2-17-18361/36 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. oktoober 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-18361

Tsiviilasi

AS-i Kunda Trans hagi OÜ Mertilia ja Roland Pulleritsu vastu

võla 68 479 euro 42 sendi ja viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

70 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 11. novembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Kunda Trans apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant: AS Kunda Trans (hageja), rk 10228551; esindaja

Indrek Põder

Vastustajad: OÜ Mertilia (kostja I), rk 11158492 ja Roland

Pullerits (kostja II), ik XXXXXXXXXXX; vastustajate

esindaja vandeadvokaat Hillar Villers

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 11. novembri 2019 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus AS-i Kunda Trans kanda.

4. Mõista AS-lt Kunda Trans välja solidaarselt OÜ Mertilia ja Roland Pulleritsu kasuks 300

eurot menetluskulude katteks.

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 300 eurot tuleb tasuda menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike

1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. AS Kunda Trans (hageja) esitas Mertilia OÜ (kostja I) ja Roland Pulleritsu (kostja II) vastu

hagi võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus mõista solidaarselt kostjatelt hageja

kasuks välja põhivõlgnevuse 35 000 eurot, lepingujärgsed viivised 07.12.2017 seisuga

28 367,50 eurot, lepingujärgsed intressid seisuga 07.12.2017 summas 5111,92 eurot ja

lepingujärgsed viivised alates 08.12.2017 protsendina põhinõudest kuni nõude kohase

tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga I, keda esindas kostja II, 07.01.2013

laenulepingu, mille p 1.1. kohaselt andis hageja kostjatele laenu 35 000 eurot. Laen kanti

kostja I arveldusarvele. Laen anti tähtajaliselt ning kostjad kohustusid laenu tagastama hiljemalt

30.06.2013 (lepingu p 2.1). Lepingu p-s 2.3 lepiti kokku intressis 6 % aastas laenu tagastamata

osalt. Intressi võis tasuda kas igakuiselt või ühekordse maksena hiljemalt 30.06.2013. Lepingu

p-s 3 lepiti kokku, et laenu tagastamisega viivitamisel on laenuandjal õigus nõuda viivise

tasumist 0,05 % päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest.

Kostjad ei tagastanud lepingus ettenähtud tähtajaks laenu. 06.01.2014 sõlmisid hageja ja

kostjad laenulepingu muutmise kokkuleppe, milles muutsid laenulepingut selliselt, et laen tuleb

tagastada ning et intress maksta hiljemalt 06.07.2014. Kostjad ei tagastanud uueks tähtajaks

laenu.

Hageja koostas kostjatele kuus arvet summas 1050 eurot. Kostja I tasus esimesed viis arvet,

kuid 31.12.2015 arve nr 246 summas 1050 eurot on seni tasumata.

Hageja palus kostjatelt 12.02.2016 saldokinnitust, kostja I juhatuse liige A.U. edastas

15.06.2016 kinnituse, milles teatas, et kostja I raamatupidamise andmetel pole kostja I võtnud

35 000 eurot hagejalt laenu.

06.03.2017 andis hageja kostjatele võimaluse tasuda võlgnevus hiljemalt 14.03.2017.

Kuivõrd kostja I juhatuse liige eitas laenukohustust, siis on hagejal alust arvata, et laenusumma

35 000 eurot on liikunud ettevõttest välja kostjale II või kolmandale isikule. Kostja I

majandusaasta aruannetest ei nähtu, et ettevõttel oleks pika- või lühiajalisi laenukohustusi

sellises summas. Eeltoodu annab hagejale aluse esitada hagi solidaarselt kostja I ja kostja II

vastu. Kostja II ei ole tõendanud, et saadud raha oleks kasutatud kostja I huvides.

Kostjad ei ole täitnud endale võetud lepingulisi kohustusi ning on rikkunud laenulepingut.

Hagejal on õigus nõuda kostjatelt laenu tagastamist, intressi ja viivist 0,05 % tasumisele

kuuluvast summast iga viivitatud päeva eest.

Nõue ei ole aegunud, kuna kostja tunnustas kohustust (TsÜS § 158 lg 1).

2. Kostjad esitasid hagiavaldusele vastuse, milles palusid kohaldada hagis toodud nõuetele

aegumist ning jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.

Laenu tagastamise tähtaega pikendati 06.07.2014. Seega muutus laenusumma tagastamise

kohustus sissenõutavaks alates 07.07.2014. Hagi on kohtusse esitatud 07.12.2017 ehk enam kui

kolm aastat pärast laenu summa tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Seega on

hagis toodud nõuded aegunud.

Kostja II ei ole laenulepingu pooleks. Kostja ei vastuta lepingust tulenevate kohustuste täitmise

eest ning nõuded tuleb jätta kostja II suhtes rahuldamata.

Laenusumma tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks alates 07.07.2014 ning 06.07.2014

lõppes hageja õigus saada laenusumma kasutamise eest intressi. Laenusumma kasutamise

perioodiks oli 07.01.2013 - 06.07.2014 ehk 1,5 aastat, mille eest oli kostja kohustatud tasuma

intressi 3150 eurot. Kostja I on vastavad intressimaksed teinud kolme maksega (01.08.2013,

20.02.2014 ja 21.08.2014).

Viivisenõue on vähemalt osaliselt alusetu. Hagejal on õigus nõuda viivist alates 07.07.2014,

kuid hageja nõuab viivist alates 01.07.2013.

Hageja on esitanud kokku kuus intressiarvet, millistest kostja I on tasunud viis. Intressiarve nr

261 summas 1050 eurot on tasutud 19.01.2015 ja intressiarve nr 124 summas 1050 eurot on

tasutud 17.08.2015. Nimetatud intressiarved (nr 261 ja 124) on esitatud ilma õigusliku aluseta,

seega tuleb antud arvete alusel tehtud maksed summas 2100 eurot arvestada laenusumma

tagastamisena kostja I poolt ning tagastamata laenusumma jääk on 32 900 eurot. Alternatiivselt

tuleb eelnimetatud arvete alusel tehtud maksed kogusummas 2100 eurot arvestada hageja

viivisenõude katteks ehk summas 2100 eurot on kostja I tasunud viivist ja nimetatud summa

tuleb hageja põhjendatud ja välja mõistetavast viivisenõudest maha arvata.

Viivist tuleks vähendada vähemalt 50%.

3. Viru Maakohtu 29.06.2019. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. (k. 1, tl. 170-174). Hageja

esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ning teha uus

otsus, millega hagi rahuldada. (k. 1, tl. 178-182).

4. Tartu Ringkonnakohtu 18.01.2019. a otsusega tühistati Viru Maakohtu 29.06.2018 otsus ning

tsiviilasi saadeti menetluse jätkamiseks Viru Maakohtule (k. 1, tl. 198-201).

MAAKOHTU OTSUS

5. Viru Maakohus mõistis 11. novembri 2019 otsusega kostjalt I välja hageja kasuks

51765 eurot, sh põhivõla 34510 eurot ja viivise 17255 eurot. Kostja II menetluskulud jäeti

hageja kanda. Hageja menetluskulud jäeti 75,5% ulatuses kostja II kanda.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja I vahel sõlmiti 07.01.2013 laenuleping

35 000 euro laenu saamiseks, tähtajaga kuni 30.06.2013. Puudub vaidlus selles, et lepingust

tulenev intress moodustas 6% tagastamata osalt, intressi maksmise tähtaeg oli 30.06.2013,

intressi võis maksta igakuiste maksetena või ühekordse maksena hiljemalt 30.06.2013 (lepingu

p. 2.3). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et vastavalt lepingu p-le 3 kohustus kostja I tasuma

viivist 0,05% päevas põhinõudelt iga viivitatud päeva eest. Vaidlustamata on asjaolu, et

06.01.2014 kokkuleppega muudeti laenulepingut ning kokkuleppe kohaselt oli laenu ja

intresside tagastamise/maksmise tähtajaks 06.07.2014, lepingust tuleneva intressi ja viivise

määrad ei muutnud. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 07.01.2013 hagejalt saadud laen

on kostja I poolt tagastamata.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja poolt kostjate vastu esitatud nõuded on aegunud

või mitte, ning kas kostja II on vastutav hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu ning

sellest tuleneva kokkuleppe täitmise eest, ning kas kostja II on tekitanud kahju hagejale.

VÕS § 76 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 1 järgi

on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled

kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.

Kostja I nõustus sellega, et hageja ja kostja I vahel oli 07.01.2013 sõlmitud laenuleping ning

antud lepingut oli pikendatud 06.01.2014 kokkuleppega, mille kohaselt saabus laenu

tagastamise tähtaeg 06.07.2014. Kostja I nõustus ka sellega, et laen on tagastamata, samas on

kostja I tasunud täies ulatuses intressid, mida on tasunud nõutavast rohkem 2100 euro võrra.

Hageja nõude 07.07.2014 kulgema hakanud aegumistähtaeg katkes ja algas uuesti (TsÜS § 158

lg 1) nii 19.01.2015 kui ka 17.08.2015, mil kostja I tegi hagejale makseid seoses vaidlusaluse

laenulepinguga. Järelikult ei olnud hagi esitamise ajaks 07.12.2017 möödunud kolme aasta

pikkune aegumistähtaeg.

Kuna kostja I ei ole 07.01.2013 laenulepingu ja 06.01.2014 kokkuleppe sõlmimist vaidlustanud,

kostja I ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid võlgnevuse kohta (sisuliselt viitas kostja ainult

aegumisele, 21.03.2019 esitatud vastuses vaidlustas kostja I osaliselt ainult viivisenõuet),

samuti ei ole kostja I tõendanud, et on laenujäägi 34 510 eurot (hageja arvestas osaliselt

põhivõlgnevuse katteks 01.08.2013 tasutud intressimakse) hagejale tasunud, siis hageja

põhinõue summas 34 510 eurot on põhjendatud ja kuulub kostjalt I väljamõistmisele.

Kuigi hagejal on õigus VÕS § 113 lõike 1 alusel esitada kostja I vastu viivisenõue, on hageja

käitunud hea usu põhimõtte vastaselt TsÜS 138 mõttes. Poolte vahel 07.01.2013 sõlmitud

laenulepingust ning 06.01.2014 kokkuleppest tulenev nõue muutus hageja jaoks

sissenõutavaks alates 07.07.2014, kuna kokkuleppest tulenevalt oli kohustuse täitmise tähtajaks

06.07.2014. 06.03.2017 esitas hageja kostjatele teatise võlgnevusest ning andis tähtaja selle

tasumiseks kuni 14.03.2017. Inkassofirma esitas kostjatele võlateatise 12.07.2017 ja

hagihoiatuse 24.07.2017, andes tähtaja nõude täitmiseks kuni 28.07.2017. Hagi on kohtule

esitatud 07.12.2017, so 3 aasta ja 5 kuu möödudes pärast nõude sissenõutavaks muutumist.

Antud juhul on tegemist pahatahtliku hagi esitamise viivitamisega ja viivise kunstliku

suurendamisega selleks, et oleks võimalik esitada kostjate vastu võimalikult suur viivise nõue.

Kui hageja oleks esitanud hagi pärast nõude sissenõutavaks muutumist, oleks väljamõistetava

summa suurus olnud oluliselt väiksem. Mõistlik ja piisav ooteaeg oleks hagejal olnud ca 3-4

kuud, antud juhul on tegemist põhjendamatult pika viivitamisega.

Maakohus vähendas viivist VÕS § 162 lg 1 alusel 17 255 euroni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse resolutsiooni punkti 2, millega maakohus jättis hageja solidaarse põhinõude 34 510 eurot

ja lisanduva viivise nõude summas 30 240 eurot kostja II vastu rahuldamata, ja resolutsiooni

punkti 3 osas, millega kohus jättis hageja lepingujärgsete viiviste nõude 12 985 eurot kostja I

vastu rahuldamata. Hageja palub saata tühistatud osas asi maakohtule uueks läbivaatamiseks

või teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi täielikult rahuldada ja jätta menetluskulud

solidaarselt kostjate kanda.

Maakohus rikkus põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), jättes välja toomata,

miks kohus ei nõustunud hageja esitatud väidete ega neid kinnitavate tõenditega. Maakohus ei

ole hinnanud sisuliselt hageja esitatud selgitusi, tõendeid ja taotlusi. Maakohus on pelgalt

nõustunud kostjate edastatud seisukohtadega.

Maakohtu otsusest ei selgu, millele tuginedes on maakohus jõudnud järeldusele, et hageja nõue

kostja II vastu on alusetu. Maakohus on teinud tõenditest ja faktilistest väidetest ebaõiged

järeldused ning jätnud tähelepanuta kohased Riigikohtu lahendid.

Maakohus ei arvestanud, et kostjad käitusid pahatahtlikult. Kostja I asus eitama laenukohustust.

Samuti ei ole kostja I kajastanud enda 2013, 2014, 2015 ja 2016 majandusaasta aruannetes, et

ettevõttel oleks pikaajalisi või lühiajalisi laenukohustusi summas, mille on hageja kostjale I

andnud. Rikutud on raamatupidamise korraldamise kohustust ja on teadlikult jätnud

majandusaasta aruannetes kajastamata poolte vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse

35 000 eurot.

Laenukohustuse mittekajastamine nelja aasta vältel on käitumine tahtlikult heade kommete

vastaselt.

Kostja II on rikkunud hageja omandisarnast õigust, põhjustades sellega hagejale varalise kahju

(VÕS § 1043). Maakohus jättis alusetult välja nõudmata kostja I arvelduskonto väljavõtte,

millega hageja soovis tõendada, et kostja II kasutas saadud laenu isiklikuks otstarbeks.

TsMS § 236 lg 2 kohaselt, kui tõendit esitada sooviv menetlusosaline ei saa tõendit ise esitada,

võib ta taotleda kohtult tõendite kogumist.

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuse kohaselt ei ole hageja põhjendanud, milles seisnes põhjendamiskohustuse rikkumine.

Tartu Ringkonnakohus asus 18. jaanuari 2019 otsuse punktis 13 seisukohale, et senises

menetluses esile toodu põhjal puudus õiguslik alus hagi rahuldamiseks kostja II suhtes. Kostjal

II puudus lepinguline suhe hagejaga.

Väär, tõendamata ja asjasse puutumatu on hageja väide, et kostja II kasutas laenu isiklikuks

otstarbeks. Maakohus jättis õigesti kontoväljavõtte välja nõudmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 alusel jätta muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jätab ringkonnakohus hageja kanda ning

mõistab hagejalt välja solidaarselt kostjate kasuks 300 eurot menetluskulude katteks.

7. Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohus rikkus TsMS § 442 lõiget 7 ja 8, kuna

menetlusosaliste seisukohad olid kajastatud lisaks otsuse kirjeldavale osale ka otsuse

põhjendavas osas, samuti olid menetlusosaliste ja kohtu seisukohad esitatud läbisegi. Otsuse

kirjeldavas osas märgitakse loogilises järjekorras lühidalt ja olulist sisu esile tuues esitatud

nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid (TsMS § 442 lg 7). Otsuse

põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid,

millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas (TsMS § 442 lg 8).

Seega pidanuks maakohus menetlusosaliste seisukohad lühidalt esitama otsuse kirjeldavas osas,

mitte põhjendavas osas. Asjaolude uus ja täiendav refereerimine otsuse põhjendavas osas ei ole

vajalik ega kooskõlas menetlusõiguse normiga. Siiski pole tegu sellise menetlusnormi

rikkumisega, mis tooks kaasa maakohtu otsuse tühistamise või teistpidise otsusega tegemise.

8. Maakohus leidis õigesti, et kostja II ei vastuta hageja ees.

Kostjal II ei ole lepingulisi suhteid hagejaga, samuti ei anna alust kostja II suhtes hagi

rahuldamiseks hageja väide, et kostja II kasutas laenu isiklikuks otstarbeks. Esitatud kujul ei

ole nõue kvalifitseeritav ÄS § 187 järgi, mille lõige 4 võimaldab nõuda kahju hüvitamist

osaühingule (kostjale I), mitte aga võlausaldajale endale. Selle sätte alusel on võlausaldajal

õigus nõuda võlgniku vara suurendamist, esitades kahju hüvitamise hagi võlgniku juhatuse

liikme vastu võlgniku kasuks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-129-14, p 16). Seega ei ole hagejal

võimalik ÄS § 187 järgi nõuda raha väljamõistmist endale. ÄS § 187 alusel esitatava nõude

eelduseks on asjaolu, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi osaühingu ees ning sellega

tekitanud varalist kahju osaühingule.

9. Nõue kostja II vastu ei kuulu rahuldamisele ka VÕS § 1043 jj järgi. Kahju õigusvastasest

tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama

kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja

on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest,

kui ta tõendab oma süü puudumise (vt ka RKTKo nr 3-2-1-101-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-38-

16, p 11).

Hageja ei ole tõendanud endale kahju tekkimist, kuna tal on nõudeõigus samas ulatuses kostja

I vastu. Samuti ei anna alust VÕS § 1043 kohaldamiseks hageja väide, et kostja I ei ole

kajastanud

hageja

nõuet

enda

raamatupidamisdokumentides.

Teise

isiku

raamatupidamiskohustuse täitmine või mittetäitmine ei muuda hageja ja kostja I lepingu sisu ja

nõude ulatust. Õigusvastast kahju ei põhjusta ka see, millisel viisil kostja I laenu kasutab. Isegi

juhul, kui kostja I andis raha edasi kostjale II, ei tekita see automaatselt hagejale kahju. Samuti

ei ole laenu edasi andmine teisele isikule laenulepingu (VÕS § 396) rikkumine, kuna laenusaaja

võib laenu vabalt valitud eesmärgil kasutada, kui ei ole lepitud kokku teisiti. Ringkonnakohus

sedastab, et hageja võttis tagamata laenu andmisega märkimisväärse krediidiriski, mispärast

võib laenu tagasi saamine olla raskendatud. Kuna laenu ei taganud käendus või asjaõiguslik

tagatis, ei saa seda tagasi nõuda kolmanda isiku (kostja II) vara arvel.

10. Maakohus jättis õiguspäraselt välja nõudmata kostja I arvelduskonto väljavõtte ega

rikkunud sellega menetlusõiguse norme. Kui tõendit esitada sooviv menetlusosaline ei saa

tõendit ise esitada, võib ta taotleda kohtult tõendite kogumist (TsMS 236 lg 2). Seejuures tuleb

aga arvestada seda, et taotluse saaks TsMS § 238 lg 1 järgi rahuldada vaid siis, kui kogutav

tõend on asjakohane ja lubatav. Kostja I arvelduskonto väljavõte ei ole asjakohane tõend, kuna

hageja laenulepingust tulenevat suhet ei mõjuta see, kuidas kostja I laenu kasutas.

11. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist

vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Tegu on kohtu kaalutlusotsusega, kuhu sekkub kõrgema

astme kohus vaid siis, kui madalama astme kohus tegi kaalutlusvigu. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus põhjendas viivise vähendamist, leides, et viivis on ebamõistlikult suur, ning tehtud

kaalutlus on kooskõlas materiaal- ja menetlusõigusega.

12. Ringkonnakohus jätab apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda,

kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus olid

2 139,50 eurot (sh riigilõiv 1100 eurot), kostjate menetluskulu oli 300 eurot. Kostjate

menetluskulu ringkonnakohtus 300 eurot on vajalik ja põhjendatud ning kuulub

väljamõistmisele. Kostjad taotlesid TsMS § 177 lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni välja mõista viivis VÕS § 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi