2-18-7948/93 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIME L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. oktoober 2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-7948

Kohtuasi

XX hagi YY vastu kulutuste hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 7. oktoobri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

54 327 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Tambet Laasik

Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Teet Veer

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 16. oktoobri 2020. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 7. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948 osas,

millega mõisteti YY-lt XX kasuks välja 16 657,93 eurot ületav osa, jaotati

menetluskulud ning määrati need kindlaks. Teha tühistatud osas uus otsus vastavalt

kohtuotsuse resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.

2. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis XX hagi YY vastu 8186,95

euro väljamõistmiseks rahuldamata.

3. Rahuldada YY apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

4.1. Rahuldada hagi osaliselt.

4.2. Mõista YY-lt XX kasuks välja 16 657,93 eurot.

4.3. Jätta kõikide kohtuastmete XX menetluskuludest 27 % YY kanda ja YY

menetluskuludest 73 % XX kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2 (10)

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja

jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 22. mail 2018 hagi YY (kostja) vastu, paludes hagi ja selle täpsustuse

kohaselt mõista kostjalt välja 62 513,95 eurot, sest kostja on hageja arvel alusetult rikastunud.

Hageja tegi kostja kinnisasjale kulutusi, sest kostja pidi kinnisasja pärast maja valmimist

hagejale kinkima. Kostja kinkis aga kinnisasja hoopis enda uuele elukaaslasele, seega tegi

hageja kulutusi alusetult.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja, kes on hageja poeg, suulise kokkuleppe, mille

kohaselt annab hageja kostjale raha, et kostja saaks ehitada väikese maja Saare maakonnas

Nasva alevikus XXX asuvale kinnisasjale (kinnisasi), ning kostja kingib vastutasuks kinnisasja

pärast maja valmimist hagejale. Kokkuleppe täitmiseks müüs hageja 2008. aasta märtsis endale

kuuluva korteri Kuressaares 850 000 krooni eest ning andis enda pangakaardi ja koodikaardid

sama aasta septembris-oktoobris kostja kasutusse. Hageja enda kontolt ise väljamakseid ei

teinud, sest ta ei oska internetipanka kasutada ning tal ei ole autot.

2009. aastal (hiljem väitis hageja, et 2008. aasta novembris) algasid kinnisasjal ehitustööd.

Lisaks kostjale ehitasid maja ka OO ja LL, kelle tasu oli 5000 krooni nädalas. Neile töötasu

maksmiseks kanti raha NN (praeguse nimega NN) arvelduskontole. Hageja arvel tasuti

töötasuna ajavahemikul 18. septembrist 2008 kuni 1. septembrini 2010 159 210 krooni ning

lisaks kasutati hageja raha, et kinnisasja pinnasega täita, Eesti Energia võrguühendusega liituda,

rajada juurdepääsutee, kanda ehitusloaga seostuvate tasudena 1500 krooni ning maksta

ehitusmaterjalide eest. Dokumentaalsete tõendite järgi kulus elamu ehitamiseks kokku

978 130,70 krooni ehk 62 513,95 eurot. Kostja ei rahastanud elamu ehitamist ise, sest tal

puudusid selleks rahalised vahendid. Ka ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse kasutamise

leping sõlmiti hageja nimele.

2013. aasta kevadel avaldas hageja kostjale soovi võtta kinnisasi vastu, käis vallavalitsuses ning

tõi kostjale allkirjastamiseks vajalikud dokumendid. Kostja vastas, et see läheb hagejale palju

maksma, ning väitis, et dokumentide korda ajamisega pole vaja kiirustada. Kostja kolis

kinnisasjal paiknevasse elamusse enda uue elukaaslasega, kes leidis, et hageja peaks sealt välja

kolima. Kostja kinkis kinnisasja 1. veebruaril 2017 enda uuele elukaaslasele, kes kanti

omanikuna kinnistusraamatusse, ning kostja kasuks seati kinnisasjale isiklik kasutusõigus.

Hagejal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 1042

mõttes, sest hageja andis kostjale raha üle, kuid kostja vastutasuna hagejale kinnisasja omandit

ei andnud. Kui hageja oleks teadnud, et ta ei saa pärast maja valmimist kinnistu omanikuks, ei

oleks ta kulutusi teinud. Kinnisasja võõrandamise kohustust sisaldav pooltevaheline kokkulepe

ei olnud sõlmitud notariaalses vormis ning oli seetõttu tühine. Isegi kui leida, et suuline

kokkulepe oli kehtiv, on hageja sellest konkludentselt taganenud. Hageja nõue ei ole aegunud,

sest ta sai alusetust rikastumisest tulenevast nõudest teada 6. veebruaril 2017, kui selgus, et

kostja on kinkinud kinnisasja enda uuele elukaaslasele. Enne seda eeldas hageja, et kinnisasi

kingitakse talle.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata, sest hagi on alusetu ning hageja nõue on aegunud.

Kostja ei kasutanud kinnisasjale elamu ehitamiseks hageja vahendeid, vaid enda sääste

(ligikaudu 240 000 krooni), mille ta kogus Iirimaal töötades. Kostja ehitas kinnisasjale maja

kolme kuuga 2009. aasta oktoobrist kuni detsembrini ning ehituseks kulus 240 000 krooni.

3 (10)

Kostja ehitas juurdepääsutee 16 800 krooni eest, tõi juurde pinnast, rajas kanalisatsiooni ja

veetorustiku, tee rajamise eest sai ta sealjuures kompensatsiooni naabritelt.

Hageja väide, et ta müüs korteri, et anda kostjale raha, on väär, sest kui ta korteri müüs, ei

teadnudki kostja veel, et ta kinnisasja endale saab. Hageja kasutas enda korteri müügist saadud

raha ilmselt enda tarbeks, arvestades, et ta elas pool aastat Iirimaal. Hageja pangakaart ei olnud

kostja käes ja kostja ei tea, miks hageja NN-le raha kandis. Hageja panustas maja ehitusse, kuid

mitte väidetud ulatuses ning mitte väidetava kokkuleppe alusel, vaid kingitusena vabast tahtest.

Kostja lubas vastutasuna hagejale mitte kinnisasja omandit üle anda, vaid elamus elu lõpuni

elada. See lubadus kehtib seni, sõltumata sellest, et kostja kinkis kinnisasja vahepeal enda uuele

elukaaslasele. Kuivõrd poolte vahel oli kokkulepe, ei ole kulutused kostja kinnisasjale tehtud

õigusliku aluseta. Seega ei saa hagi rahuldada ka VÕS § 1042 lg 1 alusel.

Hageja tegi kostjale ettepaneku kinnisasi maha müüa, kuid kostja ei olnud sellega nõus.

Veevärgi leping oli ainult hageja nimel, sest 2015. aastal elas kinnisasjal asuvas majas vaid

hageja. Kostja kolis elukaaslasega elamusse 2016. aastal, olles enne elukaaslasele kuulunud

25 000 euro eest välja ehitanud teise korruse. Kostja kinkis kinnisasja enda elukaaslasele, sest

elukaaslase raha eest ehitati välja maja teine korrus ning arvestades, et hageja hakkas

elukaaslase ja tema lapsega ründavalt käituma 2016. a suvel, ka seetõttu, et vältida elukaaslase

ja lapse väljaviskamist.

Hageja kulutuste hüvitamise nõue on aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151

lg 1 kohaselt on nõude aegumistähtaeg kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik teada sai või

pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja sai teada rikastumisest

ja isikust, kes väidetavalt rikastus, hiljemalt 2010. aasta lõpus, kuid esitas hagi alles

2018. aastal.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus rahuldas 7. oktoobri 2019. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 54 327 eurot. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 kohaselt osaliselt kostja kanda ning kostja kulud tema enda

kanda. Maakohus mõistis menetluskuludena kostjalt hageja kasuks välja 3818,05 eurot ning

sellelt seadusjärgse viivise.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja panustas kinnisasjale maja ehitusse rahaliselt. Kostja on

korduvalt kinnitanud, et maja ehitamise eest maksis osaliselt hageja. Pooled vaidlevad selle üle,

kas hageja maksis kinni kogu majaehituse või üksnes osa sellest ning kas hageja pidi

vastutasuks saama endale kinnisasja omandi või üksnes õiguse elu lõpuni majas elada.

Maakohus leidis tunnistajate ütlusi kogumis hinnates, et pooltel oli suuline kokkulepe, mille

kohaselt ehitati hageja korteri müügist saadud raha eest hagejale maja kostja kinnisasjale, mille

hageja pidi hiljem saama endale. Kostja ei ole tõendanud, et kokkuleppe kohaselt pidi hageja

saama üksnes elamu kasutusõiguse. Ainus tõend, mis sellele viitab, on kostja enda vande all

antud seletus, sealjuures ei ole kostja hageja kasuks isiklikku kasutusõigust majale seadnud.

Tunnistajate VV, NN ja RR ütlused kinnitavad, et maja ehitati hagejale. Asjaolule, et poolte

kokkuleppe järgi pidi hageja endale saama kinnisasja omandi, viitab ka poolte käitumine

kokkuleppe sõlmimise ajal. Hageja andis kostjale maja ehitamiseks raha, andes pangakaardi

kostja ja tema elukaaslase kätte, ning võimaldas neile juurdepääsu internetipangas. Hageja

palus pärast maja valmimist, et kostja teeks dokumendid korda, kostja aga andis selle asemel

kinnisasja omandi üle elukaaslasele ning ei seadnud isiklikku kasutusõigust mitte hageja, vaid

enda kasuks.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja panustas maja ehitusse rahaliselt. Tunnistajate ütluste

kohaselt oli hageja pangakaart kostja ja NN käes. Kostja väide, et 89 m2 maja saab ehitada

kõigest 240 000 krooniga (15 339 eurot), ei ole eluliselt usutav ning kostja ei toonud täpsemalt

välja, palju ta majaehitusse panustas. Kostja enda väidete kohaselt pidanuks ainuüksi töölistele

palkade maksmiseks kuluma 88 000 krooni nelja kuu jooksul ning elektriliitumisele 21 840

4 (10)

krooni, ehitusmaterjalide kulu pidanuks olema seega väiksem kui 140 000 krooni. Ei ole

tõendatud, et majaehitust oleks lisaks hagejale rahastanud ka kostja.

Hageja tugines nõude õigusliku alusena alternatiivselt nii alusetule rikastumisele VÕS § 1028

lg 1 mõttes kui ka käsundita asjaajamisele VÕS § 1018 mõttes (hagiavalduses lisaks ka VÕS §-

le 1042). Maakohus leidis, et hageja nõude õiguslik alus on VÕS § 1028 lg 1. Pooltel oli

kokkulepe, mille kohaselt pidi hageja saama endale kinnisasja omandi vastutasuna majaehitusse

panustatud raha eest. Kuna kokkulepe oli suulises vormis, ei olnud kokkulepe TsÜS § 87

kohaselt kehtiv, sest kinnisasja omandamisele suunatud kokkulepe pidanuks olema

asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 kohaselt sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Kuna

hagejal puudus kostjale raha üleandmiseks õiguslik alus, on tal õigus raha tagasi nõuda

VÕS § 1028 lg 1 kohaselt. Kuivõrd kostja ei tõendanud, et hageja korteri müügist saadud

850 000 krooni oleks kulunud mujale kui kostja kinnisasjale maja ehitamiseks, peab kostja

hagejale hüvitamata 54 327 eurot (850 000 : 15,646).

Hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue ei olnud TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud. Nõude

aegumistähtaja algus on seotud nõudest teadasaamise ajaga. Hageja nõuet ei välista TsÜS § 151

lg-s 2 sätestatud kümneaastane tähtaeg, sest kümme aastat ei olnud möödunud hagi esitamise

ajaks.

Pooled vaidlevad selle üle, millal hageja sai alusetu rikastumise nõudest teada. Hageja väitis,

et ta nõudis kostja käest kinnistu üleandmist („Rääkisin, et tahan maja dokumente korda ajada,

aga Y ütles, et ei ole vaja kiirustada“), kuid kostja viivitas sellega, väites et see võtab aega.

Maakohus leidis, et hageja sai alusetu rikastumise nõudest teada 6. veebruaril 2017, mil kostja

kinkis kinnisasja elukaaslasele. Enne seda eeldas hageja, et kostja kingib kinnisasja talle. Asjas

puuduvad tõendid selle kohta, mis annaks alust arvata, et hageja oleks nõude olemasolust

saanud teada mingil varasemal kuupäeval. Kohtupraktikas on leitud, et aegumisele tuginemine

on hea usu põhimõttega vastuolus, kui õigustatud isikule jäetakse mulje soovist kohustust täita,

samas aga viivitatakse kohustuse täitmisega kuni nõude aegumiseni (Riigikohtu 17. juuni

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 11).

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega

hagi rahuldati, ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Samuti palus

kostja tühistada kohtu määratud menetluskulude jaotuse ja jätta menetluskulud hageja kanda.

Alternatiivselt palus kostja saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks.

Tunnistajate ütlustest ja teistest tõenditest ei saanud teha järeldust hageja väidetud kokkuleppe

(kostja kinnistu omandi üleandmine hagejale pärast maja valmimist) eksisteerimise kohta

poolte vahel. Nendest ei ilmnenud üleüldse, missugune tehing ja missugustel tingimustel poolte

vahel sõlmiti. Tunnistaja NN ütlustest võis teha järeldusi ka kostja versiooni paikapidavuse

kohta. VV ei viibinud kokkuleppe sõlmimise juures. RR ütlused põhinesid kolmandatelt

isikutelt pärinevatel kuuldustel. Arusaamatud olid maakohtu põhjendused ka osas, milles kohus

leidis, et pooled olid hageja väidetud kokkuleppe sõlminud konkludentselt. Meelevaldne oli

kohtu seisukoht, et kostja ei teinud midagi sellist, mis vastanuks kostja versioonile poolte vahel

eksisteerinud leppest. Keegi ei ole takistanud hagejal kinnisasja kasutamast. Kuivõrd poolte

vahel ei eksisteerinud ka tühisel kujul kokkulepet kinnistu üleandmiseks hagejale pärast maja

valmimist, kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 1028 lg-t 1.

Maakohus rikkus menetlusõigusnorme ka osas, milles leidis, et hageja finantseeris kostja

kinnisasjale maja ehitamist ja määratles summa ulatuse. Maakohtu järeldused ei põhinenud

tõenditel. Ükski tunnistaja ei suutnud öelda ligilähedast ja tõendatud suurusjärku, kui palju raha

kostjale anti või kui palju maja ehitus maksma võis minna. Ühestki tõendist ei nähtunud, et

hageja andis kostjale mingi summa või tegi seda NN vahendusel, mis läks maja ehitusse. Kostja

ei pidanud tõendama, kui palju kulus temal maja ehitamiseks. Tõendatud oli, et hageja

pangakaarti kasutati ka hageja enda isiklike ja igapäevaste vajaduste rahuldamiseks

5 (10)

(meditsiinitarbed, toit jm). Kostja vande all antud seletuse kohaselt oli hageja pangakaart tema

käes ajavahemikul 2008. aasta septembrist kuni 2009. aasta kevadeni. Kõik tunnistajad

kinnitasid, et maja ehitati valmis kiiresti, s.o 3–6 kuu jooksul. Seega on arusaamatu, miks peeti

kõiki ajavahemikul 29. märtsist 2008 kuni 28. detsembrini 2010 arvelduskontol nähtuvaid

toiminguid maja ehitusega seonduvateks. Maakohus ei tohtinud LL ja OO kirjalikke vastuseid

dokumentaalsete tõenditena vastu võtta ja neile tõendusjõudu anda. Neid isikuid ei olnud

võimalik kohtuistungil tunnistajatena üle kuulata ja veenduda kirjalike vastuste

tõelevastavuses.

Maakohus jättis valesti arvestamata VI taseme ehitusinseneri UM koostatud üksikelamu

ehitushinna ekspertiisiga põhjusel, et ainuüksi maja ehitajate palgaks kulus 88 000 krooni ja

hageja Kuressaare linnas asuva kolmetoalise korteri müügihind oli 850 000 krooni. Maja

ehitusmaksumuse hindamisel ei saanud aluseks võtta teises piirkonnas paikneva hageja

kolmetoalise korteri müügihinda, sest need ei ole olemuslikult võrreldavad objektid. Tõendi

arvestamata jätmine selle ebausaldusväärsuse tõttu oli ka üllatuslik, sest maakohus ei juhtinud

sellele kordagi tähelepanu. Kostja ütluste usaldusväärsust ei kahandanud asjaolu, et ta mäletas

10–11 aastat tagasi toimunud sündmuste aega ebaõigesti. Kostja oli veendunud, et maja ehitus

toimus 2009. aasta lõpus, mitte 2008. aasta lõpus ja 2009. aasta alguses. Elektrivõrguga

liitumine toimus krundil alles 2009. aasta suvel ja ehitamine ei olnud elektrita võimalik. Kõik

dokumentaalsed tõendid kinnitasid, et ehitusega sai algust teha 2009. aasta lõpus.

Maakohus leidis ebaõigesti, et nõue ei olnud aegunud. Konkreetselt „teada saamise“ mõttes on

oluline üksnes see, millal oma nõudest – teise isiku alusetust rikastamisest – teada saadi.

Subjektiivse aegumistähtaja alguspunkti kindlaks tegemine ei ole seotud üksnes alusetu

rikastumise nõudest „teadasaamisega“, vaid ka sellisest nõudest „teada saama pidamisega“.

Hageja pidi oma väidetava alusetu rikastumise nõude olemasolust teada saama kostjale

väidetavate alusetute maksete tegemise ajal, e alates 2008. aasta märtsis. Isegi kui eelnev

kõrvale jätta, on TsÜS § 151 lg 2 kohaselt nõue aegunud.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Menetluse edasine käik

6. Tallinna

Ringkonnakohus

rahuldas

12. veebruari

2020. a

otsusega

kostja

apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse

väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning tegi tühistatud osas uue otsuse,

millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu otsus on TsMS § 456

lg 2 p 1 ja lg 4 kohaselt jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja nõude 8186,95 euro

ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 kohaselt hageja kanda ning märkis, et kuna kostja avaldas

istungil, et ta ei taotle menetluskulude hagejalt väljamõistmist, kui apellatsioonkaebus

rahuldatakse, ei ole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta

jõusse maakohtu otsus, sest ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja alusetu rikastumise nõue

on aegunud.

8. Kostja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse

resolutsiooni p 4 osas, milles ringkonnakohus jättis kostja menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks määramata ja hagejalt välja mõistmata. Kostja palus teha tühistatud osas uue otsuse,

millega mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena maa- ja ringkonnakohtus 10 820

eurot.

9. Riigikohus tühistas 17. juuni 2020. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioon ja vastukassatsioon rahuldati.

6 (10)

Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel

kõrvaldama menetlusnormide rikkumised, pooltevahelise suhte õiguslikult kvalifitseerima ning

tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt analüüsides andma hinnangu, kas pooltevahelise

kokkuleppe kohaselt pidi hageja saama vastutasuks kinnisasja omandi või kinnisasja eluaegse

kasutusõiguse. Kui asja uuel arutamisel leitakse, et hagejal on VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevalt

nõue kostja vastu, tuleb asjaolusid arvestades hinnata ka seda, kas kostja tuginemine aegumisele

on vastuolus hea usu põhimõttega.

Kuna kostja taotles menetluskulude kindlaksmääramist, kuid tema taotlus jäi ekslikult

lahendamata, tuleb ringkonnakohtul asja uuel lahendamisel lisaks menetluskulude jaotusele ka

menetluskulud kõigis kohtuastmetes kindlaks määrata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

osaliselt materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha asja esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi 16 657,93 eurot ületavas osas

rahuldamata, samuti

muudab menetluskulude jaotuse

ja tühistab menetluskulude

kindlaksmääramise. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis hagi

(62 513,95 - 54 327 =) 8186,95 euro ulatuses rahuldamata (TsMS § 456 lg 4 teine lause).

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

TsMS § 654 lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

11. Selguse huvides märgib kolleegium, et 19. juuli 2018. a hagi täpsustuse kohaselt nõuab

hageja kostjalt 62 513,95 euro väljamõistmist (kd I, tl 49). Maakohus on ekslikult märkinud

hagi menetlusse võtmisel, et hagihind on 62 769,60 eurot, sest viimases hagiavalduse

täpsustuses ja enne hagi menetlusse võtmist on hageja märkinud väljamõistetava summa

suuruseks 62 513,95 eurot.

12. Asja läbivaatamisel tuleb TsMS § 693 lg 2 järgi õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel

arvestada Riigikohtu 12. veebruari 2020. a otsusega (kd II, tl 154-159).

13. Ringkonnakohtus vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, milline oli nendevaheline

kokkuleppe sisu ning palju hageja kostja kinnisasjale maja ehitusse panustas. Hageja väitel oli

tal kostjaga kokkulepe, et vastutasuks majaehitusse panustatud raha eest, kingib kostja pärast

maja valmimist kinnisasja talle. Kostja väitis, et pooltel oli kokkulepe, et hageja annab

kinnisasjale maja ehitamiseks raha ning vastutasuks lubab kostja hagejal majas elu lõpuni elada.

Eeltoodud asjaoludest tuleb asja lahendamisel TsMS § 5 lg-te 1 ja 2 järgi lähtuda.

Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja esindaja nõude õigusliku kvalifikatsiooni osas

arvamust, et vaidlusele võivad muu hulgas olla kohaldatavad ka seltsingulepingu sätted

(VÕS § 580). Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja esitanud seltsingulepingu kohaldamise

eelduseks olevaid asjaolusid ning nimetatud menetlusetapis ei ole see enam võimalik. Seega

lähtub ringkonnakohus Riigikohtu antud juhistest ja annab hinnangu, kas pooltevahelise

kokkuleppe kohaselt pidi hageja saama vastutasuks kinnisasja omandi või kinnisasja eluaegse

kasutusõiguse.

14. Maakohus tuvastas kolme tunnistaja ütlustele, hageja vande all antud seletusele ja

dokumentaalsetele tõenditele tuginedes, et pooltel oli suuline kokkulepe selle kohta, et hageja

annab kostjale kuuluvale kinnisasjale maja ehitamiseks raha ning hageja saab hiljem kinnisasja

endale. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud

menetlusõiguse norme.

14.1. Maakohus on tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1, hinnates kõiki tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustanud oma siseveendumuse kohaselt, et hageja

7 (10)

väide on tõendatud. Maakohus on ka põhjendanud, miks kostja vande all antud seletus ja

tunnistaja BB ütlused ei tõenda vastupidist (maakohtu otsuse p 8).

14.2. Maakohus on otsuse põhjenduse p-s 8 rõhutanud, et kõige olulisemad on tunnistaja VV

ütlused, kuna tema oli juures, kui pooled kokkuleppest rääkisid. Apellatsioonkaebuses väidab

kostja, et tunnistaja VV ütlustest ei selgu, kas ta viibis hageja väidetud kokkuleppe sõlmimise

juures. Tunnistaja VV, nii nagu märkis ka maakohus oma otsuse põhjenduses, on avaldanud, et

ta kuulis kokkulepet, mille kohaselt pärast hageja korteri müüki ehitatakse kostja kinnisasjale

hagejale maja ja hageja pidi selle omanikuks saama (kd II, tl 9 pöördel; 11. septembri 2019. a

kohtuistungi helisalvestis 1:38:33 – 1:40:23). Asjaolu, et isik ei viibinud kokkuleppe sõlmimise

juures ei tähenda, et ta ei saaks tõendada, et poolte vahel selline kokkulepe oli. Seega tõendavad

tunnistaja VV ütlused, et leping, mille kohaselt pidi hageja saama vastutasuks raha eest

kinnisasja omandi, on sõlmitud.

14.3. Maakohus on kokkuleppe tuvastamisel hinnanud muu hulgas LL ja OO kirjalikult antud

seletusi (kd I, tl 224-227). Tegemist on TsMS § 272 lg 1 järgi dokumentaalse tõendiga, mis on

TsMS § 229 lg 2 alusel lubatavas vormis.

Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus oleks pidanud jätma dokumentaalsed tõendid

arvestamata, viidates kohtupraktikale, mille kohaselt võib sellise tõendi usaldusväärsus ja seega

tõendusjõud olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isiku

tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks (vt Riigikohtu

12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26).

Praeguses asjas esitas hageja LL ja OO tunnistajatena ülekuulamise taotluse. Maakohus

rahuldas 8. mai 2019. a eelistungil hageja taotluse nimetatud tunnistajate ülekuulamiseks

(vt 8. mai 2019. a eelistungi protokoll; kd I, tl 168). 11. septembri 2019. a kohtuistungil hageja

loobus nimetatud tunnistajate ülekuulamise taotlusest, mille peale esitas kostja esindaja kohtu

tegevusele vastuväite põhistusega, et tegemist ei ole kirjalike tunnistajate ütlustega

(vt 11. septembri 2019. a kohtuistungi protokoll; kd II, tl 7 pöördel). Seega esitas kostja

esindaja vastuväite, et tõendid ei ole nõutavas vormis.

TsMS § 242 järgi tõendi esitanud või tõendite kogumist taotlenud pool võib tõendist loobuda

ja tõendi tagasi võtta üksnes vastaspoole nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostja

esindaja ei olnud vastu ega vaidlustanud hageja tõendi kogumise taotlusest loobumist.

14.4. Õige on kostja viide kohtupraktikale, mille kohaselt on tunnistaja kirjaliku seletuse

usaldusväärsus ja seega ka tõendusjõud isiku tunnistajana ülekuulamisest madalam. Praeguses

asjas aga ei muuda nende kahe tõendiga arvestamine maakohtu järeldust ebaõigeks, sest

maakohus ei tuginenud pooltevahelise kokkuleppe tuvastamisel üksnes LL ja OO kirjalikele

seletustele. Nimetatud kirjalikud seletused haakusid kolme tunnistaja ütlustega ja hageja vande

all antud seletusega, mistõttu puudus maakohtul alus kahelda tõendite usaldusväärsuses.

Apellatsioonkaebusest ei nähtu, kuidas saaks nende kahe dokumentaalse tõendiga arvestamata

jätmine mõjutada asja lõppjäreldust.

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et hageja pidi vastutasuks

saama kinnisasja omandi. Selline pooltevaheline võlaõiguslik kokkulepe on TsÜS § 83 lg 1

kohaselt tühine, sest asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi peab tehing, millega kohustatakse

omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Maakohus on õigesti

leidnud, et hageja nõude alus saab olla VÕS § 1028 lg 1, sest võlaõigusliku kokkuleppe

tühisuse tõttu puudus hagejal kostjale raha maksmiseks õiguslik alus.

15.1. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks peab hageja tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks

täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028

lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1

mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Hageja nõuab kostjalt tagasi

raha, mida ta maksis kostjale selleks, et saada kinnisasja omanikuks. Selleks peab olema selge,

millises ulatuses hageja kostja kinnisasjale maja ehitusse panustas.

8 (10)

16. Maakohus leidis, et hageja korteri müügist saadud raha (850 000 krooni) on kasutatud maja

ehitamiseks. Maakohus jõudis sellisele järeldusele, sest ei ole tõendatud, et 850 000 krooni

oleks kulunud mujale, kui maja ehitamiseks. Kolleegium leiab, et maakohus on asjaolu

tuvastamisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mis on viinud ebaõige järelduseni.

16.1. VÕS § 1028 alusel esitatud nõude rahuldamise eelduseks on nõutava summa määratletus

ehk konkretiseeritus. Kolleegiumi hinnangul tuleb esmalt kindlaks teha, kui palju maja ehitus

maksis, sest hageja tugineb sellele, et ta tegi makseid maja ehitamiseks, et saada vastutasuks

kinnisasja omanikuks. Seejärel tuleb tuvastada, kas maja ehitati üksnes hageja rahalistest

vahenditest.

16.2. Maakohus ei ole tuvastanud, kui palju läks majaehitus maksma. Ringkonnakohtu

hinnangul omab nimetatud asjaolu asja lahendamisel tähtsust, sest selles seisnes hageja sooritus

kostjale tühise lepingu alusel. Tulenevalt TsMS § 652 lg 3 p-st 1 saab ringkonnakohus

tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hinnata tõendeid, kui asjaolu,

millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta.

Kolleegiumi hinnangul ei saa hageja rahalist panustamist tuvastada tunnistajate ütluste ega

hageja vande all antud seletuse alusel, sest tunnistajad ja hageja ei tea maja ehitamise

maksumust. Seda ei saa tuvastada tunnistaja NN ütluste alusel, kellel oli juurdepääs hageja

arvelduskontole, ja kes avaldas, et kõik mis käis tema arvelduskontolt läbi, läks kõik maja

ehitusse ja raha, mille hageja kandis tema arvele, võttis ta rahaautomaadist välja ja andis hageja

ja kostja kätte või kasutas hageja ostude eest internetis tasumiseks (kd II, tl 8 pöördel ja 9).

Samas ei tulene tunnistaja ütlustest ühtegi summat („Ei oska öelda, millises summas Janekile

ja millises Aimele“) ning tunnistaja on avaldanud, et kogu tema arvele kantud raha läks tema

teada maja ehitamiseks ning samuti avaldanud, et kui ta andis hageja kätte raha, siis ta ei tea,

mida hageja täpselt ostis. Hageja vande all antud seletuse kohaselt ta eeldab, et raha läks maja

ehituseks, „sest kuhu nad mujale said minna“, kuid ta ei tea, palju majaehitus on maksma läinud

(kd II, tl 10 pöördel ja 11).

Tunnistaja NN ütlustest ja hageja vande all antud seletusest tulenevalt kasutati tunnistaja

arvelduskontole kantud raha ka muude kulutuste eest tasumiseks ning ka hageja ise võttis

rahaautomaadist sularaha välja. Seega ei ole tunnistaja NN ütlused selle kohta, et kõik tema

arvelduskontole kantud raha läks maja ehitusse, päris täpsed. NN arvelduskontolt on näiteks

pärast hageja arvelduskontolt tehtud kandeid makstud krediitkaardi makseid ja tehtud teisi

pigem isiklike kulutuste kandmisele viitavaid kandeid (vt nt 1. ja 2. detsembri 2008. a

ülekanded; kd I, tl 213).

16.3. Hageja nõuab soorituste tagastamist, mis on tehtud 29. märtsist 2008 kuni 28. detsembrini

2010 (I kd, tl 25-28 pöördel). Hageja on vande all antud seletuses avaldanud, et andis

pangakaardi kostja kätte 2008. a kevadel ja sai selle tagasi 2009. a kevadel (kd II, tl 10 pöördel).

Hageja vande all antud seletuse kohaselt kestis ehitamine 2009. a märtsi lõpuni. Hageja ei ole

selgitanud, miks ta loeb kõiki vaidlusalusel perioodil tehtud makseid alusetuteks makseteks.

Sellele asjaolule ei ole tähelepanu pööranud ka maakohus.

16.4. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus valesti jaganud poolte tõendamiskoormuse.

Maakohus leidis, et kuna ei ole tõendatud, et hageja korteri müügist saadud raha 850 000 krooni

oleks kulunud mujale, kui maja ehitamiseks kostja kinnisasjale, tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista 54 327 eurot. Kohtupraktikas on leitud, et kui hageja tugineb sellele, et kostja on

tema arvel alusetult rikastunud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kostjale ülekantud

rahasumma VÕS § 1032 lg 1 esimese lause alusel, on tema tõendamiskoormuseks tõendada, et

ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel kostja arvelduskontole rahasumma (vt Riigikohtu

2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14).

Kui hageja on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud,

saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2

järgi või esitada rikastumise äralangemise vastuväide VÕS § 1033 lg 1 järgi.

9 (10)

16.5. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja tõendanud, et maja ehitamine maksis ca 240 000

krooni. Tegemist on 89,7 m² ehitusaluse pinnaga majaga, mille suletud netopind on 68,8 m² (kd

I, tl 135). Majaehituse maksumust tõendab üksikelamu ehitushinna ekspertiis, mida kohus

hindab asjatundja arvamusena TsMS § 272 lg 2 järgi (kd I, tl 189-200). Maakohus on

menetlusõiguse norme rikkudes jätnud nimetatud tõendi arvestamata, viidates selle

ebausaldusväärsusele. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsuse põhjendusega, miks ei saa

nimetatud dokumentaalset tõendit asja lahendamisel arvestada. Samuti ei lükka hageja väited

asjatundja arvamuses esitatud järeldust ümber. Hageja on nimetatud tõendi ebausaldusväärsust

põhistanud elulise usutavusega. Kolleegiumi hinnangul pidi hageja kõrgema ehitusmaksumuse

väidet tõendama, sest ilmselgelt pole tegemist üldtuntud asjaoluga TsMS § 231 lg 1 tähenduses.

Nimetatud asjatundja arvamusest tulenevalt on majaehituse maksumus 2009. aastal 222 000

krooni. Kuna see ei sisalda juurdepääsu tee ehitamist 16 800 krooni ja liitumistasu 21 840

krooni (kd I, tl 16), siis tuleb need kulutused asjatundja arvamuses toodud maksumusele juurde

arvestada. Hageja väitis, et ta on tasunud ehitusloaga seotud tasu 1500 krooni, kuid ei ole selle

kulu kandmist tõendanud ja kostja ei ole seda asjaolu omaks võtnud. Seega on tõendatud, et

maja ehitamiseks kulus 260 640 krooni, s.o 16 657,93 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et maja

ehitamiseks kulus rohkem kui 16 657,93 eurot.

17. Järgnevalt tuleb tuvastada, kui palju kostja sellest summast majaehitusse panustas. Pooled

ei vaidle selle üle, et hageja andis kostjale raha maja ehitamiseks. Maakohus tuvastas, et kostja

majaehitusse rahaliselt ei panustanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus

eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Kuigi kostja on enda

panustamist kinnitanud vande all antud seletusega, siis see ei ole vaidlusaluse asjaolu

tõendamiseks piisav, sest see ei haaku ühegi teise esitatud ja kogutud tõendiga. Kostja ei ole

tõendanud, et tal oli maja ehitamise ajal suuremaid sääste, millega ehitusse panustada.

18. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb majaehituse maksumust ületavas summas jätta hagi

rahuldamata, sest hageja ei ole tõendanud VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise nõude eeldusi, s.t pole

selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale. Hageja ei ole tõendanud, millist kohustust ta tahtis

kostja rikastamiseks täita või millist kohustust ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Kui

maksed väljusid kokkuleppe piiridest, siis ei saa tegemist olla ka kulutuste hüvitamise nõudega

VÕS § 1042 lg 1 järgi, sest ringkonnakohus on tuvastanud, et maja ehitamine kostja

kinnisasjale maksis 16 657,93 eurot.

Hageja väitel võisid NN ja kostja tema arvelduskontolt raha välja võtta, kuid hageja pole

tõendanud, kui palju arvelduskontolt üle kantud või välja võetud rahast sai kostja enda

kasutusse. Majaehituse maksumust ületavat nõuet ei saa rahuldada ka mõnel muul õiguslikul

alusel (nt VÕS § 1018), sest materiaalõiguse normi kohaldamise eelduseks olevad asjaolud on

välja toomata ja tõendamata. Kohtul on küll kohustus pooltevaheline suhe õiguslikult

kvalifitseerida, kuid see ei tähenda, et kohus saaks seejuures tugineda asjaoludele, mida pooled

ei ole esitanud (Riigikohtu 21. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-109972, p 13).

19. Kostja on hageja nõudele esitanud aegumise vastuväite TsÜS § 151 lg-te 1 ja 2 alusel.

Ringkonnakohus hindab, kas nõue 16 657,93 euro ulatuses on aegunud. Hageja esitatud

asjaoludel on vaidlusalused maksed tehtud 29. märtsist 2008 kuni 28. detsembrini 2010.

19.1. Maakohus leidis ühelt poolt, et arvestada tuleb aega, mil hageja sai teda, et kinnisasja

talle ei kingita, s.o 6. veebruar 2017. Teisalt leidis maakohus kohtupraktikale viidates, et kostja

hea usu põhimõtte vastane käitumine välistab aegumise vastuväitele tuginemise lubatavuse

(vt Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11).

19.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et aegumine ei välista majaehitusse

panustatud raha tagasinõudmist, kuid maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et aegumistähtaeg

algas 6. veebruarist 2017. Kohtupraktikas on selgitatud, et alusetust rikastumisest tuleneva

nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab

järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja

10 (10)

isikust, ning ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (Riigikohtu

21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46). Seega sai hageja rikastumisest

teada iga makse tegemisel ning kõigi vaidluse all olevate maksete osas on möödunud kolm

aastat.

19.3. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja aegumisele tuginemine välistatud vastuolu tõttu hea

usu põhimõttega. Praeguses asjas on kohtud tuvastanud, et hageja panustas rahaliselt maja

ehitusse, et saada vastutasuks kinnisasja omanikuks. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata

võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.

TsMS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et

õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõtte üks

eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh

seisneda vastuolulises käitumises, nt on vastuoluline käitumine see, kui isik teostab õigust,

mille alusel saadu peaks ta teisel alusel tagastama. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja

vastuolus hea usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus

õigusest, mida tal tegelikult ei ole.

Maakohus märkis otsuse põhjenduse p-s 9, et hageja on kogu menetluse kestel selgitanud, et ta

nõudis kostja käest kinnistu üleandmist. Hageja on vande all antud seletuses avaldanud, et:

„Rääkisin, et tahan maja dokumente korda ajada, aga Y ütles, et ei ole vaja kiirustada“ (kd II,

tl 10 pöördel). Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostja on käitunud vastuoluliselt,

võttes vastu tühise tehingu alusel tehtud makseid ja jättes samas hagejale mulje, et ta siiski

tagab hagejale kinnisasja omandi üleandmise.

Menetluskulude jaotus

20. Kuna ringkonnakohus teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb

TsMS § 173 lg 3 järgi muuta menetluskulude jaotust ja tühistada maakohtu otsus

menetluskulude kindlaksmääramise osas.

Hagi osalise rahuldamise tõttu jäävad kõigi kohtuastmete menetluskulud nende vajalikus ja

põhjendatud ulatuses TsMS § 163 lg 1 järgi kostja menetluskuludest 73 % hageja kanda ja

hageja menetluskuludest 27 % kostja kanda.

21. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ning muudab menetluskulude

jaotust, määrab poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes

TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus, sest kostja menetluskulusid ei ole maakohus

kindlaks määranud. Riigikohus on leidnud, et ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5

koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus

kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel

määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või

täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 28. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940,

p 14.2; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj).

22. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)