3-20-318/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.10.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-318

Haldusasi

XX kaebus Maa-ameti 28.01.2020 korralduse nr 1-

17/20/237 tühistamiseks Suitsu tn 6b maaüksust

puudutavas osas

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Merle Järvala

Vastustaja – Maa-amet, esindaja Toomas Kutti

Kaasatud haldusorgan – Tallinna linn, esindaja Aet

Peetso

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.04.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Mitte võtta asja juurde XX 28.09.2020 seisukoha lisasid 1 ja 2.

2. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.04.2020 otsus

haldusasjas nr 3-20-318 muutmata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.11.2020, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-20-318

2(11)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX on alates 14.08.2006 Tallinnas Suitsu tn 6a asuva kinnistu omanik.

2. Tallinna Linnavalitsuse (TLV) 16.10.1998 korraldusega nr 6197-k erastati kinnistu

varasemale omanikule ostueesõigusega 599 m2 maad Suitsu tn 6a asuvate ehitiste juurde.

Endine omanik esitas TLV-le 30.05.2006 avalduse erastada talle täiendavalt Suitsu tn 6a ja

Suitsu tänava vahele ning Suitsu tn 6a ja Suitsu tn 10 kinnistute vahele jääv reformimata

riigimaa maareformi seaduse (MaaRS) § 22 lg 12 alusel kui Suitsu tn 6a kinnisasjaga

liitmiseks sobiv iseseisva kasutusvõimaluseta maa. Avaldus hõlmas mh praegust Suitsu tn 6b

maaüksust. TLV alustas kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise eeltoiminguid ning

väljendas aastatel 2007–2018 poolehoidu Suitsu tn 6a kinnistut ümbritseva reformimata

riigimaa liitmisele naaberkinnisasjadega. TLV palus 12.04.2018 kirjas Maa-ametil teatada,

kas mh praegust Suitsu tn 6b ja Suitsu tn 6c hõlmavat maatükki soovitakse jätta riigi

omandisse. Maa-amet teavitas TLV-d 25.04.2018 kirjas nimetatud maaüksuste riigi omandisse

jätmise menetluse alustamisest ning 26.04.2018 kirjas huvist jätta need riigi omandisse riigi

maareservina. TLV nõustus 06.06.2018 korraldusega nr 841-k Suitsu tn 6b ja Suitsu tn 6c

maaüksuste riigi omandisse jätmisega riigi maareservina ning lõpetas erastamise

eeltoimingud. XX küsis 29.06.2019 kirjas Maa-ametilt selgitusi Suitsu tn 6b maa riigi

omandisse jätmise menetluse asjaolude kohta. Maa-amet selgitas 23.07.2019 kirjas Suitsu tn

6b maaüksuse riigi omandisse jätmise põhjusi.

3. Maa-amet jättis 28.01.2020 korraldusega nr 1-17/20/237 Suitsu tn 6b maaüksuse

(pindala 690 m2, sihtotstarve elamumaa) ja Suitsu tn 6c maaüksuse (pindala 433 m2,

sihtotstarbeta maa) MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel riigi maareservina riigi omandisse. Maa on

vajalik riigivaraseaduse (RVS) § 10 lg 1 p-s 4 sätestatud ülesande täitmiseks ning maa riigi

omandisse jätmist takistavaid asjaolusid ei ole teada.

4. XX palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses tühistada Maa-ameti 28.01.2020

korraldus Suitsu tn 6b kinnistut puudutavas osas.

Korraldus on nõuetekohaselt motiveerimata. Sellest ei selgu, miks tuleb jätta riigi omandisse

Tallinna kesklinnas asuv 100% elamumaa sihtotstarbega ja sisuliselt kaebaja koduhooviks

olev maatükk, mille osas on linn 2009. a-st alates leidnud, et see ei ole iseseisvalt kasutatav.

Korraldusest ei selgu, miks on riigi huvid kaebaja huvidest kaalukamad. Suitsu tn 6b

maaüksusele puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning see asub sama müra ja

vibratsioonitasemega piirkonnas kui nt Suitsu tn 14a kinnistu, mille osas Maa-amet leidis

lõpuks, et see siiski pole riigile vajalik. Sellele osale Suitsu tn 6b maaüksusest, mis piirneb

Suitsu tänavaga, ei ole võimalik rajada juurdepääsuteed. Suitsu tn 6b maaüksusele ei saa

rajada ühtki hoonet nii, et see ei jääks müra- ja vibratsioonitsooni ja oleks samal ajal piisavalt

kaugel kaebaja kinnistul asuvatest hoonetest. Kui Suitsu tn 6b maaüksus pärast riigi

omandisse jätmist lihtsalt edasi müüakse, on tegemist riigi omavoli ja ebaõiglusega, mis on

saanud alguse kaalutlusõiguse olulisest rikkumisest. Lisaks jäeti kaebaja maa riigi omandisse

jätmise menetluses ära kuulamata.

3-20-318

3(11)

Korraldus rikub kaebaja õiguspärast ootust maa erastamisele. Maa riigi omandisse jätmise

menetlust alustati 12 aastat pärast maa erastamise avalduse esitamist ja 9 aastat pärast seda,

kui TLV kinnitas kaebajale, et avalduses märgitud maatükk vastab MaaRS § 22 lg-s 12

sätestatud nõuetele ja selle liitmiseks kaebaja kinnistuga ei ole takistusi. Maa-amet on maa

riigi omandisse jätmise taotluse esitamisega õigusvastaselt viivitanud, mistõttu on kaebajal

tekkinud õiguspärane ootus selle erastamiseks. Kaebaja huvid on igal juhul riigi huvidest

kaalukamad.

5. Maa-amet palus jätta kaebus rahuldamata.

MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel maa riigi omandisse jätmise soovi korral on maa omandamisel

füüsilisel isikul eesõigus üksnes juhul, kui ta taotleb maa ostueesõigusega erastamist. Lisaks ei

ole Suitsu 6b maaüksus kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa, kuna MaaRS § 22 lg-test 12 ja 13

ning Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määrusest nr 50 “Kinnisasjaga liitmiseks sobiva iseseisva

kasutusvõimaluseta maa erastamise kord” (määrus nr 50) tulenevalt on selleks vaid maa, mida

selle kujust või suurusest tingituna ei ole võimalik iseseisvalt kasutada, kuhu puudub üldjuhul

juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning mis on planeeringu ja maakorralduse nõuetest

tulenevalt otstarbekas liita piirneva kinnisasjaga. Suitsu 6b maatükk ei ole ebakorrapärase

kujuga ja on sarnase suurusega kui piirkonna teised elamukrundid, samuti on sellele olemas

juurdepääs avalikult kasutatavalt Suitsu tänavalt. Üldplaneeringu kohaselt jääb Suitsu 6b

maaüksus väikeelamumaale ja planeeringutest ei tulene keeldu seda hoonestada. Lisaks ei ole

maaüksuse

iseseisva

kasutusvõimaluseta

maana

käsitamisel

määrav

hoonestamise

võimalikkus, vaid maaüksuse kuju, suurus ja tekkimise põhjus. Suitsu tn 6b maaüksus piirneb

samuti riigi omandisse jäetud Suitsu tn 6c maaüksusega ning see omakorda piirneb riigi

omandis oleva Suitsu tn 8a maaüksusega, mistõttu on riigil võimalik võtta maaüksused

kasutusse ka ühtse tervikuna. TLV hinnang maa erastamise otstarbekusele ei ole maa riigi

omandisse jätmise otsustamisel siduv. Ka see, et Suitsu 6b maaüksus asub kaebaja kinnisasja

taga ja TLV on 2009. a-l leidnud, et see ei ole hoonestatav, ei muuda seda maad iseseisva

kasutusvõimaluseta maaks. Kuna maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne MaaRS § 22 lg

12 alusel erastamise ees ning Suitsu 6b maaüksuse näol ei ole tegu sellise maaüksusega, mida

saaks kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana erastada, ei olnud vaja kaasata kaebajat maa riigi

omandisse jätmise menetlusse.

Määruse nr 50 kohaselt teeb TLV erastamise eeltoimingud, mille raames selgitab välja riigi

huvi jätta maa riigi omandisse. Vastustajale ei saa ette heita, et TLV on aastaid pidanud

kaebajaga kirjavahetust, kuid asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseni jõuti alles

2018. a aprillis. Maa riigi omandisse jätmisega ei ole ebamõistlikult viivitatud. Vastustaja sai

kaebaja huvist maa erastamise vastu teada 2018. a aprillis ja algatas kohe maa riigi omandisse

jätmise menetluse, mis viibis vaid kaebaja alustatud haldusasja nr 3-18-1322 menetluse tõttu.

Suitsu 6b maaüksus jäeti riigi omandisse RVS § 10 lg 1 p-s 4 nimetatud ülesande täitmiseks.

Riigi maareservi moodustamisel ei pea riigil olema teada, kuidas, millal ja täpselt millisel

otstarbel asutakse maad kasutama. Maad säilitatakse tagavarana, kuni riigil tekib vajadus võtta

see kasutusse konkreetse ülesande täitmiseks, kusjuures riik võib maareservina jätta riigi

omandisse ka selliseid maaüksuseid, mida saab tulevikus kasutada tulu saamiseks.

Võrdlus Suitsu 14a kinnisasjaga ei ole täpne, kuna Suitsu 6b maaüksusele ei puudu juurdepääs

avalikult teelt ning Suitsu 6b maaüksus ei asu Suitsu tn 14a kinnisasjaga sama müra- ja

vibratsioonitasemega piirkonnas, vaid mitmete olemasolevate hoonetega samal joonel.

MaaRS §-d 312 ja 313 jõustusid küll seitse aastat pärast avalduse esitamist, kuid MaaRS § 20

lg 1 esimene lause, mille kohaselt erastada saab vaid maid, mida ei jäeta riigi omandisse, ja

3-20-318

4(11)

MaaRS § 22 lg 12, mis sätestab erastamisõiguse iseseisva kasutusvõimaluseta maa osas,

kehtisid juba erastamise avalduse esitamise ajal.

6. Tallinna Halduskohus jättis 21.04.2020 otsusega kaebuse rahuldamata.

MaaRS § 20 lg 1 järgi on maa riigi omandise jätmine prioriteetne maa erastamise ees, v.a

füüsilisele isikule maa ostueesõigusega erastamise puhul, millega ei ole praegu tegemist. Maa

riigi omandisse jätmise otsust tuleb põhjendada ja seda saab vaidlustada ka juhul, kui maa

riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle tagastamise või erastamise ees (vt Riigikohtu

otsus nr 3-3-1-39-08, p 9). Põhjendamis- ja kaalumiskohustuse ulatus sõltub aga sellest,

millisel õiguslikul alusel maa erastamist taotletakse. Erinevalt Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-39-

08 käsitletud olukorrast, kus riigi huvile vastandus juriidilise isiku huvi erastada maad sellel

maal paikneva ehitise juurde, on kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise regulatsiooni

sisu ja eesmärki arvestades sel alusel maa erastamise huvi kaal mistahes alusel maa riigi

omandisse jätmise huvi kõrval nii väike, et sel alusel maad erastada soovinud isikut ei ole vaja

maa riigi omandisse jätmise menetluses ära kuulata ega tema huvidega seonduvat põhjendada.

Eelnevat seisukohta toetab määruse nr 50 § 1 lg 1, mille kohaselt on kinnisasjaga liitmiseks

sobiva maa erastamise eeltingimuseks see, et maa ei kuulu riigi omandisse jätmisele. MaaRS

§ 22 lg-s 12 sätestatud maa erastamise aluse puhul on eraldi välja toodud, et erastatakse üksnes

selline oma objektiivsete tunnuste poolest kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa, mida ei jäeta

riigi omandisse. Sama tuleneb määruse nr 50 § 1 lg-st 5, mille järgi juhul, kui objektiivsete

tunnuste poolest iseseisva kasutusvõimaluseta maatükk piirneb samaaegselt nii eraomandis

oleva maaga kui ka riigi omandis oleva maaga, jäetakse selline maatükk riigi omandisse, kui

riigivara valitseja seda soovib. MaaRS § 22 lg 12 ja selle rakendamiseks kehtestatud määruste

erinevad redaktsioonid on alati lähtunud põhimõttest, et iseseisva kasutusvõimaluseta

maatükki saab erastada vaid juhul, kui riik ei soovi seda enda omandisse.

Suitsu tn 6b maatükk piirneb riigi omandisse jäetud Suitsu tn 6c maaüksusega (katastriüksus

78401:101:5135), mis omakorda piirneb riigi omandis oleva Suitsu tn 8a kinnistuga

(katastriüksus 78401:101:2498). Seega kui Suitsu 6b maatükki saaks käsitada kaebaja

kinnistuga liitmiseks sobiva iseseisva kasutusvõimaluseta maatükina, oleks selle erastamine

siiski välistatud, kuna piirneva riigimaa valitseja on soovinud selle maa riigi omandisse

jätmist.

Alusetu on kaebaja etteheide, et korralduses ei ole põhjendatud Suitsu 6b maaüksuse

vajalikkust riigile. MaaRS § 31 lg 1 p 8 kohaselt jäetakse riigi omandisse riigi maareserv.

Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-37-14 mõisteti maareservina maad, mille kasutamine riigi

ülesannete täitmiseks ei ole maa riigi omandisse jätmise hetkel veel aktuaalne, kuid mille

järele võib riigil tekkida vajadus tulevikus. Õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tulene, et

MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel maa riigi omandisse jätmiseks peaks olema selgelt ette nähtav,

millisel eesmärgil või millise riikliku ülesande täitmiseks võib konkreetset maatükki tulevikus

vaja minna. Riigi maareservi moodustamise üheks legitiimseks eesmärgiks on riigile tagavara

loomine selleks, et saada tulevikus tulu selle maa tasu eest kasutusse andmisest või

võõrandamisest. See tähendab, et maa maareservina riigi omandisse jätmist ei pea

põhjendama ega saagi üldjuhul põhjendada mõne konkreetse riikliku ülesande täitmise

vajadusega. Kaebaja esile toodud asjaolu, et Suitsu 6b maaüksusel on elamumaa sihtotstarve,

ei välista selle maa riigi omandisse jätmist ega ole vastuolus maareservi moodustamise

eesmärgiga. Isegi kui oleks tõendatud, et kaebaja on kasutanud Suitsu 6b maaüksust enda

hoovina, ei oleks sellel maa riigi omandisse jätmise seiskohast tähtsust, kuna selline

maakasutus on toimunud õigusliku aluseta.

3-20-318

5(11)

Kaebaja viited kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb maa riigi omandisse jätmise otsustamisel

vastandlikke huve kaaluda ka juhul, kui maa riigi omandisse jätmine on erastamise ees

prioriteetne, puudutavad olukordi, kus maa riigi omandisse jätmisele vastandus maareformi

eesmärgist tulenev õigustatud huvi. Selliseid huve on MaaRS § 2 kohaselt kaks: maa endiste

omanike õigustatud huvi maa tagastamise vastu ning okupatsiooniperioodil või pärast seda

maad õiguslikul alusel kasutama asunud isikute õigustatud huvi maakasutust jätkata. MaaRS

§-s 2 on maareformi eesmärgina nimetatud ka eelduste loomist maa efektiivseks

kasutamiseks, ent sellest ei kasva välja otseselt ühegi isiku õigustatud huvi. Haldusasjas nr 3-

3-1-39-08 oli vaidluse all olukord, kus maa riigi omandisse jätmise tõttu kaotas maa enda

omandisse saamise õiguse isik, kes väitis, et sel maal asub temale kuuluv ehitis. Seega

viidatud kohtuasjas tugines kaebaja enda kui „praeguse maakasutaja“ huvile. Kaebajal ei ole

olnud õigust Suitsu 6b maaüksuse kasutamiseks, „praeguse maakasutaja“ huvi realiseerus

kaebaja kinnistul oleva ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamisega. Ka Riigikohtu

otsuses nr 3-3-1-39-08 viidatud teistes kohtuasjades käsitleti olukordi, kus maa riigi

omandisse jätmisele vastandus isiku huvi maa tagastamise vastu (otsused nr 3-3-1-78-05, 3-3-

1-61-06 ja 3-3-1-102-06) või kohaliku omavalitsuse üksuse huvi saada munitsipaalomandisse

maa, mis kuulus temale enne okupatsiooni (otsus nr 3-3-1-37-07). MaaRS § 22 lõige 12 ei

kaitse iseseisva kasutusvõimaluseta maatükiga piirneva kinnisasja omaniku huve samavõrd,

nagu maa tagastamist või ehitise juurde maa erastamist reguleerivad normid kaitsevad maa

endise omaniku või ehitise omaniku või muu seaduse alusel maad kasutava isiku huve.

MaaRS § 22 lg 12 eesmärk on võimaldada erastamise teel anda piirnevate kinnisasjade

omanike omandisse maa, mille suhtes ei saa kohaldada ühtki muud maareformi meedet ning

mille puhul võiks seetõttu tekkida olukord, kus teatud maatükid ei kuulu ühegi

kinnistusraamatusse kantava kinnisasja koosseisu.

Tallinna linna organid on aastate jooksul avaldanud, et kaebaja kinnistuga piirneva maa

erastamine on võimalik ja otstarbekas, kuid neist ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust

see maa erastamise teel enda omandisse saada. Õiguspärane ootus kaitseb isiku usaldust selle

vastu, et temalt ei võetaks sõnamurdlikult ära õigust, mis on talle antud või mille saamise

tingimused on ta kehtiva õiguse kohaselt täitnud. Õiguspärast ootust ei teki pelgalt sellest, et

isik on soodustava haldusakti andmist kaua oodanud. MaaRS § 22 lg 12 alusel maa erastamise

otsustamine ei ole kunagi olnud TLV pädevuses. TLV peab määruse nr 50 kohaselt läbi viima

erastamise eeltoimingud, ent nende toimingute raames võetud seisukoht, et tegemist on

iseseisva kasutusvõimaluseta maaga, mille saab erastada liitmiseks piirneva kinnisasjaga, ei

ole maa erastamise otsustajale siduv. See, miks erastamise eeltoimingud venisid ja miks TLV

pöördus esmakordselt maa erastamise korraldaja poole alles 2018. a kevadel, ei ole praeguse

vaidluse seisukohast oluline. Kaebaja erastamisavalduse lahendamisega viivitamist ei saa ette

heita vastustajale. Tallinna Linnavaraamet pöördus Maa-ameti poole vaidlusaluse maa

erastamisega seonduvalt 02.04.2018 ja 12.04.2018 kirjadega, mispeale teatas Maa-amet

vastavalt 25.04.2018 ja 26.04.2018 kirjades ning 30.04.2018 vastuskirjas sõnaselgelt riigi

soovist jätta Suitsu 6b maaüksus riigi omandisse. Maareformi kontekstis tuleb silmas pidada,

et ka n-ö reformimata riigimaa on riigi omandis. Seega kui maa riigi omandisse jätmise

menetluse algatamiseks või vastava otsuse tegemiseks pädeval asutusel ei ole teavet, et maa

riigi omandisse jätmise otsustamise taga seisab mõni muu menetlus (maa tagastamine,

erastamine), ei ole vajadust maa riigi omandisse jätmisega kiirustada. Siiski ka neil juhtudel,

kus maa riigi omandisse jätmise menetluse kulgemine (või selle ebamõistlik venimine)

takistab maa tagastamise või erastamise otsustamist, ei lisa selline viivitus kaalu maa riigi

omandisse jätmise vastu rääkivale huvile. Seadusest ei tulene, et maa riigi omandisse jätmise

õigus lõpeks, kui vastavat otsust ei tehta õigeaegselt. Seega asjaolu, et maa erastamise taotlus

esitati 12 aastat enne maa riigi omandisse jätmise otsustamist, ei muutnud kaebaja huvi

3-20-318

6(11)

mõjukamaks ega kohustanud vastustajat maa riigi omandisse jätmise otsustamisel selle huviga

rohkem arvestama või maa riigi omandisse jätmist rohkem põhjendama.

Eeltoodust tuleneb üksiti, et Maa-amet ei pidanud kaebajat kaasama maa riigi omandisse

jätmise menetlusse ega teda ära kuulama. Ärakuulamisõiguse eesmärk on välja selgitada asja

otsustamise seisukohast olulised asjaolud. Kaebaja soov erastada Suitsu 6b maad ei olnud

selliseks asjaoluks, mida maa riigi omandisse jätmisel oleks tulnud arvestada.

Kaebaja väited seoses samas piirkonnas asuva Suitsu 14a maatükiga ei puutu asjasse. Isegi kui

Suitsu 14a maatükk jäeti riigi omandisse selle kiire edasivõõrandamise eesmärgil, ei ole see

riigi maareservi moodustamise põhimõtetega vastuolus. Maa, mis ei kuulu endisele omanikule

tagastamisele

ning

mille

erastamise

teel

eraomandisse

andmiseks

või

tasuta

munitsipaalomandisse andmiseks ei ole maareformi eesmärkidest tulenevalt selget vajadust,

tuleb jätta riigi omandisse ning riik võib seda tulu saamiseks RVS-s sätestatud tingimustel

võõrandada siis, kui ta peab sellise tulu saamist vajalikuks. Riigi omandisse jätmine MaaRS §

31 lg 1 p 8 alusel on välistatud vaid juhul, kui tegemist on maatükiga, mis ei saa

põhimõtteliselt maareservi funktsiooni täita või kui (nagu see oli Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-

37-14 käsitletud juhtumi puhul) maa riigi omandisse jätmise eesmärk ei lange kokku

maareservi moodustamise eesmärgiga. Praegu ei ole see nii.

Suitsu tn 6b maaüksus ei vasta MaaRS § 22 lg-s 12 ja määruse nr 50 § 1 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa määratlusele. Viidatud sättest tulenevalt on kinnisasjaga

liitmiseks sobivaks maaks selline maatükk, mis oma suuruse, kuju või asukoha tõttu ei ole

iseseisvalt kasutatav ehk kuhu ei ole eeltoodud asjaolusid arvestades võimalik moodustada

normaalselt kasutatavat eraldiseisvat kinnisasja. Suitsu tn 6b maaüksus on umbes 690 m2

suurune, kusjuures valdav osa sellest (kaardilt mõõtes ligikaudu 555 m2) on kujult täisnurkne

trapets, mille alused on vastavalt umbes 15 m ja umbes 27 m ning haarad vastavalt umbes 29

m ja 26 m pikad. Selle trapetsikujulise osa täisnurgast eendub välja kuni Suitsu tänavani riba,

mille pikkus on umbes 33 m ja laius umbes 4 m. Kõnealuse maaüksuse suurus on sarnane

piirkonna teiste kruntide suurustega, sh kaebaja kinnistuga, ning selle kuju ei ole nii eripärane,

et saaks rääkida iseseisva kasutusvõimaluseta maatükist. Määruse nr 50 § 1 lg-tes 1 ja 2 ei

defineerita iseseisva kasutusvõimaluse puudumist läbi ehitusõiguse olemasolu. Pealegi ei ole

olukorras, mil ühtki kõnealust maatükki hõlmavat detailplaneeringut ei ole kehtestatud, alust

väita, et Suitsu tn 6b maaüksusele moodustatava kinnistu hoonestamine on välistatud. Kaardilt

vaadates paikneb Suitsu tn 6b maaüksusega raudteest kui peamisest müra- ja

vibratsiooniallikast sama kaugel teisigi elamuid, lisaks jääb konkreetse kinnistu ja raudtee

vahele Suitsu tn 10 asuv ehitis. Suitsu 6b maatükile on olemas juurdepääs, kuna ribakujuline

umbes 4 m laiune osa, mis jääb kaebaja kinnistu ja Suitsu tn 6 kinnistu vahele, piirneb Suitsu

tänava tänavamaaga. Tegemist on piisavalt laia ribaga mh selleks, et rajada krundi tagumisele

osale sõidukiga juurdepääsu võimaldav tee.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 21.04.2020 otsus ja teha asjas uus

otsus, millega rahuldada kaebus.

Halduskohus lahendas asja põhimõtteliselt valesti. Suitsu tn 6b maatükk vastab MaaRS § 22

lg 12 tunnustele, sest see ei ole tavapärase või korrapärase kujuga ega iseseisvalt kasutatav

ning sellele puudub avalik juurdepääs. Seda on Tallinna linn kinnitanud 12 aastat ja sellest on

kaebajale tekkinud usaldus ja õiguspärane ootus. Kaebaja ei tuginegi asjaolule, et tal oleks

MaaRS-s tulenevalt prioriteetsus maad erastada, vaid asjaolule, et TLV on aastaid kinnitanud,

et kaebaja kinnistu juurde maa erastamiseks puuduvad takistused ja erastamine viiakse lõpule.

3-20-318

7(11)

Kaebaja ei ole väitnud, et maa erastamise otsustamine kuulus kunagi TLV pädevusse, kuid

TLV peab selgitama välja kõik kinnisasjaga liitmiseks sobiva iseseisva kasutamisvõimaluseta

maa erastamise seisukohast tähtsust omavad asjaolud. Kui TLV kinnitusest ei tekiks mingeid

õiguslikke järelmeid, muudaks see tema rolli maareformis deklaratiivseks. Vaidluse asjaolud

kogumis annavad kaebajale õiguse kohaldada tema suhtes MaaRS § 22 lg-t 12.

Halduskohus ei ole viidanud normidele, mis vabastaks vastustaja põhjendamis- ja

kaalumiskohustusest. Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-38-09 tuleneb vastupidine ja halduskohtu

arusaam sellest lahendist on väär. Halduskohus viitas, et määruse nr 50 järgi on kogu aeg

olnud iseseisva kasutusvõimaluseta maatüki erastamine võimalik vaid siis, kui riik ei soovi

seda enda omandisse, kuid selline regulatsioon kehtis ka otsuse nr 3-3-1-38-09 tegemise ajal.

Kohus ei pidanud põhjendatuks kaebaja etteheidet, et vaidlustatud käskkirjas pole

põhjendatud Suitsu tn 6b maaüksuse vajalikkust riigile riigi maareservina, viidates mh

Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-37-14. Kohtu argumentatsioon ei ole aga selle lahendiga

täielikult kooskõlas – Riigikohus rõhutas mh seda, et MaaRS § 31 lg 1 p 8 ei saa alati

tõlgendada laiendavalt ning kui selle sätte kohaldamise eeldused ei ole täidetud, puudub alus

jätta maa riigi omandisse.

Kaebaja ei ole väitnud, et tema õigus maad erastada tuleneks erastamismenetluse kestusest,

kuid TLV rolli ei saa jätta ka täiesti tähelepanuta. Kui Maa-amet oli hiljemalt 04.06.2018

kaebajale erastatava maa piirid kooskõlastanud, siis oli talle eelduslikult varem esitatud ka

linna selgitus, miks on maaüksus iseseisva kasutusvõimaluseta jms olulised andmed.

Halduskohus pole seda asjaolu hinnanud. Kaebaja ei ole eraldi vaidlustanud õigusvastast

viivitust maa erastamise läbiviimisel, mistõttu puudus põhjus seda käsitleda. Halduskohus

viitab, et maa riigi omandisse jätmise menetluse läbiviimisele ei ole sätestatud tähtaegasid,

kuid igasugune menetlus tuleb viia läbi mõistliku aja jooksul. Praegusel juhul on maareform,

sh kaebaja erastamisavalduse lahendamine, kestnud lubamatult kaua. See viivitus koos

ülejäänud asjaoludega, sh TLV kinnitustega, tugevdab kaebaja ootust, et asi lahendatakse

tema jaoks positiivselt. TLV eeltoimingud ei seisa tervikuna erastamismenetlusest eraldi.

Kaebaja jaoks ei ole vahet, milline haldusorgan jättis oma ülesanded nõuetekohaselt täitmata,

sest oluline on tulemus. Lisaks, kui menetluse üks lüli – TLV – on andnud ühe arvamuse,

peaks teine lüli – Maa-amet – teistsugusele seisukohale asumist põhjendama. Seega oli Maa-

ametil praegusel juhul põhjendamiskohustus. Kaebaja õiguspärase ootusega on vastuolus

olukord, kus maa riigi omandisse jätmist saab otsustada määratlemata tähtaja jooksul, sest see

paneks kaebaja pikaks ajaks oma omandi teostamisel ebakindlasse olukorda. Halduskohus ei

ole seda väidet hinnanud.

Võrdlus Suitsu tn 14a kinnistuga on asjakohane. Suitsu tn 6b kinnistule ei ole juurdepääsu

avalikult teelt. Maariba ots, mis külgneb Suitsu tänavaga, ei võimalda maakorralduslikult tee

rajamist. Mõlemad maaüksused asuvad sama müra- ja vibratsioonitasemega piirkonnas. Suitsu

tn 6b kinnistule ei ole võimalik püstitada hoonet samale joonele olemasolevate hoonetega.

Maa-ameti kohtule edastatud väited on vastuolulised.

Väär on halduskohtu seisukoht, et Suitsu tn 6b maaüksus ei vasta kinnisasjaga liitmiseks

sobiva maa määratlusele. Tallinna linn on korduvalt kinnitanud vastupidist ning MaaRS § 22

lg-s 12 ja määruse nr 50 §-s 1 toodud eeldused on ka sisuliselt täidetud. Maatüki liitmine

kaebaja kinnisasjaga on maakorralduslikult põhjendatud ja otstarbekas. Kohus on püüdnud

leida vaidlustatud korralduse jõusse jätmiseks põhjendusi, mida vastustaja pole esitanud.

8. Maa-amet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade

juurde.

3-20-318

8(11)

Halduskohus leidis õigesti, et Suitsu tn 6b maaüksuse riigi omandisse jätmist ei pidanud

põhjendama kaebaja huvidest lähtuvalt, kõnealune maatükk ei vasta kinnisasjaga liitmiseks

sobiva maa tunnustele ja sellele on juurdepääs avalikult teelt. Erastamisavalduse

menetlemisega viivitamist ei saa ette heita vastustajale. TLV seisukoht Suitsu tn 6b

maaüksuse kaebajale erastamise küsimuses ei ole nii selge, nagu kaebaja püüab näidata.

Piiride kooskõlastamise protsess on osa menetlusest, mille käigus selgitatakse alles välja, kas

taotluses soovitud maad on üldse võimalik erastamiseks välja pakkuda. Isegi kui mingi osa

riigi omandisse jäetavast maast oleks sobiv kaebaja kinnisasjaga liitmiseks, on kaebajal õigus

taotleda selle erastamist alles siis, kui on selgunud, et maad ei jäeta riigi omandisse.

Menetlusreeglid ei nõudnud kaebaja kaasamist maa riigi omandisse jätmise menetlusse.

Erastamise avalduse esitamine ei tekita subjektiivset õigust maa erastamisele. Kaebajal ei ole

tekkinud erastamise nõudeõigust, mida vaidlustatud korraldus saaks rikkuda.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 25.05.2020 määrusega menetlusse kaasatud Tallinna linn palus

jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

KOV teeb reformimata maatükiga seonduvalt erinevaid toiminguid eesmärgiga selgitada

välja, kas see kuulub erastamisele või on maad vaja KOV-l oma ülesannete täitmiseks või

jäetakse maa riigi omandisse. Erastamise avalduse esitamisest ei teki avaldajale õiguspärast

ootust saada maa omanikuks. Suitsu tn 6b maaüksus jäeti riigi omandisse, mistõttu selle

erastamine ei olnud võimalik. Tegemist pole ka kaebaja kinnisasjaga liitmiseks sobiva

maatükiga. Suitsu tn 6b maaüksus on suurem kui kaebaja kinnistu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus jätab HKMS § 62 lg 2, § 185 lg 1 ja § 198 lg 3 alusel asja juurde võtmata

kaebaja 28.09.2020 seisukoha lisad 1 ja 2 (Suitsu tn 6 kinnisasjaga liitmiseks sobiva maatüki

piiride

kooskõlastamise

dokumendid:

Maa-ameti

11.05.2020

kiri

ja

Tallinna

Linnaplaneerimise Ameti 21.04.2020 kiri), sest neil ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust.

Tegemist ei ole maatükiga ega haldusmenetlusega, mille üle praeguses asjas vaieldakse.

Kaebaja möönab ka ise, et need dokumendid ei seondu vahetult kaebuse esemega. Praeguse

asja lahendus ei sõltu sellest, kuidas toimetatakse muid erastamismenetlusi.

11. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

12. MaaRS § 22 lg 13 sätestab, et kui era-, munitsipaal- või riigi omandis oleva kinnisasjaga

piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja (kinnisasjaga

liitmiseks sobiv maa) ning planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt on otstarbekas

see maa liita piirneva kinnisasjaga, on piirneva kinnisasja omanikul õigus taotleda selle maa

omandamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa omandamine

toimub MaaRS VI1 osas sätestatud alustel (s.o §-d 312 ja 313). MaaRS § 312 lg 1 järgi

käsitatakse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana üldjuhul riba-, siilu- või kiilukujulist või

muud ebakorrapärase kujuga või selle väiksusest tingitud iseseisva kasutusvõimaluseta

maatükki, millele üldjuhul puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning mis on üldjuhul

looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järel peamiselt eri aegadel kasutusel

olnud erinevast plaani- või kaardimaterjalist või erinevatest mõõdistusviisidest tingitud vigade

tõttu. Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana võib käsitada ka kinnisasja ja teise isiku omandis

või valduses oleva avalikult kasutatava tee ja kinnisasja vahelist maatükki, kui seda ei ole tee

omaniku või valdaja arvates otstarbekas arvata teemaa hulka. Üldjoontes sarnane maatüki

iseseisva kasutamise võimalust puudutav regulatsioon sisaldub alates 11.03.2007 ka määruse

nr 50 § 1 lg-tes 1 ja 2.

3-20-318

9(11)

Suitsu tn 6b endise omaniku erastamisavaldus hõlmas mh maa-ala, millest maa riigi

omandisse jätmise menetluse käigus moodustati praegune Suitsu tn 6b maaüksus (vt kaebuse

lisa 4). Suitsu tn 6b maaüksuse suurus on 690 m2 (seega ca 100 m2 võrra suurem kui kaebajale

kuuluv Suitsu tn 6a kinnistu). Halduskohus on otsuse p-s 24 piisavalt ja asjakohaselt

põhjendanud, et Suitsu tn 6b maaüksuse suurust, kuju ja asukohta arvestades ei saa seda

pidada iseseisva kasutusvõimaluseta maatükiks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Seda järeldust toetab

lisaks halduskohtu otsuses märgitule asjaolu, et Suitsu tn 6b maaüksus on registreeritud

maakatastris eraldi katastriüksusena ja kantud ka riigi kinnisvara registrisse, samuti on

esitatud selle maaüksuse kinnistamise avaldus (vt vastustaja 18.03.2020 seisukoha lisa 12 ja

14.04.2020 seisukoht). Halduskohus on tõendite põhjal tuvastanud, et Suitsu tn 6b maaüksus

on ühendatud umbes 4 m laiuse maariba kaudu avalikult kasutatava teega (Suitsu tänavaga; vt

kaebuse lisad 5 ja 13 ning vastustaja 18.03.2020 vastuse lisa 12). Suitsu tn 6b hoonestamise

võimalikkus ei ole praeguse asja lahendamisel määrav, kuid hoonestamine ei ole ka välistatud.

Täiendavalt tuleb märkida, et Suitsu tn 6b maaüksusega külgnev Suitsu tn 6c maaüksus ja

omakorda sellega piirnevad maaüksused on samuti riigi omandis, mistõttu on riigil võimalik

võtta need maaüksused kasutusse ühe tervikuna.

13. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kaebaja erastamisavaldust ei saaks rahuldada

ainuüksi põhjusel, et tegemist ei ole oma omaduste poolest tema kinnisasjaga liitmiseks

sobiva maatükiga, ei saa selle maa riigi omandisse jätmine rikkuda kaebaja subjektiivseid

õigusi (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2014 määrus nr 3-13-2037, p 11).

14. Kui siiski möönda Suitsu tn 6b erastamise võimalikkust, on maa riigi omandisse jätmine

prioriteetne selle kinnisasjaga liitmise eesmärgil erastamise ees. Kinnisasjaga liitmiseks

sobiva maana ei käsitata MaaRS § 312 lg 1 kohaselt maatükki, mis kuulub erastamisele muul

MaaRS-s

sätestatud

alusel,

tagastamisele või

iseseisvalt

kasutatava maaüksusena

munitsipaalomandisse andmisele või riigi omandisse jätmisele (sama sätestab määruse nr § 50

§ 1 lg 1). Seega eelisjärjekorras tuleb kõnealuse maa suhtes maareform läbi viia muul viisil

kui eraomandis oleva kinnisasjaga liitmise teel. Sarnane prioriteetsust puudutav regulatsioon

kehtis MaaRS-s ka varem.

Määruse nr 50 § 3 lg 3 järgi on linnavalitsuse ülesandeks välja selgitada, kas kinnisasjaga

liitmiseks sobiva maa kohta on esitatud maa riigi omandisse jätmise taotlus või kas piirneva

kinnisasja riigivara valitseja on huvitatud nimetatud maa riigi omandisse jätmisest. Praeguses

asjas pöördus TLV 12.04.2018 Maa-ameti poole palvega teatada, kas mh Suitsu tn 6b

maatükki soovitakse jätta riigi omandisse (vastustaja 18.03.2020 vastuse lisa 6). Maa-amet

algatas 25.04.2018 kõnealuse maa riigi omandisse jätmise menetluse, paludes määrata koha-

aadressid ja sihtotstarbed, ning teavitas TLV-d 26.04.2018 kirjas huvist jätta Suitsu tn 6b

maaüksus riigi omandisse maareservina (vastustaja 18.03.2020 vastuse lisad 7 ja 8).

Kõnealune maa jäeti riigi omandisse 28.01.2020 korraldusega. Kui riik otsustab jätta maa riigi

omandisse (sh MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel riigi maareservina), on selle erastamine eraomandis

oleva kinnisasjaga liitmiseks välistatud. Vastupidist võiks väita juhul, kui riigil selgelt

puuduks seadusest tulenev alus maa riigi omandisse jätmiseks (vrd Riigikohtu 23.10.2014

otsus nr 3-3-1-37-14), kuid halduskohus on otsuse p-des 18 ja 23 piisava põhjalikkusega

selgitanud, et praeguses asjas ei ole see nii. Halduskohtu arusaam Riigikohtu otsusest nr 3-3-

1-37-14 ei ole ekslik. HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea ringkonnakohus halduskohtu otsuse

põhjenduste kordamist vajalikuks.

15. Kaebaja pidi seega algusest peale arvestama asjaoluga, et tal tekib õigus nõuda Suitsu tn

6b maaüksuse liitmist enda kinnistuga alles ja üksnes siis, kui nimetatud maaüksuse suhtes ei

3-20-318

10(11)

viida läbi maareformi ühelgi muul viisil, sh kui seda ei jäeta riigi omandisse, ning maa vastab

ka muus osas kinnisasjaga liitmiseks mõeldud maa tunnustele.

16. Kaebajal on iseenesest õigus, et kui haldusmenetluse läbiviimiseks ei ole õigusaktides

konkreetset tähtaega, tuleb menetlus sellegipoolest läbi viia mõistliku aja jooksul. Praeguses

asjas on TLV teinud Suitsu tn 6b erastamise eeltoiminguid aastaid. Kaebaja õigus erastada

kõnealust maad MaaRS § 22 lg-tes 12 ja 13 sätestatud korras ei sõltu siiski sellest, kui pikalt

kestis tema erastamisavalduse menetlus enne seda, kui TLV pöördus riigi huvi

väljaselgitamiseks Maa-ameti poole. Maa-amet teavitas TLV-d huvist jätta Suitsu tn 6b maa

riigi omandisse, mis määruse nr 50 § 3 lg 31 järgi on selle maaüksuse osas erastamise

eeltoimingute lõpetamise aluseks.

17. Kaebajale ei ole tekkinud õiguspärast ootust maa erastamisele ka sellest, et Tallinna linna

ametnikud ei näinud erastamismenetluse käigus mh Suitsu tn 6b maaüksust hõlmava maa-ala

iseseisvat kasutamisvõimalust ja pidasid selle erastamist MaaRS § 22 lg-tes 12 ja 13 sätestatud

korras põhimõtteliselt võimalikuks. TLV ülesandeks oli teha erastamismenetluse eeltoimingud

ja selgitada välja kõik erastamisel tähtsust omavad asjaolud (määruse nr 50 § 3), kuid

linnavalitsusel ei ole kunagi olnud pädevust otsustada kaebajale maa erastamise üle. Seetõttu

ei saanud TLV seisukohavõttudest tekkida kaebajal õiguspärast ootust saada MaaRS § 22 lg-

tes 12 ja 13 sätestatud korras Suitsu tn 6b omanikuks. Seda eriti olukorras, kus kõnealuste

seisukohtade andmise ajal ei olnud kõik tähtsust omavad asjaolud (nt riigi huvi maaüksuse

omandamise vastu) veel välja selgitatud.

18. Toimiku materjalidest ei nähtu, et Maa-amet (või enne 01.01.2018 maavanem) oleks

andnud kaebajale mingitki lootust Suitsu tn 6b erastamiseks. TLV 02.04.2018 kirja ja Maa-

ameti 30.04.2018 vastuskirjaga seonduvat (mida TLV ametnik mainis kaebajale 04.06.2018 e-

kirjas, vt kaebuse lisa 15) on vastustaja selgitanud 14.04.2020 seisukohas: linnavalitsus saatis

Maa-ametile kooskõlastamiseks viie erineva maatüki piirid ning Maa-amet, olles kontrollinud

maakatastri andmeid, pidas neid piire sobivaks, viidates seejuures 26.04.2018 kirjas

väljendatud riigi huvile omandada osa nimetatud maatükkidest (vt p-d 10–13 ja seal viidatud

tõendid). Nimetatud tõenditest ei saa järeldada, et Maa-amet oleks nõustunud kaebajale maa

erastamisega. Vastustaja selgitab ka õigesti, et piiride kooskõlastamine on erastamismenetluse

osa, mille käigus selgitatakse välja, kas taotletud maad saab üldse erastamiseks välja pakkuda

(vt määruse nr 50 § 3).

19. Halduskohus leidis õigesti, et Riigikohtu 17.09.2008 otsuses nr 3-3-1-39-08 käsitletud

asjaolud olid praeguse vaidluse asjaoludest erinevad. Viidatud kohtuasjas jättis

keskkonnaminister MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel maareservina riigi omandisse sellise maa,

millel asusid kaebajale kuuluvad hooned ja mille suhtes oli kaebaja esitanud avalduse hoonete

juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Sellises olukorras leidis Riigikohus, et

keskkonnaminister pidi kaaluma maa riigi omandisse jätmist tingivaid avalikke huve

juriidilise isiku huvidega, kes taotles sama maa erastamist. Praeguses asjas puudub kaebajal

Suitsu tn 6b maaüksusega muu side kui see, et kõnealune maa piirneb tema omandis oleva

kinnistuga. Samuti pole tegemist maa ostueesõigusega erastamisega, vaid liitmiseks sobiva

maa erastamisega, mille puhul erastamise tingimused (sh avalduse esitanud isiku nõudeõiguse

ulatus) on erinevad. Halduskohus on neid asjaolusid piisavalt põhjalikult käsitlenud (vt otsuse

p 19).

20. Isegi siis, kui tulenevalt Riigikohtu praktikast tuli Maa-ametil 28.01.2020 korralduses

siiski põhjendada avalikust huvist lähtuvaid kaalutlusi maa riigi omandisse jätmise ja kaebaja

huvi maa erastamise vastu, ei tingi see korralduse tühistamist. Võrreldes 2008. a-ga, kui

Riigikohus lahendas asja nr 3-3-1-39-08, on kohtupraktika muutunud osas, mis puudutab

3-20-318

11(11)

haldusakti tühistamist selle motiveerimispuuduste tõttu. Kohus võib praegu haldusakti

kontrollimisel arvestada ka haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus

on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (vt nt

Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 20; 14.12.2012 otsus nr 3-3-1-33-12, p 16;

28.10.2014 otsus nr 3-3-1-46-14, p 15).

Ringkonnakohtu hinnangul on praegu tegemist sellise olukorraga. Vastustajale oli Suitsu tn 6b

maaüksuse riigi omandisse jätmise otsustamisel teada, et kaebaja õiguseellane oli esitanud

avalduse selle liitmiseks Suitsu tn 6a kinnisasjaga. Seda asjaolu on mainitud Maa-ameti

28.01.2020 korralduse p-s 1 märgitud TLV 06.06.2018 korralduses nr 841-k. Lisaks oli

kaebaja pöördunud 29.06.2019 kirjaga Maa-ameti poole, et saada selgitusi Suitsu tn 6b maa

riigi omandisse jätmise menetluse asjaolude ja maaüksuse kaebajale erastamise võimalikkuse

kohta. Kaebaja palus Maa-ametil muuta oma otsust jätta Suitsu tn 6b riigi omandisse. Maa-

amet selgitas 23.07.2019 kirjas õiguslikku olukorda ja Suitsu tn 6b maaüksuse riigi omandisse

jätmise põhjusi (vastustaja 18.03.2020 vastuse lisad 10 ja 11). Maa-ameti põhjendused

kattuvad üldjoontes nende selgitustega, mis on esitatud kohtumenetluses: Suitsu tn 6b

maaüksuse suurust ja avalikult teelt juurdepääsu olemasolu arvestades on tegemist iseseisvalt

kasutatava maaüksusega, mis välistab selle erastamise kaebajale Suitsu tn 6a kinnisasjaga

liitmiseks (s.o kaebaja õiguste riive puudub); Suitsu tn 6b maaüksusega piirnevad riigi

omandis olevad teised kinnistud, mille ühendamine suurendab nende maade tulevikus

kasutamise võimalusi, seepärast soovib riik jätta Suitsu tn 6b maaüksuse maareservina enda

omandisse, et selle maa osas maareform lõpule viia. Maa-amet märkis veel, et RVS-st

tulenevalt peab riigivara valitseja juhinduma põhimõttest, et suurendada kasu ja vähendada

kahju, mida riik võib neist tehingutest saada, mistõttu ei muuda Maa-amet otsust riigi huvi

osas Suitsu tn 6b maaüksuse vastu ja jätkab maa riigi omandisse andmise menetlust.

21. Suitsu tn 14a maaüksuse riigi omandisse jätmise asjaolud ei mõjuta praeguse asja

lahendamist, sest maareservina võib jätta riigi omandisse ka sellise maa, mille riik soovib

hiljem RVS-s sätestatud korras võõrandada.

22. Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel

tema enda kanda. Maa-amet ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud,

mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)