2-19-12483/46 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. oktoober 2020

Tsiviilasja number

2-19-12483

Tsiviilasi

A.A. ja B.B. hagi C.C. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

C.C. apellatsioonkaebuse hind iga kostja vastu 700 eurot

Iga hageja apellatsioonkaebuse hind kostja vastu 1853

eurot 48 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. märtsi 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

C.C.

apellatsioonkaebus

ja

A.A.

ning

B.B.

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

13. oktoober 2020

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad:

1. A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX)

2. B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hagejate seaduslik esindaja D.D.

Kostja: C.C. (isikukood XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta C.C. ja A.A. ning B.B. apellatsioonkaebused

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 20. märtsi 2020. a otsus

muutmata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud

poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja I) ja B.B. (hageja II) esitasid 21. augustil 2019 hagiavalduse C.C. (kostja) vastu

elatise seadusega kehtestatud alammääras väljamõistmiseks. Hagejad paluvad mõista välja

elatise alates hagiavalduse esitamisest.

Hagiavalduse kohaselt on hagejad kostja alaealised lapsed. Kostja elab hagejatest eraldi ja ei

osale nende kasvatamises. Kostja ja hagejate ema varasema suulise kokkuleppe kohaselt pidi

kostja tasuma hagejate ülalpidamiseks elatist 100 eurot hageja kohta, kuid kostja on kokkuleppe

täitnud vaid osaliselt.

Hagejal I on diagnoositud X ja X, hagejal II on X, X. Lapsed vajavad täiendavaid rohtusid,

hageja II ka järelevalvet. Kostja varjab oma tegelikke sissetulekuid. Hagejate esindaja nõustus,

et kostja maksaks hagejatele elatist kokku 200 eurot kuus (tl 38, 41).

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole suuteline tasuma hagis nõutud elatist. Kostja on

tasunud hagejatele elatist 200 eurot kuus. Kostjal on osaline töövõime ning X. Kostja

sissetulekuks on töötasu X eurot X senti (neto) ja töövõimetuspension X eurot, s.o kokku X

eurot X senti. Kostja tööl käimine on viimasel ajal tervislikel põhjustel muutunud üha

raskemaks, mistõttu võib eeldada, et töötasu on ajutise iseloomuga. Kostja igakuised

väljaminekud on elatis hagejatele 200 eurot, kommunaalmaksed 75 eurot, sõidukulud tööl

käimiseks 100 eurot (kostja elab X-is, töökoht on Tartus), kulutused toidule ja esmatarvetele

185 eurot, sidekulud 20 eurot. Kostja palub arvestada, et hagejate vajadused on osaliselt kaetud

ka peretoetustega.

Kohtuistungil kinnitas kostja, et tema tööleping on lõppenud 12. detsembril 2019. Kostja

sissetulekuks on pension X eurot. Kostjat ootab ees operatsioon. Kostjal on sõiduauto

Volkswagen Passat, ehitusaasta 1998 ning neljatoaline korter X-is.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 20. märtsi 2020. a (maakohtu otsuses on ekslikult märgitud 2019)

otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise alates

1. septembrist 2019 kuni 31. märtsini 2020 summas 580 eurot ja alates 1. aprillist 2020 elatise

60 eurot kuus kuni hagejate täisealiseks saamiseni, s.o hageja I puhul kuni 1. oktoobrini 2026

ning hageja II puhul kuni 26. juulini 2029.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejad elavad kostjast eraldi hagejate ema juures. Lapse

ülalpidamiskulutuste kandmisel peavad osalema mõlemad vanemad. Eesti Töötukassa otsusest

nähtuvalt on kostjal tuvastatud osaline töövõime 18. oktoobrist 2018 – 17. oktoobrini 2023,

kostjal on mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, takistatud on pikemate

vahemaade läbimine, liikumine eri tasapindadel, kummardamine, painutamine, raskuste

tõstmine, põhjuseks X, liikumisel tekkivad X ja X (tl 69–74).

Kostja töösuhe Aardla Autoteenindus OÜ-ga on lõppenud ja kostja sissetulekuteks on ainult

töövõimetoetus X eurot kuus ja igakuine sotsiaaltoetus X eurot X senti (tl 49–50). Aardla

Autoteenindus OÜ tõendist nähtub, et kostjale arvestati septembrist – novembrini 2019. a

töötasu X eurot kuus, detsembris viibis kostja haiguslehel kuni töölepingu lõpetamiseni poolte

kokkuleppel 12. detsembril 2019 (tl 61–67). Eesti Töötukassa otsusega on kostjale määratud

töövõimetoetus 9,6073 eurot päevas (tl 72–74). Kostja on kohtuistungil avaldanud, et tema

omandis on 1998. ehitusaasta Volkswagen Passat ja neljatoaline korter X-is (tl 47).

Kinnistusraamatu ja liiklusregistri kanded neid kostja ütlusi ei kinnita. Kostjal ei ole teisi lapsi,

kelle ülalpidamiskohustus tal lasuks.

Hagejate ema töötasu on ca X eurot ning ta saab peretoetust kolmele lapsele 539 eurot 18 senti

kuus (tl 52). Maxima Eesti OÜ tõendi järgi oli hagejate ema keskmine netosissetulek 2019. a

teisel poolaastal X eurot kuus (tl 77). Kuni 31. detsembrini 2019 maksti valla poolt toetusi,

hageja II saab puude sotsiaaltoetust 161 eurot 9 senti kuus (tl 52). Hagejate ema ülalpidamisel

on lisaks hagejatele 4-aastane E.E.. Hagejate emal ei ole kinnisvara ja tema ütluste kohaselt on

tal liisingus auto. Liiklusregistri andmetel kuulub hagejate emale 1997. ehitusaasta Volkswagen

Sharan ja 1999. ehitusaasta Rover 400 (tl 53–54).

Miinimummääras igakuise elatise väljamõistmise nõude puhul ei pea üldjuhul hagejad

tõendama ülalpidamiseks tehtavate kulutuste suurust. 31. jaanuaril 2020 valmis

Justiitsministeeriumi tellimusel uuring, mille tulemuste kohaselt on lapse minimaalne

ülalpidamiskulu ühe vanema kohta 2019. a lõpus standardeelarvete keskmise järgi 172 eurot

kuus ja võrdlevanalüüsi meetodi järgi 194 eurot kuus, mis jääb tunduvalt alla praegusele

seadusejärgse miinimumelatise summale.

Perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist

alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Selliseks mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas

vanema töövõimetus. Kehtivast miinimummäärast väiksemas summas tuleb elatis välja mõista

siis, kui miinimummääras elatise väljamõistmine oleks kohustatud vanema varalist seisundit

arvestades talle ebamõistlikult koormav ega võimaldaks kohustatud vanemal säilitada

minimaalselt vajalikku inimväärset elustandardit. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks

vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale

kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. Kohtule ei

ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostjal oleks muu vara, mille realiseerimise arvelt oleks tal

võimalik maksta lastele suuremat elatist. Isegi osalise töövõimega kostja peab laste

ülalpidamiseks leidma oma tervislikule seisundile vastavat ja vastavas mahus tööd, kuigi kostjal

on tuvastatud puue, tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud ning

see avaldab raskendavat mõju sobiva töö leidmisel.

Kuigi vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik

endast oleneva, siis ei või väljamõistetud elatis olla elatist maksma kohustatud vanemale

ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda

minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (Riigikohtu 12. märtsi

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Elatise väljamõistmisel on oluline kindlaks teha,

kas see ei kahjusta isiku enese tavalist ülalpidamist. Selleks on põhjendatud arvestada

arvestusliku elatusmiinimumiga, s.o elatusvahendite väiksema kogumiga, mis katab inimese

igapäevased vajadused. Sellest allpool on inimväärne toimetulek ohustatud. 2019. a arvestuslik

elatusmiinimum on Statistikaameti andmetel 215 eurot 44 senti.

Kohus ei saa vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist õigustatud saama

hagejate emal on õigus saada peretoetusi. Kostjalt väljamõistetava elatise vähendamine alla

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära on põhjendatud kostja osalise töövõimetuse tõttu.

Maakohus leidis arvestades PKS § 102 lg-s 2 sätestatut ja asjaolu, et kostjal on tuvastatud

osaline töövõime, mis võimaldab töötamist piiratud tingimustel ja mahus, et perioodi, mil kostja

sai töökohast sissetulekut, s.o september – detsember 2019. a eest, tuleb kostjalt mõista hagejate

kasuks välja elatis 100 eurot kuus kummalegi hagejale nagu oli kostja varasemalt tasunud ning

alates 1. jaanuarist 2020 kummalegi hagejale 60 eurot kuus.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei

ole kostja maakohtu otsusega nõus põhjusel, et tema ei saanud hagejatega kohtuda. Kostja ei

ole nõus maksma tagasiulatuvalt väljamõistetud elatist kahele hagejale, kuna kostja ei ole

hageja II bioloogiline isa.

5. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad suurendada

väljamõistetava elatise summat kuni 150 euroni kuus kummagi hageja kasuks või anda hagejate

emale hagejate suhtes ainuhooldusõigus. Apellatsioonkaebuse kohaselt tegeleb hagejate

kasvatamise ja ülalpidamisega nende ema. Otsusega väljamõistetud summa ei ole piisav. Kostja

varjab oma sissetulekuid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebustes esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab mõlemad apellatsioonkaebused

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub

maakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6).

7. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused nii kostja kui ka hagejad.

Ringkonnakohtu istungil loobus kostja taotlusest põlvnemise tuvastamiseks. Seega on kostja

ülalpidamist andma kohustatud isikuks PKS § 96 mõttes ning hagejad on ülalpidamist saama

õigustatud isikuteks PKS § 97 p 1 alusel.

Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2

esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes

(Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Seega on kostja

kohustatud täitma ülalpidamiskohustust hagejatele elatise maksmisega.

8. Maakohus mõistis elatise välja alla seaduses sätestatud miinimummäära.

Igakuine elatis ei või üldjuhul PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda ja

neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist vähendada. PKS § 102 lg 2 neljandas

lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades

hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks.

Mõjuva põhjuse olemasolu peab tõendama kohustatud vanem (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11; 28. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15).

Kostja palus vastuses hagiavaldusele arvestada, et hagejate emale laekuvad peretoetused.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise

fakt ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks

alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude

asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste

vajadused on miinimummäärast väiksemad.

Kostja kinnitusel on tema sissetulekuks töövõimetoetus 297 eurot kuus ja igakuine

sotsiaaltoetus 41 eurot 68 senti. Kostja töötas osalise koormusega kuni 12. detsembrini 2019 (tl

61). Ringkonnakohtu istungil 13. oktoobril 2020 kinnitas kostja, et teeb juhutöid, kuid

juhutöödest saadav sissetulek ei ole püsiv ega piisav elatise nõutud ulatuses maksmiseks.

Vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on

väike. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik

endast oleneva (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11;

24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-21-15, p 14). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb

arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut

mõjutada võivaid asjaolusid.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et isegi osalise töövõime puhul tuleb

hinnata vanema võimekust tööd teha lähtuvalt tema tervislikust seisundist. Kui vanem ei ole

täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada

sissetulekut ja maksta sellest elatist.

Kostjal on osaline töövõime kestusega kuni 17. oktoober 2023 (tl 23, 70). Ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega, et antud juhul saab kostja osaline töövõimetus olla aluseks

elatise alla miinimummäära väljamõistmiseks.

Kostja töövõime vähenemise kestus on 30. novembri 2018. a Eesti Töötukassa otsusest nr X

tulenevalt viis aastat, s.o maksimaalne osalise või puuduva töövõime kestus, mida seaduse järgi

saab Töötukassa tuvastada (töövõimetoetuse seaduse § 8 lg 1). Kostjal on mõõdukas

tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, takistatud on pikemate vahemaade läbimine,

kummardamine, raskuste tõstmine, põhjuseks X, liikumisel tekkivad X ja X (tl 69–74).

Arvestades kostja eriala, s.o autoremondilukksepp, võivad sellised tervisest tulenevad

piirangud takistada kostjal erialase töö leidmist. Kuigi kostja kinnitusel teeb ta vahest juhutöid,

ei ole tegemist püsiva töö tegemise ega sissetuleku teenimisega.

Elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista vaid siis, kui lisaks

isiku töövõime kaotusele ei ole vanemal ka tema tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist

miinimummääras maksta. Maakohus tuvastas, et kostjal puudub vara, mille arvelt ta saaks

elatise kohustust täita.

11. Maakohus leidis põhjendatult, et kehtivast miinimummäärast väiksemas summas tuleb

elatis välja mõista siis, kui miinimummääras elatise väljamõistmine oleks kohustatud vanema

varalist seisundit arvestades talle ebamõistlikult koormav ega võimaldaks kohustatud vanemal

säilitada minimaalselt vajalikku inimväärset elustandardit.

Praegusel juhul on tuvastatud, et kostjal on osaline töövõime kestusega kuni 17. oktoobrini

2023. Kostja väitel on tema ainuke sissetulek töövõimetuspension ning sotsiaaltoetus kokku

alla 340 eurot kuus. Hagejate ema väited selle kohta, et kostja varjab oma sissetulekuid, on

oletuslikud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et mõistlik ei ole kohustada vanemat

miinimummääras elatist maksma juhul, kui vanema varaline seisund ei võimalda tal ilma riigi

abita toime tulla ega end ülal pidada. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole võimeline tasuma

elatist suuremas ulatuses, kui on maakohtu otsusega välja mõistetud, ohustamata seejuures enda

toimetulekut. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et perioodil, mil kostja käis

tööl, on põhjendatud mõista elatist suuremas summas, s.o 100 eurot kuus iga hageja kohta.

Kuivõrd kostjal on oma alaealiste laste suhtes ülalpidamiskohustus, millest ta ei vabane, kuid

esineb alus temalt väljamõistetud elatise vähendamiseks, s.o kostja töövõimetus ning vara

puudumine, tuleb nii hagejate kui ka kostja apellatsioonkaebused jätta rahuldamata ja maakohtu

otsus muutmata.

12. Hagejate seaduslik esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil 13. oktoobril 2020, et ta ei

taha kostjalt raha.

Ringkonnakohus selgitab, et antud menetluses hagejateks ja ülalpidamist saama õigustatud

isikuteks on alaealised lapsed, mitte hagejate ema. Hagejate ema on hagejate hooldusõiguslik

vanem, s.o seaduslik esindaja. Seega ei mõisteta antud asjas elatist mitte hagejate ema, vaid

hagejate kasuks ning hagejate ülalpidamiseks. Hooldusõiguslikule vanemale, s.o hagejate

emale, tuleneb seadusest tulenev kohustus valitseda laste (hagejate) vara laste huvides ning

lapsi varalistes küsimustes esindada (PKS § 127). Varahooldusõiguse teostamise eesmärgiks

on lapse vara säilitamine ja selle suurendamine. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa hagejate ema

loobumine hagejate kasuks väljamõistetavast elatisest olla hagejate huvidega kooskõlas.

Seetõttu jätab ringkonnakohus hagejate ema ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukohta, et

ta ei taha „seda raha“, tähelepanuta.

Kostja ja hagejate ema peamine vaidlus ringkonnakohtus puudutas hooldusõiguse teostamist

ning kostja ja hagejate suhtlemist.

Ringkonnakohus selgitas 13. oktoobri 2020. a istungil, et ainuhooldusõiguse ühele vanemale

üleandmiseks ning suhtluskorra kindlaksmääramiseks tuleb hagejate vanematel pöörduda

vastavasisulise avaldusega kohtusse. Kohus ei saa hooldusõiguse ega suhtluskorra küsimusi

elatise väljamõistmisel lahendada.

13. Apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1

alusel poolte endi kanda (Riigikohtu 1. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-16, p

16; 24. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-75-16, p 41). Sellise menetluskulude jaotuse

tõttu puudub vajadus kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke