4-10-1158/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. mai 2010.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-10-1158 Kohtunik Marie Tammsaar Väärteoasi

G.K kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

avariitalituse menetlusteenistuse 23.03.2010.a otsusele väärteoasjas nr 2302,10,002275 Liiklusseaduse (LS) § 7417 lg 1; LS § 7431 lg 1 Kaebuse esitaja

G.K (isikukood XXX, elukoht xxx; Eesti Vabariigi kodanik; töökoht puudub) Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalveamet; Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 47 lg 1, § 50 lg 1 p 2, V™S § 120 lg 1 ja § 132 p 2 kohus

otsustas: 1. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse 23.03.2010.a

otsus väärteoasjas nr 2302,10,002275 LS § 7431

lg 2 alusel G.K-le lisakaristuse määramise osas.

2. Jätta G.K-le LS § 74

31

lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine

kohaldamata, muus osas jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse 23.03.2010.a otsus väärteoasjas nr 2302,10,002275 muutmata.

Edasikaebamise kord

Kaebaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus

esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kättesaamisest. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Harju Maakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest.

Asjaolud, menetluse käik

4-10-1158

2

01.03.2010.a koostatud väärteoprotokolli nr AB 1171510 kohaselt juhtis G.K

01.03.2010.a kell 11:40 Tallinnas Videviku 4 juures mootorsõidukit Mercedes-Benz (reg.

märgiga xxx), tagurdamisel ei veendunud ohutuses ning sõitis otsa pargitud sõiduautole,

põhjustas liiklusõnnetuse ning varalise kahju Swedbank Varakindlustus AS-le. Juht lahkus sündmuskohalt ettenähtud korras politseile teatamata. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus G.K liikluseeskirja (LE) § 105 ja § 227 nõudeid, pannes sellega toime LS § 74 17 lg 1 ja LS § 7431 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

23.03.2010.a väärteoasjas nr 2302,10,002284 tehtud otsusega karistas Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse teenistuse vanem G.K

karistusseadustiku (KarS) § 63 lg 3 alusel LS § 7417

lg 1 järgi rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, s.o. 900 krooni ja LS § 7431 lg 1 järgi rahatrahviga 70 trahviühiku ulatuses, s.o 4200 krooni ja LS § 7431 lg 2 järgi lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

G.K esitas 23.03.2010.a väärteoasjas nr 2302,10,002284 tehtud otsusele kaebuse, mille palub jätta talle alles B-kategooria sõiduki juhtimisõigus. Kaebuse kohaselt on kaebaja teinud

juhtunust järeldused, rahatrahv on tasutud 03.04.2010.a. Tervislikku seisundit arvestades ei

juhi kaebaja enam C kategooria sõidukit. Õnnetuse põhjuseks olid talvised rasked sõidutingimised Tallinnas, varem sarnaseid rikkumisi B kategooria sõidukitega olnud ei ole.

Kaebaja on vaegkuulmisega, alates 1961.a traumast on üks jalg teisest 6 cm lühem ja põlveprotees ei võimalda jalgrattaga sõita. Kaebaja on pidevalt arstide järelevalve all ja vajab

operatiivseks arstiabiks sõiduvahendit, lapsed elavad kaugel – Põltsamaal ja Kuusikul. Kaebaja avaldas nõusolekut kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.

Kohtuväline menetleja on esitanud kohtule kaebuse suhtes kirjaliku seisukoha, milles nõutus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. G.K poolt toime pandud väärtegu on

tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega, menetlusalune isik tunnistab, et põhjustas

liiklusõnnetuse ja sellega varalise kahju. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ei veendunud

menetlusalune isik manöövri ohutuses ja tagurdas vastu teist sõidukit, põhjustas ebaõigete

juhtimisvõtete ja hooletuse tõttu liiklusõnnetuse, mille tagajärjel tekitati varalist kahju teise sõiduki omanikule. Menetlusalune isik oma väidete kohaselt kahtlustas, et tema kõrval oleva sõiduauto kahjustused (tagaklaas ja vasak tagumine tuli katki) võisid tekkida tema sõidukiga

tagurpidi manööverdamisel, sellest hoolimata lahkus ta oma sõidukiga sündmuskohalt jättes

politseile õnnetusest teatamata. Puudusid kõik asjaolud, mis oleksid olnud aluseks liiklusõnnetusest politseile teatamata jätta. Väärteoasjas on antud õige karistusõiguslik hinnang ja rikkumine on kvalifitseeritud õigesti LS § 7417 lg 1 ja LS § 7431 lg 1 ettenähtud väärteona.

Kui liiklusõnnetuse põhjustamine toimub üldjuhul ettevaatamatusest, siis liiklusõnnetusest teatamata jätmine ja sündmuskohalt lahkumine olid väärteomaterjalidele tuginedes kohtuvälise

menetleja arvates toime pandud tahtlikult ja neid ei saanud menetlusalune isik toime panna

ettevaatamatusest. Arvestades KarS § 56 sätestatud karistamise aluseid, isiku süüd, väärteo

ohtlikku laadi, võimalust isikut edaspidi mõjutada seaduskuulekalt käituma ning õiguskorra huvide kaitsmise eesmärki on antud väärteoasjas määratud õiglane ja proportsionaalne karistus ning karistuse kergendamiseks puudub alus. Menetlusalust isikut on nii LS § 7417 lg 1 kui LS § 7431

lg 1 järgi karistatud alla sanktsiooni keskmise määra. Kohtuväline menetleja jääb

väärteootsuses toodud seisukohtadele ja palub jätta kaebus rahuldamata, ei vaidle vastu rahatrahvi tasumise määramisele ositi maksimaalse aja jooksul.

Kohtuotsuse põhjendused

3

Kohus, tutvunud G.K kaebuse ja selle lisadega, kontrollinud väärteoasja materjale

ning lähtudes kohtuvälise menetleja seisukohast leiab, et kaebuse saab vastavalt väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses, vaidlustatud otsuse tühistamine määratud lisakaristuse osas on põhjendatud.

V™S § 123 lg 2 järgi kontrollib kohus sõltumata kaebuse piiridest kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

01.03.2010.a koostatud väärteoprotokolli nr AB 1171510 kohaselt juhtis G.K

01.03.2010.a kell 11:40 Tallinnas Videviku 4 juures mootorsõidukit Mercedes-Benz (reg.

märgiga xxx), tagurdamisel ei veendunud ohutuses ning sõitis otsa pargitud sõiduautole,

põhjustas liiklusõnnetuse ning varalise kahju Swedbank Varakindlustus AS-le. Juht lahkus sündmuskohalt ettenähtud korras politseile teatamata. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus G.K LE § 105 ja § 227 nõudeid, pannes sellega toime LS § 74 17 lg 1 ja LS § 7431 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

LS § 7417

lg 1

näeb ette karistuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete

rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus. Käesolevas väärteoasjas ei ole vaidluse all ning väärteotoimiku materjalidega (menetlusaluse isiku ja tunnistaja Ilona B ütlused, sündmuskoha vaatlusprotokoll, Politseiameti fototabel, AS

Swedbank päring) on tõendatud, et G.K juhtis 01.03.2010.a kell 11:40 Tallinnas

Videviku 4 juures mootorsõidukit Mercedes-Benz (reg. märgiga xxx), tagurdamisel ei veendunud selle ohutuses ning sõitis otsa pargitud sõiduautole Renault Laguna (reg. Märgiga

xxx), põhjustas liiklusõnnetuse ning varalise kahju 29 900 krooni Swedbank Varakindlustus AS-le. Liiklusnõuete rikkumine seisnes tagurdamisel liikumistrajektoori vahetusse lähedusse

jäänud sõidukite kauguse ebaõige hindamises, mis tingis seisva sõiduki vastu sõitmise. Tagurdamisel ei veendunud G.K, et tema liikumine oleks ohutu ning seetõttu sõitis otsa

tee äärde pargitud sõiduautole. Juht küll püüdis mitte riivata liikumistee kõrvale jäänud sõidukeid, kuid ei veendunud kõigist autodest ohutus möödumises piisavalt.

LS § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide

nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Kuivõrd G.K juhitud sõiduk puutus vaatamata ettevaatusele

teise sõidukiga ikkagi kokku, siis on ilmne, et kaebaja ei olnud liikumistrajektoori valikul piisavalt hoolas ega ettevaatlik ning rikkus LS § 2 lg 1 tulenevaid juhi kohustusi.

Kohus on seisukohal, et korrektseks ei saa pidada väärteoprotokollis ja väärteootsuses LE § 105 rikkumisele viitamist, kuivõrd nii protokolli kui otsuse teokirjelduse kohaselt sõitis G.K otsa pargitud sõidukile, mis ei ole aga liiklejaks LE § 2 p 21 mõistes. Samas kuivõrd

kaebaja rikkus siiski LS § 2 lg 1 nõudeid, selline rikkumine tuleneb väärteoprotokolli ja

väärteootsuse teokirjeldusest ja tõendatud on sellise rikkumise tagajärjel varalise kahju

tekkimine, siis esinevad kaebaja käitumises LS § 7417 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivsed tunnused.

G.K on menetlusaluse isikuna möönnud Videviku 4 juures manööverdamisel piisava hoolikuse puudumist, seega on LS § 7417 lg 1 tunnustele vastav tegu pandud toime hooletusest KarS § 18 lg 3 mõistes. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et G.K käitumine vastab LS § 7417

lg 1 tunnustele, tema süüd ega teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ei nähtu ja nende asjaolude puudumine on eeldatav, on G.K karistamine

sellise teo eest olnud õiguspärane. Arvestades liiklusõnnetuse tagajärgi, milleks oli üksnes

4 sõidukile varalise kahju tekkimine, menetlusaluse isiku suhteliselt vähest süüd selles, samuti varasemate karistuste puudumist liiklusõnnetuste põhjustamise eest võib kohtuvälise menetleja poolt määratud karistust, milleks on rahatrahv 15 trahviühiku ulatuses ehk 900 krooni, pidada kohtu hinnangul kohaseks. LS § 7431 lg 1 järgi on karistatav liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest

politseile teatamise nõuete rikkumine juhul, kui selline teatamine on kohustuslik. Selline

väärtegu on lõpule viidud momendil, kui õnnetuses osalenud sõidukijuht ei teata liiklusõnnetusest ja lahkub sündmuskohalt, kuigi tal liikluseeskirjade järgi oli kohustus teatada liiklusõnnetusest. Liikluseeskirja § 227 kohaselt ei ole liiklusõnnetusest vaja politseile teatada vaid juhtudel, kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht

ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele alla kirjutanud. Lahkarvamuse korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt. Ka Vabariigi Valitsuse

20.02.2001.a määrusega nr 68 kehtestatud “Liiklusõnnetusest teatamise, asjaolude

väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestuse korra“ § 2 kohaselt ei ole vaja politseile teatada vaid juhul kui liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis ainult varaline kahju sõiduki, veose, tee, liikluskorraldusvahendi või muu ainelise väärtuse kahjustamise või hävimise tõttu

ning kui õnnetuses osalenud juht või juhid ja varalise kahju saaja on juhtumi põhjuste hindamisel ja vastutuse küsimustes ühel meelel. Kui aga õnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saaja on juhtumi põhjuste hindamisel ja vastutuse küsimuses eriarvamusel või

juhul, kui kahju saaja ei ole teada, peab juht liiklusõnnetusest kohe teatama politseile ja tegutsema politseil saada korralduse kohaselt.

Menetlusaluse isiku ütlustest nähtub üheselt, et pärast tema kasutuses olnud sõiduki kõrval katkise tagaosaga sõiduauto märkamist ta küll möönis võimalust, et sellised vigastused tekitas

just tema, kuid politseile ta juhtunust ei teatanud. Samuti ei ole vaidluse all, et kaebaja ei kohanud sündsuskohal vigastada saanud sõiduauto juhti ega olnud talle teada kahju saaja isik. Seega on õige kohtuvälise menetleja seisukoht, et puudusid kõik asjaolud, mis oleksid olnud aluseks liiklusõnnetusest politseile teatamata jätta ja G.K käitumises esinevad ka LS § 7431

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivsed tunnused. Kuna G.K ütlustest kohtuvälises menetluses nähtub üheselt, et ta vigastatud sõiduautot nägi ja seejuures kaalutles, kas vigastused võis tõesti olla tekitanud tema, siis kohtu hinnangul faktiliselt G.K teadis

toimunud liiklusõnnetusest ja seega oleks ta pidanud sellest politseile teatama. Kuna isik

liiklusõnnetusest teadis ja sellest teatamata jättis ning teo õigusvastasust ja isiku süüd välistavate asjaolude puudumine on eeldatavad, siis on olnud põhjendatud ka tema karistamine LS § 7431 järgi. LS § 7431

lg 1 alusel võib liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest

politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik, karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani, lg 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada selles paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni.

Kohtuväline menetleja on karistanud G.K LS § 74 31

lg 1 järgi rahatrahviga 70 trahviühiku ulatuses, s.o 4200 krooni ja lg 2 järgi lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega

kolmeks kuuks. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt tuleb rakendada lisakaristust, kuna sündmuskohalt lahkumine on pandud toime ilmse suunitlusega varjata eelnevalt toime pandud

süülist tegu ja isik on pannud varem toime liiklusalaseid süütegusid, mille eest määratud

karistused ei ole suutnud teda mõjutada seaduskuulekalt käituma, isik jätkab üha uute

5

õigusrikkumiste toimepanemist, samuti nõuavad lisakaristuse kohaldamist õiguskorra kaitsmise huvid. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumise eest määratud rahatrahvi suurus on toime pandud tegu arvestades kohane, kuid lisakaristuse kohaldamist kohus käesoleval juhul põhjendatuks ei pea. Kohtuvälise menetleja seisukoht, et

G.K lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt just ilmse suunitlusega varjata eelnevalt

toime pandud süülist tegu, on põhjendamata ega tugine väärteoasjas kogutud tõenditel.

Menetlusaluse isiku ütlustest nähtub, et pärast sõiduauto vigastuste nägemist asus ta samal õuealal veel kaupa üle andma, seega ei lahkunud ta sündmuskohalt vahetult pärast õnnetuse tagajärgede märkamist. Samuti ei olnud G.K sündmuskohalt lahkumise ajal veendunud

selles, et just tema oli sõiduauto vigastused põhjustanud. Sellistel asjaoludel ei saa kohtu

hinnangul väita, et ilma politseile teatamata sündmuskohalt lahkumise tingis just õnnetuse

varjamise eesmärk. Karistusregistri teatisest nähtub tõesti, et G.K on ka varem

karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, kuid olemuslikult on need väärteod

olnud vähemohtlikud, varasemad teod on toime pandud valdavalt suhteliselt suurte

ajavahedega ja kõigi varasemate tegude eest on kohaldatud karistusi sanktsiooni

alammääradele lähedastes määrades. Arvestades 01.03.2010.a teo olulist erinevust varasematest rikkumistest ning asjaolu, et LS § 7431 lg 1 järgi määratud rahatrahv juba ületab kõiki varasemaid karistusi ja ka käesolevas väärteoasjas LS § 7417 lg 1 järgi määratud karistust oluliselt, samuti sellise rahatrahvi vabatahtlikku tasumist juba enne otsuse jõustumist, samuti kaebuses esitatud väiteid kaebaja tervisliku seisundi kohta ja neid väiteid kinnitavaid tõendeid, ei ole kohtu hinnangul G.K karistamine täiendavalt ka lisakaristusega vajalik.

Ehkki kaebaja ise on taotlenud üksnes B-kategooria sõidukite juhtimist lubava juhtimisõiguse allesjätmist, on kohus seisukohal, et sellise juhtimisõiguse eristamise järgi kategooriate kaupa puudub käesoleval juhul vajadus. Kaebusest nähtub, et C-kategooria juhtimisõigust nõudnud sõiduki juhtimine on olnud erandlik ning arvestades oma tervislikku seisundit on kaebaja juba

ise loobunud C-kategooria sõidukite juhtimisest, seega puuduks üksnes C-kategooria juhtimisõiguse äravõtmisel ka karistuslik toime. Nendel asjaoludel peab kohus põhjendatuks

kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise lisakaristuse määramise osas ja lisakaristuse mittekohaldamist.

Kohus juhindub otsuse tegemisel V™S § 120 lg 1, § 132 p 2, § 134.

Marie Tammsaar Kohtunik