3-19-727/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver

Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.10.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-727

Haldusasi

METSATERVENDUSE

OSAÜHINGU

(Metsatervenduse

OÜ)

kaebus

looduskaitseliste

piirangute talumisega tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Metsatervenduse OÜ, esindajad Ants Erik ja

vandeadvokaat Indrek Veso

Vastustaja – Keskkonnaministeerium, esindaja Džein

Aunre

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.01.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Metsatervenduse OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 22.09.2020

RESOLUTSIOON

1. Jätta Metsatervenduse OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

27.01.2020 otsus muutmata

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.11.2020.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-19-727

2(16)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Metsatervenduse OÜ-le kuulub kümme 100% maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistut:

Pruuli (83601:004:0290) Järvamaal Türi vallas; Piirikõrtsi (77901:001:0061), Permuuda

(94302:001:0520) ja Suurvirna (94302:001:0276) Valgamaal Valga vallas; Uue-Väljajüri

(71814:001:0039), Vana-Väljajüri (71814:001:0020) ja Väljajüri (71801:006:0024) Harjumaal

Saku

vallas;

Via-Villemi

(87901:001:0481)

Põlvamaal

Räpina

vallas;

Keskvälja

(70201:001:0122) ja Reinumäe (70201:001:0541) Lääne-Virumaal Vinni vallas. Tegemist on

metsamaadega. Osa igast kinnistust kuulub looduskaitseseaduse (LKS) §-s 31 sätestatud

piiranguvööndisse. Osa Pruuli, Piirikõrtsi ja Via-Villemi kinnistust kuulub ka Euroopa Liidu

Natura 2000 võrgustikku (Natura ala).

2. Metsatervenduse OÜ esitas Keskkonnaministeeriumile 12.02.2019 taotluse maksta hüvitist

riigisiseste piiranguvööndi kitsenduste talumise eest (361,43 ha eest kokku 21 685,80 eurot).

Keskkonnaministeerium keeldus 19.03.2019 kirjas hüvitise maksmisest, sest seda ei ole

õigusaktidega ette nähtud.

3. Metsatervenduse OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 18.04.2019 kaebuse, mille lõplikud

nõuded olid järgmised: 1) mõista Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja hüvitis 34 216,56 eurot

kaebuse esitamisele eelnenud kolme aasta jooksul kinnistutel piiranguvöönditest tulenevate

kitsenduste talumise eest (204,4 ha ulatuses); 2) mõista Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja

iga-aastane hüvitis kinnistutel piiranguvöönditest tulenevate piirangute talumise eest 12 264

eurot aastas alates 19.04.2019 ja maksekohustusega iga aasta 19. aprilliks; 3) kui kohus leiab,

et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud, siis määrata hüvitis kinnistute piiranguvöönditest

tulenevate kitsenduste talumise eest kolme aasta eest enne kaebuse esitamist ja

maksekohustusega iga aasta 19. aprilliks.

1) Kaebajat koheldakse riigisiseste piiranguvööndist tulenevate piirangute talumisel

põhjendamatult halvemini kui isikuid, kes taluvad Natura ala piiranguid, sest viimaste eest

maksab riik kinnistu omanikule hüvitist. See on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 12.

Pruuli kinnistut piirab ca 1 ha ulatuses Natura ala piiranguvöönd ja 10,61 ha ulatuses riigisisene

Türi piiranguvöönd. Piirikõrtsi kinnistut piirab 1,2 ha ulatuses Natura ala piiranguvöönd ja

15,83 ha ulatuses riigisisene Koiva piiranguvöönd. Via-Villemi kinnistut piirab 1,15 ha ulatuses

Natura ala piiranguvöönd ja 2,7 ha ulatuses riigisisene Võhandu jõe ürgoru piiranguvöönd.

Mõlema piiranguvööndi kitsendused on samasugused. Natura alal oleva kinnistu osa eest saab

kaebaja Natura hüvitist 60 EUR/ha, kuid mitte-Natura ala eest hüvitist ei maksta.

Uue-Väljajüri, Vana-Väljajüri ja Väljajüri kinnistud asuvad Nabala-Tuhala looduskaitseala

Nabala piiranguvööndis, mis ei ole Natura ala. Samas Nabala-Tuhala piirangud on isegi

karmimad kui näiteks Lahemaa rahvuspargi piirangud Natura alal.

Permuuda ja Suurvirna kinnistutel ning Keskvälja ja Reinumäe kinnistutel asuvad 182,42 ha

ulatuses Virna ja Uljaste metsise püsielupaigad. Metsise püsielupaikadega seonduvad piirangud

on samasugused nii Natura alal kui ka sellest väljaspool.

2) Mõlemal grupil on võimalus saada maamaksusoodustust ja võõrandada kinnistu riigile, kuid

riik ei maksa kaebajale piiranguvööndi talumise eest hüvitist. Natura ala ja riigisisese

piiranguvööndi eesmärk on sama. Praegusel juhul on mõlemad piirangud pikaajalised erinevalt

olukorrast, mida Tallinna Ringkonnakohus käsitles 13.05.2016 otsuses nr 3-14-50060 (p 15).

Ringkonnakohtu 11.10.2018 otsuses nr 3-15-2771 (p 20) tehtud viide varasema lahendi

järeldusele on ekslik ja sellele lahendile ei saa praeguses asjas tugineda.

3-19-727

3(16)

3) Natura ala toetuse eesmärk on hüvitada piirangute tõttu saamata jäänud tulu, mitte maksta

toetust piirangute järgimise eest. See tuleneb Eesti maaelu arengukavast (MAK) 2007–2013 (lk

201) ja MAK-st 2014–2020 (lk 274). Maaomaniku jaoks ei ole tähtsust rahastamise allikal, sest

piirangute ulatus ega kestus sellest ei sõltu. Oluline on, et Eesti on otsustanud kasutada Euroopa

Liidu raha selleks, et hüvitada Natura ala piiranguvööndi talumisel saamata jäävat tulu. Selle

maksmine ei olnud Euroopa Liidu poolt ette nähtud kohustus. Seega ei saa finantseerimise

allikat kasutada võrdlusgruppide erineva kohtlemise õigustamisel.

4) Keskkonnaministeerium viitas 19.03.2019 kirjas, et tegemist on erineva tasandi, eesmärgi ja

õigusliku alusega looduskaitsega. Jääb aga selgusetuks, mis on sisuline erinevus Natura ala

piirangute ja kaebajale kohalduvate piirangute vahel. Ebavõrdse kohtlemise aluseks ei saa olla

see, kui lihtne on piirangute kehtetuks tunnistamine – see toimub mõlemal juhul siis, kui

kaitstavat loodusobjekti enam ei eksisteeri. Oluline on piirangute ühetaolisus. Kaebaja ju

soovibki hüvitist vaid selle aja eest, mil piirangud kehtivad.

5) Olukorras, kus riigil on üldistes huvides vajalik piirata üksikisiku omandipõhiõigust rohkem,

kui see oleks üksikisiku huve arvestades proportsionaalne, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta

riive tasakaalustamiseks hüvitist (Riigikohtu 31.03.2011 otsus nr 3-3-1-69-09, p 63). Seega on

kaitstavad loodusväärtused saanud kaebaja kinnistutel kasutuseelise piiranguvööndi

kasutamisel, mille eest tuleb kasutuseelise realiseerimisel avalikkusel, s.o riigil maksta Natura

alaga võrdset tasu. Kaebaja omandiõiguse riive on ebaproportsionaalne ja selle saab kõrvaldada

õiglase hüvitise maksmisega. Vastustaja on kinnitanud 10.09.2018 õiguskantslerile saadetud

kirjas, et Natura ala toetuste sarnast toetust tuleb maksta ka Natura 2000 võrgustikku

mittekuuluvate riigisiseste kaitstavate loodusobjektide piiranguvööndites. Sama tuleneb ka

looduskaitse arengukavast aastani 2020 (p 2.7). Sarnaselt hüvitatakse isikule nt tehnovõrgu

talumisega kaasnev omandiõiguse riive (vt Riigikohtu 17.04.2012 otsus nr 3-4-1-25-11).

6) Õiguskantsler on 12.11.2018 vastuses välja toonud, et erisus on keskkonnamõju hindamise

(KMH) vajaduses, kuid selline vahetegu on kunstlik. Tegelikult ei ole kummalgi juhul

piiranguvööndis olulise keskkonnamõjuga tegevus lubatud. Ettevaatusprintsiipi arvestades

tuleks mõlema piiranguvööndi tegevuste planeerimisel läbi viia KMH.

7) Täidetud on riigivastutuse seaduse (RVastS) §-s 14 (õigustloova aktiga tekitatud kahju)

sätestatud kahju hüvitamise eeldused (vt Riigikohtu 31.10.2013 otsus nr 3-3-1-84-12, p 13).

Riik on jätnud andmata õigusakti, millega kaebajat koheldakse looduskaitseliste piirangute

talumisel võrdselt isikuga, kelle piirangud tulenevad Natura alast. PS § 12 on otsekohalduv.

Kaebaja peab taluma Natura alaga võrdväärseid piiranguid ja need piirangud on

ebaproportsionaalselt suured, nii et nende eest hüvitise maksmine on õigustatud. Riik on

sisuliselt ebavõrdset kohtlemist tunnistanud.

8) Kui kohtu hinnangul ei ole tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega, taotleb

kaebaja kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamist, arvestades kaebaja omandiõiguse

ebaproportsionaalset riivet (vrd Riigikohtu 16.06.2016 määrus nr 3-2-1-180-15, p 39).

Kaebajale tuleb tagada hüvitisega samasugune seisund võrreldes sellega, kui kaebaja oleks

saanud oma kinnistut kasutada looduskaitseliste piiranguteta.

4. Keskkonnaministeerium palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Kaebaja ei ole Natura ala piiranguvööndi erametsaomanikuga sarnases olukorras. Kaebaja

jättis tähelepanuta PS § 53, mille järgi loodusvarade ja ressursside säästmine ning säilitamine

on igaühe kohustus. PS-st ei tulene nõuet maksta hüvitist sellise kohustuse täitmise eest. PS §

32 võimaldab omandipõhiõiguse piiramist looduskaitselistel eesmärkidel ega kohusta hüvitama

mõõdukaid looduskaitselisi piiranguid. Üldjuhul on piiranguvööndis metsa majandamine

3-19-727

4(16)

lubatud, raietele on seatud üksnes vajalikud piirangud lähtuvalt kaitstavast loodusväärtusest

(raie langi suuruse ja raie liigi piirang jne). Peale piiranguvööndi piirangute on kaebuses

nimetatud kinnistutel piirangud ka lähtuvalt LKS §-s 35 nimetatud ranna või kalda

kaitsevöönditest. Metsaraie on seadusega reguleeritud tegevus ja kinnistu omanikul ei ole

õiguspärast ootust, et ta saab igal juhul oma kinnistul metsa raiuda. Metsast tulu teenimine ei

ole piiranguteta realiseeritav õigus. PS § 32 kaitsealasse ei kuulu lootus või võimalus vara

saada. Seega ei saa kaebaja nõuda hüvitist metsamajandamisest saamata jäänud tulu eest.

Kaebajal puudub õigus piiranguvööndi piirangute talumise eest hüvitise nõudmiseks olukorras,

kus piirangud ei ole intensiivsed ja riik on ette näinud leevendusmeetme maamaksu soodustuse

näol. Kui piirangud ei võimalda kinnistu sihtotstarbelist kasutamist, on kaebajal võimalik

taotleda riigilt kinnistu omandamist LKS § 20 alusel. Kaebajale saaks hüvitada reaalse tekkinud

kahju, kuid mitte oletuslikku saamata jäänud tulu.

2) Kaebaja ei ole tõendanud, et looduskaitseliste piirangute talumisest on talle tekkinud kahju.

Kaebaja ei väida, et ta ei saa metsa majandada. Metsaregistri metsateatiste väljavõtetest

nähtuvalt ei ole piiranguvööndi piirangud kaebajale nii koormavad, nagu kaebaja püüab muljet

jätta. Enamus raied on metsateatistes lubava märkega. Kaebaja ei ole metsateatisi vaidlustanud.

Saamata jäänud tulu summa on meelevaldne. Kuna raie võimalikkus selgub metsateatise

menetluses, ei ole kogu piiranguvööndisse jääva ala pindala järgi arvutuse tegemine

põhjendatud.

3) Kaitsekorra piirangud tagavad kaitstava liigi ja selle elu- või kasvukoha ning elupaigatüüpide

soodsa seisundi. Seega on piirangud vastavuses kaitstaval alal kaitseväärtuse vajadusega ja

erinevatel kaitstavatel aladel erinevad. Seetõttu on kaebuses toodud Nabala-Tuhala

looduskaitseala ja Lahemaa rahvuspargi ning metsise ja lendorava püsielupaiga piirangute

võrdlus meelevaldne, kuna kaebaja on jätnud tähelepanuta võrreldavate kaitstavate alade kaitse-

eesmärgid. Need kaebuse väited tuleb jätta arvestamata.

4) Erisuste tõttu Natura alale jääva kinnistu ja ainult riigisisese kaitstava loodusobjekti

piiranguvööndisse jääva kinnistu omanike vahel ei ole tegemist võrdsete gruppidega. Järelikult

kaebaja ei saa nõuda Natura ala erametsamaa toetuse maksmist võrdse kohtlemise põhimõtte

alusel. Seda leidsid kohtud haldusasjas nr 3-14-50060. Natura ala moodustamise alused

tulenevad direktiivi 92/43/EMÜ art-st 3 ja selle eesmärk on tagada Euroopa Liidus ühenduse

tähtsusega elupaikade ja liikide soodne seisund ning sidus ökoloogiline võrgustik. Natura alade

esitamisel on liikmesriigi kaalutlusruum piiratud, sest kriteeriumid on paika pandud Euroopa

Liidu tasandil. Riigisiseselt loodusobjekti kaitse alla võtmise alused, valikukriteeriumid ja

eesmärgid tulevad LKS-st. Eesmärgiks on säilitada Eesti looduse mitmekesisus ning tagada

Eestis ohustatud liikide, nende elupaikade, maastike, üksikobjektide ja kultuuriväärtuste kaitse.

Kaitsekordade planeerimisel tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. Kui kaitstaval

loodusobjektil on kaitse-eesmärgiks seatud loodusväärtus hävinenud, on riigisisese kaitstava

loodusobjekti kaitse alt väljaarvamiseks riigil suurem kaalutlusruum kui Natura alast

väljaarvamiseks ettepaneku tegemisel. Ka KMH lävend on Natura ala ja riigisisese

piiranguvööndi puhul erinev.

5) Euroopa Liidu tasandil otsustatakse, millistel tingimustel Natura ala toetust makstakse või

sellest loobutakse. Toetust on võimalik maksta Natura aladele ja Euroopa Liidu õigusaktidega

määratletud mahus ka looduskaitseliste piirangutega aladele, mis aitavad kaasa Natura 2000

võrgustiku sidususe tagamisele. 2017. a-l jõuti riigisiseste meetmete väljatöötamisel

järeldusele, et kõik kaitstavad loodusobjektid väljaspool Natura 2000 võrgustikku ei mahu 5%

kriteeriumi alla, seetõttu valiti toetamiseks sihtkaitsevööndid, mille panus Natura eesmärkide

täitmisele ja piirangud erametsaomanikele on suuremad, võrreldes piiranguvööndi

3-19-727

5(16)

piirangutega. Kaebaja nõutava hüvitise maksmisel tuleb arvestada ka riigi fiskaalset huvi, sest

seda ei makstaks samast rahastamisallikast kui Natura ala toetust.

6) RVastS järgi ei saa haldusorganit kohustada sooritama toimingut, praegusel juhul kohustada

maksma hüvitist, mida seadus ette ei näe. Natura erametsamaa toetuse maksmine ei toimu

automaatselt, vaid seda peab igal aastal taotlema ja toetuse saaja peab täitma õigusaktides

ettenähtud tingimusi. Ka toetuse summa võib muutuda, sest toetuse maksmise kord võimaldab

seda muuta. Toetuse andmiseks või andmata jätmiseks tehakse iga kord otsus. Seega ei ole

tegemist toetusega, kus toetuse saaja saab ise olla passiivne. Toetuse summa võib muutuda või

selle maksmine lõppeda MAK 2014–2020 perioodi lõppemisel.

7) Kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Kui kaebajale olekski kahju tekkinud, ei ole

täidetud ülejäänud RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud nõude rahuldamise eeldused.

8) Kuna kohus ei saa asuda seadusandja rolli, siis ei saa taotleda hüvitise määramist kohtu

äranägemisel. PS ei kohusta riiki igasugust omandiõiguse riivet kompenseerima. Vastustaja

peab looduskaitseliste piirangute kompenseerimist põhimõtteliselt põhjendatuks, kuid riigil ei

ole selleks seni olnud vahendeid. Looduskaitse ei tohi riigi jaoks kujuneda ülemäära keeruliseks

või suisa võimatuks.

5. Tallinna Halduskohus jättis 27.01.2020 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

1) Kaebaja taotleb kahju hüvitamist RVastS § 14 lg 1 alusel, sest puudub õigustloov akt, mis

kõrvaldaks ebavõrdse kohtlemise Natura ala režiimist tulenevaid piiranguid ja riigisiseseid

piiranguid taluma pidavate maaomanike vahel.

2) Kaebajale ei ole tekkinud kahju. Kaebaja näeb talle tekitatud kahjuna saamata jäänud toetust,

mis oleks analoogne sellega, mida makstakse maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 39 „Natura

2000 erametsamaa toetus“ (määrus nr 39) alusel Natura ala looduskaitseliste piirangute eest või

väljaspool Natura ala asuva LKS § 4 lg 1 p-s 1 või 4 nimetatud kaitstava loodusobjekti

sihtkaitsevööndis asuva metsaala eest. Määruse nr 39 § 2 kohaselt makstakse nn Natura toetust

looduskaitseliste piirangute järgimise eest. Õiguskantsler on 12.11.2018 vastuses MTÜ-le Eesti

Erametsaliit (p-d 21 ja 22) märkinud, et Natura toetus ei ole hüvitis saamata jäänud tulu eest.

Õigusakti koostaja viitas määrust välja töötades küll eesmärgile hüvitada saamata jäänud tulu,

kuid juba siis oli selge, et toetus seda tervikuna ei kata. Õiguskantsler märkis, et toetuse suuruse

üle otsustamisel on riigil avar otsustusruum ja PS ei kirjuta ette, kui palju tuleb isikule

looduskaitseliste piirangute talumise eest toetust maksta. Asjakohane on ka vastustaja viide PS

§-le 53, mille kohaselt on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda. Kuna see laieneb

ka juriidilisele isikule, on asjakohatud kaebaja viited kohtupraktikale seoses tehnorajatiste

talumise tasuga, samuti jutt kasutuseelisest, mida loodusväärtused kaebaja arvelt justkui saavad.

3) Natura toetus on PS mõttes toetus, mitte kahju hüvitis, kuigi selle eesmärgiks on osaliselt

korvata kahju (saamata jäävat tulu), mis kaasnevad piirangute talumisega kinnistu omanikele.

Toetuste määramisel on riigil avar kaalutlusruum. Asjaolu, et Euroopa Liit ja Eesti riik on

koostöös näinud Natura aladele kohalduvate piirangute eest ette toetuse, mida riigisiseselt

kehtestatud looduskaitseliste piiranguvööndite osas ei maksta, ei tähenda, et sellega on tekitatud

asjaomastele isikutele kahju. Vastava toetuse ettenägemise tõttu ei ole kaebaja varaline olukord

piiranguvööndite osas kuidagi halvenenud. Euroopa Liidu ega riigisisestest õigusaktidest ei

tulene riigi kohustust ja sellele vastavat kaebaja subjektiivset õigust nõuda toetuse maksmist

mis tahes looduskaitseliste piirangute talumise eest. Seetõttu ei saa väita, et riik oleks jätnud

enda kohustuse täitmata. Kuna kaebajal ei ole tekkinud õiguspärast ootust toetust saada, ei saa

3-19-727

6(16)

kahju tekitamisest (saamata jäänud tulust) rääkida. Seega on täitmata RVastS § 14 lg-st 1

tulenev eeldus, et kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega.

4) Sellest, et Euroopa Liit on näinud ette vahendid direktiividest tulenevate kohustuste

täitmiseks,

ei

tulene

liikmesriigi

kohustust

näha

ette

analoogsed

riigisisesed

kompensatsioonimeetmed sarnastele piirangutele, mis tulenevad riigisisesest õigusest.

Kohustust kompenseerida piiranguvööndite kitsendusi ei tulene ühestki õigusaktist. Natura

toetust saavad isikud ja kaebaja ei ole võrdses olukorras. Isikud, kellele laienevad Euroopa

Liidu õigusest tulenevaid piirangud ja kellele kompenseeritakse piirangud (peamiselt) Euroopa

Liidu vahendite arvelt, ei ole võrreldavas olukorras isikutega, kellele laienevad riigisisesed

piirangud ja kellele tuleks need piirangud hüvitada Eesti riigi eelarvest. Isegi kui võrdset

olukorda möönda (kaebaja viide õiguskantsleri 08.05.2014 märgukirjale – kaebuse lisa 6), on

vastustaja välja toonud olulised erinevused Natura ala ja riigisiseste kaitsekordade piirangute

vahel (vastus kaebusele, p-d 12–15). Võrdse kohtlemise põhimõtte riive on PS kohaselt

õigustatav, kui erineval kohtlemisel on mõistlik ja asjakohane põhjus. Sealjuures ei ole nõutav,

et õigustloova akti andja peab suutma tõendada, et soodustuse mittesaaja ei satu ühelgi juhul

ebasoodsasse olukorda. Piisavaks tuleb lugeda tuginemist erinevatele õiguslikele

kategooriatele, nt Natura alade ja sihtkaitsevööndite erinevale õiguslikule režiimile, võrreldes

riigisisese piiranguvööndiga. Seetõttu ei ole eesmärgipärane analüüsida, kas piiranguvööndi

kitsendused on igal konkreetsel juhul võrreldavad Natura ala piirangute või sihtkaitsevööndi

piirangutega. Õiguslikus mõttes on riigisisesed piiranguvööndi kitsendused Natura ala ja

sihtkaitsevööndi piirangutega võrreldes leebemad (metsateatiste järgi on kaebaja saanud teatud

piirangutega metsi majandada). Puudub tarvidus analüüsida kaebaja väljatoodud üksikute

kaitsealade kaitse-eeskirju.

5) Natura toetuste maksmise aluseks on Euroopa Komisjoni kinnitatud MAK 2014–2020, mille

koostamise aluseks on omakorda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1305/2013

Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste

kohta. Selle määruse art 30 lg 6 p b järgi võivad toetust saada direktiivide 92/43/EMÜ ja

2009/147/EÜ kohaselt määratud Natura põllumajandus- ja metsaalad ning muud piiritletud

looduskaitsealad,

mille

puhul

põllumajandusele

või

metsadele

kohaldatakse

keskkonnapiiranguid seoses direktiivi 92/43/EMÜ art 10 (käsitleb Natura 2000 võrgustiku

ökoloogilist sidusust) rakendamisega tingimusel, et kõnealused alad ei ületa maaelu arengu

programmi kohta 5% Natura 2000 territooriumidest. Kuna 5% kriteeriumi alla ei mahu kõik

kaitstavad loodusobjektid väljaspool Natura ala, eelistati vastustaja sõnul toetuste määramisel

sihtkaitsevööndeid, mille panus Natura 2000 eesmärkide saavutamisse ja piirangud

erametsamaaomanikele võrreldes piiranguvöönditega on suuremad (vastus kaebusele, p 16, tl

65). Seega erineval kohtlemisel on mõistlik ja asjakohane põhjus. Riik on eelarvevahendite

nappuse tingimustes eelistanud toetuste maksmisel kompenseerida intensiivsemaid piiranguid.

6) Riigikohus leidis 07.06.2019 otsuses nr 3-16-1191 (p 9.4), et kui kohus rahuldab seadusandja

tegevusetuse peale esitatud hüvitamiskaebuse, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetlus. Kaebaja võrdse kohtlemise argumendile tuginevat käsitlust ei saa pidada

RVastS § 14 kohaldamisel piisavaks. Kuna Natura toetus on pelgalt üks meede, millega riik

kompenseerib looduskaitselisi piiranguid (lisaks sellele laienevad isikule maamaksu

soodustused ning isikul on võimalus võõrandada looduskaitseliste piirangutega kinnistud riigile

LKS § 20 alusel), tuleks RVastS § 14 kohaldamisel hinnata kogu süsteemi tervikuna, st kas

olemasolev meetmete süsteem kaitseb isikute õigusi piisavalt. Praegusel juhul ei ole kaebaja

välja toonud ega tõendanud, et olemasolev süsteem ei ole piisav ega taga tema õiguste kaitset.

Seetõttu ei ole alust ka alternatiivse hüvitamisnõude rahuldamiseks. Väheintensiivsetele

riivetele ei pea riik reageerima hüvitise või toetuse maksmisega.

3-19-727

7(16)

7) Sõltumata sellest, kas nõustuda kaebaja väidetega võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest

ja kahju hüvitamise eelduste täidetusest RVastS § 14 alusel, tuleks kaebaja nõue jätta Keskvälja,

Permuuda, Suurvirna ja Piirikõrtsi kinnistute puhul rahuldamata ka seetõttu, et kaebaja on

omandanud need teadlikult koos looduskaitseliste piirangutega, st on teadnud, et seal on

metsamajandamine piiratud või on piirangud olnud prognoositavad. Sellisena oli kaebajal

võimalik tekkinud kahju vältida, mistõttu ei ole täidetud kahju hüvitamise üldine eeldus

(RVastS § 7 lg 1). Ei ole usutav, et piirangud ei mõjutanud kinnistute hinda. LKS § 20 lg 11

kohaselt ei omanda riik kinnisasja selles paragrahvis sätestatud korras, kui isik on kinnisasja

omandanud pärast selle kaitse alla võtmist. Seadusandja on pidanud oluliseks isiku teadlikkust

piirangutest. Vastustaja on välja toonud, et kaitsekord kinnistutel ei ole omandamise järel

muutunud rangemaks. Kaebaja ei ole seda väidet ümber lükanud.

8) Vastustaja seisukohti toetab ka senine kohtupraktika (haldusasjad nr 3-14-50060 ja 3-15-

2771). Neis asjades leiti, et isikute erinevat kohtlemist õigustab nii piirangute erinev eeldatav

ajaline kestus kui ka riigi fiskaalne huvi, sest kaebaja taotletavat hüvitist ei maksta samast

rahastamisallikast. Kohtud hindasid looduskaitseliste piirangute kompenseerimise süsteemi

laiemalt ja pidasid seda isikute õiguste kaitseks piisavaks. Kaebaja seisukohad ei ole aluseks

senise kohtupraktika muutmiseks, arvestades Natura alade ja riigisiseste piirangute

(piiranguvöönd) õiguslike režiimide erinevust. Õiguskantsleri 08.05.2014 märgukiri ei ole

jõustunud kohtuotsustega võrreldav õigusallikas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Metsatervenduse OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tallinna Halduskohtu

otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada.

1) Kaebajale kuulub 10 kinnistut, millel on looduskaitselised piiranguvööndi kitsendused ja osa

neist kuulub ka Natura ala piiranguvööndisse. Mõlemad piirangud on sama ranged (või on

riigisisesed isegi rangemad), kuid riik maksab toetust üksnes Natura ala piiranguvööndi

talumise eest. Seega koheldakse kaebajat ebavõrdselt nii kaebaja endaga sama kinnistu piires

kui ka võrreldes nende isikutega, kelle kinnistud jäävad Natura alale. Halduskohus leidis, et

RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud, kuid ei ole otsuses

üldse analüüsinud PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ja sellest

tulenevat kahjunõuet, mis oli aga kaebaja peamine nõue. Kaebaja taotles kohtult

põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist, et kontrollida õigustloova akti andmata jätmise

kooskõla PS §-ga 12. Sellise menetluse algatamise eelduseks ei saa olla tingimata kaebajale

kahju tekkimine.

2) Kaebaja on ära näidanud, et Natura ala toetuse maksmise tegelik eesmärk on saamata jäänud

tulu, mitte piirangute järgimise hüvitamine. Kohus lähtus üksnes määruse nr 39 § 2

grammatilisest tõlgendusest ning jättis arvestamata määruse seletuskirja, MAK 2007–2013 (p

2.7), maaeluministri 05.09.2018 seisukoha õiguskantslerile, määruse nr 1305/2013 art 30 lg 1.

Regulatsiooni puudumine riigisiseste piiranguvööndite osas on vastuolus PS §-dega 11, 12 ja

32. Riik on määruse nr 39 seletuskirjas kinnitanud ebavõrdset kohtlemist.

3) Kaebaja peab taluma samasuguseid piiranguid, mis kehtivad Natura ala piiranguvööndis,

ning täitma sanktsiooni ähvardusel LKS-st ja metsaseadusest (MS) tulenevaid nõudeid. Puudub

igasugune erisus, v.a raha päritolu ja KMH hüpoteetiline madalam lävend. Kaebaja majanduslik

seis on halvenenud, sest ta ei saa avalikes huvides seatud piirangute tõttu oma kinnistuid MS

kohaselt majandada umbes 50% ulatuses ja sellega tulu teenida. Sellist piirangut ei peaks taluma

tasuta, isegi kui kohtud leiavad, et määruse nr 39 alusel makstaksegi „toetust“.

3-19-727

8(16)

4) Riik on tekitanud ebavõrdse olukorra, kus Euroopa Liidu eraldatud raha on hakatud kasutama

üksnes Natura alaga seotud toetuste maksmiseks. Enne, kui Natura alad Eestisse tekkisid, olid

kõik looduskaitselisi piiranguid taluvad maaomanikud võrdses seisus. Määrus nr 1305/2013 ei

kohusta toetust andma vööndipõhiselt ja selles pole nimetatud Natura 2000 piiranguvööndit.

5) Halduskohtu otsusest ei ole täpselt aru saada, kas kohtu hinnangul kaebaja ja Natura ala

piiranguvööndi taluja ei ole samas olukorras või on nad samas olukorras, kuid nende

ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik põhjus. Kaebaja arvates on tegemist võrreldavate

gruppidega, keda tuleb kohelda sarnaselt. Ei ole tähtsust, kas piirangu kehtestamine ja

lõpetamine otsustatakse Euroopa Liidu või Eesti tasandil, sest see ei mõjuta piirangu olemust

ja selle talumist. Ka kaitsekohustuse eeldatav lõppemine või selle kehtetuks tunnistamise

keerukus ei saa olla võrdse kohtlemise hindamise kriteerium, sest Natura alal makstakse hüvitist

ainult piirangute kehtivuse ajal ning sama soovib kaebaja ka riigisiseste piirangutega

seonduvalt. Ka KMH nõutavus sõltuvalt sellest, kas tegemist on Natura alaga või riigisiseste

piirangutega, ei saa olla mõistlik eristamise kriteerium, sest praktikas toob see kaebajale kaasa

sama tulemuse – olulise keskkonnamõjuga majanduslikult tasuvat tegevust ei ole võimalik

kinnistutel planeerida ning iga planeeritavat tegevust tuleb eraldi hinnata. Vastustaja väide

Natura ala piiranguvööndi madalamast KMH lävendist on hüpoteetiline ega ole asjakohane

metsamaa piiranguvööndite puhul. Kaebajale ei ole teada ühtki sisulist tegevust, mis oleks

mõlemal juhul lubatud, kuid Natura ala puhul tuleks teha KMH.

6) Kohtute seisukohad asjades 3-14-50060 ja 3-15-2771 ei välista kaebuse rahuldamist.

Vastustaja ei saa enam tugineda sellele, et rahastamise allikas on erinev või riigil on riigisisese

hüvitise mittemaksmiseks fiskaalne huvi. Määruse nr 39 alusel makstakse praegu

sihtkaitsevööndi hüvitist ka väljapoole Natura ala jäävat püsielupaika ja kaitseala

sihtkaitsevööndit taluma pidavatele maaomanikele. Ka Natura ala toetuste puhul maksab riik

25% summast riigieelarvest. Varasemates haldusasjades ei lahendanud kohtud praeguse

vaidlusega täpselt samasugust küsimust ning neis lahendites on tehtud vastuolulisi järeldusi.

7) Mõlemad grupid saavad maamaksu soodustust. Kaebaja ei saa oma kinnistuid riigile

võõrandada, sest seal saab osaliselt teha uuendusraiet. Seega on kaebaja sarnases olukorras

isikuga, kelle kinnistul on Natura ala. Toetust/hüvitist makstakse aga vaid ühele grupile.

8) Kaebaja selgitas halduskohtule, et kui kohtu arvates ei ole tegemist võrdse kohtlemise

põhimõtte rikkumisega, taotleb kaebaja alternatiivselt omandiõiguse ebaproportsionaalse

piiramisega tekitatud kahju hüvitamist. Seda nõuet ei ole üldse käsitletud. Kaebaja tugineb selle

nõude esitamisel PS §-le 32 ning RVastS § 14 lg-le 1, arvestades ka Riigikohtu otsuseid nr 3-

3-1-69-09 (p 63) ja 3-3-1-84-12 (p 23). Sarnaselt põhinõudega on ka selle nõude rahuldamise

eelduseks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine.

9) Praeguses asjas on piiratud kaebaja omandiõigust, mis tuleb PS § 32 järgi hüvitada (vrd

Riigikohtu seisukoht otsuses nr 3-4-1-25-11, p 50). Kaebaja on tõendanud Maaülikooli teaduri

Allar Padari hinnanguga, et kaebajale on tekkinud ja tekib ka edaspidi igal aastal kahju

13 102,03 eurot aastas. Kahju tekitati sellega, et avalik võim ei ole PS §-i 32 rikkudes välja

töötanud õigusakte, mille alusel hüvitatakse riigisisese piiranguvööndi talumine. Põhjuslik seos

väljendub selles, et kohase õigusakti välja töötamata jätmise tõttu kannab kaebaja iga-aastaselt

kahju, sest ei saa oma kinnistuid vabalt majandada. PS § 32 on otsekohalduv, sest kohustab

maksma hüvitist omandiõiguse ebaproportsionaalse riive korral (sarnaselt nt tehnorajatiste

talumisega). Kaebaja ei pea taluma PS §-dest 5 ja 53 tulenevaid kohustusi, mille sisustavad

LKS § 31 ja kaitse-eeskirjad, ilma õiglase hüvitiseta olukorras, kus ainuke leevendav meede on

50% suurune maamaksusoodustus. Kaebajale kohalduvad piirangud on selle soodustusega

võrreldes ebaproportsionaalselt karmid. Kaebaja ei saa temale kuuluvaid kinnistuid riigile

3-19-727

9(16)

võõrandada. Kaebaja kuulub eriliselt kannatanud isikute rühma, kuna riigisiseste

piiranguvööndite talujatele ei maksta hüvitist.

10) Halduskohus heitis kaebajale ette, et kaebaja ostis neli kinnistut, teades, et seal on

looduskaitselised piirangud, kuid ei ole võtnud ülejäänud kuue kinnistu kohta mingit

seisukohta. Kaebaja omandas tegelikult viis kinnistut ilma looduskaitseliste piiranguteta. Kõik

10 kinnistut on aga soetatud enne 2008. a-t, kui hakati maksma hüvitist piirangute talumise eest

Natura alal. Riik hakkas hüvitist maksma vaid Natura alale jäävate kinnistutega seonduvalt,

tekitades sellega teadlikult kaebajale kahju. Selline kahju pidi olema vastustajale ettenähtav.

Kaebaja seisukohti toetavad Riigikohtu seisukohad asjades nr 3-4-1-25-11 ja 3-2-1-180-15, mis

puudutavad tehnorajatise talumiskohustust.

7. Keskkonnaministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata, jäädes varasemate seisukohtade juurde.

1) Kaebajale ei ole kahju tekkinud ja riigil ei ole kohustust hüvitada väheintensiivseid riiveid.

Riik on ette näinud kompensatsioonimeetmed. Kaebaja eirab PS §-st 53 tulenevat

igaühekohustust säästa elu- ja looduskeskkonda. Metsaraie on õigusaktidega reguleeritud

valdkond ja seega on eelduseks, et metsamajandamisel on piirangud. Looduskaitselisi

piiranguid ei saa pidada metsamajandamisel tekkivaks kahjuks, kuna PS § 32 kaitsealasse ei

kuulu lootus või võimalus vara saada. PS § 32 koostoimes §-dega 5 ja 53 võimaldab metsamaa

vaba kasutamist seadusega kitsendada. Kaebajal ei ole piiranguteta metsamajandamiseks

õiguspärast ootust; tegemist ongi valdkonnaga, mis on õigusaktidega reguleeritud ja piiratud.

Kaebaja seisukohad kahju tekkimise ja piirangute intensiivsuse kohta on vasturääkivad, nt

nõustub kaebaja, et piiranguvööndi piirangud võimaldavad tal metsas uuendusraiet teha.

2) Kaebaja heidab ette, et kohus ei ole kaebaja kahte nõuet eraldi menetlenud ja käsitlenud,

kuid arusaamatuks jääb väide, mille kohaselt kaebaja ei ole RVastS § 14 lg 1 alusel nõuet

esitanud, vaid nõudeks oli PS § 12 kohane ebavõrdne kohtlemine. Kaebuses on tuginetud

mõlemale sättele ja kohus on neid otsuses ka käsitlenud (p-d 9–11). RVastS § 14 lg-st 1

tulenevad kahju hüvitamise eeldused on täitmata, sh ei ole kaebajale kahju tekkinud.

3) Erinevused Natura ala ja riigisiseste kaitsekordade vahel õigustavad võrdse kohtlemise

põhimõtte riivet. Vastustaja on neid asjaolusid halduskohtule põhjalikult selgitanud (vastus

kaebusele, p-d 12–15). Meelevaldne on võrrelda erinevate loodusväärtuste kaitseks vajalikke

piiranguid, kuna kaitstavatel liikidel ja elupaikadel on erinevad vajadused, nii ei ole näiteks

vees elavale harivesilikule metsaraie nii suureks ohuks, kui puudel elavale lendoravale. Ühe ja

sama kaitstava loodusväärtuse jaoks kehtestatav piirang on sama nii Natura alal kui ka ainult

riigisisese kaitsega alal. Kui liigi isendi või elupaiga kaitseks kaitse alla võetud ala on arvatud

ka Natura võrgustikku, tuleb seal lisaks tagada Natura võrgustiku terviklikkus. Seega, kui

looma kaitseks kaitse alla võetud püsielupaik jääb Natura võrgustiku loodus- või linnualale,

tagatakse seal ka direktiivide 92/43/EMÜ ja 2009/147/EÜ eesmärkide täitmist. See tähendab,

et eelnevalt tuleb hinnata tegevuste mõju Natura ala terviklikkusele. Seda seisukohta toetab ka

kohtupraktika (Riigikohtu 28.11.2019 otsus nr 3-17-740).

4) Määruse nr 1305/2013 preambuli p-s 24 on põhjendatud toetuse andmist

põllumajandustootjatele ja metsamaa valdajatele sellega, et aidata toime tulla asjaomaste

piirkondade ebasoodsate asjaoludega, mis tulenevad direktiivide 2009/147/EÜ ja 92/43/EMÜ

rakendamisest. Määruse nr 1305/2013 art 30 lg 1 kohaselt on tegemist iga-aastase toetusega,

mida antakse põllumajandus- või metsamaa hektari kohta, et hüvitada toetusesaajate lisakulusid

ja saamata jäänud tulu, mis on tingitud ebasoodsatest tingimustest asjaomastel aladel seoses

direktiivide 92/43/EMÜ ja 2009/147/EÜ rakendamisega. Lisakuludeks on antud juhul Natura

võrgustiku alal tegevuste kavandamisega kaasnevad mõju hindamise kulud. Natura võrgustiku

3-19-727

10(16)

alal on looduskaitselised piirangud oma olemuselt ulatuslikumad, kuna tegevuste mõju tuleb

hinnata ka Natura ala terviklikkusele. Määruse nr 1305/2013 art 30 lg 6 p b võimaldab toetust

maksta ka muudele piiritletud looduskaitsealadele, mille puhul põllumajandusele või metsadele

kohaldatakse keskkonnapiiranguid seoses direktiivi 92/43/EMÜ art 10 rakendamisega

tingimusel, et kõnealused alad ei ületa ühe maaelu arengu programmi kohta 5% Natura 2000

territoriaalsesse kohaldamisalasse kuuluvatest aladest. Vastustaja on selgitanud, miks

riigisiseste

kaitstavate

alade

piiranguvöönditele

eelistati

meetme

kasutamist

sihtkaitsevööndites. Metsaelupaikade looduslikku arengut ja kaitset saab tagada eeskätt

sihtkaitsevööndis.

5) Natura võrgustiku alal tuleb ala eesmärgiks seatud loodusväärtuse soodne seisund tagada ja

selle kahjustamist vältida, seega on kaitse eesmärgiks seatud loodusväärtuse seisundi

kahjustumisel kohustus see taastada. Riigisiseselt kaitstava loodusväärtuse kaitsel on riigil

avaram kaalutlusruum ja kaitse all olevat ala, kus loodusväärtus on kaitse eesmärgiks seatud, ei

pea igal juhul kaitse all hoidma, kui selle seisund on halvenenud ja taastamine oleks

ebamõistlikult koormav ning ka muud lahendused tagaksid kaitstava loodusväärtuse soodsa

seisundi säilimise, nt kaitstava loodusväärtuse esinduslikuma ala kaitse alla võtmine, üksikute

isendite ümberistutamine/ümberasustamine, LKS liigikaitse sätete rakendamine.

6) Oluline erinevus on Natura võrgustiku alal mõju hindamise madalam lävend ja ka see, et

mõju tuleb hinnata Natura võrgustiku ala terviklikkusele. Kaebaja on seisukohal, et reaalses

elus ei oma Natura alal mõju hindamise madalam lävend tähtsust. Tegelikult tuleb Natura alal

kavandatud tegevuste mõju hinnata koosmõjus teiste kavade ja plaanidega, st ka väheolulise

mõjuga tegevuse kavandamisel võib mõju hindamisel selguda, et koosmõjus teiste kavade ja

plaanidega avaldab kavandatud tegevus negatiivset mõju Natura ala kaitse eesmärgile või ala

terviklikkusele. Riigikohtus esitas otsuse nr 3-17-740 p-s 25 oma nägemuse sellest, kuidas

peaks Keskkonnaamet kaitseala valitsejana kooskõlastusi andes tegutsema. Seega on

asjakohatud väited, et Natura võrgustiku alal ei ole täiendavaid lisategevusi või piiranguid

kavandatud tegevustele.

7) Eesti looduskaitsealuste alade kaitse eesmärgina loetletakse tavapäraselt erinevaid liike,

elupaiku ja muid väärtusi, mille kaitseks ala on loodud. Direktiivi 92/43/EMÜ ja sellest

tulenevalt ka Natura hindamise tähenduses on kaitse eesmärk seevastu laiem, hõlmates ka

kaitstava väärtuse seisundit (esinduslikkust), mis tuleb saavutada või säilitada. Seega võib

Natura alal olla kaitse eesmärgiks ka mõne elupaigatüübi seisundi parandamine, mis võib

seisneda näiteks elupaigatüübi pindala suurendamises.

8) Kohtute seisukohti haldusasjades nr 3-14-50060 ja 3-15-2771 saab arvestada ka praeguses

asjas. Ka praeguses vaidluses on gruppide vahel erinevused (piirangute eesmärk ja kestuse

püsivus, mõju hindamine) ning oluline on riigi fiskaalne huvi. Kuigi ka väljaspool Natura

võrgustiku ala võiks olla kompensatsiooni maksmise võimalus, ei pea see olema samasugune

nagu Natura alal, kuna piiranguvööndi piirangud ei takista kinnistu sihtotstarbelist kasutamist.

PS-st ei tulene kohustust igasuguste piirangute kompenseerimiseks. Hetkel ei ole riigil selleks

vahendeid ja seetõttu on vajalikuks peetud toetuste maksmist Euroopa Liidu vahenditest. Nii

on tagatud intensiivsete looduskaitseliste piirangutega aladele toetuse maksmine. Riigi osalus

on nende toetuste puhul 25%, kuid kaebaja taotleb riigilt 100% toetuse maksmist. Kaebaja on

jätnud kasutamata võimaluse teistsuguse kompensatsiooni kasutamiseks (kinnistu omandamine

riigile). Kaebaja on küll märkinud, et kuna uuendusraie on teatud osas lubatud, siis riik

kinnistuid ei omanda, kuid ei ole reaalselt omandamist taotlenud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Kaebaja leiab, et talle on tekitatud kahju õigustloova akti andmata jätmisega.

3-19-727

11(16)

9. RVastS § 14 lg 1 kohaselt võib isik nõuda õigustloova akti andmise või andmata jätmisega

tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse

olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub

õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Riigikohus

on RVastS § 14 lg 1 kohaldamise eeldusi käsitlenud 31.10.2013 otsuses nr 3-3-1-84-12 (p 13

jj) ja hiljem märkinud, et kui kaebaja nõuab õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju

hüvitamist, on kaebuse rahuldamise üks eeldusi õigustloova akti andmata jätmise vastuolu PS-

ga (07.06.2019 otsus nr 3-16-1191, p 9.4). RVastS § 14 lg 1 alusel esitatud kahjunõude

rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord, vaid kõigi

eelduste täidetus (Riigikohtu 20.02.2020 otsus nr 3-16-2267, p 17). Riigikohus on rõhutanud

ka seda, et riigi vastutus õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju eest on

avalikes huvides piiratum (Riigikohtu 18.06.2020 otsus nr 3-16-1903, p 25).

10. Toimikust selgub, et kaebaja omandis on kümme metsaalaga kinnistut, millele laienevad

(osaliselt) LKS-st tulenevad piiranguvööndi kitsendused. Kaebaja on juriidiline isik, kelle

majandustegevus seisneb mh tema omandis olevatel kinnistutel kasvava metsa majandamises.

LKS alusel kehtestatud piirangute tõttu ei saa kaebaja metsa majandada ja sellelt tulu teenida

soovitud mahus.

Kaebaja peab esiteks PS-ga vastuolus olevaks sellise õigustloova akti andmata jätmist, mis

kohtleks võrdselt erametsamaaomanikku nagu kaebaja, kes talub LKS §-s 31 sätestatud

piiranguvööndiga seotud kitsendusi selle eest toetust saamata, ning erametsamaaomanikku, kes

talub Natura alal kehtivaid piiranguvööndi kitsendusi ja saab selle eest toetust. Kaebaja leiab,

et mõlema grupi jaoks on piirangute faktilised tagajärjed samasugused. Natura toetust

makstakse sisuliselt piiranguvööndis kehtivate kitsenduste tõttu metsamajandamisest saamata

jäänud tulu hüvitamiseks, kuid samasugune tulu on jäänud saamata ka kaebajal.

Kui kohus ei rahulda kahjunõuet võrdse kohtlemise rikkumise argumendil, peab kaebaja

alternatiivselt PS-ga vastuolus olevaks sellise õigustloova akti andmata jätmist, millega nähakse

talle ette hüvitis LKS-st tulenevate, kaebaja omandiõigust ebaproportsionaalselt piiravate

piiranguvööndi kitsenduste talumise eest. Kaebaja leiab, et kitsenduste talumise hüvitamiseks

oleks kohane kompenseerida talle metsa majandamisest saamata jääv tulu, millega luuakse

samasugune seisund kui siis, kui kaebaja kinnistutel ei oleks piiranguvööndist tulenevaid

kitsendusi ja ta saaks oma kinnistutel asuvat metsa vabalt majandada.

11. Ringkonnakohus leiab, et kaebuses toodud asjaoludel tuleb kontrollida õigustloova akti

andmata jätmise kooskõla PS §-dega 12, 31 ja 32, arvestades mh kaebuses ja selle täiendustes

toodud põhi- ja alternatiivsete nõuete järjekorda.

12. PS § 31 järgi on Eesti kodanikel (ja PS § 9 lg 2 kaudu ka juriidilistel isikutel) õigus tegeleda

ettevõtlusega. Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus

(viimati Riigikohtu 20.10.2020 otsus nr 5-20-3, p 108 ja edasised viited). Ettevõtlusega

tegelevale isikule kuuluva vara kasutamine ja vara realiseerimisest tulu teenimine seondub ka

PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega. Viimati nimetatud põhiõiguse kaitsealasse kuuluvad

nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded (Riigikohtu 20.10.2020 otsus nr 5-20-

3, p 62 ja edasised viited). PS § 32 kaitseb siiski vaid olemasolevat vara (sh nõudeid), mitte

pelka lootust või võimalust vara saada. PS § 12 lg-st 1 tulenevat üldist võrdsuspõhiõigust

riivatakse siis, kui erinevalt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid (Riigikohtu

20.10.2020 otsus nr 5-20-3, p 93 ja edasised viited).

13. Võrdsuspõhiõiguse väidetava rikkumise kontrolliks tuleb esmalt määrata kindlaks võrdluse

lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupp, keda

koheldakse soodsamalt (Riigikohtu 20.10.2020 otsus nr 5-20-3, p 93 ja edasised viited).

3-19-727

12(16)

Nii Natura alasid kui ka riigisiseselt kaitse alla võetud loodusobjekte kaitstakse kas kaitsealade,

hoiualade, püsielupaikade või looduse üksikobjektidena. Looduskaitseliste piirangute sisu, sh

metsamajandamise lubatavus konkreetsel alal sõltub eeskätt seal kaitstava loodusobjekti tüübist

ja sellele rakenduvast kaitsekorrast, mitte asjaolust, kas kaitstav loodusobjekt kuulub Natura

2000 võrgustikku või mitte. Seetõttu loeb ringkonnakohus üheks võrreldavaks grupiks

eraõiguslikud isikud, kelle omandis on Natura alal asuv metsamaa ja selle kaitserežiim on

piiranguvöönd. Teise võrreldava grupi moodustavad eraõiguslikud isikud, kellele kuulub

metsamaa ja selle kaitserežiim on piiranguvöönd, kuid see kinnistu ei asu Natura alal.

Võrreldavate gruppide erinev kohtlemine seisneb selles, et grupp, kelle metsamaa asub Natura

alal ja kaitserežiim on piiranguvöönd, saab toetust. Määruse nr 39 § 2 järgi on toetatavaks

tegevuseks Natura alal asuval erametsamaal ühe kalendriaasta jooksul looduskaitseliste

piirangute järgimine ning § 3 lg 2 järgi hõlmab Natura toetus piiranguvööndis asuvat metsaala.

Seevastu grupile, kelle metsamaa ei asu Natura alal ja kaitserežiim on piiranguvöönd, ei ole

õigustloovas aktis sarnast toetust ette nähtud.

14. Põhiõiguse riive ei ole PS-vastane, kui riivel on legitiimne eesmärk ja riive on selle

saavutamiseks proportsionaalne.

15. PS §-des 31 ja 32 sätestatud põhiõigusi võib piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole PS-ga

vastuolus (nt Riigikohtu 06.01.2015 otsus nr 3-4-1-18-14, p 59; 06.07.2012 otsus nr 3-4-1-3-

12, p 51).

PS § 5 kohaselt on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada

säästlikult. Keskkonna väärtus inimese ja ühiskonna jaoks seisneb juba pelgas olemasolus (nn

eksisteerimisväärtus). Mets on oluline osa looduspärandist. PS § 53 järgi on keskkonna

säästmine igaühe kohustus, mis tagatakse muu hulgas LKS-s sätestatud looduse säilitamise

seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega. Seega piiratakse kaebaja omandis olevatel

kinnistutel majandustegevust ja sellest tulu saamist PS-ga kooskõlas olevatel eesmärkidel ja

üldistes huvides.

16. Ringkonnakohus ei kahtle kaebaja ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse riive sobivuses

ega vajalikkuses eespool välja toodud legitiimse eesmärgi saavutamiseks. Riive mõõdukuse

puhul tuleb kaaluda eesmärgi kaalukust ja riive intensiivsust. Ringkonnakohus leiab, et

keskkonna säästmise eesmärk on väga kaalukas. Kaebaja õiguste riivet ei saa aga pidada väga

intensiivseks järgmistel põhjustel.

LKS-s nähakse ette erineva rangusega kitsendusi. Võrreldes loodusreservaadi ja

sihtkaitsevööndiga, on piiranguvööndi kitsendused (mida peab praegusel juhul taluma kaebaja)

üldjuhul vähem intensiivsed (vrd LKS §-d 29–31), kuigi piirangud sõltuvad kokkuvõttes sellest,

millist loodusobjekti konkreetsel kinnistul kaitstakse. Kaebaja peab oma õigusi rikkuvaks

eeskätt metsa majandamist puudutavaid piiranguid. Piiranguvööndis on majandustegevus (sh

metsa majandamine) üldiselt lubatud, arvestades õigusaktides sätestatud kitsendusi (LKS § 31).

Raietele kehtestatud piirangud on kehtestatud kaitse-eeskirjades ning puudutavad raie tegemise

aega, raielangi suurust või kuju vms asjaolusid, sõltuvalt konkreetsest kaitstavast

loodusväärtusest (LKS § 31 lg 4).

Kaebaja kümnele kinnistule laieneb piiranguvöönd erinevas ulatuses (vt tabel vastustaja

24.05.2019 lisa 1; täpsustatud kaebaja 13.08.2019 seisukoha lisas 1), sh laienevad kinnistutele

osaliselt ranna- ja kalda kaitsevööndist või sihtkaitsevööndist tulenevad kitsendused, mille

proportsionaalsuse üle praeguses asjas ei vaielda. Tabelist on näha, et osaliselt ei laiene

metsamaale mingeid looduskaitselisi piiranguid, mis takistaks kaebajal oma kinnistuid

majandada.

3-19-727

13(16)

Kaitse-eeskirjade järgi ei ole ühelgi kümnest kinnistust majandustegevus keelatud. Pruuli

kinnistu asub osaliselt Türi maastikukaitseala piiranguvööndis, kus on lubatud uuendusraie

langi suurusega kuni 1,0 ha või suurusega kuni 2 ha laiusega kuni 30 meetrit ning turberaie,

mille puhul tuleb säilitada koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus (Vabariigi Valitsuse

26.11.2010 määruse nr 161 „Türi maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ § 1 lg 2 ja § 4 lg 9). Uue-

Väljajüri, Vana-Väljajüri ja Väljajüri kinnistud asuvad osaliselt Nabala-Tuhala looduskaitseala

piiranguvööndis, kus on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud lageraie langi pindalaga kuni 2

ha ja turberaie langi pindalaga kuni 5 ha, kusjuures tuleb säilitada koosluse liikide ja vanuse

mitmekesisus (Vabariigi Valitsuse 17.11.2014 määruse nr 168 „Nabala-Tuhala looduskaitseala

moodustamine ja kaitse-eeskiri“ § 15 p 5). Reinumäe kinnistul asub kaebuse kohaselt metsise

püsielupaik (Uljaste). Sellel kinnistul on lubatud lage- ja turberaie 1. septembrist 31. jaanuarini,

arvestades raielangi suuruse ja kujuga seotud piiranguid ning piiranguid metsa vanuselisele

koosseisule ja raielangi kujule (Vabariigi Valitsuse 13.01.2005 määruse nr 1 „Metsise

püsielupaikade kaitse alla võtmine“ § 4 lg-d 7 ja 8). Osa Reinumäe kinnistu metsise

püsielupaiga piiranguvööndist kattub lendorava püsielupaiga sihtkaitsevööndiga, mille eest on

kaebajal võimalik taotleda toetust määruse nr 39 alusel. Permuuda, Suurvirna ja Keskvälja

kinnistu puhul kehtivad Reinumäe kinnistuga sarnased piirangud, sest ka seal asuvad metsise

püsielupaigad. Osa Via-Villemi kinnistu metsamaast jääb Võhandu jõe ürgoru kaitsealale, mis

on kaitse alla võetud 04.02.1964 ja mille puhul pole metsa majandamist samuti täielikult

keelatud1 (vt ka LKS § 91 lg 4). Piirikõrtsi kinnistu jääb osaliselt Koiva-Mustajõe

maastikukaitsealale, mille piiranguvööndis on keelatud vaid uuendusraie, v.a turberaie

(Vabariigi Valitsuse 06.10.2005 määruse nr 259 „Koiva-Mustajõue maastikukaitseala kaitse-

eeskiri“ § 13 lg 1 ja § 14 p 7). Osaliselt jäävad Piirikõrtsi kinnistule veel Malluste männikud,

mis on kaitse alla võetud 16.04.1974 ja mille osas kehtib samuti vana kaitsekord koos LKS §

91 lg-ga 4. Ka kaebaja ise hindab, et saab kõnealuseid kinnistuid majandada kokku vähemalt

50% ulatuses (vt ka A. Padari eksperthinnang, kaebaja 13.08.2019 seisukoha lisa 4).

Leevendusmeetmetena on sõltuvalt piirangu intensiivsusest õigusaktides ette nähtud

maamaksusoodustus või -vabastus (maamaksuseaduse § 4 lg-d 1 ja 2), samuti sihtotstarbelist

kasutamist oluliselt piiravate piirangutega maa riigile omandamine (LKS § 20). Ulatuslikumad

leevendusmeetmed on ette nähtud rangemate piirangute korral. Lisaks saab riik riigisiseselt

kaitstavate loodusobjektide puhul LKS §-s 13 sätestatud korras kaitse alla võtmise otsuse

kehtetuks tunnistada või loodusobjektiga seotud kohustuste ulatust muuta. Vastustaja on

selgitanud, et alates 2015. a-st on kaitse alt välja arvatud 18 riigisisest kaitseala, üks LKS § 10

lg 2 alusel kaitse alla võetud püsielupaik, 102 LKS § 50 lg 2 kohast püsielupaika ja 105

kaitstavat loodusobjekti (vt 24.05.2019 vastuse p 14 ja lisa 3). Metsamaa puhul vähendab ka

see võimalus piirangute intensiivsust, kuna mets püsib n-ö raieküps aastaid.

Lisaks tuleb märkida, et Piirikõrtsi, Via-Villemi, Permuuda, Suurvirna ja Keskvälja kinnistud

on kaebaja omandanud teadmisega, et neil kehtivad looduskaitselised piirangud (kaebaja

25.09.2019 seisukoha p 1.3). Neile kohalduvad piirangud ei ole muutunud rangemaks

(vastustaja 16.10.2019 vastuse p 3). Vastustaja märgib õigesti, et sellises olukorras on kaebaja

kui metsa varumisega tegelev ettevõte võtnud äririski, et neil kinnistutel ei ole tal võimalik teha

metsaraiet maksimaalselt võimalikus või soovitud mahus. Ringkonnakohus peab usutavaks, et

piirangud kinnistul asuva metsa majandamisele kajastusid ka nende kinnistute ostuhinnas. See

vähendab kõnealuse viie kinnistu osas oluliselt kaebaja õiguste riive intensiivsust.

17. Eelneva põhjal peab ringkonnakohus kaebaja ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse

riivet mõõdukaks.

1 http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main#HTTPOx5y0o9yhpCYRFoHADIynB3eClOoUj

3-19-727

14(16)

18. Ka PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust võib piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole PS-

ga vastuolus (nt Riigikohtu 07.06.2011 otsus nr 3-4-1-12-10, p 31). Võrdsuspõhiõiguse riive on

PS-ga vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus.

Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud

ebavõrdse olukorra raskust (vt Riigikohtu 20.10.2020 otsus nr 5-20-3, p-d 93 ja 94 ning

edasised viited). Mida intensiivsem on riive, seda mõjuvamad peavad olema seda õigustavad

põhjused (06.07.2012 otsus nr 3-4-1-3-13, p 51; 17.04.2012 otsus nr 3-4-1-25-11, p 37).

19. Määruse nr 39 § 1 lg 1 järgi makstakse selle määruse alusel toetust erametsamaal ühe aasta

jooksul looduskaitseliste piirangete järgimise eest. Arvestades määruse nr 39 seletuskirja (vt

kaebaja 13.08.2019 seisukoha lisa 3), on see mõeldud osaliselt katma ka metsa majandamisest

saamata jäänud tulu. Ringkonnakohtu hinnangul on olemuselt tegemist siiski toetusega, mitte

saamata jäänud tulu hüvitamisega. Kuigi toetuse ühikumäär hektari kohta on sihtkaitse- ja

piiranguvööndi puhul erinev, on ühikumäär sama kõigi taotlejate puhul, kes taotlevad toetust

konkreetsesse vööndisse jääva metsamaa eest. Seega ei sõltu toetuse summa sellest, kui suur

tulu jäi konkreetsel isikul konkreetsel aastal metsa majandamisest saamata (vt määruse nr 39 §

3). Toetuste maksmise kontekstis saab riigi raha kokkuhoidu käsitada erineva kohtlemise

legitiimse eesmärgina (nt Riigikohtu 30.10.2019 otsus nr 5-19-25, p 70). Riigieelarvest toetuste

jagamise otsustamine kuulub seadusandja pädevusse ja see on poliitiliste valikute koht, millesse

kohus saab võrdsuse kaalutlusel sekkuda piiratud juhul, eeskätt olukorras, kus erinev

kohtlemine on ilmselgelt põhjendamatu ja asjakohatu.

20. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja erinevat kohtlemist ei saa praeguses asjas pidada

meelevaldseks, arvestades mh eespool toodud järeldust, et kaebaja ettevõtlusvabaduse ja

omandipõhiõiguse riive ei ole väga intensiivne.

Natura alade puhul on tegemist üleeuroopalist tähtsust omavate ja sellest tingitult Euroopa

Liidu tasandil kaitstavate loodusobjektidega. Natura ala ja sellest väljaspool asuva

piiranguvööndi erametsamaaomaniku olukord erineb Euroopa Liidu õigusest tulenevalt. Nii

näiteks kehtivad isikutele, kelle metsamaad asuvad Natura alal, täiendavad kohustused seoses

Natura hindamisega. See puudutab eeskätt hindamise menetluse algatamise kohustust, aga ka

hindamise ulatust ja selle õiguslikku tähendust. Natura hindamine tuleb korraldada, kui

kavandatava tegevuse oluline mõju Natura alale pole objektiivsete asjaolude põhjal välistatud;

mõju tuleb hinnata Natura võrgustiku ala terviklikkusele (Euroopa Kohtu otsus C-127/02:

Waddenzee p-d 44 ja 45; vt põhjalikumalt Riigikohtu 28.11.2019 otsus nr 3-17-740 koos

edasiste viidetega). Väljaspool Natura ala tuleb mõju hinnata siis, kui kavandatav tegevus toob

eeldatavalt

kaasa

olulise

keskkonnamõju

(vt

keskkonnamõju

hindamise

ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 3 lg 1 p 1 ja § 6 lg 1). Selle tulemusena tuleb Natura alal

eelduslikult hinnata kavandatava tegevuse keskkonnamõju suuremale arvule tegevustele.

Kaebaja heidab ette, et väide KMH erinevast lävendist on teoreetiline, kuid teisalt on

hüpoteetiline ka kaebaja väide, et praktikas on KMH kohustused samasugused. Kuna praeguses

asjas ei ole kõne all konkreetsel kinnistul kavandatav konkreetne tegevus, vaid võrdse

kohtlemise tagamine õigustloova akti tasandil, on gruppide võrdlemisel asjakohane lähtuda

õigustloovates aktides sätestatud erineva rangusega KMH hindamise lävendist, arvestades

asjassepuutuvatele normidele kohtupraktikas antud tõlgendusi.

Vastustaja on lisaks välja toonud, et Natura ala toetust makstakse 75% ulatuses Euroopa Liidu

fondidest, kuid mitte-Natura ala piiranguvööndi talumise rahaliseks toetamiseks tuleks

vahendid leida täies ulatuses Eesti riigieelarvest. Ringkonnakohus leiab, et ka toetuste

finantseerimise allikas õigustab praeguses asjas võrdlusgruppide erinevat kohtlemist (vrd ka

Tallinna Ringkonnakohtu 13.05.2016 otsus nr 3-14-50060, p 17 ja 11.10.2018 otsus nr 3-15-

2771, p 20).

3-19-727

15(16)

Natura ala erametsamaaomanikele makstakse toetust alates 2008. a-st. Toimiku materjalidest

nähtuvalt on nii Maaelu- kui ka Keskkonnaministeeriumi esindajad viimastel aastatel korduvalt

möönnud, et toetusskeemi tuleks laiendada ka neile metsamaade omanikele, kelle kinnistul

asuvad üksnes LKS alusel kaitstavad loodusobjektid. Reaalse sammuna on alates 01.01.2017

määruses nr 39 Natura alaga sarnaste toetuste skeemiga hõlmatud riigisiseseid loodusobjekti

sihtkaitsevööndi piiranguid taluvad erametsamaaomanikud. Tuleb siiski tähele panna, et ka

neid 01.01.2017 lisandunud sihtkaitsevööndi piirangute talumise toetusi rahastatakse valdavas

osas Euroopa Liidu fondidest. Olukorras, kus Euroopa Liidu fondidest ei ole võimalik maksta

toetusi kõigile LKS alusel piiranguid taluvatele erametsamaaomanikele (nn 5% piirang, mida

halduskohus selgitas põhjalikumalt otsuse p-s 11), hõlmati vastustaja selgituse kohaselt toetuse

saamiseks õigustatud isikute ringi esialgu täiendavalt need, kelle metsamaa kuulub

sihtkaitsevööndisse kui üldjuhul rangema kaitserežiimiga alale. Keskkonnaminister on

10.09.2018 kirjas (kaebuse lisa 8) märkinud, et piiranguvööndisse, kus ei ole määruse nr 39

alusel makstavat toetusmeedet, jääb 13 700 ha erametsamaad. Seega on ilmne, et toetuse saajate

ringi edasist laiendamist isikutele, kelle metsamaa kuulub piiranguvööndisse, on piiranud

eeskätt Eesti riigi rahalised võimalused.

21. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja võrdsuspõhiõiguse rikkumisega võiks olla tegemist

juhul, kui teda koheldaks Natura ala erametsamaaomanikega võrreldes erinevalt pikkade aastate

vältel. Praegu ei ole ebavõrdne kohtlemine kestnud väga pikka aega ning riik on näidanud

valmisolekut laiendada toetust ka sellistele erametsamaa omanikele nagu kaebaja, kes taluvad

riigisiseseid piiranguvööndi kitsendusi. Natura 2000 erametsamaa toetus on piiranguvööndis

kuni 60 eurot kalendriaastas metsaala ühe hektari kohta, kusjuures ka selles suuruses toetuse

saamine pole kindel (vt määruse nr 39 § 3). Seega ei ole kaebaja varaline kaotus võrreldes

Natura ala erametsamaaomanikega ebaproportsionaalselt suur ning pole alust arvata, et toetuse

mittesaamine paneks ta Natura ala piiranguvööndis metsamajandamisega tegelevate isikutega

võrreldes selgelt halvemasse konkurentsiolukorda.

22. Neil kaalutlustel tuleb kaebaja põhinõue jätta rahuldamata sõltumata muude kahju

hüvitamise nõude eelduste täidetusest.

23. Alternatiivselt peab kaebaja PS-ga vastuolus olevaks sellise õigustloova akti andmata

jätmist, millega hüvitatakse talle LKS-st tulenevate piiranguvööndi kitsenduste talumine (s.o

millega nähakse ette hüvitis omandiõiguse ebaproportsionaalse riive eest).

24. Eestis peab taluma erinevaid looduskaitselisi piiranguid oma omandi kasutamisele,

ettevõtlusvabadusele, vabale eneseteostusele jne väga suur hulk füüsilisi ja juriidilisi isikuid.

Looduskaitse tagamine on üldistes huvides (PS § 5) ja looduskeskkonna säästmine on igaühe

kohustus (PS § 53). Reeglina tuleb looduskaitselisi piiranguid taluda selle eest otsest vastutasu

saamata. Nagu ringkonnakohus eespool selgitas, ei ole kaebaja omandiõiguse ja

ettevõtlusvabaduse riive kõiki asjaolusid arvestades ülemäärane. Neil samadel põhjustel ei ole

kaebuses nimetatud kinnistutel piiranguvööndi kitsenduste talumiskohustus ilma selle eest

rahalist hüvitist saamata kaebaja suhtes ebaproportsionaalne – kaebaja põhiõigusi ei riivata

rohkem, kui seda õigustab talumiskohustus üldistes huvides. Kaebaja ei ole ka ära näidanud, et

tema varaline kaotus oleks ebaproportsionaalselt suur, võrreldes teiste isikutega, kes samuti

taluvad üldistes huvides looduskaitselisi piiranguid (vrd Riigikohtu 31.03.2011 otsus nr 3-3-1-

69-09, p 61; 17.04.2012 otsus nr 3-4-1-25-11, p 49 jj; 11.03.2015 otsus nr 3-2-1-87-14, p-d 32,

35). Seetõttu ei ole kaebajale LKS-st tulenevate piirangute talumise eest hüvitise maksmist

ettenägeva õigustloova akti andmata jätmine PS-ga vastuolus.

25. Ringkonnakohus märgib täiendavalt seoses kaebajal looduskaitseliste piirangute tõttu

saamata jäänud tuluga, et metsa raiumisele kehtivad ka MS-st tulenevad piirangud. Reaalselt

3-19-727

16(16)

on raie võimalik registreeritud metsateatise alusel (MS § 37 lg 3, § 41 lg-d 7 ja 8). Seega ei

sõltu kaebaja võimalus oma kinnistutel metsa majandada pelgalt LKS-st tulenevatest

piirangutest. Toimikust nähtuvalt on kaebajal vaidlusalustel kinnistutel varasematel aastatel

raiet osaliselt lubatud ja osaliselt keelatud (vt vastustaja 24.05.2019 vastuse lisa 2; sh puudutab

nimetatud vastuse p 8 kohaselt osa keelduvaid otsuseid ka sihtkaitsevööndis asuvaid

metsaeraldisi). Lisaks, isegi kui vaidlusalustel kinnistutel piiranguvööndis kasvav mets on n-ö

raieküps juba praegu, võib selle realiseerimine hetkel lubatust suuremas mahus olla võimalik

ka tulevikus. Pole välistatud, et kaebaja kinnistuid puudutavad raiepiirangud aastate jooksul

leevenevad või arvatakse mõni kinnistu piiranguvööndist sootuks välja. Näiteks Malluste

männiku ja Võhandu jõe ürgorgu puudutavad vanad kaitse-eeskirjad tuleb üle vaadata hiljemalt

2023. a alguseks (vt LKS § 91 lg 1). Samuti on vastustaja 24.05.2019 vastuses selgitanud, et on

võtnud tööplaani metsise elupaikade analüüsimise, mille tulemusel on võimalik

vähemesinduslike paikade kaitse alt väljaarvamine. Nagu eespool on selgitatud, on viimastel

aastatel kaitse alt välja arvatud terve rida loodusobjekte.

26. Eelneva põhjal tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata.

27. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109

lg-st 1 tulenevalt on menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks menetluskulude

nimekirja ja kuludokumentide esitamine. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad

apellandi menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude kohta andmeid

esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)