1-10-389/22 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. mai 2010. a, Tallinn

Kriminaalasja number 1-10-389 Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ivi Kesküla ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 3. mai 2010. a, Tallinn Kriminaalasi I.M

süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1, § 199 lg 2

p-de 4,7 ja § 215 lg 2 p-de 1,2 järgi; O.B

süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja § 215 lg 2 p-de 1, 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 3. märtsi 2010. a otsus, lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatavad I.M ja O.B , kannatanu Dmitri Mataras Prokurör Loreta Tšurilova Süüdistatavad

I.M, isikukood: XXX, elukoht: XXXXX

XX-XX, XXXXX; EV kodanik, algharidus, emakeel – vene

keel, ei tööta ega õpi; varem kriminaalkorras karistatud viis korda;

O.B , isikukood: XXX, elukoht: XXXXXXX X-XX, XXXXXX, viibimiskoht: Tallinna Vangla;

EV kodanik, keskharidus, emakeel – eesti keel, töötab Viimsi

mõisas töölisena; varem kriminaalkorras karistatud 11 korda; tõkend: vahistamine

Kaitsjad Advokaadid Sergei Narusberg ja Owe Ladva

RESOLUTSIOON

2

1. Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt:

1.1 I.M ja O.B süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4,7, järgi; 1.2 I.M-ilt ja O.B-lt solidaarselt kannatanu Rein Siku kasuks 9900 krooni väljamõistmise osas tsiviilhagi katteks; 1.3 I.M-ile KarS 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas; 1.4 O.B-le KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas.

2. Teha selles osas uus otsus, millega:

2.1 I.M ja O.B süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4,7 järgi saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus; 2.2 I.M-ile KarS § 214 lg 2 p 1 ja § 215 lg 2 p-de 1, 2 järgi mõistetud karistused

jätta muutmata. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõista süüdistatavale neli aastat vangistust, mida vähendada KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o kestuseni kaks aastat kaheksa kuud vangistust. KarS § 74 ja § 75 sätete rakendamise osas jätta maakohtu otsus samuti muutmata;

2.3 O.B-le KarS § 215 lg 2 p-de 1,2 järgi mõistetud karistus kolm kuud

vangistust jätta muutmata. KrMS § 238 lg 2 p 2 alusel vähendada mõistetud karistust 1/3

võrra, s.o kestuseni kaks kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud

karistust 30.03.2000.a. Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 5 aastat 9 kuud ja 12 päeva - võrra ning liitkaristuseks mõista süüdistatavale 5 aastat 11 kuud ja 12 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg karistuse hulka ja karistuse kandmise alguseks määrata 30.07.2009.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Kannatanu Dmitri Matarase esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

5. I.M ja O.B apellatsioonid rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 214 lg 2 p 1 Harju Maakohtu 3. märtsi 2010 otsusega tunnistati I.M

järgi ja mõisteti talle karistuseks 4 aastat vangistust; KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 järgi ja mõisteti

karistuseks 4 kuud vangistust; KarS § 215 lg 2 p-de 1, 2 järgi ja mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust. KarS § 64 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 4 aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada ühe kolmandiku võrra, s.o pikkuseni 2 aastat 8 kuud vangistust. KarS § 74 lg-te 1,2,3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistusest kuulub koheselt ärakandmisele 8 kuud vangistust ning ülejäänud vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata, kui I.M ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

3

O.B tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4,7 järgi ja mõisteti talle karistuseks 4 kuud vangistust; KarS § 215 lg 2 p-de 1, 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust. KarS § 64

alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 4 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, s.o kestuseni 2 kuud 20 päeva vangistust.

KarS § 65 lg 2, § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust 30.03.2000.a. Pärnu Maakohtu

otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 5 aastat 9 kuud ja 12 päeva - võrra ning

liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 6 aastat 2 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges kohus 30.07.2009. I.M-ilt ja O.B-lt mõisteti solidaarselt kannatanu R S kasuks välja 9900 krooni.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel M. Kangur, kelle osas ei ole maakohtu otsus aga vaidlustatud.

1.1 ja O.B tunnistati süüdi selles, et nad isikutena, kes on varem toime

I.M

pannud varguse, võtsid 8.07.2009 kella 20.15 ajal omavoliliselt enda ajutisse kasutusse D M

kuuluva sõiduauto Audi A6 reg. nr XXX XXX, mis oli pargitud Tallinnas XXXXXX XX maja juurde. Nad sõitsid sellega ringi Tallinna linnas kuni 9.07.2009, mil kella 14.00 paiku tagastati auto Tallinnas Lasnamäel D M. Seega võtsid süüdistatavad grupis omavoliliselt ajutisse kasutusse võõra vallasasja, olles isikuteks, kes on varem toime pannud varguse. Kirjeldatud käitumisega panid süüdistatavad toime KarS § 215 lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.2 ja O.B , olles isikuteks, kes on varem toime pannud varguse,

Samuti I.M

varastasid 10.07.2009 ajavahemikul kella 21.00-st kuni kella 00.00-ni võõra vallasasja selle

ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o Rein Sikule kuuluva motorolleri LH50QT maksumusega 9900 krooni, mis oli pargitud Tallinnas, Arbu 7 maja juurde. Seega I.M ja O.B grupis, võttes ära võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, isikutena, kes on varem toime pannud varguse, panid toime KarS § 199 lg 2 p 4, 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.3 tunnistati süüdi veel KarS § 214 lg 2 p 1 järgi väljapressimise toimepanemises, I.M kuid selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.

2. ja O.B

Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatavad I.M ning kannatanu D. M. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised.

2.1 palub tühistada maakohtu otsus KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 järgi, s.o I.M

mopeedivarguse episoodis. Apellandi hinnangul on süüdistus selles kuriteos piisavalt tõendamata.

Nimelt on tema kestvalt tunnistanud, et ta pani toime varguse Tallinnas XXX tn X maja juures. Süüdistatakse teda aga selles, et ta varastas motorolleri XXXX tn X maja eest, mida ta aga teinud ei

ole. Seetõttu tuleb kohtuotsus selles osas tühistada, samuti temalt välja mõistetud tsiviilhagi osas; tema ei varastanud motorollerit, mis varastati Arbu tn 7 juurest.

2.2 O.B palub end õigeks mõista mõlemas talle süüks arvatud kuriteos.

2.2.1 Apellant kinnitab, et ta ei ole pannud toime KarS § 215 lg 2 p-de 1, 2 järgi kvalifitseeritavat kuritegu. D. M on tema sõber, kes lubas tal autot pidevalt kasutada. Ta on süüdi vaid selles, et sattus valel ajal valesse kohta.

4

2.2.2 Ka ei ole varastanud ta motorollerit. Eeluurimisel on leidnud tõendamist, et roller, mida

nemad I.M-iga kasutasid, seisis XXX tn X maja ees; kannatanu räägib aga XXX tn X maja

juurest varastatud motorollerist. O.B tunnistab, et ta nägi ja sai aru, et tegemist on varastatud/ärandatud motorolleriga, kuid varastanud tema seda ei ole.

2.3 ja O.B süüdistuses KarS § 215 lg 2 p-de 1, 2 järgi Kannatanu D. M palub I.M õigeks mõista, selgitades, et tegemist on arusaamatusega. O.B on tema sõber, kes tohtis tema autot alati enda äranägemisel kasutada; tal ei olnud midagi selle vastu, kuna ta usaldab O.B täielikult. Ta andis O.B-le enda auto võtmed ja kui viimane minema sõitis, ei näinud ta selles

midagi halba. Ta helistas O.B-le lihtsalt selleks, et teada saada, millal ta tagasi tuleb. Kui

telefoni võttis aga vastu talle tundmatu isik, tekkis tal kahtlus, et auto ärandati ning tema sõber O.B

ise on sattunud kuritegeliku vandenõu ohvriks. Kui pärast kõik selgeks sai, tahtis ta avaldust politseist tagasi võtta, kuid seda ei võimaldatud.

3. ja O.B Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde. I.M apellatsioone toetasid ka nende kaitsjad. I.M kaitsja palus seejuures teha õigeksmõistev otsus

I.M suhtes ka KarS § 215 lg 2 p-de 1, 2 järgi, mida süüdistatav enda apellatsioonis ei

taotlenud, s.o väljuda apellatsiooni piiridest. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta

need rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Küll palus prokurör täpsustada maakohtu otsust

osas, mis puudutab KarS § 199 lg p-de 4, 7 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise kohta; tegelikkuses varastati kannatanule kuulunud motoroller Tallinnast XXXX X maja juurest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Esmalt võtab kriminaalkolleegium seisukoha taotluse osas mõista süüdistatavad õigeks KarS § 215 lg 2 p-de 1, 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos (I), osundades seejärel kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 järgi

kvalifitseeritud kuriteo kontekstis (II). Viimasena lahendab kriminaalkolleegium süüdistatavatele mõistetava karistuse küsimuse (III). Nimetatud küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised.

I

4. KarS § 215 lg 2 p-de 1, 2 järgi taotlevad apellandid õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist

motiivil, et tegelikkuses ei ole võõra vallasasja omavolilist kasutamist toimunud. Nii kinnitab O.B apellatsioonis, et tal oli olemas täielik luba kannatanu D. M kuuluva auto kasutamiseks;

omapoolselt on asunud seda kinnitama ka kannatanu ise. Mõlemas apellatsioonis keskendutakse

peamiselt väitele, et kannatanu ja O.B näol on tegemist pikaajaliste heade sõpradega ning kogu kriminaalasi on n.ö eksitus; nii kinnitabki D. M apellatsioonis, et avalduse auto valduse

kaotuse kohta kirjutas ta politseisse üksnes murest enda hea sõbra O.B pärast, kartes, et

viimane ise on langenud „kuritegeliku vandenõu ohvriks“; seda versiooni esindas kannatanu ka

ringkonnakohtu istungil. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei oma see apellatsioonimenetluses

esitatud väide mitte mingisugust elulist usaldusväärsust ning on ilmselges vastuolus kriminaalasja

materjalide alusel tuvastatavate asjaoludega. Sarnaselt maakohtule osundab ringkonnakohus järgnevale.

5. sõitsid

Väljaspool vaidlust on käesoleval hetkel järgnev – O.B ja I.M 8.07.2009 minema kannatanule kuulunud sõiduautoga Audi ja seda ajal, mil kannatanu D. M viibis

internetipunktis; eelnevalt olid nad saanud enda kätte sõiduauto võtmed. Sõiduauto sai kannatanu

5

tagasi järgmisel päeval, mil ta kohtas I.M Lasnamäel asuva kasiino juures (kd 1, tlk 120). Kannatanu on kriminaalasjas kuulatud kohtueelses menetluses üle kolmel korral ning kõigil juhtudel

on ta kinnitanud, et sõiduauto kasutamine I.M ja O.B poolt oli vastuolus tema

tahtega. Samuti ei nähtu tema ütlustest, et O.B näol oleks tegemist tema pikaajalise hea tuttavaga, kelle käekäigu pärast ta muret tunneb. Konkreetselt on nende asjaolude kohta väljendanud D. M järgmist.

5.1 9.07.2009 toimunud kannatanu ülekuulamisel on D. M selgitanud, et eelmisel päeval oli ta olnud koos oma kahe uue tuttavaga, kellest üks oli Janus (kd 1, tlk 118). Kui ta läks internetipunkti,

tuli nimetatud Janus äkki tema juurde ning palus autovõtmeid akende sulgemise ettekäändel; järgmisel hetkel sõideti tema autoga ära. Kui ta helistas enda autosse jäänud telefonile, öeldi talle, et

auto tagastatakse umbes tunni pärast; kui ta peaks aga politseisse pöörduma, siis ta enam enda

masinat ei näe ja see põletatakse ära. Ta helistas süüdistatavatele mitu korda, talle lubati auto

tagastada mitu korda, mida aga ei tehtud; ühel hetkel lülitati ka telefon lihtsalt välja. Seejuures

kinnitab kannatanu, et autot ei ole ta siiani tagasi saanud ning tema neil enda autot kasutada ei lubanud (samas). Kirjeldatud ütlustes tuleneb esmalt see, et sõiduauto läks D. M valdusest välja tema tahte vastaselt;

seda kinnitab kannatanu ülekuulamisel üheselt. Samuti nähtub ütlustest, et auto ära võtnud isikud

olid talle sisuliselt tundmatud, nimetades ühte neist „Januseks“ ja teist „Droniks“. Mingist

pikaajalisest sõprusest O.B-ga D. M ei räägi, samuti ei väljenda ta ka mingit muret tema

käekäigu pärast. Vastupidi – kannatanu selgitab, et nimetatud isikutega sai ta tuttavaks alles 5.06.2009 (s. o kolm päeva varem) ning ta oskab neid nimetada ainult eesnimede/hüüdnimede alusel ning anda nende välise kirjelduse; eraelulist teab ta süüdistatavate kohta vaid niipalju, et „mõlemad olid kohtulikult karistatud ja istusid vanglas“ (kd 1, tlk 118).

5.2 Sisuliselt sarnaseid ütlusi annab D. M ka 14.07.2009, s.o peale seda, kui ta on sõiduauto enda valdusesse tagasi saanud. Ka siis kinnitab kannatanu ülekuulamisel, et auto võtsid talle vähetuttavad

meesterahvad; ta andis Jaanusele küll võtmed, kuid sellega minema sõita ta ei lubanud. Ka siis

kinnitab D. M, et kui ta helistas autosse, lubati talle masin peatselt tagastada, mida aga ei tehtud, kusjuures teda hoiatati politseisse pöördumise eest. Kuna ta ei uskunud, et nad auto tagastavad, siis

pöördus ta politseisse (kd 1, tlk 120). Auto sai ta tagasi järgmisel päeval, peale seda kohtus ta ka Jaanusega – ka viimane vabandas, et „nii juhtus“. Seejuures kinnitab kannatanu, et ta oleks lubanud

süüdistatavatel autot kasutada, kui ta oleks ka ise selles viibinud, kuid nemad võtsid tema auto omavoliliselt (kd 1, tlk 121). Taaskord kinnitab kannatanu, et J ja D kohta teab ta „vaid seda, et nad on kinni istunud“.

Ka nendest ütlustes tuleneb seega üheselt, et pole mingit alust rääkida O.B-st ja D. M kui headest tuttavatest, kusjuures esimesel oli alati voli ja luba kasutada kannatanule kuulunud sõidukit. Seejuures tuleneb ütlustest, et enne kõnealust ülekuulamist (ja peale auto tagasisaamist) oli D. M O.B-ga ka kohtunud; kuid kummatigi ei räägi kannatanu midagi „eksimusest“ või muust murest

enda sõbra käekäigu pärast, mis ajendas teda väidetavalt pöörduma politsei poole. Ka nendes

ütlustes kinnitab kannatanu, et süüdistatavaid ta sisuliselt ei tundnud ning tema autot kasutasid

viimased tema tahte vastaselt, s.o omavoliliselt. Ka nendes ütlustes suudab D. M kirjeldada „enda

head sõpra“ O.B vaid üldiste väliste tundemärkide alusel (kd 1, tlk 121). Kolmandal

ülekuulamisel (samuti 14.07.2009) suudab kannatanu O.B kohta lisada vaid niipalju, et

„Dron“ (s.o I.M) kutsus teda vahetevahel ka hüüdnimega „Kibu“ (kd 1, tlk 123). Ka need ülekuulamisel antud ütlused kinnitavad seega apellatsioonis esitatud väidete mittevastavust tõele.

5.3 Igasugusegi usutavuse kannatanu ja O.B „pikaajalise hea sõpruse ja täieliku

usalduse“ kohta kummutab täiendavalt veel asjaolu, et äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt

tunneb D. M O.B ära üksnes „näojoonte järgi“ (kd 1, tlk 125-126). Kannatanu selgitab

6 seejuures, et tema poolt äratuntud isik „tutvustas ennast mulle Jaanusena ning tema kohta andsin ma ütlusi 14.07.2009; kannatanu kinnitab seejuures, et J. Kibuvist oli isikuks, kes koos „Droni“ nimelise isikuga võttis temal omavoliliselt ära sõiduauto Audi (samas).

5.4 eeluurimisel antud

Et tegemist oli auto omavolilise kasutamisega, tuleneb ka I.M ütlustest (kd 1, tlk 134-135). Süüdistatav kirjeldab seal samuti asjaolusid, kuidas sattusid nende kätte

autovõtmed ning ka seda, kuidas neile helistas pidevalt kannatanu ning nõudis auto tagastamist;

seejuures nõudis kannatanu auto tagastamist just O.B-lt (tema ja O.B rääkisid

kannatanuga kordamööda), kuna autovõtmed oli kannatanu andnud just viimasele (kd 1, tlk 134). Seejuures oli O.B väljendanud, et „Dmitri on talle midagi võlgu ja kiiresti ta enda autot kätte ei saa“ (samas). Samuti tuleneb I.M ütlustest, et kui kannatanu järgmisel päeval auto tagasi sai, „oli ta šokis, kuna auto oli täis Jaanuse isiklikke asju“ (kd 1, tlk 135). Et tegemist oli auto omavolilise kasutamisega, tuleneb ka O.B enda ütlustest (kd 1, tlk 138- 140). Ka O.B tunnistab, et kannatanu helistas korduvalt autosse ja palus auto tagastada, mida aga ei tehtud (kd 1, tlk 139). Ainukese erandina väidab O.B enda ütlustes, et initsiatiiv auto äravõtmiseks ja omavoliliseks kasutamiseks tuli I.M-ilt. Seda väidet peab kriminaalkolleegium aga paljasõnaliseks. Teised tõendid kogumis (esmajoones aga I.M ütlused, ka kd 2, tlk 149) kinnitavad, et auto omavolilise kasutamise initsiaatoriks oli O.B ning kriminaalkolleegium ei

näe põhjust neis ütlustes kahelda. Seda kinnitab ennekõike kasvõi asjaolu, et sõideti O.B poolt öeldud sihtkohtadesse ning autosse paigutati (ja jäeti) temale kuuluvaid esemeid. Kuigi autot

juhtis I.M, kasutati autot siiski omavoliliselt koos, seega on süüdistatavate käitumine õigustatult kvalifitseeritud grupiviisiliselt toimepandud kuriteona (vt nt RKKKo 3-1-1-33-04, p 8).

6. Seega on täielikult lükatud ümber kannatanu ja O.B apellatsioonides esitatud väide

omavahelise pikaajalise sõpruse ning usaldussuhte kohta; osundatud tõenditest tuleneb üheselt, et

tegelikkuses kannatanu O.B lähemalt ei tundnud ning kannatanu sõiduautot kasutasid süüdistatavad omavoliliselt, s.o panid toime KarS § 215 lg 2 p-de 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Käesoleva (s.o D. M esitatud) apellatsiooni ning istungimenetluses väljendatu näol on ringkonnakohtu poolt tuvastatu alusel seega tegemist valeütluste andmisega kriminaalmenetluses D. M poolt. Kuivõrd ringkonnakohus hoiatas D. M kohtuistungi rakendamisel valeütluste andmise eest,

edastab kriminaalkolleegium kooskõlas KrMS § 268 lg-ga 6 asjakohase teate ja kohtuotsuse politseile kriminaalasja alustamise otsustamiseks KarS § 320 lg 1 tunnustel.

Eeltoodud argumentidel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse I.M ja O.B

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 215 lg 2 p-de 1, 2 järgi seega muutmata ja esitatud apellatsioonid selles osas rahuldamata.

II

7. ja O.B Küll leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus tuleb tühistada I.M süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 järgi seoses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Konkreetselt osundab ringkonnakohus järgnevale.

8. ja O.B-le esitati süüdistus ning nad tunnistati maakohtu poolt süüdi I.M-ile selles, et nad varastasid 10.07.2009 ajavahemikul kella 21.00-st kuni kella 00.00-ni kannatanu R. S kuuluva motorolleri, mis oli pargitud Tallinnas, XXXX X maja juurde. Mõlemad süüdistatavad on apellatsioonis esitanud väite, et nimetatud kohas ja aadressil nad varavastast kuritegu toime pannud ei ole. Kriminaalkolleegium soostub apellantide seisukohaga, et käesoleva kriminaalasja materjalide

põhjal on võimatu otsustada, kus on varavastane süütegu toime pandud ning kas nende poolt toimepandud süüteos oli kannatanuks ikkagi R. S.

7

9. KrMS § 62 p 1 alt 3 kohaselt kuulub tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteo

toimepanemise koht. Süüdistusaktis ja ka kohtuotsuses on R. S kuulunud motorolleri varguse

toimepanemise kohana märgitud Tallinn, XXXX tn X; et temale kuuluv motoroller varastati just osundatud aadressilt, on kinnitanud kannatanu nii eeluurimisel (kd 2, tlk 3) kui ka kohtuistungil (kd 2, tlk 206). Tõendid, mis kinnitaks süüdistatavate poolt võrra vallasasja valduse murdmist nimetatud kohas, aga puuduvad. Nimelt on I.M kahtlustatavana ülekuulamisel kinnitanud varavastase kuriteo toimepanemist, kuid nimetatud sündmuskohana Tallinn, XXXXX tn X aadressi (kd 2, tlk 9). Ka ütluste ja olustiku

seostamise protokolli kohaselt, mis on esitatud isiku süüd kinnitava tõendina, on I.M näidanud kuriteo toimepanemise kohana XXXXX tn X maja (kd 2, tlk 16 ja 21). Kohana, kust võeti ära neile mittekuulunud motoroller, on aadressi XXXX tn X näidanud ütluste ja olustiku seostamise protokolli kohaselt ka O.B (kd 2, tlk 32 ja 33). Samal ajal on aga kestvalt toimetatud

menetlust kuriteosündmuse suhtes, mis menetleja seisukohalt pandi toime teisel aadressil, s.o Tallinn, XXXXX tn X (kd 2, tlk 48). Tegemist on ilmselge vastuoluga, mida ei ole kogutud tõendite taustal võimalik kõrvaldada.

10. Riiklik süüdistaja leidis ringkonnakohtu istungil, et tegemist on eksimusega ning seda asjaolu saab kriminaalkolleegium täpsustada; tegelikkuses on kuritegu, s.o kannatanu R. S kuulunud rolleri

varguse toimepanemise kohaks siiski Tallinn, XXXX tn X. Kriminaalkolleegiumile jääb

mõistetamatuks, milliste tõendite alusel saaks ringkonnakohus selle „täpsustuse“ teha;

kriminaaltoimikus puuduvad igasugused andmed selle kohta, et kannatanu on aadressi nimetamisel

eksinud ning tegelikkuses pidanud silmas siiski süüdistuses märgitud kohta. Ning nagu öeldud – kannatanu on kinnitanud kestvalt, nii eeluurimisel kui ka kohtus, et temale kuulunud roller varastati XXXX tn X juurest. See vastuolu pidanuks olema selge menetlejale juba enne kriminaalasja saatmist kohtusse, mida kummatigi ei ole aga püütudki kõrvaldada.

10.1 Nagu kriminaalkolleegium osundas, puuduvad kriminaalasjas juba igasugused tõendid, mis

võimaldaks kohtul määratleda süüteo toimepanemise kohana kannatanu poolt väidetust erineva aadressi (seejuures ei ole tegemist nn täiesti kõrvuti seisvate majade kompleksiga, mis teeks sellise

eksimuse ehk mõistetavaks; kaitsjad osundasid ringkonnakohtu istungil õigustatult, et tegemist on teineteisest mitusada meetrit eemal asetsevate majadega, kusjuures nende vahele jääb ka Virbi

tänav). Samuti ei saa sellist täpsustust ka terviklikult teha RKKK otsusest nr 3-1-1-45-07

juhinduvalt, nagu seda leidis prokurör. Nimetatud lahendis leiab riigikohus tõepoolest, et süüteo toimepanemise koha määratlemine ei saa tihti olla n.ö absoluutne - selle määratlemise täpsus sõltub

. Küll aga peab olema loodud süüdistatavale võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse. Kuid silmas tuleb pidada, et kõnealuses kaasuses olid

vaatluse all alaealiste suhtes toime pandud korduvad seksuaalründed, mis leidsid ka aset mitmete

aastate eest. Sellistel asjaoludel võib tõepoolest hoomata, miks leidis riigikohus, et kuriteo

toimepanemise koht ei tule alati määratleda „aadressi täpsusega“; seda tuvastamist võivad

raskendada ja mõistusepäraselt selgitada nii kannatanute isikud (alaealisus) kui ka ajaline faktor

(kuritegude toimepanek mitmete aastate eest). Sellise situatsiooniga ei ole aga tegemist praegusel

juhul, kus on vaatluse all alles hiljuti toimunud vallasasja vargus; mingitest ajalistest/kannatanut

iseloomustavatest iseärasustest käesoleval juhtumil seega rääkida ei saa. Seega lasus kohtul

süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks kohustus tuvastada, kas süüdistatavad varastasid ikka kannatanu R. Sikule kuulunud motorolleri ja kus kuritegu toime pandi; silmas tuleb pidada sedagi, et

selle küsimuse lahendamisega on lahutamatult seoses ka kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi lahendamise küsimus.

10.2 Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad kriminaalasjas seega tõendid, mille alusel saaks väita,

et süüdistatavad panid toime varavastase kuriteo just kannatanu R. Siku omandi suhtes. Ainuke

8

kokkulangevus, mille alusel seda saaks väita, on motorolleri värvus. Nimelt on kannatanu

kirjeldanud, et tema roller oli sini-musta värvi (kd 2, tlk 3). Et sellist värvi rolleri ta koos O.B-ga varastas, on tunnistanud ka I.M (kd 2, tlk 9). Kuid sellega nõutava vastavuse

tuvastamist võimaldavad asjaolud ka piirduvad. Nii on kannatanu ütlustes selgitanud, et „teised

äratundmistunnused puuduvad“ (kd 2, tlk 3). Samal ajal on I.M selgitanud, et nende poolt

varastatud motorolleril oli esiklaasil mingi kleeps, kindalaekas oli must kiiver ja 2 sõiduauto kärbitud krokodilli, millest üks oli must ja teine punane (kd 2, tlk 9). Menetleja ei ole aga täiendavalt

teinud midagi, et tuvastada, kas kannatanult varastatud motorolleril olid sellised tundemärgid või paiknesid seal süüdistatava poolt nimetatud esemed; kannatanu täiendava ülekuulamise kaudu oleks

need küsimused olnud hõlpsasti lahendatavad. Ringkonnakohtule jääb kohtueelse menetleja selline

tegevusetus täiesti mõistetamatuks, mis viib käesoleval juhtumil aga ühtlasi selleni, et ei ole võimalik tuvastada, kas süüdistatavad panid toime süüteo just R. Siku omandi vastu.

11. Küll tunnistasid süüdistatavad end vaatluse all oleva kuriteo toimepanemises maakohtus süüdi, võttes omaks ka tsiviilhagi (kd 2, tlk 205 pöördel). Kriminaalasja arutamine lühimenetluses ei vabasta aga kohut talle KrMS § 312 p-dega 1-3 pandud kohtuotsuse motiveerimise nõudest. KrMS § 233 lg 3 ja § 238 kohaselt toimub kohtuotsuse koostamine lühimenetluses üldmenetluse eeskirjade

järgi. Seetõttu peab ka lühimenetluses koostatud kohtuotsus vastama kõigile KrMS §-ga 312

kohtuotsuse põhiosale seatud nõuetele, st sisaldama kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite

analüüsi sellisel kujul, et võimaldab jälgida kohtuotsuse resolutiivosas väljendatud järeldustele jõudmise käiku. Seega ei vabasta ka süüdistatava poolt süü täielik omaksvõtt lühimenetluses kohut

kohtuotsuse motiveerimise kohustusest (vt RKKKo 3-1-1-100-06, p 17; sama seisukohta korratud

otsustes nr 3-1-1-20-07 ja nr 3-1-1-79-09). Nagu öeldud, puuduvad praegusel hetkel kohtuotsuses motiivid, mis võimaldaks järeldada, et süüdistatavad panid toime varguse ikkagi XXXX tn X maja

juures, kuigi nii süüdistus kui ka kannatanu väidavad midagi muud. Ja nagu ringkonnakohus

osundas, puuduvad XXXX tn X juures toimepandud kuriteo kohta kriminaaltoimikus tõendid tervikuna.

12. Et süüdistatavatel oli süüdistuses nimetatud ajal puutumus võõra omandi vastu suunatud süüteoga, on iseenesest selge; seda ei vastusta ka süüdistatavad ise. Seega puudub alus automaatselt

õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks eelpool toodud motiividel. Käesolev kriminaalasi on

lahendatud lühimenetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-47-06 leidnud, et

kui kohus ei pea kriminaaltoimiku materjalide põhjal võimalikuks süüdiega ka õigeksmõistva

kohtuotsuse tegemist, tuleb kriminaaltoimik KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel, sõltumata lühimenetluse

kohaldamise aluste esinemisest, prokuratuurile tagastada. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel ja

kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamata jätmisel rikkus maakohus seega KrMS 238 lg 1 p 2 nõudeid, mida ringkonnakohus loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg

2 tähenduses; osundatud minetust ei ole võimalik kõrvaldada ka apellatsioonimenetluses. Seetõttu

tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse I.M ja O.B süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 järgi, kuna käesoleval hetkel ei ole kriminaaltoimiku materjalid piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Selles osas saadab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 2 juhinduvalt kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus. Eelnevast johtuvalt tuleb maakohtu otsus tühistada ka süüdistatavatelt kannatanu R. Siku kasuks solidaarselt 9900 krooni väljamõistmise osas tsiviilhagi katteks.

III

13. Kuivõrd ühes süüdistuse episoodis kuulub maakohtu otsus nii I.M kui ka O.B osas tühistamisele, tuleb tühistada maakohtu otsus ka neile mõistetud karistuse osas.

9

13.1 tunnistati maakohtu poolt süüdi veel KarS § 214 lg 2 p 1 järgi ja mõisteti talle I.M karistuseks 4 aastat vangistust, samuti KarS § 215 lg 2 p-de 1, 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust. Kriminaalkolleegium peab mõistetud karistusi isiku teosüüle vastavaks. Sarnaselt

maakohtule loeb ringkonnakohus KarS § 64 alusel kergema karistuse kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks kujuneb seega 4 aastat vangistust, mida tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada ühe

kolmandiku võrra, s.o pikkuseni 2 aastat 8 kuud vangistust. Ka KarS § 74 ja § 75 sätete rakendamise osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

13.2 Maakohtu otsus tuleb tühistada O.B-le KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuse

mõistmise osas. Maakohus mõistis O.B-le KarS § 215 lg 2 p-de 1, 2 karistuseks 3 kuud vangistust. Kriminaalkolleeguim peab seda täielikult tema teosüüle vastavaks ning ei pea vajalikuks selles osas maakohtu otsust revideerida. Initsiatiiv kuriteo toimepanemiseks lähtus O.B-lt, ka

puuduvad karistust kergendavad asjaolud. Ei üldega ka eripreventiivsed kaalutlused anna alust

mõistetud karistuse vähendamiseks või sanktsiooniliigi muutmiseks. KrMS § 238 lg 2 alusel

vähendab kriminaalkolleegium mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, s.o kestuseni 2 kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust 30.03.2000.a. Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 5 aastat 9 kuud ja 12 päeva - võrra ning liitkaristuseks mõista süüdistatavale 5 aastat 11 kuud ja 12 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg karistuse hulka ja karistuse kandmise alguseks määrata 30.07.2009.

14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ja § lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3, § 339 lgst 2 ja § 341 lg-st 2 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleeguim maakohtu otsuse

osaliselt ja saadab tühistatud osas kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus. Kannatanu D. M apellatsioon jätta rahuldamata, I.M ja O.B apellatsioon rahuldada osaliselt.

Paavo Randma

Ivi Kesküla

Julia Katškovskaja