2-20-3991/59 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 23.10.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-3991

Kohtuasi

AS

Windoor

avaldus

TYCOON

OÜ

pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.08.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

AS Windoor määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (võlausaldaja) AS Windoor (registrikood

10506628), esindaja vandeadvokaat Sandra-Kristin Kärner

Puudutatud isik (võlgnik) TYCOON OÜ (registrikood

12605197), esindajad vandeadvokaat Jana Reitsakas ja

vandeadvokaadi abi Hannes Olli

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses menetlusosaliste esitatud

tõendid.

2. Jätta Harju Maakohtu 18.08.2020 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud AS Windoor kanda.

4. Mõista AS-lt Windoor välja TYCOON OÜ kasuks määruskaebuse esitamisest

tingitud menetluskulude hüvitamiseks 975 eurot.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus resolutsiooni p 3 ja 4 osas Riigikohtule 15

päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei ole määrus kaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AS Windoor (avaldaja/võlausaldaja) esitas 12.03.2020 Harju Maakohtule avalduse OÜ

TYCOON (puudutatud isik/võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt sõlmisid

avaldaja ja puudutatud isik ehituse alltöövõtulepingu nr 30/2019, mille kohaselt võlausaldaja

(töövõtja) pidi ehitama ja paigaldama klaasist rõdupiirded võlgniku (tellija) kinnistul Võistluse

6 asuvatele hoonetele, kokku oli lepingu summa 420 000 eurot. Võlgnik tasus ettemaksu ja

võlausaldaja asus lepinguga võetud kohustusi täitma. Jaanuar 2020 seisuga olid kõik võetud

kohustused täidetud, välja arvatud 8 lodža paigalduse osas, mis viibis võlgniku tõttu ja mille

eest tasu polnud nõutud. Võlgnik jättis alusetult võlausaldajale tasumata jaanuaris ja veebruaris

esitatud arved nr M00016 ja M00018. Võlausaldaja põhinõue oli 97 202,76 eurot, millele

lisandusid viivised. Võlausaldaja esitas võlgnikule lepingu ülesütlemise teatise ja

pankrotihoiatuse. Võlgnikul oli täitmata kohustusi ka teiste võlausaldajate ees.

Puudutatud isiku seisukoht

2. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu. Võlgnik esitas 08.03.2020 võlausaldaja vastu

hagi, milles vaidlustas võlgnevuste puudumisele tuginedes lepingu ülesütlemisavalduse

kehtivuse (tsiviilasi nr 2-20-3689). Võlgnik väitis, et tal puudusid võlgnevused võlausaldaja

ees. Võlausaldaja töös olid puudused. Tööde ebaseadusliku katkestamise tõttu pidi võlgnik

laskma kolmandatel isikutel tööd lõpetada, milleks tehtud kulutused pidi võlausaldaja

võlgnikule hüvitama. Poolte vahel oli vaidlus ehitustöövõtulepingu täitmise üle ja see vaidlus

tuli lahendada hagimenetluses. Võlgnik polnud maksejõuetu.

Maakohtu määrus

3. Maakohus jättis ajutise halduri nimetamata ja mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja

menetluskulud 1 440 eurot ja kohustas võlausaldajat tasuma menetluskuludelt viivist.

4. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt puudus vaidlus, et pankrotiavalduse aluseks olev

nõue oli sama, mille alusel võlausaldaja tegi võlgnikule pankrotihoiatuse ja lepingu

ülesütlemise avalduse. Lepingu ülesütlemise avalduse kehtivuse vaidlustas võlgnik

võlausaldaja vastu esitatud hagis (menetlus pooleli tsiviilasjas nr 2-20-3689).

5. Võlausaldaja väitis, et tema poolt lõpetatud tööd olid puudusteta ning et need tuli lugeda

võlgniku poolt vastuvõetuks. Võlausaldaja tugines 27.02.2020 aktile (I lk 22-24) ja aktiga

seoses võlgniku juhatuse liikme poolt 01.03.2020 saadetud e-kirjale (I lk 207 – 212). Nimetatud

aktis olid kirjeldatud tööde mittevastavust ehitusprojektile ja kehtivatele normidele ning nende

lahendamiseks vajalikke tegevusi. Muuhulgas tuli aktis esitatu kohaselt lisada seina

komposiitplaadile lisaelement, mille kohta arhitekt pidi vormistama joonise hiljemalt

02.03.2020 (I lk 22 ja 24 ning 210 ja 212). Võlausaldaja teatas 28.02.2020 lepingu

ülesütlemisest ja rohkem aktis kajastatud puudustega ei tegelenud (II lk 124p). Võlausaldaja

arvates oli puudus tingitud teiste töövõtjate eksimustest, mida tema muuta ei saanud. Võlgnik

vaidles sellele vastu põhjendusega, et võlausaldaja lepinguliste kohustuste hulgas oli ka

projekteerimine ning et seinad oleks pidanud enne tööde tegemise juurde asumist olema üle

mõõdetud. Töövõtulepingu p 2.1 kohaselt oli võlausaldaja ülesandeks „rõdude- ja lodžapiirete,

kõigi vajalike elementide tervikkomplekti ning sinna juurde kuuluvate asjakohaste kinnitus-

ning kandekonstruktsioonide projekteerimine, tarne ja paigaldus“ (I lk 5 p). Lodžapiirete ja

hoone seina vahele jäänud avauste lubamatut suurust olid pooled oma suhtluses käsitlenud (II

lk 19) ja need olid lahendamist vajava probleemina märgitud üles ka võlgniku tööde

ülevaatamise 27.02.2020 aktis. Kohtu hinnangul polnud loogiline arvata, et puudusi oleks

võlausaldaja osalemisel kirjeldatud juhul, kui pooled oleksid üksmeelselt leidnud, et nende

puuduste eest võlausaldaja ei vastuta. Akti kohaselt võlausaldaja kaasatud arhitekt võttis endale

ülesandeks teha arutatud ehitustehnilise lahenduse kohta joonis hiljemalt 02.03.2020. Pole

loogiline tõlgendada võlgniku juhatuse liikme 01.03.2020 e-kirja viisil, et sellega loobuti

27.02.2020 fikseeritud puudustele tuginemisest. Eriti olukorras, kus joonise koostamiseks

kokkulepitud tähtaeg polnud veel saabunud. Võlausaldaja kinnitas kohtule, et pankrotiavalduse

menetluses ei ole esitatud dokumente, millest nähtuks võlausaldajale ehitise kohta esitatud

andmete mittevastavus tegelikkusele (II lk 125). Võlausaldaja töödes väidetavalt esinenud

puuduste rahaliste tagajärgede kohta kohtule andmeid ei esitatud. Kohtul ei olnud võimalik

pankrotiavalduse läbivaatamise raames seda vaidlust (kas ja millises ulatuses kuuluvad

pankrotiavalduse aluseks olevad võlausaldaja arved võlgniku poolt tasumisele) lahendada ja

küsimus tuli vaielda selgeks käimasolevas tsiviilasjas nr 2-20-3689. Pankrotiavalduse aluseks

olev nõue ei olnud selge ja esines pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p-s 1 sätestatud alus

ajutise halduri nimetamata jätmiseks, kuna võlgnik vaidles nõudele põhjendatult vastu ja kohus

leidis, et vaidlus nõude üle tuli lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nimetatud olukorra

esinemine oli ilmne PankrS § 16 lg 1 tähenduses.

6. Pankrotiavalduse aluseks oleva nõude ebaselgusest tulenevalt ei võtnud kohus seisukohta

võlgniku maksevõime suhtes. Kohus märkis aga, et esitatud andmetest järelduvalt polnud

võlgniku maksevõimes tõenäoliselt põhjust kahelda. Võlgnik esitas tõendid selle kohta, et

temale kuulus 113 müügisolevat korterit, mille turuväärtus oli kokku 22 600 000 eurot (II lk

5p). Võlgnikul oli maksude ettemaksukontol üle kahe miljoni euro (II lk 6). Seisuga 30.06.2020

oli võlgniku käibevarade suurus üle 26 miljoni euro ja lühiajaliste kohustuste summa ca

14,6 miljonit eurot (II lk 113). Avaldaja kahtlused võlgniku maksevõimes olid oletuslikud.

PankrS § 15 lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel

edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb.

Määruskaebus

7. Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus

määrus, millega kuulutada välja võlgniku pankrot või alternatiivselt saata asi tagasi

maakohtusse uueks arutamiseks. Võlausaldaja taotles menetluskulude jätmist võlgniku kanda.

Võlausaldaja leidis, et tema nõue oli selge ja võlgnik oli maksejõuetu, seega puudus alus ajutise

halduri määramata jätmiseks. Ajutise halduri nimetamine ei tähenda automaatselt võlgniku

pankroti.

Puudutatud isiku seisukoht ja menetluse edasine käik

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule tähtaja sellele vastamiseks.

Võlgnik avaldas, et ta vaidles määruskaebusele vastu. Maakohus jättis määruskaebuse

rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Vaidlustatud määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

10. Esmalt lahendab ringkonnakohus menetluslikud küsimused. Võlausaldaja ja võlgnik

esitasid määruskaebemenetluses täiendavaid tõendeid. Määruskaebuse põhjendamiseks ja

sellele vastuvaidlemiseks saab esitada uusi väiteid ja tõendeid, mistõttu tuleb nendega arvestada

(TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1). Ringkonnakohus võtab menetlusosaliste poolt

määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed tõendid vastu võtnud.

11. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud osas maakohtu määruse põhjendustega ja tuginedes

TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid.

12. Vastuseks määruskaebuse esitaja väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kui

võlausaldaja on kohtule esitanud pankrotiavalduse, keeldub kohus PankrS § 14 alusel selle

menetlusse võtmisest, kui võlausaldaja pankrotiavaldusest ei selgu, et avalduse esitajal on nõue

võlgniku vastu (lg 1 p 1), võlausaldaja pankrotiavalduses ei ole põhistatud võlgniku

maksejõuetust (lg 1 p 2), esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused (lg

1 p 3), võlausaldaja pankrotiavaldus põhineb nõudel, mille suhtes kehtib saneerimiskava või

võlgade ümberkujundamise kava (lg 1 p 4). Seega hindab kohus pankrotiavalduse menetlusse

võtmisel avalduse potentsiaali peamiselt võlausaldaja esitatud andmete ja tõendite alusel. Kui

pankrotiavaldus on menetlusse võetud, otsustab kohus kümne päeva jooksul ajutise halduri

nimetamise, tehes selle kohta määruse. Kui ajutise halduri nimetamine tuleb otsustada

eelistungil, otsustab kohus kümne päeva jooksul pankrotiavalduse saamisest istungi toimumise

aja ja edastab kutsed. Sellisel juhul otsustab kohus ajutise halduri nimetamise 20 päeva jooksul

pankrotiavalduse saamisest (PankrS § 15 lg 1). Kusjuures kohus, kellele võlausaldaja on

esitanud pankrotiavalduse, korraldab pankrotiavalduse kättetoimetamise võlgnikule (PankrS §

12 lg 1) ja võlgnik võib võlausaldaja pankrotiavalduse kohta kuni eelistungini esitada vastuväite

(PankrS § 12 lg 2). Seega on ajutise halduri nimetamise ajaks kohtul rohkem informatsiooni nii

võlausaldaja nõude kui võlgniku võimaliku maksejõuetuse kohta ning kohus võib selles etapis

leida, et hoolimata avalduse esialgsest perspektiivikusest, on ilmnenud, et esinevad PankrS §

15 lg-s 3 nimetatud alused ajutise halduri nimetamata jätmiseks näiteks põhjusel, et võlgnik

vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool

pankrotimenetlust (PankrS § 15 lg 3 p 1).

13. Määruskaebuses vaieldakse selle üle, kas pankrotiavalduse aluseks olev nõue on PankrS §

15 lg 3 p 1 mõttes piisavalt selge. PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui

võlgnik on maksejõuetu. Sama lõike teise lause järgi ei kuuluta kohus võlausaldaja

pankrotiavalduse alusel pankrotti välja, kui esineb PankrS § 15 lg-s 2 nimetatud

pankrotimenetluse algatamata jätmise alus. Kohus jätab PankrS § 15 lg 2 p 1 järgi

pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab,

et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. 16.07.2020 täpsustatud

pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu ehituse alltöövõtulepingust tulenev

nõue arvete nr M00016 ja M00018 kokku 97 202,76 eurot ning viivise nõue 9 720,27 eurot.

Lepingu kohaselt pidi võlausaldaja (töövõtja) ehitama ja paigaldama klaasist rõdupiirded

võlgniku (tellija) kinnistul Võistluse 6 asuvatele hoonetele. Võlgnik tasus ettemaksu ja

võlausaldaja asus lepinguga võetud kohustusi täitma ja 2020 jaanuari seisuga on kõik võetud

kohutused täidetud, välja arvatud 8 lodža paigalduse osas.

14. PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel ajutise halduri nimetamata jätmine sõltub sellest, mis asjaoludele

ja tõenditele võlgnik nõudele vastuvaidlemisel tugineb. Ringkonnakohus selgitas 30.06.2020

määruses, et maakohtul tuli võlgniku poolt PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel esitatud vastuväidet

kontrollides hinnata, kas võlgnik tõi kohtu ette asjaolud ja esitanud tõendid, mille alusel sai

kohus jõuda veendumusele, et võlgniku poolt nõude suhtes esitatud vastuväited olid piisavalt

põhjendatud PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses. Ringkonnakohus leiab käesolevalt, et maakohus

tuvastas nõuetekohaselt, et võlgniku vastuväited võlausaldaja nõudele olid põhjendatud ja

sellest tulenevalt ei olnud võlausaldaja nõue PankrS 15 lg 3 p 1 mõistes selge. Võlausaldaja

leidis, et tema tehtud tööd olid nõuetekohased ja need tööd tuli lugeda vastuvõetuks. Maakohus

tuvastas, et 27.02.2020 tööde ülevaatuse aktis olid märgitud puudused ning pooled vaidlevad

selle üle, kas puuduste eest vastutab võlausaldaja või mitte. Võlgnik leiab, et arvestades

pooltevahelist lepingut ja Riigikohtu praktikat, vastutab tööde puuduste eest võlausaldaja.

Eeltoodu aga eeldab, et kohus tuvastab mh, kas tööd on vastuvõetud, kas tööd olid

nõuetekohaselt tehtud ja kes vastutab väidetavate teostamata jäänud tööde eest. Seega,

arvestades võlgniku vastuväidete sisu ja mahtu, väljub võlausaldaja nõude hindamine

pankrotimenetluse

piiridest

ning

võlausaldaja

nõue

tuleb

lahendada

väljaspool

pankrotimenetlust. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa lugeda pankrotiavalduse aluseks olevat

nõuet selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses, kui nõude olemasolu kindlakstegemine

eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub

pankrotimenetluse raamest (Riigikohtu 06.03.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 8).

Võlausaldaja kordab määruskaebuses oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu

nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. See ei anna aga alust võlausaldaja nõude

lugemiseks selgeks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlausaldaja nõue ei ole piisavalt

selge PankrS § 15 lg 3 p 1 mõttes ja selline nõue tuleb selgeks vaielda hagimenetluses.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu seisukohad kooskõlas kohtupraktikaga (Riigikohtu

06.03.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu

kaalutlusotsustusse sekkuda, sest maakohus ei ole asjaolude hindamisel kaalumispiire ületanud.

15. Pankrotiavalduse aluseks oleva nõude ebaselgusest tulenevalt ei võtnud maakohus

seisukohta võlgniku maksevõime suhtes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja ei pea

vajalikuks võlgniku maksevõimet hinnata.

16. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu puudub vajadus maakohtu menetluskulude

jaotuse muutmiseks. Maakohus on õigesti jätnud avalduse läbivaatamisega seotud

menetluskulud võlausaldaja kanda (PankrS § 15 lg 6).

17. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel

võlausaldaja kanda. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg 1 ja lg 3 ning TsMS § 175 lg 1

järgi kindlaks võlgniku hüvitavate määruskaebemenetluse kulude rahalise suuruse ja mõistab

need võlausaldajalt võlgniku kasuks välja.

18. Võlgniku ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise

esindaja ajakulu määruskaebusele vastuse koostamise eest 9,5 tundi tunnihinnaga 150 eurot

käibemaksuta, so 1 425 eurot ilma käibemaksuta. Võlausaldaja teatas, et võlgniku

määruskaebemenetluse kulude põhjendatuse otsustamise jätab võlausaldaja ringkonnakohtule,

ent palub arvestada sellega, et võttes arvesse määruskaebuse vastuse sisu, kvaliteeti ja

argumentide hulka, võiks vastuse koostamise põhjendatud kulu olla maksimaalselt 6,5 tundi.

19. Ringkonnakohus vaatas läbi võlgniku menetluskulude nimekirja ning võlgniku ja

võlausaldaja poolt esitatud dokumendid ja leiab, et võlgniku menetluskulud ei ole kajastatud

osas vajalikud ja põhjendatud. Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu ning asja

keerukust, tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista 975 eurot (6,5 tundi x 150 eurot).

Menetlusdokumentides on menetlusosalised korranud juba varasemaid seisukohti, mistõttu ei

ole võlgniku lepingulise esindaja ajakulu täies ulatuses põhjendatud. Tunnihind vastab

keskmisele sarnase õigusteenuse eest makstavale tasule. Võlgniku taotlus jääb rahuldamata

450 euro ulatuses (1 425-975).

20. Käesolev määrus on vaidlustatav osaliselt. Kuivõrd PankrS § 5 lg 2 järgi võib

ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta esitada kaebuse üksnes siis, kui see on

PankrS-is ette nähtud ja PankrS § 15 lg 5 kohaselt võib määruskaebuse esitada üksnes ajutise

halduri nimetamata jätmise määruse peale, ei saa ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p-de

1-2 peale Riigikohtule kaebust esitada. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude

jaotust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (resolutsiooni

p-d 3 ja 4).

(allkirjastatud digitaalselt)