3-20-1734/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma,

Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

12.10.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1734

Haldusasi

XX kaebus Tallinna Vangla rakendatud täiendavate

julgeolekuabinõude asjus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Taotleja – XX

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Katri

Aavik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.09.2020 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata XX taotlused ekspertiisi korraldamiseks ning tõendite kogumiseks.

3. Jätta Tallinna Halduskohtu 17.09.2020 määrus muutmata ning XX määruskaebus

rahuldamata.

Selgitused

Määruse peale võib 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates esitada Riigikohtule

määruskaebuse, v.a esialgset õiguskaitset puudutavas osas (HKMS § 119 lg 4, § 121 lg 4, § 235

lg-d 1 ja 3, § 252 lg 7; RÕS § 15).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kohaldas 04.09.2020 käskkirjaga nr 1-20/1-2/206 alates 04.09.2020 XX

suhtes järgmisi täiendavaid julgeolekuabinõusid: eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine,

kehakultuuriga tegelemise keelamine ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse

piiramine. Abinõusid kohaldati kuni asjaolude äralangemiseni. Käskkirja kohaselt ähvardas XX

04.09.2020 oma kambrikaaslasele „pastakaga kõri pihta panna“. Tallinna Vanglal on põhjust

arvata,

et

kinnipeetav

võib

käituda

ettearvamatult

ja

vägivaldselt.

Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisega välditakse XXi kokkupuudet teiste kinnipeetavatega ning

võimalike konfliktide tekkimist, et hoida ära raskeid õigusrikkumisi ning tagada üldine

julgeolek vanglas.

3-20-1734

2(7)

2. Tallinna Vangla kohaldas 09.09.2020 käskkirjaga nr 1-20/1-2/214 XXi suhtes järgmisi

täiendavaid julgeolekuabinõusid: eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, isiklike riiete

kandmise või esemete kasutamise keelamine (v.a vangla sisekorraeeskirja (VSKE) §-s 60

nimetatud esemed), kehakultuuriga tegelemise keelamine ning vanglasisese liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piiramine. Abinõusid kohaldati kuni asjaolude äralangemiseni. Käskkirjas

on märgitud, et 09.09.2020 ähvardas XX lõhkuda kambrit ja panna madratsi põlema, kui ta

lähiajal arsti juurde ei saa. Seega on vanglal alust arvata, et XX võib jätkata rikkumiste

toimepanemist ja ohustada teiste isikute julgeolekut. Eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamisega on võimalik kinnipeetava üle efektiivsemalt järele valvata ning vältida vangla

julgeoleku ohustamist. Vältimaks XXi kokkupuuteid teiste kinnipeetavatega, tuleb piirata tema

vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust ning kehakultuuriga tegelemise võimalust. Selleks,

et kinnipeetaval poleks võimalik kasutada isiklikke esemeid vangla vara rikkumiseks, tuleb

keelata ka isiklike esemete kasutamine.

3. XX esitas 13.09.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 09.09.2020

käskkirja peale koos esialgse õiguskaitse taotlusega. Kaebaja palub lõpetada tema

väärkohtlemine, kohustada vanglat peatama kaebuses loetletud piirangud ning toimetada

kaebaja psühhiaatri juurde. Kaebuse kohaselt ei ole vangla täitnud lubadust toimetada kaebaja

arst-psühhiaatri juurde ning kaebajal keelati ära ilukirjanduslikud teosed. Kaebaja vajab

meelelahutust ja rehabiliteerivaid tegevusi nagu kirikus ja psühholoogi vastuvõtul käimine,

jooga ning meditatsioon.

4. Tallinna Vangla palus 16.09.2020 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Tallinna Vanglas ei ole registreeritud kaebaja vaiet 09.09.2020 käskkirja peale. Vangla on

teadlik kaebaja tervislikust seisundist ja sellega arvestatakse ka täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisel, kuid sõltumata kaebajal diagnoositud haigustest tuleb vanglal kohaldada teiste

isikute kaitsmise huvides ennetavaid meetmeid. Kaebaja diagnoosi puhul pole välistatud

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine. Tallinna Vangla direktori asetäitja Enar Pehki

edastatud seisukoha järgi on kaebaja manipuleeriv ning ärritub kergesti, kui ei saa soovitut

kohe. Kaebaja huvid ei kaalu üles avalikku huvi tagada vanglas üldine julgeolek.

5. Tallinna Halduskohus jättis 17.09.2020 määrusega XXi esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata ning tagastas kaebuse. Halduskohus rahuldas XXi menetlusabi taotluse ning

vabastas ta riigilõivu tasumisest.

Tallinna Vangla vastusest nähtuvalt on kaebaja esitanud vaide 04.09.2020 käskkirja peale

(registreeritud 08.09.2020), kuid 09.09.2020 käskkirjale pole vaiet esitatud. 08.09.2020 vaide

kohaselt vajab kaebaja üksikvangistuses viibides igapäevaseid tegevusi, nagu kirikus käimine,

arvuti kasutamine, jooga, meditatsioon, psühholoogi vastuvõtt ja kirjanduse lugemine.

Dokumendiregistri väljavõttest kaebaja pöördumiste kohta nähtub, et kaebajale on 11.09.2020

võimaldatud vangla kulul televiisor ning 16.09.2020 ajalehed. Samuti on määratud kindlaks

ajad psühholoogi ja psühhiaatri vastuvõttudele. Seega on kaebajale võimaldatud teatud

meelelahutus. Jooga ja meditatsiooniga on kaebajal võimalik tegeleda ka kambrist väljumata.

Usulistes ja hingehoidlikes küsimustes tuleb kaebajal pöörduda vangla kaplani poole

kontaktisiku vahendusel (Tallinna Vangla kodukorra p 18.1). Kuna kaebaja võib oma

käitumisega avaldada ohtu nii endale kui ka teistele isikutele, on põhjendatud kohaldada

täiendavaid julgeolekuabinõusid. Seega tuleb esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata jätta.

Kuivõrd kaebaja ei ole esitanud vaiet 09.09.2020 käskkirja peale, on läbimata kohustuslik

kohtueelne menetlus vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-le 1 ja

vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-le 5. Seega tuleb kaebus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel

tagastada.

3-20-1734

3(7)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. XX palub 22.09.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 17.09.2020

määrus ning teha uus määrus, millega tühistada Tallinna Vangla 04.09.2020 ja 09.09.2020

käskkirjad isiklike asjade omamise keelu ja liikumispiirangu osas. Lisaks palub kaebaja

kohustada Tallinna Vanglat registreerima tema poolt 09.09.2020 käskkirjale esitatud vaie ning

koguda täiendavaid tõendeid (videosalvestised, kaebaja avaldused, menetluse protokollid,

vangla selgitus).

Kohus jättis arvestamata võimalusega, et kaebaja saab kirikus viibida käeraudadega. Samuti ei

arvestanud kohus sellega, et kaebajal ei võimaldata lugeda ilukirjandust, samas kui talle on

kambris lubatud VSKE § 60 lg-s 1 loetletud esemed. Seega on kaebajal võimalik sellegipoolest

kahjustada vangla vara. Kohtu järeldus, et kaebajal on kambris televiisor, on ekslik. Tugevdatud

järelevalvega kambris, kus kaebaja viibib, puuduvad isegi pistikupesad. Kaebajal

võimaldatakse kuulata raadiot, lugeda ajalehti Stolitsa (kord nädalas) ja Postimees (kaks korda

nädalas), kasutada arvutit 1–2 korda nädalas seaduste lugemiseks ning jalutada üks tund päevas

jalutusboksis, kus puuduvad spordiseadmed. Kaebajal puudub ametnike ja psühholoogide tugi

ja toetavad tegevused, üksnes kontaktisik käib kord nädalas. Kaebajal on depressioon ning

sotsiaalsete kontaktide puudumine raskendab tema seisundit. Halduskohus on ebaõigesti jätnud

kaebuse 09.09.2020 käskkirja osas sisuliselt läbi vaatamata.

7. XX esitas 24.09.2020 Tallinna Ringkonnakohtule riigi õigusabi taotluse. Kaebaja selgitab,

et Tallinna Vanglas on korduvalt katkestatud tema senine bipolaarse häire ravi, mille tõttu

halvenes kaebaja seisund ning ta muutus rahutuks ja agressiivseks. Lukustatud kambris

viibimisel ei anta kaebajale vajalikku ravi ega võimaldata toetavaid tegevusi (kirikus käimine,

psühhiaatri vastuvõtt). Kaebaja vajab esindaja määramist, kuna kaebuse kirjutamine tekitab

temas ärrituvust, rahutust, viha ja nördimust ning tema seisund halveneb. Kui kaebaja saab aga

suure koguse antipsühhootikume, ei ole ta võimeline mõtlema. Vangla kaotas kaebaja poolt

09.09.2020 käskkirja peale esitatud vaide ning andis halduskohtule valeteavet, et vaiet pole

esitatud.

8. 27.09.2020 esitas XX Tallinna Ringkonnakohtule taotluse ekspertiisi tegemiseks ning

dokumentaalsete tõendite kogumiseks (kaebaja haigusloo väljavõtted vahemikes 01.07.2017–

28.02.2018 ja 01.01.–09.07.2020 Tartu Vangla meditsiiniosakonnalt). Kaebaja leiab, et vanglas

on talle pandud ebaõiged diagnoosid ning ekspertiis ja nimetatud tõendid näitaksid seniste

diagnooside ekslikkust.

9. 30.09.2020 avalduses teatab XX, et Tallinna Vangla on andnud 30.09.2020 uue käskkirja

(nr 1-20/1-2/231) tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta, millega

lõpetati varasemate käskkirjadega kohaldatud meetmed ning kohaldati järgmisi piiranguid:

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise

keelamine (v.a vangla sisekorraeeskirja (VSKE) §-s 60 nimetatud esemed), ohjeldusmeetmete

(käerauad) kasutamine kambrisse sisenemisel ja vanglasisesel saatmisel, kehakultuuriga

tegelemise keelamine ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine. Piirangud

kehtivad kuni asjaolude äralangemiseni. Kaebaja palub kohtul tühistada 30.09.2020 käskkiri

osas, milles liikumispiirangu tõttu ei võimaldata kaebajal käia kirikus ja osaleda

taasühiskonnastavates tegevustes, keelatud on ilukirjanduslikud teosed ning osas, milles

käskkiri näeb ette käeraudade kasutamise 19.10.2020 kl 11.00 kriminaalasjas nr 1-15-1007

toimuval kohtuistungil. Kaebajal võimaldatakse telefoni kasutada vaid kord nädalas. Lisaks

palub kaebaja koguda täiendavaid tõendeid – küsida Tallinna Vangla meditsiiniosakonnalt välja

teise kinnipeetava raviandmed ning teatud ravimite infolehed.

10. 05.10.2020 avaldusega esitas XX täiendavad tõendid (haldusasjas 3-17-1503 esitatud

materjalid). XX leiab, et uute käskkirjade andmisega takistab vangla tal kaebeõiguse tõhusat

3-20-1734

4(7)

teostamist. Kaebaja arvates on liikumispiirang käeraudade kasutamise tõttu ebavajalik. Lisaks

märgib kaebaja, et ei ole siiani saanud tõhusat ravi.

11. Tallinna Vangla palub jätta määruskaebus rahuldamata.

Kaebaja huvid ei kaalu üles avalikku huvi tagada vanglas üldine julgeolek ning vähendada ohtu

teistele kinnipeetavatele ja vanglapersonalile. 30.09.2020 käskkirja andmise aluseks oli kaebaja

pöördumine pealkirjaga „Mässuhoiatus!“, milles kaebaja märgib, et kuna arst-psühhiaater A.

Kott 28.09 taaskord valetas talle, kavatseb ta pidada näljastreiki, lõhkuda vangla vara ning

tungida kallale vanglapersonalile. Kaebajale selgitati käskkirja andmise asjaolusid, kuid ta ei

soovinud vastuväiteid esitada.

Tallinna Vangla on teadlik kaebaja tervislikust seisundist ja arvestab sellega täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisel. Kaebaja kohtus 18.09 ja 02.10 kliinilise psühholoogiga, kes

viimasel vastuvõtul leidis, et järgmist kohtumist pole vaja planeerida. 18.09.2020 vastuvõtu

käigus märkis dr A. Kott, et patsient käitus korrektselt ning psühhootilise käitumise tundemärke

ei esinenud. Tartu Vanglas diagnoositi kaebajal bipolaarne meeleoluhäire, kuid ravimi

kõrvaltoimete tõttu loobus ta määratud ravist. Kaebaja nimetab põhilise probleemina aeg-ajalt

tekkivat impulsiivset käitumist, milles vallandub verbaalne agressiivsus ning võimalikud on

vägivaldse käitumisega seotud intsidendid. Arsti hinnangul võib kaebaja suhtes kohaldada

täiendavad julgeolekuabinõusid. Määratud ravi Olanzapin ja sümptomaatiline ravi jätkub edasi

rahustitega. Varasemalt määratud Ketipinori kuur lõppes 25.09 ning 26.09 on fikseeritud

meditsiiniõele edastatud teavitus, et patsient ei saa ilma unerohuta magada. 28.09 vastuvõtul on

dr A. Kott märkinud, et patsient on läinud pahuraks ning ähvardab valvureid, olles arstiga siiski

rahulikum. Patsient on nõus tümostabilisaatori (kasutatakse nende meeleoluhäirete ravis, mida

iseloomustavad intensiivsed tujumuutused, eriti biopaarse häire ravis) taasalustamisega. Raviks

määrati karbamasepiini 200 mg kolm korda päevas kaheks kuuks. Ka seekord ei andnud arst

seisukohta, millest tulenevalt peaks üksuse juht täiendavate julgeolekuabinõude käskkirja üle

vaatama.

05.10.2020 teatas XX, et kuna arst teda vastu ei võta, ei jää tal muud üle kui ametnikke rünnata.

Seega on kaebaja jätkuvalt ohtlik ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on

põhjendatud. Asjaolu, et kinnipeetav ei ole rahul arsti määratud raviga või ei saa enda hinnangul

piisavalt kiiresti järgnevale arsti vastuvõtule, ei õigusta kinnipeetava käitumist (ähvardus

rünnata ametnikke) ega anna alust täiendavate julgeolekuabinõude lõpetamiseks. Kaebaja ei

saa eeldada, et sõltumata tema ähvardustest jätkub kõik talle varem võimaldatu. Kaebaja on

esitanud hagi Harju Maakohtule seoses psühhiaatrilise ravi andmisega.

Vaidlusaluste käskkirjadega ei ole piiratud kaebaja telefoni kasutamist; varasemaga võrreldes

piiratumad helistamisvõimalused on tingitud kaebaja eraldatud lukustatud kambris viibimisest.

Kaebajale on lubatud vaid hädavajalikud asjad, mh mõistlikus koguses õppe- ja usukirjandust.

Kaebajal on piisavalt võimalusi vaba aja veetmiseks. Televiisorit ei ole vangla kaebajale

väljastanud. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist

kindlates ruumides või konkreetsete vahenditega.

Pole põhjendatud võtta etteulatuvalt seisukohta selle osas, kas kaebaja peaks 19.10.2020

kohtuistungil käeraudu kandma, kuivõrd kaebaja võib enne seda oma käitumist muuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Riigi õigusabi taotlus

12. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus

menetlusabina isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi

3-20-1734

5(7)

korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. Riigi

õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg-st 1 tulenevalt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma

majandusliku seisundi tõttu ei suuda tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha

üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast

õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut.

13. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma

õigusi. RÕS § 7 lg 3 näeb ette, et riigi õigusabi võib anda RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud

piiranguta, kui advokaadi abi on asja õigeks lahendamiseks ilmselt vajalik poolte võrdsuse

tagamiseks või arvestades asja keerukust.

14. Ringkonnakohus leiab, et XXi riigi õigusabi taotlus tuleb jätta RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel

rahuldamata. Hinnang sellele, kas isik suudab ise oma õigusi kaitsta, oleneb üldjuhul mitte

sellest, kas isik omab õigusalaseid teadmisi, vaid eelkõige vaidlusaluse asja keerukusest ja isiku

käitumisest protsessis (vt nt Riigikohtu 11.03.2008 määrus nr 3-2-1-7-08, p-d 10–13;

02.11.2005 määrus nr 3-3-1-58-05, p-d 7–8). Kaebaja on vaidlustanud vangla käskkirjad,

millega tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kaebaja on suutnud iseseisvalt

koostada kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse, milles on välja toonud, milliste piirangutega

ja miks ta ei nõustu ning millist õiguskaitset ta vajab. Hoolimata sellest, et kaebaja tarvitab enda

sõnul ravimeid, mis pärsivad tema mõtlemist, on kaebaja esitanud ringkonnakohtule arusaadava

sisuga määruskaebuse ja veel mitu täiendavat avaldust. Vaidlus ei ole õiguslikult ega faktiliselt

keerukas või mahukas ning ringkonnakohtu hinnangul ei vaja kaebaja advokaadist esindajat.

Arvestades, et haldusasja menetluses tagab kohus uurimisprintsiibist lähtudes, et asja

lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata või tõendid esitamata, pole vajalik

kaebajale õigusabi andmine üksnes poolte võrdsuse tagamiseks.

Määruskaebus

15. Määruskaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu 17.09.2020 määrus on seaduslik ja

põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks puudub alus.

Kaebuse tagastamine

16. Kaebaja vaidlustas kohtus 09.09.2020 käskkirja, kuid vangla andmetel oli ta kaebuse

esitamise ajaks esitanud vaide üksnes 04.09.2020 käskkirja peale. Isegi kui kaebaja oli esitanud

vaide 09.09.2020 käskkirja peale, on kaebus esitatud ennatlikult. VangS § 11 lg 5 järgi on

kinnipeetaval õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule

halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav on

eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või

Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt

lahendamata jätnud. Vaie lahendatakse 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet

läbivaatavale haldusorganile (VangS § 11 lg 7). Kaebuse esitamise ajaks ei olnud vaide

lahendamise tähtaeg möödunud ning polnud tehtud ka vaideotsust. Samal põhjusel pole praegu

veel lubatav 30.09.2020 käskkirja tühistamise nõue. Halduskohus on seega kaebuse õigesti

tagastanud.

17. Kaebaja saab käskkirjade tühistamise nõuded kohtusse esitada pärast vaidemenetluse

läbimist. Ringkonnakohus selgitab, et uue käskkirja andmine ega varasemate käskkirjade

kehtivuse lõppemine ei takista kaebajal oma õiguste kaitsmist. Käskkirja, millega kohaldatakse

kinnipeetava suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, on võimalik tühistada ka pärast selle

kehtivusaja lõppemist (vt Riigikohtu 19.05.2017 otsus nr 3-3-1-10-17, p 13).

18. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus vangla ajaliselt üksteisele järgnevad käskkirjad

reguleerivad üldjoontes sama küsimust ja asendavad samasisulist varasemat otsustust, võib

vangla vaided nende peale läbi vaadata ühes vaidemenetluses, mis võimaldab vaidlusküsimuste

3-20-1734

6(7)

ökonoomsemat ja õigemat lahendamist. Kui menetluse ajal antakse uus sama küsimust

reguleeriv haldusakt, saab menetleja võimaldada isikul oma vaiet muuta (lisada) sellele ka

järgnevate käskkirjade tühistamise nõuded), selmet suunata isikut ja menetlejat tervikuna uut

täiemahulist vaidemenetlust läbima (haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2).

Esialgne õiguskaitse

19. Arvestades, et kaebaja on esitanud vaided 04.09.2020 ja 30.09.2020 käskkirjade peale ning

arvatavasti ka 09.09.2020 käskkirja peale, on kohtul võimalik lahendada taotlus esialgse

õiguskaitse kohaldamiseks vaidemenetluse ajal. Ringkonnakohus märgib, et tõlgendab kaebaja

30.09.2020 avaldust (registreeritud 01.10.2020) määruskaebuse täiendusena, milles kaebaja

palub ringkonnakohtul arvestada esialgse õiguskaitse kohaldamise küsimuses muutunud

asjaoludega.

20. HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta,

kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse või kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega

osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada

halduskohtule ka vaidemenetluse ajal (HKMS § 249 lg 2). Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks

peab seega isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema

kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab

kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate

lahenduste tagajärgi isikule, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (Riigikohtu 27.06.2017

määrus nr 3-3-1-19-17, p 15).

21. Kuivõrd kaebaja suhtes kohaldatakse jätkuvalt täiendavaid julgeolekuabinõusid, on tal

esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja avaldustest järeldub, et ta ei vaidlusta julgeolekuabinõude

kohaldamist täies ulatuses, sh eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vaid liikumis-

piirangu ja isiklike asjade omamise piirangu osas. Kaebaja on toonud välja soovi käia kirikus,

osaleda taasühiskonnastavates tegevustes ning lugeda ilukirjandust.

22. Ringkonnakohtu hinnangul on liikumispiirang ning isiklike esemete kasutamise keelamine

asjaolusid arvestades põhjendatud ja proportsionaalsed meetmed. 04.09.2020, 09.09.2020 ja

30.09.2020 käskkirjadest ning vangla edastatud materjalidest nähtub, et kaebaja on ähvardanud

nii konkreetsele kinnipeetavale kui ka vanglapersonali liikmetele kallale tungida ning vangla

vara kahjustada; kaebaja võib käituda ettearvamatult ning ka kaebaja ise tunnistab agressiivsust

ja ähvardamist. Puudub vaidlus, et kaebajal on vaimne häire või haigus. Samas on arst pidanud

kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist lubatavaks. Vanglateenistujad on

iseloomustanud kaebajat manipuleeriva inimesena, kes oma tahtmist mitte saades ärritub

kergesti ning ähvardab kaebuste kirjutamisega. Ka praeguse asja materjalidest ilmneb, et kui

vangla ei täida kaebaja nõudmisi – näiteks ei võimalda kiirelt arsti või psühhiaatri vastuvõttu

või kohtumist mõne muu tema nõutud isikuga – järgnevad sellele kaebaja ähvardused. Kaebaja

tegevusest ilmneb kaalutletus ning võime oma käitumist kontrollida, kuigi see võib tema

seisundist tulenevalt olla raskendatud. Neid asjaolusid arvestades ei välista kaebaja tervislik

seisund tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.

23. Avalik huvi tagada vanglas üldine julgeolek ning kaitsta teiste isikute õigushüvesid kaalub

üles kaebaja huvi piirangute vähendamise vastu. Arvestades, et kaebaja käitumine võib

muutuda, s.o ta võib taltuda, kuid samas ka kedagi rünnata või vangla vara kahjustada, peab

vanglal olema võimalus operatiivselt otsustada, kas piiranguid leevendada või karmistada, sh

kas kasutada 19.10.2020 toimuvale istungile toimetamisel kaebaja suhtes ohjeldusmeetmeid.

Sellest, et kaebaja ei saa julgeolekuabinõude kehtivuse ajal käia kirikus, osaleda sotsiaal- ja

muudes programmides ning lugeda ilukirjandust, ei tulene kaebajale raskeid tagajärgi, mida

hiljem pole võimalik kõrvaldada. Ringkonnakohtule ei nähtu, et julgeolekuabinõude

kohaldamisega alandataks kaebaja inimväärikust või riivataks põhjendamatult põhiõigusi.

3-20-1734

7(7)

Vaidlust ei ole selles, et kaebajal võimaldatakse kuulata raadiot, lugeda ajalehti ning õppe- ja

usukirjandust, kasutada 1–2 korda nädalas arvutit, kord päevas ühe tunni jooksul jalutada

(VangS § 55 lg 2) ning kord nädalas telefoni kasutada (VSKE § 51 lg 2). Samuti on kaebajal

hiljuti toimunud kaks psühholoogi vastuvõttu ning talle on määratud ravi. Asjaolu, et

halduskohus on ekslikult leidnud, et kaebajale on väljastatud televiisor, ei mõjuta halduskohtu

määruse õiguspärasust. Mida vähem asju kaebaja kasutuses on, seda väiksem on vangla vara

kahjustamise või muul moel julgeoleku ohustamise võimalus (vt ka Riigikohtu 19.05.2017

otsus nr 3-3-1-10-17, p 18.3). Kaebaja saab kasutada hädavajalikke esemeid ning olla kursis

uudistega.

24. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et halduskohus jättis kaebaja esialgse õiguskaitse

taotluse õigesti rahuldamata ning ka muutunud asjaolusid arvestades ei ole esialgse õiguskaitse

kohaldamine põhjendatud.

Taotlus täiendavate tõendite kogumiseks

25. Kaebaja on ringkonnakohtule esitanud taotluse psühhiaatrilise ekspertiisi tegemiseks ning

muude täiendavate tõendite kogumiseks. Kuivõrd halduskohtu määrus jääb kaebuse

tagastamise osas jõusse ning kaebaja taotletud tõendid ei ole määruskaebuse lahendamiseks

vajalikud, jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse rahuldamata (HKMS § 62 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)