1-20-1484/46 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

28. oktoober 2020

Kriminaalasja number

1-20-1484 (kirjalik menetlus)

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Erkki Hirsnik

Kriminaalasi

Evgeny Ekimenko süüdistuses KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2,

järgi, üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 2. juuli 2020 otsus

Apellatsiooni esitaja

süüdistatav Evgeny Ekimenko kaitsja vandeadvokaat

Dmitri Školjar

Prokurör

ringkonnaprokurör Andreas Kangur

Süüdistatav

Evgeny Ekimenko, isikukood: 35604202212, asukoht:

Viru Vangla; kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

vandeadvokaat Dmitri Školjar

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 2.juuli 2020 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus ja esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

1. Evgeny Ekimenkole esitati süüdistus KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi selles, et tema

02.11.2019 kell 21.22 paiku alkoholi tarbimise käigus tekkinud konflikti tõttu, tahtliku tapmise

eesmärgil, tõukas kolmandal korrusel asuvas korteris aadressil XXX aknast alla oma venna

A.E. (sünd 1951). Kannatanu kukkus aknast välja ja maandus maja betoonist sillutisribale.

Kannatanu surm jäi E. Ekimenko tahtest olenemata asjaoludel saabumata, kuna kukkumisega

kaasnenud vigastused ei osutunud eluohtlikuteks ning kannatanu aknast alla tõukamist nägid

pealt tunnistajad, kes pöördusid kohe häirekeskusesse ning kannatanule osutati meditsiinilist

abi. Kannatanu A.E. tundis kukkumisest füüsilist valu ja sai kukkumisest vasaku reieluu

kinnise murru, sääreluu kinnise murru, parema kandluu murru, 5-7 roide murru, ristluu murru,

vaagnalude murru, viienda nimmelüli jätke murru ilma seljaaju vigastuseta, hemoperitneumi,

s.o tervisekahjustuse, mis kestab rohkem kui neli nädalat kuid mitte rohkem kui neli kuud.

2. Viru Maakohtu 02.07.2020 otsusega mõisteti E. Ekimenko õigeks süüdistuses KarS § 113 lg

1 – § 25 lg 2 järgi, kuid karistati KarS § 118 lg 1 p 1 – § 25 lg 2 järgi 4 aasta 6 kuu vangistusega.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja loeti karistuse

kandmise alguseks 02.11.2019.

Maakohtu otsusega jäeti E. Ekimenko kaitsja Dmitri Školjari taotlus hüvitada süüdistatavale

seoses vahi all viibimisega tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

seaduse kohaselt läbi vaatamata.

3. E. Ekimenko on toime pannud talle süüdistusaktis inkrimineeritava kuriteo, kuid tema poolt

toime pandud kuritegu tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 1 – § 25 lg 2 järgi.

4. Maakohtu seisukoht süüdistusaktis ära toodud faktiliste asjaolude tõendatuse osas.

4.1. Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et 02.11.2019 kella 21.22 paiku viibisid

süüdistatav E. Ekimenko ja kannatanu A.E. viimase elukohas, s.o kolmandal korrusel asuvas

korteris aadressil XXX ning samuti selles, et tegemist on pärisvendadega. Nimetatu on

tõendatud süüdistatava ütlustega, milles kohtul ei ole alust selles osas kahelda, kuna

sellekohased ütlused riimuvad ka muude kohtu jaoks usaldusväärsete tõenditega, s.o

06.02.2020 asitõendi vaatlusprotokolliga. Ka on nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlustega

tõendatud see, et nad tarvitasid ühiselt 02.11.2019 alkoholi. Kannatanu ütluste kohaselt, milles

kohtul ei ole alust selles osas kahelda, tuli vend tema juurde, sest ütles, et on korteri ostnud ja

soovis seda asja tähistada. Nad läksid ostsid džinni, viina, likööri. Nad tulid koju tagasi,

hakkasid jooma. Seda tõendab ka foto kannatanu elukoha köögist, kus on laua peal näha kolme

pitsi. Samuti tuleneb tunnistaja O.K. i ütlustest, mis on maakohtu hinnangul usaldusväärsed, et

02.11.2019 kella 23.00 paiku õhtul oli Narva politseijaoskonda toimetatud E. Ekimenko, kes

oli alkoholi tarvitanud, aga oli täiesti adekvaatne ja ei olnud liiga joobes. E. Ekimenko vastas

küsimustele ja temalt oli tunda alkoholilõhna.

4.2. Samuti puudub vaidlus selles, et kannatanu A.E. kukkus 02.11.2019 kell 21.22 paiku alla

kolmandal korrusel asuvast korterist aadressil XXX väiksemast toast, s.o magamistoast, kus oli

kaheosaline aken ning maandus maja betoonist sillutisribale. Nimetatu on tõendatud nii

süüdistatava E. Ekimenko kui ka kannatanu A.E. ütlustega, millises osas kohtul ei ole alust

kahelda, sest seda kinnitavad ka muud kohtule esitatud usaldusväärsed tõendid, s.o 06.02.2020

asitõendi vaatlusprotokoll ning tunnistajate A.K. , E.Š. ja A.S. i ütlused, mida maakohus pidas

usaldusväärseks.

Ekspertiisiaktiga nr 19E-IDI0090 on tõendatud see, et seoses 02.11.2019 toimunud

kukkumisega kolmandalt korruselt enda elukohast esinesid kannatanu A.E. l järgmised

süüdistusaktis ära toodud vigastused. Eksperdi seisukoha kohaselt tekkisid need vigastused

üheaegselt kõva tömbi eseme toimel võimalik, et kukkumisest mõne meetri kõrguselt ja löögist

vastu maapinda võimalik, et määruses märgitud ajal ja asjaoludel. Ekspert leidis, et A.E. l

sedastatud vigastused kogumis ei põhjusta eluohtlikku tervisekahjustust, tavalise kulu korral

põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse kestusega rohkem kui neli nädalat, kuid mitte rohkem

kui neli kuud. Ka kannatanu A.E. ütlused kinnitavad seda, et ta sai eeltoodud vigastused, kuna

nende kohaselt ta mäletab, et tal oli toibudes väga valus. Kogu keha oli valus. Eeltoodud

tõenditega on kooskõlas ka SA Ida-Viru Keskhaigla vastus teabenõudele koos lisadega, kust

nähtub, et patsient on ravil IRO-s järgmiste diagnoosidega: hulgitrauma, vaagnaluude

hulgimurd, 5., 6. ja 7. roidemurd paremal, vasaku reieluu murd, mõlema hüppeliigese murrud

ja alkoholi toksiline toime, etanool. 03.11.2019 teostatud operatsioonid: vaagnaluude

välisfiksatsioon, reieluu osteosüntees. Patsiendi seisund on raske, teadvusel. Vastavalt

patsiendikaardile nr R719444 saabus A.E. haiglasse 02.11.2019 kl 22.24 kiirabiga.

4.3. Keskseks küsimuseks käesolevas kriminaalasjas on see, mis tingis 02.11.2019 kella 21.22

paiku kannatanu A.E. kukkumise enda kolmandal korrusel asuvast elukohast aadressil XXX

maja betoonist sillutisribale. Kohtuotsuses tuleb seega võtta põhjendatud seisukoht selles osas,

kas tegemist oli õnnelike tagajärgedega õnnetusjuhtumiga nagu on kaitsja kaitsekõnes välja

toonud või oli ikkagi tegemist E. Ekimenko poolt enda venna kolmandal korrusel asuvast aknast

alla tõukamisega nagu süüdistatavale süüdistusaktis inkrimineeritakse.

4.4. Kohtuliku uurimise käigus andis seoses 02.11.2019 toimunud kukkumisega ütlused

kannatanu A.E. vaatamata sellele, et tal oli seaduslik alus keelduda isiklikul põhjusel ütluste

andmisest enda venna vastu vastavalt KrMS § 71 lg 1 p-le 2. Kannatanu tõi enda ütlustes välja,

et ta ei saa loobuda ütlustest, sest tegemist on sellise paragrahviga, kuid vennal ei ole mingit

pistmist sellega. Kannatanu ütluste kohaselt asi ongi selles, et seda momenti või hetke kui ta

aknast välja hüppas ta ei mäleta. Tal on meeles, et keegi teda vist kinni hoidis. Ta ei oska öelda,

kes oli see keegi, kes teda kinni hoidis. Ta ei oska öelda, kust kohast teda kinni hoiti. Ta ei oska

öelda, kus tema täpselt oli, kui teda kinni hoiti, kas aknalaua peal, maas põrandal. Ta ei oska

seda meenutada. Kohus leiab, et arvestades eeltoodud kannatanu ütlusi ei ole võimalik nende

pinnalt teha usaldusväärseid järeldusi selles osas, mis toimus kannatanu A.E. elukohas

02.11.2019 kella 21.22 paiku ning mis põhjusel ta enda elukohast alla kukkus. Nimelt ei mäleta

kannatanu enda ütluste kohaselt olulisi detaile seoses tema alla kukkumisega 02.11.2019 enda

elukohast. Täpsemalt siis seda, kes ja kust teda kinni hoidis ning kus ta oli siis, kui teda kinni

hoiti. Ka ei mäleta ta akna avamist, tuues enda ütlustes välja, et kui ta kukkus välja, siis avas

akna. Kannatanu on enda ütlustes selgitanud toimunut kui rumalat tegu, mis seisnes selles, et ta

tegi otsuse, et lõpetab eluga suhet, et kaua võib. Tal oli kõrini prügikonteinerites ronimisest,

suitsukonide korjamisest. Ta on piisavalt elanud, hakkas kurb. Tütar on suureks kasvanud ja

lapselaps ka. Lõpetati ka talle välja kirjutamast tramadooli ja valuvaigistit, kusjuures oli pidev

valu tal.

4.5. Maakohtu hinnangul seda, et kannatanu versioon toimunust ei ole usaldusväärne,

kinnitavad ka tema enda kohtuistungil antud ütlused, mille kohaselt on ta kohtueelsel uurimisel

välja toonud hoopis teistsuguse versiooni toimunust. Nimelt selgitas ta siis toimunut

kavatsusega panna kardinad ette. Maakohtul ei olnud alust kahelda selles, et kannatanu on

muutnud enda ütlusi toimunu osas, kuna ka kaitsja seda asjaolu ei vaidlustanud. Kannatanu on

enda ütluste muutmise põhjusena välja toonud selle, et tal oli häbi üles tunnistada, et ta on

kohutav joodik. Kohtu hinnangul pole kannatanu selgitus eluliselt usutav. Kui kannatanu kuulis

uurija versiooni toimunust ning sai teada, milles tema venda tema ütluste kohaselt alusetult

kahtlustatakse, siis raskesti usutav on see, et seoses häbitundega polnud ta valmis tunnistama,

et on kohutav joodik ning tahtis ise enda elule lõpu teha. Ka annab kohtule aluse kahelda

kannatanu ütluste usaldusväärsuses kukkumise põhjuse osas see, et ta valis enda sõnul

enesetapu viisiks kolmandalt korruselt kukkumise, olles enda ütluste kohaselt varasemalt

töökohal kukkunud 7,5 meetri kõrguselt betooni pinnale ning ellu jäänud ning murdnud

mõlemad jalad katki. Seega on põhjendatud eeldada seda, et kannatanule oli teada, et tema

puhul ei pruugi kõrgusest kukkumine tuua kaasa soovitud tulemust ning selle asemel võib ta

saada uusi tõsiseid tervisekahjustusi, millega paratamatult kaasneb ka tugev valu, millest ta just

enda ütluste kohaselt vabaneda püüdis.

4.6. Ka muudab maakohtu hinnangul kannatanu versiooni toimunust tegelikkusele

mittevastavaks see, et nii tunnistaja A.K. kui ka tunnistaja J.Š. ütlustest tuleneb see, et mees,

keda aknast alla lükati, võttis aknalauast kinni kätega ja oli hoidmas mõni aeg väljaspoolt.

Kumbki alaealistest tunnistajatest ei tundnud varasemalt ei süüdistatavat ega ka kannatanut ning

seega puudus neil igasugune põhjus enda ütlustes moonutada tajutut erinevalt kannatanust, kes

ei keeldunud kohtuistungil ütluste andmisest, kuigi süüdistatavaks on tema lähisugulane, s.o

lihane vend. Kohtu silmis ei kahanda nende tunnistajate usaldusväärsust ka see, et nad on

andnud erinevasisulisi ütlusi selles osas, kui palju kogu see sündmus võttis aega (tunnistaja

A.K. ütluste kohaselt 2-3 minutit, tunnistaja E. ütluste kohaselt 15 sekundit), sest täpselt pole

kohtulikul uurimisel välja selgitatud, mis ajast, mis ajani sündmuse kulgu on küsimust esitades

silmas peetud. Üldteada on ka see, et erinevatel inimestel ongi ajataju erinev ning käesoleval

juhul ei saa välistada ka seda, et tunnistajate alaealisus tingis selle, et nad on erinevalt tajunud

sündmuse kulgemise aega ning ka selgus nende ütlustest, et nad ei märganud üheaegselt

toimunut. Arvestades eeltoodud tunnistajate poolt nähtut, s.o seda, et kannatanu hoidis kinni

aknalauast ei kinnita ka see kohtu hinnangul kannatanu ütlusi selles osas, et ta soovis

02.11.2019 endalt elu võtta, sest sel juhul ei esine mingit mõistlikku selgitust sellele, miks ta

haaras väljaspool korterit asuvast aknalauast kinni. Pigem näitab eeltoodud käitumine kohtu

hinnangul kannatanu elutahet. Ka tunnistaja L.E. ütlused, mille tegelikkusele vastavuses kohtul

alus kahelda ei ole, kinnitavad kohtu veendumust selles, et 02.11.2019 A.E. ei soovinud endalt

elu võtta. Nimelt tuleneb selle tunnistaja ütlustest, et A.E. armastas väga elu ning et ka

välismaal elav tütar aitab teda ning kannatanu helistab neile. Samuti tuleneb süüdistatava

ütlustest, et 02.11.2019 tuli A.E. ile naisterahvas külla. Nimetatud asjaolu on aga kannatanu

enda kohtuistungil antud ütlustes täielikult maha salanud, mis samuti vähendab tema kui

isikulise tõendiallika usaldusväärsust kohtu silmis. Kohtul ei ole alust kahelda süüdistatava

ütlustes selles osas, et kannatanul käis 02.11.2019 naisterahvas külas, kuna ka sündmuskoha

vaatlusprotokolli lisaks olevalt fotolt nähtub, et kannatanu elukoha köögilaual oli kolm pitsi ja

ka roosa rahakott. Seega saab järeldada eeltoodust, et 02.11.2019 toimis kannatanu sotsiaalne

elu, mida oli saabunud rikastama ka äsja Sillamäele kolinud vend tulenevalt nii tunnistaja L.E.

kui ka süüdistatava E. Ekimenko ütlustest, mille tegelikkusele vastavuses selles osas puudub

kohtul alus kahelda. Ka nimetatu annab aluse kahelda kahtlustatava ütlustes selles osas, et ta

soovis ise endalt 02.11.2019 elu võtta. Seega kohus leiab, et kannatanu on moonutanud tõde

tema 02.11.2019 kolmandal korrusel asuva korteri XXX aknast alla kukkumise põhjuse osas.

4.7. Maakohtu hinnangul, arvestades kõiki eeltoodud aspekte, ei ole kannatanu ütlused selles

osas, et 02.11.2019 soovis ta ise enda elukohast alla hüpata eluliselt usutavad. Kohtu seisukohta

ei muuda selles osas ka tunnistaja A.S. i ütlustest tulenev (mille kohaselt kannatanu vastas talle

sündmuskohal, et kukkus aknast välja). Arvestades kannatanu poolt enda ütlustes välja toodud

erinevaid versioone toimunust ning ka seda, et pärast haiglast vabanemist soovis ta enda sõnul

koheselt uurijaga ühendust võtta, siis annab see kohtule aluse järeldada, et ta on valinud

teadlikult enda venda õigustava taktika, kuna süüdistatavaks on tema enda pärisvend, keda

ootab süüdimõistmisel pikaajaline vangistus ning välistada ei saa ka tulenevalt tunnistajate O.K.

i ja A.S. i ütlustest seda, et kannatanu tunnetas ka enda süüd toimunus.

4.8. Maakohtu hinnangul tunnistajate ütlused on tõendiks tulenevalt KrMS § 66 lg 21 p-st 3,

mille kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud

teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on

teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis oli muul viisil

ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega. Tunnistaja O.K. i ütluste kohaselt E. Ekimneko avaldas

talle, et neil vennaga varem oli mingi aeg tagasi mingi konflikt ja selle tõttu tal olid mingid

pretensioonid enda venna suhtes, juba vanad probleemid olid. Ekimenko selgitas, et vend

provotseeris konflikti. Varem vend ka käitus tema suhtes ebaõigesti, ülbelt ja tal oli mingi

varasemast ajast venna peale solvunud ja vend tegi talle liiga varasemal ajal. Tunnistaja A.S. i

ütluste kohaselt Evgeny ütles, et lükkas oma venna alla, kuna lapsepõlve solvangud,

solvamistunded ja seda, et sellest talle ütles kurat.

4.9. Nähtuvalt asitõendi vaatlusprotokollist 06.02.2020 on kannatanu A.E. vastanud

politseiametniku küsimusele: „Milleks siis hüppasid?“, et ta ei tea. Ka see kinnitab kohtu

seisukohta selles osas, et kannatanu ei hüpanud ise aknast välja, sest siis ta ka teaks, milleks ta

seda tegi ning eluliselt usutav pole see, et keegi ilma igasuguse põhjuseta hüppaks kolmandal

korrusel asuva elumaja aknast välja.

4.10. Ka süüdistatav E. Ekimenko ei keeldunud kohtuistungil ütluste andmisest, andes

kannatanu versiooniga kõrvutades toimunust detailseid ütlusi selle kohta, kuidas 02.11.2019

kella 21.22 paiku kukkus kolmandal korrusel asuvast korterist aadressil XXX alla tema vend

A.E. . Nimelt tuleneb süüdistatava E. Ekimenko ütlustest, et 2. novembril 20.00-21.00 paiku

sõbrad tõid teda venna juurde õhtul. Juba sõbra sauna poole minnes hakkas tal halb. Ta nö

puhkas seal keset kaasikut. Nad võtsid ühendust telefoni teel. Vend hakkas helistama, uurides,

miks teda ei ole. Ta ütles vennale, et tuleb hiljem, sest nii-öelda puhkab siin kaasikus. Ta tuligi

umbes pool kuus, kuigi nad olid kokku leppinud kella viieks. Ta magas vahepeal. Ta ärkas üles

soovist WC-s käia. Ta ei mäleta kindlalt, mis kellaajal see oli, kuid üks tund magas kindlalt.

Oli vist kella 22.00 paiku, ühesõnaga magas kella 21.00-ni kindlalt. Pärast seda, kui ta käis WC-

s ära, ta ei maganud. Kui ta tuli WC-st tahtis ta magama minna taas, kuid lähenedes toale nägi

venda, kes oli aknast välja ronimas, siis ruttas vennale appi. Aken oli lahti ja ta oli rippudes

sinna tänava poole. See oli magamistoa aken. Rippudes see tähendab, et vend seisis aknalaua

juures hoides sellest väljapoolt ja kummardus alla poole. Vend oli kuidagi küljega. Vend seisis

akna juures ja oli rippes, hoides välisest aknalauast kinni. Jalad olid pooleldi, kogu tema keha

oli tegelikult juba seal pool, jalad ei olnud põrandal juba. Tema pea oli juba väljas. Aknalaud

on betoonist plaat umbes 25 cm lai. Suurem osa oli aknal lahti, seal avatakse ainult üks osa,

suurem osa. Kui aken on 1, 40 m, siis see osa on 2/3, siis ligi 1 meeter võib olla 80-90 cm. Kui

aken 1, 50, siis meeter ikka, umbes nii. Aken on 1,40 m lai ja 1,50 m pikk ja suurem osa on 80

cm lai ja paremalt poolt see osa ei käi lahti. Vasak poolne osa avatav. Kui vend oli rippumas

seal akna peal küll ta ei arvanud mitte midagi. Ühesõnaga see lausa pani teda karjuma ja ta

tõttas vennast kinni haarama. Vasaku käega hoidis teda paigal, kui venna jalad tõmblesid

allapoole. Hoidis teda vist sekundit aega, sest ju hakkas tunduma, et lendab ise sinna alla kah

ja lasi vasaku käe lahti ja vend hakkas alla lendama. Ta hoidis vennast kinni vasaku käega.

Ühesõnaga haaras vennal millestki, turjast kinni. Sisuliselt, kui ta haaras vennast kinni, siis

jalad liikusid sinna poole, olid juba väljas. Ta hoidis venda kinni, venna jalad liikusid ja justkui

nad kukkusid sinna poole. Ta hoidis venda mõnda aega, tundis, et nad justkui liikusid alla poole

ja lasi lahti, sest tal oli tunda, et lendab talle järgi. Ta karjus ainult siis, kui jooksis venna juurde,

karjus midagi, seejärel ehk sõimas. Ta nägi kui vend maandus. Vend maandus jalgadele ja siis

nõnda kehale. Ta tahtis alla kukkuda koos vennaga. Ta tundis ennast tugevalt süüdi olevat

millegi pärast.

Vend kukkus maha, ta pani akna kinni ja hakkas trepist alla venna juurde minema. Vend lebas

betooni pinnal, kuidagi maja seina äärel toetus. Ta veendus, et vend on elus ja justkui puuga

pähe, oli rõõmus sellest, et vend on elus. Üldiselt ta ei mäleta seda, millest rääkis politseiga.

4.11. Maakohus süüdistatava E. Ekimenko ütluseid selles osas, kuidas kukkus 02.11.2019 kella

21.22 paiku kolmandal korrusel asuvast korterist aadressil XXX alla tema vend A.E.

usaldusväärseks ei pidanud. Kohtule annab aluse pidada süüdistatava süüd eitavaid ütluseid

ebausaldusväärseks see, et ta on erinevas menetlusstaadiumis andnud diametraalselt erinevaid

ütlusi selles osas, milline oli tema roll kannatanu A.E. kukkumisel kolmandalt korruselt.

Prokuröri küsimusele vastas ta, et ta ei lükanud enda venda. Kohus rahuldas prokuröri taotluse

KrMS § 293 lg 1 § 289 lg 1 alusel seoses süüdistatava vastuoluliste ütlustega selles osas, kas ta

lükkas enda venda või mitte ning lubas avaldada süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel antud

ütlused prokuröri poolt taotletud ulatuses kontrollimaks süüdistatava ütluste usaldusväärsust.

Kohtuistungil avaldati järgmised süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused: „Ma

astusin magamistoa akna juurde, avasin selle, algselt oli aken kinni, võtsin A.E. il eest

rinnapiirkonnast riietest kinni, tirisin ta akna juurde ning lükkasin ta selg ees aknast välja“.

Süüdistatav selgitas eeltoodud vastuolu enda erinevas menetlusstaadiumis antud ütluste vahel

selles, kas ta lükkas enda venna aknast välja või mitte sellega, et siin ei ole mingit vastuolu.

Veelgi enam ei toimunud mingit konflikti. Ta põhjendas vastuolulisi ütlusi sellega, et oli

tugevas joobes, šokiseisundis ja ei olnud ülekuulamise ajal täielikult kaine. Tema sooviks oli

ennast rõõnata. Ta tahtis kiiremini vanglasse saada. Siis kui teda üle kuulati sellel 3.11.2019,

siis ta ei olnud veel kaine. Ta ei olnud veel kaine ega mõistnud üldsegi mitte midagi.

Maakohus, hinnates eeltoodud süüdistatava selgitusi erinevasisuliste ütluste andmise osas leiab,

et süüdistatav ei ole usutavalt ja arusaadavalt osanud selgitada enda erinevasisuliste ütluste

andmise põhjust ja seda ka kahel teisel juhul, mil kohus rahuldas prokuröri taotluse KrMS § 293

lg 1 § 289 lg 1 alusel ning seoses süüdistatava vastuoluliste ütlustega erinevas

menetlusstaadiumis lubas avaldada süüdistatava usaldusväärsuse kontrolliks tema poolt

kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kohtuistungil avaldas prokurör järgmised süüdistatava

poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused, mis on vastuolus tema kohtuistungil antud ütlustega:

„Ülekuulamise alguseks sain muidugi kaineks, aga olin vapustuses juhtunust ja mures venna

seisundi pärast". Vastuolulisi ütlusi selles osas, kas süüdistatav oli saanud ülekuulamise

alguseks kaineks või mitte on süüdistatav selgitanud sellega, et kuuleb päris kehvasti ja ei suuda

ilma prillideta lugeda.

4.12. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav see, et süüdistatava ülekuulamise protokolli

sai midagi sellist kirja, mida ta enda ütlustes välja ei ole toonud. Sellise võimaluse esinemise

välistab ka see, et ülekuulamise juures viibis süüdistatava kaitsja. Samuti arvestades prokuröri

poolt välja toodud ülekuulamise aega, millele kaitsja vastu ei vaielnud, siis kohtu hinnangul

saab asuda seisukohale, et ülekuulamise alguseks oli süüdistatav kaineks saanud ning selles

asjaolus vastuolulisi ütlusi andes kinnitab ta kohtu veendumust selles, et tegemist on

ebausaldusväärse tõendiallikaga. Seda ka seetõttu, et kohtu hinnangul ei ole ta usutavalt ja

arusaadavalt selgitanud ka enda vastuolulisi ütlusi selles osas, kas neil vennaga 02.11.2019

esines konflikt või mitte. Kohus prokuröri taotluse rahuldamise tulemusena KrMS § 293 lg 1

§ 289 lg 1 alusel avaldas järgmised süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused:

"Pärast minu tulekut möödus päris natukene aega, me vennaga läksime tülli", "Mäletan, et

tõukasin A.E. it ning ta kukkus kušeti ja akna vahele". Süüdistatav on enda vastuolulisi ütlusi

selgitanud sellega, et ta juba ütles, et ootas ühe kaitsja tulekut, aga kohale tuli teine kaitsja ja

tal oli ükskõik, anti allkirjastamisele ja ta oli sellega nõus ja seega kõik.

4.13. Lisaks sellele, et süüdistatav on andnud diametraalselt erinevasisulisi ütlusi erinevas

menetlusstaadiumis oskamata usutavalt selgitada ütlustes esinevaid vastuolusid nähtub

kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktist nr 1/3, et ta on ka ekspertiisil

avaldanud erineva versiooni 02.11.2019 toimunust kõrvutades seda süüdistatava poolt

kohtuistungil antud ütlustest tulenevaga. Kohtu hinnangul välistatud ei ole eksperdile antud

selgituste kasutamine süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Mingil ajal tekkis

uuritava ja tema venna vahel konflikt, kuna uuritav tahtis anda vennale raha, mida ta ka varem

korduvalt on teinud, vend aga ei nõustunud raha vastu võtma. Tüli käigus tekkis rüselus, mille

käigus vend haaras kardinast kinni ning kukkus. Uuritav pani 50-eurose kupüüri tugitoolile ning

hakkas toast väljuma, samal ajal sai õhu liikumisest aru, et toa aken avanes. Akna suunas

vaadates nägi ta venda aknalauale ronimas. Uuritav sai aru, et vend kavatseb aknast alla hüpata,

ta sööstis venna juurde ning püüdis venda kinni hoida, kuid ei suutnud ning vend kukkus aknast

alla maapinnale. Uuritav oli toimunust „šokis“, järgnevaid sündmusi mäletab ebatäpselt. On

meeles, et ta toimetati politseijaoskonda ning järgmisel päeval kuulati üle. Ka ülekuulamise ajal

oli uuritav jätkuvalt „šokis“, järgnevaid sündmusi mäletab ebatäpselt.

4.14. Maakohus leidis, et tulenevalt nii 06.02.2020 asitõendi vaatlusprotokollist kui ka

05.11.2019 asitõendi vaatlusprotokollist on süüdistatav videosalvestustelt nähtavalt saanud

selgelt aru talle esitatud küsimustest ja ka tunnistanud usutavalt seda, et viskas venna korterist

välja. Arvestades süüdistatava poolt välja toodud joobe- ja šokiseisundi esinemist, siis ei ole

eluliselt usutav see, et ta oli võimeline niivõrd meisterlikuks näitemänguks. Samuti ei ole

eluliselt usutav see, et süüdistatav tahtis ennast rõõnata, et kiiremini vanglasse saada. Sellise

olukorra esinemise välistab kohtu hinnangul see, et nähtuvalt asitõendi vaatlusprotokollist

06.02.2020 on esialgselt süüdistatav välja toonud, et kannatanu kukkus välja ise. Alles pärast

küsimust, kas ta aitas on ta vastanud, et aitas. Nähtuvalt asitõendi vaatlusprotokollist

06.02.2020 on kolmas videosalvestus tehtud Narva Politseijaoskonna patrullpolitseiniku

rinnakaameraga P25014, alguseks 02.11.2019 kl 21:55:25 ning kestab 6 minutit ja 37 sekundit.

Rinnakaamera teostab liikuvat, värvilist ja helilist pilti. Videosalvestus algab sellest, kuidas PA

1, teine patrullpolitseinik ja kahtlustatav lähevad kannatanu korterisse, mis asub aadressil XXX

linnas. Sellelt vaadeldud videosalvestuselt nähtub see, et süüdistatav on detailselt selgitanud,

mis toimus 02.11.2019 kannatanu elukohas, tuues välja, et nad läksid vennaga kaklema. Ta

võttis ja viskas venna aknast alla.

4.15. Seda, et süüdistatav pole käesoleval juhul usaldusväärne tõendiallikas selles osas, kas ta

tõukas 02.11.2019 kella 21.22 paiku enda venna A.E. kolmandal korrusel asuvast korterist

aadressil XXX aknast alla tõendab ka Viru Maakohtu 04.11.2019 määrus kriminaalasjas nr 1-

19-8744, kust nähtub, et kahtlustatav kahetseb tehtut. Ka eelnimetatud asjaolu annab kohtule

aluse pidada süüdistatavat ebausaldusväärseks tõendiallikaks.

4.16. Ka ei muuda kohtu eeltoodud seisukohta tunnistaja L.E. poolt kohtu hinnangul

usaldusväärsetes ütlustes välja toodu, mille kohaselt E. Ekimenko umbes 24.00 paiku helistas

talle politseist ja ütles, et otsi teda politseist taga, ta ajas siin palju jama. Ütles, et ajas kas jama

või tühja juttu, täpsemalt ei mäleta. Nimetatu annab aluse asuda seisukohale, et välistada ei saa

seda, et süüdistatav E. Ekimenko avaldas politseiametnikele midagi sellist, mis ei pruugi vastata

täielikult tegelikkusele õigustamaks enda poolt toime pandut.

4.17. Kohtueelsel uurimisel selgitati välja, kes on need kaks tüdrukut, kes süüdistatava ütluste

kohaselt nägid kõike ja helistasid. Tegemist on alaealiste tunnistajate A.K. ja JE.Š. ga, kes

kuulati ka kohtuistungil tunnistajatena üle. Kohus leidis, et mõlema eeltoodud tunnistaja puhul

on tegemist usaldusväärse isikulise tõendiallikaga selles osas, et süüdistatav E. Ekimenko

tõukas 02.11.2019 kell 21:22 paiku kolmandal korrusel asuvas korteris aadressil XXX aknast

alla oma venna A.E. . Nimelt tuleneb tunnistaja A.K. ütlustest, et JE.Š. helistas

häirekeskusesse, sest meesterahvas lükkas teist meesterahvast aknast välja. See lükkamine nägi

välja selliselt, et mees pani mehe aknalauale, kuidagi tõstis teda, hiljem ta kuidagi võttis

aknalauast kinni kätega ja see mees, kes lükkas teda, lausa lükkas välja. See, kes oli aknas,

võttis aknalauast kinni. Ta on kindel, et tegemist oli lükkamisega ja mitte millegi muuga. Kui

ta oleks kinni hoidnud, siis oleks näha. Ta ei laseks kannatanul aknast maha kukkuda. Ta ei

näinud kinnihoidmist. Ta ei näinud seda, et meest, kes alla kukkus, oleks teine mees üritanud

enda poole tõmmata.

4.18. Samasisulisi ütlusi on andnud ka tunnistaja JE.Š. , kelle ütluste kohaselt kui nad saatsid

nende sõpru Narva bussiga, siis kui nemad lahkusid juba bussijaamast ja olid kõndimas sellest

majast mööda ta kuulis meeste karjeid. Ta heitis oma pilgu, pärast seda tõmbas ta oma sõbrannat

jopest ja ta nägi, kui üks mees hakkas teist meest kolmanda korruse aknast välja lükkama. Mida

nad karjusid ta ei kuulnud. Pärast seda, kui teine mees oli akna küljes too haaras aknast kinni

väljaspoolt. See mees ei pidanud vastu, ei suutnud püsida ja kukkus maha ja kui ta maha kukkus,

see teine mees, kes lükkas välja, viskas tema pihta millegagi, mis oli ümmargune arvatavasti

õunaga. Pärast seda ta hakkas kutsuma politseid.

4.19. Seda, et eeltoodud tunnistajad on andnud tegelikkusele vastavad ütlused kinnitab ka

05.11.2019 asitõendi vaatlusprotokoll, mille kohaselt on vaadeldavaks objektiks DVD-R-

plaadile salvestatud 1 helifail, mis on häirekeskusesse tehtud kõne 02.11.2019 kell 21:22

telefoninumbrilt +XXX . Nimetatud protokollist nähtub selgelt, et tunnistaja JE.Š. andis

häirekeskusesse helistades samasisulisi ütlusi seoses kannatanu alla kukkumisega 02.11.2019.

Nimelt on ta välja toonud: „Jah, ta visati välja. Ma seisan siin sõbrannaga, me võime kinnitada.

Noh, see kõik oli meie nähes“.

4.20. Maakohus, hinnates tunnistaja A.K. ütluste usaldusväärsust, ei saa nõustuda kaitsja

järeldusega, mille kohaselt see tunnistaja tegi sellise järelduse, et kannatanut tõugati ainult

sellepärast, et mees kukkus. Tunnistaja on küll ristküsitlemisel vastanud kaitsja küsimusele, kas

kaitsja saab õigesti aru, et ta tegi sellise järelduse ainult sellepärast, et mees kukkus, jaatavalt.

Samas nähtub selle tunnistaja ülejäänud ütlustest, et ta ei teinud järeldust selle kohta, et meest

lükati ainult sellepärast, et mees kukkus. Nimelt on ta välja toonud, et kui mees poleks teda

lükanud, siis oleks temast kinni hoidnud. Ta ei näinud kinnihoidmist. Ta ei näinud ka seda, et

seda meest, kes alla kukkus, oleks teine mees üritanud enda poole tõmmata.

4.21. Kaitsja on kaitsekõnes ka leidnud, et ekspert Marat Jeržanov oma järeldustega kummutab

tunnistajate ja lugupeetud prokuröri versiooni tapmiskatsest. Kohus, hinnates ekspert

M. Jeržanovi ütlusi, leiab, et nende tegelikkusele vastavuses alust kahelda ei ole. Samuti ei

nõustu maakohus kaitsjaga selles, et ekspert M. Jeržanovi ütlused ei haaku tunnistajate A.K. ja

E.Š. ütlustega. Tunnistaja A.K. le ei esitatud küsimust seoses sellega, millisele kehaosale

kannatanu kukkus. Seda, et kannatanu kukkus alla jalgadele maandudes kinnitas ekspert M.

Jeržanov kohtuistungil korduvalt. Nimelt tõi ta enda ütlustes välja, et võib kindalt väita, et

tegemist oli kukkumisega jalgadele maandudes. Pea ees pool kukkumise võib ta välistada

täielikult kahel põhjusel. Esiteks peavigastuste täielik puudumine. Teiseks tähtsaim asjaolu, et

kannaluu murru esinemine, mis esineb siis, kui isik maandub tallale ja toruluude vigastus.

Samuti tõi ekspert enda kohtuistungil antud ütlustes välja, et sellised vahejuhtumid toimuvad

kohtumeditsiinipraktika kohaselt kõige sagedamini õnnetusjuhtumitel. Ta teab oletada ja öelda,

et vägivaldselt isiku suhtes käitudes, kui isik välja aknast lükatakse, siis keha võib aknalaua

peal olla, pea aga suunaga allapoole. Vaba langemise korral ilma kehale kiirendust tegemata,

paikneb keha kõige sagedamini hoone seina lähedal. Lisades hoogu või kui isik hüppab ise

aknast välja, siis paikneb keha maja seinast võimalikult kaugel. Seinast pikemal vahemaal

paikneva keha puhul on tõenäolisemalt, et isik välja hüppaski või tema suhtes rakendati

kiirendust. Kohus kaitsja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Nimelt tuleneb mõlema

usaldusväärse tunnistaja, s.o nii A.K. kui ka JE.Š. ütlustest see, et kannatanul õnnestus kinni

haarata majast väljaspool asuvast aknalauast ja oli ka sellest hoidmas mõni aeg. Kohtu

hinnangul nimetatud asjaolu selgitab seda, miks käesoleval juhul ei esinenud kaitsja poolt välja

toodud kiirendust. Nimelt seda ei esinenud seetõttu, et kannatanu enda tegevusega aknalauast

kinni hoides võttis selle maha, kukkudes just seetõttu maja seina lähedale ja ka jalgadele.

4.22. Maakohtul ei jäänud kahtlusi ka selles osas, et süüdistatava terviseseisund võimaldas tal

toime panna kannatanu alla tõukamise kolmandalt korruselt. Nii on süüdistatav kui ka

kannatanu enda ütlustes kinnitanud seda, et füüsiliselt tugevam on E. Ekimenko ning selles osas

kohtul nende ütlustes alust kahelda ei ole, nähes mõlemaid isikuid ka vahetult kohtuistungil.

Süüdistatav oli võimeline 02.11.2019 tõstma enda venna A.E. aknaavasse alla tõukamiseks.

Seda, et süüdistatav oli võimeline toime panema talle inkrimineeritava kuriteo tõendavad ka

tema enda ütlused, milles kohtul alust kahelda ei ole ja mille kohaselt vaatamata parema

kehapoole halvatusele, siis ta ei aidanud kolimisel ainult vasaku käega. Ta võib midagi parema

käega ka teha.

4.23. Süüdistusakti kohaselt 02.11.2019 kella 21.22 paiku alkoholi tarbimise käigus tekkinud

konflikti tõttu tõukas süüdistatav kannatanu kolmandal korrusel asuvas korteris aadressil XXX

aknast alla. Nii süüdistatav kui ka kannatanu on enda ütlustes eitanud nendevahelise konflikti

esinemist. Eluliselt usutav pole see, et süüdistatav ilma igasuguse põhjuseta lükkaks enda venna

kolmandalt korruselt alla. Seda tõendab ka asitõendi vaatlusprotokollis 06.02.2020 kajastatu,

mille kohaselt on süüdistatav välja toonud seoses venna aknast välja viskamisega: „Ah ei, täna

mitte niisama“.

4.24. Kohtuliku uurimise tulemusena on kohtu hinnangul usaldusväärselt tõendatud see, et

toimus 02.11.2019 süüdistatava ja kannatanu vahel konflikt, mis päädis viimase alla

tõukamisega kolmanda korruse aknast. Kohtu hinnangul tõendab eeltoodud konflikti esinemist

sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga, mille kohaselt vaatluse objektiks on korter,

mis asub aadressil XXX . Korter asub esimeses trepikojas kolmandal korrusel, trepimademe

vasakul poolel. Toas nr 2 on kardin kardinapuu juurest rebenenud, kardin ripub viimase konksu

otsas. Akna juures põrandal on korrapäratult nektariinid. Väljas on maja ümber betoonist

sillutisriba ja haljasala (vaatlus toimub pimedal ajal kunstvalgustusega, väljas sajab vihma ja

lörtsi). Korteri nr 2 akna alla haljasalal lebavad nektariinid ja kaks kaltsu, tuvastamiskõlblikke

jälgi ei leitud. Kohtu hinnangul eeltoodud rebenenud kardin ja korrapäratult põrandal asuvad

nektariinid annavad aluse järeldada seda, et süüdistatav ja kannatanu vahel toimus konflikt.

Seda kinnitab ka kööginoa asumine magamistoa voodis, mida ei saa pidada tavapäraseks ning

mis annab aluse jaatada seda, et toimus konflikt.

Samuti annab aluse jaatada konflikti toimumist isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll

koos fototabeliga, mille kohaselt E. Ekimenko peeti kinni 02.11.2019 kell 21.30 XXX. Selle

protokolli punkti 9 kohaselt kinnipeetu tervisekahjustuse kirjelduse kohaselt oli tal parema käe

rusika peal kriimustused (Foto nr 2, 3). Seega ei ole kuidagi välistatud see, et eeltoodud

kriimustused sai süüdistatav just seoses kannatanuga tekkinud konfliktiga.

4.25. Sellele, milles täpselt seisnes 02.11.2019 süüdistatava ja kannatanu vaheline konflikt, ei

ole kohtul võimalik usaldusväärsete tõendite pinnalt üheselt vastata laskumata oletustesse ning

see ei oma ka õiguslikku tähendust andmaks hinnangut sellele, kas E. Ekimenko on toime

pannud talle inkrimineeritava kuriteo.

4.26. Maakohtu hinnangul on eeltoodud usaldusväärsete tõenditega tõendamist leidnud see, et

süüdistatav 02.11.2019 kella 21.22 paiku alkoholi tarbimise käigus tekkinud konflikti tõttu

tõukas kolmandal korrusel asuvas korteris aadressil XXX aknast alla oma venna A.E. .

Kannatanu kukkus aknast välja ja maandus maja betoonist sillutisribale.

5. Maakohtu seisukoht teo koosseisupärasusest.

5.1. Süüdistusakti kohaselt pani E. Ekimenko oma tahtlike tegudega toime teise inimese

tapmise katse, s.o pani toime KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Seega

järgnevalt tuleb kohtul võtta seisukoht selles osas, kas E. Ekimenko tõukas 02.11.2019 enda

venna kolmandal korrusel asuvast korterist aadressil XXX alla tahtliku tapmise eesmärgil.

5.2. Prokurör on süüdistuskõnes leidnud, et välise teopildi alusel saab rääkida just nimelt

tapmistahtlusest.

Maakohus sellise seisukohaga ei nõustunud, kuna tõugates isiku alla kolmandalt korruselt

selliselt, et kannatanu kukub alla jalad ees ei saa automaatselt järeldada, et selline tegu on

äärmiselt eluohtlik. Seda kinnitab ka kohtupraktika (kriminaalasi nr 1-17-3799), kus palju

ohtlikumal viisil isiku aknast välja viskamine kvalifitseeriti KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Eeltoodud

kriminaalasjas süüdistati isikuid selles, et nad eramaja teise korruse aknast viskasid välja

kannatanu selliselt, et üks kaastäideviija võttis kätega kinni kannatanu õlgadest ja teine

kaastäideviija kannatanu jalgadest ning selles kriminaalasjas tekitati kannatanule ka eluohtlik

tervisekahjustus. Seega pole maakohtu hinnangul käesoleval juhul tegemist sellise

inkrimineeritava teoga, mis annaks automaatselt alust rääkida tapmistahtlusest. Seda kinnitab

ka see, et kannatanule eluohtliku tervisekahjustust ei tekitatud. Süüdistatav tõugates kannatanut

välja kolmandal korrusel asuva korteri aknast oli käesoleval juhul teadlik ka sellest, et ei toimu

astmelist kukkumist, mis oleks kaasa toonud lennutrajektoori muutuse ja mille puhul võib

kannatanu kukkuda mitte jalgadele vaid mõnele muule kehaosale, mis on elu ohustamise mõttes

ohtlikum.

5.3. Käesoleval juhul tulenevalt ekspertiisiaktist nr 19-IDI0090 A.E. l sedastatud vigastused

kogumis ei põhjusta eluohtlikku tervisekahjustust, tavalise kulu korral põhjustavad pikaajalise

tervisekahjustuse kestusega rohkem kuni neli nädalat, kuid mitte rohkem kui neli kuud.

Maakohtu hinnangul ka kannatanul tuvastatud vigastused annavad aluse asuda seisukohale, et

pole usaldusväärselt tõendatud see, et E. Ekimenko tahtis enda venda ära tappa. Andmaks

hinnangut E. Ekimenko tahtlusele ei saa jätta arvestamata ka seda, et kannatanu ütluste kohaselt

2013 töökohal olles kukkus ta kõrguselt 7,5 meetrit betooni pinnale, murdes mõlemad jalad

katki. Kohtu hinnangul saab eeltoodust järeldada, et sellest traagilisest sündmusest oli teadlik

ka süüdistatav, kuna kannatanu on tema lähisugulane ning üldteada on see, et perekonnasiseselt

ollakse teadlik perekonnaliikmetega toimunud traagilisematest sündmustest. Seega ka eeltoodu

annab kohtule aluse järeldada, et E. Ekimenko üldist elukogemust ja teospetsiifikat arvestades

ei tahtnud enda venda ära tappa, sest ta oli teadlik sellest, et tema vend on varasemalt jäänud

ellu väga kõrgelt kukkudes.

5.4. Nähtuvalt sündmuskoha vaatlusprotokollist koos fototabeliga, kus vaadeldi korterit, mis

asub aadressil XXX avastati toast nr 2, kust toimus kannatanu aknast välja tõukamine, voodist

nuga. Seega oli süüdistataval käe ulatuses ka palju ohtlikum vahend kannatanult elu võtmiseks,

kuid seda süüdistatav olles kannatanust füüsiliselt tugevam ei kasutanud, mis ka annab aluse

asuda seisukohale, et kannatanu A.E. välja tõukamine kolmanda korruse aknast 02.11.2019 ei

toimunud tahtliku tapmise eesmärgil.

5.5. Lisaks eeltoodule annab maakohtu hinnangul aluse eitada käesoleval juhul

süüdistatavapoolset tapmistahtlust see, et nähtuvalt asitõendi vaatlusprotokollist 06.02.2020 oli

süüdistatav pärast kannatanu alla kukkumist enne politseiametnikke ja kiirabi saabumist

kannatanu juures, hakates kannatanut katsuma. Ka nimetatud asjaolu kinnitab seda, et

süüdistataval puudus tahtlus enda venda ära tappa, sest sel juhul oli tal võimalik seda teha ka

pärast kannatanu alla kukkumist näiteks haarates korterist kaasa noa kui kiireima abivahendi

plaanitu elluviimiseks.

5.6. Maakohtu hinnangul kinnitab ka nektariini viskamine süüdistatava poolt kannatanu suunas

pärast seda, kui viimane pärast kukkumist lebas liikumatult maas seda, et süüdistataval puudus

tahtlus tappa enda venda, sest siis oleks ta visanud kannatanu suunas mõne palju raskema

korteris olnud eseme, millega oleks võinud tekitada ka kannatanule täiendavaid

tervisekahjustusi ning isegi surma kui viskega oleks ta tabanud näiteks pead.

5.8. Kokkuvõtvalt ei leidnud kohtuliku uurimise tulemusena maakohtu hinnangul

usaldusväärselt tõendamist see, et E. Ekimenko 02.11.2019 kell 21.22 paiku alkoholi tarbimise

käigus tekkinud konflikti tõttu, tahtliku tapmise eesmärgil, tõukas kolmandal korrusel asuvas

korteris aadressil XXX aknast alla oma venna A.E. . Nimetatut kinnitavad maakohtu hinnangul

ka kannatanu A.E. ütlused, mille kohaselt ta ei saa loobuda ütlustest, sest tegemist on sellise

paragrahviga, kuid vennal ei ole mingit pistmist sellega.

6. Järgnevalt kontrollis maakohus, kas E. Ekimenko pani toime, arvestades talle süüdistusaktis

inkrimineeritavat süüdistuse sisu, KarS § 118 lg 1 p 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Selleks tuli maakohtul hinnata seda, kas E. Ekimenko tegutses eluohtliku seisundi kui tagajärje

suhtes vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses.

6.1. Maakohus tegi kohtuliku uurimise ajal vastavalt KrMS § 268 lg-le 6 pooltele ettepaneku

avaldada oma seisukoht selles osas, et kvalifitseerida E. Ekimenko süüdistusaktis ära toodud

tegevus KarS § 118 lg 1 p 1– § 25 lg 2 järgi ning see ei tuleks kohtumenetluse pooltele

üllatusena.

6.2. Maakohtu hinnangul arvestades seda, et E. Ekimenko tõukas enda venna alla kolmandal

korrusel asuva korteri aadressil XXX aknast, siis juba välise teopildi alusel on põhjendatud

jaatada seda, et tal esines tahtlus raske tervisekahjustuse tekitamiseks, millega kaasneb oht

elule. Süüdistataval oli maakohtu hinnangul juba üldise elukogemuse põhjal alust pidada

võimalikuks, et tema vallandatud kausaalahela katkematu kulgemine võib päädida raske

tervisekahjustuse koosseisupärase tagajärjega, millega kaasneb oht elule.

6.3. Maakohtu hinnangul ka kohtuistungil üle kuulatud ekspert Marat Jeržanovi ütlused

tõendavad seda, et A.E. tegutses kannatanut kolmandalt korruselt alla tõugates eluohtliku

seisundi kui tagajärje suhtes vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses. KarS § 16

lg 4 kohaselt isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule

vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.

Nimelt on ekspert välja toonud, et samasuguste asjaolude puhul võivad kaasneda nii kinnised

kui ka lahtised luumurrud. Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 p 13 kohaselt

eluohtlik tervisekahjustus on pika toruluu (õlavarreluu, reieluu või sääreluu) lahtine murd.

6.4. Seega vaatamata sellele, et kannatanu A.E. l ei tuvastatud vastavalt ekspertiisiaktile nr 19E-

IDI0090 eluohtlikku tervisekahjustust, siis selle puudumine on tulenevalt eeltoodud eksperdi

seisukohast õnnelik juhus. Ka see lisaks välisele teopildile annab aluse asuda seisukohale, et

A.E. tegutses kannatanut kolmandalt korruselt alla tõugates eluohtliku seisundi kui tagajärje

suhtes vähemalt kaudse tahtlusega. Kuna ohtu kannatanu elule ei tekkinud, siis jäi A.E. poolt

toime pandud kuritegu katsestaadiumi ning tema poolt toime pandud kuritegu tuleb seetõttu

kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 1 – § 25 lg 2 järgi.

6.5. Maakohus leidis, et teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ning nende esinemist

ei ole ka kohtumenetluse pooled enda seisukohtades välja toonud. Ka puuduvad süüdistatava

süüd välistavad asjaolud ning E. Ekimenko on süüvõimeline. Nimelt on eksperdid

kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktist nr 1/3 välja toonud, et E. Ekimenkol

ei esine psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite. Ka temale inkrimineeritavale teole vastaval

ajal ei esinenud E. Ekimenkol selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid

hõlmatavad määratlustega „vaimuhaigus“, nõrgamõistuslikkus“, „nõdrameelsus“, „ajutine

raske psüühikahäire“ või „muu raske psüühikahäire“.

Kokkuvõttes on tuvastatud süüdistatava käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja

subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antud hinnangust kogumis see, et E. Ekimenko pani

toime KarS § 118 lg 1 p 1 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo süüdistuses toodud ajal,

kohas ja viisil.

7. Karistuse osas märkis maakohus järgmist.

7.1. E. Ekimenko on varasemalt kriminaalkorras karistamata. Süüdistatava osas karistust

raskendavateks asjaoludeks on KarS § 58 p-dest 3 ja 4 tulenevalt süüteo toimepanemine

teadvalt kõrges eas inimese suhtes ning ka pereliikme suhtes. Karistust kergendavad asjaolud

vastavalt KarS §-le 57 puuduvad.

7.2. Hinnates süüdistatava süü suurust KarS § 118 lg 1 p 1 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemises, leiab kohus, et põhjendatud ei ole rakendada KarS §-s 60 sätestatud

karistuse kergendamist. Samas on põhjendatud mõista talle toimepandud kuriteo eest silmas

pidades süü suurust karistus alla keskmise määra ja natuke üle alammäära. Täpsemalt peab

kohus põhjendatuks karistada E. Ekimenkot 4 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Seda

seetõttu, et süüdistatava poolt toime pandud kuritegu jäi katsestaadiumi, mis vähendab teo

ebaõigussisu. Hinnates süüdistatava süü suurust arvestab kohus ka seda, et kannatanu elu ohus

ei olnud ja talle püsivaid tervisekahjustusi ei tekitatud.

Karistuse mõistmisel silmas pidades nii karistuse eri- kui ka üldpreventiivset toimet arvestas

kohus ka tunnistaja L.E. ütlusi, kes on süüdistatavaga koos üles kasvatanud viis last ning seega

tunneb teda paremini kui keegi teine. Nimetatud tunnistaja on välja toonud, et ei ole endise

abikaasa käitumises mitte kordagi täheldanud vägivaldsust ega äkkviha. Kohtul puudub alus

kahelda tunnistaja sellekohaste ütluste tegelikkusele vastavuses. Ka eeltoodu kinnitab kohtu

veendumust selles, et põhjendatud ei ole minimeerida kannatanu rolli toimunus ning mis

omakorda vähendab süüdistatava süüd ning annab aluse asuda seisukohale, et süüdistatav ei

kujuta endast ohtu ühiskonnale, millega seoses on vaja teda pikemaks ajaks

kinnipidamisasutusse isoleerida.

7.3. Süüdistatavat tuleb karistada tähtajalise (s.o reaalse) vangistusega, kuivõrd toimepandud

kuriteo raskust ja toimepanemise asjaolusid arvestades ei pea kohus võimalikuks süüdistatavat

vangistusest tingimisi vabastada. Siinkohal on ka asjakohane viidata sellele, et Eesti

karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse

vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Käesoleval juhul

ei esine kohtu hinnangul mingeid selliseid erandlikke süüteo toimepanemise asjaolusid ja sellist

süüdlast, kelle puhul on põhjendatud karistuse kandmisest tingimisi vabastamine. Süüdistataval

on küll tunnustamisväärselt palju lapsi, kuid neist enamus on juba täisealised ning seega

ülalpidamist ei vaja ning seega ei ole tegemist sellise asjaoluga, mis annaks aluse mõista

tingimusliku karistuse.

Apellatsioon ja vastus apellatsioonile

8. Viru Maakohtu 02.07.2020 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav E. Ekimenko kaitsja

vandeadvokaat Dmtri Školjar, kes palub tühistada maakohtu otsuse ja mõista E. Ekimenko

õigeks. Menetluskulud jätta riigi kanda.

8.1. Kaitsja leiab, et maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust ning kohaldas valesti

materiaalõigust, mistõttu kuulub vaidlustatud kohtuotsus tühistamisele ning süüdistatav

õigeksmõistmisele. Maakohus on vaidlustatud otsuse tegemisel eksinud otsuse põhjendamise

kohustuse vastu ning see on antud juhul kaitsja arvates käsitatav kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 järgi. Otsuse põhjendamise kohustust on rikutud esmalt

sellega, et maakohtu järelduste kujunemine ei ole jälgitav. Samuti on maakohus tõendeid

hinnanud ühekülgselt ning juba ette kujunenud eelarvamusest lähtuvalt. See omakorda on

viinud olukorrani, kus maakohus on jätnud sisulise analüüsita kaitsja õiguslikud hinnangud

toimunule. Vaidlustatud kohtuotsus jätab mõistliku kahtluse, et süüdistatav on süüdistuses

kirjeldatud kuriteo toime pannud. Käesolevas asjas ei ole maakohus analüüsinud tõendite

kogumit, vaid rajanud enda järeldused pelgalt oletustele. Tõendite analüüs käesoleva

kriminaalasja arutamisel maakohtus on olnud selgelt ühekülgne. Maakohus on tõendeid

hinnanud neile juba ette kindlaksmääratud tähendust andes.

8.2. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 02.11.2019 kell 21.22 inimene kukkus kolmandalt

korruselt alla. Keskne küsimus seisneb selles, kas kannatanut tõugati aknast alla nagu

süüdistusaktis kirjeldatud oli. Apellant leiab, et tõukamist ei olnud. Maakohus viitab oma

otsuses isikulistele tõenditele, eelkõige tunnistajate Š. ja K ütlustele. Tõendi hindamisel tuleb

anda vastus ka tõendi usaldusväärsuse küsimustele. Selleks tuleb arvesse võtta tunnistajate

vanust, võime toimunut adekvaatselt tajuda ning ristküsitluses küsimustele vastata, samuti

omab tähtsust tunnistajate paiknemine sündmuskohal. Alaealine tunnistaja A.K. kinnitas

ristküsitluse käigus, et tegi järelduse, et kannatanut tõugati ainult sellepärast, et mees kukkus.

8.3. Samuti pidi maakohus hindama, kas teise alaealise J.Š. ütlused on usaldusväärsed. Kohus

ei analüüsinud tunnistaja J.Š. vastuseid süüdistatava küsimusele selle kohta, kuidas paiknesid

kannatanu ja süüdistatav, kui nad seisid akna juures. Nimelt, selgitas tunnistaja, et mehed seisid

kõrvuti ja mõlemad paiknesid näoga akna suhtes. tunnistaja J.Š. väidete kohaselt üks mees

tõukas teist meest selga. Prokurörile vastates väitis tunnistaja, et see tõukamine nägi välja

selliselt, et mees pani mehe aknalauale, kuidagi tõstis teda, hiljem ta kuidagi võttis aknalauast

kinni kätega ja see mees, kes lükkas teda, lausa lükkas välja. Apellant leiab, et selline

vastuoluline sündmuse kirjeldus väärib kriitilist suhtumist tunnistajate ütlustesse.

8.4. J.Š. helistas häirekeskusesse ning teatas, et meesterahvas lükkas teist meesterahvast aknast

välja. Häirekeskus edastas patrullile eelnevat infot, konkreetset infot, mis seal juhtunud oli.

Tüdrukud ütlesid politseile konkreetselt, et üks mees tõukas teist meest aknast välja.

Häirekeskus edastas patrullile vastava info. Seega politseiametnikust tunnistajad A.S. il ja

Konorevil oli juba oma ettekujutus sellest, mis sündmuskohal juhtuda võis veel enne kohale

jõudmist. Vastavalt sellele ettekujutusele politsei hakkas tegutsema, sündmuskohale jõudes

hakati süüdistatavale ja kannatanule suunavaid küsimusi esitama.

Käesolevas asjas leidis ekspert M. Jeržanov, et võib kindalt väita, et tegemist oli kukkumisega

jalgadele maandudes. Pea ees pool kukkumise võib ta välistada täielikult kahel põhjusel. Esiteks

peavigastuste täielik puudumine. Teiseks tähtsaim asjaolu, et kannaluu murru esinemine, mis

esineb siis, kui isik maandub tallale ja toruluude vigastus. Ekpert jõudis kindlalt järeldusele, et

kannatanu puhul oli tegemist vaba langusega ning ilma kehale kiirendust tegemata, mis

tähendabki seda, et tõukamist ei olnud. Selline eksperdi järeldus lükkab süüdistusaktis esitatud

versiooni ümber.

8.5. Maakohus kaitsja seisukohaga ei nõustunud, leides, et mõlema usaldusväärse tunnistaja,

s.o nii A.K. kui ka JE.Š. ütlustest nähtub see, et kannatanul õnnestus kinni haarata majast

väljaspool asuvast aknalauast ja oli ka sellest hoidmas mõni aeg. Kohtu hinnangul ei esinenud

kiirendust seetõttu, et kannatanu enda tegevusega aknalauast kinni hoides võttis selle maha,

kukkudes just seetõttu maja seina lähedale ja ka jalgadele. Apellant on seisukohal, et see

vaidluse osa demonstreerib, kui oluline on tunnistajate A.K. ja JE.Š. ütluste usaldusväärsuse

hindamine. Süüdistatava seisukoht seisneb just selles, et süüdistatav E. Ekimenko tõttas

kannatanut kinni haarama. Vasaku käega hoidis teda paigal, kui venna jalad aga tõmblesid

allapoole. Hoidis teda vist sekundit aega, sest ju hakkas tunduma, et lendab ise sinna alla kah

ja lasi vasaku käe lahti ja vend hakkas alla lendama. Süüdistatav väidab, et ta hoidis kannatanust

kinni.

8.6. Maakohtu veendumus sellest, et süüdistatav ei hoidnud kannatanut, vaid soovis tekitada

kehavigastusi tuleneb oletusest, et süüdistatava ja kannatanu vahel toimus konflikt. Kohus

leidis, et 02.11.2019 toimus süüdistatava ja kannatanu vahel konflikt, mis päädis viimase alla

tõukamisega kolmanda korruse aknast. Apellant leiab, et selline kohtu järeldus on alusetu.

8.7. Kohus, põhjendades konflikti toimumist viitab ka sellele, et magamistoa voodis asus

kööginuga. Apellant rõhutab, et nii kannatanul kui süüdistataval puuduvad kehavigastused, ei

ole andmeid selle kohta, et noa uurimisel oleks leitud kannatanu või süüdistatava jälgi, seega ei

ole alust arvata, et nuga oli üldse kasutatud või sellega on kedagi ähvardatud. Apellant leiab, et

kohtu järeldus selles osas ei ole kriminaalasja materjalidega kooskõlas ning on alusetu.

Kohtuotsuse rajamine oletustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

KrMS § 339 lg 2 mõttes.

8.8. Apellant leiab, et E. Ekimenkole määratud karistus ei vasta kehtivale kohtupraktikale.

Vaatamata sellele, et apellant taotleb õigeksmõistva otsuse tegemist, peab kaebaja märkima, et

kohaldatud karistus ei vasta KarS § 56 põhimõttele. Kaebaja analüüsis sarnase

kvalifikatsiooniga kriminaalasju, mis olid arutatud nii esimese kui teise astme kohtus. Apellant

jõudis järeldusele, et varem karistamata süüdistatavale, kellel oli inkrimineeritud analoogne või

isegi raskem süüdistus KarS § 118 järgi, määrati üldjuhul vangistust, mis oli jäetud tingimisi

kohaldamata. Näiteks, kriminaalasjas nr 1-17-4185 Tartu Maakohtu 22.08.2017 otsusega

tunnistati O. P. KarS § 118 lg 1 p 1 jä rgi sü ü di ja teda karistati 4-aastase vangistusega, mis jä eti

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 4 aasta ja 1 kuu pikkuse katseajaga tä itmisele pö ö ramata.

Kriminaalasjas nr 1-19-465 Tartu Maakohus tunnistas 14.05.2019 otsusega S. L. sü ü di KarS

§ 118 lg 1 p 1 ja 5 jä rgi ning karistas teda 5 aastase vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel

vä hendas kohus mõistetud vangistust 1/3 võrra, mõistis S. L. karistuseks 3 aastat 4 kuud

vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel mä ä ras kohus, et S. L. mõistetud karistust 3 aastat 3 kuud

27 pä eva vangistust ei pö ö rata tä itmisele kui S. L. ei pane 3 aasta 4 kuu pikkuse katseaja vä ltel

toime uut kuritegu ning tä idab KarS § 75 lg 1 ja § 75 lg 2 p-de 1, 2, 4, 8 ettenä htud

kriminaalhooldusega kaasnevaid nõudeid.

Eelpool viidatud kriminaalasjades oli tegemist oluliselt raskemate süüdistustega, isikute süü oli

suurem, kui E. Ekimenko asjas, kannatanutele oli reaalselt tekitatud raske tervisekahjustus.

Käesolevas asjas leidis kohus, et tagajärjed ei ole saabunud ning kuritegu jäi katsestaadiumisse,

süüdistatav on varem karistamata, kannatanu seisukohad võimaliku karistuse osas jäid aga

tähelepanuta.

8.9. Lisaks eeltoodule märgib apellant, et kohtupraktikas kehtib arusaam, et isiku karistusest

tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolude kõrval olulisel määral ka

süüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes võib muuta karistuse ärakandmise

ebaotstarbekaks.

9. Tartu Ringkonnakohtu 24.08.2020 määrusega võeti apellatsioon menetlusse ning anti

menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 30.10.2020.

10. Nimetatud ajaks esitas kirjalikud vastuväited ringkonnaprokurör Andreas Kangur.

Prokuratuur leiab, et maakohtu otsus on õige ja põhjendatud ning apellatsioon tuleb jätta

rahuldamata. Apellatsioonis nähakse vastuolusid seal, kus neid tegelikult ei ole ning maakohus

on otsuses adekvaatselt põhjendanud, kuidas ta toimunu suhtes kohtuotsuses toodud

järeldustele jõudis.

10.1. Kaitsja leiab, et eksperdiarvamus välistab süüdistusversiooni, kuna aknast alla lükkamisel

oleks kannatanu pidanud kukkuma kas pea ees või seinast eemale, kukkus aga maja seina äärde

jalad ees. Eksperdiarvamus kirjeldab füüsikalisi seaduspärasusi, mis tavapärase kõrgelt

hüppamise või tõukamisega kaasnevad. Eksperdi kirjeldatu peab paika eelkõige siis, kui püsti

seisva kannatanu ees ei ole takistust, mis tal hüppamisest või tõukest saadud hoo pidurdaks.

Nagu aga ka tunnistaja Š. ütlustest selgus, tuli süüdistataval kannatanu esmalt aknalauale tõsta

ja kui süüdistatav teda seejärel lükkas, ei olnud tõuge nii tugev ja järsk, et kannatanu oleks

seinast eemale lennanud. Tunnistajad Š. ja K. kirjeldasid, et kannatanu sai aknast alla kukkudes

veel kätega aknalauast kinni haarata, mistõttu ta ka ei kukkunud pea ees, vaid maandus

jalgadele.

10.2. Ülejäänud osas on apellatsiooni põhiväiteks see, et maakohus on alusetult lugenud

süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja L.E. ütlused ebausaldusväärseks, samas jättes

tähelepanuta vastuolud tunnistaja K. ütlustes. Tähelepanuväärselt ei ole aga midagi ette heita

teise tunnistaja-pealtnägija Š. ütlustele. Tunnistaja kirjeldas kohtuistungil põhjalikult, mida ja

kus täpselt nägi ning selgitas ka, et nägi, kuidas E. Ekimenko A.E. aknast alla tõukas.

Tunnistajat küsitleti põhjalikult, et veenduda selles, et tema ütlustest õigesti aru saadi.

Tunnistaja helistas sündmuskohalt ka häirekeskusele, kus ütles sedasama, mida kohtus –

kannatanu tõugati aknast välja. Kohtuistungil ei ilmnenud, et tunnistajal oleks vilets mälu, et

tema tajumistingimusi oleks miski häirinud, et tal oleks põhjus anda teadlikult ebaõigeid ütlusi

või et tal oleks raskusi juhtunu ja tajutu väljendamisega. L.E. sündmuskohal ei viibinud,

mistõttu tema väide, et vennad said üldiselt hästi läbi, ei võimalda teha järeldust selle kohta, et

alkoholijoobes Evgeny ei oleks võinud konkreetsel õhtul A.E. it aknast välja lükata. Nii

kannatanu kui süüdistatav olid sündmuste toimumise ajal alkoholijoobes, mistõttu nende

mälestused ja hilisemad ütlused on suure tõenäosusega pigem hilisem rekonstruktsioon kui

värske ja selge mälujälg. Veelgi enam – süüdistatav on andnud erinevates menetluse etappides

sisult vastukäivaid ütlusi, mh eeluurimisel ka venna aknast välja lükkamise omaks võtnud.

Seetõttu leiab prokuratuur, et maakohus on piisava selgusega põhjendanud, kuidas erinevatest

tõenditest kohtu siseveendumus on kujunenud ning miks ja millises osas kohus mingeid

tõendeid peab usutavaks ja teisi mitte.

10.3. Oma apellatsiooni on kaitsja adresseerinud Tallinna Ringkonnakohtule ja taotluses palub

kaitsja tühistada Harju Maakohtu otsuse kriminaalasjas nr 1-20-1484. Prokuratuuri andmetel

Harju Maakohus selles asjas ühtegi otsust teinud ei ole, mistõttu on ilmselt tegu

apellatsioonkaebuses nii adressaadi kui taotluse sõnastuses eksitusega.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

11. Ringkonnakohus, uurinud maakohtu istungite protokolle ja asjas kogutud tõendeid,

maakohtu otsust, apellatsiooni, vastust apellatsioonile, leiab, et Viru Maakohtu 02.07.2020

otsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning apellatsioon rahuldamata. Kuna

kohtukolleegium nõustub maakohtu motiivide ja järeldustega, siis ei pea ringkonnakohus

vajalikuks KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel neid kõiges korrata.

12. Nõustuvalt prokuröri vastuses märgituga leiab ringkonnakohus, et kaitsja on adresseerinud

apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule ja palub taotluses tühistada Harju Maakohtu otsuse

kriminaalasjas nr 1-20-1484, kuid kaebuse sisust ja argumentidest tulenevalt on tegemist

inimliku eksimusega. Seega tuleb kriminaalasjas nr 1-20-1484 esitatud apellatsiooni käsitleda

alluvusjärgselt kui Tartu Ringkonnakohtule esitatud kaebust, mis on esitatud Viru Maakohtu

otsusele.

13. Kaitsja apellatsioonis leitakse, et maakohtu otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu, kohus

kohaldas

ebaõigesti

materiaalõigust

ja

rikkus

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust.

Ringkonnakohus kontrollis maakohtu lahendit nende väidetavate üldsõnaliselt nimetatud

rikkumiste osas, kuid ei tuvastanud maakohtu tegevuses minetusi.

14. Kindlasti ei saa soostuda kaitseväitega, et süüdimõistev otsus rajaneb ebakindlatel tõenditel.

Kohtukolleegium uuris samuti tõendeid ja nendes esinevaid mõningaid vastuolusid. Selliseid

vasturääkivusi, mis omaksid tõepoolest kaalu ja tõstataks märkimisväärseid kahtlusi maakohtu

poolt süüdistatavale kvalifitseeritud teo osas, kohus ei tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub

prokuröri seisukohaga, et apellatsioonis nähakse vastuolusid seal, kus neid tegelikult pole ja

maakohus on otsuses adekvaatselt põhjendanud, kuidas järeldusteni jõudis.

15. Vastupidiselt apellatsioonis märgitule leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsuse tõendite

analüüs ja järeldused on jälgitavad. Kohus on hinnanud tõendeid kogumis oma siseveendumuse

järgi. Kindlasti ei saa nõustuda apellatsioonis toodud väitega, et maakohus hindas tõendeid

valesti ja rikkus KrMS § 61 lg-s 2 sätestatut. Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav pole nõus

maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega, ei anna veel alust tuvastada, et

maakohus poleks tõendeid hinnanud.

Tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite

kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile

tugineda. See kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või

on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse

põhjenduste alusel. (RKKKo nr 3-1-1-4-07)

16. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsus on nende asjaolude käsitluses, mis omavad

süüdistuse seisukohalt kaalu, väga põhjalik ja sellekohased järeldused motiveeritud. Siinkohal

tuleb viidata Riigikohtu praktikas juurdunud põhimõttele, mille kohaselt ringkonnakohtul on

õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid

siis, kui selleks on veenvad põhjused. (RKKKo nr 3-1-1-77-05)

Maakohtu otsuses esitatud põhjalikult motiveeritud tõendite analüüsi pinnalt ei ole

ringkonnakohtul võimalik vastukaaluks osundada veenvatele argumentidele apellatsioonis,

mille alusel saaks süüdistatava õigeks mõista nagu seda apellatsioonis taotletakse.

17. Uuritava asja erisuseks on asjaolu, et vend (E. Ekimenko) on pannud kuriteo toime venna

(A.E. ) suhtes ja põhilised vastuolud on süüdistatava ja kannatanu eri aegadel väljaöeldud

selgitustes ning ütlustes. Maakohus on aga sellele asjaolule juba vajalikku tähelepanu pööranud

ning analüüsinud, miks ei saa süüdistatava ja kannatanu ütlusi tõe tuvastamise seisukohalt

pidada usaldusväärseks ja need tuleb asjas kõrvale jätta. Süüdistatava ja kannatanu ütlused ei

ole asjas ainsad tõendid ja tõendite kogum on siiski küllaldaselt mahukas, mis võimaldab kohtul

objektiivselt toimunu tuvastada.

18. Asjakohatu on apellatsiooni väide, et maakohus pole tähelepanu omistanud kaitsja

vastuväidetele süüdistuse osas. Kaitseversioonidest olulisim on leidnud käsitlust ja maakohtu

otsusega ka veenvalt ümber lükatud. Põhjendatud kahtlusi süüdistatava tegevuses oma venna

aknast allatõukamisteos pole jäänud ka ringkonnakohtul. Maakohus on otsuse põhiosas

põhjalikult motiveerinud, miks kohus ei usu süüdistatava poolt välja pakutud versiooni

kannatanu A.E. aknast alla kukkumise osas.

19. Käesolevas asjas ei ole seega vaidlust selles, et 02.11.2019 kell 21.22 Sillamäel Kesk tn 63-

9 korterist kukkus A.E. kolmandalt korruselt alla betoonist sillutisribale. Apellatsioonis

tõstatatud põhiküsimus on selles, kas kannatanut tõugati aknast alla nagu on maakohus

tuvastanud või mitte. Kaitsja leiab, et alla tõukamist ei olnud, sest kannatanu otsustas ise aknast

välja ronida ja alla hüpata.

20. Kaitsja pole nõus sellega, et maakohus on süüdimõistva otsuse tegemisel toetunud liialt

isikulistele tõenditele, eelkõige alaealiste tunnistajate JE.Š. ja A.K. ütlustele. Kaitsja arvates

ei saa tunnistajate ütlusi usaldusväärseks pidada ja seejuures pole küllaldaselt arvesse võetud

tunnistajate vanust ja võimet toimunut adekvaatselt tajuda. Kohtukolleegium kaitsja eeltoodud

seisukohaga ei nõustu. Maakohus on motiveerinud, et arvestab A.K. ütlustega selles osas, mis

on kooskõlas teiste usaldusväärsete tõenditega.

21. Tunnistajate A.K. ja J.Š. järjekindlatest ütlustest tuleneb seega, et tegemist oli just

kannatanu alla tõukamisega. Kaitsja püüab küll tunnistajate ütlusi ja nende poolt tajutut

kahtluse alla seada, kuid sellist kaitsestrateegiat käesoleval juhul edu ei saada. Samuti ei sea

nimetatud tunnistajate ütlusi kahtluse alla kohtuarst M. Jeržanovi maakohtus antud ütlused nagu

kaitsja püüab näidata.

21.1. Tunnistaja A.K. on andnud maakohtus detailseid ütlusi ja ringkonnakohtul pole nagu

maakohtulgi alust nende usaldusväärsuses kahelda. Tunnistaja ütluste tõeväärtust tõstab

asjaolu, et sündmuse tajumise hetkel olid nad kannatanu allakukkumiskohast u. 5-6 meetri

kaugusel. Esimesena nägi J.Š. , kes tõmbas teda varrukast ja näitas näpuga, mispeale ta pööras

ringi ja nägi toimuvat. „Mees pani mehe aknalauale, kuidagi tõstis teda, hiljem ta kuidagi võttis

aknalauast kätega kinni ja see mees, kes lükkas teda, lausa lükkas välja.“ Tunnistaja täpsustas,

et kolmanda korruse aknalauast võttis kinni see mees, kes oli aknas ja kes lõpuks välja lükati.

Aken oli täiesti pärani avatud. Korduvatele küsimustele vastates on tunnistaja jäänud kindlaks

sellele, et mees tõugati aknast välja, mitte ei kukkunud ise. Mingit teineteisest kinnihoidmist ta

ei näinud. Muuhulgas on tunnistaja kirjeldanud sedagi, et kui politsei ja kiirabi olid kohale

tulnud, siis väljus maja uksest ka mees, kes oli kannatanut tõuganud ja tulles kannatanu juurde

hakkas teda katsuma ja midagi küsima. (Ko To 2 kd, tl 41p - 43)

21.2. Tunnistaja J.Š. maakohtus antud ütlused on põhimõtteliselt kooskõlas tunnistaja A.K.

poolt tajutuga, asjaoludes, mis on süüdistuse seisukohast oluline. „…ma kuulsin meeste karjeid,

heitsin oma pilku, pärast seda tõmbasin oma sõbrannat jopest ja ma nägin kui üks mees hakkas

teist meest kolmanda korruse aknast välja lükkama.. Mida nad karjusid ma ei kuulnud. Pärast

seda kui teine mees oli akna küljes too haaras aknast kinni väljastpoolt. See mees ei pidanud

vastu, ei suutnud püsida ja kukkus maha ja kui ta maha kukkus, see teine mees, kes lükkas ta

välja, viskas tema pihta millegagi, mis oli ümmargune, arvatavasti õunaga. Pärast seda ma

hakkasin kutsuma politseid.“ (Ko To 2 kd, tl 46)

Kohtukolleegium leiab, et tunnistaja tajumisvõime ja hilisemat taasesitamise kvaliteeti kinnitab

muuhulgas asjaolu, et ta märkab hetke, kus kolmandal korrusel korteris viibinud meesisik

viskab alla tõugatud mehele järgi ümmarguse puuvilja, millena sündmuskoha vaatlusel on

fikseeritud nektariin. (sündmuskoha vaatlusprotokoll, tõendite toimik tl 59,69)

Tunnistaja J.Š. t on põhjalikult ja järjekindlalt küsitletud, mida ta ikkagi tajus ja kuidas see

aknast alla lükkamine täpsemalt välja nägi. Tunnistaja on selgitanud, et „Ma nägin, et teda

välja lükati ja see mees, keda lükati haaras aknalauast kinni.“ Tunnistaja on pakkunud välja,

et ajaliselt hoidis mees aknalauast kinni kaks sekundit. Samuti ta selgitas, et korterisolija ei

püüdnud alla kukkujat kuidagi päästa. Prokurör on palunud tunnistajal täpsustada, et kuidas see

lükkamine täpsemalt välja nägi, kas oli ühekordne või mitmekordne lükkamine, millele

tunnistaja vastas, et „ta lihtsalt hakkas teda lükkama selle hetkeni, kui too kukkus.“ Tunnistaja

seisis sel hetkel majast umbes 6 meetri kaugusel ja välisvalgustus oli hea.

Ringkonnakohtu arvates kindlustab mõlema tunnistaja poolt tajutu ja nähtu täpsust asjaolu, et

kannatanu alla lükkamise hetkel põles korteris elektrivalgus, aga „pärast seda kui see isik välja

lükati, teine mees pani akna kinni ja kustutas tule.“ Tunnistaja J.Š. on küsitlemisel veendunult

endale kindlaks jäänud ka selles, et oskab vahet teha olukorral, kus inimest lükatakse või ta

hüppab ise aknast välja. Tunnistaja on kaitsjale vastanud, et „üks isik hakkas teist välja lükkama

ja teine oli peaaegu väljas, siis haaras aknalauast kinni ja oli hoidmas mõni aeg

väljaspool...mitu korda tõukas teda jõuliselt just nõnda (tunnistaja näitas).“ (Ko To 2 kd, tl

47)

22. Edasiste sündmuste arengus ei saa väheoluliseks pidada ka tunnistaja J.Š. kõnet

häirekeskusesse, milles ta teatas, et meesterahvas lükkas teist meesterahvast aknast välja.

22.1. Kaitsjat häirib asjaolu, et häirekeskus edastas patrullile juhtunu osas eelnevat infot ja

seeläbi tekkis politseiametnikest tunnistajatel A.S. il ja O.K. il justkui oma ettekujutus sellest,

mis sündmuskohal võis juhtuda veel enne politsei kohalejõudmist. Ettekujutus ajendas politseid

tegutsema ja kaitsja leiab, et politseitöötajad oli saadud infost kallutatud ning sündmuskohale

jõudes hakati süüdistatavale ja kannatanule suunavaid küsimusi esitama.

22.2. Eeltoodud seisukohaga ei saa kohus kindlasti nõustuda. Mil moel mõjutas, segas või pidi

segama häirekeskusest saabunud info politseitöötajate arusaamis- või tajumisvõimet nende

igapäevaste tööülesannete täitmisel, jääb täiesti arusaamatuks. Seega taoliselt püstitatud

kaitseversioon osutub asjakohatuks. Maakohtus andis politseitöötaja O.K. ütlusi. Ta selgitas,

et 02.11.2019 õhtul said nad kõrgema prioriteediga väljakutse, mille kohaselt meesterahvas on

aknast välja kukkunud. Ta palus vahetuse vanemana süüdistataval mõni tund hiljem

politseijaoskonnas selgitada, mis korteris juhtus. Süüdistatav oli tunnistajale pärast sündmust

rääkinud, et „nad koos vennaga tarvitasid alkoholi korteris, peale seda neil puhkes mingi

konflikt või tüli ja ta tõukas enda venda alla tahtlikult.“ (Ko To 2 kd, tl 58) Tunnistaja O.K. i

ütluste kohaselt oli süüdistatava selgitus juhtunu kohta sel hetkel usutav ja veenev, sest ta rääkis

sellest rahulikult ja täpselt.

22.3. Tunnistaja A.S. oli sündmuse toimumise õhtul politseitöötajana Sillamäel patrullis, kui

tuli väljakutse, mille kohaselt „helistas 13 aastane tüdruk, kes avaldas, et ta sai näha kui 40

aastast meest lükati aknast alla ja ta palus kiirabi kohale tulekut.“ Sündmuskohal olles tuli

maja juures lamava mehe juurde isik, kes esitles end vennana ja nimetas eesnimeks Evgeny.

„Evgeny sõnul oli ta koos vennaga tarvitanud alkoholi kodus, neil toimus kaklus ja Evgeny

lükkas venna kolmandalt korruselt alla.“ Tunnistaja küsis samas, et miks Evgeny venna alla

lükkas, mille peale viimane vastas, et „lapsepõlve solvangud, solvamistunded.“ Seejärel läksid

nad üles korterisse, kus Evgeny selgitas, et „see toimus magamistoas, nad võitlesid, seejärel

avas Evgeny akna lahti ja akna kaudu jõudu kasutades lükkas oma venda aknast tänavale alla.“

Samas Evgeny seletas tunnistajale ka seda, et „akna vastas asus bussijaam ja Evgeny sõnul,

nägid seda kui ta venna lükkas aknast alla, temale tundmatud tüdrukud.“ Tunnistaja kinnitas

maakohtus, et tol hetkel tundus Evgeny jutt veenev ja ta ei kahelnud toimunus nagu seda isik

kirjeldas. (Ko To 2 kd, tl 59p -60)

23. Kannatanu kehavigastuste tekkemehhanismi selgitamiseks osales kohtuistungil

kohtuekspert M. Jeržanov.

23.1. Kaitsja arvates jõudis ekspert järeldusele, et kannatanu alla tõukamist ei olnud. Vaba

langemise korral ilma kehale kiirendust tegemata, paikneb keha kõige sagedamini hoone seina

lähedal. Seinast pikemal vahemaal paikneva keha puhul on tõenäolisem, et isik välja hüppaski

või tema suhtes rakendati kiirendust.

23.2. Ekspert selgitas maakohtus, et vigastuste iseloomu põhjal ei oskaks ilmtingimata kindlaks

teha, kas alla kukkumise puhul tegemist on 3., 5. või koguni 10 korrusega. „Võin kindlalt väita,

et tegemist oli kukkumisega jalgadele maandudes.“ Eksperdi ütlused maakohtus ei lükanud

ümber riikliku süüdistaja versiooni ja maakohtu järeldust toimunust. Kaitsja soovib näha

olukorda, kus süüdistuse versiooni kohaselt oleks kannatanu pidanud alla tõukamise korral

kukkuma majaseinast meetreid kaugemale, kuid käesolevas asjas tuvastatud asjaoludel see nii

kindlasti ei ole.

23.3. Prokurör on vastuväites põhjendatult osundanud järgmisele. Nagu ka tunnistaja J.Š.

ütlustest selgus, tuli süüdistataval kannatanu esmalt aknalauale tõsta ja kui süüdistatav teda

seejärel lükkas, ei olnud tõuge nii tugev ja järsk, et kannatanu oleks seinast eemale lennanud.

Tunnistajad J.Š. ja A.K. kirjeldasid, et kannatanu sai aknast alla kukkudes veel kätega

aknalauast kinni haarata, mistõttu ta ka ei kukkunud pea ees, vaid maandus jalgadele.

23.4. Kohtukolleegiumi jaoks selgitavad kannatanu alla tõukamise ja sellega kaasnevat

kannatanu alla kukkumise mehhanismi sündmust pealt näinud tunnistajad. Nimelt näevad nad

ja on korduvalt kinnitanud, kuidas kannatanu klammerdus aknalaua külge. Kui kannatanu sai

tunnistajate kinnituse kohaselt veel aega aknalauast kinni hoida, siis polnudki tuvastatud

situatsioonis süüdistataval füüsiliselt võimalik kannatanut kortermaja seinast meetrite

kaugusele tõugata. Samuti polnud kolmandalt korruselt kukkumisel võimalik mingit erilist

kiirendust saavutada.

Seega kaitsja versioon, et alla tõukamise korral pidi kannatanu kukkuma majaseinast kuhugi

kaugele, ei ole kogutud usaldusväärse tõendusteabe pinnalt kuidagi asjakohane.

24. Ringkonnakohus ei nõustu nagu maakohuski süüdistatava kaitseversiooniga, mille kohaselt

tema läks hoopis aknalaua küljes ja väljaspool maja rippuvat venda päästma ning ometigi tal

see ei õnnestunud ja vend kukkus alla. Samuti on maakohtu poolt uuritud tõenditest tulenevalt

usaldusväärselt kindlaks tehtud, et süüdistatava ja kannatanu vahel esines enne lükkamist

konflikt. Selleks ei pidanud aga olema süüdistataval ja kannatanu silmnähtavaid kehavigastusi

ega võitlusele viitavaid jälgi, mida kaitsja sooviks kindlasti näha.

25. Ringkonnakohus uuris kannatanu maakohtus antud ütlusi, mis on täis vastuolusid ja millised

maakohus tõendite hulgast põhjendatult välja jättis. Esmalt väidab kannatanu justkui teadvat,

et äkki tuli tal korteris viibides soov enda elu lõpetada ja et selleks tuleb end korteri aknast välja

tõugata. Samas ei tea kannatanu küsimustele vastates mingeid detaile sündmusest meenutada

ning väidab, et ei tea mingit kellaaega nimetada. Väljahüppamise hetke kohta pakub välja, et

„asi ongi selles, et seda ma ei mäleta, on meeles, et keegi mind vist kinni hoidis.“ (Ko To 2 kd,

tl 34-35) Järgnevalt vastab küsimustele resoluutselt, et ta ei oska öelda, kes teda kinni hoidis ja

kust kohast täpsemalt. Samas andis kannatanu ütlusi, et varem pole ta elus enesetapukatset

üritanud teha ja arvab, et sel korral „sõitis katus ära.“

26. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et ühise alkoholi tarvitamise käigus

tekkinud konflikti tõttu tõukas süüdistatav E. Ekimenko kolmanda korruse aknast alla

kannatanu A.E. , mille tulemusena kannatanu sai vigastusi, mis ei osutunud eluohtlikeks. Kohus

leidis, et asjas pole usaldusväärseid tõendeid, millest järeldada, et süüdistatav tahtis A.E. t ära

tappa. Tõugates kannatanu A.E. kolmandalt korruselt alla, tegutses süüdistatav kannatanu A.E.

l saabuva eluohtliku tagajärje suhtes vähemalt kaudse tahtlusega. Olukorras, kus allakukkumise

tagajärjel oht kannatanu elule siiski ei realiseerinud, jäi süüdistatava poolt toime pandud

kuritegu katsestaadiumi, mis kvalifitseeritakse KarS § 118 lg 1 p 1 - § 25 lg 2 järgi.

27. Apellatsiooni motiveerivas osas taotletakse alternatiivselt E. Ekimenkole määratud

karistuse kergendamist ja leitakse, et see ei vasta kehtivale kohtupraktikale. Ringkonnakohus

selle seisukohaga ei nõustu ja leiab, et maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistus vastab

KarS § 56 põhimõtetele. Maakohus on põhjalikult karistuse mõistmisel käsitlenud E. Ekimenko

isikut iseloomustavaid andmeid, tema süüküsimust ja tunnistaja L.E. ütlusi. Seega pole

maakohus süüdistatavale reaalset vangistust mõistes irdunud karistuse mõistmise

üldpõhimõtetest.

Apellatsiooni kohaselt on kaitsja analüüsinud esimese ja teise astme kohtute sarnase

kvalifikatsiooniga kriminaalasju ning jõudnud järeldusele, et varem karistamata süüdistatavale,

kellele oli inkrimineeritud analoogne või isegi raskem süüdistus KarS § 118 järgi, määrati

üldjuhul vangistust, mis oli jäetud tingimisi kohaldamata. Ringkonnakohus märgib, et võrdlus

teistes analoogsetes kriminaalasjades mõistetud karistustega pole asjakohane, sest süüdistuste

tehiolud ja teo toimepanijad on igal konkreetsel juhtumil oma erisustega. Paratamatult võib

tekkida mingil moel võrdlus, et analoogse kvalifikatsiooniga asjas mõisteti mõnel juhul kergem

karistus. See aga ei tähenda kindlasti, et E. Ekimenko puhul oleks maakohus rikkunud seadust

ja karistanud alammäära lähedast reaalset vangistust mõistes põhjendamatult karmilt.

KarS § 118 sanktsioon näeb karistusena ette vangistuse 4 kuni 12 aastat. Süüdistatav on

varasemalt kriminaalkorras karistamata. Karistust raskendavateks asjaoludeks on KarS § 58 p-

de 3 ja 4 kohaselt süüteo toimepanemine teadvalt kõrges eas inimese suhtes ja pereliikme

suhtes. Karistust kergendavad asjaolud KarS § 57 järgi puuduvad.

Süüdistatava süü suuruse hindamisel soostub kohtukolleegium maakohtuga selles, et

põhjendatud ei ole rakendada KarS §-s 60 sätestatud karistuse kergendamist. Samas on

maakohus mõistnud süüdistatavale niigi alammäära lähedase vangistuse (4 aastat 6 kuud

vangistust). Taolist karistust mõistes leidis kohus, et süüdistatava poolt toime pandud kuritegu

jäi katsestaadiumi, mis vähendab teo ebaõigussisu. Samuti arvestas maakohus asjaolu, et

kannatanu elu ohus ei olnud ja talle püsivaid tervisekahjustusi ei tekitatud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtule pole midagi ette heita ka põhjenduste osas, miks ei pea

kohus võimalikuks süüdistatavat vangistusest tingimisi vabastada. Õigustatult on maakohus

rõhutanud, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et kui isikule

mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis reegeljuhtumil pööratakse see ka täitmisele. Vaid

erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik, võivad olla aluseks karistuse

kandmisest tingimisi vabastamise kaalumiseks.

Maakohus tuvastas seega põhjendatult, et käesoleval juhul ei esine mingeid selliseid erandlikke

süüteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase E. Ekimenko isik pole selline, kelle puhul on

põhjendatud karistuse kandmisest tingimisi vabastamine.

28. Lähtuvalt eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus

Viru Maakohtu 2. juuli 2020 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Erkki Hirsnik

Maarika Kuusk

/allkirjastatud digitaalselt/