2-19-127147/34 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-19-127147

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. oktoober 2020, Tallinn

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav

Kohtuasi

PlasmaPro OÜ hagi GM Haldus OÜ ja XX vastu

võla ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 06.04.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

PlasmaPro OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3 626,45 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): PlasmaPro OÜ (registrikood

12788418), lepinguline esindaja Kaupo Süvaoja

Kostja II (vastustaja): XX (isikukood

xxxxxxxxx), lepingulised esindajad vandeadvokaat

Kaimo Räppo ja advokaat Tatjana Dobolina

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 06.04.2020 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt

otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta PlasmaPro OÜ kanda.

4. Rahuldada XX taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määrata

PlasmaPro OÜ poolt XXle hüvitatavateks menetluskuludeks 720 eurot.

5. Mõista PlasmaPro OÜ-lt XX kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud 720 eurot.

6. Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb PlasmaPro OÜ-l tasuda XXle viivist alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

2-19-127147

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. PlasmaPro OÜ esitas 03.11.2019 Pärnu Maakohtule hagi GM Haldus OÜ (kostja I) ja XX

vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2 514 eurot

ja viivis 1 112,45 eurot.

2. 05.12.2018 esitas YY hagejale tellimuse lehtmetalli töötlemise teenuse osutamiseks.

Esialgselt pidi tellijaks ning arve saajaks olema Soul Brothers OÜ. Hageja võttis tellimuse vastu

ning väljastas ettemaksuarve. Seejärel teatati hagejale telefoni teel, et kaup läheb kostjale I ning

ka arve tasub kostja I. 13.12.2018 andis hageja kostja I esindajale teada, et töö on valmis. Hageja

ja kostja I sõlmisid 19.12.2018 kliendilepingu nr 19.12.2018 (edaspidi leping), mille alusel

kohustus hageja osutama kostjale I tema poolt tellitud lehtmetalli töötlemise teenust ja kostja I

kohustus teenuse eest maksma tasu. Hageja väljastas tehtud tööde eest kostjale I arve nr 183274

summas 2 514 eurot. Arve tasumise tähtaeg oli 10.01.2019. Kostja I arvet ei tasunud. Hageja

saatis kostjale I arve tasumiseks nõudekirja 18.06.2019, millele kostja II kostja I juhatuse

liikmena vastas 28.06.2019, lubades arve tasuda juulikuu lõpuks. Arve on senini maksmata.

3. Pooled leppisid 19.12.2018 lepingu p-s 5.5 kokku viivisemääras 0,15% tähtaegselt tasumata

summalt päevas. Hageja on arvestanud viivist alates 11.01.2019 kuni hagiavalduse esitamise

päevani, s.o 295 päeva eest kokku summas 1 112,45 eurot.

4. Pooled leppisid 19.12.2018 lepingu p-s 5.6 kokku kostja I juhatuse liikme kostja II

kaasvastutuse kostja I kohustuste täitmise eest. Seega vastutab kostja II kostja I kohustuste

täitmise eest solidaarselt.

5. Hageja on seisukohal, et lepingu p 5.6 on oma sisult arusaadav, ei ole üllatuslik ja oli kostjale

II kui kostja I juhatuse liikmele enne allkirjastamist kättesaadav ja tal oli võimalik lepingu

punktiga enne allkirjastamist tutvuda. Tegemist ei ole eksitava punktiga, sest äriühingu juhatuse

liikmele, kellel on oskus lepinguid lugeda, ei saa lepingupunkt olla eksitav. Kostjad ei vaielnud

lepingupunktile enne allkirjastamist vastu. Lepingule alla kirjutades väljendas kostja II tahet

vastutada lepingu täitmise eest koos kostjaga I. Kostja II vastutuse maksimumsumma on

määratletud arvel märgitud summaga, mis oli kostjale II teada enne lepingu sõlmimist. Seega

oli käendaja maksimumsummas kokku lepitud ja käendus ei ole tühine. Kostjatel oli võimalus

kõik lepingu tingimused enne lepingu sõlmimist läbi arutada ja neid mõjutada. Seda võimalust

kostjad kasutada ei soovinud ja kostja II kirjutas nii enda kui kostja I nimel lepingule alla.

2-19-127147

Kostjate vastuväited

6. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad ei tunnistanud

hageja nõudeid täies mahus. Hageja nõue on tõendamata. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle

kohta, et hageja oleks tellitud töö valmis teinud ja kostjale I üle andnud. Ainuüksi lepingu ja

arve olemasolu seda ei tõenda.

7. Lepingu p-s 5.6 sisalduv käendus on ebaselge ja mitmeti mõistetav. Käendus on vastuolus

heade kommetega. Tegemist on üllatusliku lepingupunktiga. Kostjat II ei ole eraldi

lepingupoolena märgitud. Tegemist on eksitava tingimusega, sest kostja II ei saanud lepingut

kostja I nimel sõlmides aru, et ta võtab lepingu täitmise eest isikliku vastutuse. Kostja II ei

olnud lepingut sõlmides nimetatud tingimusest teadlik. Hageja ei rääkinud tingimust kostjaga

II läbi. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule

esitatud asjaolusid ning seda, kuidas pooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Kostja II tahteks ei

olnud tagada solidaarselt kostjaga I summaarselt ebamäärast kohustust. Hageja ei ole

vastupidist tõendanud. Lepingu 5.6 on tüüptingimus ja see on kehtetu. Käenduse punktis ei ole

märgitud käenduse maksimumsummat, mille tõttu on tegemist tühise käendusega.

Maakohtu otsus ja põhjendused

8. Maakohus rahuldas hagi kostja I vastu ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 2 514 eurot ja viivise 1 112,45 eurot. Maakohus jättis kostja II vastu esitatud

hagi rahuldamata. Hageja menetluskulud jättis maakohus kostja I kanda ja kostja II

menetluskulud jättis hageja kanda. Maakohus määras menetluskulud rahaliselt kindlaks ja

mõistis kostjalt I hageja kasuks välja menetluskulud summas 955 eurot ning hagejalt kostja II

kasuks välja menetluskulud summas 540 eurot.

9. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja I sõlmisid 19.12.2018 lepingu hageja poolt lehtmetalli

lõikamiseks, painutamiseks ja keevitamiseks, vastavalt kostja I tellimusele ja hageja

nõusolekule ning valmidusele tellimuse täitmiseks. Kohus tuvastas, et hageja väljastas

27.12.2018 kostjale I arve summas 2 514 eurot selgitusega „plaadid: tellimus 05.12.2018“ ning

hageja saatis 18.06.2019 kostjale I nõudekirja eelnimetatud arve tasumiseks. 28.06.2019 saatis

kostja II hagejale vastusena nõudekirjale e-kirja, milles teatas, et ta saab tasuda võlgnevuse juuli

lõpuks. Maakohus asus seisukohale, et 28.06.2019 e-kirja saatmine on käsitletav kostja I poolse

deklaratiivse võlatunnistusena. Kostja I ei ole esitanud vastuväiteid hageja väitele, et kostja I

tunnistas võlgnevust oma 28.06.2019 e-kirjaga. Samuti ei ole kostja I esitanud mistahes

tõendeid võla puudumise osas. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et hageja põhivõlgnevuse

ja viivise nõue kostja I vastu on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

10. Maakohus ei nõustunud, et hagejal oleks solidaarne nõue hageja ja kostja I vahel sõlmitud

lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kostja II vastu. Maakohus asus seisukohale, et

28.06.2019 e-kirjaga ei andnud kostja II deklaratiivset võlatunnistust. Lisaks leidis maakohus,

et lepingu p 5.6 on tüüptingimus. Maakohtu hinnangul on hageja lepingu ja selles sisalduvad

tingimused välja töötanud kasutamiseks oma majandus- või kutsetegevuses. Kostja II osa

piirdus vaid kostja I andmete saatmisega hagejale. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma

väite tõendamiseks, et kostjatel oli võimalik lepingu sisu mõjutada ja lepingu tingimused olid

läbi räägitud. Maakohus leidis, et see tüüptingimus ei ole saanud lepingu osaks, kuna juhatuse

liiget ei saa lugeda isiklikku käenduslepingut sõlminuks, kui tema käenduskohustus tuleneb

osaühingu ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingu tüüptingimustest.

2-19-127147

11. Maakohus asus täiendavalt seisukohale, et kostja II käendus oleks antud juhul VÕS § 143

lg 2 alusel tühine ka juhul, kui tegemist ei oleks tüüptingimusega. Pooled ei ole leppinud kokku

käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et

käenduse vastutuse rahaliseks maksimumsummaks tuleb lugeda arvel märgitud summa. Pooled

ei ole selliselt omavahel kokku leppinud.

Apellatsioonkaebus

12. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

kohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata ja palub teha uue otsuse, millega hagi kostja II

vastu rahuldada ning menetluskulud jätta kostja II kanda. Apellatsioonimenetluse kulud palub

hageja jätta samuti kostja II kanda.

13. Maakohus on otsust tehes kohaldanud kostja II vastutuse kindlaks määramisel ebaõigeid

materiaalõiguse norme. Hageja ja kostja II ei leppinud kokku käenduskohustuses, vaid kostja

II kohustuse üle võtmises VÕS § 178 lõike 2 alusel, millega kostjatel tekkis hageja ees VÕS §

178 lõike 4 alusel solidaarkohustus. Hageja ei ole tuginenud sellele, et tegemist on käendusega,

mistõttu polnud maakohtul vajalik asuda hindama käendusele esitatavaid nõudeid.

14. Hageja väitel ei ole tegemist tüüptingimusega. Hageja osutab mitmeid teenuseid peale

lehtmetalli lõikamise ning tüüpleping erinevate teenuste osutamiseks ei sobi. Kostjad ei ole

tõendanud, et hageja ei nõustunud lepingutingimusi muutma, kuigi nad seda taotlesid. Sellega

ei ole tõendatud, et kostjad ei saanud mõjutada tingimuse sisu. Kostjad ei soovinudki tingimuse

sisu muuta, vaid nõustusid sellega. Hageja ei ole keeldunud lepingu tingimuste läbirääkimisest

ega muutmisest. Ainuüksi asjaolu, et hageja oli lepingu koostanud, ei muuda lepingut

tüüptingimustel sõlmitud lepinguks. Asjaolu, et kostja II piirdus vaid andmete saatmisega, oli

kostja enda valik, mitte hageja tingimus. Tüüplepinguga ei ole tegemist ka põhjusel, et lepingu

punktis 5.2 märgitud krediidilimiidi suurus oli muudetav sõltuvalt arve summast. 19.12.2018

kliendilepingus oli krediidilimiidiks 5000 eurot.

15. Samuti on ebaõige maakohtu järeldus, et lepingus polnud kokku lepitud kostja II vastutuse

piirmäära. Krediidilimiidiks oli lepingus kokku lepitud 5000 eurot, mis on ühtlasi kostja II

vastutuse piirmäär.

16. Samuti vaidleb hageja vastu sellele, et lepingu p 5.6 ei ole lepingu osaks saanud. Hageja

ei nõustu, et lepingu punkti 5.6 sisu, väljendusviis ja esitluslaad on niivõrd ebatavaline, et

majandus- ja kutsetegevuses tegutseva ettevõtte juhatuse liige ei või selle tingimuse olemasolu

lepingus oodata ja seda ilma pingutuseta mõista. Kostjatel oli lepingu sõlmimisega sedavõrd

kiire, et nad ei soovinud ise lepingutingimusi läbi rääkida. Leping sõlmiti tellimuse täitmise

päeval 19.12.2018, kuid tellimus esitati juba 05.12.2018. Kostjad oleksid saanud

lepingutingimuste vastu huvi tunda, need läbi töötada ja läbi rääkida vahemikus 05.12.2018 –

19.12.2018. Kostja I ei tundunud ise huvi, millistel tingimustel kliendileping sõlmitakse, millest

järeldub, et talle sobisid kõik tingimused hagejalt teenuse saamiseks.

17. Lisaks märgib hageja, et kohus oleks pidanuks otsuse tegemisel arvestama, et kostja II on

andnud oma vastutuse kohta deklaratiivse võlatunnistuse. Nimelt kinnitab ta 28.06.2018 e-

kirjas hageja lepingulisele esindajale enda, mitte kostja I nimel: “Annan teada, et juuli lõpus

saan tasuda võlgnevuse”, saates e-kirja enda nimeliselt e-posti aadressil xxxxxx@gmail.com

ning märkides kirja alla enda, mitte kostja I nime.

2-19-127147

18. Hageja leiab, et kostjate menetluskulud oleks tulnud jaotada võrdselt, kuivõrd tegemist oli

sama lepingulise esindajaga, kes koostas mõlema esindatava eest ühe ja sama

menetlusdokumendi, millega ei saanud ühe esindatava esindamisele kuluda rohkem aega kui

teise esindatava esindamisele. Juhul, kui ringkonnakohus jätab siiski käesoleva

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, palub hageja muuta

menetluskulude jaotust, jättes kõik menetluskulud poolte endi kanda või alternatiivselt jaotada

kostjate menetluskulud võrdselt.

Vastustaja seisukoht

19. Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

20. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes

kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata.

21. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi kostja II vastu

rahuldamata. Kostja I ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Seega on maakohtu otsus jõustunud

hagi rahuldamises kostja I vastu.

22. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja II on lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest

vastutav solidaarselt kostjaga I. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse

tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme kui tuvastas, et kostja II

ei vastuta lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. TsMS § 652 lg p 1 alusel võtab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme

kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude

tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea

nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et kostja II ei andnud hagejale deklaratiivset

võlatunnistust ning osas, milles maakohus leidis, et lepingu punkti 5.6 puhul on tegemist

tüüptingimusega, kuid see ei ole muutunud lepingu osaks. Ringkonnakohus neid põhjendusi

TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda.

23. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles maakohus hindas, kas

tegemist

on

tühise

käendusega

tulenevalt

lepingus

käendaja

vastutuse

rahalise

maksimumsumma puudumisest (VÕS § 143 lg 2). Kolleegiumi hinnangul puudus maakohtul

vajadus neid asjaolusid hinnata, olles eelnevalt tuvastanud, et lepingu p 5.6 ei ole

tüüptingimusena VÕS § 37 lg 3 alusel saanud lepingu osaks. Ringkonnakohus jätab vastavad

põhjendused (otsuse punktis 21) otsusest välja. Sellest tulenevalt ei pea ringkonnakohus

vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse väitele, mis puudutavad lepingus käendaja vastutuse

maksimumsumma sätestamist. Muus osas jääb maakohtu otsuse põhjendav osa muutmata.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

24. Maakohus on kolleegiumi hinnangul õigesti leidnud, et lepingu punkti 5.6 puhul on

tegemist tüüptingimusega. Tüüptingimuseks loetakse VÕS § 35 lg 1 järgi lepingutingimust,

mis on enne välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel

ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole

2-19-127147

suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi teise lõike

kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud (vt Riigikohtu 23.05.2011

otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-39-11, p 12). Kolleegium nõustub hagejaga, et ainuüksi asjaolu, et

hageja oli lepingu koostanud, ei muuda lepingut tüüptingimustel sõlmitud lepinguks. Samas ei

ole maakohus ainuüksi sellele oma järeldust rajanud. Maakohus leidis lisaks, et hageja ei ole

esitanud ühtegi tõendit oma väite tõendamiseks selle kohta, et kostjatel oli võimalik lepingu

sisu mõjutada ja lepingu tingimused olid läbi räägitud. Maakohtu sellekohane järeldus on

kooskõlas materiaalõiguse ja sellest tuleneva kohtupraktikaga, mille kohaselt peab tingimuse

kasutaja tõendama, et see tingimus on poolte poolt eraldi läbi räägitud ja poolel, kelle suhtes

tingimust kasutati, oli võimalik selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu eelpoolviidatud otsuse punkti

13). Ebaõige on eelnevast tulenevalt hageja arusaam, et kostjad pidid käesolevas asjas

tõendama, et hageja ei nõustunud lepingutingimusi muutma. Kuna käesolevas asjas tuleb

lepingu punktis 5.6 toodud tingimuse kasutajaks lugeda hagejat, pidi hageja tõendama, et

kostjaga II on see tingimus läbi räägitud ja tal oli võimalus selle sisu mõjutada. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et hageja ei ole seda tõendanud. Hageja väidab apellatsioonkaebuses, et

kostjad on taotlenud lepingutingimuste muutmist. Ükski tõend tsiviilasja toimikus hageja väidet

ei kinnita. Toimikust ei nähtu, et kostjad oleksid üldse hageja poole pöördunud mingi

lepingutingimustega seoses oleva küsimusega. Lisaks on hageja sellekohane väide vastuolus

hageja poolt apellatsioonkaebuses märgituga selle kohta, et kostja I ei tundnud huvi, millistel

tingimustel kliendileping sõlmitakse, millest hageja hinnangul järeldub, et talle sobisid kõik

tingimused hagejalt teenuse saamiseks. Sellest, et lepingu pool ei tunne huvi lepingu tingimuste

vastu, ei saa kolleegiumi hinnangul järeldada, et lepingu tingimus oleks poolte vahel läbi

räägitud ja selle sisu oleks saanud mõjutada. Samuti ei saa lepingutingimuste üle läbirääkimist

järeldada sellest, et hageja väitel kasutab ta erinevates lepingutes erinevat krediidilimiiti.

Mingis lepingu osas muudatuste tegemisest ei saa kolleegiumi hinnangul järeldada, et ülejäänud

osas oleks leping poolte vahel läbi räägitud.

25. Maakohtul puudus kolleegiumi hinnangul vajadus hinnata, kas kostja II on lepingu punktis

5.6 ühinenud kostja I kohustusega selle tagamise eesmärgil (VÕS § 178 lg 3). Maakohus viitas

otsuses õigesti Riigikohtu 04.03.2015 otsusele asjas nr 3-2-1-166-14 p-s 11, et juhatuse liiget

ei saa lugeda isiklikku käenduslepingut sõlminuks, kui tema käenduskohustus tuleneb

osaühingu ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingu tüüptingimustest. Selles lahendis märkis

Riigikohus, et „VÕS § 7 mõttes ei saa pidada mõistlikuks seda, et osaühingu juhatuse liige peab

osaühingu nimel heas usus kliendikaardi lepingut sõlmides arvestama, et lepingu

tüüptingimustest tuleneb ka tema isiklik vastutus võlausaldaja ees. Seda ei muuda ka asjaolu,

et kliendikaardi lepingus on juhatuse liige kinnitanud, et osaühingu esindajana on ta

kliendikaardi lepingu tingimustega tutvunud ja kohustub neid järgima.“ Riigikohus järeldas

eeltoodust, et sellist käenduskohustust juhatuse liige endale võtnud ei ole, seda olenemata

asjaolust, et juhatuse liige on allkirjastanud lepingu, mis sellise kohustuse ette näeb. Samuti

järeldub ringkonnakohtu hinnangul Riigikohtu eeltoodud seisukohast, et isiklik vastutus

võlausaldaja ees on nimetatud olukorras välistatud ka juhul, kui lepingu tingimus oleks

tõlgendatav kohustusega ühinemisena VÕS § 178 lg 3 mõttes. Viidatud sätte alusel tekiks

juhatuse liikmel samuti võlausaldaja ees isiklik vastutus, kuid seda ei saa juhatuse liikmel

tekkida äriühinguga tüüptingimustel sõlmitud lepingu alusel.

26. Kolleegium ei nõustu, et maakohus oleks pidanud tuvastama kostja II poolt deklaratiivse

võlatunnistuse andmise. Maakohus käsitles 28.06.2019 e-kirja saatmist kostja I poolt antud

deklaratiivse võlatunnistusena. Maakohus antud tõendi hindamisel kolleegiumi hinnangul vigu

ei teinud ja kolleegium nõustub maakohtuga. Seejuures tuleb arvestada, et hageja 18.06.1019

nõudekiri, millele kostja II vastas 28.06.2019 e-kirjaga, oli adresseeritud ainult kostjale I.

2-19-127147

Asjaolu, et kostjale I saadetud nõuekirjale vastas kostja II enda meiliaadressilt ja enda nimega,

ei tähenda, et kostja II oleks isiklikult võlga tunnistanud.

27. Hageja vaidleb vastu maakohtu menetluskulude jaotusele ja palub seda muuta, jättes kõik

menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus selgitab, et kuna maakohtu otsuse on

vaidlustanud üksnes hageja kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata jätmise osas, siis on

ringkonnakohtul võimalik muuta menetluskulude jaotust üksnes osas, milles maakohus jättis

kostja II menetluskulud hageja kanda. Kuna maakohus jättis hagi kostja II vastu põhjendatult

rahuldamata, puudub ringkonnakohtul alus maakohtu poolset menetluskulude jaotust muuta.

28. Hageja vaidleb vastu ka menetluskulude kindlaksmääramisele ja leiab, et maakohus oleks

pidanud kostjate menetluskulud jagama võrdselt, kuna tegemist oli ühise lepingulise esindajaga

ja eelduslikult kulus tal mõlema kostja esindamiseks võrdne aeg. Kolleegium hagejaga ei

nõustu. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Nimetatud

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine (sh nii lepingulise esindaja tunnihinna kui ka

menetlustoimingutele kuluva aja hindamine) on kohtu diskretsiooniotsus, mistõttu saab

kõrgema astme kohus sellesse sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud

diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 09.03.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14;

11.02.2015 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; 18.05.2010 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-

43-10, p 19). Seega on kohtule antud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse üle

otsustamisel, tagamaks võimalus leida igal üksikjuhtumil õiglane lahendus. Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohus TsMS § 175 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust praegusel juhul

õiguspäraselt teostanud ning piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud kostja esindaja

töö mahtu. Maakohus on leidnud, et kostjate lepingulise esindaja esitatud menetlusdokumentide

kohaselt on kostjate esindaja pidanud suuremas osas esitama argumente kostja II käendust

puudutava vaidluse osas. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et kostja II osa lepingulise esindaja

töö ajakulust moodustab suurema osa kui ajakulu kostja I osas. Kuna kolleegiumi hinnangul ei

ole maakohus kostjate lepingulise esindaja osutatud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja

vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud, puuduvad alused maakohtu

kaalutlusotsustusse sekkumiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

29. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

30. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid.

31. Kostja II esitas 09.10.2020 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub

hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 720 eurot (koos

käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja II lepinguline esindaja osutanud

kostjale II apellatsioonimenetluses õigusabi 4 tunni ulatuses tunnihinnaga 150 eurot

(käibemaksuta).

32. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud 25.06.2020

toimingud - apellatsioonkaebusega tutvumine, maakohtu otsuse analüüs, kliendiga arutelu ning

vastuse koostamine apellatsioonkaebusele ning 09.10.2020 toimingud - apellandi täiendavate

2-19-127147

seisukohtadega tutvumine, kliendiga arutelu ning vastuse koostamine, on põhjendatud ning

nende ajakulu on õigusteenuse osutamiseks samuti põhjendatud ja vajalik.

33. Kostja II lepingulise esindaja tunnitasu määr 150 eurot (käibemaksuta) on kolleegiumi

hinnangul samuti TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud. Üldjuhul ei saa pidada

põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-

1-115-13, p 25). Kohtupraktikas on peetud mõistlikuks ja põhjendatuks vandeadvokaadist

lepingulise esindaja poolt osutatava õigusabi tunnitasu määra 150 euro (käibemaksuga 180

eurot). Samale seisukohale asus käesolevas asjas ka maakohus, viidates põhjendatult Riigikohtu

lahenditele tsiviilasjades nr 3-2-1-115-14 ja 3-2-1-131-16.

34. Kostja II kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning palub menetluskulude välja

mõistmist käibemaksuga summas. Seega rahuldab ringkonnakohus kostja II taotluse

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab hagejalt kostja II

kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud koos käibemaksuga summas 720 eurot.

35. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja II taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest

kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Ande Tänav