2-20-13891/38 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Määruse tegemise aeg ja koht

26. oktoober 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-13891

Tsiviilasi

Sihtasutuse

Pärnu

Haigla

psühhiaatriakliiniku

taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse

pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 25. septembri 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Pärnu

Haigla

(registrikood

90004527)

Puudutud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

määratud esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik

Harku vald (Harku Vallavalitsuse kaudu)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 25. septembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-13891

muutmata.

2. Jätta XX määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15

päeva jooksul alates praeguse määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema

eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse

juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude

rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (4)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja (avaldaja) esitas 23. septembril

2020 Pärnu Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ja tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani.

Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik 10. septembril 2020 kell 17.37 tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11

sätestatule. Alates 11. septembri kella 17.37-st kuni 23. septembri 2020 kella 10.00-ni viibis

puudutatud isik haiglaravil ravikokkuleppel, pärast seda vormistati 23. septembril 2020 kell

10.00 tema suhtes uuesti tahtest olenematu ravi otsus vastavalt PsAS § 11 lg-tes 1, 2 ja 3

sätestatule.

2. Taotlusele oli lisatud psühhiaatri arvamus tahtest olenematu ravi kohaldamise vajaduse

kohta. Arvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (maniakaalne

skisoafektiivne häire F25.2). Tal on lisaks sotsiaalprobleemid – puudub toetav keskkond ja

suhted, kuna alkoholi liigtarbimise ja meeleoluhäire tõttu „kõik sillad põletatud“. Puudutatud

isik toodi haiglasse politseiga, kuna ta murdis sisse poja suvilasse, kuhu tal luba minna pole.

Poja sõnul teatasid naabrid, et puudutatud isik kõnnib tänaval paljalt ringi. Kuu aja eest oli ta

ähvardanud poega tappa, mistõttu taotles poeg lähenemiskeeldu. Puudutatud isik on

ebaadekvaatne, agressiivselt meelestatud, maniakaalsusele kalduv. Toetusravi ta ei tarvita, kuid

tarvitab alkoholi, mis ebaadekvaatset käitumist veelgi süvendab. Haiglaravil viibides

puudutatud isiku seisund halvenes. Tal püsib kõrgenenud aktiivsuse ja mõttekäigu

desorienteeritusega rahutus, mille käigus on tal valmisolek käituda inventari ja ümbritsevate

isikute suhtes agressiivselt. Puudutatud isik vajab turvalist ja kontrollitud ravikeskkonda ning

meeleolu stabilisiseerivat ja psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, lisaks rahutust ja

agressiooni leevendavat ravi veeni- või lihasesiseste süstetena. Puudutatud isik on ettearvamatu

käitumise tõttu ohtlik peamiselt teistele.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 23. septembri 2020. a määrusega avalduse osaliselt ja rakendas

puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi Pärnu

Haigla psühhiaatriakliinikus tähtajaga kuni neli päeva alates puudutatud isiku tahtest

olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 27. septembri 2020 kella 10.00-ni.

4. Maakohus jätkas puudutatud isikul ravitähtaja kuni 40 päevani pikendamise taotluse

lahendamiseks vajalike toimingute tegemist, määras puudutatud isikule riigi õigusabi korras

esindaja, küsis esindajalt ja elukohajärgselt eeskosteasutuselt kirjalikud seisukohad ning kuulas

ära puudutatud isiku ja tema raviarsti.

5. Ärakuulamisel orienteerus puudutatud isik õigesti ajas, kohas ja enda isikus, kuid haigust

ja haiglaravi vajadust ega agressiivsust teiste inimeste suhtes ei tunnistanud. Puudutatud isiku

suhtumine oli üleolev ja ebaadekvaatne. Ta andis vastukäivaid selgitusi enda elukorralduse

kohta ning ründas verbaalselt raviarsti. Raviarsti arvamuse kohaselt on puudutatud isik ravita

jäämisel füüsilise agressiivsuse ja ebaadekvaatse käitumisega reaalselt ohtlik. Puudutatud isik

haigust ta ei tunnista, ravi nõus ta vastu võtma ei ole ning ravimi süstimiseks on tulnud teda

ohjeldada ja jõuga kinni hoida.

6. Määratud

esindaja

toetas

avaldust

tahtest

olenematu

ravi

pikendamiseks

psühhiaatriahaiglas kuni 40 päevani.

MAAKOHTU MÄÄRUS JA PÕHJENDUSED

7. Pärnu Maakohus pikendas 25. septembri 2020. a määrusega (vaidlustatud määrus) esialgse

õiguskaitse raames puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise ja Pärnu Haigla

Psühhiaatriakliinikusse paigutamise tähtaega kuni 40 päevani alates 23. septembri 2020 kella

10.00-st. Maakohus lubas puudutatud isiku suhtes kasutada meeleolu stabiliseerivat ja

psühhoosivastast

ravi

antipsühhootikumidega

(ravimite

manustamine

süstetena

ja

tablettravina), lisaks rahutust ja agressiooni leevendavat ravi veeni- või lihasesiseste süstetena.

3 (4)

Tutvunud avalduse ja sellele lisatud puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate

dokumentidega ning kuulanud ära isiklikult puudutatud isiku ja tema raviarsti, leidis maakohus,

et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused 40 päevani on täidetud. Maakohus tugines

PsAS § 11 lg-le 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 teisele lausele.

Puudutatud isikul on diagnoositud (maniakaalne) skisoafektiivne häire, kuigi isik ise eitab

psühhiaatrilist diagnoosi ja haigusseisundit, väites, et on varem haiglas olnud seoses

depressiooniga. Puudutatud isikul ei ole saadud ravile vaatamata tekkinud arusaamist enda

haigusest ega ravivajadusest. Tema seisundi parandamiseks on hädavajalik regulaarne ravi

kontrollitud ja stabiilses keskkonnas pikema aja kui nelja päeva jooksul. Haiglaravil olles

puudutatud isiku seisund halvenes. Kuna isik on praegu agiteeritud ega nõustu raviga, ei ole

alust oodata, et 27. septembriks 2020 puudutatud isiku haiglaravi vajadus ära langeb või et tal

tekib haiguskriitika ja ravisoostumus. Puudutatud isik ei ole suuteline enda olukorda

adekvaatselt hindama ega langetama teadlikku otsust ravikokkuleppe sõlmimiseks. Seetõttu ei

ole muu psühhiaatriline abi praegu küllaldane ega võimalik. Puudutatud isiku ohtlikkust

eelkõige teistele kinnitavad hospitaliseerimisele eelnenud ja järgnenud asjaolud. Haiglas olles

ründas puudutatud isik füüsiliselt õdesid. Ärakuulamisel oli puudutatud isik täiesti

ebaadekvaatne, andis vastukäivaid selgitusi enda elukorralduse kohta ning ründas verbaalselt

raviarsti. Ravita jäämisel võib puudutatud isiku haigus süveneda ja sellega kahjustub ka tema

enda tervis veelgi. See omakorda vähendab tema sotsiaalset toimetulekut ühiskonnaliikmena

ning suutlikkust enda eest hoolitseda.

MÄÄRUSKAEBUS

8. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.

Määruskaebuse kohaselt ei nähtu vaidlustatud määrusest õiguslikke aluseid tahtest olenematu

ravi kohaldamiseks. Puudutatud isik andis kõigile määratud esindaja poolt esitatud küsimustele

adekvaatsed vastused. Vaidlust ei ole, et puudutatud isik ei põe rasket psüühikahäiret, mis

piiraks tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Seetõttu ei ohusta ta ka iseenda

ega teiste elu, tervist ega julgeolekut. Puudutatud isikut sunniti nii käituma, millest teised on

järeldanud, et tal on psüühilise haiguse nähud. Tegemist on otsitud põhjusega tema ravil

hoidmiseks. Kuna haiglas mingisugust ravi ei kohaldata, on puudutatud isik tahtevastasele

ravile paigutatud ebaseaduslikult.

9. Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. Avaldaja ja kohalik omavalitsus

paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata, sest täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi

kohaldamise tingimused.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi (koosmõjus TsMS §-ga 659) maakohtu

määruse põhjendustega ega korda neid.

11. Maakohus on nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5

kohaldamise eeldused. Maakohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset kuni neli päeva

23. septembri 2020. a määrusega ning pikendanud psühhiaatriahaiglasse paigutamist

vaidlustatud määrusega kuni 40 päevani.

12. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega, et puudutatud isiku puhul

esinesid PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 sätestatud eeldused. Puudutatud isikul on diagnoositud

maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.2), s.o raske psüühikahäire PsAS § 11 lg 1 p 1 mõttes,

mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida (dtl 22-23, 117-119).

4 (4)

Puudutatud isiku käitumine on olnud enne hospitaliseerimist ja haiglas viibides ebaadekvaatne

ja agressiivne, mida tõendavad kiirabikaart ja vägivallajuhtumi teavituslehed (dtl 5, 8-12).

Veendumus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida, on tekkinud määratud esindajal ja maakohtul isiku

ärakuulamisel (dtl 51-52). Täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus, s.o et

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut, ning PsAS § 11 lg 1 p 3 tingimus, st et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

Maakohus on teinud kindlaks, et puudutatud isikule ei piisa muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest, sest tal puudub haiguskriitika ning tema koostöövalmidus raviks puudub.

13. Psühhiaatri arvamusest nähtub, et lisaks psüühilise tervise raskele häirele on puudutatud

isikul ka sotsiaalprobleemid – puudub toetav keskkond ja suhted. Kerge kognitiivsete

funktsioonide häirest (F06.7) ja segatüüpi skisoafektiivne häirest (F25.2) tulenevalt esineb

puudutatud isikul püsiv käitumismuster, mille järgi on ta püsivalt pidurdamatu, impulsiivse ja

ebaadekvaatse käitumisega. Puudutatud isik vajab pikaajalist viibimist range kontrolliga

keskkonnas nii enda kui ka teiste turvalisuse tagamiseks. Ravimitena vajab rahutust

leevendavat ravi antipsühhootikumide või rahustitega, lisaks meeleolu stabiliseerivat ravi

meeleolu stabilisaatoritega.

14. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse

hindamisel, on psühhiaatri arvamus üks tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi tuvastamisel

hindama. Tegemist on eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamisega. Puudutatud isiku

seisukoht ei lükka ümber psühhiaatri hinnangut ega saa olla PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

tingimuste hindamisel ja ravivajaduse üle otsustamisel määravaks. Psühhiaatri arvamuse

kohaselt on puudutatud isiku käitumine mõjutatud tema psüühikahäirest ning oma seisundist

lähtuvalt ei ole ta võimeline otsustama ravivajaduse üle.

Kolleegium leiab, et asjas esitatud ja kogutud tõenditega on määruskaebuse väited ümber

lükatud.

15. Samuti nähtub asja materjalidest, et puudutatud isiku määruskaebuses esitatud väide, et

teda psühhiaatriakliinikus ei ravita, ei vasta tegelikkusele. Raviarsti kinnitusel on puudutatud

isikule ravimeid manustatud ja nende manustamist jätkatakse maakohtu loal ka edaspidi.

Ravimite saamist kinnitas puudutatud isik ka ärakuulamisel maakohtule, kus märkis, et nende

mõju on halb.

16. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud on põhjendatud jätta TsMS § 172 lg 3 esimese

lause alusel riigi kanda.

17. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule tulenevalt TsMS §-st 543.

(allkirjastatud digitaalselt)