2-20-3895/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

9. oktoober. 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-3895

Tsiviilasi

XX kaebus Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa 7.

veebruari 2020. a ja 6. märtsi 2020. a otsuste peale

täiteasjas nr 175/2008/1322

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 12. mai 2020. a määrus

Menetlusosalised

Avaldaja – XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

v.adv Ljudmila Tamar

Puudutatud isik I – Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa

Puudutatud isik II – Prado Halduse OÜ (registrikood

11134658), esindaja v.adv Helmeri Indela

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 12. mai 2020. a määrus

tsiviilasjas nr 2-20-3895 muutmata.

2. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta XX kanda.

3. Mõista määruskaebemenetluses kantud menetluskulude katteks Prado Halduse OÜ

kasuks XX-lt välja 396 (kolmsada üheksakümmend kuus) eurot.

4. Prado Halduse OÜ kasuks välja mõistetud menetluskuludelt tuleb XX-l tasuda

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva

kohtumääruse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg 3; tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 696 lg 1, § 698 lg-d 1 ja 2).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu kohtutäitur Rannar Liitma on algatanud OÜ Lend Invest avalduse alusel XX

(avaldaja, võlgnik) suhtes täitemenetluse (täiteasi nr 175/2008/1322). Täitedokumendiks on

2-20-3895

2(8)

avaldaja ja OÜ Lend Invest vahel 02.12.2005 sõlmitud notariaalselt tõestatud laenuleping ning

nõude sisuks võlgnevus summas 664 200 krooni (42 450,12 eurot).

2. Avaldaja esitas 10.01.2020 kohtutäiturile taotluse lõpetada täitemenetlus TMS § 48 lg 1

p 6 alusel ning vabastada avaldaja arveldusarved arestist. OÜ Lend Invest kustutati 31.12.2017

äriregistrist õigusjärgluseta. OÜ Lend Invest ja Prado Halduse OÜ vahel 28.07.2016 sõlmitud

nõude loovutamise leping pidanuks TMS § 18 lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud ning on

vorminõuete järgimata jätmise tõttu tühine.

3. Kohtutäitur vastas 07.02.2020, et avaldaja 10.01.2020 taotlus ei kuulu rahuldamisele.

TMS § 18 lg 1 reguleerib üksnes täitedokumendi täitmisele võtmist, mitte kohtutäituri tegevust

võlausaldaja vahetumisel täitemenetluse kestel.

4. Avaldaja esitas 14.02.2020 kohtutäiturile kaebuse 07.02.2020 otsuse tühistamiseks ning

palus täitemenetlus lõpetada ja vabastada tema arveldusarved arestist.

5. Kohtutäitur vastas 06.03.2020, et täitemenetluse lõpetamiseks puudub õiguslik alus.

Õigusjärgluse tõendamiseks on kohtutäiturile esitatud TMS § 18 lg 1 kohane tõend, s.o

28.07.2016 notariaalselt tõestatud nõude loovutamise leping.

6. Avaldaja esitas Pärnu Maakohtule 11.03.2020 kaebuse kohtutäituri 07.02.2020 ja

06.03.2020 otsuste tühistamiseks ning kohtutäituri kohustamiseks vaadata avaldaja 10.01.2020

taotlus uuesti läbi. Kohtutäitur ei käsitanud avaldaja 14.02.2020 kaebust ekslikult kaebusena

kohtutäituri tegevuse peale ega vormistanud 06.03.2020 vastust otsusena, kuigi see sisaldab

vastust avaldaja kaebusele. Vaidlust ei ole selles, et OÜ Lend Invest on lõppenud, kuid avaldaja

ei nõustu seisukohaga, et Prado Halduse OÜ-d saab vaidlusaluses täiteasjas pidada OÜ Lend

Invest õigusjärglaseks. TMS § 18 lg 1 järgi peab õigusjärglus olema tõendatud kohtulahendiga,

avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Prado Halduse OÜ ja OÜ

Lend Invest vahel 28.07.2016 sõlmitud nõude loovutamise leping ei ole notariaalselt tõestatud,

vaid selles sisaldub üksnes notari kinnitus lepingupoolte esindajate allkirjade õigsuse kohta.

Täitemenetluse lõpetamise taotlust saab kohtutäiturile esitada kogu täitemenetluse vältel.

7. Kohtutäitur palus 07.05.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud

avaldaja kanda. Avaldaja 14.02.2020 pöördumine ei olnud kaebus kohtutäituri 07.02.2020

vastusele, vaid sisuliselt taotlus. Avaldaja 10.01.2020 ja 14.02.2020 taotlusi ei saa käsitada

samas vaidlusena, sest ühel juhul tugineti nõude loovutamise lepingu tühisusele vorminõuete

järgimata jätmise tõttu ning teisel juhul sellele, et nõue ei saanud üle minna õigusjärglasele.

Avaldaja ei ole järginud kohtueelset menetluskorda. TMS § 18 lg 1 reguleerib täitedokumendi

täitmisele võtmist, mitte sissenõudja vahetumist käimasolevas täitemenetluses. Kohtutäiturile

on lisaks esitatud TMS § 18 lg 1 kohane tõend õigusjärgluse kohta, s.o 28.07.2016 notariaalselt

tõestatud nõude loovutamise leping. Avaldaja ei ole varem vaidlustanud asjaolu, et leping ei

vasta TMS § 18 lg 1 tingimustele, mistõttu ei ole kaebus selles osas tähtaegne.

8. Prado Halduse OÜ palus 07.05.2020 seisukohas jätta kaebus rahuldamata ja

menetluskulud avaldaja kanda. Pärnu Maakohtu menetluses on Prado Halduse OÜ 14.11.2018

hagiavaldus XX ja DD vastu ühisvara jagamiseks (tsiviilasi nr 2-18-17259). Hagi lisadest

nähtus uue sissenõudjana Prado Halduse OÜ ja avaldaja advokaadist esindaja sai materjalid

kätte 14.12.2018. Sissenõudja vahetumine oli avaldajale teada hiljemalt 10.01.2020, mil ta

esitas tsiviilasjas nr 2-18-17259 vastuse hagile, millele oli lisatud nõude loovutamise leping.

Kuna avaldaja ei esitanud kaebust TMS § 217 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, on ta TMS §

217 lg-st 6 tulenevalt minetanud õiguse vaidlustada Prado Halduse OÜ sissenõudjaks olemist

2-20-3895

3(8)

ning õigusjärglusega nõustunud. Avaldajat on esindanud vandeadvokaat. Õigusjärglus on

tõendatud 28.07.2016 notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepinguga.

9. Pärnu Maakohus jättis 12.05.2020 määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

avaldaja kanda. Maakohus määras Prado Halduse OÜ menetluskulude suuruseks 501,60 eurot

ja mõistis selle avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja. Kohtutäituril menetluskulusid polnud.

TMS § 217 lg 1 ei ole mõeldud üksnes kohtutäituri otsuse või toimingu vaidlustamiseks, vaid

see võimaldab esitada kaebuse ka kohtutäituri tegevusetuse peale. Kohtutäitur ei ole teinud

sissenõudja vahetumise kohta eraldi lahendit ega pidanudki seda tegema. Samas ei nähtu ka, et

kohtutäitur oleks võlgnikku teavitanud sissenõudja vahetumisest, kuigi TMS § 8 lg 1 ja § 10 lg

4 järgi pidanuks seda tegema. Võlgnikul on õigus teada sissenõudja isikut tema vastu suunatud

täitemenetluses. Samas on ilmne, et võlgnik teadis sissenõudja vahetumisest täitemenetluse

väliselt juba hiljemalt 14.12.2018, mil tema esindaja tutvus avaliku e-toimiku süsteemis Prado

Halduse OÜ hagiga tsiviilasjas nr 2-18-17259. Hagi põhjal pidi võlgniku esindaja mõistma, et

Lend Invest OÜ avalduse alusel algatatud täitemenetluses on uus sissenõudja, kes nõuab selle

raames ühisvara jagamist. Esindaja teadmine loetakse menetlusosalise teadmiseks. Avaldaja

pidi seega mõistma, et kohtutäitur aktsepteerib uut sissenõudjat (s.o ei ole TMS § 48 lg 1 p 6

alusel täitemenetlust lõpetanud). Selles olukorras pidanuks avaldaja tutvuma täitetoimikuga või

esitama kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks, millest keeldumise korral oleks

järgnenud kaebemenetlus. Kohtutäituri 07.02.2020 vastus oli sisuline keeldumine võlgniku

10.01.2020 avalduses taotletud toimingu tegemisest, mistõttu saab 14.02.2020 avaldust pidada

TMS § 217 lg 1 mõttes kaebuseks kohtutäituri 07.02.2020 otsuse peale. Kohtutäituri 07.02.2020

ja 06.03.2020 otsused on kaevatavad. Samas on TMS § 217 lg-s 1 sätestatud tähtaeg kaebuse

esitamiseks kehtestatud õigusselguse huvides (nt Riigikohtu 28.09.2011 otsus nr 3-2-1-69-11,

p 13). Mõistlikuks ei saa pidada olukorda, kus võlgnik, kes pidi teadma, et kohtutäitur ei talita

sissenõudja vahetumise lubamisel seaduse kohaselt, saab sellele asjaolule tugineda enam kui

aasta hiljem, nõudes avalduses täitemenetluse lõpetamist. Võlgnik on TMS § 217 lg 6 järgi

minetanud õiguse nõuda kaebusega kohtutäituri poolt täitemenetluse lõpetamist ja kaebus tuleb

jätta rahuldamata.

Seadusel ei põhine kohtutäituri seisukoht, et TMS § 18 lg 1 on kohaldatav üksnes juhul, kui

täitedokumendist tuleneva nõude loovutamine toimub enne täitemenetluse algust. TMS § 18 lg

1 peamine eesmärk on võlgniku huvide kaitse selle eest, et tema vastu ei toimuks täitemenetlust

dokumendi alusel, mille ehtsust ei saa kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest

lähtuvalt kontrollida. Puudub põhjus eeldada, et kui täitemenetlus on juba algatatud, on nõude

loovutamine sissenõudja jaoks lihtsam, kui ta oleks seda enne täitemenetluse algatamist. Samuti

jagab kohus kaebaja seisukohta, et 28.07.2016 nõude loovutamise leping ei vasta TMS § 18 lg

1 nõuetele, sest selle puhul ei ole tõestatud dokumendi sisu, vaid üksnes kinnitatud dokumendi

allkirjastaja isikusamasust. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 172

lg 1 alusel avaldaja kanda.

10. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale 26.05.2020 määruskaebuse. Pärnu Maakohus ei

pidanud 16.06.2020 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

11. Avaldaja palub 26.05.2020 määruskaebuses maakohtu määrus tühistada ja teha uus

määrus, millega rahuldada tema kaebus ning jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. Maakohus

on sisuliselt lubanud täitemenetluse jätkamist sissenõudja kasuks, kellele ei ole esialgse

2-20-3895

4(8)

sissenõudja õigused täitemenetluses üle läinud. Selline täitemenetlus ei saa olla õiguspärane.

Võlgnikul ei ole õigust ega kohustust teha kohtutäituri üle järelevalvet ning tal ei saa lasuda ka

vastutust selle eest, kui kohtutäitur oma kohustust ei täida. Maakohus on pannud aga avaldaja

vastutama selle eest, et kohtutäitur ei teavitanud teda sissenõudja vahetumisest ega tuvastanud

õigusjärglust vastavalt seadusele. Vaidlustatud määruses on leitud, et avaldaja oli 10.01.2020

taotluse esitamise hetkeks TMS § 217 lg 6 kohaselt minetanud õiguse nõuda kohtutäiturilt

täitemenetluse lõpetamist. Pole arusaadav, miks ei saanud avaldaja esitada 10.01.2020 taotlust

täitemenetluse lõpetamiseks, vaid ainuvõimalik oli esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale.

Avaldusi (sh menetluse lõpetamiseks) saavad võlgnik ja sissenõudja TMS § 48 lg-s 1 sätestatud

aluste ilmnemisel esitada kogu täitemenetluse vältel ja selleks pole kehtestatud mingit tähtaega.

Prado Halduse OÜ hagiavalduse juures puudus esialgu nõude loovutamist kinnitav dokument

ja võlausaldaja ei olnud võlgnikku ka varem nõude loovutamisest teavitanud. Väär on järeldus,

et võlgnik pidi juba hagiavalduse kättesaamisel teadma, et nõue ei ole kehtiv. Asjas puudub ka

kohtutäituri otsus, millest võlgnik võis järeldada oma õiguste rikkumist ja seda vaidlustada.

Maakohus ei ole määratlenud, millal ja mis viisil on kohtutäitur uut sissenõudjat aktsepteerinud.

Pelgalt Prado Halduse OÜ mainimine täitetoimingute tegemisel ei ole selline otsustus, mida

võlgnikul oleks olnud võimalik vaidlustada. Sellises olukorras ei ole õige heita võlgnikule ette,

et ta oleks pidanud mingist teises menetluses esitatud muust dokumendist ise toimunut mõistma

ja esitama 10 päeva jooksul kaebuse. Võlgnik esitas õigesti ja tähtaegselt kaebuse kohtutäituri

selle otsuse peale, millega keelduti täitemenetluse lõpetamisest.

12. Kohtutäitur vaidleb 15.06.2020 seisukohas määruskaebusele vastu ning palub see jätta

rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde.

Võlgniku 14.02.2020 avaldus ei olnud kaebus kohtutäituri 07.02.2020 otsuse peale, vaid uus

taotlus täitemenetluse lõpetamiseks (esitatud 10.01.2020 avaldusega võrreldes erineval alusel).

Seega on avaldaja eiranud TMS § 217 lg-s 1 sätestatud menetluskorda. TMS § 18 lg 1 reguleerib

täitedokumendi täitmisele võtmist, mitte võlausaldaja vahetumist täitemenetluse kestel. TMS §

18 lg 1 ei kohaldu olukorras, kus täitemenetlus on algatatud enne õigusjärgluse kohaldamist (vt

Riigikohtu 20.09.2018 määrus nr 2-17-14364, p 10.1). Kuna avaldaja ei olnud varem väitnud,

et 28.07.2016 nõude loovutamise leping ei vasta TMS § 18 lg-s 1 sätestatud tingimustele, siis

ei ole kaebus tähtaegne. Kohtutäituril ei olnud TMS § 8 lg 1 ja § 10 lg 4 järgi kohustust teavitada

võlgnikku sissenõudja vahetumisest, sest teavitamiskohustus on võlaõigusseaduse (VÕS) § 170

järgi võlausaldajatel. Teavitamise eesmärk on tagada võlgnevuse tasumine õigele sissenõudjale.

Täitemenetluses saab võlgnik kohustuse täita samale kohtutäiturile, olenemata sellest, kes on

sissenõudjaks. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et TMS § 18 lg 1 kohaldub mh siis, kui nõude

loovutamine on toimunud pärast täiteasja algatamist. Nõude loovutamine täitemenetluse kestel

ei mõjuta täitedokumendi ehtsust. Nõude loovutamise lepingule ei näe seadus selle kehtivuse

eeldusena ette üldist vorminõuet. TMS § 18 lg 1 esmane eesmärk on tagada, et täitemenetluse

algatamist soovib õige isik. Võlausaldaja vahetumine ja võlgniku mittenõustumine nõude

loovutamisega ei ole täitemenetluse lõpetamise aluseks. Avaldaja seisukohtadega nõustumine

riivaks oluliselt sissenõudja õigusi. Isegi kui kohtutäitur oleks pidanud jätma uue sissenõudja

tunnustamata, ei tinginuks see täitemenetluse lõpetamist, sest selleks puudus TMS § 48 lg-s 1

sätestatud alus. Kui võlgnik leiab, et uus sissenõudja ei ole kohane sissenõudja, võib ta esitada

TMS § 221 lg-te 1 ja 2 alusel hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

13. Sissenõudja vaidleb 11.06.2020 seisukohas määruskaebusele vastu ning palub see jätta

rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus leidis õigesti, et kuna avaldaja teadis

täitemenetluses sissenõudja vahetumisest hiljemalt 14.12.2018, pidanuks ta esitama kaebuse

viivitamatult ega saa TMS § 217 lg 6 kohaselt sellele asjaolule tugineda enam kui aasta hiljem

esitatud täitemenetluse lõpetamise avalduses. Avaldajat on tsiviilasjas nr 2-18-17259 kui ka

2-20-3895

5(8)

praeguses asjas esindanud advokaadid, mistõttu ei saanud kohtutäituri tegevuse vaidlustamise

normistik olla talle üllatuslik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuse väited ei anna selle tühistamiseks alust.

15. Ringkonnakohus ei nõustu kohtutäituriga, et TMS § 18 lg 1 kohaldub üksnes olukorras,

kus täitemenetlus on algatatud enne õigusjärgluse kohaldamist, ning sellist järeldust ei saa teha

ka Riigikohtu 20.09.2018 määrusest nr 2-17-14364. Vastupidi, viidatud määruse p 10.2 järgi

on TMS § 18 lg 1 üks eesmärke see, et täitedokumendist tuleneva nõude loovutamine oleks

kohtutäituri jaoks lihtsalt ja võimalikult õiguskindlalt kontrollitav. Kas loovutamine toimub

enne täitedokumendi täitmisele võtmist või juba toimuva täitemenetluse käigus, ei oma sellest

eesmärgist lähtuvalt mingit tähtsust. Seega märkis maakohus õigesti, et kohtutäitur peab TMS

§ 18 lg-st 1 lähtuma ka juhul, kui sissenõudja (või võlgniku) õigusjärglust kaasatoov juhtum

leiab aset täitemenetluse kestel. Selleks, et uus võlausaldaja saaks käimasolevas täitemenetluses

teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi, peab ta kohtutäiturile tõendama oma õigusjärglust

kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Kui

õigusjärglus on kohtutäiturile TMS § 18 lg 1 kohaselt tõendatud, asub uus võlausaldaja esialgse

sissenõudja asemele ning täitemenetlus jätkub õigusjärglase suhtes sealt, kus see pooleli jäi.

Kohtutäitur ei pea seejuures tegema õigusjärgluse kohta eraldi otsust (vt Tartu Ringkonnakohtu

16.06.2020 määrus nr 2-20-1453, p 14.1.2).

16. Täiteasi nr 175/2008/1322 on algatatud OÜ Lend Invest 13.06.2008 avalduse alusel.

Kohtutäiturile on täitmisel oleva nõude loovutamise tõendamiseks esitatud OÜ Lend Invest ja

Prado Halduse OÜ vahel 28.07.2016 sõlmitud nõude loovutamise leping, mille p 1.3 kohaselt

loovutas OÜ Lend Invest muu hulgas 02.12.2005 notariaalsest laenulepingust tuleneva nõude

XX vastu. Lepingule lisatud notariaalmärke kohaselt on notar kinnitanud üksnes poolte esindaja

allkirja õigsust. Seega on leping küll notariaalselt kinnitatud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 81 lg 1), kuid mitte notariaalselt tõestatud (TsÜS § 82). Kuna TMS § 18 lg-st 1

tulenevalt saab õigusjärglust kohtutäiturile tõendada üksnes notariaalselt tõestatud

dokumendiga, siis ei olnud kohtutäituril 28.07.2016 lepingule tuginedes alust lubada Prado

Halduse OÜ-l astuda täitemenetlusse OÜ Lend Invest asemele. Kuivõrd OÜ Lend Invest on

äriregistrist kustutatud 13.12.2017, siis pidanuks kohtutäitur andma Prado Halduse OÜ-le

võimaluse esitada TMS § 18 lg 1 kohane tõend (nt Tallinna Ringkonnakohtu 31.07.2015 määrus

nr 2-14-60994, p 64), selgitades ühtlasi võimalust esitada avaldaja vastu TMS § 18 lg-s 3

nimetatud hagi täitedokumendist tuleneva õiguse ülemineku tunnustamiseks, või täitemenetluse

TMS § 48 lg 1 p 6 alusel lõpetama.

17. Nagu eelnevalt märgitud, ei näe TMS ette, et kohtutäitur peaks vormistama eraldi otsuse,

millega ta lubab õigusjärglasel astuda täitemenetlusse sissenõudja asemel, vaid eraldi otsus (nt

täitemenetluse lõpetamiseks TMS § 48 lg 1 p 6 alusel) tuleks teha üksnes siis, kui õigusjärglus

jäetakse kohtutäiturile TMS § 18 lg 1 kohaselt tõendamata. Õigusjärglase aktsepteerimise kohta

eraldi otsuse puudumine ei tähenda siiski, et kohtutäituri sellist tegevust ei saagi vaidlustada

või et vaidlustamise võimalus sõltuks sellest, kas kohtutäitur teeb õigusjärgluse kohta otsuse

või mitte (vt Riigikohtu 02.11.2016 määrus nr 3-2-1-97-16, p 17). TMS § 217 lg 1 kohaselt

saab vaidlustada nii kohtutäituri otsust kui ka kohtutäituri tegevust ja tegevusetust. Viimati

nimetatud juhul hakkab TMS § 217 lg 1 järgne 10-päevane kaebetähtaeg kulgema hetkest, mil

võlgnik sai teada või oleks pidanud teada saama, et kohtutäitur ei kavatse toimingut teha (nt

Riigikohtu 16.12.2015 määrus nr 3-2-1-108-15, p 13).

2-20-3895

6(8)

18. Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et kohtutäitur ei teavitanud võlgnikku sissenõudja

vahetumisest. Kuivõrd kaebetähtaja algus ei ole seotud kohtutäituri poolse teavitamisega, vaid

võlgniku (eeldatava) teadmisega, siis ei oma kohtutäituri teavitamiskohustuse olemasolu või

puudumine ega ka võimalik kohtutäituri kohustuste rikkumine asja lahendamisel tähtsust ja

ringkonnakohus ei pea vajalikuks sellel eraldi peatuda. Kohtutäituri tegevuse peale kaebuse

esitamise tähtajast kinnipidamise kontrollimiseks on oluline, millal XX sai teada või oleks

pidanud teada saama, et kohtutäitur on Prado Halduse OÜ-d aktsepteerinud algse sissenõudja

õigusjärglasena. Maakohus leidis, et avaldaja sai sissenõudja vahetumisest teada hiljemalt

14.12.2018, mil teda varasemalt esindanud advokaat tutvus Prado Halduse OÜ hagiga võlgniku

ja tema abikaasa vastu ühisvara jagamiseks tsiviilasjas nr 2-18-17259. Ringkonnakohus

nõustub selle järeldusega, sest Prado Halduse OÜ 14.11.2018 hagi tugines üheselt mõistetavalt

tema sissenõudja positsioonile täiteasjas nr 175/2008/1322 ning hagile olid lisatud kohtutäituri

07.03.2018 ülevaade täitemenetluses võlgnevuse katteks toimunud laekumistest (lisa 1) ja

26.03.2018 koostatud täitmise võimatuse akt (lisa 2), millest nähtus selgelt, et kohtutäitur

käsitab täiteasjas nr 175/2008/1322 sissenõudjana Prado Halduse OÜ-d, kellele on alates

24.11.2016 edasi kantud ka nõude täitmiseks toimunud laekumised.

19. Samas on avaldaja õigesti viidanud, et kuna tsiviilasjas nr 2-18-17259 esitatud hagile ei

olnud lisatud 28.07.2016 nõude loovutamise lepingut, siis ei saanud võlgnikule 14.12.2018 veel

selguda, kas õigusjärglus on kohtutäiturile tõendatud TMS § 18 lg 1 kohasel viisil või mitte.

Maakohus juhtis põhjendatult tähelepanu, et sellises olukorras pidanuks avaldaja viivitamatult

tutvuma täitetoimikuga ja vajaduse ilmnemisel taotlema täitemenetluse lõpetamist või esitama

kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Asjas puuduvad täpsed andmed selle kohta, millal avaldaja

või tema esindaja täitetoimikuga tutvus, kuid arvestades, et täitedokumendist tuleneva nõude

loovutamise kehtetusele viidati esmakordselt XX ja DD 10.01.2020 vastuses hagile tsiviilasjas

nr 2-18-17259 ning kohtutäiturile esitatud 10.01.2020 taotluses täitemenetluse lõpetamiseks,

mis olid koostatud teise advokaadi poolt ja kliendileping praeguse esindajaga sõlmiti

19.12.2019 (vt kostjate 20.12.2019 taotlus menetlustähtaja pikendamiseks tsiviilasjas nr 2-18-

17259), saab eeldada, et täitetoimikuga tutvumine toimus üsna vahetult enne 10.01.2020

dokumentide esitamist. Maakohus järeldas õigesti, et sissenõudja vahetumisest teada saamise

ja selle vaidlustamise vahele jäi ligikaudu aasta. Avaldaja ei ole toonud välja ainsatki põhjust,

mis võinuks takistada täitetoimikuga varasemat tutvumist ning seetõttu on ilmne, et avaldaja ei

järginud TMS § 217 lg 1 kohast 10-päevast tähtaega kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks.

Kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmist ei saa õigustada väitega, et võlgnikul ei ole kohustust

teha kohtutäituri tegevuse üle järelevalvet. Kaebuse esitamine ei ole järelevalvetoiming, vaid

õiguskaitsevahendi kasutamine, milleks peab hoolsust üles näitama ka huvitatud isik ise.

20. Lühikesed kaebetähtajad kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks (TMS § 217 lg

1 ja § 218 lg 1) ning keeld tugineda kaebuse õigeaegse esitamata jätmise korral hiljem

asjaoludele, mida oleks saanud esitada kaebuses (TMS § 217 lg 6), on nähtud ette õiguskindluse

ja täitemenetluse tõhususe tagamiseks (vt Riigikohtu 16.09.2015 määrus nr 3-2-1-77-15, p 23;

28.09.2011 otsus nr 3-2-1-69-11, p 13). Kohtutäituri tegevuse tähtaegselt vaidlustamata jätmise

tagajärjeks võib olla täitemenetluse jätkamine sissenõudja kasuks, kelle õigusjärglus ei ole TMS

§ 18 lg-s 1 sätestatud viisil tõendatud, ja see ei muuda täitemenetlust iseenesest õigusvastaseks.

Samamoodi võib kohtutäituri tegevuse õigeaegne vaidlustamata jätmine viia olukorrani, kus

täitemenetlus toimub täitedokumendi alusel, mis ei kuulu täitmisele TMS-s sätestatud korras

(nt Riigikohtu 09.11.2009 määrus nr 3-2-1-116-09, p 10). Kui võlgnik leiab, et kohtutäitur on

toiminud täitemenetluses seadusevastaselt (nt rikkunud TMS § 18 lg-t 1), kuid jätab kohtutäituri

tegevuse õigeaegselt vaidlustamata, peab võlgnik arvestama sellega, et ta ei saa enam hiljem

kohtutäituri rikkumisele tugineda.

2-20-3895

7(8)

21. Avaldaja esitas kohtutäiturile 10.01.2020 taotluse lõpetada täitemenetlus seoses OÜ Lend

Invest lõppemisega õigusjärgluseta. Kohtutäitur jättis 07.02.2020 vastusega avaldaja taotluse

rahuldamata ja täitemenetluse lõpetamata. Avaldaja esitas seejärel kohtutäiturile 14.02.2020

kaebuse, milles vaidlustas kohtutäituri keeldumist täitemenetluse lõpetamisest. Kohtutäitur jäi

06.03.2020 vastuses oma 07.02.2020 vastuses väljendatud seisukoha juurde, et täitemenetluse

lõpetamiseks puudub õiguspärane alus, viidates täiendavalt, et Prado Halduse OÜ õigusjärglus

on tõendatud 28.07.2016 lepinguga. Seejärel esitas avaldaja maakohtule 11.03.2020 kaebuse

kohtutäituri 07.02.2020 ja 06.03.2020 otsuste tühistamiseks ning kohtutäituri kohustamiseks

vaadata avaldaja 10.01.2020 taotlus uuesti läbi. Kuigi kohtutäitur käsitas avaldaja 10.01.2020

ja 14.02.2020 pöördumisi väidetavalt üksnes taotlustena täitemenetluse lõpetamiseks, märkis

maakohus õigesti, et 14.02.2020 pöördumine kujutas endas nii sisuliselt kui ka vormiliselt TMS

§ 217 lg 1 alusel esitatud kaebust kohtutäituri tegevuse peale ning seetõttu on avaldajal õigus

TMS § 218 lg 1 alusel vaidlustada kohtutäituri 07.02.2020 ja 06.03.2020 otsuseid kohtus.

22. Maakohus leidis siiski, et kuna võlgnik pidi olema juba enam kui aasta varem teadlik

sellest, et kohtutäitur on aktsepteerinud sissenõudja vahetumist, kuid pole seda TMS § 217 lg-s

1 sätestatud tähtaja jooksul vaidlustanud, siis ei saanud ta täitemenetluse lõpetamise avalduses

TMS § 217 lg 6 kohaselt selle õigusvastasusele enam tugineda. Maakohus ei ole seejuures

väitnud, et võlgnikul oli ainuvõimalik esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale, vaid võlgnik

võinuks esitada ka taotluse täitemenetluse lõpetamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga

selles, et olukorras, kus võlgnikul oli võimalik tugineda sissenõudja õigusjärgluse TMS § 18

lg-s 1 sätestatud viisil tõendamata jätmisele juba oluliselt varem (kas kaebuses kohtutäituri

tegevuse peale või ka täitemenetluse lõpetamise taotluses), siis piirab TMS § 217 lg 6 sellele

asjaolule hilisemat tuginemist, olenemata sellest, kas kõnealusele asjaolule soovitakse tugineda

TMS § 217 lg 1 alusel esitatavas kaebuses kohtutäituri tegevuse peale või TMS § 48 lg 1 p 6

alusel esitatavas taotluses täitemenetluse lõpetamiseks. TMS § 217 lg-t 6 ei saa tõlgendada

viisil, et sellest sättest tuleneva piirangu olemasolu või puudumine sõltub üksnes asjaolust, kas

võlgnik esitab kohtutäiturile kaebuse või taotluse. Sätte eesmärgiks on siiski piirata hilinenud

tuginemist sellisele asjaolule, mida isik oleks põhimõtteliselt saanud kohtutäiturile esitatava

kaebusega vaidlustada juba varem. Nagu eespool märgitud, siis ei saanud kohtutäiturile kaebuse

esitamist praegusel juhul takistada ka asjaolu, et kohtutäitur ei olnud sissenõudja vahetumise

kohta teinud eraldi otsust ega võlgnikku sissenõudja vahetumisest teavitanud. Seega, kuigi

taotlust täitemenetluse lõpetamiseks on võimalik esitada kogu täitemenetluse vältel, ei saa TMS

§ 217 lg-st 6 tulenevalt täitemenetluse lõpetamise aluseks pärast TMS § 217 lg-s 1 nimetatud

tähtaja möödumist olla asjaolu, et kohtutäitur on õigusjärgluse aktsepteerimisel rikkunud TMS

§ 18 lg-s 1 sätestatut. Sellises olukorras jättis kohtutäitur 07.02.2020 ja 06.03.2020 otsustega

taotluse ja selle rahuldamisest keeldumise peale esitatud kaebuse õiguspäraselt rahuldamata,

sest õigusjärglus ei ole laenulepingust tuleneva võlgnevuse nõude puhul materiaalõiguslikult

välistatud. TMS § 18 lg 3 annab sissenõudjale ja TMS § 220 võlgnikule võimaluse esitada teise

poole vastu hagi õigusjärgluse või selle puudumise tuvastamiseks (vt Riigikohtu 02.11.2016

määrus nr 3-2-1-97-16, p 17).

23. Eelneva põhjal ning TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jääb avaldaja määruskaebus

rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 12.05.2020 määrus muutmata.

24. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel

avaldaja kanda. Kohtutäituril hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Prado Halduse OÜ palub

11.06.2020 taotluses mõista avaldajalt välja määruskaebuse menetluses kantud menetluskulude

katteks 396 eurot (sisaldab käibemaksu 66 eurot). Prado Halduse OÜ kinnitab, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane. Taotluse kohaselt on määruskaebuse menetluses osutatud õigusabi 3

töötunni ulatuses tunnitasuga 110 eurot + km. Avaldaja ei ole sissenõudja menetluskulude osas

2-20-3895

8(8)

seisukohta esitanud. Prado Halduse OÜ lepingulise esindaja tunnitasu ei ületa keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu ning õigusabile kulutatud aega ei saa pidada ülemääraseks,

mistõttu on sissenõudja menetluskulud ringkonnakohtu hinnangul olnud tervikuna vajalikud ja

põhjendatud. Seega mõistab ringkonnakohus sissenõudja menetluskulude katteks avaldajalt

välja 396 eurot (sisaldab käibemaksu). Prado Halduse OÜ taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel

määrab ringkonnakohus, et avaldajal tuleb hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuda viivist VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)