2-18-12433/99 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. oktoober 2020

Tsiviilasja number

2-18-12433

Tsiviilasi

Igor Muravkini hagi Alise Kulla vastu 28 812 euro 57 sendi

saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

28 812 eurot 57 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 25. novembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Alise Kulla apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

3. märts 2020; 13. oktoober 2020

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Alise

Kuld

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja Andrei Vesterinen

Vastustaja

(hageja):

Igor

Muravkin

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja Sergei Desjatnikov

RESOLUTSIOON

1. Jätta Alise Kulla apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Alise Kulla vastuväide kohtu tegevuse peale

rahuldama. Jätta kostja taotlus tunnistaja A.A. korduvaks

ülekuulamiseks rahuldamata.

3. Jätta Tartu Maakohtu 25. novembri 2020. a otsus

muutmata.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Alise

Kulla kanda.

5. Rahuldada

Igor

Muravkini

menetluskulude

kindlaksmääramise taotlus ja mõista Alise Kullalt Igor

Muravkini

kasuks

välja

menetluskulu

eurot

(käibemaksuta).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Igor Muravkin (hageja) esitas 21. augustil 2018. a Tartu Maakohtule Alise Kulla (kostja)

vastu hagi 28 812 euro 57 sendi saamiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ja

mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest

kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt müüs kohtutäitur täitemenetluses nr XXX/XXXX/XXXX hageja vara

hinnaga 40 000 eurot. Pärast erinevates täitemenetlustes võlgnevuste tasumist kandis

kohtutäitur Oksana Kutšmei hageja avalduse alusel kostja arveldusarvele 31 812 eurot 57 senti.

Raha kanti kostja arvele, kuna hageja arveldusarve oli arestitud. Kostja pidi raha hagejale

järgmisel päeval üle andma. Kostja andis hagejale ainult 3000 eurot. Kostja ei tagastanud raha

täies ulatuses. Hagejal puuduvad kohustused kostja ees. Hageja pöördus mitu korda raha

saamiseks kostja poole. Kostja lubas raha tagasi maksta, kuid ei ole seda teinud.

Hageja ja kostja sõlmisid seega hoiulepingu tähtajaga üks päev. Kuna raha tagastamise tähtaeg

on saabunud, ei ole ülesütlemise avalduse esitamine vajalik. Hageja esitab siiski avalduse

hoiulepingu ülesütlemiseks. Kui kohus leiab, et tegemist ei ole hoiulepinguga, tuleb kostjal raha

tagastada võlaõigusseaduse § 1027 alusel, sest hagejal puuduvad kohustused kostja ees.

Kostja poolt kohtule esitatud dokument, milles hageja kinnitas, et kostja on talle raha andnud,

on võltsing. Dokumendil olev allkiri ei ole hageja oma.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja märkis, et vastab tõele, et kohtutäitur müüs

täitemenetluses nr XXX/XXXX/XXXX hageja vara hinnaga 40 000 eurot ning et pärast

võlgnevuste tasumist kandis kohtutäitur Oksana Kutšmei hageja avaldusel alusel kostja

arveldusarvele 31 812 eurot 57 senti, kuna hageja arveldusarve oli arestitud. Hagejale on raha

summas 31 820 eurot aga isiklikult üle antud. Kostja võttis oma arvelduskontolt välja järgmised

summad: 8. mail 2017. a 12 000 eurot, 9. mail 2017. a 12 000 eurot, 10. mail 2017. a 750 eurot,

12. mail 2017. a 750 eurot, 16. mail 2017. a 3000 eurot, 30. mail 2017. a 1500 eurot,

5. juunil 2017. a 260 eurot, 21. juunil 2017. a 160 eurot, 22. juunil 2017. a 100 eurot,

30. juunil 2017. a 200 eurot ja 5. juulil 2017. a 350 eurot. Kostja andis need summad hagejale.

Raha anti üle korteris aadressil X, kus elasid kostja ema ja hageja. Raha tagastati tunnistajate

juuresolekul. Hageja kinnitas raha üleandmise fakti oma allkirjaga. Hageja andis pärast viimast

tasumist kostjale paberi, millel oli raha üleandmist allkirjaga kinnitatud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 25. novembri 2019. a otsusega Igor Muravkini hagi Alise Kulla

vastu 28 812 euro 57 sendi saamiseks. Kohus mõistis Alise Kullalt Igor Muravkini kasuks välja

28 812 eurot 57 senti. Kohus jättis menetluskulud Alise Kulla kanda ning mõistis Alise Kullalt

Igor Muravkini kasuks välja menetluskulu 1122 eurot ja menetluskuludelt viivise. Kohus

mõistis Alise Kullalt riigituludesse menetluskuluna riigilõivu 1000 eurot.

Maakohus leidis, et hageja esitas hagi võlaõigusseaduse (VÕS) § 883 järgi hoiulepingu alusel.

Vaidlust ei ole, et poolte vahel sõlmiti kokkulepe raha hoiustamise kohta ning et kostja kohustus

tagastama hagejale raha samas koguses, mis tema kontole laekus. Asendavate asjade eelkõige

raha hoiustamisel lepitakse üldjuhul kokku sama liiki ja sama kvaliteeti ning samas koguses

asjade tagastamises, mitte sama asja tagastamises. Asendavate asjade, sh raha, hoiustamisele

kohaldatakse VÕS § 896 lg 1 järgi laenu kohta sätestatut, mistõttu hoiulepingu sätteid ei

kohaldata.

Maakohus leidis, et kostja väited selle kohta, et kostja on tema arveldusarvele kantud hageja

raha hagejale tagasi maksnud, ei ole tõendatud. Kostja konto väljavõttest nähtub, et kohtutäitur

Oksana Kutšmei on 5. mail 2017. a kostjale kandud 31 812 eurot 57 senti, selgitusega „Igor

Muravkin enamlaekunud summa tagastus.“ Asjaolu, et kostja on oma kontolt erinevatel

kuupäevadel raha välja võtnud, ei tõenda raha hagejale andmist. Kostja väidete kohaselt andis

ta iga väljavõetud rahasumma isiklikult hagejale sularahas üle, võttes selle kohta hageja allkirja.

Kostja sellekohane väide on ümberlükatud ekspertiisiaktiga nr X, mille kohaselt ekspertiisiks

esitatud 8. mail 2017 – 5. juulil 2017 Igor Muravkini nimel allkirjastatud võlgnevuse

kättesaamise kinnitus ei ole tõenäoliselt allkirjastatud Igor Muravkini poolt. Dokumendil

olevaid kuupäevi ja summasid ei ole kirjutanud Igor Muravkin. Kohtule ei ole esitatud muid

tõendeid.

Kohus jättis hagi rahuldamise tõttu menetluskulud kostja kanda. Kohus leidis, et hageja

esindajakulud on põhjendatud kokku seitsme tunni ulatuses summas 840 eurot (7 x 120 eurot).

Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja esindajatasu 840 eurot ja ekspertiisikulu 282 eurot,

kokku 1122 eurot. Kuna hageja sai riigilõivu tasumisel menetlusabi 1000 eurot, hagi rahuldati

ja menetluskulud jäid kostja kanda, mõistis kohus kostjalt riigituludesse riigilõivu 1000 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Alise Kuld esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus

tühistada. Kostja palub juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja lahendada, tühistada kohtuotsus

osaliselt või täielikult ja saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Kostja leiab, et maakohus hindas hagiavalduses toodud asjaolusid valesti ja jättis

selgitamiskohustuse täitmata. Maakohus ei ole selgitanud, millal eelmenetlus lõppes. Kostja

leiab, et juhul, kui kostja ei põhjendanud või ei tõendanud maakohtu hinnangul oma väiteid

piisavalt, pidi maakohus juhindudes TsMS § 392 lõikest 1 paluma kostjal esitada täiendavaid

selgitusi ja tõendeid. Kohus rikkus seega TsMS § 392 lõiget 1 ja 230 lõikeid 1 ja 2.

Maakohus küsis kohtuistungil hagejalt seisukohta kostja vande all ülekuulamise kohta. Kohus

rikkus sellega õigusnormi (TsMS § 238 lg 1), kuna kohus ei pidanud küsima hagejalt

nõusolekut kostja vande all ülekuulamise kohta.

Maakohus kohustas kostjat isiklikult kohtuistungile ilmuma. Kostja ei saanud mõjuval põhjusel

kohtuistungile ilmuda. Kohus ei lükanud kohtuistungit edasi. Kostja ei saanud seega anda

selgitusi, sh vande all. Maakohus rikkus TsMS §-i 352.

Kostja ei ole kordagi selgitanud, et hageja allkirjastas dokumendi, milles hageja kinnitas, et

kostja on talle raha andnud, kostja juuresolekul. Hageja lihtsalt näitas iga kord dokumenti

kostjale, kus olid juba allkirjad. Kostja uskus, et allkirjad dokumendil kuulavad kostjale.

Kuna maakohus ei täitnud TsMS § 392 lg 1 tulenevat selgitamiskohustust ja jättis kostja poolt

esitatud taotlused rahuldamata, on kohtuotsus kostjale üllatuslik.

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja

leiab, et maakohtu järeldused on õiged ja seaduslikud. Tõendeid uuriti detailselt ja piisavas

ulatuses. Kostja seisukohad menetlusõiguse normide rikkumise ja kohaldamata jätmise kohta

ei ole õiged ja on vastuolus asja materjalidega. Kostja ei tugine materiaalõiguse normide

rikkumisele. Maakohus selgitas menetlusosalistele, et eelmenetlus on lõppenud. Maakohus

lähtus kostja taotluste lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikust.

Hageja ei nõustu kostja vande all ülekuulamisega. Hageja vaidleb tunnistajate ülekuulamisele

vastu. Tunnistaja ütlustega ei saa kinnitada raha üleandmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

7. Hageja nõuab kostjalt raha tagastamist, mille kostja sai hageja korraldusel kohtutäituri poolt.

TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Pooled ei vaidle ringkonnakohtus maakohtu poolt

tuvastatu üle, et poolte vahel oli sõlmitud raha hoiuleping (VÕS § 883; § 896). Hagejal tuleb

seega menetluses tõendada hoiulepingu sõlmimist kostjaga ja selle alusel raha üleandmist.

Poolte vahel ei ole vaidlust maakohtu poolt tuvastatus, et kohtutäitur O. Kutšmei kandis hageja

soovil 5. mail 2017 kostja pangakontole 31 812 eurot 57 senti. Nimetatut tõendavad kostja

avaldus kohtutäiturile (I kd, tl 3); kohtutäituri maksekorraldus (I kd, tl 7); samuti kostja

pangakonto väljavõte (I kd, tl 83). Tegemist oli hageja vara müügist saadud rahaga. Pooled ei

vaidle ka selle üle, et kostja kohustus nimetatud summa hagejale tagastama. Kumbki pool ei

ole menetluses tuginenud sellele, et kostjal oleks tasunõue hageja kui hoiuleandja vastu.

Hageja väitel on ta kostjalt saanud üksnes 3000 eurot, ülejäänud raha kostja hagejale tagastanud

ei ole. Kostja on menetluses seisukohal, et ta on hagejale kogu hoiule antud summa tagastanud.

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte

hoiulepinguna. Hageja kui hoiuleandja nõuab kostjalt kui hoidjalt üleantu tagastamist, seega on

hageja nõue suunatud kostja hoiulepingujärgse põhikohustuse täitmisele VÕS § 883 alusel.

VÕS § 889 ja § 896 lg 2 järgi võib hoiuleandja igal ajal hoiulepingu üles öelda ja nõuda

hoiuleantud asja (praegusel juhul raha) tagastamist, isegi kui hoidmise tähtaeg oli kokku

lepitud.

Hageja avaldas ringkonnakohtu istungil, et ta soovis koheselt pärast kostjale raha laekumist

selle tagastamist. Kostja ei ole sellele sisulisi vastuväiteid esitanud. Kostja väitel on ta kohtule

esitanud ka enne praegust menetlust hagi kostja vastu hoiulepingu alusel üleantu tagastamiseks,

kuid siis ei olnud võimalik tasuda riigilõivu.

Kostjal tuleb tõendada oma vastuväidet hageja nõudele, seega tuleb tal tõendada

hoiulepingujärgse põhikohustuse - saadu tagastamise täitmist.

Hagi vastuse kohaselt on kostja valduses dokument, millele hageja on isiklikult omakäeliselt

allkirjaga kinnitanud, et ta on kostjalt raha erinevatel kuupäevadel kätte saanud. Lisaks esitas

kostja oma pangakonto väljavõtte, mille kohaselt on ta erinevates summades ja kuupäevadel

raha pangakontolt välja võtnud (I kd, tl 83jj). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et

raha väljavõtmine ei tõenda selle hagejale üleandmist.

Kostja väidete kohaselt andis ta iga väljavõetud rahasumma isiklikult hagejale sularahas üle,

võttes selle kohta hageja allkirja, kostja esitas kohtule dokumendi, millel olid käsikirjaliselt

kirjutatud kuupäevad, selle järel tagastatud summad ja hageja allkirjad. Hageja väitel ei ole ta

kostja poolt kohtule esitatud dokumenti allkirjastanud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on menetluses eksinud tõendamiskoormise jaotusega. Kui

vaidlustatakse dokumendi ehtsust TsMS § 277 mõttes, piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise

põhistamisest TsMS § 277 lg 1 järgi. Seega kui hageja leidis, et tema ei ole kostja poolt esitatud

dokumenti allkirjastanud, siis peab kostja (mitte hageja) dokumendi ehtsust hageja vastuväite

esitamisel ka tõendama (Riigikohtu 14. septembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16, p 10).

9. Hageja taotlusel läbiviidud käekirjaekspertiisi 6. juuni 2019 ekspertiisiakti nr X kohaselt ei

ole ekspertiisiks esitatud 8. mai 2017 – 5. juuli 2017 Igor Muravkini nimelt allkirjastatud

võlgnevuse kättesaamise kinnitusi tõenäoliselt allkirjastanud Igor Muravkin. Ka dokumendil

olevaid kuupäevi ja summasid ei ole kirjutanud Igor Muravkin.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus leidis põhjendatult, et esitatud dokument ei tõenda

kostja kohustuse täitmist. Ekspertiisiakti hindab kohus koos teiste tõenditega. Ringkonnakohus

leiab aga, et lisaks ekspertiisiaktis tuvastatule on kostja väited menetluses selle dokumendi

saamise ja koostamise kohta olnud vastuolulised.

Vastuses hagile leidis kostja, et raha oli üle antud hagejale isiklikult kätte erinevatel

kuupäevadel, üleandmise fakti kinnitas hageja ise oma allkirjaga. Maakohtu istungil pärast

ekspertiisi tulemuste selgumist väitis kostja, et: „.. kostja küsis hagejalt, milline garantii tal on,

mis kinnitab, et ta on hagejale raha tagasi maksnud. Hageja kinnitas, et iga kord, kui on raha

makstud, siis panen siia kuupäeva ja linnukese, et raha on makstud.“ Kostja oli samal istungil

olnud eelnevalt seisukohal, et allkirju ei pandud tema juuresolekul (II kd, tl 21).

Ringkonnakohtu istungil väitis kostja, et: „ma nägin seda paberit pärast ja mingi aeg oli see

minu käes“. Kostja kohtule esitatud paberil on ka kostja enda kinnitus raha andmise kohta.

Ringkonnakohus on seisukohal, et eluliselt ei ole usutav, et kostja lisas oma allkirja hageja poolt

koostatud dokumendile, mille enda kätte sattumist ei oska ta aga arusaadavalt selgitada.

10. Ringkonnakohus kuulas ära kostja tunnistajad A.A., B.B. ja C.C.. Ringkonnakohus on

seisukohal, et tunnistajate ütlused ei olnud raha hagejale üleandmise tõendamise suhtes

usutavad. Kõik kolm tunnistajat olid kostja lähedased, kes mäletasid väga täpselt kuupäevaliselt

kolme aasta taguseid sündmusi. Tunnistaja B.B. mäletas ka seda (ta luges väidetavalt

automaatselt kaasa), et kostja luges sularaha kupüüre ja neid oli täpselt 60. Tunnistaja A.A.

nimetas „suurt raha“. Tunnistaja C.C. väitel iga kord 750 eurot. Ringkonnakohus leiab, et isegi

siis, kui A.A. oleks nimetanud täpse summa, mida kostja väidetavalt hagejale üle andis, ei oleks

see muutnud tema ütluste usaldusväärsust. Tunnistajate ütlusi hindab ringkonnakohus koos

menetluses esitatud teiste tõenditega.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kui kostja ei suuda meenutada, kuidas ta sai enda kätte laenu

tagastamist tõendava dokumendi, ei ole usutav, et tema lähedased mäletavad detailselt kolm

aastat tagasi toimunud raha üleandmist nii summa suuruse kui selle tagastamise kuupäevade

osas. Kõik tunnistajad väitsid, et nad ei näinud, kuidas hageja allkirjastas raha üleandmist

tõendava dokumendi. Nimetatu ei ühti aga kostja enda esialgu menetluses avaldatuga, mille

kohaselt pani hageja iga kord „siia“ kuupäeva ja linnukese, et raha on makstud.

11. Ringkonnakohus jätab kostja vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. Ringkonnakohus

jätab kostja taotluse A.A. korduvaks ülekuulamiseks rahuldamata.

Esiteks selgitab ringkonnakohus kostja esindajale, et küsimusi esitavad pooled menetluses

tunnistjale kas otse või kohtu kaudu (TsMS § 262 lg 5). Kui kohus on eelnevat määranud, et

tunnistajate küsitlemine toimub kohtu kaudu ning pooled on kohtule esitanud eelnevalt

küsimused, mida nad soovivad tunnistjale esitada, ei tähenda see siiski seda, et kohus on

kohustatud kõiki kohtuni eelnevalt jõudnud küsimusi tunnistaja käest ka küsima. Nimetatud

põhimõte ei erine sellest, kui tunnistajaid küsitlevad pooled otse. Kohtul on alati õigus

kõrvaldada küsimusi TsMS § 262 lg 6 alusel. Lisaks märgib ringkonnakohus, et

ringkonnakohus andis istungil iga tunnistaja küsitlemise järel poolete võimaluse esitada

täiendavaid küsimusi, seega andis kohus pooltele võimaluse kohtule esitatud ütlusi täiendada

ja täpsustada. Kostja esindaja ei kasutanud seda võimalust ühegi tunnistaja puhul.

Kostja esindaja kohustuse sisu aktiivselt tunnistaja küsitlemisel osaleda ei muuda kuidagi

asjaolu, et kohus andis istungil täiendavate küsimuste esitamise õiguse esimesena hagejale.

TsMS § 262 lg 6 järgi on küll esimeseks küsijaks pool, kelle taotlusel tunnistajat ära kuulatakse,

kuid nimetatu eesmärk on anda paremat võimalust tõendamiskoormise täitmiseks. Kuna kostja

esindajal ei olnud aga tunnistajatele ühtegi täiendavat, täpsustavat või selgitavat küsimust, ei

jäänud kohtuistungil ka TsMS § 262 lg 6 eesmärk täitmata. Ringkonnakohus selgitas

TsMS § 262 lg 4 alusel tunnistajale ülekuulamise eset. Kostja on ekslikult seisukohal, et

tunnistaja peab teadma kogu menetluse sisu. Ulatuslik menetluse sisu selgitamise kohustus

tunnistajale ei tulene tsiviilkohtumenetluse seadustikust ega vasta ka tsiviilkohtumenetluse

üldistele põhimõtetele.

Praegusel juhul on kostja esindaja õigusteadmistega isik, kes on nii maakohtus kui

ringkonnakohtus esitanud kohtu tegevusele mitmeid vastuväiteid seoses selgitamiskohustuse

rikkumisega või väidetava kohtu aktiivse rolli täitmata jätmise tõttu (II kd, tl 21; lk 30 ning

vastuväide ringkonnakohtu tegevusele). Kostja esindajale peaks olema teada, et hagimenetluses

on just poole enda kohustus tuua esile need asjaolud, tõendid ja taotlused, mis peaks viima tema

nõude rahuldamisele. Tulenevalt TsMS § 4 lõikest 2 määravad pooled hagimenetluses vaidluse

eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste esitamise. Kohtulik selgitamiskohustus ei

muuda TsMS § 5 lõigetes 1 ja 2 sätestatud põhimõtet, mille järgi on hagimenetluses asjaolude

kohtu ette toomise kohustus pooltel, kellele tuleb kohtul samal ajal ka tagada võrdsed

võimalused oma menetluslikku positsiooni kaitsta. Kohtu ühepoolne menetlusosalise

nõustamine võib tuua endaga kaasa kahtluse kohtu erapoolikuses. Kohtul ei ole kohustust

esitada aktiivselt tunnistajatele küsimusi, nagu väidab kostja esindaja.

Paljasõnalised on kostja vastuväite seisukohad, mille kohaselt jäi tal puudu võimalusest ennast

istungil piisavalt avada. Ringkonnakohus andis kostja esindajale võimaluse iga tunnistaja

ärakuulamise järel täiendavaid küsimusi esitada, samuti aega pooltele läbirääkimiste

pidamiseks. Kostja ei ole ka täpsemalt selgitanud, millised väljendusvõimalused tal

kohtuistungil kasutamata jäid.

12. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta

menetluskulude jaotust ja kindlaksmääratud suurust maakohtu menetluses.

13. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Ringkonnakohus andis 6. oktoobri 2020. a istungil menetlusosalistele tähtaja kuni 7. oktoobrini

2020 menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Hageja ei ole menetluskulude nimekirja

esitanud.

TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude

nimekirja

või

tsiviilasja

materjalid.

Hageja

palus

vastuses

apellatsioonkaebusele jätta menetluskulud kostja kanda ning märkis, et vastuse koostamise

ajaks on hageja menetluskuludeks lepingulise esindaja kulu 240 eurot (käibemaksuta), s.o

töötasu 2 tunni eest apellatsioonkaebuse vastuse koostamiseks. Kuivõrd kohtul puudub info

muude hageja menetluskulude kohta, lähtub ringkonnakohus vastuses apellatsioonkaebusele

esitatud menetluskulude nimekirjast. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja

vajaliku kuluga, hageja esindaja tunnitasu 120 eurot on mõistlik.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke