2-20-12525/7 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

26. oktoober 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-12525

Tsiviilasi

YY hagi XX vastu isaduse vaidlustamiseks

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 9. septembri 2020. a määrus (hagi

menetlusse võtmisest keeldumine)

Kaebuse esitaja ja liik

YY määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 9. septembri 2020. a määrus ja saata hagi menetlusse

võtmise otsustamiseks samale maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule.

MENETLUSE KÄIK

1. YY esitas 28. augustil 2020 Harju Maakohtule hagi ja 4. septembril 2020 täpsustatud

hagiavalduse XX (kostja) vastu isaduse vaidlustamiseks. Hageja väitel abiellus ta kostja ema

QQ-ga 2014. aastal ja XX.XX.XXXX sündis neil laps (kostja). Vanemate suhted jahenesid

2017. a-l ja nad kolisid eraldi elama. Hageja sai 2020. a alguses teada, et kostja emal oli nende

abielu alguses suhe ka teise mehega. Hagejal tekkis kahtlus, kas kostja on tema bioloogiline

laps. Hageja pöördus 2020. a kevadel kostja ema poole ettepanekuga teha DNA-ekspertiis

isaduse tuvastamiseks. Kostja ema ignoreeris kostja ettepanekut ja otsis erinevaid põhjendusi,

miks ta ei saa lapsega Eestisse Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti DNA-ekspertiisi tegema tulla.

Hagejal ei jäänud muud üle, kui pöörduda kohtusse avaldusega isaduse vaidlustamiseks.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 103 lg 2 kohaselt võib Eesti kohus põlvnemisasja

lahendada, kui vähemalt üks pooltest on Eesti Vabariigi kodanik.

MAAKOHTU MÄÄRUS

2. Maakohus keeldus 9. septembri 2020. a määrusega TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel hagi

menetlusse võtmisest. Eesti rahvastikuregistrist nähtub, et kostja ning tema seadusliku esindaja

registrijärgne elukoht on alates 14. juunist 2018 Soome Vabariigis. Kuna kostja alaline elukoht

on Soome Vabariigis, siis tuleb TsMS § 70 lg 4 ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse

nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja

2 (2)

kaubandusasjades (uuesti sõnastatud edaspidi Brüsseli I määrus) artikkel 4 lg 1 kohaselt esitada

hagi kostja vastu Soome Vabariigi kohtusse.

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLEMINE MAAKOHTUS

3. Hageja esitas 18. septembril 2020 määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistada ja saata asi menetluse jätkamiseks maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda. Kostja väitel ei selgitanud maakohus, miks ei kohaldu praeguses asjas TsMS

§ 103 lg-d 1 ja 2 ning rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 62 lg 1. Brüsseli I määruse art 1 lg 2

p a kohaselt on põlvnemisasjad määruse kohaldamisalast välistatud. Seega tuleb lähtuda TsMS

§ 103 lg-st 2. Hageja ja kostja ning tema seaduslik esindaja on Eesti Vabariigi kodanikud.

4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1

p 3 alusel tühistada ja saata asi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule.

Määruskaebus rahuldatakse.

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohus kohaldas kohtualluvuse kindlaksmääramisel

ebaõigesti Brüsseli I määrust. Selle määruse artikli 1 lg 2 p a kohaselt on põlvnemisasjad

määruse kohaldamisalast välistatud. Ringkonnakohus märgib, et Brüssel I määruse eestikeelne

tõlge on puudulik, kuivõrd selle järgi on määruse kohaldamisalast välistatud üksnes füüsilise

isiku õigus- ja teovõimet puudutavad asjad. Samas, kui vaadata Brüssel I määruse sõnastust

teistes keeltes, nt prantsuse-, inglise- ja saksa keeles, on artikli 1 lg 2 p a järgi määruse

kohaldamisala välistus laiem (l’état et la capacité des personnes physiques, the status or legal

capacity of natural persons, den Personenstand, die Rechts- und Handlungsfähigkeit sowie

die gesetzliche Vertretung von natürlichen Personen), hõlmates üldisemalt füüsilise isiku

seisundit, sh põlvnemist. Seega ei ole Brüssel I määrus kohaldatav põlvnemisasja kohtualluvuse

määramisel. Sellisele seisukohale on asutud ka õiguskirjanduses, vt M. Torga. Brüsseli I (uuesti

sõnastatud) määrus: kas põhjalik muutus Eesti rahvusvahelises tsiviilkohtumenetluses? –

Juridica 2014/ 4, allmärkus nr 19, lk 306.

7. Kuivõrd põlvnemisasjade rahvusvahelist kohtualluvust ei ole Euroopa Liidu tasandil

reguleeritud, on põhjendatud määruskaebuse väide, et lähtuda tuleb TsMS § 103 lg-st 2. Kuna

pooled on Eesti kodanikud, allub asi Eesti kohtule. Olukorras, kus mõlema poole elukoht on

väljaspool Eestit, allub asi TsMS § 72 lg 2 järgi Harju Maakohtule. Maakohtu määrus tuleb

seetõttu tühistada ja saata hagi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

8. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi

ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu

otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise

tulemusest.

9. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5

esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale

hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja

menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, ei saa ringkonnakohtu määruse peale

kaevata.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav