2-20-112190/9 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.10.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-112190

Kohtuasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi ET vastu võla

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.09.2020 tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

541.41 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Alla Žulinskaja

Kostja ET (isikukood xxxxxxxxx

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu

menetlusse.

2. Tühistada Harju Maakohtu 09.09.2020 tagaseljaotsus osas, milles maakohus jättis

hagi rahuldamata (sissenõutavaks muutunud viivise 117.28 eurot ületavas osas), ja

menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise osas ning saata asi tühistatud osas

Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Rahuldada Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-20-112190

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hageja esitas 08.07.2020 Harju Maakohtule hagi, milles palub mõista kostjalt välja põhivõla

986.40 eurot, intressi 109.20 eurot, võla sissenõudmiskulud 25 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivised 658.69 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates

hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (laenuandja) ja kostja 30.08.2018

laenulepingu nr SR3318292, mille alusel väljastati kostjale 1000 eurot. Kostja kohustus laenu

tagasi maksma maksegraafiku alusel perioodil 29.09.2018–14.08.2021. Laenulepingu

sõlmimisel lepiti kokku intressimääras 44,93% aastas. Kuna kostja ei täitnud lepingujärgseid

maksekohustusi tähtaegselt, ütles laenuandja 13.01.2019 lepingu üles. Kostja tasus

maksegraafiku alusel laenu põhiosa katteks 13.60 eurot, rohkem kostjalt laekumisi ei toimunud.

Seega on põhivõlg 986.40 eurot ning intressivõlg 109.20 eurot. Laenuandja loovutas

15.01.2019 nõude kostja vastu hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Laenuandja on

kostjale edastanud tasuta meeldetuletusi võla tasumiseks ja 5 tasulist kirja maksumusega 5

eurot, millest tulenevalt on võla sissenõudmiskulu kokku 25 eurot. Viivise määr on lepingus

kokkulepitud intressimäär. Sissenõutavaks muutunud viiviste summa on hagiavalduse

esitamise seisuga 658.69 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostja hagile vastust ei esitanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 09.09.2020 tagaseljaotsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hagejale välja põhivõla 986.40 eurot, intressi 109.20 eurot, võla sissenõudmiskulu 25 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 117.28 eurot ja alates 09.07.2020 viivise arvestatuna

põhinõudelt seadusjärgses määras kuni täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 869.12 eurot.

Kohus jättis menetluskulud 70,9% ulatuses kostja ja 29,1% ulatuses hageja kanda ning mõistis

kostjalt hagejale menetluskuluna välja 223.34 eurot koos viivisega.

5. Otsuse põhjenduste kohaselt on hageja arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist 0,12%

tasumata summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Tegemist on tüüptingimuse

alusel nõutava viivisega (VÕS § 35). Kohtu hinnangul ei ole tegemist kehtiva tüüptingimusega.

Kohus tugines VÕS § 42 lõikele 1 ja lõike 3 punktile 5. Tüüptingimustes sisalduva

viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat

iseloomu VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses

[---] muud hüvitist“ alusel (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-139-14, punkt 11). Viivise „mõistlik

määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Riigikohtu seisukoha järgi

tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga

2-20-112190

sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-26-16, punkt 13). Ebaproportsionaalselt suure

viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse

ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta

Riigikohtu lahend nr 3-2-1-66-05, punkt 24). Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata

jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks

mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise

nõudmata või vähendab seda (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-15, punkt 14).

6. Praegusel juhul ületab tüüptingimustes sätestatud viivisemäär kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue põhjendatud seadusjärgse viivisenõude osas

põhinõudelt 986.40 eurot perioodi 13.01.2019–08.07.2020 summas 117.28 eurot.

7. Kohus jättis menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 70,9% ulatuses kostja ja

29,1% ulatuses hageja kanda. Hageja menetluskuludeks on hagilt tasutud riigilõiv 225 eurot ja

õigusabikulu 480 eurot. Arvestades, et kohus rahuldas hagi eelmenetluses tagaseljaotsusega

seetõttu, et kostja ei vastanud kohtu määratud tähtajaks kohtule, ei saa hageja põhjendatud ja

vajalikud õigusabikulud olla suuremad kui 90 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb

kostjal hüvitada hagejale menetluskuluna 223.34 eurot. Kohtule teadaolevalt kostja

menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldas kohus, et kostjal kulud puuduvad.

Apellatsioonkaebus

8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi

jäi viivisenõudes osaliselt rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise

osas, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses, jätta

menetluskulud kostja kanda ja rahuldada hageja menetluskulude nõue.

9. Kokkulepe

kohaldatava

intressi-

ja

viivisemäära

suhtes

paikneb

laenulepingu

põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei

ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Seaduse

alusel on hageja õigustatud viivist nõudma VÕS § 113 lõike 1 kolmanda lause alusel sama suure

viivisemäära alusel nagu oli laenulepingus kokkulepitud intressimäär. Riigikohus on selgelt

väljendanud seisukohta, et tarbijakrediidilepingu puhul on võlausaldajal õigus nõuda viivist

samas suuruses, mis on lepingus kokku lepitud intressimäär (juhul, kui see on kõrgem kui

seadusjärgne viivisemäär, mis antud juhul nii ka on) (vt lahend nr 3-2-1-120-08, punkt 12).

Samas lahendis leidis Riigikohus, et VÕS § 415 lõike 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113

lõike 1 kolmandale lausele. Seega tuleb antud juhul lugeda kohalduvaks viivisemääraks

lepingus kokkulepitud intressimäär, s.o 44,93% aastas. Riigikohtu seisukohad lahendis nr 3-2-

1-25-16 ei ole praeguses asjas kohalduvad, kuivõrd selles asjas ei olnud poolte vahel sõlmitud

lepingus lepitud kokku intressimääras, vaid üksnes viivisemääras. Kohtupraktika järgi on

kohtul õigus VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 alusel viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel.

Praegusel juhul ei ole võlgnik viivise vähendamist taotlenud.

10. Maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lõiget 1 ja § 436 lõiget 1

ning ületas diskretsioonipiire, jättes menetluskulud osaliselt hageja kanda. Hagiavalduse

koostamise ajakulu on põhjendatud. Kohtusse pöördumine oli vältimatu tulenevalt kostja

tegevusetusest.

2-20-112190

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ja maakohtu otsus

vaidlustatud osas tühistada TsMS § 646 ja § 656 lõike 2 alusel apellatsioonkaebuse põhjal ning

saata asi TsMS § 657 lõike 2 kohaselt tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

12. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Hageja vaidlustab

tagaseljaotsuse osaliselt, leides, et maakohus on põhjendamatult jätnud välja mõistmata hagi

esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivised lepingujärgse viivisemääraga ning on ebaõigesti

kohaldanud VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud seadusjärgset viivisemäära. Samuti

vaidlustab hageja menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise.

13. Viivisenõude lahendamisel tuleb kõigepealt tuvastada selle õiguslik alus. Kui pooled on

kokku leppinud seaduses sätestatust erinevalt, tuleb esmalt hinnata lepingus kokku lepitut.

Kostja on laenuandjaga sõlminud tarbijakrediidilepingu, mille järgi on intressimäär 44,93%

aastas. Laenulepingu üldtingimuste punkti 7.1 kohaselt arvestatakse viivist VÕS § 113 lõike 1

kolmandas lauses nimetatud intressimäärast lähtuvalt ja/või kui muutuvad muud viivisemäära

reguleerivad seaduse sätted, siis on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist seaduses

lubatud maksimaalses määras.

14. Tarbijakrediidilepingute puhul on VÕS-is ette nähtud tarbija kaitseks erinorm viivisemäära

osas. VÕS § 415 lõike 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega

viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sellest

tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud VÕS § 113 lõikes 1.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et VÕS § 415 lõike 1 esimese lause viide VÕS § 113

lõikele 1 hõlmab ka VÕS § 113 lõike 1 kolmandat lauset (vt ka Riigikohtu lahendeid asjades nr

3-2-1-120-08 (punkt 12) ja 3-2-1-170-13 (punkt 16), mis sätestab, et kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. Seega võib tarbijakrediidilepingu puhul nõuda viivist, mis vastab

lepingus kokku lepitud intressimäärale.

15. Praegusel juhul ületab tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär seadusjärgset

viivisemäära, milleks on laenulepingu lõppemisest kuni praeguse ajani olnud stabiilselt 8%.

Maakohus ei ole tuvastanud, et intressimäär oleks tühine või et krediidileping oleks tervikuna

tühine. Riigikohus on (tarbija)krediidilepingu tühisuse aluseks pidanud eelduslikult olukorda,

kus krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda

(Riigikohtu lahend nr 3-2-1-186-13, punkt 22). Arvestades, et nimetatud määr oli lepingu

sõlmimise ajal 20,01% (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/979/r/2273) ning kostja sõlmitud

lepingu järgi oli krediidi kulukuse määr 56,41% aastas, ei ole alust pidada krediidilepingut

tühiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lõike 1 alusel. Seega on tegemist kehtiva

kokkuleppega ja õigusliku alusega, millele hageja saab tugineda. VÕS § 415 lõike 1 esimene

lause koosmõjus VÕS § 113 lõike 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu

ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis, kui oleks lepingu kehtivuse

ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu

ülesütlemise korral soodsam viivise määr. Praegusel juhul ei kohaldu lahendis nr 3-2-1-25-16

märgitud seisukohad, kuivõrd viidatud asjas ei olnud tegemist krediidilepinguga ning puudus

kokkulepe intressimäära kohta. Maakohus on jätnud tähelepanuta tarbijakrediidilepingutele

kehtestatud erisused viivisemäära osas ning on ebaõigesti leidnud, et intressimääras viivise

2-20-112190

nõudmine on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Ringkonnakohus märgib, et VÕS

§ 113 lõike 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (vt nt

Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-2-1-52-11 (punkt 19) ja 3-2-1-42-11 (punkt 17)). Kostja ei

ole viivise vähendamist taotlenud.

16. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus tühistada apellatsioonkaebuses esitatud väidete alusel

osas, milles maakohus jättis sissenõutavaks muutunud viivise 117.28 eurot ületavas summas

välja

mõistmata

ning

sellest

tulenevalt

ka

menetluskulude

jaotuse

ja

rahalise

kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus ei saa tühistatud osas ise uut lahendit teha, kuivõrd

vaidlustatud lahend on tagaseljaotsus ja TsMS § 657 lõike 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse

tühistamisel saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus peab

võimalikuks tõlgendada TsMS § 657 lõiget 2 selliselt, et kui tagaseljaotsus on vaidlustatud

üksnes osaliselt, saab selle ka tühistada üksnes osaliselt ja saata tühistatud osas maakohtule

uueks läbivaatamiseks. TsMS § 646 alusel võib kohus otsustada asja üksnes

apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti

menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses.

Kuivõrd praegusel juhul tuleb apellatsioonkaebuse põhjal maakohtu otsus vaidlustatud osas

tühistada ning ringkonnakohus ei saa puudust ise kõrvaldada (TsMS § 656 lõige 2), puudub

menetlusökonoomilistel kaalutlustel vajadus teise poole seisukohta küsida. Kuna

ringkonnakohus ei saa ise uut lahendit teha, kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Menetluskulude jaotus ja sellest tulenevalt menetluskulude kindlaksmääramine

otsustatakse vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lõige 3).

18. Apellant tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 175 eurot: 125 eurot vaidlustatavalt nõudelt

(viivis 541.41 eurot) ja 50 eurot menetluskulude vaidlustamisel. Ringkonnakohus märgib, et

riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lõige 16 kohaldub üksnes juhul, kui asjas tehtud sisulist lahendit

apellatsioonkaebusega ei vaidlustata. Seega on apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 50 eurot

ettenähtust enam. Apellandil on võimalik taotleda enamtasutud riigilõivu tagastamist, esitades

ringkonnakohtule RLS § 12 lõikes 2 sätestatud nõuetele vastava taotluse. Tagastamise vorm on

kättesaadav kohtute veebilehelt (https://www.kohus.ee/et/riigiloivud/riigiloivu-tagastamine).

(allkirjastatud digitaalselt)

/Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/