2-20-112382/8 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin

Määruse tegemise aeg ja koht 26. oktoober 2020. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-112382

Kohtuasi

OSAÜHINGU CATWEES hagi XX vastu võla

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10. augusti 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

OSAÜHINGU CATWEES määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (määruskaebuse esitaja) OSAÜHING CATWEES

(registrikood

10645726),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Tanel Mällas

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 10. augusti 2020. a määrus ning saata asi samale

maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Rahuldada OSAÜHINGU CATWEES määruskaebus.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OSAÜHING

CATWEES

(hageja)

esitas

27. märtsil

2020

Pärnu

Maakohtu

maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse XX (kostja) vastu 1000 euro

saamiseks. Maksekäsuosakond lõpetas 25. mai 2020. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja

andis asja üle Harju Maakohtule.

2. Harju Maakohus jättis 26. mai 2020. a määrusega hagi käiguta ning andis hagejale tähtaja

hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks.

2-20-112382

3. Hageja esitas 9. juunil 2020 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt

hageja kasuks välja 1500 eurot.

Hagiavalduse kohaselt kuulub kostjale mootorratas Honda CBR 600F (mootorratas). Hageja ja

kostja sõlmisid 19. juulil 2016 mootorratta müümiseks komisjonimüügilepingu (leping)

tähtajaga kuni 19. juuli 2017. Lepingu p 3.1. kohaselt tuli kostjal maksta hagejale mootorratta

hoiustamise eest 34 eurot kuus. Kostja ei viinud pärast lepingu tähtaja möödumist mootorratast

ära ja see on siiani hageja juures hoiul. Kostja ei ole hagejale hoiutasu maksnud.

4. Harju Maakohus teavitas 29. juunil 2020 hagejat sellest, et rahvastikuregistri andmetel on

kostja elukoht alates 27. maist 2016 Portugalis, ning palus selgitada, mille alusel võiks

kohtualluvus olla Harju Maakohtul.

5. Hageja selgitas, et esitas hagi Harju Maakohtule komisjonilepingu üldtingimuste p 7.2 alusel,

mis näeb ette, et vaidluste lahendamine toimub Eestis (viide Tallinna Linnakohtule).

6. Harju Maakohus keeldus 10. augusti 2020. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel hagi menetlusse võtmast, sest kohtuasi ei allu Harju Maakohtule.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei anna ükski hagis toodud asjaolu põhjust kohaldada

muud kui TsMS § 79 lg-s 1 sätestatud kostja elukohajärgset üldist kohtualluvust. Kostja elukoht

on Portugalis.

Poolte kohtualluvuse kokkulepe on TsMS § 106 lg 1 p 1 järgi koosmõjus TsMS § 104 lg-ga 1

tühine, sest ei ole teada ning hageja ei ole väitnud, et leping on seotud kostja majandus- või

kutsetegevusega.

7. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ning saata asja

samale maakohtule menetluse jätkamiseks.

Määruskaebuse väidete kohaselt ei ole hagejale teada, et kostja elukoht on Portugalis. Lepingus

märkis kostja oma elukohana Tallinn, XXX ning sama elukoht nähtub ka mootorratta

registreerimistunnistuselt.

Harju Maakohus jättis kohtualluvust kontrollides vääralt kohaldamata Brüssel I määruse art 5

p 1 (a) ja (b). Hageja osutas kostjale komisjonimüügi ja mootorratta hoiustamise teenust.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus tuleb TsMS 657 lg 1

p 3 alusel koosmõjus §-ga 659 tühistada. Asi tuleb saata samale maakohtule hagiavalduse

menetlusse võtmise otsustamiseks.

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kohtualluvuse määramise aluseks olevat õigust

ja sellest tulenevalt tähtsaid asjaolusid kohaselt välja selgitanud. Seetõttu asus maakohus

ennatlikult seisukohale, et hagi hoiulepingu alusel tasu saamiseks asi ei allu Harju Maakohtule,

ning keeldus ennatlikult hagi menetlusse võtmast.

2-20-112382

11. Tuvastades selle, et kostja elukoht ei ole Eestis, jättis maakohus esmalt nõuetekohaselt välja

selgitamata, kas asi allub üldse Eesti kohtutele.

Kohtualluvus on TsMS § 69 lg 1 I lause järgi isiku õigus ja kohustus kasutada oma

menetlusõigusi kindlas kohtus ning TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise

kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 2 järgi allub

asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt

või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti.

Seejuures kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta

sätestatut TsMS § 70 lg 3 p 1 järgi üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus

või Euroopa Liidu määrustes, sh Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12. detsembri 2012. a

määruses (EL) nr 1215/2012 (uuesti sõnastatud) kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise

ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I bis määrus). Seega on Brüssel I bis

määrusel riigisisese õiguse ees prioriteet.

Ka Riigikohus on selgitanud, et kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi

kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule,

ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 16. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-2-1-16, p 12 ja seal viidatud praktika).

Seda arvestades pidi maakohus selgitama, kas Brüssel I bis määruse alusel allub vaidlus Eesti

kohtutele. Kuigi hageja viitab määruskaebuses nn Brüssel I määrusele (Nõukogu 22. detsembri

2000 määrus nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja

kaubandusasjades) asendab Brüssel I bis määrus selle art 80 kohaselt varem kehtinud Brüssel I

määrust. Seetõttu tuleb kohtualluvust kontrollida Brüssel I bis määruse alusel.

12. Brüssel I bis määruse art 4 lg 1 järgi esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on

liikmesriigis, üldjuhul selle sama liikmesriigi kohtutesse, sõltumata isikute kodakondsusest.

Seega tuleb Brüssel I bis määruse järgi esmalt selgitada, kus on kostja alaline elukoht. Brüssel

I bis määruse art 62 järgi kohaldab kohus elukoha väljaselgitamiseks selle liikmesriigi

siseriiklikku materiaalõigust, kus on väidetavalt poole alaline elukoht. Praegusel juhul tuvastas

maakohus üksnes rahvastikuregistri kande alusel, et kostja elukoht on Portugalis, kuid ei

selgitanud kostja elukohta nõuetekohaselt välja. Selleks, et tuvastada kostja elukoht Portugalis,

pidi maakohus veenduma, et Portugali õiguse järgi on kostja elukoht seal. Mh ei ole välistatud,

et kostjal võib olla TsÜS § 14 tähenduses elukoht Eestis, sh võib kostjal olla mitu elukohta.

13. Kui kostja elukoht ei ole Eestis, siis võib Eesti kohtu alluvus tuleneda ka Brüssel I bis

määruse art-st 7.

Isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib Brüssel I bis määruse art 5 lg 1 järgi

esitada hagi teise liikmesriigi kohtusse üksnes II ptk 2.–7. jaos sätestatud korras. Brüssel I bis

määruse 2. jaos on sätestatud valikuline kohtualluvus, sh võib art 7 p 1(a) järgi isiku vastu, kelle

alaline elukoht on liikmesriigis, esitada hagi teises liikmesriigis lepinguid puudutavates asjades

selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Brüssel I bis määruse art 7 p 1(b)

täpsustab mh teenuse osutamise lepingute puhul asjaomase kohustuse täitmise kohta ning selle

sätte teise taande kohaselt käsitatakse asjaomase kohustuse täitmise kohana teenuste osutamise

puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud

osutada, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

2-20-112382

Euroopa Kohtu praktika kohaselt on leping käsitatav selle sätte tähenduses teenuse osutamise

lepinguna, kui vähemalt üks lepingupool kohustus midagi tegema, mille eest oli tal õigus saada

hüvitist (sh tasu) (vt Euroopa Kohtu 19. detsembri 2013. a otsus asjas C-9/12, p 37; 23. aprilli

2009. a otsus asjas C-533/07, p 29). Seejuures sätestab Brüssel I bis määruse art 7 nii

rahvusvahelise kui ka riigisisese kohtualluvuse reeglid (vt nt Euroopa Kohtu 3. mai 2007. a

otsus asjas nr C-386/05, p 30; 9. juuli 2009. a otsus asjas nr C-204/08, p 47; kohtujuristi

29. novembri 2012. a arvamus asjas nr C-228/11, p 55 ja 20. juuni 2019. a arvamus asjas

nr C-213/18, p 46).

Kuna hageja väitel sõlmis ta kostjaga mootorratta müügiks komisjonilepingu ja selle raames

mootorratta hoiulepingu, mille eest pidi kostja hagejale tasuma, ei ole välistatud, et

kohtuvaidlus allub Brüssel I bis määruse art 7 p 1 (b) alusel Eesti kohtule (Harju Maakohtule).

14. Kui kostja elukoht oli lepingu sõlmimise ajal Eestis, võib poolte sõlmitud leping olla

käsitatav tarbijalepinguna Brüssel I bis määruse art 17 p 1(c) tähenduses, kui hageja sõlmis selle

tarbijana, oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil.

Tarbijalepingu puhul võib tarbija vastu Brüssel I bis määruse art 18 lg 2 järgi esitada hagi

üksnes selle riigi kohtusse, kus on tarbija alaline elukoht, ning hageja ei või pöörduda mõne

teise liikmesriigi kohtusse, k.a juhul, kui art 7 p 1(b) järgi võiks asja lahendada ka teise

liikmesriigi kohus. Erandjuhtudel võib tarbijalepingute puhul kohtualluvuse määramisel

lähtuda ka tarbija viimasest teadaolevast alalisest elukohast (vt Euroopa Kohtu 17. novembri

2011. a otsus asjas nr C-327/10, p-d 39–45; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 2015. a

määrus asjas nr 3-2-1-179-14, p 13).

15. Kui poolte leping on käsitatav ülaltoodu kohaselt tarbijalepinguna, siis ei saanud pooled

leppida kehtivalt kokku ka teistsuguses kohtualluvuses.

Kuigi Brüssel I bis määruse art 19 kohaselt võivad pooled kokku leppida kohtualluvuses, on

see õigus oluliselt piiratud. Brüssel I bis määruse art 19 p 3 kohaselt võivad pooled kokku

leppida kohtualluvuses, kui selle on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline

või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on

asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel, et selline kokkulepe ei

ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega. Eesti õigus, s.o TsMS § 104 lg 1 koosmõjus

TsMS § 106 lg 1 p-ga 1, aga välistab poolte õiguse leppida kokku kohtualluvuses, kui vaidlus

ei seondu mõlema poole majandus- ja kutsetegevusega (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

21. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-2-1-123-12, p 10).

16. Viimaks pöörab ringkonnakohus tähelepanu ka sellele, et üldjuhul, kui hagi menetlusse

võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Brüssel I bis määruse järgi Eesti kohtule, on vaja küsida

selle kohta ka kostja seisukohta.

Selliselt on ka kostjal võimalik avaldada seisukoht enda elukoha jm kohtualluvuse määramisel

oluliste asjaolude kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks rohkem

informatsiooni (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. novembri 2012. a määrus asjas

nr 3-2-1-123-12, p 11).

Lisaks tuleb arvestada, et Brüssel I määruse art 26 lg 1 kohaselt allub asi üldjuhul ka sellele

kohtule, kuhu kostja ilmub, st kostjal on võimalik kohtualluvusega nõustuda ja osaleda

menetluses isegi juhul, kui muudest Brüssel I määruse sätetest kohtualluvust ei tulene. Seega ei

saa enne kostjalt seisukoha küsimist välistada, et asi allub Brüssel I määruse järgi Eesti kohtule.

2-20-112382

Juhul, kui tegemist on Brüssel I määruse mõttes tarbijalepingust tuleneva vaidlusega, tuleb

Brüssel I määruse art 26 lg 2 kohaselt kostjalt seisukohta küsides teavitada teda õigusest

kohtualluvus vaidlustada ning kohtusse ilmumise või ilmumata jätmise tagajärgedest.

Ulatuses, mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks, võib kohus nõuda pooltelt oma

väidete tõendamist, lähtudes TsMS § 230 lg 1 I lausest tulenevast kummagi poole kohustusest

tõendada hagimenetluses neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad (vt Riigikohtu

19. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-17, p 29.2 ja 17. märtsi 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-14-15, p 10). Eelkõige võivad niisugusteks tõendatavateks asjaoludeks olla

kostja elu- või asukoht, viibimis- või tegevuskoht, isiku staatus tarbijana või tema vara asukoht

Eestis, kohtualluvuse kokkuleppe olemasolu ja muud sellised asjaolud, millest on seatud

sõltuvusse Eesti kohtu rahvusvaheline kohtualluvus (vt kostja elukoha kohta nt Riigikohtu

31. märtsi 2015. a määrus asjas nr 3-2-1-179-14, p 12).

17. Eelnevat arvestades tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse ning saadab asja samale

maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin