2-18-14154/106 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.10.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-14154

Kohtuasi

Jules Consulting OÜ hagi XX vastu müügilepingust

tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse täitmiseks ja

viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 03.02.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Jules Consulting OÜ vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

apellatsioonkaebuse hind 144 383,48 eurot

vastuapellatsioonkaebuse hind 31 122,12 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Jules Consulting OÜ (registrikood 12554264),

esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Andrias Palmits

Kohtuistungi toimumise aeg

08.10.2020

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 03.02.2020 otsus osas, milles maakohus hagi rahuldas

ja jättis menetluskulud osaliselt kostja kanda. Teha tühistatud osas uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2. Maakohtu otsus jätta muutmata osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata

31 122, 12 euro saamiseks, muutes selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

3. Kostja apellatsioonkaebus rahuldada ja hageja vastuapellatsioonkaebus jätta

rahuldamata.

4. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

4.1. Jätta Jules Consulting OÜ hagi XX vastu võlgnevuse 118 236,50 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 47 810,22 eurot ja edasiulatuva viivise

saamiseks rahuldamata.

4.2. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

5. Tühistada Pärnu Maakohtu 27.09.2018 määrusega seatud hagi tagamise abinõud.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Jules Consulting OÜ (hageja) esitas 21.09.2018 Pärnu Maakohtule hagi XX (kostja) vastu,

milles nõudis kostjalt võlgnevuse 118 236,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

47 810,22 eurot ja edasiulatuva viivise seadusjärgses määras maksmist alates hagi esitamisest

kuni põhinõude täitmiseni väljamõistmist hageja kasuks.

2. Kostja ja QQ (edaspidi QQ/müüja) sõlmisid 22.01.2010 OÜ S.V.P. RESTORANID osa

müügilepingu, mille alusel kostja ostis eelnimetatud äriühingu ainuosa hinnaga 1 850 000 Eesti

krooni (edaspidi krooni, 118 236,50 eurot). Vastavalt müügilepingule kohustus kostja osa eest

tasuma pangaülekandega hiljemalt 01.05.2010. Vaatamata korduvatele lubadustele kostja

ostuhinda ei tasunud. Kostja võõrandas osaluse 16.12.2016 HH-le hinnaga 24 000 eurot.

3. Hageja nõue ei aegunud, kuna aegumine katkes nõude tunnustamisega. Kostja tunnustas

nõuet müüja ees kohtumistel ja telefoni teel. Samuti tunnistas kostja nõuet 25.09.2015

kokkuleppega. Hageja hinnangul oli tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille alusel

pooled määratlesid tingimused, millal tuli tasuda esimene osamakse, s.o 20 000 eurot.

Ülejäänud summa tuli tasuda mõistliku aja jooksul. QQ-l puudusid võlgnevused kostja ees.

Tegemist ei olnud tingliku kokkuleppega. Kostja tunnustas võlgnevust QQ ees. Asjaolu, millise

hinnaga kostja osa võõrandas kolmandale isikule ei omanud asjas tähtsust. Nõude

tunnustamiseks oli piisav iga tegu, millest ilmnes, et võlgnik tunnistas nõude olemasolu. Isegi,

kui kostja nõue oli 25.09.2015 seisuga aegunud, siis tuli kostja lugeda lepingu sõlmimisega

aegumise vastuväitest loobunuks või alternatiivselt nõustunuks aegumise pikendamisega.

Poolte tahe lepingu sõlmimisel oli pikendada nõude aegumise tähtaega vähemalt sellises

ulatuses, et nõue ei saaks aeguda enne kostja poolt S.V.P Restoranid OÜ osaluse võõrandamist.

Olukorras, kus kostja korduvalt võlga tunnistas ja allkirjastas 25.09.2015 kokkuleppe, oli kostja

poolt aegumise vastuväite esitamine vastuolus hea usu põhimõttega. Tegemist oli kostja

vastuolulise ja pahauskse käitumisega, jättes QQ-le mulje, et ta ei vaidlusta võlgnevuse

olemasolu. Kostja lubas müüjale raha maksta siis, kui ta raha saab.

4. Müüja loovutas osa müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise nõude hagejale

lihtkirjalikus vormis. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et lihtkirjalikult sõlmitud nõude

loovutamise leping ei olnud kehtiv, siis omandas hageja müüjalt nõude notariaalselt tõestatud

lepingu alusel.

5. Osa müügileping ei olnud vastuolus heade kommetega ega tühine. QQ ei soovinud oma

osalust peita. QQ-l ei olnud müügilepingu sõlmimise ajal rahalisi raskusi, mistõttu ei olnud tal

vaja osalust varjata. Kostja oli pärast osa omandamist osaühingu osanik ja juhatuse liige, samuti

allkirjastas ta iga-aastaselt ühingu majandusaasta aruanded. Kostja tegutses ja käitus kui

juhatuse liige ja osanik.

6. Kostja väited osa müügihinnast ei omanud vaidluse lahendamise seisukohast tähendust.

Pooled olid vabad kokku leppima mistahes hinnas. Kostja ei saanud vabaneda osa müügihinna

tasumise kohustusest põhjendusega, et see on liiga kõrge. Kostja väited ostuhinna kohta

välistamaks teise osaniku ostueesõiguse teostamist, olid tõendamata ja paljasõnalised. Juhul,

kui kostjal olid pretensioonid seoses ostetud osaga, siis oleks ta pidanud esitama need kohe

müügilepingu sõlmimise järgselt. Kostja allkirjastas majandusaasta aruande ise, seega pidi ta

olema ühingu majanduslikust seisukorrast teadlik.

Kostja vastuväited

7. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Leping nõude

loovutamise kohta ei sõlmitud kehtivalt, kuna see oli lihtkirjalikus vormis. Nõude loovutamise

leping pidi olema sõlmitud samas vormis, mis põhileping. Osa võõrandamise kohustustehing ja

käsutustehing pidid olema notariaalselt tõestatud.

8. Osa müügileping oli vastuolus heade kommetega ja seega tühine. Alternatiivselt oli see

tühine selle näilikkuse tõttu, kuna QQ palus kostjal tema nimel osa hoida seoses eesmärgiga

varjata oma osalust OÜ-s S.V.P. RESTORANID. Müüja soovis osalust varjata oma

võlausaldajate eest. Müügilepingu sõlmimise ajal oli QQ rahalistes raskustes, laenates raha ka

kostjalt. 25.09.2015 kokkuleppest nähtus, et QQ võlgnes kostjale 20 000 eurot. Osa peitmine

võlausaldajate eest võimaliku eesmärgiga välistada sissenõude pööramist osaühingu osale, ei

saanud lugeda ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning

õiguse üldpõhimõtete kohaseks. Kostja ja QQ eesmärk oli osa edasi müüa ja kostja pidi osa

hoidma vaid kuu aega.

9. Osa müügihind ei vastanud osa tegelikule väärtusele. Selline kõrgem hind kirjutati

lepingusse eesmärgiga välistada teise osaniku ostueesõiguse teostamist. Osaühingu S.V.P

Restoranid 2010 majandusaasta aruande kohaselt oli osaühingu omakapital 856 290 krooni.

Müüdud osa nimiväärtus oli 290 000 krooni, mille väärtus võis olla ligikaudu 290 000 krooni.

Kostja investeeringu tagasiteenimisele kulunuks selle juures ebamõistlikult pikk aeg, s.o ca 54

aastat. Kostjale sai teatavaks, et raamatupidamise andmetes kajastatud raha 935 244 krooni

osaühingul tegelikult ei olnud. Tegemist oli kassajäägiga, kuid kassat tegelikkuses ei

eksisteerinud. Eluliselt ei olnud usutav, et keegi soovis olematu sularahakassaga äriühingu osa

enda nimel hoida. Kostja soovis QQ-le osa tagasi anda. Juhul, kui kohus ei tuvastanud tehingu

kehtetust, siis võis kostja soovi osa tagasiandmiseks käsitleda tehingust taganemisena.

10. Kõik osa müügilepingust tulenevad nõuded aegusid 01.05.2013. Aegumine ei peatunud ega

katkenud. Aegumise katkemise ja peatumise kontekstis said tähendust omada ainult sündmused

enne 01.05.2013. Juba aegunud nõude tunnustamisega ei saanud nõude aegumine katkeda.

Kostja ei tunnustanud osa müügilepingust tulenevat ostuhinna tasumise nõuet ja seda ka

25.09.2015 kokkuleppega. Nõue loovutati hagejale vaid selleks, et müüjat oleks võimalik

kohtumenetluses tunnistaja üle kuulata.

11. Enne 25.09.2015 kokkuleppe sõlmimist soovis kostja, et müüja võtaks müüdud osa tagasi.

Müüja lubas leida endale uue usaldusosaniku. Kokkulepe sõlmiti puhuks, kui QQ uue

usaldusisiku leiab. Kokkuleppe eesmärk oli fikseerida QQ kohustus tagastada kostjale laen

20 000 eurot pärast uue usaldusosaniku leidmist, kuna QQ-l sel ajal raha ei olnud. Kostja soovis

osa hoidmise vastutusest vabaneda. Poolte kokkulepe seisnes selles, et QQ-l ei olnud kostja

vastu nõudeid. Juhul, kui kohtul ei õnnestu kindlaks teha poolte ühist tahet, siis tuli kokkulepet

tõlgendada grammatiliselt. Sellisel juhul oli tegemist tingimusliku kokkuleppega juhuks, kui

kostja müüb osa edasi sama hinnaga, millega ta selle ostnud oli. Tegemist ei olnud

võlatunnistusega. Samas nägid pooled ette ka võimaluse, et osa eest tasutakse kostjale uue

osaniku poolt osamaksetega. Kostja ei müünud osa edasi sama hinnaga, nagu ta ostis, vaid

24 000 euroga. Osa omandas HH - 4 000 eurot tasuti kohe ja 20 000 eurot pärast lepingu

sõlmimist. Seega ei saabunud 25.09.2015 tingimused. Parimal juhul sai 25.09.2015 kokkulepe

olla eraldi leping, mis puudutas kokkuleppeid poolte tegevuse kohta pärast seda ja juhul, kui

kostja osa üldse võõrandab. Kokkulepe ei saanud olla oma põhisisus suunatud äriühingu osa

käsutamisele.

Maakohtu otsus

12. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse

118 236,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 16 688,10 eurot (periood 17.12.2016-

21.09.2018) ja edasiulatuva viivise põhinõudelt alates 22.09.2018 kuni põhivõlgnevuse täieliku

täitmiseni seaduses sätestatud määras. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude viivise

31 122, 12 euro saamiseks. Menetluskulud jäid kostja kanda 81,26% ja hageja kanda 18,74%

ulatuses. Maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud.

13. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kostja ja müüja sõlmisid 22.01.2010 notariaalselt

tõestatud müügilepingu, mille alusel QQ müüs kostjale osaühingu S.V.P. Restoranid osa

nimiväärtusega 13 600 krooni hinnaga 1 850 000 krooni (118 236 eurot). Vastavalt lepingule

kohustus kostja osa eest tasuma hiljemalt 01.05.2010. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et

kostja ei täitnud osa eest tasumise kohustust.

14. Müügileping ei olnud vastuolus heade kommetega. Kostja väidet, et müügileping sõlmiti

selle tõttu, et kostja soovis oma osalust S.V.P. Restoranid OÜ-s varjata oma võlausaldajate eest,

ei kinnitanud ükski tõend. Osaühingu S.V.P. Restoranid 2010 majandusaasta aruandest

nähtuvalt oli osaühingu omakapital 856 290 krooni (54 726,91 eurot) ja kasum 33 945 krooni

(2 169,48 eurot). Pelgalt omakapitali suurus ja ühe aasta kasumi suurus ei võimaldanud teha

adekvaatseid järeldusi osaühingu osa tegeliku väärtuse kohta. Osa müügilepingut ei muutnud

heade kommete vastaseks asjaolu, et osa müügihind oli selle tegelikust väärtusest kõrgem.

Ainuüksi vastastikuste kohustuste ebaproportsionaalsus ei muutnud tehingut heade kommetega

vastuolus olevaks. Ebaproportsionaalsus pidi olema heade kommetega vastuolus. Kostja ei

toonud esile selliseid asjaolusid, mis võimaldasid järeldada, et poolte vastastikuste kohustuste

tasakaal oleks olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Vastavalt osaühingu 2010

majandusaasta aruandele pidi äriühingul olema 935 244 krooni. Kostja väitis, et

raamatupidamise andmetes kajastatud raha osaühingul tegelikult ei olnud. Seda väidet kostja ei

tõendanud.

15. Kostja ei tõendanud väidet, et osa müügihind lepiti kokku selleks, et vältida osaühingu teise

osaniku ostueesõiguse teostamist. Kostja väited hageja motiividest müügilepingu sõlmimisel

olid vastuolulised - kohtu jaoks ei olnud eluliselt usutav, et ühest küljest soovis müüja osa müüa

lepingus märgitud kõrge hinnaga põhjusel, et varjata oma osalust võlausaldajate eest ja vältida

teise osaniku ostueesõiguse teostamist ning teisest küljest soovis müüja osast vabaneda, kuna

osaühingul oli väidetavalt olulises ulatuses raha puudujääk.

16. Kohus leidis, et kostja ei olnud lepingust taganenud. Asjaolu, et kostja võis teha QQ-le

ettepaneku osa tagasiomandamiseks, ei võimaldanud teha järeldust, et kostja lepingust taganes.

Taganemine oli võimalik tahteavalduse tegemisega lepingu sõlminud teisele poolele ja sellest

pidi teisele poolele olema mõistlikult arusaadav taganeva poole tahe lepingust taganeda. Kostja

ei toonud esile selliseid asjaolusid, millest sai järeldada kostja tahteavaldust hagejale lepingust

taganemiseks.

17. Osa võõrandamise lepingust tuleneva nõude loovutamine pidi olema sõlmitud notariaalselt

tõestatud vormis. Tulenevalt kohustuslikust vorminõudest omandas hageja osa müügilepingust

tuleneva ostuhinna tasumise nõude kostja vastu kehtivalt 01.11.2018 notariaalselt tõestatud

lepingu alusel, mitte lihtkirjalikult sõlmitud lepingu alusel. Kohtu hinnangul ei omanud asjas

nõude loovutamise kehtivuse asjas määravat tähtsust asjaolu, et nõue loovutati kohtumenetluse

ajal. Oluline on see, et nõue oli seaduses sätestatud vorminõuet järgides kehtivalt loovutatud ja

hagejal oli kostja vastu nõudeõigus.

18. Vastavalt osa müügilepingule muutus ostuhinna tasumise nõue sissenõutavaks 01.05.2010.

Seega oleks aegumise tähtaeg möödunud 01.05.2013. Kohus tuvastas, et kostja lubas alates

01.05.2010 kuni 25.09.2015 korduvalt tasuda ja pooled arutasid regulaarselt osa müügi

küsimusi. Pooled tegid osa võõrandamiseks koostööd. QQ-l ja kostjal oli plaan osa edasi

võõrandada ja võõrandamise tehingust saadav raha pidi makstama QQ-le. Asjaolu, kui palju

raha pidi osa müügist laekuma, ei omanud nõude tunnustamise osas tähtsust. Oluline oli see, et

kostja teadvustas ja sai aru, et tal on QQ ees võlgnevus. Samuti sõlmis kostja QQ-ga kokkuleppe

võlgnevuse tasumiseks, mida kostja müügilepingu sõlmimisest kuni 25.09.2015 korduvalt QQ-

le kinnitas.

19. Kostja ja QQ vahel sõlmitud 25.09.2015 kirjaliku kokkuleppe eesmärk oli anda tagatis QQ

võlausaldajale selle kohta, et kui kostja osa võõrandab, siis tasub kostja QQ-le sellest

20 000 eurot, mille ulatuses oli QQ oma laenuandjale võlgu. Kuigi kostja ja müüja eesmärk ei

olnud nimetatud kokkuleppega reguleerida omavahelisi suhteid, siis nähtus kokkuleppest siiski

kostja lubadus müüjale tasuda osa müügi arvel saadust esimese maksena 20 000 eurot.

Nimetatud kokkulepe kinnitas sisuliselt üle poolte vahel varasemalt suuliselt sõlmitud

kokkuleppe selle kohta, et kostja tasub osa müügilepingu järgse võlgnevuse QQ-le pärast osa

edasi müüki. Seega sai lugeda kostja 25.09.2015 dokumendiga võlga tunnustanuks ja tegemist

ei olnud juba aegunud võla tunnistamisega, kuna võlgnevus ei olnud selleks hetkeks aegunud.

Kostja tunnustas perioodil 01.05.2010 – 25.09.2015 korduvalt müüjale võlgnevust. Kuigi

kohtul ei olnud võimalik poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel tuvastada konkreetselt,

millal tunnustamised toimusid, siis oli tõenditest siiski võimalik järeldada, et tunnustamised

toimusid nimetatud perioodil regulaarselt, millest tulenevalt ei saanud kostja kohustus

tunnustatud ulatuses olla 25.09.2015 seisuga aegunud. Kohus leidis, et nõude loovutamine

müüjalt hagejale ei mõjutanud nõude tunnustamist ega selle ulatust.

20. Seoses viivisenõudega leidis kohus, et arvestades, et kohus tuvastas hageja ja kostja

kokkuleppe selle kohta, et müüja oli nõus saama tasu siis, kui kostja osa võõrandab kolmandale

isikule, siis ei olnud hea usu põhimõttest tulenevalt õigustatud viivise nõudmine alates

02.05.2010 ehk ajast, mil müügilepingu järgi kohustus sissenõutavaks muutuks, kuna QQ oli

ise nõus ootama raha saamisega nii kaua, kuni kostja osa võõrandab. Müüja ei asunud võla sisse

nõudmisega tegelema enne 2016, kui ta pöördus WW poole. Kostja võõrandas osa kolmandale

isikule 16.12.2016. Seega oli hageja viivise nõue õigustatud alates 17.12.2016, s.t ajast, mil

kostja osa võõrandas. Seadusjärgse viivise suurus perioodi 17.12.2016 – 21.09.2018 (hagi

esitamise kuupäev) oli 16 688,1 eurot.

Kostja apellatsioonkaebus

21. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja uue otsusega

jätta hagi täielikult rahuldamata. Kõik menetluskulud tuli jätta hageja kanda.

22. Kohus rikkus menetlusõigusnorme hinnates tõendeid ebaõigesti ja tehes vastuolulise otsuse,

mis viis materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamiseni ja ebaõige kohtuotsuseni. Tõendite

teistsugusel hindamisel tulnuks kohaldada aegumist ning jätta hagi rahuldamata. Lepingust

tulenev nõue aegus 01.05.2013.

23. Vaidluses oli arutluse all kaks erinevat episoodi, mis aegumist katkestasid. Esiteks,

väidetavad läbirääkimised apellandi ja QQ vahel ning väidetavad läbirääkimised apellandi ja

QQ poolt volitatud isikute WW ja GG vahel. Seejuures leidsid väidetavad läbirääkimised QQ

ja apellandi vahel aset ajaliselt varem, kui väidetavad läbirääkimised WW ja GG vahel. Kui

tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saanud aegumine katkeda ega uuesti alata, st katkeda sai

aegumistähtaeg, mis ei olnud võla tunnustamise ajaks möödunud. Viidatu valguses ei olnud

tähendust sellel, kas ja millises ulatuses apellant võlga WW-le ja/või GG-le oma võlgnetavat

kohustust väidetavalt tunnistas, kuna nende sündmuste ajaks oli vastustaja nõue juba aegunud.

24. Maakohus nõude tunnustamise ulatuse küsimusega ei tegelenud olgugi, et kohus pidas seda

tähtsaks. Kohtul tuli analüüsida, kas ja millises ulatuses tunnistas kostja võlga müüjale. Kohus

pidi arvestama mh ka järgnevaga. Kostja lubas müüjale maksta raha, mida ta saab osa

võõrandamisest kolmandale isikule. Parimal juhul tunnistas kostja müüja ees võlga osaliselt,

s.o summas, mis vastas osa edasimüümisest saadavale rahasummale, mitte aga kogu lepingus

märgitud osa müügihinda. Kostjale teadaolevalt ei vastanud osaühingu osa kokkulepitud

kvaliteedile - st osaühingu kassast puudus suur summa sularaha. Selle tõttu ei olnud mõeldav,

et kostja müüks osa edasi sama hinnaga või kallimalt. Müüja ei täpsustanud, millises ulatuses

kostja lubas talle raha maksta. Müüja tunnistajana märkis vaid umbmääraselt, et talle lubati

pidevalt raha maksta. Samas ta ei eitanud, et tal ja kostjal oli kokkulepe raha maksmise kohta.

Eeltoodule tuginedes vähendas kohus otsuses hageja viivisenõuet. Olukorras, kus müüja ja

kostja tegutsesid osa edasimüümisel ühiselt, pidi müüjale olema arusaadav ja äratuntav, et osa

müüakse edasi odavamalt. Sellises olukorras ei saanud müüjal tekkida veendumust, et apellant

tunnistas tema ees võlga täielikult. Kostja lubas oma võlgnetava kohustuse täita vaid osa

müügist saadava raha arvel.

25. Kaevatav otsus oli ka vastuoluline. Maakohus eksis kui leidis „kui palju raha pidi osa

müügist laekuma, ei oma nõude tunnustamise osas tähtsust”. Selliselt asus kohus rääkima vastu

sama otsuses avaldatud seisukohale, mille kohaselt tuli aegumise tähenduses välja selgitada ka

võla tunnistamise ulatus. Kohus hindas kostja vande all antud seletuse ebaõigesti

vastuoluliseks, tuginedes sellele, et esmalt lubas kostja vaid osa müügist saadud raha, pärast

aga ei lubanud mitte midagi. Kostja vande antud seletus ei olnud vastuoluline. Kostja selgitas,

et kuna müüja võlgnes kostja arvates talle ka töötasu ja hüvitise kütuse eest, ei kavatsenud kostja

enne töötasu ja kütusekulude küsimuse lahendamist müüjale mitte midagi maksta. Eelnevast

järeldus, et kostja sai müüja ees võlga tunnistada vaid osas, mida ta sai osa edasimüümisest.

Kuid ka selles osas ei olnud kostja võlga tunnustanud, kuna müüja võlgnes kostjale töötasu ja

hüvitise kütuse eest. Neid väited ei olnud ümber lükatud.

26. Müüja ütlused tunnistajana olid ebausaldusväärsed. Müüja loovutas oma nõude hagejale

vaid seetõttu, et ta saaks tunnistajana ütlusi anda. Käesolevas asjas poleks kostja nõusolekut

andnud. Selliselt lõi hageja kunstliku tõendi. Müüja, olles ise huvitatud asja lahendamisest, ei

saanud anda usaldusväärseid ütlusi. Lisaks olid tema poolt antud ütlused üldised ja

ebamäärased.

Hageja seisukoht

27. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Hageja vastuapellatsioonkaebus

28. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas,

millega maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude 31 122,12 eurot perioodil

21.09.2013-16.12.2016 ja määras menetluskulude jaotuses ning teha uus otsus, millega hageja

viivisenõue eelmärgitud perioodi osas 31 122,12 eurot rahuldada ja jätta kõik menetluskulud

kostja kanda.

29. Hagi esitamise seisuga oli kostja ostuhinna tasumisega viivituses 3065 päeva eest

80 251,57 eurot (periood 02.05.2010-21.09.2018). Hageja nõudis viivise tasumist viimase viie

aasta eest kuni hagi esitamiseni (perioodi 21.09.2013-21.09.2018) 47 810,22 euro ulatuses ja

edasiulatuvat viivist alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Hageja vähendas

niigi viivist pea kolme ja poole aasta ulatuses, nõudmata kostjalt viiviseid perioodi eest

02.05.2010-20.09.2013. Kokku vähendas hageja nõuet 32 441,34 eurot. Sellises olukorras oli

ebaõiglane jätta hageja ilma ka viivistest perioodi eest 21.09.2013-16.12.2016. Selline tulemus

ei olnud õiglane ega kooskõlas poolte tasakaalustatud huvidega.

30. Alates ostuhinna tasumise tähtpäeva saabumisest tunnistas kostja müüja ees oma

võlgnevust ja lubas vabade rahaliste ressursside leidmisel oma kohustused täita. Kostja andis

aastate jooksul müüjale pidavalt erinevaid tähtaegu ja lubadusi kohustuste täitmiseks. Sellised

asjaolud tuvastas ka maakohus. Olukorras, kus kostja läbivalt tunnistas nõudeid, oli ebaõige

maakohtu järeldus, et hageja ei saanud nõuda viivist perioodi 21.09.2013-16.12.2016 eest.

Nõude tunnustamine tähendabki, et kostja oli nõuetega arvestanud ning teadlik, et tal tuli

sellised võlgnevused tasuda. Hagejal saaks viivise nõue puududa üksnes juhul, kui hageja või

müüja oleks viivisest loobunud. Hageja viivisest ei loobunud. Samuti puudus pooltevaheline

nõuetest loobumise kokkulepe. Asjaolu, et müüja oli valmis kostja poolt tasu maksmisega

ootama, ei tähendanud, et hageja või müüja oleksid loobunud kostja suhtes viivitusintresside

tasumise nõudest. Müüja vastutulek kostjale seisnes selles, et kuigi nõuded olid muutunud

sissenõutavaks ja kostja oli nõudeid läbivalt tunnistanud, ei asunud müüja nõudeid kohtu kaudu

sisse nõudma. See oli kostja huvides, kuna seeläbi vältis kostja talle kuuluva vara koormamist

ja muu vara arestimist, mis oleks nõude kohtusse esitamisega paratamatult kaasnenud. Kostja

säilitas vara vaba käsutamise ja koormamise võimaluse. Samuti vältis kostja menetluskulude

tekkimist.

Kostja seisukoht

31. Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

32. Ringkonnakohus, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõigusnormi ebaõige

kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu osas, milles maakohus hagi rahuldas.

Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Maakohtu otsus jääb muutmata osas, milles kohus jättis hagi 31 122,12 euro nõudes

rahuldamata, kuid selles osas tuleb muuta otsuse põhjendusi. Samuti muudab ringkonnakohus

ja jätab uue otsusega maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Hageja

vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebuse ringkonnakohus

rahuldab.

33. Pooled ei vaidle järgimiste asjaolude üle, millest saab vaidluse lahendamisel lähtuda.

 -Kostja ja QQ sõlmisid 22.01.2010 OÜ S.V.P. RESTORANID osa müügilepingu, mille

alusel kostja ostis eelnimetatud äriühingu osas hinnaga 1 850 000 Eesti krooni

(118 236,50 eurot).

 -Kostja kohustus vastavalt müügilepingu p-le 3.2 tasuma osa eest hiljemalt 01.05.2010.

 -Kostja ostuhinda tasunud ei ole.

34. Ringkonnakohtus vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas hageja müügilepingust tulenev

ostuhinna tasumise nõude on aegunud või mitte. Pooltel nõude õiguslikus aluses vaidlust

polnud. Kostja esitas maakohtus aegumise vastuväite ja leidis, et lepingust tulenev nõue aegus

01.05.2013. Hageja väitel aegumine katkes kostja poolt nõude tunnistamisega ja 25.09.2015

kirjaliku kokkuleppega ning et hagi esitamise ajaks 21.09.2018 ei olnud nõue aegunud.

35. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuse väidetega ja leiab, et hageja nõue aegus

01.05.2013. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.

36. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. TsÜS § 147

lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Osa

müügilepingu järgi kohustus kostja tasuma osa eest hiljemalt 01.05.2010. Seega sai lepingust

tulenev nõue aeguda 01.05.2013.

37. Hageja väitis maakohtus, et kostja on nõuet pidevalt tunnustanud ja 25.09.2015 seda

kirjaliku kokkuleppeni välja - hagi esitamise ajaks 21.09.2018 ei olnud nõue aegunud. TsÜS §

158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega.

Kohus peab aegumist kohaldades kontrollima poolte menetluses esitatud asjaolude alusel

aegumise katkemise või peatumise võimalusi (vt Riigikohtu 07.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-116-07, p 16 ja 21.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-11465, p 13.3).

38. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuigi ei olnud võimalik poolte esitatud

asjaolude ja tõendite alusel tuvastada konkreetselt, millal tunnustamised toimusid, siiski oli

võimalik järeldada, tunnistamised toimusid regulaarselt kuni 25.09.2015 kirjaliku

kokkuleppeni, mil kostja tunnustas võlga. TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Käesoleva vaidluse kontekstis väitis hageja, et enne 01.05.2013 katkestas aegumise väidetavad

läbirääkimised kostja ja QQ vahel. Maakohus tuvastas QQ ja kostja ütlustega (otsuse p-s 33.2),

et kostja oli nõuet korduvalt tunnistanud kuni 25.09.2015. Hageja avaldas, et muid tõendeid

nõude tunnustamise kohta ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul hindas maakohus eelnimetatud

ütlusi ebaõigesti. QQ ütlused (II kd lk 24-25) ei tõenda kostja poolt nõude tunnistamist kuni

01.05.2013, kuivõrd ütlused on liiga üldsõnalised ja umbmäärased ning need ei haaku kostja

ütlustega (II kd lk 21p-22p). Käesoleval juhul pole tõendatud, et aegumine katkes kostja poolt

nõude tunnistamisega enne 01.05.2013.

39. Hageja väitis, et kostja tunnistas nõuet kui selleks ajaks veel mitteaegunut 25.09.2015

kokkuleppega. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et hageja nõue oli kokkuleppe

sõlmimise ajaks aegunud. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-1-129-16 p-s 49, et aegunud

nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui

võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või

pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist

kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks

aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu 18.12.2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24). Riigikohus on leidnud, et asjaolusid arvestades on

põhimõtteliselt ka võimalik, et võlatunnistuse andmisega võlgnik vastuväidetest ei loobunud

(Riigikohtu 24.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 26). Eeltoodu eeldab, et

võlatunnistus on tehinguna kehtiv ja võlgnik oli loovutatud vastuväitest teadlik või pidi sellest

teadma ning sai loobumise tagajärjest aru. Aegumistähtaja pikendamise kokkulepe peab

võlatunnistuse sisust mingil viisil nähtuma. Samamoodi peab nähtuma ka loobumise tagajärjest

arusaamine. Käesolevalt esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks soovinud loobuda või

loobus aegumise vastuväitest. Seega hageja väited kostja poolt nõude tunnustamise kohta ei ole

leidnud esitatud ja kogutud tõenditega kinnitust.

40. Kuivõrd hageja põhinõue on aegunud, siis tuleb jätta hagi tervikuna rahuldama. Olukorras,

kus hageja põhinõue jääb rahuldamata aegumise tõttu, puudub alus viivisenõude

rahuldamiseks, sest koos põhinõudega aeguvad ka kõrvalnõuded TsÜS § 144 alusel. Sellest

tulenevalt jääb hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata praeguses otsuses toodud

põhjendustel.

41. TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise

abinõudega seotud küsimused. Maakohtu 27.09.2018 määrusega tagati hagi (I kd, lk 45-48).

Ringkonnakohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, sest hagi jääb rahuldamata (TsMS §

386 lg 4).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

42. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna ringkonnakohus teeb asjas uue lahendi, tuleb muuta ka maakohtu

menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad maakohtu

menetluskulud

hagi

rahuldamata

jäämise

tõttu

hageja

kanda.

Kuna

hageja

vastuapellatsioonkaebus jääb ringkonnakohutus rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebus

kuulub rahuldamisele, siis TsMS § 171 lg-st 1 alusel jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud samuti hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt määrab menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks maakohus.

43. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindaks määrati ( TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)