1-10-1180/14 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. mai 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-1180 Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ivi Kesküla ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 3. mai 2010. a, Tallinn Kriminaalasi N.K süüdistuses KarS § 275 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10. veebruari 2010. a otsus

Apellatsiooni esitaja

Advokaat Imbi Seimar Prokurör Urmo Paal Süüdistatav

N.K, isikukood XXX, emakeel vene keel,

valdab eesti keelt, XXXXX XXXXXXXXX XXXXXXX, X XXXXXX haridust, eluk XXXXXXXX XX/ XXXXXXX XX- XX, XXXXXXX, ei tööta; varem kriminaalkorras kohtulikult karistatud kaheksal korral Kaitsja Advokaat Imbi Seimar

RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus N.K süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.

2. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 275 Harju Maakohtu 10. veebruari 2010. a otsusega tunnistati N.K (14.04.2009 episood) järgi ja mõisteti talle karistuseks kolm kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2

alusel vähendati ühe kolmandiku võrra. KarS § 65 lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks 22.05.2009 Harju Maakohtu kohtuotsusega mõistetud karistusega, s.o 4 aastat 5 kuud ja 7 päeva vangistust. Veel tunnistati N.K süüdi KarS § 275 järgi 16.06.2009 episoodis ja mõisteti talle karistuseks vangistus kestusega kolm kuud, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 kohaselt ühe kolmandiku võrra ja mõisteti talle karistuseks kaks kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 22.05.2009 Harju Maakohtu kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 3 aastat 3 kuud ja

5 päeva - võrra ja mõisteti süüdistatavale karistuseks 3 aastat 5 kuud ja 5 päeva vangistust. Karistusaja alguseks määras kohus 10. veebruari 2010. a.

N.K tunnistati süüdi järgmiste kuritegude toimepanemises:

1.1 Ta solvas 14.04.2009. a kella 16.30 paiku Tallinnas Magasini 35 asuva Tallinna Vangla kambris nr 72 oma ametikohustusi täitvat Tallinna Vangla inspektor-korrapidaja abi A. K., sülitades talle näkku.

1.2 Samuti solvas ta 16.06.2009. a kella 22.20 paiku Tallinnas Magasini 35 asuva Tallinna Vangla kambris nr 122 oma ametikohustusi täitvat Tallinna Vangla inspektor-korrapidaja abi S. R., kasutades ebatsensuurseid sõnu ning sülitades talle näkku.

2. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat I. Seimar, kes palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus, õigeksmõistev otsus. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised.

2.1 Kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kohtuistungil küsitleti kannatanu S.

R., kes andis ütlusi 16. juulil 2009. a toimunu kohta, millist sündmust käesolev süüdistus aga ei käsitle.

2.2 Kaitsja on seisukohal, et KarS §-s 275 kirjeldatud käitumise kriminaliseerimisel ei ole seadusandja pidanud silmas praegu vaatluse all olevaid olukordi. Selle süüteo puhul on primaarne riigi poolt avaliku võimu teostamine ja selle kaitsmine, inimese au ja väärikus kaasnevad kaitstavate

õigushüvedena sekundaarsena. N.K psüühiline seisund ei olnud stabiilne, ta oli mõlemale teole eelnevalt püüdnud sooritada enesetappu; tema ohjeldamiseks kasutati erivahendeid. N.K on möönnud, et ta võis sülitada kannatanute pihta hetkel, kus teda oli füüsiliselt rünnatud ja laua külge fikseeritud. Kaitsja leiab, et sellises situatsioonis kannatanute pihta sülitamine ei ole selline

õigusriive, mille eest peaks antud olukorras kaitsma kannatanuid kriminaalkorras. Ka ei ole

süüdistatav kunagi tunnistanud, et tema taotluseks oli ametiisiku solvamine seoses tema ametikohustuste täitmisega. Seega ei ole käesoleval juhul kaitstud mitte avalikku korda ja võimu, vaid konkreetsete isikute erahuvisid.

3. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde, seda toetas ka süüdistatav.

Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata.

3

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

4. Esmalt ei nõustu kriminaalkolleegium apellandi väitega, et kannatanu S. R. on andud kohtuistungil ütlusi vale kuriteosündmuse kohta, s.o kirjeldanud hoopis 16. juulil 2009 aset leidnud

sündmusi, mida süüdistus aga ei käsitle. Apellandi osundus sellele minetusele on iseenesest õige, kuid tegemist ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Maakohtu otsuses on tõepoolest viide kannatanu S. R. ütlustele (otsuse lk 1), milles kirjeldatakse justkui 16. juulil 2009 aset leidnud

sündmusi, kuid on üheselt aru saada, et tegemist on pelgalt trükiveaga. Edasiselt on maakohus analüüsinud ka teisi kriminaalasjas sisalduvaid tõendeid kogumis (otsuse lk 3-5) ning neist on

üheselt aru saada, et vaatluse all on kestvalt olnud just 16. juunil 2009 toimunud sündmus, mis

sisaldub ka süüdistuses. Õigustatult osundas prokurör ringkonnakohtu istungil ka asjaolule, et

kohtumenetluses kannatanu ülekuulamisel (tlk 113 pöördel - 114) ei tekkinud menetlusosalistel

kordagi küsimust, millist sündmust kannatanu enda ütlustes kirjeldab; sellele väitele ei vaielnud

kaitsja apellatsioonikohtu istungil seejuures ka vastu. Seega on apellandi viide süüdistuse piirest väljumise kohta asjakohatu ning kriminaalkolleegium jätab selle edasise tähelepanu alt välja.

5. Samuti ei soostu ringkonnakohus apellandi väitega, et maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust. KarS § 275 näeb ette vastutuse võimuesindaja solvamise eest, mis on pandud toime seoses viimase

poolt enda ametikohustuste täitmisega. Subjektiivsest küljest eeldab antud kuritegu tahtlust. Kriminaalkolleegium soostub maakohtu järeldusega, et täidetud on kõik objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused N.K käitumises.

Põhimõttelisel ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust küsimuses, mis puudutab N.K-le

etteheidetavat käitumist; ka apellant tunnistab, et süüdistatav pani toime p-des 1.1-1.2 kirjeldatud

teod. Seejuures ei nõustu ringkonnakohus kaitsja seisukohaga, et antud juhul on hakatud põhjendamatult kaitsma kannatanute erahuvisid.

6. sooviks ei olnud solvata mitte Sisuliselt on apellatsioonis väljaloetav arusaam, et N.K

võimuesindajaid, vaid tegemist oli nn isikutevahelise eraviisilise konfliktiga. Iseenesest on õige arusaam, et võimuesindaja solvamine omaette ei too kaasa isiku karistusõiguslikku vastutust; KarS

§ 275 nimetabki üheselt, et karistusõiguslik vastutus aktualiseerub vaid juhul, kui see pannakse

toime „seoses“ võimuesindaja poolt enda ametikohustuste täitmisega. Ning sellega on käesoleval juhtumil ka vastuvaidlematult tegemist.

Kriminaalkolleegium soostub prokuröri seisukohaga, et vaatluse all olevatel juhtudel ei olnud

tegemist mitte enesetapukatsetega N.K poolt, vaid selleni mitteküündivate

enesevigastamistega. Ning õige on ka prokuröri osundus, et sellistel juhtudel on vanglaametnikel

kohustus sekkuda edasiste vigastuste ärahoidmiseks, s.o nad täitsid enda ametikohustusi (nii ka

maakohus, otsuse lk 6); seega ei olnud tegemist mingi ametivälise toiminguga, nagu kaitsja apellatsioonis leiab. Kui selle käigus solvatakse võimuesindajat, on tegemist kuriteoga KarS § 275

mõttes ning käesoleval hetkel on leidnud see ka tõendamist. Seega ei nõustu ringkonnakohus

apellandi seisukohaga, et vaatluse all olevatel juhtudel ei teostanud vanglaametnikud enda ametikohustusi KarS § 275 tähenduses.

4

7. Et sellistel puhkudel on solvamine sageli nö isiklikku laadi, on väljaspool kahtlust; kuid see ei väära KarS § 275 inkrimineerimist. Selliselt on küsimust käsitlenud ka kohtupraktika. Nii on KarS § 275 järgi toonud kaasa vastutuse turvatöötaja ebatsensuursete sõnadega solvamine baaris (RKKKo

3-1-1-69-09), lastekodus politseitöötajate solvamine ebatsensuursete sõnadega (RKKKo 3-1-1-26-

08), samuti kaitse seisukohalt „rahulolematuse väljenduse ja slängiga“, kui ütlused on suunatud samal ajal siiski ametikohustusi täitvatele politsei- ja turvatöötajatele (RKKKo 3-1-1-3-05). Kõigil osundatud juhtudel on tinginud solvamise paljuski nn isiklik motiiv, kuid see ei ole vääranud isiku

karistusõiguslikku vastutust; ning tähele tuleb panna, et solvata ei saagi võimuesindajat kui määratlematut kehandit, vaid ikka kui konkreetset isikut. Et sellistel juhtudel on solvamisel nn isiklik alatoon, on sisuliselt vältimatu.

Käesoleval juhtumil on leidnud seega tõendamist, et Tallinna Vangla töötajad täitsid enda ametikohustusi, mille käigus solvas N.K neid verbaalselt ja ka näkku sülitades. Mõlemad teod

on solvamiseks KarS § 275 tähenduses; õigesti osundas prokurör asjaolule, et solvamine ei pea

leidma aset sõnaliselt, vaid võib toimuda ka teoga. Ning kriminaalkolleegiumi hinnangul näkku sülitamine seda kahtlemata on.

8. Seega on täidetud kõik KarS § 275 objektiivse koosseisu tunnused; seejuures on maakohus

õigustatult leidnud, et teod pani toime N.K kavatsetult KarS § 16 lg 2 tähenduses. Teos puuduvad ka õigusvastasust välistavad asjaolud. Alust ei ole kahelda ka N.K süüdivuses; ta

on tunnistatud vastutusvõimeliseks ning ta kannab kinnipidamisasutuses vanglakasutust. Süüdistatava versioon mingitest häältest, mis käskisid tal vaatluse all oleva kuriteo toime panna, ei vasta seega tegelikkusele.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Paavo Randma

Ivi Kesküla

Julia Katškovskaja