks 12 000 eurot. Maakohtu hinnangul ei tekita haginõude täitmine kostjale

raskusi, seda enam vähendatud ulatuses.

Hagejate viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Sissenõutavaks muutunud viivis

rahuldatud põhinõudelt 18 738 eurolt 81 sendilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni, s.o perioodi 8. juunist 2018. a – 13. aprillini

2020. a (k.a) ehk 676 päeva eest, on kokku 2775 eurot 26 senti.

3.5. Maakohus jaatas põhjusliku seose olemasolu kahju ja kostja tegevuse / tegevusetuse vahel.

PERH Xide poolt raviteenuse osutamine ei mõjuta kostja poolt tekitatud teo põhjuslikkust.

Nõuetekohasel jälgimisel oleks saanud patsiendi tervise alarmeerivatele näitajatele reageerida

tõhusamalt, sh edasisuunamisega. Kui tervisekahjustuse ja kahju põhjuseks oli nii raviviga kui

ka muud asjaolud, mille eest X ei vastuta, siis ei vabasta see kostjat vastutusest, sest ka tema

tegu põhjustas kahju. Kahtlemata oli patsiendil ka raske haigus, aga selle leevendamine olnuks

võimalik asjakohase raviga, mida kostja ei taganud ja seetõttu ei ole põhjuslik seos katkenud.

Isegi kui kostja tegevuses ei esinenud ühtegi konkreetset viga, mida seostada letaalse lõppe

põhjustamisega, oli kokkuvõttes erinevaid puudujääke nii mitmeid, et need põhjustasid haiguse

järjest raskeneva kulu ja letaalse lõppe. Seega oli kostja tegevuses/tegevusetuses olemas

faktorid, mis viitavad, et kostja teo ja saabunud tagajärje vahel on olemas põhjuslik seos.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega

jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid. Neljast kolmes

ekspertarvamuses leitakse, et ravivigu ei esinenud. Maakohus on tuginenud vaid I.I. arvamusele

ja seda vaid valikuliselt ning asunud ise tegema meditsiinilisi eriteadmisi nõudvaid järeldusi,

millele ükski asjatundja ei ole viidanud (nt ebaõige diagnoos, X raske vorm juba esimese

haigusloo ajal, infusioonravi seos letaalse lõpuga). Kohtuotsuse väide, et I.I. on oma kogemuste

ja teadmiste osas X valdkonnas pädevam kui teised arvamuse andnud isikud ning seetõttu

kaalub tema arvamus üles kostja Xide ütluste tõendusliku väärtuse, on väär. TKE koosneb oma

valdkonna ekspertidest. I.I.l puudub X ja X. Patsient suri X tagajärjel, maakohus oleks pidanud

seda arvestama. Kohus on jätnud tähelepanuta, et I.I. arvamuses on jäetud analüüsimata

patsiendi ravi PERH-is 14.–15. juulil 2016. Kuivõrd nii K.K., J.J. kui ka TKE on jõudnud

järeldusele, et kostja tegevuses patsiendi ravimises ei esinenud raviviga, on tõendatud, et kostja

on tegutsenud kooskõlas Xiteaduse üldise tasemega VÕS § 762 tähenduses ega ole

tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud. Patsiendile määratud ravi on PERH-i poolt

heaks kiidetud ja antud soovitus seda jätkata.

I.I. on oluliselt rikkunud temaga 10. oktoobril 2017 sõlmitud töövõtulepingut, mille alusel ta

pidi koostama eksperthinnangu tervishoiuteenuse kvaliteedile, hinnates mh, kas Xid on teinud

ravivigu, mis viisid/võisid viia patsiendi surmani. Ka hagejate esindaja on kinnitanud, et temale

teadaolevalt ei ole ekspertiiside hinnad varasemalt ületanud 1500 eurot.

Maakohus jättis kostja süü küsimuse täielikult analüüsimata. Puudub põhjuslik seos kostja Xide

poolt tervishoiuteenuse osutamise ja patsiendi surma vahel. Kuivõrd PERH-is teostati

patsiendile operatsioon, siis ei saa väita, et vastav tegevus ei katkesta põhjusliku seose ahelat.

Kostja on patsiendile osutatud tervishoiuteenust nõuetekohaselt dokumenteerinud vastavalt

sotsiaalministri määruses nr 56 esitatud nõuetele ja täitnud kõiki vorme nõuetekohaselt.

Õendusloo täitmise tegevusjuhendile ei saa dokumenteerimiskohustuse rikkumise tuvastamisel

tugineda. Ühestki õigusaktist ei tulene haigla kohustust vastavad tegevusjuhendid kehtestada.

Korra § 66 lg-st 9 tuleneb, et patsiendikaardile kantakse erinevaid patsiendi elulisi näitajaid

sõltuvalt patsiendi terviseseisundist.

Kui X ja X oli dokumenteerimist vajav keeldumine korra § 2 lg 7 tähenduses, siis võib kõne

alla tulla konkreetse aspekti tõendamiskoormuse ümberpöördumine tulenevalt VÕS § 770 lg-

st 3. Arvestades L.L. poolt kohtuistungil antud ütlusi, on kostja tõendanud, et X pakkus

patsiendile X, kuid patsient keeldus sellest. Maakohtu käsitlus, et keeldumist ei ole võimalik

Xide ütlustega tõendada, on vastuolus VÕS § 770 lg 3 sätte mõtte ja eesmärgiga.

Korra § 1065 lg 1 p-st 3 tuleneb kohustus kajastada haigusloos andmed patsiendi enda poolt

kasutatavate ravimite kohta, mitte aga kohustust fikseerida haigusloos patsiendi poolt nende

ravimite igapäevast tarvitamist. Haigusloos on fikseeritud patsiendi poolt tarvitatavad ravimid.

Kuivõrd andmed valu, X-i, oksendamise ja iivelduse või oksendamise kohta on kantud

haigusloosse Xi poolt „decursus morbi“ alajaotuses, on maakohtu etteheited andmete

puudumise kohta põhjendamatud. Igapäevase temperatuuri mõõtmise kohta on tehtud

sissekanded jälgimislehtedel. Väidetavad kolmandal hospitaliseerimisel dokumenteerimata

andmed nähtuvad samuti haigusloost. Kirjalikud sissekanded tuleb õendusplaani teha vaid

patsiendi seisundi muutumisel (korra § 1062 lg 2). Dokumenteerimiskohustuse rikkumise

tagajärjeks saab olla üksnes tõendamiskoormuse ümberpööramine, tegemist ei ole raviveaga.

Maakohtu seisukoht, et dokumenteerimiskohustuse rikkumisi ei saa ületada tervishoiuteenust

osutanud meditsiinitöötajate ütlustega, on vastuolus TsMS § 229 lg-s 1, § 232 lg-s 2 ja § 238

lg-s 2 sätestatuga ning Riigikohtu praktikaga (10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-112-12, p 11).

TKE protokollis on märgitud, et kõiki patsiente haiglas kohustuslikus korras ei kaaluta. Kostja

juures on patsiendi kehakaalu hinnatud silmajärgi ning märgitud „ca X kg“. PereXi

sissekannetest tuleneb, et patsient on 3 aastat enne surma kaalunud X kg. Ka PERH-is ei ole

patsienti kaalutud. Ravimite või infusiooni koguse määramise ja kehakaalu omavahelise seose

kohta on L.L. selgitanud, et 5 kg ei mõju eriti, kui patsiendile ei tehta narkoosi.

Toitumine oli kontrollitud mh patsiendi igapäevase küsitlemise teel. Kohustust dokumenteerida

toidu jääkkogust õigusaktidest ei tulene. Patsiendi analüüsid ei näidanud alatoitumust. Lahangu

protokollis on märge, et tema toitumus oli keskmine. Maakohus jättis tähelepanuta Xide

ütlused, et nad said teavet patsiendi toitumise kohta eelkõige patsiendilt endalt. Patsiendi

suukaudne toitmine ei ebaõnnestunud, patsient sõi ise ja seetõttu ei olnud alternatiivsed

toitmisviisid näidustatud.

Maakohtu järeldus, et kostja ei mõõtnud igapäevaselt patsiendi valutugevust, on vastuolus Xide

M.M. ja L.L. ütlustega. Maakohtu seisukoht, et patsiendi valuravi oli ebaadekvaatne, on ekslik.

Pole alust väita, et patsient oli vaatamata manustatud valuravile valudes ja piinades, alles

viimasel elupäeval on haigusloos sissekanne, et valuravi ei võta kõhuvalu ära, seega eelnev

valuravi toimis. Patsient oli pidevalt monitoorimisel, kuid seda tehti üldpalatis kuni tema

viimase elupäevani tulenevalt tema üldisest seisundist.

Kohtu etteheited patsiendi haiglast väljakirjutamisele on põhjendamatud. I.I. on kohtuistungil

viidanud, et kojumineku ajaks oli patsiendil X normipiires. Patsiendi kodusele ravile saatmine

oli tingitud tema heast enesetundest ning positiivsest dünaamikast analüüsides. Asjaolu, et

patsiendi seisund oli 10. juulil 2016 halvenenud ja ta toodi kiirabiga tagasi haiglasse, oleneb

suure tõenäosusega sellest, kas patsient järgis kodus dieeti ja hoidus X tarvitamisest või mitte.

Kohtu väide, et patsiendil oli esimese hospitaliseerimise ajal X raske vorm, on tõendamata, seda

ei ole kinnitanud ükski meditsiiniliste eriteadmistega isik. Väide, nagu saanuks intensiivsem

infusioon patsiendi seisundit ja ravikulgu oluliselt kergendada ja stabiliseerida, on ebaõige.

Ükski meditsiiniliste eriteadmistega isik seda kinnitanud ei ole ning arvestades kaasuvaid

haigusi oleks intensiivsem infusioon võinud eluohtlikuks osutuda.

Maakohus on L.L. ütlusi patsiendi väsimuse kohta hinnanud konteksti väliselt ja seetõttu

ebaõigesti.

11. juulil 2016 Rakvere haiglas tehtud KT uuringu alusel tõstatatud Xi kahtlus ei leidnud

PERH-i Xi poolt kinnitust. PERH ei näinud patsiendi intensiivravivajadust. PERH-i saatmine

ja protseduuri tegemine sõltus sellest, millal PERH on nõus patsienti vastu võtma. Iga

operatsioon suurendab tüsistuste riski (ravijuhendi p 8.2.). Ravijuhendi p 10.2 kohaselt võib

optimaalseks operatsiooni ajastuseks lugeda 3–5 nädalat pärast haigestumist. Operatsiooni

edasilükkamise eesmärk on saavutada selle ajaks X. Kostja saatiski patsiendi PERH-i edasi, kes

saatis patsiendi järgmisel päeval Rakvere haiglasse tagasi. Kohtu väide suunamiskohustuse

rikkumise kohta on alusetu.

Patsient sai märke „järelravi“ tulenevalt sellest, et Haigekassa regulatsiooni järgi pannakse see

kõigile haigetele, kes tulevad teisest haiglast. Ka järelravi on siiski ravi ja PERH andis soovituse

jätkata senist Rakvere haiglas alustatud ravi, millist suunist kostja ka järgis.

Kohtu etteheide kolmandal hospitaliseerimisel selle kohta, et uusi analüüse ja uuringuid ei

tehtud, ongi seletatav sellega, et patsiendi seisund oli kuni X stabiilne, vastavad sissekanded on

tehtud haigusloos 17. ja 18. juulil 2016. X. a sissekandes on märge „patsiendi seisund on

halvenenud“, mis põhjendas uute analüüside tegemist ja senise ravi muutmist. Patsiendi seisund

halvenes tema viimasel elupäeval väga ootamatult. X kell 11.54 võetud X vastus näitab, et X

võis tekkida kuni 6 tundi varem, s.o X. a varahommikul, sest hommikul analüüsi määrates ei

olnud Xil veel arvamust, et haige võiks olla X. Maakohtu väide, et intensiivis patsiendi

jälgimisel saaks jõuda varakult X tunnuste äratundmisele, on ebaõige.

Kuivõrd patsient oli ise ringiliikuv kuni X, seega suuteline oma kaebustest iseseisvalt

teavitama, samuti oli ta pideva Xide ja õdede järelevalve all, siis on põhjendamatu etteheide

hädaabinuppu käeulatusest välja jätmise kohta.

Patsiendile teostatud antibakteriaalne ravi oli kooskõlas X ravijuhendis toodud soovitustega,

põletikunäit langes antibiootikumite abil. Täiendavate uuringute tegemine enne X ei olnud

näidustatud. 15. juulil 2016 X külvi vastus saabus laborist X ning selles tuvastati X. Patsient

suunati kohe isolatsiooni ning alustati antibakteriaalset ravi antibiootikum Vancomyciniga.

Kuivõrd X ravi käigus ei tekkinud 7 tunni jooksul positiivset dünaamikat, võeti X kahtlusel

mõnele teisele X-i tekitavale mikroobile. Kaks päeva pärast patsiendi surma saabus vastus, et

patsiendi organismis oli X, mis ei olnud tundlik Vancomycinile.

Pole alust väita, et Xid on hagejate sotsiaalmeedia (Facebook) sissekannete põhjal teinud

järeldusi patsiendi seisundist. Xidel polnud teavet sissekannete kohta enne kohtumenetlust.

Kostja on matusekulusid vaidlustanud. Kõik arved ei ole patsiendi matustega seostatavad.

Kohus ei ole matusekuludest maha arvestanud matusetoetust, mille hagejate kinnitusel sai

hageja B.B.. Lennupiletite ja auto rentimise kulude hüvitamine ei kuulu VÕS § 129

kaitsealasse. Aktsepteeritavad on transpordikulud, mis on tekkinud surnu enda transpordist.

Kohtuväline õigusabikulu ei ole põhjendatud.

Kohtuotsus mittevaralise kahju nõude osas on vastuoluline. Väljamõistetud mittevaralise kahju

hüvitis 12 000 eurot on põhjendamatu. Kuivõrd kohus on nõude rahuldanud VÕS § 134 lg 2

alusel, siis peavad need asjaolud, mida kohus on mittevaralise kahju nõude rahuldamisel ja

hüvitise suuruse määramisel arvestanud, olema seostatavad üksnes patsiendi endaga. Kohus on

kahjunõude suuruse osas arvestanud aga just hagejate kannatusi ja üleelamisi. On tõendatud, et

patsiendi puhul oli tegemist „keskmise toitumusega“ meesterahvaga. Tuvastatav ei ole, kas

kohus on häirenupu väidetavat paiknemist patsiendi käeulatusest väljas arvestanud

mittevaralise kahju nõude osalisel rahuldamisel või mitte. Vastavalt kohtupraktikale on

hüvitised tervishoiuteenuste osutamise asjades 500 eurot ja 2000 eurot.

Maakohus on otsuse teinud enam kui kuu aega pärast Eesti Vabariigis eriolukorra

väljakuulutamist seoses COVID-19 viiruse levikuga, mis on pannud haiglad väga raskesse

majanduslikku olukorda. Kui kostja 2016. majandusaasta kasum oli 38 423 eurot, siis 2020. a

majandusaasta lõpeb eelduslikult kahjumiga 469 819 eurot.

5. Hagejad vaidlesid kostja apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta see rahuldamata.

Vastuse kohaselt on kohus põhjalikult analüüsinud kõiki asjatundjate arvamusi ning

põhjendanud, millisel põhjusel on ta asunud seisukohale, et I.I. arvamus on argumenteeritum,

põhjalikum ja usaldusväärsem. Raviviga antud juhul on seisnenud nii vale ehk mittetäieliku

diagnoosi panemises, kui ka haigusele vale ravi määramises. Asjaolu, et patsient suunati PERH-

is viibimise järgselt tagasi maakonnahaiglasse, ei võtnud maakonnahaiglalt (kostjalt) kohustust

tagada patsiendile adekvaatne ravi, mida aga ei tehtud.

Kostja ei ole tõendanud oma väidet patsiendi X tarvitamise kohta. Ravijuhendis ei ole mainitud,

kuidas ja kas X tarvitamine haiguse kulgu mõjutaks. Patsiendi poolne X tarvitamine ei anna

tervishoiuteenuse osutajale õigust ega alust jätta patsient ilma Xiteaduse üldisele tasemele

vastavast ravist.

Kostja on moonutanud faktilisi asjaolusid patsiendi antibiootikumravi osas. Esimesed X

uuringud tehti patsiendile alles X, s.o surma päeval vahetult enne surma. Oksendamine on

läbivalt olnud üks patsiendi peamistest kaebustest, mis on dokumenteeritud ka PERH-i

haigusloos (IV kd, tl 117). X peab tegelema pidevalt iiveldava või oksendava patsiendi vaevuste

leevendamisega.

Kostja väited eksperthinnangu kujunemisest, hinnast ja sisust on spekulatiivsed ja

pahatahtlikud. Kostja väide, et ta on ravijuhendeid järginud, on paljasõnaline ja sellest ei piisa

kostja vastutusest vabanemiseks. Kostja väited ravijuhendi kasutamise osas on ajas muutuvad.

Maakohus on kaevatava otsuse p-des 136, 139.9, 139.10. ja 144.3. kostja süü küsimust piisavalt

detailselt analüüsinud. Kohus on õigesti tuvastanud dokumenteerimiskohustuse rikkumise.

Kostja on lisanud haiguslugudesse juurdekirjutusi pärast hagejate poolt Terviseametisse

pöördumist. Kostja Xide ütlused on omavahel vastuolus. Erinevalt L.L.lt, kelle väitel 7–10 kg

ei mängi infusiooni kogustes rolli, on M.M. kinnitanud, et infusioonravi doos oleneb vägagi

kehakaalust. Kohtu järeldus, et esines probleeme patsiendi toitmisega, on õige.

Maakohus on õigesti tuvastanud kostja tervishoiutöötajate tegevuses ravivead kõigil patsiendi

hospitaliseerimise

etappidel.

Valu

hindamine

on

olnud

puudulik,

mis

on

nii

dokumenteerimisviga kui X puhul käsitletav ka raviveana. Infusioonravi adekvaatsust, X-i

mahtu ega ka toitumust ei saa hinnata üksnes X näidu põhjal. Meelevaldne ja tõenditega

vastuolus on kostja väide, et patsiendi seisund oli rahuldav. Õendusplaani 15. ja 16. juulil 2016

kantud andmetest nähtub hoopis patsiendi kehv seisund. Patsiendi seisundi kiire halvenemine

pidi olema arusaadav juba ööl vastu X, kui ravilehele on kell 00.10 ja 01.35 märgitud X

manustamine.

Kostja on väitnud, et X tingisid patsiendile väiksemas koguses infusioonravi. Mida peab kostja

silmas „X“ all ja kuidas on see probleem seotud infusioonikogustega, on ebaselge. Kostja väide,

et kuna patsiendi seisundis enne viimast elupäeva muudatusi ei toimunud, ei olnud ka

objektiivselt põhjendatud varasemate analüüside tegemine, on vastuolus tõenditega. Kostja ei

saanud patsiendi seisundi muutustele reageerida, kuivõrd vajalikke analüüse ei tehtud kuni X.

Hagejad ei ole kinnitanud matusetoetuse saamist. Asjaolu, et kostja hinnangu kohaselt oli

nõudekiri perspektiivitu, ei tähenda, et kulusid poleks võimalik kahju hüvitamise koosseisus

kohtus nõuda. Muude õigusabikulude väljamõistmist ei ole kostja vaidlustanud.

Kostja väide, et VÕS § 134 lg 2 kohaldamisel tuleb lähtuda üksnes patsiendi enda negatiivsetest

mittevaralistest tagajärgedest, on ekslik. Patsiendi ravimine ei toimunud kostja ja ka PERH-i

Xide koostööna, mille eest peaksid vastutust kandma mõlemad raviasutused.

6. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada

maakohtu otsus resolutsiooni p-de 3 ja 7 osas, s.o osas, millega maakohus jättis osaliselt

rahuldamata hagejate varalise kahjunõude ning poolte menetluskulud poolte kanda võrdselt

hagi rahuldamise ulatusega. Hagejad vaidlustavad maakohtu otsuse ulatuses, milles kohus jättis

välja mõistmata hagejate kohtueelse menetlusega kaasnenud õigusabikulud summas 2246 eurot

41 senti ja ekspertiisikulud summas 4000 eurot. Hagejad paluvad jätta kõik menetluskulud

kostja kanda. Hagejad paluvad võtta tsiviilasja materjalide juurde 14. veebruari 2017. a

juriidilise arvamuse koos allkirjalehega.

Apellatsioonkaebuse kohaselt saab kohtumenetluse eelsete õigusabikulude hüvitamist nõuda

eeldusel, et need on nõude maksmapanekuks vajalikud ja põhjendatud. Kohus on arvet nr X

pidanud põhjendatuks 8 tunni ulatuses (arve kogumaht 12 tundi 28 minutit), jättes seejuures

hindamata ja põhjendamata, millised arvel toodud tegevused ei kuulu hüvitamisele. Maakohtu

järeldus arve nr X summas 1300 eurot kohta on alusetu. Asjaolu, et õigusabiarvel nimetatud

hagi esitamise perspektiivi analüüsi ei ole kohtumenetluses esitatud, ei saa pidada õigusabikulu

väljamõistmata jätmise aluseks. Kostja ei ole sellele kulule otseselt vastu vaielnud. Maakohus

on rikkunud selgitamiskohustust, juhtimata hagejate tähelepanu sellele, et ilma arve aluseks

oleva dokumendi esitamiseta ei saa kohus kulu välja mõista. Maakohus on põhjendamatult

leidnud, et arvest nr X saab mõistlikuks ajakuluks pidada vaid 2 tundi (kogumahust 4 tundi 49

minutit), sest eelmise arve kohaselt on I.I.ga juba piisavalt suheldud. Erialateadmistega isikult

arvamuse tellimine, töö tingimuste kooskõlastamine eksperdi ja kliendiga, arvamusega

tutvumine ning ekspertarvamuse pinnalt hagiavalduse koostamine nõuab pidevat suhtlemist

arvamuse koostanud isikuga.

Ekspertiisikulu on põhjendatud täies ulatuses. TKE otsus ei sisaldanud järeldusi ja hinnanguid

kostja tegevusele sellises osas, mis võimaldanuks hagi aluseks olevaid asjaolusid piisavas

mahus tõendada. Seetõttu oli täiendava ekspertiisi tellimine põhjendatud ja vajalik ning ka

kostjale ettenähtav. TsMS ei sea dokumentaalse tõendina esitatud asjatundja arvamuse kulule

piire. Samuti ei sisalda TsMS kohtu kohustust hinnata dokumentaalse tõendi saamise kulu

puhul selle vajalikkust ja põhjendatust sarnaselt lepingulise esindaja kuludega TsMS § 175 lg 1

järgi. Antud asi on keeruline ja mahukas, eksperdi kaasamine asja õigeks lahendamiseks oli

vajalik. Ka maakohus on hagi osalisel rahuldamisel tuginenud eelkõige I.I. arvamusele.

Kohtu käsitlus TsMS § 163 lg 1 kohaldamisest ei ole seaduse mõttega kooskõlas. Kuigi kohus

ei ole hagi täies ulatuses rahuldanud, ei ole antud kaasust ja otsust silmas pidades seaduse

mõttega kooskõlas olukord, kus hagejatel tuleks kanda suurem osa kostja menetluskuludest.

Hagejad on püüdnud asja lahendada kompromissiga juba enne kohtusse pöördumist. Kostja on

välistanud kompromissi sõlmimise ning keeldunud kohtu poolt pakutud kompromissist.

Hagejate nõuded on rahuldatud summas 18 738 eurot 81 senti ehk sarnases ulatuses, mida on

kompromissina pakutud. Maakohus oleks pidanud kohaldama TsMS § 163 lg-t 2.

7. Kostja vaidles hagejate apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning

menetluskulud hagejate kanda.

Maakohus on põhjendatult jätnud ekspertiisikulu nõude osaliselt rahuldamata.

TsMS § 163 lg 2 kohaldamisele ei kuulu. Hagejate-poolne kompromisspakkumine oli 32 697

eurot. Kohus rahuldas hagi summas 18 738 eurot 81 senti. Seega erines hagejate

kompromisspakkumine ca kaks korda rahuldatud nõude ulatusest. Hagejad ei ole kordagi

avaldanud nõustumist kohtu poolt pakutud 20 000 euro suuruse kompromiss-pakkumisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et kostja ja hagejate apellatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt

(TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kostjalt hagejate kasuks

väljamõistetava varalise kahju suuruse, viivise ja menetluskulude jaotuse osas ning teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagejate varalise kahju nõue osaliselt, mõistab

kostjalt hagejate kasuks solidaarselt välja varalise kahju summas 9655 eurot 10 senti, varaliselt

ja mittevaraliselt kahjult sissenõutavaks muutunud viivise ringkonnakohtu otsuse tegemise

seisuga 4143 eurot 54 senti ning jätab menetluskulud maakohtus kostja kanda.

9. Hagejad nõuavad kostjalt kolmanda isiku õigusjärglastena tervishoiuteenuse osutamisel

põhjustatud kohustuse rikkumisest tulenenud mittevaralise kahju hüvitamist. Lisaks paluvad

hagejad kostjalt välja mõista hagejatele endale kostja poolt tekitatud varalise ja mittevaralise

kahju. Maakohus rahuldas hagejate varalise kahju hüvitamise nõude osaliselt ja jättis hagejate

mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Maakohus rahuldas osaliselt hagejate

mittevaralise kahju hüvitamise nõude kolmanda isiku õigusjärglasena.

Hagejad vaidlustavad apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis osaliselt

rahuldamata hagejate enda varalise kahju nõude ja menetluskulude jaotuse osas. Hagejad ei

vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagejate mittevaralise kahju nõude

rahuldamata.

Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas

ning menetluskulude jaotuse osas.

10. Poolte vahel puudub vaidlus maakohtu poolt tuvastatud järgmistes asjaoludes: hagejate

õiguseellane G.G. hospitaliseeriti 17. juunil 2016 valudega kostja kirurgiaosakonda. Haiglas

diagnoositi G.G.l X ning X. G.G.le määrati vastavalt diagnoosile infusioonravi, ravi no-spa,

zantac ja valuvaigistitega ning spetsiifiline suukaudne dieet. Hiljem lisati antibiootikumid.

1. juulil 2016 saadeti G.G. kodusele ravile. 10. juulil 2016 saabus G.G. uuesti kiirabiga EMO-

sse ning ta hospitaliseeriti seonduvalt kõhuvalu, iivelduse ja nõrkusega. 11. juulil 2016 teostati

G.G.le kompuutertomograafia uuring, kus tal diagnoositi X ja võimalik X. 14. juulil 2016

suunati G.G. PERH-i. 15. juulil 2016 teostati PERH-s protseduur, mille käigus juhiti X-is olev

X ehk X X-i. Samal päeval suunati G.G. tagasi kostja juurde.

X halvenes G.G. tervislik seisund oluliselt, ta viidi kell 14.50 esmakordselt üle intensiivravi

osakonda. G.G. suri X X.

Kuna G.G. viibis esimese ja teise hospitaliseerimise vahel kodus ega olnud sellel ajal ka kostja

poolt jälgimisel, on G.G. ja kostja vahel seega sõlmitud mitu erinevat tervishoiuteenuse

osutamise lepingut VÕS § 758 tähenduses. Kuigi maakohus ei ole otsuse põhjendustes seda

eraldi esile toonud, on maakohus oma otsuses põhjendatult käsitlenud kolme haiguslugu eraldi,

lähtudes nende lepingulistest kohustustest. Ringkonnakohus leiab, et kuigi ajaliselt on nii

esimese kui ka teise haiglas viibimise vaheline aeg lühike ja G.G. sümptomid olid seotud sama

diagnoosiga (haiguslood olid seotud üheks haigusjuhtumiks), oli kostja lepinguliste kohustuste

sisu, lähtudes G.G. seisundist iga hospitaliseerimise puhul erinev, seda eelkõige G.G. seisundit

ja haigestumise kulgu silmas pidades.

11. Ringkonnakohus leiab, et G.G. kahepäevane viibimine PERH-is ei kuulu G.G. ja kostja

vahel sõlmitud lepingu kaitsealasse ning kostja ei vastuta PERH-is läbiviidud toimingute eest

TsÜS § 132 lg 2 järgi. Ringkonnakohus on seisukohal, et G.G. puhul olid need ülesanded, mida

tervishoiuteenuse osutamisel viis läbi PERH, selgelt piiritletavad ning ka G.G.le äratuntavad.

Samas vastutab kostja nende meditsiinitöötajate poolt põhjustatud süülise lepingurikkumisega

tekitatud kahju eest, kellega kostja väidetavalt konsulteeris või kelle juhiseid järgisid kostja

töötajad siis, kui G.G. viibis kostja juures. Nendest juhistest lähtunud protseduurid ei olnud

G.G.le tervishoiuteenuse osutamise käigus eristatavad kostja enda toimingutest. VÕS § 770 lg

2 järgi vastutab tervishoiuteenus osutaja ka teda abistavate isikute tegevuse eest.

Ringkonnakohus leiab, et kostja ja G.G. vahelise lepingu kaitsealas on kostja poolt määratud

ravi ja tema antud juhiste osas ka see ajavahemik, mil G.G. viibis esimese ja teise

hospitaliseerimise vahel kodus. Kui patsient kirjutatakse pärast haiglas viibimist kodusele

ravile, siis eelduslikult antakse talle juhised edasiseks haiguse kulgemise jälgimiseks ja üldjuhul

määratakse ravi. Selle järelravi tõhusus ja juhised on otseselt seotud kostja tegevusega.

12. TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenuseks tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse

või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese

vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada

tervist. VÕS § 758 lg 1 teise lause järgi hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka patsiendi

hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega

otseselt seotud tegevust.

Ringkonnakohus leiab, et hagejate nõude esmase eelduse kohustuse rikkumise all on hagejad

silmas pidanud mitte ühte konkreetset diagnoosi või raviviga, vaid hagejad leiavad, et kostja

töötajad on raviteenuse osutamisel hoolsuskohustust rikkunud. Riigikohus on 27. veebruari

2019. a otsuses tsiviilasjas nr 2-17-12477, p-s 20 asunud seisukohale, et diagnoosi- või ravivea

(ehk lepingulise kohustuse rikkumise) tuvastamisega VÕS § 770 lg 1 alusel kaasneb

eelduslikult VÕS § 762 järgne tavaliselt oodatava hoolsuse puudumise tuvastamine (süü

tuvastamine), sest tervishoiuteenuse osutajalt oodatav hoolsus on osa lepingulisest kohustusest,

mitte hinnang kohustuse täitmisele.

Praeguses menetluses etteheidetav lepingurikkumine on samuti eelkõige kostjapoolne

tegevusetus (mh puudulik eluliste näitajate monitooring, oluliste analüüside tegemata jätmine,

valutugevuse mõõtmata jätmine), seega seisneb lepingurikkumine hoolsuskohustuse

rikkumises. Hagejate apellatsioonkaebuse kohaselt seisneb raviviga nii vale ehk mittetäieliku

diagnoosi panemises, kui ka haigusele vale ravi määramises. Menetluses esitatud tõendis on ka

esile toodud, et on võimalik, et G.G. oleks võinud päästa X ja X (III, tl 34), mis on suunatud

osaliselt kostjapoolse raviveale. Ringkonnakohtu hinnangul on hagejate etteheited aga seotud

siiski G.G. ravis esinenud puudujääkidega, mitte diagnoosi või mõne konkreetse tegevusega

(hagiavalduse p-d 1.2-1.18). Menetluses ei ole tuginetud ka sellele, et kostja poolt osutatud

tervishoiuteenuses oleksid esinenud sellised etteheidetavused (üks protseduur), mis oleks

otseselt põhjustanud G.G. surma.

13. VÕS § 762 järgi peab tervishoiuteenus vastama vähemalt Xiteaduse üldisele tasemele

teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava

hoolega. Tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping VÕS § 619

mõttes. Hagejate kui patsiendi õigusjärglaste kohustus on VÕS § 770 lg-st 3 tulenevalt

tõendada lepingu rikkumist ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel, hagejatel

tuleb ka tõendada nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise

kahju hüvitamise nõude (Riigikohtu 27. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12477,

p 14).

Tõendamiskoormis pöörduks hagejate kasuks menetluses siis, kui kostja on rikkunud oma

VÕS §-st 769 tulenevat kohustust tervishoiuteenuse osutamist dokumenteerida.

Õige on kostja apellatsioonkaebuse väide, et dokumenteerimiskohustust reguleerib TTKS § 42

lg 3 ja 6 ning Sotsiaalministri 18. septembri 2008 määrus nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise

dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord“. Nimetatud

õigusaktidest ei tulene tõesti detailselt see, milliseid haiglasiseseid dokumente võib haigla

õigusaktides sätestatud dokumenteerimiskohustust täites lisaks kasutada. Samas ei nõustu

ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuses väljendatuga, et see, mida konkreetse patsiendi

juures tuleb mõõta ja patsiendikaardile kanda, otsustab ainuüksi iga X ise, seda sõltuvalt

patsiendi terviseseisundist, ning puudub alus väita, et kuni mõni etteantud vormil märgitud

lahter on täitmata, on see automaatselt dokumenteerimiskohustuse rikkumine. Kostja seisukoha

järgimine

viiks

tulemuseni,

kus

tervishoiuteenuse

osutamist

tõendaval

dokumenteerimiskohustusel

puudub

igasugune

sisu

ning

teenuse

osutamise

kontrollimisvõimalus sõltub teenuse osutaja suvast. Dokumenteerimiskohustuse nõuetekohane

täitmine võimaldab patsiendil vajaduse korral kontrollida tervishoiuteenuse osutamise mahtu ja

sisu (Riigikohtu 27. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12477, p 15). Kui kostja ei pea

enda jaoks siduvaks haiglasiseseid tegevusjuhiseid (maakohtu poolt aluseks võetud Rakvere

haigla õendusloo täitmise tegevusjuhendit), siis tuleb tal täita dokumenteerimiskohustuse

eesmärki, ravi kontrollitavust, muul viisil.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et kostja ei ole G.G.le osutatud

tervishoiuteenust nõuetekohaselt dokumenteerinud. Nimetatu ei mõjuta küll mitte kostja poolt

G.G.le pandud diagnoosi, vaid raskendab kostja töötajate poolt läbiviidud üksikute raviteenuse

osutamisega seotud protseduuride tegemise või tegemata jätmise kontrollimise võimalust,

mistõttu ei ole kostjapoolse hoolsuskohustuse täitmist võimalik kogu G.G. kostja juures

viibimise aja jooksul ühtlaselt hinnata. Samas ei pöördu ringkonnakohtu hinnangul praeguses

menetluses tõendamiskoormis kohustuse rikkumise osas täielikult, st kogu ravi puudutavalt,

hagejate kasuks, kuna etteheited dokumenteerimiskohustuse rikkumise osas ei hõlma kogu

G.G. haiglas viibimise perioodi. Seetõttu käsitleb ringkonnakohus tõendamiskoormist

väidetavate kostjapoolsete kohustuse rikkumiste juures eraldi.

14. Esimene praegust menetlus puudutav G.G. hospitaliseerimine kostja juures oli 17. juunist

kuni 1. juulini 2016. Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejad on menetluses oma

tõendamiskohustuse kostjapoolse lepingulise kohustuse rikkumise kohta selle ajavahemiku

osas täitnud.

Hagejad esitasid maakohtule TKE 17. novembri 2016. a koosoleku protokolli nr X, milles

kajastatud hinnangu kohaselt kirjutati haige koju 1. juulil 2016 vaatamata sellele, et X (X, X)

väärtused püsisid kõrged. TKE protokolli kohaselt vastas G.G.le osutatud tervishoiuteenus X

kaasaegse ravi üldistele seisukohtadele, kuid tilkinfusioonravi oleks pidanud olema mahukam

ja aktiivsem (X-i ei jälgitud) ning enneaegne oli haige kirjutamine koju 1. juulil 2016.

Protokollis leiti, et samas ei ole kindel, kas aktiivsem ja kestvam ravi oleks haiget suutnud

päästa, sest X letaalsus on erialase kirjanduse andmetel 40-85%. Protokolli p-s 2.4 juhitakse

TKE poolt kostja juhatuse tähelepanu vajadusele täpsemalt järgida ravijuhiseid.

TKE liikmetele edastati TKE X H.H. 1. novembri 2016. a eksperthinnang, mille kohaselt oli

G.G. ravis järgitud X ravijuhise üldist strateegiat, kuid tilkinfusioonravi oleks pidanud olema

suuremate mahtudega ja kestvam. Et tagada küllaldane X (vajalik 100 – 200 ml tunni), on X

korral tilkinfusioonide ööpäevased kogused tavaliselt 3000 – 6000 ml ja isegi rohkem. G.G.le

ordineeritud infusioonihulgad olid sellest oluliselt väiksemad. Seejuures ei ole haiguslugudes

X-i hulkade kohta ühtegi sissekannet. Kuigi erialases kirjanduses võib leida soovitusi Xhaigete

varajaseks enteraalseks toitmiseks, ei tohi sellega alustada enne, kui valud on möödunud ja

analüüsides on positiivne nihe. Kui G.G. esimesel korral hospitaliseeriti, alustati tal suukaudselt

toitmist alates 24. juunist, kuigi analüüsides X ensüümide tase oli tugevalt patoloogiline. Ka

haige koju kirjutamisel, ei olnud analüüsid normaliseerunud, vaid muutunud veelgi

patoloogilisemateks. H.H. leidis, et kuigi G.G.le osutatud tervishoiuteenus vastas üldistele

kehtestatud raviprintsiipidele, oleks ravi võinud olla mahukam ja aktiivsem. Kas see oleks

haiget päästnud, ei ole kindel.

Ringkonnakohtu hinnangul puudutavad nii TKE koosoleku protokollis kui ka H.H.

eksperthinnangus sisalduvad etteheited kostja lepinguliste kohustuste täitmise kohta eelkõige

G.G. esmakordset haiglasviibimist.

Hagejate lepingulise esindaja tellimusel on X I.I. koostanud kokkuvõtte G.G. haigusjuhust ja

andnud selle meditsiinilisele käsitlusele hinnangu (I kd, tl 91jj). Maakohus on I.I. tunnistajana

ka ära kuulanud. I.I. on 10. mai 2019. a kohtuistungi helisalvestise kohaselt X-ga tegelenud

alates aastast 1993, täiendades ennast korduvalt Saksamaal, I.I. on läbinud kolmeaastase

Euroopa ülese X puudutava täiendustsükli. Alates 2000. aastate algusest on I.I. ise Eestis läbi

viinud täienduskoolitusi. Tema juhtimisel on koostatud X ravijuhend, ta on kirjutanud X teemal

mitmeid teadusartikleid. Kroonilise X haigeid on ta opereerinud üle 170 ja X haigeid üle 100.

Alates 2015. aastast tegeleb I.I. X siirdamisega, X on tema X. Ringkonnakohtul puudub alus

kahelda I.I. pädevuses. I.I. arvamuse kohaselt esines esimesel hospitaliseerimisel puudujääk

reageerimisel

ebanormaalsetele

analüüside

väärtustele

–

neile

ei

järgnenud

ei

täpsustavat/täiendavat diagnostikat ega ravi (X süvenes, ei ravitud; X olid kogu ravi vältel

ebanormaalselt kõrged, selle põhjust ei selgitatud). Sellise haige ravimine üldpalatis, ilma

monitooringu ja eluliste näitajate regulaarse mõõtmiseta on I.I. arvamuse kohaselt ohtlik. Seega

esines puudujääk patsiendi monitooringu ja eluliste näitajate jälgimise osas. Patsiendi

infusioonravi mahtu ja sobivust oli I.I. väidete kohaselt raske hinnata, kuna osa infusiooni

numbritest oli ülekirjutatud (1 liiter või 3 liitrit). Infusioonravi sobivuse hindamisel on olulised

kriteeriumid patsiendi X ja X (X) näitajad. Neid ei mõõdetud patsiendil kordagi (välja arvatud

saabumise päeval vererõhk kahel korral, mis oli väga kõrge – X/X mmHg, seetõttu määrati

G.G.-le vererõhku alandavat ravimit, mille järel oli vererõhk X/X mmHg). G.G. haiglast koju

saatmine oli I.I. seisukoha järgi ennatlik.

Ringkonnakohus

leiab,

et

hagejad

on

nimetatud

tõenditega

täitnud

omapoolse

tõendamiskoormise selle kohta, et kostja ei osutanud raviteenust G.G. esimese haiglasviibimise

ajal piisava hoolikusega.

15. Kostjad ei ole andnud ühtegi üheselt arusaadavat selgitust ja põhjendust I.I. väidetele, mille

kohaselt oli G.G. ilma igasuguse monitooringuteta üldpalatis, esimene sissekanne haigusloos

(pärast EMO sissekannet) patsiendi seisundi kohta on tehtud päev pärast kostja juurde

saabumist ning ka esimesed analüüsid on tehtud siis.

H.H. eksperthinnangu kohaselt puuduvad X-i hulkade kohta haiguslugudes sissekanded.

Kostja on oma vastuväidete tõendamiseks hagejate nõuetele esitanud K.K. e-kirja teel avaldatud

seisukoha. K.K. on arvamuses märgitu X. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatult leidnud, et nimetatud kohtule esitatud arvamus ei ole piisav, et selles sisalduvat

saaks arvestada kostja lepinguliste hoolsuskohustuste täitmise hindamisel. K.K. arvamus

piirdub paari lausega, millest G.G. haiglas viibimise aega puudutab vaid seisukoht: „Olen AS

Rakvere Haigla palvel tutvunud pats. G.G. haiguslooga ja minu hinnangul on ravi kirurgilises

plaanis olnud tänapäeva teadmistele vastav ja ravi tüsistusi ei esinenud.“

Kostja on esitanud menetluses ka J.J. (X,X) poolt koostatud haigusjuhu analüüsi, milles

avaldatud seisukohtadele on omakorda vastanud I.I.. Kostjad ei ole esitanud sisulisi

vastuväiteid I.I. viidetele selle kohta, et J.J. on erialalt X, kelle pädevusse ei kuulu X diagnostika

ja ravi. G.G. esimese haiglas viibimise kohta märkis J.J., et ravi adekvaatsust ja edukust näitab

asjaolu, et haigus ei lõppenud surmaga haiguse varases staadiumis. I.I. on nimetatule vastuseks

leidnud, et selliste „ideede“ ja „arutute väidete“, nagu peaks haige surema 7.-14. päeval ning

haiguse varases staadiumis on X suremus 80%, allikas puudub ning selliste numbritega

manipuleerimine ei näita kahjuks J.J. professionaalsust.

Kostja ei ole ümber lükanud I.I. etteheiteid selle kohta, et pärast haiglasse saabumise päeva ei

ole patsiendil terve esimese hospitaliseerimise perioodil mitte kordagi mõõdetud vererõhku,

pulssi, uriini eritust, valu tugevust – kõik nimetatud lahtrid haige jälgimislehel on tühjad.

Patsiendil pole kordagi hinnatud ega märgitud valu tugevust (valu skaala lahtrid on kõik tühjad),

samas on talle seitsmel päeval antud tugevatoimelisi valuvaigisteid (Tramadol – narkootilise

toimega valuvaigisti).

Maakohus kuulas I.I. ära 10. mail 2019 ja tema ütluste kohaselt on G.G. valutugevust mõõdetud

ühes haigusloos G.G. vastuvõtu päeval.

16. Maakohus kuulas ära kostja tunnistajad X M.M. ja L.L.. Hagejad on kostjale ette heitnud

ebapiisavat infusioonravi esimesel hospitaliseerimisel. M.M. ütluste kohaselt on ravimi doosi

puhul väga oluline, kas patsient kaalub X või X kg. Samas tegi ta G.G. kaalu kindlaks üksnes

visuaalselt, ilma patsiendilt küsimata. M.M. ütluste kohaselt ei ole ta kusagil G.G. kaalu

dokumenteerinud. Nimetatud M.M. ütlused on seega ringkonnakohtu hinnangul vastuolulised

ning nendest jääb arusaamatuks, miks X, kes peab patsiendi kaalu ravimi doosi

kindlaksmääramiseks väga oluliseks, kasutab kaalu kindlaksmääramise meetodina üksnes

vaatlust.

I.I. selgituste järgi ei ole G.G.l kordagi mõõdetud hingamissagedust või saturatsiooni, pole

mõõdetud uriini eritust, samas on manustatud uriini eritust soodustavaid ravimeid (lasix). M.M.

kohtuistungil antud ütluste kohaselt määras ta G.G.le profülaktiliselt Lasixit (IV kd, tl 25),

selgitades kohtuistungil, et „Kuna tegemist on vana inimesega, siis ikka ma natuke aitan“.

Millise ravijuhendi alusel see toimub, M.M. ei osanud öelda. X-i G.G.l esimesel

hospitaliseerimisel ei mõõdetud, kuna selleks puudus M.M. ütluste kohaselt vajadus (IV kd, tl

42).

M.M. ütluste kohaselt ei olnud G.G.le esimesel neljal päeval valuvaigisteid vaja, kuna „aitab

infusioon ja no-spaa“. M.M. väitel diagnoositi G.G.l 29. juunil 2016 ultrahelis X.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt kohtuistungil avaldatud seisukohaga, et M.M.

ütlustest jääb arusaamatuks, miks olukorras, kus 29. juunil 2016 tuvastati X, ei ajendanud see

edasi uurima G.G. seisukorda kompuutriga, vaid G.G. kirjutati kaks päeva hiljem haiglast välja.

M.M. viitab küll PERH Xi N.N. soovitusele, kuid ei esita sisulisi vastuväiteid sellele, et N.N.

leidis, et opereerida kohe ei ole vaja, vaja on jälgida.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-s 138.2 kirjeldatuga, et kuna G.G. valutugevust

kostja poolt regulaarselt ei dokumenteeritud, siis pöördub tõendamiskoormis ning kostjal tuleb

tõendada, et ta tegi kõik G.G. seisundi parandamiseks (et ta ei ole oma lepingulist

hoolsuskohustust rikkunud). Kostja seda ringkonnakohtu hinnangul teinud ei ole. Kostja poolt

menetluses esitatu on olnud vastuoluline. Kostja on leidnud, et G.G.le manustati valuvaigistit

Tramadol haiglasse saabumisel 17. juunil 2016, kuid järgneval neljal päeval ta valuvaigistit ei

vajanud. M.M. ütles 10. mai 2019. a istungil et „esimesed kaks päeva olid valuvaigistid“, mis

on aga vastuolus väitega, et esimesel päeval oli valuvaigistiks Tramadol ja järgneval neljal

päeval ta neid ei vajanud. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, mille kohaselt jääb

arusaamatuks see, miks sai patsient ravilehe kohaselt No-Spad igapäevaselt, kui ta samas neljal

järjestikusel päeval valuvaigisteid ei vajanud.

Hagejad leiavad, et aja jooksul, mil G.G. viibis esimese ja teise hospitaliseerimise vahel kodus,

ei olnud kostja poolt määratud ravi ja antud juhised piisavad, et vähendada G.G. valusid ja

parandada tema seisukorda (III kd, tl 79jj). Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejad on

menetluses tõendanud, et haiglast koju tuleku järel tal kõhuvalud ei kadunud (pereXi

konsultatsioonide kokkuvõte, I kd, tl 54), valudega kaasnes iiveldus.

17. Ringkonnakohus käsitleb järgnevalt kostja väidetavat hoolsuskohustuse rikkumist G.G.

teise ja kolmanda hospitaliseerimise osas. G.G. toimetati kiirabiga 10. juulil 2016 kostja EMO-

sse, seejärel ta hospitaliseeriti. 14. juulil 2016 viidi G.G. PERH-i, kust G.G. suunati kostja

juurde tagasi 15. juulil 2016.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejad on menetluses tõendanud, et kostja rikkus G.G.le

raviteenuse osutamisel teisel ja kolmandal hospitaliseerimisel lepingust tulenevat

hoolsuskohustust. I.I. hinnangu kohaselt oli G.G. tulenevalt oma haiguse kulust alatoidetud.

Enne hospitaliseerimist oli G.G. viimased 9 päeva kodus igapäevaselt oksendanud. I.I. viitab

EMO-s tehtud sissekandele, mille kohaselt „patsient on X“. Hinnangu järgi on sellisel patsiendil

toitmine väga oluline ravikomponent. Kui suukaudne toitmine ei õnnestu, siis tuleb toitmine

tagada sondi kaudu. Kui nii toitmine ei õnnestu, siis tuleb patsienti toita parenteraalselt

(toitelahuste viimine veresoonde). Kui patsient on eelnevalt alatoidetud, siis on täiendav

toitmine näidustatud esimesel võimalusel (I.I. viitab seisukohale nii Euroopa kui ka Ameerika

enteraalse ja parenteraalse toitmise juhendis). G.G.le lubati korduval hospitaliseerimisel süüa

alates kolmandast ravipäevast, selle õnnestumist ei ole kostja poolt dokumenteeritud.

I.I. arvamuse kohaselt ei ole enteraalse toitmise teisiti tagamiseks (toitmist sondiga makku või

peensoolde) katseid kostja juures tehtud. Ka parenteraalset toitmist ei rakendatud. Seega esines

oluline puudujääk patsiendi toitmise lahendamisel. G.G.l oli X (klassifikatsiooni järgi X-

Xmmol/l). X-i asendus algas I.I. arvamuse järgi päev pärast haiglasse saabumist (teise

hospitaliseerimise puhul) – seega hilinenult.

G.G. viidi kostja juurde kiirabiga 10. juulil 2016. G.G.le tehti 11. juulil 2016

kompuutertomograafia uuring, kus tal diagnoositi X ja võimalik X. Kostja töötajad

konsulteerisid PERH-i kirurgidega ja G.G. saadeti edasisele ravile PERH-i, kus 15. juunil 2016

juhiti X (Xist) X-i. G.G. suunati kostja juurde tagasi pärast PERH-s läbiviidud protseduuri 15.

juunil 2016.

Kolmandat korda viibis G.G. ravil kostja kirurgia osakonnas, üldpalatis, 4 päeva vältel kuni

tema surmani X kell X. I.I. hinnangu kohaselt hospitaliseeriti G.G. ilma monitooringuta

üldpalatisse, kus rakendati vaid infusioonravi ja jätkati antibakteriaalset ravi. I.I. leidis, et

kolmandat korda samade antibiootikumidega ravi ei olnud põhjendatud. Antibiootikumi

vahetamine on vajalik, kuna mikroobidel võib tekkida resistentsus (vastupanuvõime)

pikaaegselt kestnud antibakteriaalse ravi tingimustes ja antibiootikum enam „ei toimi“.

Antibiootikum vahetati alles surmapäeval. Antibiootikumi valik X aspektist oli ebasobiv.

Surmapäeval võetud X esines X, mis on vancomycinile resistentne – seega võis I.I. hinnangul

öelda, et patsient jäi surmapäeval täiesti ilma efektiivselt toimiva antibiootikumita. Kolmandal

hospitaliseerimisel ei tehtud patsiendil ühtki vereanalüüsi enne kui patsient läks X (patsiendi

surmapäeval).

I.I. leidis, et ebaselgeks jääb see, miks patsienti intensiivselt ei ravitud – vastavasisulisi otsuseid

ei ole dokumenteeritud.

18. Kuna hagejad on täitnud kostja kohustuste rikkumise tõendamise kohustuse teise ja

kolmanda hospitaliseerimise suhtes, siis pöördub menetluses tõendamiskoormis ja kostjal tuleb

tõendada seda, et ta järgis lepingu täitmisel hoolsuskohustust. Ringkonnakohus leiab, et kostja

ei ole menetluses tõendanud, et osutas G.G.le tervishoiuteenust teisel ja kolmandal

hospitaliseerimisel tervishoiuteenuselt tavaliselt oodatava hoolega. Maakohus kuulas ära kostja

tunnistaja X L.L., kelle poolt jälgitavasse palatisse paigutati G.G. teisel hospitaliseerimisel.

Tunnistaja ütlused on ringkonnakohtu hinnangul G.G. diagnoosi ja haiguse kulu tõsidust ning

G.G. seisundit puudutavas osas vastuolus teiste menetluses kogutud tõenditega (TKE

koosoleku protokolliga, J.J. ja I.I. hinnangute, X ravijuhendiga).

X L.L. hinnangul ei olnud G.G. teise hospitaliseerimise alguses mitte raskes, vaid rahuldavas

seisundis. Nimetatu ei ühti aga G.G. statsionaarse epikriisiga, mille järgi (I kd, tl 44)

hospitaliseeriti G.G. uuesti 10. juulil 2016 seoses X. Ka kostja esitatud J.J. haigusjuhu käsitluse

järgi (III kd, tl 8) toimus korduvhospitaliseerimine 10.-14. juulil 2016 X tõttu.

L.L. kohtuistungil antud ütlused G.G. seisundi ja haiguse kulu kohta ei ole sellised, mida tuleks

eeldada raske ja pikaajalisele haigele meditsiiniteenuse osutajalt. L.L. väited G.G. seisundi

kohta olid: „ta oli suhteliselt selline ükskõikne ja väsinud“; „Ta võis ollagi selline vaikne

inimene“; „Kui küsisin kaebuste kohta, siis kaebas valu. Ta ei olnud selline, et tal oleks olnud

kõik paha, aga tal ei olnud kõik hea ka.“; „Nagu tavaliselt Eesti mehed räägivad, et pole hullu,

suhteliselt terve mees ja kui hakkad edasi küsima, et mis tal on siis ma sain teada, et ta võtab X

vastu tablette, tal on X.“ Ringkonnakohus viitab sellele, et valu kurtmise intensiivsus on iga

üksikisiku puhul erinev ning ei tohiks olla patsiendi seisundi kindlaksmääramisel oluline

eeldus.

L.L. väitel kaebas G.G. kõhuvalu ja iivelduse üle, kõige olulisem oli kõhuvalu, mida ei saanud

millegagi ära võtta. Ja see oli L.L. selgituse kohaselt G.G.l juba ammu, mitte just tekkinud. L.L.

ütlused G.G. oksendamise kohta olid vastuolulised. Esmalt väitis L.L., et G.G. ei oksendanud

palju. G.G. sõi, iiveldust tal esines, kuid ta ei öelnud seda ühtegi korda, et ta oleks kõik välja

oksendanud. Samas väitis L.L., et G.G. nädalavahetusel pärast operatsiooni süüa ei saanud, sest

ta oksendas.

L.L. ei osanud vastata sellele, miks ei mõõdetud G.G. vererõhku, kuigi G.G. tarvitas X

ravimeid. L.L. ei osanud vastata küsimusele, miks ei ole G.G.lt võetud analüüse, viimased

analüüsid on võetud 12. juulil ning seejärel X, samal päeval kui ta suri. L.L. leidis, et: “Ma ei

taha seda kommenteerida, sest mina ei mäleta, mis põhjusel. 17. juulil oli stabiilne seisund, ei

olnud põhjust selle jaoks, et kontrollida.“ L.L. leidis samuti, et “Ma mõtlesin, et kui patsient

tuleb PERH-ist, siis ta ei ole nii raskes seisundis, et teda on vaja koguaeg kontrollida.“ X-i ei

kontrollitud G.G.l L.L. väitel sellepärast, et G.G. ei tahtnud X panna. Kohtu küsimusele selle

kohta, kas G.G.le pakuti erinevaid võimalusi ja G.G. keeldus neist, vastas L.L., et G.G. ei olnud

konflikte patsient.

Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et G.G.le X panemisest keeldumist ei ole dokumenteeritud.

Seega

ei

ole

täidetud

dokumenteerimiskohustuse

eesmärk:

patsiendile

osutatud

meditsiiniteenuse kontrollimisvõimalus. Ringkonnakohus leiab, et sõltumata sellest, kas

tervishoiuteenuse osutaja poolt dokumenteerimata raviprotseduuri või hoolsuskohustuse

täitmist saab tõendada hilisemate Xi ütlustega või mitte, on praegusel juhul G.G. Xi L.L. ütlused

nii üldised, et nendega ei ole üheselt tõendatud G.G. keeldumine kõikidest olemasolevatest

võimalustest X-i määramiseks.

Maakohus on lugenud raviveaks valutugevuse mõõtmata jätmist. Ringkonnakohus leiab, et

praegusel juhul on kostja tunnistaja L.L. ütlustega küll tõendanud, et X küsis patsiendilt tema

valu tugevust, kuid jättis selle dokumenteerimata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja G.G.

valutugevuse hindamisel näidanud üles tavapärast hoolikust. Põhjendatud on maakohtu

seisukoht, mille järgi viitab valu tugevuse dokumenteerimata jätmine asjaolule, et valu tugevus

ja kasutatud ravimid ei olnud korrelatsioonis, ravimid ei olnud adekvaatsed ega piisavad.

Lepingurikkumisena on ebapiisavate valu vähendavate meetmete kasutamine esmajoones

käsitletav kui hoolsuskohustuse rikkumine.

Ringkonnakohus leiab, et menetluses esitatu põhjal võib asuda seisukohale, et kostja ei ole

tõendanud, et ta oleks teinud kõik endast olenevat, et hoida ära G.G. tervise seisundi

halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tema tervis ja leevendada G.G. kannatusi.

Maakohus on õigesti leidnud, et hädaabinupu kasutamine peab olema tagatud nii tava kui

nakkushaigetele mõeldud isolatsioon- kui ka intensiivpalatis. Kostja X O.O. selgitused (I kd, tl

145; IV kd, tl 97) on tõlgendatavad erinevalt. Kui pöördumises hageja A.A. poole väidab O.O.,

et „Kellanuppude paigutamist patsiendi suhtes on töötajatega arutatud ning jätkuvalt keelatud

nende patsiendist liiga eemale panek“. Teises, juba kohtule esitatud selgituses, väidab O.O., et

„Keegi ei mäletanud, et nupuga või selle asukohaga oleks probleeme olnud“. Ringkonnakohus

leiab, et sõltumata sellest, kas kostja möönab võimalikke probleeme hädaabinupu

kättesaadavusega või mitte, on üleolev ja ühiskonna üldisi ootusi meditsiiniteenuse osutajale

eirav kostja apellatsioonkaebuse väide, et kuna G.G. oli ise ringiliikuv patsient kuni X (G.G.

surmapäevani), siis oli ta seega täiesti suuteline oma kaebustest iseseisvalt teavitama.

19. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei olnud

patsiendil X, mida intensiivravipalatis monitoorida ja ravida, on paljasõnaline. L.L. ja M.M.

ütlused ei tõenda, et G.G. oleks olnud üldpalatis pideval ja tema haiguse raskust arvestaval

jälgimisel.

Kostja ei ole menetluses tõendanud väidet, et PERH-i X N.N. hinnangul ei vaja patsient

paigutamist intensiivravipalatisse. Ringkonnakohus leidis lisaks otsuse p-s 11, et kostja

vastutab nende toimingute eest, mis ei olnud patsiendile äratuntavalt osutatud kolmandate

isikute poolt.

20. Ainuüksi kostjapoolse hoolsuskohustuse rikkumisest G.G. kolme hospitaliseerimise ja

kostja poolt G.G.le määratud ravi osas ei piisa G.G.le põhjustatud mittevaralise kahjunõude

rahuldamiseks. Hagejatel tuleb tõendada ka neid asjaolusid, mille esinemisega seob seadus

mittevaralise kahju hüvitamise nõude (VÕS § 134 lg 2) ja selle põhjuslikku seost kostja

kohustuse rikkumisega. Hagejad leiavad, et nendeks asjaoludeks on G.G.l kostja juures

viibimise ajal olnud suured valud ja elukorralduse muutus. G.G.l olid valud ja iiveldus ka siis,

kui G.G. viibis kodus pärast esimest hospitaliseerimist kostja juures. G.G. ei suutnud süüa (III

kd, tl 81).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ainuüksi haiguse ägenemisest tingitud elukorralduse

muutus ja terviseteenuse saamise tõttu haiglas viibimine ei ole sündmuseks, millega seadus

seoks kahju hüvitamise nõude tekkimise.

Ringkonnakohus leiab aga, et hagejad on menetluses tõendanud, et G.G. esimese kostja juures

viibimise ja tema kodus viibimise ajal olid tal tugevad valud ning kostja poolt määratud

valuvaigistid ei olnud sellise toimega, et tema vaevusi vähendada. I.I. arvamuse põhjal oli G.G.

haiglast koju saatmine esimese hospitaliseerimise järel ennatlik. G.G.l algas iiveldus,

oksendamine (kaks korda päevas), nõrkustunne ja kõhuvalu sisuliselt kohe pärast haiglast

väljakirjutamist.

Kostja ei mõõtnud G.G. valutugevust tema esimesel haiglas viibimise ajal. G.G. kõhuvalu

süvenes ja muutus eriti tugevaks X hommikuks (Xi sissekanne „valu kõhus, mida ei saa

kupeerida valuvaigistitega“ (st vaatamata valuvaigistitele püsis oluline kõhuvalu).

21. Patsiendil on üldjuhul Riigikohtu hinnangul (vt Riigikohtu 27. veebruari 2019. a otsust

tsiviilasjas 2-17-12477, p 14) kohustus tõendada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks

olevat asjaolu, sh põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel (erinorm VÕS § 770

lg 4). Kuigi Riigikohus on 27. veebruari 2019. a otsuse tsiviilasjas nr 2-17-12477 p-s 20 asunud

seisukohale, et diagnoosi- või ravivea tuvastamisega VÕS § 770 lg 1 alusel kaasneb

eelduslikult VÕS § 762 järgne tavaliselt oodatava hoolsuse puudumise tuvastamine (süü

tuvastamine), sest tervishoiuteenuse osutajalt oodatav hoolsus on osa lepingulisest kohustusest,

mitte hinnang kohustuse täitmisele, leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul tuleb hagejatel ka

tõendada põhjuslikku seost rikkumise ja G.G.le tekkinud kahju vahel, seega ei ole tegemist

VÕS § 770 lg 4 juhtumiga (vt otsuse p 12).

Ringkonnakohus leiab, et hagejad on oma tõendamiskoormist täitnud. Hagejad on TKE

17. novembri 2016. a koosoleku protokolliga tõendanud, et esimesel haiglas viibimise ajal

kostja poolt G.G.le tehtud intensiivsem infusioonravi ja valuravi saanuks G.G. seisundit ja

ravikulgu tema esimesel haiglas viibimise ajal eelduslikult kergendada ja stabiliseerida, seega

põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel. I.I. hinnangu järgi esinesid ravis

mitmed puudujäägid, mis kokkuvõttes soodustasid haiguse ülirasket kulgu. Samuti on hagejad

tõendanud, et G.G. kirjutati esimese hospitaliseerimise järel koju 1. juulil 2016 vaatamata

sellele, et X (X,X) väärtused püsisid kõrged. Kui G.G. ei oleks kirjutatud koju nii varakult,

oleks eelduslikult saanud tema kannatusi esimese ja teise hospitaliseerimise vahel vähendada.

Hagejad on oma seisukohti teise ja kolmanda hospitaliseerimise puhul tõendanud I.I.

selgitustega. I.I. on andnud lisaks menetluses vastused J.J. seisukohtadele (III kd, tl 31jj).

Arvamuse kohaselt ei ole kostja juures kordagi kaalutud X kirurgilist ravi. X süvenemine pärast

manipulatsioone X (antud haigel X) on üks üsna tüüpilistest tüsistustest. Sellistel juhtudel võib

vajalik olla täiendav X kas kirurgiliselt/operatsioonil või perkutaanselt (läbi kõhuseina viidud

X ultraheli kontrolli all). Täiendava X vajadus on 20-60% juhtudest. I.I. leidis, et on väga

võimalik, et patsiendi oleks päästnud X kirurgiline avamine ja X, seda seisukohta kinnitab I.I.

arvates lahangu leid.

Hagejad on ütluste ja I.I. hinnanguga tõendanud, et kui G.G.d ei oleks kirjutatud esimesel

hospitaliseerimisel nii vara koju ja teda oleks jälgitud kauem, oleksid tema kannatused võinud

kodus viibimise aja jooksul olla väiksemad.

Maakohus on põhjendatult arvestanud patsiendi kannatusi ja üleelamisi: ta oli hagejate väitel

valudes ja viibis viimased kaks ravipäeva isoleeritult üksikpalatis kus puudus igasugune

monitooring tema seisundi suhtes. Hagejad on oma ütluste ja I.I. hinnanguga tõendanud, et G.G.

oli nälginud, ei suutnud süüa ega isegi vett neelata ja ometi püüti talle suukaudselt tablette

manustada ning suukaudselt ka toita. G.G. ei suutnud valude tõttu lähedastega rääkida ega käia.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kuivõrd PERH-is teostati patsiendile

operatsioon, siis katkestas see praegusel juhul põhjusliku seose ahela. Hageja on esitanud kostja

vastu nõude eelkõige tervishoiuteenuse osutamisel hoolsuskohustuse rikkumisega tekitatud

kahju hüvitamiseks. Seega ei ole hageja kahju tekkinud hageja väitel mitte konkreetse ravivea,

vaid nõuetekohase raviteenuse osutamata jätmise tõttu. Kohustus teha kõik, et vähendada

patsiendi kannatusi, ei ole seotud sellega, kas G.G. viibis kahel päeval PERH-is.

22. Kui tervishoiuteenuse osutaja on tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud, tuleb

hinnata, kas tervishoiuteenuse osutaja on rikkumise eest vastutav. Tervishoiuteenuse osutaja

saab VÕS § 104 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada oma süü puudumist (vt Riigikohtu

22. märtsi 2019. otsus tsiviilasjas nr 2-15-18182, p 14). Kui üldiselt VÕS § 103 lg-st 1

tulenevalt eeldatakse, et lepingut rikkunud tervishoiuteenuse osutaja (VÕS § 758 lg 1) oli

hooletu (vt Riigikohtu 27. veebruari 2019. a otsust tsiviilasjas nr 2-17-12477, p 14), siis

praegusel juhul seisnes lepingurikkumine hoolsuskohustuse rikkumises. Seega tuleb kostjal

tõendada, et ta ei rikkunud hoolsuskohustust süüliselt.

Hoolsuskohustus oma olemuselt tähendab lepingu täitmisel kohustust teha omalt poolt kõik

vajalik selleks, et vältida teise poole õigushüve kahjustumist selle kasutamise käigus.

Ringkonnakohus on süü puudumist juba sisulisel tasandil hoolsuskohustuse rikkumise

tuvastamisel hinnanud. Kostja ei ole tõendanud ka nende asjaolude esinemist, mida seadus seob

vääramatu jõuga.

23. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hagejate kasuks põhjendatult mõistnud kostjalt välja

mittevaralise kahju G.G. pärijatena. Kui mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue tekib

isikul endal, kellele tekitati õigusvastaselt kehavigastus või tervisekahjustus, kuid kes suri

seetõttu alles hiljem, on VÕS § 166 lg 1 tingimustel loovutatav ja ka pärandatav, st selle nõude

võivad esitada surnu pärijad (Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-19-08, p 15).

Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et on täidetud G.G. mittevaralise kahju hüvitamise nõude

eeldused ja kostja vastutab G.G.le tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud

mittevaralise kahju eest. Kostjal tuleb seega maksta hagejatele rahalist hüvitist VÕS § 134 lg 1

järgi (vt Riigikohtu 27. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-12477, p 13.2). Kui

tervishoiuteenuse osutaja rikub lepingu täitmise käigus hoolsuskohustust, jätab vajalikud

analüüsid tegemata, ei jälgi patsienti piisava hoolikusega ning ei leevenda tema kannatusi viisil,

mis vastaks nõutavale hoolele ning seeläbi tekib patsiendile kahju, on see hõlmatud kostja

väidetavalt rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning selline kahju on kostjale kui

tervishoiuteenuse osutajatele ette nähtav.

Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha

väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata

diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja

kestust (vt Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 20).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsiooniõigust rikkunud ning nõustub maakohtu

poolt väljamõistetud hüvitise suurusega, milleks on solidaarselt hagejate kasuks 12 00 eurot.

Maakohus on põhjendatult arvestanud mittevaralise kahju tekkimise erinevaid asjaolusid ja

hagejate kannatusi ning üleelamisi ja nende ulatust ning varasemat kohtupraktikat analoogsete

kahjunõude suuruse osas.

24. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult rahuldanud hagejate esitatud

matusekulude 1195 euro 50 sendi hüvitamise nõude. VÕS § 129 lg 1 esimese lause järgi tuleb

isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada

surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud. Matusekulud on

kantud hagejate poolt.

Ringkonnakohus luges menetluses tõendatuks, et kostja on G.G.le osutatud tervishoiuteenuse

lepingust tulenevat hoolsuskohustust rikkunud. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu

sõlmimisel ei saa teenuse osutaja üldjuhul kunagi lubada patsiendi tervenemist, kuna patsiendi

paranemine ei ole alati tema võimuses. Tervishoiuteenuse osutaja on aga kohustatud tegutsema

temalt tavaliselt oodatava hoolsusega (VÕS § 762), mis sisuliselt tähendab hoolikat püüdu

patsiendi seisundi paranemiseks ja tervenemiseks. Ringkonnakohus leiab, et kui

hoolsuskohustuse nõuetekohase täitmisega oleks arvestatava tõenäosusega jäänud patsient

elama, on patsiendi matusekulud hõlmatud kostja väidetavalt rikutud lepingulise kohustuse

kaitse-eesmärgiga ning selline kahju on kostjale kui tervishoiuteenuse osutajatele ette

nähtav. Ringkonnakohus on käsitlenud põhjuslikku seost kostja poolse kohustuse rikkumise ja

kahju tekkimise vahel otsuse p-s 21.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-de 141.2.1 ja 141.2.2 põhjendustega

matusekulude suuruse osas ja ei korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel.

Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et matusetalituse

läbiviimisega seotud põhjendatud kulud kuuluvad matusekulude hulka. Hagejate esitatud arvel

on märgitud „Peielaud A“. Kostja väide, kuna arve saajana on märgitud „eraisik“ ei tõenda see

kantud kulutuste põhjendatust, on paljasõnaline. Matusetoetuse mahaarvestamine otsestest

mõistlikest matusega seotud kuludest ei ole põhjendatud, kuna põhjendatud ei ole kahju tekitaja

asetamine paremasse olukorda sõltuvalt sellest, kas lähedased saavad matusetoetust.

Ringkonnakohus leiab aga, et kostja apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles maakohus

rahuldas hagejate nõude A.A. kasuks transpordikulude 1083 euro 71 sendi (56 euro 40 sendi

solidaarselt ja 1027 eurot 31 sendi üksnes A.A.le) hüvitamiseks. Tegemist ei ole mõistlike

matusekuludega VÕS § 129 lg 1 mõttes. Kuigi üldjuhul eeldatakse lepingu rikkumisega

põhjustatud surmast tulenevate kahju hüvitamise nõuete puhul, et lepingulise kohustuse kaitse

eesmärk on isiku surma korral vastavalt 127 lg-le 2 piiratud ja kahju tuleb hüvitada VÕS §-s

129 toodud ulatuses (vt Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, § 129

komm 3), leiab ringkonnakohus lisaks, et lähedaste kulutused, mis on tehtud seoses matusele

sõiduga, ei ole kahju tekitajale ka ettenähtavad ning muudaksid kahju tekitajale hüvitatava

kahju suuruse sisuliselt prognoosimatuks.

25. Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses rahuldada hagejate varalise kahju nõue maakohtu

poolt rahuldamata jäänud ulatuses. Hagejad paluvad mõista kostjalt välja täiendavalt

õigusabikulu summas 2246 eurot 41 senti ja dokumentaalse tõendis saamise kulu summas 4000

eurot.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult rahuldanud hagejate nõude kohtueelsete

õigusabikulude hüvitamiseks summas 2459 eurot 60 senti. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega otsuse p-s 141.2.3 ja ei korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.

Kohustuse rikkumisega tekitatud ja hüvitamisele kuuluv kahju hõlmab VÕS § 128 lg 3 järgi ka

kulusid kahjuhüvitise saamiseks, mh kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Nõude

aluseks on VÕS § 115 lg 1, täidetud peavad olema kahju hüvitamise nõude maksmapaneku

üldised eeldused.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtuvälise õigusabi kasutamine oli mõistlik ja

vajalik. Tegemist on väga spetsiifilise vaidlusega (meditsiinivaldkond), milles tuli eelkõige

välja selgitada, kas kostja tegevuses esines selliseid minetusi ja/või rikkumisi, mis õigustaks

nõude esitamist. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hagejate

kantud kulud on mõistliku suurusega.

Nõude esitamisega seotud kulude hüvitamiseks on ette nähtud eriregulatsioon TsMS § 174

lg-s 11, mille järgi ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse

väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud

menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul

sellesarnasel viisil. Seega ei saa hagiga nõuda selliste nõude esitamisega seotud kulude

hüvitamist, mille väljamõistmist saab menetlusosaliselt nõuda kohtuotsuses tehtud

menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Sellisteks

kuludeks, mida ei saa menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt nõuda, on

TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 järgi ka lepingulise esindaja kulud menetluses. Need on kulud

alates hagiavalduse või muu kohtule esitatava menetlusdokumendi koostamisest (Riigikohtu

9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 27). Ringkonnakohus leiab, et

vaidlusalune hagi esitamise õigusliku perspektiivi analüüs, mille kulu väljamõistmist hagejad

apellatsioonkaebuses taotlevad, ongi hõlmatud kohtumenetlusse esitatud hagiavalduse

koostamise kuluga. Vaidlust ei ole, et hagi esitamiseks tuli esindajatel hagi perspektiivi hinnata.

Tegemist on ringkonnakohtu hinnangul hagi ettevalmistamise kuluga, mida hagimenetluses

kahjuhüvitisena TsMS § 174 lg-st 11 tulenevalt nõuda ei saa. Arvestades, et menetluskulude

nimekirja lisana esitatud arve nr X kohaselt kulus hagejate esindajatel hagiavalduse

koostamisele 24 tundi, on mõistlik, et nimetatud ajakulu hõlmab ka nõude analüüsi ega kuulu

seetõttu kahjuna väljamõistmisele.

Muu kohtuvälise õigusabi kulu osas on ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsus põhjendatud

ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust selle muutmiseks. Maakohus on

hinnanud hagejate esindajate põhjendatud ja vajalikku ajamahtu teenuste osutamisel. Asjaolu,

et maakohus ei ole iga üksiku arvete spetsifikatsioonides märgitud tegevusele eraldi hinnangu

andnud, ei ole samuti maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Kohus ei pea analüüsima minutilise

täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi, vaid hindab asja

tervikuna.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejate apellatsioonkaebus dokumentaalse tõendi saamise

kulu (I.I. arvamuse) väljamõistmise osas tuleb rahuldad. Selle kulu väljamõistmisel ei saa

lähtuda pelgalt asjaolust, et sama liigi vaidluste puhul on varasemad ekspertiisitasud olnud

väiksemad. Nimetatud kulu oli kostjale ka ettenähtav. Hinnata tuleb koostatud arvamuse

põhjendatust ja vajalikkust, asjatundja käsutusse hinnangu andmiseks antud materjali mahukust

ja iga üksikjuhtumi keerukust. I.I. on koostanud põhjaliku hinnangu kostja juures toimunud ravi

kohta. Arvamuse koostamiseks tuli tal tutvuda patsiendi 3 haiguslooga, tervishoiu pildipanga

andmete ja patoanatoomilise lahangu andmetega. Väärib märkimist, et ka maakohus on otsuse

tegemisel suures osas tuginenud just I.I. arvamusele kui olulisele tõendile. Põhjendatud ei ole

jätta selle saamisega seotud kulud isegi osaliselt hagejate kanda olukorras, kus asjas on

tuvastatud kostja tegevuses / tegevusetuses rikkumisi, mis kokkuvõttes soodustasid patsiendi

haiguse ülirasket kulgu ja letaalset lõppemist.

26. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus kostjalt väljamõistetava mittevaralise kahjuhüvitise

vähendamiseks. Ringkonnakohus leiab, et alusetud on kostja väited, et G.G. ravi toimus kostja

ja PERH-i koostööna. G.G. viibis PERH-is kaks päeva ning G.G. puhul olid need ülesanded,

mida tervishoiuteenuse osutamisel viis läbi PERH, selgelt piiritletavad. Ringkonnakohus leidis

otsuse p-s 11, et kostja vastutab nende meditsiinitöötajate poolt põhjustatud süülise

lepingurikkumisega tekitatud kahju eest, kellega kostja väidetavalt konsulteeris või kelle

juhiseid jälgisid kostja töötajad siis, kui G.G. viibis kostja juures.

Ringkonnakohus rahuldas kostja taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde kostja X 7. mai

2020. a e-kirja kostja majandusliku seisu kohta. Ringkonnakohus leiab aga, et kostjal kui

haiglal, kes osutab laialdast tervishoiuteenust, on võimalik teenuse osutamisega paratamatult

seotud riske vähendada nt kindlustuslepingu sõlmimisega. Patsientidele tekitatud kahju

hüvitamise nõude rahuldamise ulatus ei tohi olla sõltuvuses haigla hetkelisest

majandusolukorrast. Lisaks oli kostja võimalikust nõudest teadlik juba alates 2018. a maist.

27. Seega kuulub kostjalt hagejate kasuks väljamõistmisele mittevaraline kahju 12 000 eurot

ning varaline kahju 9655 eurot 10 senti (1195,50+2459,60+6000), s.o varaline ja mittevaraline

kahju kokku 21 655 eurot 10 senti.

Hagejad on palunud mõista välja ka viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause järgses määras alates

hagi esitamisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 teise lause järgi võib viivist nõuda

eelkõige selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejate viivisenõue on

põhjendatud. Kuivõrd ringkonnakohus mõistab välja maakohtust suurema hüvitise summa,

arvutab ringkonnakohus viivist ka ümber lähtuvalt väljamõistetava hüvitise suurusest.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista 4143 euro 54 sendi suurune

viivis alates hagi esitamisest ehk 8. juunist 2018 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni ehk

30. oktoobrini 2020 (k.a), s.o 873 päeva eest (21 655,10/100x8/365x873).

Samuti tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista 21 655 euro 10 sendi suuruselt põhivõlalt

arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 31. oktoobrist 2020 kuni

põhivõla tasumiseni.

28. Ringkonnakohus peab asjas põhjendatuks muuta ka menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kohus tuvastab haigla poolt toime pandud väga

olulised rikkumised, kuid mõistab mittevaralist kahju vähendatud ulatuses, on äärmiselt

ebaõiglane jätta menetluskulud isegi osaliselt hagejate kanda. Tegemist on hagejate jaoks

äärmiselt isikliku ja emotsionaalselt raske vaidlusega. Kostjaks on suur ja piirkonna ainus

tervishoiuteenuse osutaja. Menetluses on leidnud tuvastamist, et kostja on oma lepingust

tulenevat hoolsuskohustust rikkunud. Kostja tegevuse/tegevusetuse ja tagajärje vahel on

tuvastatud põhjuslik seos, kostja vastutab oma tegude/tegevusetuse eest. Seega on põhjendatud

väita, et hagejate nõue on olulises osas rahuldatud, kuigi mitterahalise kahju nõude suurust on

vähendatud.

Hagejate varalise kahju nõude rahuldamata jäänud ulatus on esitatud nõudega võrreldes

marginaalse tähendusega. Ringkonnakohus rahuldab hagejate ja kostja apellatsioonkaebused

osaliselt, sh hagejate apellatsioonkaebuse rahaliselt suuremas ulatuses. Sellises olukorras on

põhjendatud jätta kõik menetluskulud nii maa-, kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 järgi

kostja kanda.

29. Maakohus ei ole otsuses poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. TsMS § 174

lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist

suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega

maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud

kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei

esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist

ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu,

mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke