2-20-4679/24 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 13. oktoober 2020

Tsiviilasja number

2-20-4679

Tsiviilasi

Universal Industries Osaühingu hagi Sakri Logistics OÜ

ja ERGO Versicherung AG vastu vara arestist

vabastamiseks ja Universal Industries Osaühingule

tagasikandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. augusti 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Universal Industries Osaühingu määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja): Universal Industries

Osaühing (registrikood 10104002), esindaja vandeadvokaat

Veikko Puolakainen

Vastustajad (kostjad):

1. Sakri Logistics OÜ (registrikood 12585098), volitatud

esindaja Renee Mahl

2. ERGO Versicherung AG (registrikood HRB35978),

esindaja vandeadvokaat Marko Aavik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 14. augusti 2020. a määrus

muutmata.

2. Jätta Universal Industries Osaühingu määruskaebus

rahuldamata.

3. Jätta

määruskaebuse

menetlemisega

seotud

menetluskulud Universal Industries Osaühingu kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud makaohus.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel

on

õigus

esitada

määruskaebus

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

määruskaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Universal Industries Osaühing (hageja) esitas 25. märtsil 2020 hagi Sakri Logistics OÜ

(kostja I) ja ERGO Versicherung AG (kostja II) vastu vara arestist vabastamiseks ja hagejale

tagastamiseks.

Kostja I võttis 28. aprilli 2020. a vastuses hagiavaldusele hagi õigeks. Tartu Maakohus keeldus

2. juuni 2020. a määrusega hagi õigeksvõtmise vastuvõtmisest. Tartu Maakohus jättis 30. juuni

2020. a otsusega hagi rahuldamata. Samuti jättis maakohus rahuldamata hageja taotluse hagi

muutmiseks või osaliselt hagist loobumiseks kostja II suhtes.

Hageja esitas 23. juulil 2020 kohtule kinnitamiseks hageja ja kostja I vahel 17. juulil 2020

sõlmitud kompromissi. Kompromissi kohaselt lepivad pooled mh kokku, et kostja I kohustub

tagastama hagejale 13 188 eurot kolme tööpäeva jooksul kompromissi kinnitava kohtumääruse

jõustumisest arvates. Kostja I annab tingimusteta ja tagasivõtmatu nõusoleku (mh Swedbank

AS-ile) 13 188 euro tagasikandmiseks kostja I kontolt nr EE102200221059203336 hageja

kontole.

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Tartu Maakohus jättis 14. augusti 2020. a määrusega hageja ja kostja I 17. juuli 2020. a

kompromissi tsiviilasjas nr 2-20-4679 kinnitamata.

Kompromiss on vastuolus seadusega ning seda ei ole võimalik täita. Tsiviilasjas on

menetlusosaliseks ka kostja II, kes ei ole kompromissile alla kirjutanud. Kostja I

arvelduskontod, sh arvelduskonto EE102200221059203336, kuhu hageja tegi 17. detsembril

2019 ülekande summas 13 188 eurot ning millelt kompromissi kohaselt kohustub kostja I sama

summa hagejale tagastama, on kehtivalt arestitud tsiviilasjas nr 2-19-11346 kostja II nõude

tagamiseks. Kui kostja I pangakonto on arestitud teises pooleliolevas tsiviilasjas kostja II nõude

tagamiseks, ei saa vaidlust lahendada ilma kostja II osaluseta. Vaidluse kompromissiga

lõpetamisel tuleb kaasata kompromissi ka kostja II.

Käesolevas tsiviilasjas puudub õiguslik alus sekkuda tsiviilasjas nr 2-19-11346 kohaldatud hagi

tagamise abinõudesse ning vähendada selles menetluses kostja II nõude tagamiseks seaduslikult

kohaldatud tagatist. Kohus ei pea võimalikuks seda teha ka poolte vahel kinnitatud

kompromissiga, milles ei osale isik, kelle nõude tagamiseks kohaldatud tagatist kompromissiga

vähendataks.

MÄÄRUSKAEBUS

3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

määruse ning kinnitada hageja ja kostja I kompromiss.

Maakohus on erinevate menetluslike minetuste tõttu põhjustanud asjas märkimisväärse

menetlusliku segaduse. Hageja esitas hagiavalduses kaks erinevat nõuet. Hageja esitas kostja I

ja kostja II vastu vara arestist vabastamise hagi, milles mh tugines alusetu rikastumise sätetele.

Kostja I võttis 7. aprilli 2020. a vastusega hagi õigeks. Kostja I kinnitas, et ta ei olnud õigustatud

saama ekslikult tema arveldusarvele kantud summat 13 188 eurot ning on kohustatud alusetult

saadud 13 188 eurot tagastama. Hageja esitas 10. juuni 2020. a menetlusdokumendis hagist

loobumise avalduse kostja II suhtes. Hageja lähtus nii kostja II enda käsitlusest kui ka 2. juuni

2020. a kohtumäärusest nähtuvatest seisukohtadest, et sisuliselt on kostja II vale kostja.

30. juuni 2020. a otsusega jättis maakohus hageja hagi vara arestist vabastamiseks rahuldamata.

Kohus leidis, et hageja vara arestist vabastamise hagi täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222

järgi ei ole kohane hagi hageja õiguste kaitseks. Hagejal saaks olla alusetust rikastumisest

tulenev nõue kostja I vastu, kuid sellist hagi ei ole kohtu arvates esitatud.

Kompromissi kehtivus ei sõltu kostja II nõusolekust. Kompromissiga võetavad kostja I

kohustused ei puuduta kostjat II. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 207 lg 2 kohaselt

osaleb iga kostja menetluses teise poole suhtes iseseisvalt. Kostja I ja kostja II ei ole ka

vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 tähenduses.

Maakohus ei ole eelmenetluse raames piisavalt täitnud oma selgitamiskohustust, kas ja millise

nõudega oleks hagejal võimalik oma õigusi kõige efektiivsemalt kaitsta. Samuti on kohtute

seisukohad olnud vastuolulised eeskätt selles osas, milline nõue oleks kohane olukorras, kus

hageja on teinud ekslikult rahalise ülekande valele isikule ning see isik seda ise ka tunnistab.

Maakohus viitas menetluse käigus, et kostja II puhul on tegemist vale kostjaga, kuid samas

jättis hagist loobumise kostja II suhtes vastu võtmata. Maakohus käsitles hageja nõuet äärmiselt

formalistlikult, jättes tahaplaanile hageja tegeliku kohtusse pöördumise eesmärgi, milleks on

raha tagastamine isikult, kellele see ülekanne ekslikult tehti.

Hageja esitas hagiavalduses kaks erinevat nõuet, millest üks oli alusetust rikastumisest tulenev

raha tagastamise nõue. Hageja ise oli hagis oma nõude õigusliku kvalifikatsiooni osas

tuginenud võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1027 ning märkis hagis selgelt, et tegemist on alusetust

rikastumisega saadu tagastamise nõudega. Kui kohtu jaoks oli hageja nõuete käsitlus ebaselge,

pidanuks kohus andma hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks TsMS § 3401 alusel, ühtlasi

selgitades, milles puudused seisnevad. Seda ei ole maakohus teinud. Maakohus võttis aluseks

(ebaõige) lähtekoha, et esitatud on üksnes vara arestist vabastamise nõue ning jättis alusetu

rikastumise teema käsitlemata. Kohus saanuks kompromissi kinnitada hageja ja kostja I suhtes,

seda eriti olukorras, kus kohus on leidnud, et kostja II ei ole asjas kohaseks kostjaks.

Kohus on tuginenud TsMS § 430 lg-le 3, millest tulenevalt on kohtul õigus jätta kompromiss

kinnitamata, kui see on vastuolus seadusega, kuid kohus ei ole põhjendanud, milles seisneb

vastuolu seadusega.

Otsuse täitmine hagi rahuldamise korral ei eeldaks kostja I ja II ühist sooritust. Kostja II ainus

puutumus hageja nõudega kostja I vastu seisneb selles, et tema hagi alusel kostja I vastu on

kostja I pangakonto teises tsiviilasjas arestitud. Pelgalt see asjaolu ei muuda hageja ja kostja I

vahelist rahalise kohustuse täitmisele suunatud kompromissi ebaseaduslikuks. Kostja II saaks

hagi tagamise kontekstis arvestada vaid selle varaga, mis kuulus hagi tagamise hetkel ja kuuluks

ka praegu kostjale I, kuid ekslikult kostja I pangakontole kantud rahasumma ei muuda kostjat I

selle raha omanikuks, mida kostja II saaks oma nõude katteks tema hagi rahuldamise korral

realiseerida.

Kostja I pangakonto arestimine ei takista kompromissi täitmist. Kostja II ei ole saanud kostja I

pangakontol oleva raha omanikuks. Seda tuvastas praeguses menetluses ka maakohus 2. juuni

2020. a määruses. Hagi tagamine saaks puudutada vaid kostjale I kuuluvat vara, mitte

kolmandatele isikutele kuuluvat vara (TsMS § 378 lg 1 p 2). Tsiviilasjas nr 2-19-11346

rakendatud konto arest hagi tagamise abinõuna saaks hõlmata vaid selliseid summasid, mis

kuuluksid pangakonto omanikule.

Hageja leidis, et tal on õigus esitada nii apellatsioonkaebus 30. juuni 2020. a otsuse peale, kui

ka määruskaebus 14. augusti 2020. a määruse peale. Hageja ja kostja I on leppinud kokku

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja pikendamises TsMS § 632 lg 4 järgi ning pikendasid

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja kuni 30. novembrini 2020. Hageja leidis, et

apellatsioonkaebuse esitamine ei ole vajalik juhul, kui kohus rahuldab hageja määruskaebuse

ning kinnitab kompromissi kostjaga I.

4. Kostja I leidis, et määruskaebus on põhjendatud.

5. Kostja II vaidles määruskaebusele vastu. Määruskaebuse rahuldamine võiks tulla teatud

mööndustega kaalumisele, kui hageja oleks esitanud menetluses ka alusetust rikastumisest

tingitud rahalise nõude. Maakohus on otsusega kvalifitseerinud hageja nõude õigesti

spetsiifiliste rahaliste vahendite aresti alt vabastamise nõudena. Arest on seatud hagi tagamise

abinõuna kostja II kasuks, mistõttu pidigi selline hagi jääma rahuldamata. Maakohus on

kompromissi kinnitamata jättes õigesti leidnud, et sellise hagi esemega vaidlust ei saa ka

kompromissiga lõpetada ilma kostja II nõusolekuta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus

muutmata (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 1). Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust

maakohtu määruse tühistamiseks.

7. TMS § 222 lg 1 järgi võib kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist

takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist

vabastamiseks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt esitatakse hagi sissenõudja ja võlgniku vastu.

Kuigi 25. märtsi 2020. a hagiavalduses viitab hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg-le 1,

s.o alusetu rikastumise regulatsioonile, taotleb hageja hagiavalduses vara aresti alt vabastamist

ning endale tagasikandmist (tl 3). Ka teistes hageja poolt esitatud dokumentides on hageja

peamiseks sooviks, et kostja II kasuks arestitud kostja I arvelduskontole kantud raha

vabastataks aresti alt ja tagastataks hagejale. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul

maakohus õigesti kvalifitseerinud hageja nõuet vara aresti alt vabastamise nõudena TMS § 222

tähenduses.

Juhul, kui kostja I arvelduskontod on hagi tagamise korras arestitud kostja II kasuks, on kostja I

võlgnikuks ning kostja II sissenõudjaks TMS § 222 mõttes. TMS § 222 järgse hagi kostjateks

on nii kostja I, kui ka kostja II. Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et antud tsiviilasja

menetluse raames ei saa menetlust lõpetada ilma kostja II osavõtuta, s.t hageja ja kostja I ei saa

sõlmida kompromissi ilma kostja II osaluse ja nõusolekuta. Vastupidised määruskaebuse väited

on põhjendamatud.

8. Hageja hagi TMS § 222 alusel esitades tugines sellele, et vaidlusalune rahasumma on

kostjale I ekslikult üle kantud ning kuulub hagejale, mistõttu puudub alus selle kostja II kasuks

arestimiseks.

Seega tuli TMS § 222 järgi esitatud aresti alt vabastamise nõude lahendamisel teha kindlaks,

kas hagejal on vaidlusalusele rahale nõudeõigus või mitte. Hageja poolt esitatud vara aresti alt

vabastamise nõude rahuldamise eelduseks ongi vaja tuvastada, et kostja I on hagejalt midagi

alusetult saanud. Sarnasele seisukohale jõudis ka maakohus 2. juuni 2020. a määruse p 3 teises

lõigus, märkides, et hageja TMS § 222 järgse nõude rahuldamiseks tuleb kohtul tuvastada, kas

on arestitud hageja vara ning kas kostjad on selle tagajärjel alusetult rikastunud.

Kuigi iseenesest oleks hageja küll saanud esitada eraldi kostja I vastu alusetust rikastumisest

tuleneva nõude, ei saavutaks hageja sellise nõude rahuldamisega soovitud tulemust, s.o raha

aresti alt vabastamist. Alusetu rikastumise nõude rahuldamise korral kostja I suhtes, tulnuks

hagejal samuti esitada vara aresti alt vabastamiseks hagi kostja II vastu.

9. Kui hageja hinnangu on maakohus põhjendamatult jätnud hagi rahuldamata ning hageja

alusetust rikastumisest tulenevat nõuet kostja I vastu käsitlemata, s.t kui maakohus on hageja

hinnangul rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme, siis asjakohaseks menetlustoiminguks

oleks apellatsioonkaebuse esitamine maakohtu otsuse peale.

Vaidlust ei ole, et maakohus tegi otsuse antud asjas 30. juunil 2020. Hageja määruskaebuse

kohaselt on hageja ja kostja I apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja kooskõlas TsMS § 632

lg-ga 4 pikendanud kuni 30. novembrini 2020 (tl 81). Ringkonnakohus tuvastas eespool, et

antud tsiviilasja ei saa lõpetada poolte kokkuleppega ilma kostja II osavõtuta. Ringkonnakohtu

hinnangul puudutab see ka võimalikku kokkulepet apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja

pikendamise kohta, s.t hageja ja kostja I ei saa kahepoolse kokkuleppega pikendada

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega ilma kostja II nõusolekuta. Praeguses asjas puudub

teave, et kostja II oleks nõustunud apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja pikendamisega. Seega

võib eeldada, et maakohtu otsus on jõustunud.

10. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada järgmist.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et hagi vara aresti alt vabastamiseks esitades käitus hageja

kooskõlas Tartu Maakohtu poolt 6. jaanuaril 2020 antud juhistega (tl 52). Kuigi hageja tugines

25. märtsi 2020. a hagiavalduses alusetu rikastumise sätetele, kvalifitseeris maakohus õigesti

hageja nõude TMS § 222 lg 1 järgse nõudena.

TMS § 222 lg 3 kohaselt esitatakse nõue vara aresti alt vabastamiseks täitemenetluse

sissenõudja ja võlgniku vastu. Sellele vaatamata leidis maakohus 2. juuni 2020. a määruse p-s

8 vastuoluliselt, et kohtule ei ole selge, miks kostja II on antud menetluses kostjaks. Kuivõrd

maakohus seadis kostja II kui menetlusosalise staatuse kahtluse alla, esitas hageja taotluse

kostja II suhtes hagist loobumiseks (tl 47–51), mille maakohus jättis 30. juuni 2020. a otsusega

rahuldamata, jättes otsuse p-s 14 taotluse rahuldamata jätmist põhjendamata.

Maakohus möönis 2. juuni 2020. a määruses ning leidis 30. juuni 2020. a otsuses, et hagejal

saab olla alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja I vastu, kuid kohtu hinnangul ei ole hageja

sellist nõuet esitanud. Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ei nõustu. Esiteks tuvastas

ringkonnakohus eespool, et TMS § 222 lg 1 järgse vara aresti alt vabastamise nõude

lahendamisel tulnuks kohtul tuvastada, kas kostja I on hagejalt midagi alusetult saanud. Teiseks,

on hageja nii 25. märtsi 2020. a hagiavalduses, kui ka edaspidistes dokumentides, seega peale

maakohtu 2. juuni 2020. a määruse kättesaamist, rõhutanud, et tal on alternatiivne alusetust

rikastumisest tulenev nõue kostja I vastu (vt hagiavaldus, 10. juuni 2020. a menetlusdokumendi

p-d 13–14, 17, 27 tl 47–51).

Ringkonnakohus selgitas eespool, et ilma kostja II osavõtuta ei saa aga menetlusosalised

sõlmida kokkulepet apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja pikendamiseks ning maakohtu

30. juuni 2020. a otsus võib olla jõustunud. Olukorras, kus ringkonnakohtu hinnangul on hageja

esitanud taotlusi ning seisukohti, sh osaliselt põhjendamatuid, ning valinud ebaõige

menetlustoimingu oma õiguste kaitseks osaliselt ka maakohtu poolt antud segastest ja

vastuolulistest juhistest tulenevalt, võiks esineda alus apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks juhul, kui hageja peaks soovima apellatsioonkaebust esitada.

11. TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või

teistmisavalduse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse või teistmisavalduse esitaja, kui

kaebus või teistmisavaldus jääb rahuldamata. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus

määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude rahalise

suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke